3-07-767/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.

1. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-767 Haldusasi M. O. kaebus Murru Vangla 02.04.2007.a. käskkirja nr 147-kk tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebuse esitaja – M. O. Vastustaja –Murru Vangla Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon Edasikaebamise kord
2. Jätta kaebus rahuldamata.
3. Jätta kaebaja kohtukulud kaebaja kanda. (HKMS § 92 lg 1) Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. (Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lg 2 sätestatut.) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kaebaja on 18.04.2007.a. esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla direktori 02.04.2007.a. käskkirja nr 147-kk tühistamiseks ning Murru Vangla kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. 1 M. O. esitas 07.03.07.a. taotluse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks. Taotluses märkis ta põhjuseks- soovib minna tulevase tööandja juurde tööpraktikale ning soovib asutada oma firma ning puhkuse kaudu tagasi integreeruda ühiskonda. Murru Vangla direktor jättis taotluse rahuldamata. Kohus võttis kaebuse oma 03.05.2007.a. määrusega menetlusse. KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja märgib, et teda on süüdi mõistetud Soome Vabariigi poolt narkootiliste ainete salakauba veos. Karistus Soomes oli 7 aastat, millest reaalne karistus oleks olnud 3,6 aastat ehk pool aega. Soomes esmakordselt vangis viibiv inimene vabaneb poole ajaga; või kui eelmisest karistusest on möödunud kolm aastat, kas siis isik vabaneb kindlasti poole ajaga. M. O. on seisukohal, et seda on ka Soome kohus võtnud arvesse karistust määrates. Eestisse saadeti ta karistust kandma, kuna kaebaja sotsiaalne ühiskond on Eestis ja et ta peab harjuma selle keskkonnaga ning see aitab tal tagasi integreeruda ühiskonda. Hetkel aga ei lubata teda puhkusele, kuigi vabanemine peaks olema lähedal ja tagasi integreerumine ühiskonda on hädavajalik. Puhkus on hädavajalik, kuna kaebajale vajalik sotsiaalne ühiskond asub väljaspool vanglat. Arvesse tuleks võtta ka Euroopa konventsiooni, kus on kirjas, et karistus ei tohi olla täidesaatmise riigis (s.o. Eestis) vormilt ega kestvuselt karmim kui Soomes ja Soomes oleks kaebaja olnud 24.07.2006.a. avavanglas ning edasi oleks ta pääsenud iga kahe nädala tagan 24 tunniks puhkusele. Kaebaja vanemad elavad X lähedal Soomes. Seega oleks kaebaja käinud hetkel Soomes juba peaaegu aasta puhkustel, mis oleks aidanud tagasi integreeruda ühiskonda ja pidada üleval peresuhteid. Eestis aga see võimalus puudub. M. O. leiab, et tema arust ei ole võimalik tagasi ühiskonda integreeruda ühe või kahe puhkusega peale pikka vanglakaristust. Vangistuse eesmärk on kinnipeetavatest kasvatada seadusekuulekad kodanikud ja aidata neil tagasi pöörduda ühiskonda ja vangla peaks soosima kinnipeetavate peresuhete säilimist. Asjaolu, et teda puhkusele ei lubata on vastuolus vangistuse eesmärgiga. Vangla eirab ka tema Eestisse ületoomise eesmärki ja takistab kaebaja naasmist ühiskonda. Tema ema ja vend elavad Soomes ja nad käivad Eestis 3-4 korda. iga korral on nad Eestis nädal aega. Seega oleks kaebajast väga isekas, kui ta paluks neil veeta sellest nädalast 3 päeva vabatahtlikult vanglas. Ta ei soovi tekitada neile sellega rohkem muret. Vangla külastus paneks kaebaja vanemad muretsema tema eluolude ja julgeoleku üle jne, mida ta soovib vältida. Samas on tal suur soov kohtuda vanematega. Karistuse kandmise kestel on ta käitunud hästi. Soomes käis ta tööl kaks aastat ja Eestis asus koheselt õppima: kui ta lubati eluosakonda, siis läks aianduskursusele ja õpib seal tänaseni. Kooli läks siis, kui oli olnud eluosakonnas 4 päeva ehk kohe, kui see