KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-8062 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 25

§ 30

järgi kohustust töötajalt tööraamatut nõuda ning tööraamatu esitamata jätmine ei ole ega olnud aastal 2004 töölepingu sõlmimisel takistuseks. Seega ei saa järeldada iseenesest, et tööraamat kindlasti tööandjale esitati. Kohus ei pidanud hageja väiteid tööraamatu üleandmise aja ja asjaolude kohta usaldusväärseteks, kuna hageja muutis oma seisukohti menetluse kestel oluliselt. 29.05.2006 istungil ei mäletanud hageja, millal ja kellele tööraamatu andis. 30.06.2006 avalduses ja 09.08.2006 istungil väitis hageja, et tööraamatu üleandmise juures viibisid üksnes tööandja esindajad. 20.09.2006 täpsustatud hagiavalduses selgitas hageja, et tööraamatu üleandmise juures oli 24.09.2004 töölepingu sõlmimisel veel üks OÜ JobbXtra töötaja Oliver Ä, kellega koos hageja suundus Rootsi Kuningriiki tööle. 20.12.2006 istungil seletas Ilmar Branno, et sõlmis töölepingu 22.09.

1. Hageja ei esitanud taotlust vande all seletuse andmiseks. Kostja selgituse kohaselt sõlmiti tööleping hagejaga 24.09.2004, mis on kooskõlas kohtule esitatud töölepinguga nr
2. Sama kuupäeva kannavad hageja avaldus tööandjale ja töölepingu lisa. Kohus ei pidanud tunnistaja O. Ä seletust usaldusväärseks, kuivõrd tunnistaja seletus oli vastuolus asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega. Kohus ei pidanud õigeks tunnistaja selgitust, et temaga sõlmiti tööleping samaaegselt hagejaga ehk 24.09.
3. Tunnistajaga sõlmiti kohtule esitatud materjalide kohaselt tööleping 22.09.2004 ja seega on alusetu tunnistaja kinnitus, et ta viibis hagejaga töölepingu sõlmimise juures. Kohus ei pidanud hageja väiteid usaldusväärseiks ka põhjusel, et need olid eksitavad tööraamatu nõudmisega seotud asjaoludes. Hageja väitis oma avaldustes, et nõudis kostjalt tööraamatut korduvalt O. Ä juuresolekul tagasi. Tunnistaja seda asjaolu ei kinnitanud. Tunnistuse kohaselt käis O. Ä vaid korra, s.o 2006 märtsis hagejaga kostja asukohas. Tunnistaja tööandja ruumides ei käinud, kuna ei soovinud endist tööandjat näha. Kohus leidis, et kostja väited töölepingu sõlmimise aja ja asjaolude kohta on kooskõlas esitatud dokumentaalsete tõenditega, samuti tunnistaja A. K ütlustega. Tööandja väitis, et tööraamatu esitamata jätmine ei olnud takistuseks hagejaga töölepingu sõlmimisele, milles kohtul ei ole alust kahelda. 2

§ 20

lg 1 kohaselt on tööraamat töölepingu asumisel töötamist tõendav põhidokument, mida tööandja on lg 2 kohaselt kohustatud pidama kõigi põhikohaga töötajate kohta.

§ 21

lg 2 kohaselt lasub tööandjal väljavõtmata tööraamatu säilitamise kohustus 50 aastat arvates töölepingu lõpetamisest. Hageja andis esimese töölepingu sõlmimisel tööandjale üle oma tööraamatu ja vastupidine on tõendamata. Tööandja ei ole esitanud tööraamatute pidamise arvestust tõendavaid dokumente. Kohtule ei ole esitatud materjale selle kohta, et töölepingu sõlmimisel ei andnud hageja tööandjale üle tööraamatut. Maakohus on vääralt hinnanud tööandja esindaja ning tunnistaja A. K seletust selle kohta, et hageja ei ole tööraamatut tööandjale üle andnud. Tööandja esindaja ja tunnistaja A. K seletuse näol on tegemist kohatu tõendiga. Hageja arvates on tööraamatu üleandmise või üleandmata jätmise näol tegemist asjaoluga, mida ei saa tõendada tunnistaja ütlustega. Tõendamise võimalused on piiratud ja tööandja saab vaid dokumentaalselt, esitades tööraamatute pidamise arvestuse, tõendada asjaolu, et töötaja ei olegi tööraamatut tööandjale üle andnud. Tööandja esindaja ning tööandja lepingulise töötaja seletusi ei saa hinnata objektiivse ja erapooletu tõendina. Hageja arvates tuleb tõendeid hinnates vastata küsimusele, kas tööandja on kohtukõlbulikult tõendanud, et hageja ei ole tööraamat tööandjale andnud. Kohus on põhjendamatult nimetanud tunnistaja O. Ä ütlusi ebausaldusväärseteks. Pigem viitavad tunnistajate vastuolulised ütlused ja tööandja juures valitsev ilmne korratus ja hoolsuskohustuse täitmata jätmine tööandja juures asetleidnud seaduserikkumistele. Nimetatud asjaolu on tõlgendatav pigem hageja kui kostja kasuks. Hageja juhtis maakohtu tähelepanu korduvalt asjaolule, et O. Ä ja hageja töölepinguid eristab asjaolu, et hageja allkirjad on igal töölepingu lehel, O. Ä töölepingul on viimase allkiri alles viimasel lehel. Hageja seadis kahtluse alla O. Ä töölepingu esilehtede võimalikule väljavahetamisele. Nimetatud asjaolule kohus vajalikku tähelepanu ei pööranud. Samuti jättis kohus tähelepanuta asjaolu, et O. Ä käis kahel korral tööandja juures. Esimesel korral saades töölepingu kaasa ja teisel korral tuues tagasi allkirjastatult. Sellest tulenevalt kahepäevane kuupäevade erinevus. Kohus jättis tähelepanuta ka asjaolu, et tööandja on vahepeal asukohta muutnud, mis omakorda võis põhjustada dokumentide osalist kaotsiminekut. 3

