← Eesti

3-07-922/27

3-07-922 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juuni 2007. a. Tallinn Haldusasja number 3-07-922 Haldusasi Toivo Lorvi, Õnne Pa

§ 43

lõikest 4 tuleneb, et Riigikontrollil on õigus saada üksnes andmeid ja dokumente nendega tutvumiseks ja ärakirjade tegemiseks, ent sellest ei tulene, et Riigikontroll võiks nimetatud sätte alusel minna kontrollitavate hulka mittekuuluvate isikute territooriumile, kontoritesse või büroodesse ning seal asuda huvipakkuvate täitetoimikutega tutvuma. Kohtutäituri büroos täitetoimikutega tutvumise näol on kaebuse esitajate hinnangul tegemist vaatlusega RKTS § 45 mõistes, ent Riigikontrolli seadus ei luba Riigikontrollil teostada menetlustoiminguna vaatlust kontrollitavate hulka mittekuuluvate isikute suhtes.

  1. Kolmandaks märgivad kaebuse esitajad, et isegi kui eeldada, et Riigikontrollil oleks õigus RKTS § 43 lg 4 alusel teavet nõuda, tuleb selle juures arvestada kohtutäituri seaduse ( edaspidi KTS) §-st 8 tulenevat kohtutäituri saladuse hoidmise kohustust. KTS § 8 lg 4 kohaselt saab kohtutäitur avaldada ametitegevuses saadud andmeid üksnes kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud järelepärimise vastusena. Sellest tulenevalt ei saa kuidagi olla põhjendatud nõue, et Riigikontrolli ametnikud saaksid tutvuda toimikutega kohtutäituri büroos. Lisaks tuleneb RKTS § 48 lõikest 1, et Riigikontroll ei või häirida kontrollitava tööd rohkem kui menetlustoiminguteks vajalik, ent Riigikontrolli poolt nõutavas ulatuses teabe nõudmine häirib kaebuse esitajate tööd väga olulises ulatuses. Viitega Riigikohtu määrusele haldusasjas nr 3-3-1-14-98 leiab kaebuse esitaja, et Riigikontroll saaks RKTS § 43 lg 4 alusel nõuda teavet põhjendatud ulatuses üksnes konkreetse isiku või teatud tunnustele vastavate isikute grupi kohta, mitte aga piiramatu isikutegrupi kohta.
  2. Neljandaks leiavad kaebuse esitajad, et Riigikontrollil ei ole õigust nõuda kohtutäituritelt täitetoimikutega tutvumist trahviotsused täitmisele saatnud politseiprefektuuride prefektide nõusolekul justiitsministri
  3. detsembri 2005.a. määrusega nr 58 kinnitatud „Kohtutäiturimäärustiku“ § 18 lg 2 alusel. Seda seisukohta põhjendavad kaebuse esitajad alljärgnevalt: • • Riigi järelevalve funktsiooni teostav riigiorgan ei saa nõuda kohtutäiturite büroodes kohtutäituri dokumentidele juurdepääsu teise riigiorgani antud nõusoleku alusel, kui sellist õigust ei tulene otseselt vastava järelevalveorgani tegevust reguleerivast eriseadusest. Põhiseaduse § 3 tulenevalt ei saa Riigikontroll teostada järelevalvet tehes menetlustoiminguid muudel õiguslikel alustel, kui on otseselt fikseeritud Riigikontrolli tegevust reguleerivas seaduses. Riigikontrolli seadusega ei ole Riigikontrollile antud õigust teostada mingisuguseid menetlustoiminguid kolmandate isikute suhtes teise riigiorgani nõusoleku alusel, volituse alusel või muul suvalisel heaksarvatud viisil. 3 • „Kohtutäiturimäärustiku“ § 18 lg 2 annab dokumentidega tutvumise õiguse kolmandale isikule, ent Riigikontrolli ei saa lugeda Eesti Vabariigi kui sissenõudja suhtes kolmandaks isikuks. Üks riigiorgan ei saa lihtkirjaliku tehingu või nõusoleku alusel üle anda oma pädevuses olevaid küsimusi teisele riigiorganile ilma seaduses sätestatud otsese aluseta.
  4. Viiendaks väljendavad kaebuse esitajad rahulolematust sellega, et kuigi vaidlusaluse auditiga kahjustatakse Riigikontrolli poolt olulisel määral kolmandate isikute õigusi (sealhulgas rikutakse kohtutäiturite saladuse hoidmise kohustust jne) ning häiritakse oluliselt kohtutäiturite igapäevast tööd, ent Riigikontrolli poolt läbiviidud haldusmenetlus olnud kas suulises või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Riigikontrolli
  5. novembri
  6. a menetlusteade ja Riigikontrolli
  7. aprilli
  8. a menetlusteade on kohtutäituritele edastatud üksnes kohtutäiturite enda tungival ja korduvalt nõudmisel. Ülaltooduga on eiratud muuhulgas riigikontrolli seaduse § 48 lg 1, mille kohaselt Riigikontroll teavitab kontrollitavat kontrollimisest ja selle eesmärkidest mõistliku tähtaja jooksul enne kontrollimise algust. III VASTUSTAJA SEISUKOHT
  9. Riigikontroll vaidleb kaebusele vastu ja palub see rahuldamata jätta. Vastustaja selgitab, et kohtuvaidluse ajendanud auditi eesmärk on anda hinnang rahatrahvide täitmise süsteemile ning politsei raamatupidamisarvestuse õiguspärasusele. Süsteemile hinnangu andmine ei nõua konkreetsete kohtutäiturite ametitegevusele hinnangu andmist, selle asemel analüüsitakse riigi kui sissenõudja tegevust ja Justiitsministeeriumi tegelikke võimalusi kohtutäiturite üle järelevalve teostamisel. Riigikontroll järgib auditite korraldamisel rahvusvahelisi auditistandardeid, mis nõuavad järelduste rajamist tuvastatud faktidele.
  10. Samuti selgitab vastustaja, et auditi kavandamisel lähtuti eeldusest, et kohtutäitur on kontrollitav Riigikontrolli seaduse § 7 lg 1 punkti 8 mõttes, ent kuna kohtutäiturid sellega ei nõustunud ning Riigikontroll ei soovinud pidurdada keerulise õigusliku vaidlusega auditi käiku, otsustati auditi ulatust piirata . Kitsendatud eesmärgist teavitas kohtutäitureid enne toimikutega tutvuma asumist auditijuht 26.04.2007 e-kirjaga ning
  11. mai
  12. a ametlikus kirjas peakontrolör.
  13. Vastustaja märgib, et järelevalvet tegev peakontrolör ei ole audiitorite tegevuse kohta saanud kohtutäituritelt kaebusi ega ole seetõttu saanud auditimeeskonna võimalikele ebaprofessionaalsetele avaldustele kohe teenistusliku järelevalve korras reageerida.
  14. Vastustaja rõhutab, et kohtutäiturid ei ole auditis kontrollitavad ja nende nimetamine menetlusteatel ei muuda neid kontrollitavateks. Riigikontrollis on olnud tavaks märkida menetlusteatele ka kontrollitavate hulka mittekuuluvad isikud (nt pangad, kindlustusseltsid), kellelt on auditi ajal vaja saada kontrollitavate kohta teavet. Auditi pealkiri määratakse tööplaani kinnitamisel esialgsena, auditi pealkiri ei määra kontrollitavaid ega kohusta auditimeeskonda konkreetseteks toiminguteks.
  15. Vastustaja selgitab samuti, et täitetoimikuga tutvumisel võrreldakse paberil peetavat täitetoimikut täitemenetlusregistrisse kantud andmetega ning see on vajalik, et hinnata Justiitsministeeriumi järelevalvekeskkonda. Samuti on täitetoimiku alusel võimalik objektiivselt hinnata sissenõudja (politseiprefekti) tegevust. Raamatupidamisarvestuse õigsuse ja seaduslikkuse seisukohalt olulist originaaltrahviotsuste ekslikku edastamist kohtutäituritele saab metoodiliselt õigesti testida ainult kohtutäiturite juures. Samuti tuleb valimi ulatuses veenduda 4 politsei tehtud inventuuride usaldusväärsuses, s.t politsei andmete kokkulangevuses täitetoimiku andmetega.
  16. Vastustaja leiab, et Riigikontroll saab täitetoimikutega tutvuda sissenõudja ehk politseiprefekti poolt „Kohtutäiturimäärustiku“ § 18 lõikes 2 sätestatud nõusoleku alusel. Sissenõudja võib anda nõusoleku toimikutega tutvumiseks igaühele, seega ka Riigikontrollile, tutvumise eesmärk ei ole sealjuures piiratud. Lisaks ei saa sissenõudja nõusoleku alusel toimikuga tutvumine kolmanda isiku poolt iseenesest kuidagi rikkuda kohtutäituri õigusi ega riivata tema õigustatud huve. Õiguste rikkumine on mõeldav juhul, kui toimikutega tutvumine takistab ülemääraselt kohtutäituri tööd või kui täitetoimikutega tutvumise tulemusel tehakse täiturite töö suhtes nende mainet alandavaid järeldusi, ent antud juhul ei ole põhjust eeldada kumbagi nimetatuist. Veel märgib vastustaja, et elektronkirjades pidasid kohtutäiturid Veiko Kaasik ja Risto Kütt politseiprefekti nõusoleku alusel toimikutega tutvumist võimalikuks. Vastustaja ei jaga kaebuse esitajate seisukohta, et Riigikontroll ei saa olla KTM § 18 lõikes 2 nimetatud kolmandaks isikuks. Kolmas isik on reeglina füüsiline või juriidiline isik või riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus, kes ei ole konkreetses õigussuhtes, vaidluses või menetluses pooleks
  17. Samuti leiab vastustaja,

