taja arvel helistamise mittevõimaldamine ajavahemikus 1.11.2006 – 3.04.2007 ning tingimuste loomine, kus kaebajal on võimalik helistada ainult vangla kauplusest ostetud „Turbo“ kõnekaardiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kohtule esitatud kaebuses palus kaebaja tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla poolt
taja arvel ja Voicenet kõnekaardiga helistamise mittelubamine. Kohtuistungil kaebaja täpsustas oma nõuet ning palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla poolt kaebajale
taja arvel helistamise mittevõimaldamine ajavahemikus 1.11.2006 – 4.04.2007 ning tingimuste loomine, kus helistada saab vaid vangla kauplusest ostetud „Turbo“ kõnekaardiga. Kaebaja selgitustaotlusele esitas vangla 30.01.2007.a.
tuses põhjendused, et Tallinna Vanglas pole tehnilisi tingimusi, võimaldamaks vahistatul helistada
taja arvel ning vangla kaupluses ei müüda Voicenet kõnekaarti. Esimene põhjendus on vale, sest
taja arvel helistamiseks pole vaja luua mingeid tingimusi. Kui sissehelistamise funktsioon on välja lülitatud, tuleb see uuesti sisse lülitada ja sellega on tingimused automaatselt loodud. Asjaolu, et poes ei müüda „Voicenet“ kõnekaarti, pole takistuseks -
tustajal tuleb lisada „Voicenet“ kõnekaart poes müüdavate asjade valikusse. 14.03.2005.a. kirjas nr 7-4/726 asus õiguskantsler seisukohale, et vahistatutele „Voicenet“ kõnekaardiga
taja arvel helistamise keeldumiseks puudub seaduslik alus ja kehtiv keeld on õigusvastane. Samasisulise lahendi tegi 1.03.2007.a. Riigikohus. Praegu saab vanglast välja helistada ainult sellise „Turbo“ kõnekaardiga, mis on ostetud vangla kauplusest, kui „Turbo“ kõnekaart on ostetud väljaspoolt vanglat, siis sellega vanglast välja helistada ei saa.
tustaja otsus on motiveerimata ning seega ebaseaduslik. Ei ole selge, kas kaalumine on toimunud ratsionaalselt, kui pole üheselt selge, milliseid asjaolusid kaaluti ja millised kaalutlused olid aluseks järelduste tegemiseks. Kaebaja põhjendatud huviks on taotleda õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamist.
tustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vangistusseaduse(
) § 96 lg 1 sätestab, et vahistatul on õigus telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt toimub helistamine vahistatu kulul.
tustaja 30.01.2007.a.
tuses kaebajale selgitati, et vanglal pole tehnilisi tingimusi helistamiseks
taja arvel ning vangla kaupluses ei müüda „Voicenet“ kõnekaarti. Väär on kaebaja väide, et tehniliste tingimuste loomiseks on vaja sissehelistamise funktsioon uuesti sisse lülitada ja sellega oleks kõik tehnilised tingimused loodud. Tegemist on mahuka tööga, mis nõuab kogu süsteemi ümberprogrammeerimist ja seda ühe lülitusega teha ei saa. Alates 4.04.2007.a. on vanglas olemas võimalus helistada
taja arvel, selleks kasutatakse „Turbo“ kaarte, mida on võimalik osta vaid vangla kauplusest. Väljaspool vanglat ostetud kõnekaartidega, sealhulgas ka „Turboga“, vanglast välja helistada ei saa. Kauplusest müüdavate kaartide numbrid on arvutisse programmeeritud, mis võimaldab helistada vaid nende kaartidega. Mingites eeskirjades sellist korda fikseeritud pole, et helistada tohib vaid vanglast ostetud „Turbo“ kõnekaardiga. KOHTU PÕHJENDUSED
Kohtupraktikas tõlgendasid I ja II astme kohtud seda sätet nii, et kinnipeetav on kohustatud oma telefonikõnede eest tasuma temale vanglasiseseks kasutamiseks jäetud isikuarvel oleva rahaga.
lg 1 kohaselt soetab kinnipeetav vanglas lubatud asju vangla vahendusel oma isikuarvel isiklikuks kasutamiseks oleva raha eest ning selle regulatsiooni eesmärk on tagada kinnipeetava rahaliste vahendite liikumine vanglasisese isikuarve kaudu selliselt, et rahalisi vahendeid jätkuks piisavalt
§-s 44 lg 2 sätestatud mahaarvamisteks. Helistades vanglast
taja arvel või muul viisil, mille kohaselt saab kõne eest tasuda muude isikute maksetega, soetab kinnipeetav endale kõneteenust, tasumata selle eest oma isikuarvel oleva rahaga 1.03.2007.a. otsuses nr 3-3-1-103-06 asus Riigikohtu halduskolleegium aga seisukohale, et selline tõlgendus on ekslik.
lg 1 sätestab kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärgina soodustada kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemise vältimiseks kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega. Sotsiaalsete sidemete säilitamine aitab kindlustada vangistuse täideviimise eesmärgi(
lg 1) saavutamist.
lg 2 kohustab vanglat soodustama kinnipeetava seadusele
tavat vanglavälist suhtlemist.
kohaselt on kinnipeetaval tehniliste tingimuste olemasolu korral õigus telefoni(v.a. mobiiltelefoni) kasutamisele vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras ning see toimub kinnipeetava kulul.