oli võimalik. Õpinguid kulgevad hästi. Distsipliini rikkumisi ei ole; käitumine on eeskujulik. Juhtkonnaga pole probleeme olnud. Kaebaja leiab, et kuigi ta on kandnud karistust eeskujulikult, ei ole ta saanud selle eest ühtki soodustust, millega peaks tegelikult vangla kinnipeetavaid motiveerima 2 seadusekuulekale käitumisele. Hetkel polegi neil kinnipeetavatel vahet, kes rikuvad eeskirju ja kes järgivad neid. Ta on varasemalt käinud iseseisvalt väljasõidul 7 tundi ja käitunud nõuetekohaselt. Kaebaja kardab, et vangla võtab seda kaebust arvesse ja hakkab ka edaspidi väljasõite takistama, kuna ta julgeb kaitsta oma õigusi. 03.05.2007.a. esitatud kaebuse täpsustuses lisab kaebaja, et tema sooviks on Murru Vangla direktori 02.04.2007.a. käskkirja nr 147-kk tühistamine ning Murru Vangla kohustamine vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi kohtuotsuse motiividel. Puhkuse vajadust põhjendab järgmiselt: vanglast väljumine on suur šokk, kuna kaebaja on aastaid ajast maas. Selleks, et seda vahet vähendada ongi vaja lühiajalisi väljasõite ehk puhkusi. Ta soovib, et Murru Vangla juhtkond mõistaks, et vangla keeldumine lubada ta lühiajalisele väljasõidule, ei aita kinnipeetavatel tagasi naasta ühiskonda ja lähendada suhteid perekonnaga. 11.06.2007.a. esitas kaebaja kaebuse täpsustuse, milles selgitab, et Vangistusseadus (edaspidi VangS) § 32 lg 4 sätestab, et lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vangla direktor kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kuriteo on ta sooritanud Soome Vabariigis ja ta tunnistas end ka kuriteos süüdi. Kaebaja on 100% kindel, et Soomes oleks ta selle kuriteo eest karistuse kandmisest vabanenud 04.10.2007.a. Kaebaja möönab, et vangla direktor peab arvestama ka individuaalse täitmiskavaga, kuid ta on ka juba varem käinud iseseisvalt lühiajalisel väljasõidul ja täitnud kõik ettenähtud nõudmised. Kuigi individuaalne täitmiskava koostati alles 11.05.2007.a. ja ta on käinud ka ennetähtaegselt vabanemise pärast kohtus, jääb arusaamatuks, miks vangla direktor varem ei vajanud selliste otsuste tegemiseks individuaalset täitmiskava. Jääb selgusetuks, kuidas ei ole vangistuse eesmärkidega kooskõlas ühiskonda tagasi integreerumine ja tööandajaga kohtumine. Direktor võtab otsustamisel arvesse kuriteo laadi, kinnipeetava isikuomadusi, käitumist vanglas, väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal, suhtumist töösse ja õpingutesse, väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale. Kaebaja kordab, et ta sai karistuse Soome Vabariigis raske narkootilise kuriteo ehk narkootiliste ainete transportimise eest, vangla iseloomustab kaebajat igati positiivselt ja käitumine on normaalne, väljasõiduplaani kaebaja täitis juba eelmine kord, ta käib vanglas aianduskursustel. Tulenevalt vangla direktori vastusest kaebusele järeldab, et direktor ei ole tutvunud kaebaja toimikuga. Ta sooritas II astme kuriteo (2003.a. sooritatud kuritegu, mis on kvalifitseeritud § 184 lg 1 alusel) ehk siit tuleb teha järeldus, et temal on võimalik vabaneda elektroonilise valve alla 1/3 karistuse ajaga või muidu 1/2 ajaga. Kaebaja ennetähtaegse vabanemise küsimus oli arutamisel ka kohtus ning direktor oleks juba siis pidanud märkama, et kaebaja on sooritanud teise astme kuriteo, mitte aga I astme kuriteo. Ta on varasemalt saatnud pöördumisi, milles on märkinud, et seadusega ei tohi karistust teises riigis raskendada jne. Kuna ta on ka varem käinud lühiajalisel väljasõidul, siis ei saa olla temaga turvaprobleeme. Oleks väga isekas paluda oma vanematel tulla Soomest Eesti vanglasse kolmeks päevaks puhkust veetma. Ta on omaltpoolt teinud kõik, et integreeruda tagasi ühiskonda. Nüüdseks registreerus ta ka „peresuhete programmi ja kaine autojuhi programmi“; ta lävib tihkelt sotsiaaltöötajatega, 3 külastab tihti vangla raamatukogu, jälgib uudiseid ning ta on tellinud endale lehed ja ajakirjad. Temale on väljastatud juunis lühiajaline väljasõit vanglast kohtumiseks tööandja ja perega. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Murru Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu järgmistel põhjustel. VangS § 32 lg 1 sätestab, et kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, võib vangla direktor anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri" (edaspidi VSKE) § 83 sätestab, millistel juhtudel võib vangla direktor keelduda väljasõiduloa andmisest. Kinnipeetava lühiajalise väljasõidu lubamisel on seadusandja andnud vangla direktorile ulatusliku otsustusruumi. VangS § 32 lg 4 sätestab, et lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vangla direktor kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Sisekorraeeskirja § 82 lg 1 täpsustab arvesse võetavaid asjaolusid, märkides, et direktor võtab otsustamisel arvesse kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi, kinnipeetava isiksuseomadusi, kinnipeetava käitumist vanglas, väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal, kinnipeetava suhtumist töösse ja õpingutesse, väljasõidu eesmärki ja väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale. M. O. oma kaebuses väidab, et lühiajalise väljasõiduloa andmisest keeldumine on ära põhjendamata ja vastuoluline. Vastustaja sellega ei nõustu. Murru Vangla direktor teeb otsuse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks, kui on veendunud, et väljasõit ei ole vastuolus vabaduskaotuse täideviimise eesmärkidega. Kaebaja esitas lühiajalisele väljasõidule lubamiseks taotluse eesmärgiga minna tulevase tööandja juurde tööpraktikale ning asutada oma firma. Kaebajal avaneb võimalus tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks 05.09.2007.a., mistõttu tööandjaga oli kohtumine ennatlik ning karistuse lõputähtaeg on 03.04.2009.a. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 76 lg 2 kohaselt, esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud: vähemalt poole mõistetud karistusajast ning isik nõustub käesoleva seadustiku § 75 lõike 2 punktis 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega või vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. KarS § 76 lg 3 sätestab, et katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Eeltoodust lähtuvalt otsustab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaegse vangistusest vabastamise. Kuid kinnipeetav peab arvestama ka sellega, et kohus oma otsuses võib keelduda kinnipeetava katseajaga tingimisi enne tähtaegsest vabastamisest ja sellisel juhul tuleb karistuse aeg kanda lõpuni. 4 Kaebaja väide, et kinnipeetavat ei peeta Murru Vanglas inimeseks, ei vasta tõele. Murru Vanglas järgitakse kõiki seadusest tulenevaid õigusnorme (sealhulgas ka inimõigusi) mille alusel vanglateenistujad teenistusülesandeid läbi viivad. Vangistuse täideviimise eesmärk on VangS § 6 lg 1 kohaselt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kooskõlas vangistuse eesmärkidega pikemaajalisem vabaduse võtmine peaks panema kinnipeetavat sügavamalt mõtlema ühiskonnas kehtivate väärtuste üle ja ümber hindama oma arusaamu ja tõekspidamisi. Õiguskuulekale käitumisele suunamine tähendab eelduste loomist selleks, et kinnipeetav peale vabanemist oleks võimeline käituma ilma kuritegusid toime panemata. Õiguskorra kaitse tähendab ka seda, et vangistuse ajal on ühiskond kaitstud kinnipeetava poolt võimalike kuritegude toimepanemise eest ning eeldab, et kinnipeetavaid ei tohi ilma teatud usalduse astmeta enne vangistuse ärakandmist vabadusse lubada. Kinnipidamisasutustes kuuluvad kinnipeetavad vangla kontrolli alla