3-07-172 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 04.07.2007.a.; Tallinn Haldusasja number 3-07-172 Haldusasi A. N.’i (avaldaja) kaebus Tallinna õigusvastaseks tunnistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 18.06.2007.a. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – A. N.; Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Eda Oisalu RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul apellatsioonkaebuse arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 04.07.2007.a. Vangla toimingute ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tallinna Vangla direktori 14.07.2006.a. käskkirjaga nr 226-k kohaldati kaebuse esitaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (t.l. 22-23). Tallinna Vangla direktori 20.10.2006.a. käskkirjaga nr 369-k muudeti varasemat käskkirja nr 226-k ja täiendati käskkirja keelates ka isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise, kehakultuuriga tegelemise ning kohaldati ohjeldusmeetmeid (t.l. 24). 22.01.2007.a. esitas A. N. halduskohtusse kaebuse seoses sellega, et pikaajalise ja lühiajalise kokkusaamise ajaks keelduti isiklike riiete väljastamisest. Samuti taotleb avaldaja Tallinna Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamist, mis seisneb kaebuse esitaja 13.10.2006.a. avaldusele vastamata jätmises (t.l. 4-7). Tallinna Halduskohtu 14.03.2007.a. määrusega võeti kaebus menetlusse (t.l. 13-14). 2 KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Avaldaja pöördus vangla administratsiooni poole, et panna pikaajalise kokkusaamise ajaks vanematega 29.-
- augustil 2006.a. selga isiklikud riided. Taotlusele vastati eitavalt. Öeldi, et kui vangla riietes ei taha minna, siis ei lähe üldse. Tallinna Vangla pikaajaliste kokkusaamiste tubade sanitaarne olukord on katastroofiline, toad on mustad, lae all on krohvitükid, nurkades ämblikuvõrgud ning puudub ventilatsioon. Nimetatud probleemidega on avaldaja pöördunud 13.10.2006.a. ka vangla juhtkonna poole, kuid vastust ei ole antud. 16.10.2006.a. toimus vestlus asedirektoriga ja lubati kindlasti vastata. 20.11.2006.a. ja 15.01.2007.a. toimus lühiajaline kokkusaamine lähedastega ning vangla keeldus isikliku riietuse väljastamisest. Lühiajalise kokkusaamise kabiinid on samuti väga mustad, kus avaldaja tunneb end ebamugavalt. Kaebaja leiab, et isikliku riietuse mittevõimaldamine pikaajalise- ja lühiajalise kokkusaamise ajaks on põhiseaduse vastane. Tallinna Vangla on üritanud jätta kaebuse esitajast lähedastele halba muljet. Tallinna Vangla toimingud on inimväärikust alandavad ja kujutavad ebainimlikku ning alandavat kohtlemist. Avaldaja on enda füüsilise ja vaimse arendamisega näidanud, et ka pikaajalise vangistuse puhul on võimalik inimese vaimne ja füüsiline progressiivne areng. Eriti oluline on tagada võimalus kasutada isiklikke riideid. Kaebuse esitajale on teadmata Tallinna Vangla motiivid. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsuse tegemise. Avaldaja taotleb Tallinna Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamist, mis seisnevad isiklike riiete väljastamata jätmises seoses pikaajalise- ja lühiajaliste kokkusaamistega 29.-
- augustil 2006.a.,
- novembril 2006.a. ja
- jaanuaril 2007.a. ning 13.10.2006.a. avaldusele vastamata jätmises. Põhjendatud huvi toimingute õigusvastasuse tuvastamisel on taotleda toimingutega tekitatud kahju hüvitamist. VASTUSTAJA SEISUKOHT A. N. on korduvalt keeldunud toidust ja kahjustanud tahtlikult oma tervist ning ei ole täitnud vangla sisekorraeeskirju. Vastavalt vangistusseaduse § 69 lg-le 1 kohaldati avaldaja suhtes 14.07.2006.a. Tallinna Vangla direktori käskkirjaga nr 226-k täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebaja paigutati eraldatud kambrisse. Üldreeglina peabki kinnipeetav kandma vangla riietust, millest vangla direktor võib kõrvale kalduda teatud tingimuste täitmisel. Isiklike riiete kandmine ei ole kinnipeetava subjektiivne õigus. Samalaadne kaebus oli haldusasjas nr 3-06-704, milles kinnipeetav vaidlustas vangla riietuse kandmise. Nimetatud haldusasjas asuti seisukohale, et ilmselgelt ei olnud vangla riietuse kandmise kohustuse panemine kinnipeetavale inimväärikust alandav ning sellise toimingu tagajärjel kahju tekkimist ei nähtu. Kohus nõustus Tallinna Vangla seisukohaga, et 3 VangS § 46 lg 1 järgi on kinnipeetavale vangla riietuse kandmise kohustuse panemiseks seaduslik alus ning ka sama paragrahvi teine lõige jätab vangla direktorile loa andmisel isikliku riietuse kasutamise osas otsustusvabaduse. Isiklike riiete