Obsah (7)

§ 152§ 145§ 142§ 149§ 146§ 162§ 153

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Mare Merimaa, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2007, Tallinn Tsiviilasja number 2-05- 21651 Ts

) § 153 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb käendus käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Käendajal ei oleks võimalik

§ 152lg 1 tulenevat nõuet kellegi vastu suunata.

Vastavalt

§ 145lg-le 1 on nõutav käendusega tagatud võlausaldaja nõude olemasolu.

Käesolevas vaidluses puudub kohustus, mille täitmist saaks kostja käendada. Hageja ei kasutanud võimalust nõuda kostjalt kohustuse täitmist mõistliku aja jooksul. Käenduslepingu p 2 puhul tuleb arvestada

§ 142lg-s 6 sätestatud piiranguga.

Vastuväidetest loobumise sätestamine tüüptingimusena, mille puhul kostjal puudub võimalus antud tingimuse osas läbi rääkida, on heade kommete vastane ja seetõttu tühine. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused 3. Kohus rahuldas hagi. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et käendatavat kohustust enam ei eksisteeri. Iseenesest õige on kostja väide käenduse aktsessoorsusest, mis tähendab, et käendaja käenduslepingust tulenev kohustus on oma tekkimise, sisu, sissenõutavuse ja vastuväidete poolest sõltuv käendusega tagatud põhikohustusest. Käenduslepingu p 2 kohaselt on pooled kokku leppinud, et käendaja vastutab lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui laenusaaja esitab panga nõudele vastuväite, sh kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite laenusaaja likvideerimise, pankroti või sundlõpetamise korral või lepingu kehtetuse vastuväite. Kohus leidis, et käenduslepingu p 2 ei ole tühine ning see on kooskõlas

§ 149lg-s 2 sätestatuga.

Käesolevas vaidluses on käenduse andmise eesmärgiks olnud võlausaldaja kaitsmine ka põhivõlgniku likvideerimise või pankrotimenetluses nõude rahuldamata jätmise juhuks. Sellist kokkulepet sõlmides ei ole käendaja kahjuks kõrvale kaldutud

1. ptk-s sätestatust.
2. Kostja hinnangul on võlausaldaja rikkunud

§ 146lg 2 tulenevat teavitamiskohustust.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja oli Kaubandusarenduse OÜ ainus juhatuse liige. Kohus ei pea võimalikuks olukorda, kus äriühingu ainus juhatuse liige ei saa pankrotimenetlusest teada, olles ise vastu võtnud otsuse äriühing likvideerida. Seega ei tekkinud võlausaldajal kohustust käendajat teavitada. Hagi esitamine 6 kuud pärast pankrotimenetluses nõude rahuldamata jätmist, ei ole ebamõistlik viivitus. Samuti leidis kohus, et põhinõude summa on 13 275 krooni, mitte 9000 krooni, nagu väitis kostja. Viivist arvestati ajavahemiku 20.09.200422.02.2005 eest vastavalt lepingu p-le 1.7 0,15% päevas. 3 Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused 5. Kostja palus kohtuotsuse tühistada, jätta hagi rahuldamata ning võtta seisukoht leppetrahvi osas vastavalt

§ 162lg-s 1 sätestatule.

6. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on hageja käitunud kostja suhtes nõude esitamisel ebamõistlikult viivitades ja rikkunud

§ 146lg-st 2 tulenevat kohustust käendaja teavitamiseks.

Kostja palus maakohtul vastavalt

§ 162

lg-le 1 mitte arvestada hageja nõudelt viivist 7864,45 krooni, pidades silmas mõistlikkuse põhimõtet ja kostja majanduslikku olukorda. Kohus ei analüüsinud otsuses kostja vastavaid väiteid.

1. Hageja ei saa nõuda kostjalt käendatava kohustuse täitmist, sest käendatavat kohustust ei eksisteeri ning see on lõppenud. Käendus on aktsessoorne tagatis.
2. Kuna hageja ei nõudnud kostjalt kohustuse täitmist mõistliku aja jooksul, kaotas ta õiguse nõuda kohustuse täitmist ja leppetrahvi kohustuse täitmisega viivitamise eest. Käenduslepingu tingimus, mis kohustab kostjat andma hagejale garantii, ei kuulu antud juhul kohaldamisele, kuna sellega kaldutakse kõrvale seaduse imperatiivsetest sätetest ja olulisest põhimõttest. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
4. Ringkonnakohus, ära kuulanud apellandi esindaja seisukoha ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebuses kordab kostja esimese astme kohtule esitatud väiteid. Maakohus on neile piisava põhjalikkusega vastanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. 11.