§ 43

lõige 4 ei puutu antud kohtuasjas otseselt asjasse, ent sellest hoolimata on seda sätet praktikas kasutatud Riigikontrolli seaduse §-s 7 nimetatud kontrollitavate hulka mittekuuluvatelt isikutelt kontrollitavate kohta teabe saamiseks ja just sellisena on see vajalik. Kui RKTS § 43 lõiget 4 tõlgendada kaebuse esitajate osutatud viisil, kaotaks see säte üleüldse mõtte, kuna kõik §-s 7 nimetatud isikud on põhimõtteliselt võimalik arvata konkreetses auditis kontrollitavate hulka, olenemata sellest, kelle kohta ja kui palju teavet tarvis on. Riigi kõrgem kontrolliasutus ei saa oma ülesandeid täita, kui tal ei ole võimalik kontrollitavate hulka mittekuuluvatelt isikutelt kontrollitavate kohta andmeid saada

  1. Vastustaja on seisukohal, et Riigikontrolli seadus on põhiseaduse §-s 104 nimetatud seadus ning kohtutäituri seaduse §-i 8 ei saa käsitleda Riigikontrolli seaduse § 43 lõike 4 rakendamise piiranguna juba õigusaktide hierarhiast tulenevalt.
  2. Riigikontroll rõhutab, et põhiseadusliku institutsiooni staatus ei luba tal käituda tahtlikult seadusvastaselt või sõnamurdlikult. RKTS maandab isegi need mõeldavad riskid, mis seonduvad võimalusega kontrolliaruandes esitatuga kellegi mainet kahjustada. Vastavalt RKS §le 50 lg 4 tuleb kõikidele isikutele, kelle kohta auditiaruandes antakse hinnanguid, võetakse seisukohti või tehakse ettepanekuid, aruannet tutvustada. IV KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  3. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja seisukohti ning asjas kogutud tõendeid, leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ning need tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et Riigikontrolli audiitor M. Suurniit teatas
  4. aprilli
  5. a e-kirjaga kaebuse esitajatele auditi „Politseiasutuste ja kohtutäiturite tegevus politseitrahvide sissenõudmisel“ läbiviimisest ning selgitas, et auditi eesmärgi saavutamiseks on vajalik tutvuda täitetoimikutega. Vaidlust pole ka selles, et nimetatud e-kirjas, samuti 10.11.2006 koostatud menetlusteates nr OSII-2-3/06/59 käsitleti kohtutäitureid kontrollitavatena Riigikontrolli seaduse (RKTS) § 7 mõttes. Samuti pole vaidlust selles, et hiljem on Riigikontroll oma seisukohta muutnud ega käsitle kõnealuse auditi raames kohtutäitureid enam kontrollitavatena, vaid toob kaebuse esitajatele 14.05.2007 saadetud kirjades ära, et auditi eesmärk on hinnata sundtäitmisele saadetud rahatrahvide sissenõudja tegevuse tõhusust ja õiguspärasust ning justiitsministri tegevuse mõjusust järelevalve 5 korraldamisel, rõhutades, et auditi käigus ei anna Riigikontroll hinnangut kohtutäiturite tegevusele. Lisaks ei ole vaidlust selles, et Põhja Politseiprefektuuri politseiprefekt on 04.05.2007 andnud nõusoleku Riigikontrolli audiitoritele Riigikontrolli 26.04.2007.a. kirjas nr OSII-2-2.1/07/823 loetletud täitetoimikutega tutvumiseks (I kd tl. 258); samasuguse nõusoleku on konkreetselt loetletud täitetoimikutega tutvumiseks andnud 27.04.
  6. a. ka Lõuna Politseiprefektuuri politseiprefekt (I kd tl. 262) ja 30.04.2007.a. kirjas Lääne Politseiprefektuuri politseiprefekt (I kd tl. 266) ning 26.04.2007.a kirjas Ida Politseiprefektuuri politseiprefekt (I kd, tl. 272).
  7. Vaidlus on poolte vahel aga selles, kas Riigikontrollile tuleneb seadusest õigus nõuda kohtutäituritelt, et viimased võimaldaksid neil tutvuda kohtutäituri büroos täitetoimikutega, kusjuures pooled on eri meelt nii küsimuses, kas selline õigus saab tuleneda Riigikontrolli seaduse § 43 lõikest 4 kui ka selles, kas Riigikontroll võiks täitetoimikutega tutvuda politseiprefektilt kui täitemenetluse seaduse mõistes sissenõudjalt saadud nõusoleku alusel, tuginedes justiitsministri 22.12.
  8. a. määrusega vastu võetud „Kohtutäiturimäärustiku“ § 18 lõikele
  9. Lisaks on poolte vahel erimeelsused auditi „Politseiasutuste ja kohtutäiturite tegevus politseitrahvide sissenõudmisel“ eesmärgi osas – Riigikontroll kinnitab nimelt, et auditi eesmärk on politseiasutuste kui sissenõudjate tegevuse ning Justiitsministeeriumi järelevalvekeskkonna sobivuse hindamine, kaebuse esitajad seevastu leiavad, et asjaoludest nähtuvalt soovib Riigikontroll jätkuvalt kontrollida kohtutäiturite tegevust politseitrahvide sundtäitmisel.