ning vangla vastutus laieneb ka juhtudele, kui isik on lubatud vangistuse täideviimise ajal lühiajalisele väljasõidule. Seepärast võtab vangla direktor teatud riski väljasõidu lubamisega ning tal peab olema võimalik igakülgselt hinnata kinnipeetavast lähtuvat ohtu õiguskorrale. Otsustamisel uurib direktor toimepandud kuriteoga seotud asjaolusid. Lähtudes kaebaja poolt toime pandud kuriteost on julgeolekuriskid kõrged, kuid kinnipeetava väljasõidule lubamisel peab direktor olema veendunud, et ohtu ei satuks õiguskord. Lühiajalisele väljasõidule lubamise otsustamine sisaldab seega endas olemuslikult ka riskiotsust, millele on omane teatud tõsikindla veendumuse olemasolu, kusjuures selline veendumus peab olema kantud piisavast ettevaatlikkusest, et avalik kord, ühiskonnaliikmete turvalisus ja riigi sisemine rahu oleksid tagatud, ehk need on olulised põhiseaduslikud väärtused. Kuna vastustaja ei ole veendunud, et neid riske ei kaasne, siis tegi ta keelduva otsuse. Lühiajalisele väljasõidule keeldumisel on ka arvestatud asjaolu, et M. O. on eelnevalt kohtulikult karistatud viiel korral. Kaebaja on sooritanud järgmised teod: kelmus, valeandmete esitamine ja dokumentide võltsimine. Antud hetkel kannab kaebaja karistust narkootiliste ainete salakaubaveos, mis on suunatud rahvatervise vastu ning seotud suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisega. Tegemist on ühiskonnaohtliku teoga. Kinnipeetaval on mitmeid erinevaid võimalusi ühenduses olla oma sugulaste, tuttavate ja pereliikmetega, nii kirja- kui telefoni teel ning lühiajaliste- ja pikaajaliste kokkusaamiste taotlemise teel. Kui kinnipeetava M. O.a pereliikmed ei soovi seda võimalust kasutada, on see nende valik. Kaebaja väide, et ainult väljaspool vanglat on võimalik integreeruda ühiskonda, ei ole integreerumise ainus võimalus. Murru Vanglas karistust kandes on võimalik osaleda erinevates sotsiaalprogrammides, samuti on võimalus külastada päevakorra alusel raamatukogu, vestelda vajadusel sotsiaaltöötajaga, vaadata televiisorit ja kuulata raadiot. Kaebaja kasutab neid võimalusi. Kinnipeetava väljasõidule lubamine ei ole direktori kohustus vaid väljasõidule lubamine on direktori kaalutlusotsus. Sealhulgas hindab direktor loa andmise otsustamisel kinnipeetava vajadust väljasõiduks. M. O.a puhul ei ole 5 lähtuvalt kinnipeetava väljasõiduplaanis toodud tegevustest väljasõit hädavajalik, samuti on arvestatud, et kinnipeetava karistus lõppeb 03.04.2009.a. ning ennetähtaegseks vabanemiseks avaneb võimalus 05.09.2007.a. (kohtumäärus number 1-07-2507). Eeltoodu ei tähenda, et kaebajal, ei tekigi võimalust lühiajaliseks väljasõiduks. Ilmne on, et vanglast vabanemise tähtaja lähenemisel omandab järjest suurema kaalu kinnipeetava resotsialiseerimise tagamine ning väljasõiduplaani täpsustamise korral võib kaalumine tõenäoliselt anda teistsuguse tulemuse. Eeltoodust lähtuvalt ei olnud M. O.a väljasõidule lubamine eesmärgipärane ja on vastuolus vabaduskaotuse eesmärkidega. Haldusaktid on põhistatud. Vastustaja on kaalutlusõiguse teostamisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt, mistõttu palub kaebus jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus uurinud toimikusse esitatud tõendeid, kaebaja ja vastustaja seisukohti leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
4. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et VangS § 32 ja VSKE § 82 sätetest tulenevalt vanglast lühiajalise väljasõidu võimalus ei ole käsitatav kinnipeetava subjektiivse õigusena. Lühiajalise väljasõidu loa andmise otsustamisel on vangla direktoril kaalutlusõigus ning vangla direktor peab otsuse tegemisel lähtuma vangistuse täideviimise eesmärkidest, milleks VangS § 6 lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.
