KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-606 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Kai Kullerkupp ja Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2007, Tallinn Tsiviilasi D.Mi hagi R.Mi vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 27.02.2007 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R.Mi apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetusosalised ja nende esindajad Hageja D.M (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x,), esindaja Maarika Pähklemäe; kostja R.M (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), esindaja Oksana Smirnova RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 27.02.2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest. Asjaolud ja menetluse käik 25.02.2005 esitas D.M Harju Maakohtule hagi R.Mi vastu abielu lahutamise, lapse elukoha määramise, elatise väljamõistmise ja ühisvara jagamise nõudes. 25.01.2007 kohus kinnitas D.Mi ja R.Mi sõlmitud kompromissi lapse elukoha määramise, elatise väljamõistmise ja vallasvara (välja arvatud köögimööbel ja nõudepesumasin) jagamise osas ning lõpetas selles osas menetluse. Kohus jätkas menetlust abielu lahutamise ja ühisvara (kinnisvara - korteriomandi ning vallasvara - köögimööbel ja nõudepesumasina) jagamise osas. Hagiavalduse kohaselt registreeriti poolte abielu xx.xx.xxxx Tallinna Perekonnaseisuametis, mille kohta koostati abieluakt nr. xxxx. Poolte abielust on xx.xx.xxxx sündinud tütar E. M, kelle elukoht on poolte kokkuleppel lapse ema D.Mi juures. Abielusuhted poolte vahel lõppesid 2004 sügisel. Hageja on seisukohal, et purunenud perekonna taastamine ei ole enam võimalik ega otstarbekas ja palub hageja ja kostja abielu lahutada. Hageja palus ühisvarana jagada x Tallinnas asuv 3-toaline korteriomand ning vallasvara köögimööbel ja nõudepesumasin Indesit. Ühisvara väärtuseks peab hageja 648 000 krooni. Hageja palub jätta tema omandisse x Tallinnas asuv korteriomand ja nõudepesumasin Indesit, kokku maksumusega 602 500 krooni ning välja mõista temalt kostja kasuks enam saadud vara arvelt hüvitis 278 500 krooni. 27.04.2006 hagi täpsustuse kohaselt palus hageja korteriomandi jagamise osas ühisvara jagamisel poolte võrdsuse pritsiibist kõrvale kalduda hageja kasuks, määrates hageja osa suuruseks ühisvarast 60%, kuna hageja kasvatada jääb alaealine laps ja hageja panus lapse kasvatamisel ja kulutuste kandmisel on nüüd ja tulevikus suurem kui seda on olnud ja on tulevikus kostjal. Hageja vaidleb vastu kostja väitele, et 86% korteriomandist on muretsetud kostja lahusvara arvelt. Hageja väitel ei tõenda kostja esitatud korteri x ostu-müügilepingud seda, et see oleks soetatud kostja lahusvara arvelt, mille müügist saadud rahaliste vahendite arvel soetati 2003 novembris poolte ühine omand, korteriomand x, Tallinnas. Hageja esitas Ühispanga saldokinnituse seisuga 29.10.2003, mille järgi oli tema kontol sel ajal 385 875, 99 krooni. Hageja tõendas Ühispanga maksekorraldustega 03.11.2003, 04.11.2003 ja 06.11.2003, et igal korral on hageja kontolt L. S (kostja ema) kontole üle kantud 50 000 krooni, seega kokku 150 000 krooni. Samuti on hageja vanemate rahalisel abil parendatud korteri väärtust (pakettakende ja köögimööbli maksumuse võrra, milleks pooltel puudusid rahalised vahendid). Hageja palus jätta korteriomand x Tallinnas temale (ekspertiisi järgi hind 1 100 000 krooni), kaldudes hageja kasuks kõrvale 60% ulatuses ning jätta kostjale 40% korteriomandist. Kostja tunnistas, et poolte abielusuhted lõppesid 2005 veebruaris. Kostja esitatud esialgsel väitel on ühisvara maksumus 712 300 krooni. Kostja soovis jätta enda omandisse x Tallinnas asuv korteriomand ja kogu korteris asuv mööbel ja hageja omandisse jätta korteris asuv kodutehnika maksumusega 59 300 krooni. Kostja palus välja mõista temalt hageja kasuks enam saadud vara arvelt hüvitise 296 850 krooni. 30.09.2005 taotluses palus kostja tunnistada poolte ühisvarast ühe toa Tallinnas x asuvast 3-toalisest korterist R.Mi lahusvaraks, kuna nimetatud korteriomandi soetamisel on olulises osas rahalisi vahendeid saadud kostja emalt L. S kingitusena kostjale. Kostja palus jätta korteriomand kostja omandisse ja hagejale mõista hüvitis korteriomandi hinnast 14%. Korteriomand x oli soetatud 460 000 krooni eest, millest 60 000 andsid hageja vanemad, ülejäänud 400 000 krooni maksis kostja, millest 385 000 krooni oli saadud algselt kostja emale kuulunud korteriomandi x müügist ja 15 000 krooni oli kostjal vabavahendina. Kostja poolt antud 400 000 krooni moodustavad umbes 86% ostuhinnast ja hageja tasus 14% ostuhinnast. Kostja emale ülekantud 150 000 krooni ülekannetes oli märgitud, et tegemist oli kingitusega, mistõttu see summa ei puuduta kohtuvaidlust. Samas ei nõustu kostja hageja pakkumusega korteriomandi jagamisel kõrvale kalduda poolte võrdsuse printsiibist hageja 2