  10. Põhimõtteliselt näivad pooled olevat eri meelt ka küsimuses, kas kohtutäiturit saaks käsitleda kontrollitavana RKTS § 7 mõistes ehk teisisõnu, kas kohtutäitur kuulub isikute hulka, kelle üle teostab Riigikontroll kontrolli. Nimetatud küsimust ei ole aga käesoleva vaidluse raames vajalik lahendada. Riigikontroll on sõnaselgelt märkinud nii kaebuse esitajatele 14.05.2007 saadetud kirjades kui ka kohtule üheselt mõistetavalt kinnitanud, et kohtutäiturite tegevust vaidlusaluse auditi raames ei hinnata ega kontrollita, mis tähendab, et vähemalt käesoleva auditi läbiviimisel ei käsitle Riigikontroll kohtutäitureid kontrollitavatena. Ka ei nähtu asja materjalidest, et Riigikontroll jätkuvalt sooviks viia läbi menetlustoiminguid kaebuse esitajate kui kontrollitavate suhtes. Seetõttu on küsimus, kas Riigikontroll põhimõtteliselt kohtutäiturite tegevust mingis ulatuses kontrollida saaks või võiks, abstraktse iseloomuga ning käesoleva vaidluse seisukohast asjassepuutumatu. Sellele küsimusele peaks kohus vastama juhul, kui Riigikontroll tugineks täitetoimikuga tutvumise nõudmisel väitele, et kohtutäiturid kuuluvad kontrollitavate hulka. Olukorras, kus Riigikontroll on kinnitanud, et kohtutäiturid selles auditis kontrollitavateks ei ole, tuleb hinnata, kas Riigikontrollil on alus nõuda täitetoimikutega tutvumist kohtutäituritelt kui kontrollitavate hulka mittekuuluvatelt isikutelt. Teisisõnu saab käesoleva vaidluse lahendamisel eeldada, et kohtutäiturid ei ole kontrollitavad RKTS § 7 tähenduses.
  11. Alusetu on kohtu hinnangul kaebuse esitajate väide, et vaatamata auditi fookuse ning eesmärgi väidetavale muutmisele soovib Riigikontroll asjaoludest nähtuvalt siiski jätkuvalt kohtutäiturite tegevust kontrollida. Tegemist on kaebuse esitajate arvamusega, mille vastustaja on sõnaselgelt ümber lükanud. Käesoleval juhul saab üksnes Riigikontroll ise seada ja sõnastada selle eesmärgi, mille saavutamiseks ta menetlustoimingut vajalikuks peab ning kaebuse esitajatelt täitetoimikutega tutvumise võimaldamist nõuab. Kohus saab hinnata küll seda, kas täitetoimikutega tutvumine on Riigikontrolli poolt sõnastatud auditi eesmärkide seisukohast vajalik, ent ei saa kuidagi kontrollida seda, kas Riigikontroll edaspidi ka tegelikult sõnastatud eesmärkidest juhindub või kas tal on sõnastatud eesmärkide kõrval ka muid varjatud eesmärke. Juhul kui Riigikontroll peaks kasutama saadud andmeid lubamatul eesmärgil ning sellega kaebuse esitajate õigusi kuidagi rikkuma, on kaebuse esitajatel võimalik tulevikus vaidlustada vastavad toimingud. Asjaolu, et täitetoimikutega tutvumisel võivad Riigikontrolli ametnikud 6 saada andmeid, mille pinnalt oleks võimalik teha järeldusi ja anda hinnanguid konkreetse kohtutäituri tegevuse suhtes, ei tähenda aga, et Riigikontrolli eesmärk oleks jätkuvalt kohtutäiturite tegevuse hindamine ega muuda täitetoimikutega tutvumist iseenesest õigusvastaseks, kui toimikutes sisalduvate dokumentidega tutvumine on vajalik lubatud eesmärgi saavutamiseks. Siinkohal märgib kohus siiski, et 24.10.2006 haldusasjas nr 3-05-213 tehtud määruses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et Riigikontrolli näol on tegemist riigiorganiga, kelle tegevuse üle halduskohtuliku kontrolli teostamine on väga piiratud ning et Riigikontrolli seadusest ei nähtu, et Riigikontrolli poolt koostatud kontrolliaruandel ning selles sisalduvatel tähelepanekutel, hinnangutel ja ettepanekutel oleks siduvat jõudu. Seetõttu leidis ringkonnakohus, et näiteks Riigikontrolli poolt läbi viidud majanduskontrolli tulemuste õigsuse sisuline kontrollimine ei ole üldse halduskohtu pädevuses.
  12. Mis puudutab küsimust, kas seadusest tuleneb Riigikontrollile õigus nõuda kohtutäituritelt täitetoimikutega tutvumise võimaldamist, siis leiab kohus esmalt, et selline õigus tuleneb ennekõike RKTS § 43 lõikest
  13. Nimetatud sätte kohaselt on riigikontrolöril või tema poolt volitatud ametnikul õigus saada kontrollitavate hulka mittekuuluvalt isikult riigi, kohalike omavalitsuse üksuste ning muude avalik-õiguslike juriidiliste isikute vara kasutamist ja säilimist puudutavate küsimuste kontrollimiseks vajalikke andmeid ja dokumente nendega tutvumiseks ja ärakirjade tegemiseks, samuti saada pankadelt ja teistelt krediidiasutustelt andmeid, õiendeid ning dokumentide ärakirju rahaliste ja muude operatsioonide kohta. See säte ei piira kuidagi nende isikute ringi, kellelt riigikontrolör või tema volitatud ametnik andmeid ja dokumente nõuda võivad, mis tähendab, et tutvumiseks ja ärakirjade tegemiseks võib andmeid ja dokumente nõuda ka kohtutäiturilt.
  14. Samas ei anna RKTS § 43 lg 4 Riigikontrollile õigust piiranguteta nõuda igaühelt ükskõik millist teavet. Nimetatud sättes on piiritletud andmete saamise eesmärk, milleks on riigi, kohalike omavalitsuse üksuste ning muude avalik-õiguslike juriidiliste isikute vara kasutamist ja säilimist puudutavate küsimuste kontrollimine. Järgnevalt tuleb vaadata seda, kas küsimused, millele kontrollimiseks Riigikontroll täitetoimikutega tutvuda soovib, puudutavad riigi, kohalike omavalitsuse üksuste ning muude avalik-õiguslike juriidiliste isikute vara (avaliku sektori vara) kasutamist ja säilitamist. Kohtu hinnangul tuleb määratlust „riigi [...] vara kasutamist ja säilitamist puudutavad küsimused“ mõista laialt, nii et see hõlmaks ka vara üle arvestuse pidamist ja vara kasutamise üle järelevalve teostamist puudutavaid küsimusi.
