Hageja nimetatud asjaoludega ei nõustu ja on väitnud, et G.S oli kostja äripartner, kellele hageja andis x tn korteri kasutusse just kostja korraldusel. Nimetatud isik ei ole kunagi elanud poolte ühises kodus x tänaval ega ole seal ka käinud abikaasa äraoleku ajal. Hageja ei käitunud abieluliste suhete ajal vääritult. Hageja töötas 2001-2006.a Pärnu x, tehes füüsilist tööd, mida väidetav töövõimetus ei seganud. Kostja ei ole oma varalise seisundi tõttu võimeline elatist tasuma. Ta töötab alates
lg 2 lahutab kohus poolte abielu, kui tehakse kindlaks, et selle jätkamine on võimatu. Antud juhul elavad pooled lahus juba vähemalt üle 3 aasta, nende vastastikused suhted on teravad, mida näitab ka esialgselt mõlemapoolne lahutuse nõude esitamine. Pooled ei vaidle abielu lahutamise vajalikkuse üle.
Antud nõude osas puudub poolte vahel vaidlus – kostja on sisuliselt võtnud hagi õigeks. 3000-kroonine elatis on tavalist kohtupraktikat ja elatustaset arvestades igati piisav summa 10-aastase tütre ülalpidamise tõhusaks toetamiseks. Summa on kooskõlas ka vaidluse all mitteoleva asjaoluga – hageja ja kostja regulaarse sissetuleku suure vahega.
järgi on abikaasa kohustatud abi vajavat töövõimetut abikaasat ülal pidama, kui tema varaline seisund seda võimaldab. Samasugune kohustus on
lg 1 kohaselt lahutatud abikaasal endise abikaasa suhtes, kui viimane muutus töövõimetuks abielu kestel. Kui abikaasa nimetatud kohustust ei täida, mõistab kohus elatise
lg 1 alusel välja igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi abikaasa varalisest seisundist ja abivajadusest. Lisaks võib kohus abikaasa
kohaselt vabastada teise abikaasa ülalpidamiskohustustest või piirata seda kohustust tähtajaga, kui elatist nõudva abikaasa käitumine abielus oli vääritu. Seadusandja ei pea
lg 1 märgitud sõnade „abielu kestel“ all silmas mitte abielu kestmist juriidilises mõttes (s.t kuni ametliku lahutamiseni perekonnaseisuasutuses või kohtus), vaid ikkagi faktilisi abielusuhteid. Analoogselt on reguleeritud ühisvara koosseisu määramine
lõikes 2, kus on oluliseks peetud just abielusuhteid, mitte abielu kui institutsiooni, mille sõlmimiseks ja lõppemiseks on vaja teha teatud juriidilisi toiminguid. Seetõttu on pooled asjas õigesti viidanud asjaoludele (ja esitanud nende kinnitamiseks ka tõendeid), mis peaksid andma võimaluse hinnata faktiliste abielusuhete lõppemise aega. „Töövõimetuse“ all on seadusandja mõelnud mitte ainult täielikku (100%-list) töövõimetust. Kuna
lg 1 toob sisse mõiste „abivajadus“, siis on kohtu arvates võimalik seaduse 4 mõttes töövõimetuks lugeda ka isikut, kelle töövõimetus on langenud ka nt 20% või 60%, kuid kellel on sellest tulenevalt raskusi toimetulekuga ning ta vajab abi. Antud asjas on esitatud pensionitunnistusega tõendatud (seda ei ole ka vaidlustatud), et hageja töövõime kaotuse protsent on 40 ning seda alates