lg 2 esimese lause kohaselt jäetakse kinnipeetava isikuarvel olevast summast 50 % rahaliste nõuete täitmiseks, 20 % hoiustatakse vabanemistoetusena, ülejäänu jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kinnipeetava sisseoste reguleeriva
lg 1 näeb ette, et kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjas sätestatud korras osta vangla vahendusel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Alates 1.02.2007.a. kehtiva
lg 11 kohaselt võib kinnipeetav ühes kuus sisseoste teha Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära piires. Sisekorraeeskirja § 51 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Kolleegium leidis, et
§-s 28 lg 2 sätestatud põhimõte, mille järgi telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul, tähendab seda, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus telefonikõnede pidamiseks vangla kulul, kuid ekslik on selle sätte sidumine kinnipeetava isikuarve kasutust reguleerivate sätetega. Arvesse tuleb võtta ka
§-s 23 tähendatud eesmärki soodustada kinnipeetava vanglavälist suhtlemist ning sotsiaalsete sidemete säilimist, mis hõlbustaks kinnipeetava vangistusjärgset resotsialiseerimist. Ka
lg 3 näeb ette, et kinnipeetava õigust kirjavahetusele ja telefoni(v.a mobiiltelefoni) kasutamisele võib piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Seejuures on keelatud piirata suhtlemist riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Sisuliselt sarnaselt kinnipeetava suhtes kehtestatule näevad
§-d 96 ja 97 vahistatule ette telefoni kasutamise õigust, samuti selle õiguse kasutamise jälgimist ja piiranguid.
Seejuures ei ole vahistatu puhul erinevalt kinnipeetavast võimalik rääkida
§-s 44 lg 2 nimetatud mahaarvamistest. Selliseid mahaarvamisi ei oleks ka kinnipeetaval, kelle
tu pole esitatud rahalisi nõudeid või kes on need rahuldanud ning kelle puhul ei olnud
lg 21 varemkehtinud redaktsiooni järgi veel alustatud vabanemistoetuse hoiustamist või on hoiustamine lõpetatud tulenevalt 1.02.2007.a. jõustunud
§-st 44 lg 3, mille kohaselt hoiustatakse vabanemistoetust kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära täitumiseni. Niisuguste kinnipeetavate osas ei saaks telefoni kasutamise õiguse piiramine olla eesmärgipärane ning võiks kerkida küsimus piirangu põhiseaduspärasusest. Kuivõrd selline tõlgendus keelaks nii
tuvõtja arvel helistamise kui ka n.ö. laetava kõneajaga kõnekaartide(näit. „Voicenet“ kõnekaart) kasutamise, takistaks see ka ebamõistlikult nende kinnipeetavate võimalusi vanglaväliseks suhtlemiseks(sealhulgas suhtlemiseks kaitsjaga), kellel isikuarvel raha üldse puudub. Seda arvestades on Riigikohtu halduskolleegium seisukohal, et nii
lg 2 kui ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada
tuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga. Refereeritud Riigikohtu otsusest tulenevalt on õigusvastane Tallinna Vangla poolt kaebajale
taja arvel helistamise mittevõimaldamine ajavahemikus 1.11.2006 – 3.04.2007.
tustaja põhjendus, et
taja arvel polnud võimalik helistada tehniliste tingimuste puudumisel, pole tõsiseltvõetav. Vanglast väljahelistamist kontrolliva arvutiprogrammi ümberprogrammeerimine ei saa olla kuigi töömahukas. Kohtu arvates oli
tustaja poolt selliste tingimuste mitteloomise tegelikuks põhjuseks asjaolu, et
tustaja tõlgendas
Seda kinnitab ka fakt, et kuu aega peale Riigikohtu 1.03.2007.a. otsust – alates 4.04.2007.a. oli kinnipeetavatel võimalik Tallinna Vanglast
taja arvel välja helistada. Õigusvastane on ka
tustaja poolt olukorra tekitamine, kus kinnipeetavad saavad helistada ainult vangla kauplusest ostetud „Turbo“ kõnekaardiga. Äriliselt võib olla põhjendatud müüa vangla kaupluses ainult üht liiki kõnekaarte, sest mitut eri liiki kaarte müüki võttes võib juhtuda, et kõiki ei õnnestu nendel märgitud kasutusaja jooksul realiseerida. Ning ka kinnipeetavatele peaks olema ükskõik, mis liiki kõnekaarti nad kauplusest osta saavad, sest oluline on ju ainult see, et kaart täidaks oma otstarvet ja võimaldaks helistada. Seega pole Tallinna Vangla kaupluses ainult „Turbo“ kõnekaartide müümine õigusvastane. Küll aga pole millegagi põhjendatud takistada kinnipeetavatel helistada väljaspoolt vanglat ostetud „Turbo“ või mingit muud liiki kõnekaartiga. Ei
, vangla sisekorraeeskiri ega ka Tallinna Vangla kodukord näe ette, et kinnipeetav tohib helistada ainult vangla kauplusest ostetud kõnekaardiga. Oma olemuselt on teise isiku poolt ostetud kõnekaardiga helistamine analoogiline helistamisega
taja arvel, sest ka siin ei tasu kaardiga ostetud kõneaja eest kinnipeetav ise. Seega on õigusvastane
tustaja poolt tingimuste loomine, kus kaebajal on võimalik helistada ainult vangla kauplusest ostetud „Turbo“ kõnekaardiga. Kohtunik: D.Maastik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.