  15. Kaebuse esitajatele 14.05.2007 saadetud kirjades on Riigikontroll märkinud, et auditi eesmärgiks on hinnata sundtäitmisele saadetud rahatrahvide sissenõudja tegevuse tõhusust ja õiguspärasust ning justiitsministri tegevuse mõjusust järelevalve korraldamisel. Kaebuse esitajatele 05.06.2007 saadetud kirjades, samuti kohtule esitatud kirjalikus seisukohas on Riigikontroll täitetoimikutega tutvumise vajadust täpsustanud ning toonud välja, et auditi käigus soovitakse hinnata infosüsteemi TäitIS järelevalveks kasutatavust ja politseiprefektuuri tegevust sissenõudjana, kontrollida, kas originaaltrahviotsused asuvad täitetoimikus ning veenduda politseiasutuste tehtud inventuuride usaldusväärsuses. Kohtu hinnangul puudutavad kõik need küsimused riigi vara kasutamist ja säilitamist. Politsei poolt tehtud trahviotsustest tekkinud rahalisi nõudeid tuleb tingimata käsitleda riigi varana ning riigi vara kasutamist ja säilitamist puudutavateks küsimusteks on kõik sellised küsimused, mis seonduvad nende nõuete rahuldamise ehk trahviotsuste täitmisele pööramisega. Sinna hulka kuuluvad ka küsimused, kas kehtiv trahviotsuste täitmise süsteem annab trahviotsuse teinud politseiprefektuurile piisavalt võimalusi sissenõudjana trahvi laekumisele aktiivselt kaasa aidata ning kas politseiasutused neid võimalusi piisavalt kasutavad. Kohus nõustub vastustajaga, et sissenõudja tegevuse hindamiseks on vajalik tutvuda täitetoimikutega ning kontrollida, kas ja milliseid avaldusi, kaebusi ja muid dokumente on sissenõudja kohtutäiturile esitanud. Siinjuures saab üksnes täitetoimikuga 7 tutvudes kontrollida, kas politseiasutuse poolt Riigikontrollile antav võimalik sellekohane teave on õige ja ammendav või mitte. Samuti puudutab trahvinõuete kui riigi vara kasutamist ja säilitamist küsimus, kas Justiitsministeeriumi poolne järelevalve trahvinõuete täitmise korralduse üle on tõhus ning kas ja kuidas saaks seda tõhusamaks muuta. On ilmne, et infosüsteemi TäitIS usaldusväärsust saab kontrollida üksnes piisava suurusega täiteasjade valimi puhul vaadates, kas infosüsteemis sisalduvad andmed vastavad täitetoimikus olevatele andmetele ning kas täitetoimik sisaldab andmeid, mida infosüsteem ei kajasta, ent mis oleksid järelevalve seisukohast olulised. Põhimõtteliselt on õige, et täitetoimikute ja infosüsteemi TäitIS andmete võrdlemisel oleks võimalik teha järeldusi selle kohta, kas konkreetne kohtutäitur on infosüsteemi andmete sisestamisel toiminud nõuetekohaselt või mitte, ent Riigikontroll on sõnaselgelt väitnud, et seda ei tehta ning auditiaruandes tehakse üksnes abstraheeritud järeldused infosüsteemi üldise usaldusväärsuse ning järelevalveks kasutatavuse kohta. Mis puutub kohtuistungil kaebuse esitaja Veiko Kaasiku poolt öeldusse, et kohtutäiturid ise on juba andnud hinnangu, et TäitIS ei ole infosüsteemina sobiv, siis leiab kohus, et kohtutäiturite hinnang võib olla küll asjakohane infosüsteemi kasutatavuse kohta kohtutäituri töös, ent kohtutäiturid ei saa ise hinnata seda, kuivõrd sobiv või sobimatu on infosüsteem nende üle teostatava järelevalve jaoks. Riigi vara kasutamist ja säilitamist puudutavaks küsimuseks on kahtlemata ka küsimus, kas politseiasutuste enda peetav arvestus trahvinõuete ja nende täitmise üle on korrektne. Kohus nõustub vastustajaga selles, et ka nimetatud küsimuses on võimalik selgust saada üksnes täitetoimikutega tutvumisel. Juhul, kui politseiasutuste arvestus tugineb kohtutäiturite poolt esitatud aruannetele, saab täitetoimikutega tutvumisel hinnata muuhulgas seda, kas sellistele aruannetele tuginemine on põhjendatud ning analüüsida ja teha ettepanekuid, kuidas oleks võimalik politseiasutustel endil korraldada arvestuse pidamist paremini, eelkõige selleks, et oleks trahvinõuete laekumisest ja tehtud täitetoimingutest parem ülevaade. Viimaks puudutab riigi vara kasutamist ja säilitamist ka küsimus, kuidas hoitakse vara kajastavaid raamatupidamisdokumente. Täitetoimikutega tutvumisel on võimalik kontrollida, kas politseiasutuse raamatupidamisdokumentatsioonis puuduvad originaaltrahviotsused on tõepoolest täitetoimikus või mitte ning hinnata seeläbi politseiasutuste raamatupidamise korraldust ja puuduvate originaaldokumentide asukoha kohta esitatud väidete õigsust.
  16. Ekslik on kaebuse esitajate seisukoht,