5. Kaebuse kohaselt takistab lühiajalise väljasõidu loa mitteandmine M. O.al võimalust ette valmistada tagasipöördumist ühiskonda. Samas ei saa ta kohtuda oma perekonnaga, kuna soovib seda teha vanglaväliselt, sest vanglas külastamine paneks tema vanemad veelgi rohkem muretsema poja saatuse ja käekäigu pärast. M. O. leiab, et ühiskonda tagasipöördumiseks vajab ta puhkust ja peresidemete säilimist. Tema eesmärgid on vahetult suunatud sellele, et ta suudaks probleemideta hakkama saada vabaduses, kui ta vabastatakse karistuse kandmiselt ja see eesmärk on kooskõlas vangistusseaduse eesmärgiga. Kaebaja käitumisele vanglas ei ole tehtud etteheiteid, seega jääb temale arusaamatuks, miks taotlus jäeti rahuldamata. Kaebaja leiab, et taotluse mitterahuldamisega tehakse takistusi ühiskonda integreerumisel. Kaebaja on seisukohal, et EV-is on tema vangistuse tingimused karmimad kui nad oleksid seda Soome Vabariigis. Varem on ta korra viibinud lühiajaliselt väljasõidul ja ta ei rikkunud korda.
6. Kohus märgib esmalt, et kaebaja kannab karistust narkokuriteo eest, mille tõttu vastustaja on õigesti asunud seisukohale, et see on äärmiselt raske ühiskonnaohtlikkusega tegu ja suunatud rahvatervise vastu. M. O. pani kuriteo toime enda heaolu silmas pidades, seega eirates kehtivaid käitumisreegleid ning õiguskorda. Kuna kaebaja selliselt käitus, siis tuleb tema vanematel leppida poja valikutega ning külastada teda vanglas selleks, et säiliksid peresidemed ja vajalik toetus. Vaidlust ei ole küsimustes, et kaebaja on vangistuses käitunud korrakohaselt ja ta püüab ka end arendada. Kuid suhteliselt lühiajaline hea käitumine ei korva tekkinud ühiskondlikku usaldamatust, eriti arvestades 6 toimepandud kuriteo asjaolud ja raskust ning fakti, et kaebaja näol on tegemist isikuga, keda on 5 korral karistatud. Seega on kaebajal olnud korduvalt võimalus teha järeldusi, kas täita õiguskorra nõudeid või vastupidisel käitumisel saada karistatud ning kanda määratud karistus vanglas. Kuna niimitmel korral karistatud isik ei asunud muutma oma käitumist, siis saab järeldada, et ta ei ole valmis ning suuteline järgima KarS § 56 lg 1 sätestatud eesmärki. Lühiajaline kaebaja väljaspool vanglat viibimine oli vastustaja vastusest nähtuvalt seotud terviseküsimustega. Asjaolu, et M. O. ei pannud toime selle väljasõidu kestel õigusrikkumist, ei ole märkimist vääriv saavutus arvestades, et vabaduses tuleb toime tulla pikemat aega nii, et kaebajast ei tekiks ohtu teistele isikutele. M. O. märkis, et ta viibis väljasõidul 7 tundi, mis on tõepoolest äärmiselt lühiajaline väljasõit ning asjaolu, et kaebaja nende tundide kestel ei pannud toime õigusrikkumist ei ole argument, et unustada kaebajast tulev oht ühiskonnale, teda ümbritsevatele isikutele. Kohus nõustub vastustajaga, et ka kaebaja liialt lühiajaline hea käitumine vanglas ei tingi seda usaldust, mida kaebaja ekslikult eeldab. Kui M. O. ei ole senimaani aru saanud, et tema tegevus vabaduses on olnud ühiskonnaohtlik, siis tekib kahtlusi, kas