(4)kasuks arvestades lapse huve ning jääb endiselt seisukohale, et vaidlusalune korteriomand on enamikus muretsetud kostja ema rahaliste vahendite arvelt. Kostja on nõus jätma kõik vallasvara hagejale ja tasuma hagejale hüvitist enamsaadud vara arvelt 400 000 krooni. Esimese astme kohtu otsus Kohus lahutas poolte abielu ning jagas D.Mi ja R.Mi abielu kestel soetatud ühisvara järgmiselt: jätta D.Mi omandisse nõudepesumasin Indesit väärtusega 2500 krooni ning jätta R.Mi omandisse korteriomand, asukohaga x Tallinnas väärtusega 1 100 000 krooni (Harju Maakohtu kinnistusosakonna korteriomandi kinnistusregistri registriosa nr. xxxxxxx) ja köögimööbel väärtusega 8000 krooni. Kohus mõistis välja R.Milt D.Mi kasuks enam saadud vara arvelt hüvitis 552 750 krooni. Vaidlust ei ole ühisvaraks olevate asjade ja nende väärtuste osas. Nii hageja kui kostja soovivad jätta endale korteriomandit ja samaaegselt ka nende kasuks poolte võrdsuse pritsiibist kõrvale kalduda. Vaidlusalune korteriomand asukohaga x on soetatud poolte abielu ajal 05.11.2003 ja on 05.02.2004 kinnistamisavalduse alusel 06.04.2004 sisse kantud kinnistusraamatusse kostja R.Mi nimele. Kohtu hinnangul on tegemist poolte ühisomandiga. Kumbki pool pikemat aega, orienteeruvalt 2005 algusest, eelnimetatud korteriomandis reaalselt ise ei ela, hageja elab koos lapsega x ja kostja x. Kumbki pool ei ole kohtule kurtnud raskete elamistingimuste üle eelnimetatud kohtades. Poolte ühisomandisse kuuluvas korteriomandis x elab alates 2005 maikuust kostja ema. Kohus, hinnates poolte esiatud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et korteriomandi jagamisel ei ole põhjendatud kõrvale kaldumine poolte võrdsuse printsiibist ei hageja ega kostja kasuks. Kostja ei ole tõendanud oma abielu aja kestel kostjaga olulises ulatuses kingi saamist oma emalt, mida kohus saab lugeda kostja lahusvaraks, mille arvelt ta olulises ulatuses soetas korteriomandi asukohaga x ja samaaegselt on tõendatud, et hageja kontol oli korteriomandi x soetamise ajal enam kui 385 000 krooni. Lapse tavapärane kasvatamine ei anna alust kõrvalekaldumiseks ühisvara jagamise võrdsuse pritsiibist. Kohus leidis, et korteriomand asukohaga x, Tallinnas tuleb poolte vahel jagada võrdses ulatuses. Kohus, hinnates kõiki esitatud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et kummalegi poolele ei ole eelnimetatud korteriomandi omamine eluliselt esmavajalik ning kuna mõlemad pooled soovisid korteriomandit endale, siis kohus jõudis veendumusele, et korteriomand asukohaga x Tallinnas tuleb jätta kostjale. PKS § 19 lg 4 kohaselt kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus R.M esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta korteriomand R.Mi omandisse ning välja mõista D.Mi kasuks rahaline hüvitis 154 000 krooni. Kostja esitas kohtule kõik lepingud ja väljavõtted pangaarvest, millest tuleneb, et hageja ja kostja said omandada korteriomandi aadressil x ainult tänu korteri müügile, mis algselt kuulus kostja emale. Hageja esitas tõendi pangast selle kohta, et tema kontol oli 385 875, 99 krooni seisuga 29.10.2003, s.t peale x korteri müüki. Hageja ei tõendanud, kuidas omandati ülalnimetatud müüdud korter. Vaadates rahaliste vahendite liikumist, siis nähtub, et x korter kuulus kostja emale ja liisingu müümisel maksis kõik liisingumaksed L. S oma arveldusarvelt. Seega korteriomand aadressil x oli soetatud raha eest, mis oli saadud korteriomandi aadressil x müügi eest ning mis oli algselt soetatud kostja ema L. S poolt. Kohus ei andnud hinnangut kostja poolt esitatud dokumentaalsetele tõenditele. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Vastustaja seisukoht 3
(4)D.M ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu 27.02.2007 otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kuna kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Vastavalt PKS § 19 lg-le 1 eeldatakse ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsust, seega peab abikaasa, kes väidab, et esineb alus tema kasuks osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks, selle aluse olemasolu tõendama. Kolleegium leiab, et kostja ei ole tõendanud, et x asuv korteriomand oleks soetatud tema lahusvara arvel. Kostja tõi oma väite põhjendamiseks esile asjaolu, et vaidlusalune korteriomand soetati raha eest, mis oli saadud korteriomandi aadressil x müügi eest ning mis oli algselt soetatud kostja ema L. S poolt. Kostja tugines 08.06.1998 EVEA Liisingu AS ja L. S vahel sõlmitud järelmaksu ostu-müügilepingule. Toimiku materjalidest nähtuvalt peale L. S poolt liisinglaenu võtmist, võõrandas ta vaidlusaluse korteri OÜ-le Sorensen, kes omakorda võõrandas korteri kostjale. Kostja ostis x korteri 25.07.2002, s.o abielu ajal. Kostja ei ole tõendanud abielu kestel kingi saamist oma emalt, mida kohus saab lugeda kostja lahusvaraks. Seega soetati uus korter aadressil x poolte ühisvara arvel ja ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks ei ole alust. Maakohus leidis õigesti, et asjas pole leidnud tõendamist, et kostja ema L. S kinkis kostjale raha ühisvara ostmiseks. See on vaid paljasõneline väide. VÕS § 261 lg 1 kohaselt kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks peab olema tehtud kirjalikult. Sellist kirjalikku lepingut esitatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. R. Allikvere K. Kullerkupp U. Loonurm 4
(4)