p 1 mõttes suhted teiste meestega isegi olla, siis need väited ei ole kohtus kinnitust leidnud. Peale O. S ütluste hageja ja võõra mehe majja sisenemisest-väljumisest ei ole muid tõendeid esitatud. Kinnitust ei ole leidnud kostja väited G. S elamise/viibimise kohta x tn korteris kostja äraolekul. Isegi kui eeldada, et hagejal oli suhe kellegagi abikaasa mereloleku ajal, taastusid normaalsed abielulised suhted abikaasa naastes (tunnistajad S. B ja T. T ütluste kohaselt tõi kostja alati kingitusi ja kodune olustik oli rahulik). Seega on ülaltooduga tuvastatud, et hageja kaotas 40% oma töövõimest abielu kestel. Sisuliselt ei ole asjas vaidlust hageja igakuistes vajadustes 3400 krooni, seda ei ole kostja vaidlustanud ning tuleb seega lugeda omaksvõetuks TsMS § 231 lg 4 mõttes. Täiendavaks vajaduseks on kindlasti alaealise tütre ülalpidamise vajadus, mille puhul kohus aga märgib, et enamuse sellest katab väljamõistetava elatise läbi küll kostja. Poja ülalpidamise vajadust ei ole hageja kohtule tõendanud – tegemist on täisealise isikuga, kelle õpingute kohta (mis kohustaks teda ülal pidama
Kostjal on alaline sissetulek üle 25.000 krooni kuus, samal ajal kui hageja saab 1200 krooni suurust pensioni (lastetoetust kohus ei arvesta, sest see on mõeldud lapse ülalpidamiseks). Lisaks tuleb hagejal tasuda kommunaalmakseid ja selleks haige ema pensioni kasutamine näitab juba iseenesest rasket varalist olukorda. Ka kostjal on väljaminekuid ja Norra Kuningriigi elatustaset arvestades ilmselt oluliselt suuremaid, kuid tõendite puudumisel (väited eluaseme jm kulude osas on paljasõnalised) ei saa lugeda tuvastatuks, et kogu kostja teenitav läheb kuludeks. Üksnes varalist seisundit arvestades ja piirdudes hageja kulutuste katmisega, oleks 3000 krooni elatisena väljamõistmine põhjendatud. Kuid lisaks tuleb arvestada ka tegelikku abivajadust, mistõttu on õige välja mõista elatis summas 1000 krooni. 5 Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ning teha uus otsus, millega jätta A. Š nõue temale elatise väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus on tuvastanud asjaolud, mis ei võimaldaks kohaldada
lg 1 ja elatist välja mõista, ning jätta
Kostja ei ole hageja seisukohtadega abielu lõppemise kohta nõustunud ja on märkinud, et need lõppesid 1999 aastal ja seda konkreetsel juhul, kui kostja avastas merelt saabudes, et poolte ühises korteris x Pärnus elab koos hagejaga keegi meesterahvas. Sellest aiast lõpetas kostja abielulised suhted, kuid elas siiski samas korteris, kuna tal ei olnud võimalik kusagil mujal olla. Hageja võimaldas ilma kostja nõusolekuta nimetatud isikul elada teises poolte ühisomandis olevas korteris x, Pärnu linnas ning käis ise ka seal ööbimas. Korteri kõrgete kulude tõttu kolis kostja x tn korterisse tagasi ja elas seal kuni 2003.aasta juulini aegadel, mil ta ei viibinud merel. 2003 aasta juulis kolis kostja elukaaslase juurde Tallinnasse. Nimetatud asjaolude tõendamiseks on kostja taotlusel üle kuulatud tunnistajad V. M ja O. S. Kostja peab hageja ülalnimetatud käitumist abielus väärituks
Kohus on asunud nii hageja kui ka kostja poolt esitatud seisukohtadest erinevale seisukohale. Hageja teadis abieluliste suhete lõppemisest 2002.a., kostja 1999.a., kohus aga 2003.a. Kostja on endiselt seisukohal. et peale seda, kui kostja avastas hageja suhted teise mehega s.o. 1999.a. lõppesid ka nende abielulised suhted. See, kuidas kostja pealkirjastas raha ülekanded, et kajasta mingil juhul abieluliste suhete olemasolu või nende lõppemist. Tegemist on vaid kostja ühe suhtumise avaldumisega. Apellant nõustub kohtu järeldustega sellest, et seadusandja ei pea
