lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja, kostja ja kostja esindaja seletused, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Vastavalt PKS § 60 lg-le 1 on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele. Elatis mõistetakse välja nõude esitanud isiku (hageja) kasuks. PKS § 61 lg 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib kohus vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta. PKS § 61 lg 4 sätestab, et igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär alates 2007.a. on 3600 krooni. Seega ühele lapsele ei tohi olla igakuine elatis väiksem kui 1800 krooni. EV lastekaitse seaduse § 10 järgi on lastel võrdne õigus saada abi ja hooldust ning areneda, sõltumata soost ja rahvusest ning sellest, kas nad elavad täisperekonnas või üksikvanemaga, kas nad on lapsendatud või hooldatavad, kas nad on sündinud registreeritud või registreerimata abielust, kas nad on terved, haiged või puudega. Laste võrdse kohtlemise põhimõte tuleneb ka ÜRO Lapse õiguste konventsiooni artiklist 2, mille järgi tunnustavad ja tagavad konventsiooniga ühinenud riigid kõigile lastele võrdselt konventsioonis sätestatud õigused. Konventsiooni artikkel 18 järgi tunnustavad riigid põhimõtet, et mõlemad vanemad vastutavad ühiselt lapse üleskasvatamise ja arendamise eest. Vanematel lasub esmane vastutus lapse üleskasvatamise ja arendamise eest. Lapse huvid peavad olema nende tähelepanu keskpunktis. Hageja väitel on kostja osalenud poja ülalpidamisel, kuid mitte regulaarselt ja piisavas suuruses. Kohus leiab, et laps vajab ülalpidamist pidevalt ja seega on lapse huvides, et elatise maksmine oleks regulaarne st igakuiselt ja piisav. Kostja on elatist tasunud ebaregulaarselt, mistõttu ei ole ta oma ülalpidamiskohustust vajalikul määral täitnud ning elatise väljamõistmine on põhjendatud. Kostja väited, et ta on kandnud seoses lapse vajadustega erinevaid kulutusi: jalgratas, 2 mobiiltelefoni jne, on paljasõnaline ega ole 3 tõendamist leidnud. Last kasvataval vanemal on õigus nõuda PKS § 61 lg 1 alusel elatise väljamõistmist kindla maksena igas kuus. Lapsega koos elava vanema igapäevane hool lapse kasvatamisel on suurem kui lapsest lahuselaval vanemal. Lapsega suhtlemine ei eelda lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Samas on mõningane täiendavate kulude kandmine paratamatu, arvestades sellega, et laps viibib ka kostja juures. Kohus, tutvunud kohtule esitatud tõenditega, ei ole tuvastanud asjaolu, et ühel vanemal on parem varanduslik seis kui teisel. Kohtule esitatud palgatõendiga on tõendatud, et hageja brutotöötasu moodustas perioodil veebruar 2006.a. kuni juuli 2006.a. keskmiselt 6554,16 krooni kuus (tl 6) ja perioodil september 2006.a. kuni jaanuar 2007.a. 8318,20 krooni (tl 55) ning kostja brutotöötasu moodustas perioodil juuni 2006.a. – november 2006.a. 9555,16 krooni (tl 30). Seega kohus ei nõustu kostja väitega, et hageja on materiaalselt tunduvalt paremini kindlustatud kui kostja. Kostja väited hageja ja tema ema vara olemasolu kohta, ei ole käesolevas vaidluses asjakohased, mistõttu jätab kohus nimetatud väited ja tõendid (tl 44-48) tähelepanuta. Kostja leiab, et tema varaline seisund ei võimalda elatise maksmist enam kui 1800 krooni. Asjaolu, et kostja tööülesanded eeldavad isiklikku sõiduautot, mistõttu oli ta sunnitud liisima auto, mille igakuine väljaminek moodustab 5525,04 krooni (tl 35-39), ei saa kohus pidada mõistlikuks ning nimetatud kulutused ei saa olla aluseks elatise määramiseks väiksemas ulatuses. Kohus märgib, et autoliisingumaksed on ebaproportsionaalsed kostja sissetulekuga. Asjaolu, et kostjal on sõlmitud tarbijakrediidileping (tl 40-42) tulenevalt raskustest tasuda liisingu- ja kommunaalmakseid, ei vabastada kostjat eelkõige oma lapse ülalpidamise kohustusest ega saa olla samuti aluseks elatise määramiseks väiksemas ulatuses. Kohus ei saa eelistada alaealise lapse elatise suuruse kindlaksmääramisel kostja teisi võlakohustusi, kuna selline eelistus ei tulene seadusest. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud elatise suurus on põhjendamatult suur. Hageja on esitanud nimekirja lapse kulutuste kohta (tl 7). Hagi täienduses 19.02.2007.a. suurendas hageja lapsele tehtavad kulutusi summani 7553 krooni (tl 53-54) ning esitas täiendavaid kulutusi tõendavad dokumente (tl 56-60). Kohus ei nõustu hageja väidetega, et 13-aastase lapsele tehtavad kulutused moodustavad üle 7000 krooni ning leiab, et nimetatud summa on vähesel määral liialdatud. Kohus leiab, et 5000 krooniga (2 x 2500) kuus on võimalik hagejal katta igapäevased vajalikud kulutused. Kostja väite, et hageja ei ole tõendanud oma õppimist XXX, jätab kohus tähelepanuta, kuna nimetatud väide ei ole asjakohane. Kostja märgib, et ta on nõus tasuma elatist 1800 krooni kuus, mis on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Arvestades asjaolu, et kuna kostja ema on pensionär ja isal on püsiv töövõimetus (tl 43), peab kostja tegema täiendavaid lisakulutusi ravimitele ja transpordile ning tasuma kommunaalkulusid 50 % ulatuses (tl 31-34), ei loe kohus põhjendatuks mõista kostjalt välja elatis 3500 krooni suuruses summas, vaid peab mõistlikuks 2500 krooni kuus elatise väljamõistmist lapsele. Kostja on nõus elatise väljamõistmisega kohtu poolt, kuid mitte varem kui hagi esitamisest ja mitte hageja poolt nõutud summas. PKS § 70 lg 2 kohaselt kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus hageja nõudel elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud käesoleva seaduse § 61 6. lõikes nimetatud asjaolusid. Kohus leiab, et hageja nõue elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus, võttes arvesse, et kostja on tasunud poja ülalpidamiseks 4 kokku 2006.a 4500 krooni, kuid nimetatu ei ole olnud piisav, peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt välja tagasiulatuvalt aasta eest (2500*12=30 000-4500 krooni) 25 500 krooni. Kohus juhib tähelepanu, et tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 kohaselt füüsiline isik (hageja), kes saab kohtuotsuse alusel PKS § 61 järgi elatist, maksab elatiselt tulumaksu. Tulumaksu määr aastal 2007.a. on 22%. Seega on reaalselt kättesaadav elatise suurus tunduvalt väiksem. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (
lg 3).
lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. Seoses hagi osalise rahuldamisega, peab kohus õiglaseks jätta käesolevas asjas kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.
lg 1 ja 3 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Riigilõivuseaduse (RLS) § 16 lg 1 p 2 kohaselt oli hageja käesoleval juhul hagi esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. RLS § 37 lg 1 kohaselt tulnuks riigilõivu tasuda vastavalt hagi hinnale. Kooskõlas
lg 2 on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Käesoleval juhul on hagihinnaks seega 22 500 krooni (9 x 2500) ning RLS § 56 ning seaduse lisa 1 järgselt tasumisele kuuluv riigilõiv 1 250 krooni.
lg 1 alusel kuulub tasumata või vähem tasutud riigilõiv ja muud menetluskulud, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, sissenõudmisele Eesti Vabariigi kasuks pärast menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumist. Vastavalt
Menetluskuluna on
Järelikult kuulub riigilõiv summas 1 250 krooni pärast kohtuotsuse jõustumist käesolevas asjas kostjalt riigi kasuks sissenõudmisele. Lukiina Vismann Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.