§ 43

lg 4 alusel saaks Riigikontroll nõuda kohtutäituritelt teavet üksnes juhul, kui kohtutäitur kasutaks või säilitaks riigi vara. Sellist seisukohta ei toeta ei vaadeldava sätte sõnastus ega ka eesmärk. RKTS § 43 lg 4 alusel on Riigikontrollil õigus saada andmeid ja dokumente igalt isikult, sõltumata sellest, kas see isik ise avaliku sektori vara kasutab (säilitab) või mitte, kui vastavate andmete kogumise eesmärgiks on vastuse leidmine mõnele avaliku sektori vara kasutamist või säilitamist puudutavale küsimusele. Niisiis on Riigikontrollil igati õigus viidatud säte alusel nõuda isikult andmeid, mida Riigikontroll vajab selleks, et hinnata RKTS § 7 mõistes kontrollitavate poolt riigi vara kasutamist või säilitamist. Kohus leidis eespool juba, et küsimused, millega seoses Riigikontroll täitetoimikutega tutvumist nõuab, on sellised, mis seonduvad avaliku sektori vara kasutamise ja säilitamisega. 27. Nõustuda ei saa ka kaebuse esitajate seisukohaga,

§ 43

lg 4 alusel saaks Riigikontroll nõuda üksnes andmete esitamist vastusena kirjalikule järelepärimisele ning nagu välistaks see säte dokumentidega tutvumise nende asukohas. RKTS § 43 lg 4 ei sisalda piiranguid dokumentidega tutvumise viisi osas – dokumentidega tutvumine nende asukohas ehk antud juhul kohtutäituri büroos on kohtu hinnangul igati mõistlik dokumentidega tutvumise viis. Täitetoimikutes sisalduvate dokumentide sellise tutvumisviisi poolt räägib ka „Kohtutäiturimäärustiku“ § 19, mille kohaselt on täitetoimikut lubatud kohtutäituri büroost välja viia üksnes siis, kui see on vajalik kas täitetoimingu läbiviimiseks või kui originaaldokumendi esitamist nõutakse kohtu- või kohtueelse uurimise menetluses. 8 28. Oluline on,

§ 43

lg 4 kohaselt on Riigikontrollil lisaks õigusele saada andmeid ka õigus saada dokumente nendega tutvumiseks ja ärakirjade tegemiseks. Seega ei saa kohtutäituri seaduse § 8 lõiget 4 mõista RKTS valguses nõnda, et Riigikontroll saaks kohtutäiturilt nõuda üksnes vastamist kirjalikus järelepärimises esitatud küsimustele, ent ei saaks nõuda täitetoimikus olevate dokumentidega tutvumist. Kuna „Kohtutäiturimäärustiku“ § 19 välistab põhimõtteliselt Riigikontrollile täitetoimikute või neis sisalduvate dokumentide edastamise väljapoole kohtutäituri bürood, siis ongi sisuliselt ainsaks võimaluseks vajalike dokumentidega tutvumiseks nende vaatlemine kohtutäituri büroos.