isik oskab käituda väljaspool vanglat enda ja teiste saatust ohustamata. Seega leiab kohus, et arvestatud on taotleja isikuga, varasemate võimaluste nurjamisega muuta oma elukäiku M. O.a enda tegevuse tõttu. Lühiajaline hea käitumine võib olla uuesti petlik ning seaduskuulekale käitumise teele asumiseks vajab mõni isik pikemat reaalset vanglakaristust. Kuna direktor vastutab kinnipeetava hea käekäigu eest ning vangla tegevuse eesmärgiks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, siis tuleb austada direktori seisukohta, et vastustajal puudub veendumus, et M. O. on loobunud kuritegelikust käitumisest ning tema väljasõidul on välistatud isikust tulenev oht.
7. Vangla direktor analüüsis ja vastas kaebuse esitaja põhjendustele, mis olid märgitud taotluses ja direktor ei pea taotluse lahendamisel andma vastuseid küsimustes, kas Eesti riigi PS on vastuolus või mitte Euroopa õiguskorraga, kui kaebaja suhtes ei kohaldatud tema ületoomisel teistsuguseid õigusnorme või printsiipe. Käesolevaks ajaks on kaebaja suhtes tehtud tema taotluses tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks Harju Maakohtu määrusega 05.03.2007.a. ja Tallinna Ringkonnakohtu määrusega nr 1-07-2507 28.03.2007.a. otsustus, milles on märgitud ära karistuse kandmisaja algus ja selle lõpp ning antud selgitus lähtumisest Euroopa konventsioonist (art 11). Kaebajale on need määruse põhistused teada ning kohus ei korda neid põhistusi.
8. Kohus nõustub seisukohaga, et kaebaja poolt esiletoodud soov väljaspool vanglat ajada elukorralduseks vajalikke asju kindlustavad ja aitavad kahtlemata kaasa resotsialiseerimise eesmärkide saavutamisele, kuid positiivse või negatiivse otsuse tegemine oli vangla direktori kaalutlusotsus. Halduskohtu pädevuses on kontrollida, kas kaalutlusotsuse tegemisel esines menetlus- ja vormivigu, mis võivad mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega ning kas otsus tugineb seaduslikule alusele ning ega otsustamisel ei ole väljutud diskretsiooni piiridest või ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. 7 Kohus leiab, et vastustaja ei ole teinud vigu, mis võisid mõjutada asja lahendamist, mistõttu kohus ei saa teha ka ettekirjutust vaadata avaldus uuesti läbi. Kaebaja suhtes ei ole keeldumisega taotluse rahuldamisest sooritatud nn kollektiivset karistamist ning kaebaja varasem elukäik ei viita kahtlustele, et ta ei „suuda ühiskonda sulanduda ning vabadusse pääsemisel võib teda tabada šokk“. M. O.a elukäik viitab, et ta on üsna osavalt suutnud petta ühiskonda ja teisi isikuid ja tal on puudunud kartus vabaduses olles astuda vastu ühiskonnas kehtivatele normidele ja õiguskorrale. Niisuguse käitumisega isikut ei saa tabada vabanedes „šokk“, kuivõrd tal on kogemus, et ühiskonnas tuleb täita õigusnorme, samas on tal olemas kogemus, et nende mittetäitmisel võidakse isikult võtta vabadus. Kaebaja käitumine tõi kaasa piirangud suhtlemisel vanematega. M. O.a vanemad peavad leppima kaebaja käitumise tagajärgedega ning külastama teda