§ 17

sätet, mis kaitseb töötajat kui nõrgemat poolt ja on ekslikult käsitlenud töölepingu pooli võrdsetena. Töötaja on töölepingusuhte nõrgem pool ning vastupidine seisukoht on põhjendamatu. Hageja on seisukohal, et tööraamatu kinnipidamine on hagejat olulisel määral kahjustanud ja takistanud tööle asumast erialasel ja vajalikke eriteadmisi nõudval tööl. Maakohus ei ole sellele asjaolule vajalikku tähelepanu pööranud ja on hageja seletust tõlgendanud tema kahjuks. Maakohus kuulas 06.12.2006 kohtuistungil üle tunnistaja A. K, kelle ülekuulamist tunnistajana ei olnud tööandja eelmenetluse käigus taotlenud. Niisamuti võttis maakohus 06.12.2006 kohtuistungil toimikusse tööandja poolt esitatud töölepingute koopiad, mille juurdevõtmist varasemas menetluse käigus tööandja ei taotlenud. Hageja on seisukohal, et puuduvad erandlikud alused, mille põhjal oleks varasemalt taotlemata tunnistaja ülekuulamine ja ootamatute dokumentaalsete materjalide esitamine kohtuistungil põhjendatud. Hageja on seisukohal, et kohus jättis põhjendamatult tuvastamata kostjate poolse olulise hoolsuskohustuse rikkumise tema suhtes. Hageja arvates on kohtuotsuse järeldused kohatud ega lähtu töövaidluste lahendamise kohtupraktikast. Maakohus on põhjendamatult lähtunud võlaõiguse põhimõtetest ning jätnud tähelepanuta töölepingu seaduse töötajat kaitsvad sätted kui erinormid, mis kuuluvad käesolevas vaidluses rakendamisele. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 29.12.2006 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub otsuses toodud põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §st 654 lg 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Esitatud apellatsioonkaebus ei võimalda maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid teisiti hinnata. Kaebusest ei nähtu, et maakohus oleks asja arutamisel faktiliste asjaolude tõendamise menetlusenorme rikkunud või oleks protokoll ebapiisav. Maakohus on kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis hinnanud ja õigesti leidnud, et asjas ei ole leidnud tõendamist, et hageja oleks oma tööraamatu tööle asumisel tööandjale esitanud. Riigikohus lahendis 3-2-1-76-06 leidis, et pärast võlaõigusseaduse jõustumist on

§ 119

lg 1 kohaldamise eeldused muutunud.

§ 119

lg-s 1 sätestatud hüvitiste eesmärgiks oli lihtsustada kahju nõudmist selliselt, et töötaja ei peaks tõendama talle tekkinud kahju. See oli ka põhjendatud, sest selle normi kehtestamise ajal (1992. aastal) lähtuti asjaolust, et töötaja ei saanud tööle asuda, kui tal ei olnud uues töökohas esitada tööraamatut (

§ 30lg 1 p 2).

Seetõttu oli põhjendatud hüvitise maksmine kuni tööraamatu kätteandmiseni. Praeguseks ajaks on olukord oluliselt muutunud. Tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine ei takista töölepingu sõlmimist. Seega ei ole enam mõistlikku põhjust eeldada, et töötajale tekib kahju tööraamatu puudumise tõttu. Samas ei saa kahju tekkimist ka välistada. Alates

1. juulist
2. a tuleb õiguskaitsevahendite kohaldamisel lähtuda ka võlaõigusseaduse sätetest. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kolleegium leiab, et hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tööandja peaks maksma hüvitist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest, kuigi töötaja pole seeläbi kahju saanud. Antud vaidluses on küll hageja esile toonud, et 4