  1. Kohus leiab ka, et liiatigi on täitetoimikutes sisalduvate dokumentidega tutvumine kohapeal kohtutäituri büroos ilmselt kõige vähemkoormavam kohtutäiturite jaoks. Jättes isegi kõrvale „Kohtutäiturimäärustiku“ §-s 19 sätestatu, oleks täitetoimikute toimetamine Riigikontrolli ruumidesse või muusse kohta kohtutäiturile ilmselt koormavam. Samas tuleb tähele panna, et Riigikontroll on kaebuse esitajatele saadetud kirjades näidanud igati üles paindlikkust dokumentidega tutvumise korraldamise osas, ent ei nähtu, et kaebuse esitajad oleksid omalt poolt pakkunud toimikutega tutvumiseks välja mõne neid vähem häiriva viisi.
  2. Ekslik on kaebuse esitajate seisukoht, et soovides tutvuda täitetoimikutega kohtutäituri büroos, on tegemist vaatlusega RKTS § 45 mõistes. Viimatinimetatud sättest tulenevalt on vaatluse sisuks vara olemasolu ja koguse kontrollimine kohapeal. Dokumendiga tutvumine ei ole vaatlus, olenemata sellest, kus dokumendiga tutvumist toimetatakse. Sarnaselt eristatakse dokumendiga tutvumist selle asukohas ning vaatlust ka kohtumenetluses (vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 275 lg 1 ning § 290 jj). Kaebuse esitajate esindaja leidis kohtuistungil ekslikult, et Riigikontroll soovib kohtutäiturite büroodes teostada täitetoimikute inventuuri – inventuuri sisuks on mingisuguse vara olemasolu ja seisukorra kontrollimine, täitetoimikutega ja seal sisalduvate dokumentidega tutvumist ei saa seega mingil juhul käsitleda inventuurina RKTS § 45 mõistes.
  3. Mis puudutab kaebuses toodud ning kohtuistungil korratud näidet riigi õigusabi osutamisega seotud dokumentidega tutvumise kohta advokaadibüroos, siis ei ole nimetatud näide kohtu hinnangul käesoleval juhul asjakohane juba seetõttu, et advokaadi tegevust riigi õigusabi osutamisel saab oluliselt paremini hinnata kohtutoimikuga tutvudes – näiteks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 59 lg 2 kohaselt on pädeva riigiasutuse esindajal õigus toimikuga tutvuda ka hagimenetluse ajal ilma poolte nõusolekuta, kui riigiasutusel on selleks õigustatud huvi. Seega ei oleks advokaadibüroost dokumentide nõudmine vajalik. Samaväärselt ei ole võimalik aga tutvuda täitetoimikus sisalduvate dokumentidega. Mis puudutab näidet raviasutuses ravidokumentidega tutvumise kohta, siis annab RKTS § 43 lg 4 iseenesest Riigikontrollile õiguse avaliku sektori vara kasutamist ja säilitamist puudutavate küsimuste kontrollimiseks, sealhulgas avaliku sektori vara kasutamise järelevalve tõhustuse hindamiseks nõuda dokumentidega tutvumist vajadusel ka raviasutustelt.
  4. Kaebuse esitajad on iseäranis rõhutanud kohtutäituri saladuse hoidmise kohustust. Täitemenetluse saladuse hoidmise kohustus ei ole absoluutne ega piiramatu. Käesoleval juhul tuleneb RKTS § 43 lõikest 4 Riigikontrollile õigus andmeid saada ja dokumentidega tutvuda – selline seadusega Riigikontrollile antud õigus piirab iseenesest kohtutäituri saladuse hoidmise kohustust ning kohtutäitur ei saa saladuse hoidmise kohustusele tuginedes dokumentidega tutvumist keelata.
  5. Nagu eelpool juba märgitud, ei saa KTS § 8 lõiget 4, mille kohaselt peab kohtutäitur selles lõikes loetletud isikutele ja organitele avaldama ametitegevuses saadud andmeid üksnes 9 kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud järelepärimise vastusena, mõista nii, nagu seda teevad kaebuse esitajad ehk selliselt, et ametitegevuses saadud andmeid saab kohtutäitur avaldada üksnes kirjaliku vastusena kirjalikule järelepärimisele. Viidatud sättes kasutatud sõnastus „kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud järelepärimise vastusena“ tähendab üksnes seda, et KTS § 8 lg 4 punktides 1-5 loetletud isiku või organi nõue andmete saamiseks peab olema esitatud kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Mõistet „järelepärimine“ ei saa siin tõlgendada selliselt, et kohtutäitur võiks üksnes vastata esitatud küsimustele, ent ei peaks võimaldama originaaldokumentidega tutvumist. Muuhulgas on viidatud sätte kohaselt üksnes järelepärimise vastusena õigus saada andmeid ka kohtul ja kohtueelse uurimise asutusel, ent viimaste puhul on „Kohtutäiturimäärustiku“ § 19 pinnalt ilmne, et sellise järelepärimise vastusena võib kohus või uurimisasutus nõuda täitetoimikus sisalduva originaaldokumendi väljastamist. Seegi kinnitab, et KTS § 8 lõige 4 ei piira Riigikontrolli õigust nõuda täitetoimikutega tutvumist, küll aga tuleb vastav nõue esitada kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mida Riigikontroll ka käesoleval juhul kohtutäituritele saadetud kirjades teinud on.
  6. Alusetu on kaebuse esitajate seisukoht, et Riigikontrollil võiks olla õigus saada järelepärimise vastusena põhjendatud ulatuses ärakirju või vajalikke andmeid üksikutest konkreetsetest täitetoimikutest, mille puhul on kahtlus riigi vara õigusvastase kasutamise või säilitamise osas, ent ei ole õigust nõuda 890 täitetoimikuga tutvumist kohtutäiturite büroodes. Esiteks kordab kohus veel,