lg 1 märgitu "abielu kestel" all silmas mitte abielu kestmist juriidilises mõttes, vaid faktilisi abielusuhteid. See aga tähendab apellandi arvates seda, et kohtul oli põhjust tuvastada, et hageja tervislik seisund muutus /kas tekkis töövõimetus, on eraldi küsimus/ peale abieluliste suhete lõppemist. Abielu kestel ei kaevanud hageja kunagi seljavalude ega halva tervise üle. Kostja teada ei ole hageja tegelikkuses töövõimetu. Kuidas muidu seletada seda, et hageja töötas aastatel 20012006 Pärnu x ja tegi füüsilist tööd. Apellandi arvates ei ole ka veenvalt selgitatud ja tõendatud hageja poolt abivajaduse olemasolu. Hageja ei ole abivajav ja tuleb nende vahenditega, mis on tema käsutuses suurepäraselt toime. Seda väidet toetab muuhulgas ka asjaolu, et hageja esitas oma nõude, sealhulgas ülalpidamise saamiseks alles peale seda, kui kostja oli esitanud hagi abielu lahutamiseks. Sellega on hageja ise näidanud, et reaalselt ta ei olnud abivajav. Hagiavalduses märgib hageja, et tema sissetulekuteks on 1200 krooni pensioni näol ja 300 krooni lapsetoetust (kokku 1500 krooni), reaalseks vajaduseks hindab ta aga 3400 krooni kuus, mille kohta kohus leidis, et see on põhjendatud ja selle üle ei olnud kohtus ka vaidlust. Kostja on kohtule selgitanud, et hagejal on teine elukutse (eriharidusega raamatupidaja) , mis võimaldaks tal töötada vaatamata töövõime kaotusele 60 % ulatuses. Hageja ei ole reaalselt toonud esile ühtegi põhjust, miks ta ei ole sellele omandatud erialal valmis töötama. Samuti tõi kostja esile asjaolu, et Pärnus, x tn asub korter, mis on hageja ja kostja ühisvara. Pärnus, kui kuurortlinnas, on korterite väljaüürimine tavaline tegevus ja hagejal puuduvad takistused selle elamispinna väljaüürimiseks. Hageja väide sellest, et tema elatise nõue on osaliselt tingitud sellest, et ta peab ülal pidama poolte ühist poeg, ei ole samuti põhjendatud. Poeg on täisealine ja saab ise hakkama. Samas võiks just tema toetada ema, kui peaks tekkima selleks vajadus. 6 Kohtul oli piisavalt alust hagi mitte rahuldada ja elatist hagejale mitte välja mõista: hageja vääritu käitumine
p 1 tähenduses; hageja töövõimetuse (40%) tekkimine peale abieluliste suhete lõppemist ja hageja tegelik töötamine kuni koondamiseni 2006.a., mis näitab ,et töövõime kaotus ei ole tegelik ja reaalne;
lg 1 näidatud tingimuste (töövõimetu, abivajav lahutatud abikaasa) puudumine ning elatusallikate piisav olemasolu hagejal (võimalus üürida välja korter, teha tööd õpitud erialal, mille suhtes ei ole takistuseks ka 40% töövõime kaotus) Olukorras, kus apellant ei saanud koheselt oma suulise seletuse kinnituseks tõendeid esitada piirdus kohus sellega, et konstateeris tõendite puudumist. Kohus oleks ka omal algatusel saanud kontrollida kostja väidete õigsust. Seda aga ei tehtud ja kostjale ei jäetud aega nõuetekohaste tõendite esitamiseks. Nüüd taotleb apellant, et kohus võtaks vastu tõendid, milliste esitamist kostja tookord soovis. Need tõendid kinnitavad seda, millised on kostja tavalised väljaminekud kuus. Antud juhul on kohus tuvastanud kostja tegelikke kulutusi ebapiisavalt. Ka see on üheks oluliseks põhjuseks, miks temalt elatist välja mõista oleks ebaõige. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil asjast osavõtnud isikute seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus ei ole kaevatavas osas õige. TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja kohtuotsus tühistada. Uue otsusega tuleb A.Š nõue temale elatusraha väljamõistmiseks jätta täielikult rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et alates 05.11.2001.a on hagejal töövõime kaotus 40% (kuni 31.01.2008.a). Apellandi seisukohaga abieluliste suhete lõppemise aja kohta kolleegium ei nõustu. Maakohus tuvastas kolleegiumi arvates õigesti, et poolte abielulised suhted kestsid siiski vähemalt 2003. aastani. TsMS § 436 lg 6 kohaselt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. Apellandi seisukohaga, et kohtul oli piisavalt alust hagi mitte rahuldada ja elatist hagejale mitte välja mõista, sest hageja ei ole abivajav ja tuleb suurepäraselt toime nende vahenditega, mis tema käsutuses on, kolleegium nõustub. Et vastustaja kaotas 40% oma töövõimest abielu kestel, on oluline tuvastada, kas hageja on abivajavaks isikuks perekonnaseaduse (
) § 22 lõike 1 mõttes.
järgi on abikaasa kohustatud abi vajavat töövõimetut abikaasat ülal pidama, kui tema varaline seisund seda võimaldab. Samasugune kohustus on
lg 1 kohaselt lahutatud abikaasal endise abikaasa suhtes, kui viimane muutus töövõimetuks abielu kestel. Kui abikaasa nimetatud kohustust ei täida, mõistab kohus elatise
lg 1 alusel välja igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi abikaasa varalisest seisundist ja abivajadusest. Maakohus leidis hinnatud tõenditele tuginedes, et arvestades hageja tegelikku abivajadust, tuleb hagi osaliselt rahuldada. Kolleegium sellega ei nõustu. Hageja on eriharidusega raamatupidaja, mis võimaldaks tal leida erialast tööd ja töötada erialal vaatamata töövõime kaotusele 40% ulatuses. Hageja riigikeele vajalikul tasemel mittevaldamine ei saa kolleegiumi arvates olla põhjuseks mitte töötada oma erialal ega takistuseks erialase töö leidmisel. Poolte ühisvara hulka kuulub korter x, Pärnus, mida hageja annab kasutada kolmandatele isikutele 7 ilma rahata. Korteri väljaüürimiseks on apellant oma nõusoleku andnud. Kolleegium leiab, et hagejal on võimalus Pärnu rannarajoonis asuv korter välja üürida raha eest ja saada üüritulu, mis oleks talle märkimisväärseks sissetulekuallikaks kas kuni erialase töö leidmiseni või ka edaspidiseks. Kolleegium leiab, et hageja ei ole eeltoodud asjaoludel abivajav
lõike 1 mõttes ning et tema võimalused töövõimetuse tõttu ise ennast elatada oleksid millegagi piiratud. Asjaolusid, mis võimaldaksid hinnata vastustaja tegelikku abivajadust seoses töövõime osalise kaotusega, esitatud ei ole. Üksnes asjaolu, et ta hetkel ei tööta, ei anna alust välja mõista elatusraha lahutatud abikaasa ülalpidamiseks. Seega tuleb A.Š nõue temale elatusraha väljamõistmiseks jätta täielikult rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Et ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldab, tuleb vastustajal apellandi menetluskulud hüvitada. Apellandi poolt on tasutud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 650 krooni (dokumendi nr 33, 29.03.2007.a maksja T. N), mis kuulub vastustajalt välja mõistmisele apellandi kasuks. Gaida Kivinurm Mare Merimaa Urmas Reinola
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.