kandmise lubamine on vaadeldav konkreetsele kinnipeetavale antava erilise õigusena. Vangla riietuse kandmine ei riku kinnipeetava väärikust. Väärikust alandavaks saab lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku põhiõiguse moonutamise. Vangla riietuse kandmine aitab tagada vangla julgeolekut, muutes kinnipeetavad paremini märgatavaks ja võimalikul põgenemisel või vanglas viibimisel ülejäänud isikutest eristatavaks. Euroopa Inimõiguste Kohtu 29.04.2003.a. otsuses kohtuasjas Nazarenko vs Ukraina märkis kohus punktis 139, et kuigi kohtu arvates võib nõuet, et kinnipeetavad kannaksid vangla riietust, pidada isikupuutumatuse piiranguks, põhineb see nõue kahtlemata õigustatud eesmärgil kaitsta avalikku turvalisust ja ennetada avaliku korra rikkumisi ja kuritegusid. Tallinna Vangla direktori 20.10.2006.a. käskkirjaga nr 369-k muudeti käskkirja nr 226-k, tehti ettepanek jätkata A. N.’i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kuna kinnipeetav oli süstemaatiline vangla sisekorraeeskirja rikkuja. Posti registreerimise väljavõttest nähtub, et 13.10.2006.a. pöördus A. N. vangla direktori poole kahe kirjaga. Vastustaja on
- aasta oktoobris-novembris mitmel korral vastanud ning sisuliselt on vastatud ka
- oktoobri pöördumisele (kohtuistungi protokoll, t.l. 54). Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Tallinna Vangla toiminguid, mis väljendusid selles, et seoses pikaajaliste- ja lühiajaliste kokkusaamistega ei väljastatud avaldajale isiklikke riideid. Samuti vaidlustab avaldaja väidetavat vastamata jätmist 13.10.2006.a. esitatud avaldusele. Vangistusseaduse § 46 lg-s 1 on sätestatud, et kui seadusest ei tulene teisiti, siis kannab kinnipeetav vangla riietust. Sama seaduse ja paragrahvi teise lõike kohaselt võib vangla direktor lubada kanda isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse. Lähtuvalt vangistusseaduse § 69 lg 2 p-st 2 on vanglal võimalik kohaldada täiendavate julgeolekuabinõudena ka isiklike riiete kandmise või isiklike esemete kasutamise keelamist. Eelnimetatud regulatsioonist nähtub, et isikliku riietuse kandmine eeldab vangla direktori sellekohast luba. Loa olemasolul ei olekski avaldajal saanud tekkida seda küsimust, millistes riietes lühiajalisele- või pikaajalisele kohtumisele minna. Taoline küsimuseasetus iseenesest viitab sellele, et luba kas ei olnud või jättis kaebuse esitaja selle võimaluse ise kasutamata. Eelnimetatu puudutab neid kokkusaamisi, mis eelnesid 20.10.2006.a. käskkirjale nr 369-k, mille vastustaja on haldusaja materjali juurde esitanud ja millest nähtub, et alates 19.10.2006.a. on kohaldatud kaebuse esitaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena ka isiklike riiete kandmise keelamist. Isiklike riiete kandmise keelamise järgselt ei olnud avaldajal sisulist põhjust kokkusaamiste jaoks isiklikke riideid taotleda. Isiklike riiete kandmise lubamine on vangla direktori 4 pädevuses ja vangistusseadus jätab selles osas küllaltki avara kaalutlusruumi. Kohus nõustub vastustajaga selles, et vangla riietuse kandmine iseenesest kinnipeetava väärikust ei alanda. Seega jääb isiklike riiete pikaajalise – ja lühiajalise kokkusaamise ajaks väljastamata jätmise õigusvastaseks tunnistamise nõue rahuldamata. Mis puutub väidetavat vastamata jätmist 13.10.2006.a. esitatud avaldusele, siis ei nähtu haldusasja materjalidest, milline oli selle pöördumise täpne sisu. Kirja koopiat ei ole avaldaja endale jätnud (kohtuistungi protokoll, t.l. 55). Vastustaja esitas kohtuistungil posti registreerimise väljavõtte, millest ilmneb, et 13.10.2006.a. on avaldaja pöördunud vangla direktori poole kahe kirjaga (t.l. 45). Vastustaja esitas ka koopiad kirjadest (t.l. 46-53), millest nähtub, et
- aasta oktoobris ja novembris on vangla vastanud avaldajale viiel korral, sealhulgas kolmel korral kaebuse esitaja 13.10.2006.a. pöördumistele. Seega ei ole alust arvata, et vastustaja oleks sihilikult vastamata jätnud, pigem järeldub kohtuistungil esitatud vastuste ärakirjadest, et vangla on reeglina alati vastanud. Sellest tulenevalt on usutav ka väide, et 13.10.2006.a. esitatud pöördumistele on sisuliselt vastatud ja kuna vastamata jätmine ei ole tõendatud, siis jääb kaebus rahuldamata ka selles osas. Kohtukulude küsimus HKMS § 92 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Lähtuvalt HKMS § 93 lg-st 1 esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Antud juhul menetluskulusid välja ei mõisteta, sest vastustaja ei ole seda taotlenud (kohtuistungi protokoll, t.l. 55). Enno Loonurm Kohtunik