§ 43

lg 4 annab Riigikontrollile õiguse saada dokumente nendega tutvumiseks ja neist ärakirjade tegemiseks – sellisest sõnastusest tuleneb õigus saada võimalus tutvuda originaaldokumentidega ning neist ise vajadusel ärakirju teha ja säte ei piirdu õigusega saada andmete andmiseks kohustatud isiku enda poolt tehtud ärakirju. Teiseks tuleb rõhutada, et Riigikontroll ei ole uurimisorgan ega teosta riiklikku järelevalvet, mis tähendab,

§ 43

lõikes 4 sätestatud õigus ei piirne üksnes nende dokumentidega, mis võiksid kinnitada või ümber lükata mingisuguse konkreetse kahtluse õigusvastase tegevuse osas. Riigikontrolli eesmärk on anda majanduskontrolli kaudu Riigikogule ja avalikkusele kindlustunne, et avaliku sektori vahendeid kasutatakse seaduslikult ning tulemuslikult. Seega samavõrd kui vajadus tuvastada probleeme avaliku sektori vahendite kasutamisel, on Riigikontrolli eesmärk anda avalikkusele kindlustunne, et teatud küsimuste osas on kõik korras. 35. Lisaks tuleb silmas pidada,

§ 47

paneb Riigikontrolli ametnikele kohustuse kasutada neile teatavaks saanud andmeid üksnes Riigikontrolli ülesannete täitmise huvides ning hoidma neile teatavaks saanud andmete saladust. Muuhulgas välistab see saadud andmete kasutamise muul eesmärgil, sh. saadud andmete pinnalt selliste järelduste tegemise või hinnangute andmise, milleks Riigikontrollil pädevust ei ole. Seega tagab RKTS täielikult täitemenetluse saladuse kaitse ning õige ei ole kaebuse esitajate seisukoht, et täitemenetluse saladusega kaitstud andmete avaldamine Riigikontrollile saaks rikkuda kohtutäiturite või kolmandate isikute (täitemenetluse osaliste) subjektiivseid õigusi.