§ 142

lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et käendus ei ole

§ 153

lg-s 1 sätestatud alustel lõppenud.

145 lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses ja ta vastutab muu hulgas ka viivise maksmise eest. Maakohus leidis põhjendatult, et vaidlusaluse käenduslepingu p 2 ei ole tühine ning see on kooskõlas

§ 149lg-s 2 sätestatuga.

Hageja ei ole oma seadusest või lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, samuti puudub alus viivise vähendamiseks

§ 162lg 1 järgi.

Maakohtu istungil nõustus kostja esindaja põhivõla väljamõistmisega (t/lk 64). Eeltoodud asjaoludel oli hagi rahuldamine põhjendatud. 12.

§ 145

lg 1 ja käenduslepingu p 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt ning

§ 149

lg 2 ja lepingu p 2 järgi kehtib käendaja vastutus võlausaldaja ees muu hulgas ka põhivõlgniku likvideerimise või pankroti korral ning kohustust ei saa sellisel juhul lugeda lõppenuks. Seega ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, et põhivõlgnik on likvideeritud ja registrist kustutatud ning käendaja ei saa realiseerida oma tagasinõude õigust põhivõlgniku vastu

§ 152lg 1 tähenduses.

13.

146 lg 2 kehtestab võlausaldajale teatamiskohustuse põhivõlgniku pankrotist, mille eesmärgiks on vältida käendaja vastutuse suurenemist põhivõlgniku rikkumise 4 korral ning tagada käendaja võimalus regressinõuete esitamiseks põhivõlgniku pankrotimenetluses. Samas ei ole vaidlust asjaolu üle, et käendaja oli põhivõlgniku ainus juhatuse liige ning seega oli ta võlgniku majanduslikust olukorrast, sh pankrotimenetlusest, mis lõppes raugemise tõttu, teadlik. Maakohus leidis põhjendatult, et sellises olukorras ei saa lugeda hagejat

§ 146lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustust rikkunuks.

Pealegi ei vabastaks nimetatud rikkumine kostjat iseenesest käendamiskohustuse täitmisest.

§ 146

lg 3 järgi väheneks sellise rikkumise korral võlausaldaja nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et hageja ei ole käitunud kostja vastu nõuet esitades ebamõistlikult viivitades. Maakohus on oma sellekohast seisukohta piisavalt põhjendanud. 14. Maakohus leidis õigesti, et antud juhul puudub alus

§ 162lg 1 järgi viivise vähendamiseks.

Selleks, et nõuda leppetrahvi vähendamist, peaks see olema ebamõistlikult suur. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa hagetud viivist 7864,45 krooni, arvestatuna 13 275 krooni suurusest põhivõlast, lugeda ebamõistlikult suureks. Kuna viivise vähendamist taotles kohtult kostja, oli tal kohustus esile tuua asjaolud, mis põhistaks selle vähendamist ja kinnitaks, et viivis on ebaproportsionaalne, ebamõistlikult kõrge või võlgnikule üleliia koormav (TsMS § 230 lg 1). Antud asjas ei ole kostja seda teinud. Kostja on üksnes kohtuistungil esitatud kirjalikes seisukohtades (t/lk 61) palunud arvestada tema majanduslikku olukorda ja jätta viivise välja mõistmata. Ühtegi põhistust ega tõendit oma majandusliku olukorra tõendamiseks kohus kostjale ei esitanud. Eeltoodud asjaoludel tuleb viivise väljamõistmata jätmise (alandamise) taotlus jätta ka ringkonnakohtu poolt rahuldamata. 15. Kuna apellatsioonkaebuste väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi, kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kostja kohtukulud kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi tema enda kanda. Hageja ei ole kohtukulude hüvitamise taotlust esitanud. T. Kollom M.Merimaa A. Tänav