vanglas. M. O.al ei ole tekkinud probleemi, et vanemad on teda jätnud külastamata või siis ei saa majanduslikel põhjustel Eestisse sõita. Isegi kui ajutiselt võib side perekonnaga katkeda, ei tähenda see pöördumatuid tagajärgi peresuhetele. Vanemate side lastega ei katke põhjusel, et lapsed viibivad neist eemal. Isegi kui vanemad heituvad kinnipidamise tingimustest ja neil tekib mure kaebaja saatuse pärast, ei tähenda vanemate selline mure seda, et kaebajale tuleks anda luba vanglast lahkumiseks. Enamus kinnipeetavate vanematest peavad leppima olemasolevate tingimustega ega jäta selle tõttu külastuskordi kasutamata. Kaebaja ei ole selles suhtes seatud erinevatesse tingimustesse. Kui direktoril tekib veendumus, et kaebaja on asunud kindlalt paranemise teele, siis kohtub M. O. vanematega senistest soodsamatel tingimustel. Kaebaja soov asutada puhkusel viibimisel oma firma, jääb vastuoluliseks, kuna samas taotluses ta märgib, et soovib kohtuda tööandjaga ja läbida töövestluse. Kaebaja ei märgigi muuhulgas lühiajalisele väljasõidule lubamise taotluses, et ta kohtub vanematega ja et see on tema eesmärk ning et vanemad tulevad kaugelt. Kohus möönab, et kaebaja ei pruukinud taotluses osata märkida seda asjaolu kui olulist, kuid sellest lähtuvalt ei saanud ega pidanudki direktor arvestama kaebaja perekondlikke asjaolusid. Kaebaja poolt esiletoodud taotluse põhistustele vastas küll vangla lakooniliselt, kuid vastus on selgelt eitav. Kohus nõustub, et kaebaja poolt esiletoodud põhjused – minna tulevase tööandja juurde praktikale ning asutada oma firma, ei ole integreerumiseks vältimatult vajalikud, arvestades kaebaja vabanemise aega. Kohus nõustub vastustajaga, et ennekõike peab kaebaja kasutama olemasolevaid alternatiivseid vanglas toimivaid võimalusi, need peavad muutuma harjumuspärase käitumise osaks. Ühiskonnast ei ole kaebaja eraldatud, kuna ta saab informatsiooni piisavas koguses. M. O. kinnitab kohtule, et ta loeb lehti, tellis ajakirjandust, kuulab raadiot ja vaatab TV-d, osaleb integratsiooniprogrammides. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tema hea lühiajaline käitumine vanglas ei paista silma. Kaebajat ei pea eraldi premeerima reeglitele vastava käitumise eest. Vanglareeglite järgimine on kohustus, mitte õigus. Igaühte ei lubatagi osalema programmidesse, mis on loetud kaebajale sobilikuks. Kui kinnipeetav rikub vangla kodukorda, siis saab ta karistada. Kaebaja ei ole reegleid rikkunud ning selle tõttu teda ei ole ka karistatud. Seega eristub ta neist kinnipeetavatest, kes rikuvad korda ega asu paranemise teele. Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja saab esitada uuesti taotluse vanglast vabanemise tähtaja lähenemisel. 8
9. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab kohtukulud. Kaebuse esitaja tasus riigilõivu 80 krooni. Vastustaja kohtukulu nõuet asja arutamisel ei esitanud. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis ei kuulu hüvitamisele kaebaja kantud riigilõiv 80 krooni. Karin Kalmiste kohtunik 9