  1. Kaebuse esitajate viide RKTS § 48 lõikele 1, mille kohaselt ei või Riigikontroll häirida kontrollitava tööd rohkem, kui see on vajalik menetlustoiminguteks, ei ole põhimõtteliselt asjakohane, kuivõrd kohtutäiturid ei ole vaidlusaluse auditi raames kontrollitavateks. Sisuliselt laieneb aga viidatud sättest tulenev proportsionaalsuse nõue loomulikult ka kontrollitavate hulka mittekuuluvatelt isikutelt andmete nõudmisele ning seda tulenevalt haldusmenetluse seaduse § 5 lõikest 2, mille kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Käesoleval juhul ei saa aga väita, et Riigikontroll oleks proportsionaalsuse nõude vastu eksinud. Auditi eesmärgist lähtuvate usaldusväärsete abstraheeritud järelduste tegemiseks peab läbi vaadatavate täitetoimikute valim olema piisavalt esinduslik. Riigikontrolli 14.05.2007 ning 05.06.2007 10 kirjadele lisatud täitetoimikute numbrite loetelude kohaselt soovib Riigikontroll tutvuda Harju tööpiirkonna kohtutäiturite puhul kuni umbes 200 kuni 250, teiste piirkondade kohtutäiturite puhul väiksema hulga täitetoimikutega. Arvestades kohtutäiturite menetluses olevate toimikute üldarvu ning sealhulgas täitmisele suunatud politseitrahvide hulka ei ole valim ülemäära suur, ent samas ilmselt piisavalt esinduslik vajalike järelduste tegemiseks.
  2. Kohus ei pea käeoleva vaidluse seisukohast iseäranis asjakohaseks viidet Riigikohtu 13.04.1998.a. otsusele nr 3-3-1-14-98, kuna Riigikohtu poolt käsitletud haldusasjas oli kõne all maksuhalduri poolt kolmandale isikule esitatud nõue esitada andmed just määratlemata isikute grupi kohta ning liiatigi ei ole võrreldavad maksuhalduri ja Riigikontrolli järelevalvefunktsioonid ja ülesannete käigus tuvastatud asjaolude pinnalt tehtavate järelduste mõju isikute õigustele. Samuti puudutati Riigikohtu viidatud lahendis eelkõige küsimust, et maksuhaldur nõudis kolmandalt isikult selliseid andmeid, mida maksuhaldur ilmselt oma eesmärgi saavutamiseks kasutada ei oleks saanud ehk millega maksuhalduril oma ülesannete täitmisel tegelikult midagi peale poleks olnud hakata. Kohus asus juba eespool seisukohale, et Riigikontroll on piisavalt põhjendanud, miks peab ta täitetoimikutega tutvumist auditi eesmärgi seisukohast vajalikuks ning esitatud põhjendused on olnud asjakohased – täitetoimikutega tutvumine aitab politseiprefektuuri kui sissenõudja tegevust ning Justiitsministeeriumi järelevalvefunktsiooni tõhusust paremini ja õigemini hinnata. Samuti on Riigikontroll käesolevas asjas kaebuse esitajatele korduvalt teatanud, milliste täitetoimikutega tutvuda soovitakse, seega ei ole tegemist andmete nõudmisega piiramatu isikute grupi kohta, nagu leiavad kaebuse esitajad. Nõutavad andmed on piiritletud ka seeläbi, et kõigi kõnealuste täitetoimikute puhul on sissenõudjaks riik ning nõueteks politseitrahvid. Seetõttu ei saa väita, et viidatud Riigikohtu lahendis toodud seisukohad välistaksid käesolevas asjas Riigikontrolli poolt täitetoimikutega tutvumise õiguspärasuse.
  3. Kuivõrd kohus leidis, et Riigikontrollil on õigus tutvuda kaebuse esitajateks olevate kohtutäiturite büroodes täitetoimikutega RKTS § 43 lg 4 alusel, siis ei ole iseenesest määravat tähtsust enam küsimusel, kas Riigikontroll võiks täitetoimikutega tutvumist nõuda „Kohtutäiturimäärustiku“ § 18 lõike 2 alusel politseiprefektilt kui sissenõudja seaduslikult esindajalt saadud nõusoleku alusel. Kohus ei nõustu siiski kaebuse esitajate seisukohaga, politseiprefekti nõusoleku alusel Riigikontrolli ametnikud täitetoimikutega tutvumist nõuda ei saaks. Nimelt ei piira „Kohtutäiturimäärustiku“ § 18 lg 2 kuidagi nende isikute ringi, kellele täitemenetlusosaline toimikuga tutvumiseks nõusoleku anda saab, sätestatud pole isegi kohustust täitetoimikuga tutvumise vajadust põhjendada. Nii näiteks saab iga eraõiguslikust juriidilisest isikust sissenõudja seaduslik esindaja anda täitetoimikuga tutvumiseks nõusoleku selle juriidilise isiku tegevust kontrollivale isikule (näiteks juriidilise isiku nõukogu liikmele, üldkoosoleku poolt määratud revidendile, audiitorile). Asjaolu, et riigi majanduskontroll on reguleeritud avalik-õiguslike normidega, ei anna alust panna riiki kui sissenõudjat teistsugusesse olukorda. Selleks ei anna alust ka asjaolu, et riik on sissenõudjaks oluliselt rohkemates täitemenetlustes kui reeglina eraõiguslikud isikud. Riigikontrolli pädevuse küsimus tõusetuks käesoleval juhul siis, kui Riigikontroll sooviks kontrollida kohtutäiturite tegevust, mida ta käesoleval juhul aga teha ei soovi. Riigi kui sissenõudja tegevuse kontrollimiseks piisaks niisiis Riigikontrollile täitetoimikutega tutvumiseks ka politseiprefekti nõusolekust. Ebamõistlik oleks olukord, kus kohtutäitur peaks kõigi politseitrahvidega seotud täitetoimikutega tutvumist võimaldama ükskõik millisele politseiprefekti nõusoleku saanud isikule, ent võiks sellest keelduda, kui nõusolek on antud seaduse kohaselt sissenõudja tegevust hindava riigiorgani ametnikele. Eeltoodu tõttu ei saa nõustuda kaebuse esitajate seisukohtadega, et „Kohtutäiturimäärustiku“ § 18 lg 2 kohaselt saab nõusoleku anda üksnes teisele isikule ning riigiorganid ei saa teineteist eraõiguslikus mõttes tegutsema volitada. Tuleb ka tähele panna, et täitemenetlusest, kus sissenõudjaks on riik, tulenevates avalik-õigusliku iseloomuga suhetes 11 teostab avalikku võimu kohtutäitur, mitte sissenõudjat esindav riigiorgan. Olukorras, kus eraõiguslikust isikust sissenõudja võib täitetoimikuga tutvumiseks anda nõusoleku ükskõik kellele ning mistahes eesmärgil või kaalutlusel, oleks õigustamatu, kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust sissenõudja ei tohiks enda tegevuse üle kontrolli teostavale organile vastavat nõusolekut anda. Mis puutub kaebuse esitajate märkusesse, et nõusoleku andmine on „Kohtutäiturimäärustiku“ § 18 lg 2 kohaselt ette nähtud kolmandale isikule, siis vastavad politseiprefekti nõusolekud sellele tingimusele ka puhtformaalselt – politseiprefektid on andnud täitetoimikutega tutvumiseks nõusoleku sõnastanud selliselt, et nõusolek on antud nimeliselt nimetatud Riigikontrolli ametnikele ning piiratud ka tähtajaliselt.
  4. Eespooltoodust tulenevalt leiab kohus, et Riigikontrolli ametnikel on õigus nõuda kohtutäituritelt politseitrahvide sissenõudmist kajastavate täitetoimikutega tutvumist vahetult RKTS § 43 lg 4 alusel kui ka politseiprefektilt saadud nõusoleku alusel.
  5. Viimaks tegid kaebuse esitajaid etteheiteid ka Riigikontrolli ja selle ametnike tegevuse suhtes auditist, selle eesmärkidest ja auditi raames planeeritavatest menetlustoimingutest teavitamisel ning väljendatakse rahuolematust sellega, et Riigikontrolli seisukohad auditi eesmärgi ning kohtutäituritelt andmete nõudmise õigusliku aluse osas on olnud vastuolulised ja menetluse jooksul muutuvad. Kuigi Riigikontrolli seisukohtade muutmine võis tekitada mõningast segadust, ei saa see kohtu hinnangul jätkuvalt kaebuse esitajate subjektiivseid õigusi rikkuda ning seetõttu puudub vajadus auditist teavitamise õiguspärasust ning Riigikontrolli ametnike poolt tehtud pöördumiste korrektsust eraldi hinnata. Auditi eesmärki muutis Riigikontroll arusaadavalt aga just kohtutäituritega tekkinud erimeelsuste tõttu RKTS § 7 tõlgendamise osas ning seega ei saa kaebuse esitajad väita, et auditi eesmärgi muutmine nende õigusi rikuks. Ka on kaebuse esitajad saanud esitada Riigikontrollile oma muud vastuväiteid ning pöördunud viimaks kohtu poole. Asjaolu, et menetlustoimingute ettevalmistamisel suhtlesid Riigikontrolli ametnikud kaebuse esitajatega suulises või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mitte aga tingimata Riigikontrolli plangil vormistatud ametlike kirjade kaudu, ei saa samuti kaebuse esitajate õigusi iseenesest rikkuda. Kaebuse esitajatel on olnud kogu aeg võimalus nõuda Riigikontrollilt kirjalike selgituste ja põhjenduste esitamist ning rahulolematuse korral juhtida ametnike ebaprofessionaalsusele nimetatud ametnike kõrgemalseisvate ametnike tähelepanu. V MENETLUSKULUD
  6. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama seaduse § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuivõrd kohus jätab kaebused rahuldamata, on tegemist otsusega kaebuse esitajate kahjuks. Samas ei ole vastustaja menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, mistõttu menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Lea Kuuse Kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.