Obsah (5)

§ 146§ 143§ 147§ 162§ 138

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Taimi Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 03. aprill 2007.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-05-15003 (endine nr 2/228-75

§-le 162 peatub aegumine ajaks, mil kohustatud isikul on kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige, kui talle on antud täiendav tähtaeg täitmiseks. Kogu võlgnevuse sissenõutavaks olemise perioodil on hageja nõudnud võlgnevuse tasumist. Kuni XXX. juunini nõudis hageja võlgnevuse tasumist kostjalt suuliselt. Oma nõudmistele sai hageja vastuseks alati erinevad vastuseid seoses raske olukorraga. XXXloovutas hageja oma nõude kostja vastu AS-le ( nõue loovutati hagejale tagasi XXX.), kes asus võlgnevust sisse nõudma kohtuväliselt ning saatis XXX kostjale võlateatise nr XXX, milles nõudis võlgnevuse tasumist hiljemalt XXX. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, saatis AS XXX pankrotihoiatuse nr XXX, milles nõudis võla tasumist hiljemalt XXX Seega on nõude võlausaldaja andnud kostjale vähemalt kahel korral täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, mistõttu hageja leiab, et ta on andnud kostjale täiendavalt aega võlgnevuse tasumiseks 17 päeva ning leiab, et nõue ei ole aegunud. 3. Hageja põhjenduste kohaselt

§ 146lg.

4 sätestab, et „käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult“. Hageja leiab, et kostja on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Ühtlasi võttes arvesse, et hageja on kogu võlgnevuse perioodi jooksul korduvalt nõudnud võlgnevuse tasumist, ei ole võimalik, et kostja jättis kohustuse täitmata tahtmatult. Kostja tahtlikku kohustuse mittetäitmist tuleb käesolevas asjas eeldada, kuna kostja on tunnistanud laenu saamist. Kostja käitub äärmiselt pahauskselt, püüdes endale võetud kohustustest vabaneda aegumisele viidates. Hageja pikk ooteaeg hagi esitamisega oli seotud kostja lubadustega võlgnevus tasuda. Tulenevalt eeltoodust palub hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 200 000 krooni, millest põhvõlgnevus on 100 000 krooni ja viivised 100 000 krooni. Kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited

1. Kostja ei vaidlusta fakti, et ta on hagejalt laenu saanud. Laenu võeti kostja perekonna ärirtegevuse tarbeks, mis pidi andma ka vahendid tagasimaksmiseks. Hageja oli kostja äris tekkinud raskustest teadlik. Kostja tegi omalt poolt kõik, et saada tagasimakseks vajalik raha, kuid see ei õnnestunud. Praeguseks on pere äritegevus lõppenud. Hagis märgitud leping on sõlmitud tähtajaga XXXning selle kuupäevaga seob hageja ka oma viivise arvutamise algusaja. Seega tunnistab hageja, et väidetav võlg muutus sissenõutavaks alates pärast seda kuupäeva Seega algas ka hagi aegumistähtaeg XXX VÕSRakS § 9 lg.1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
2. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele, sama paragrahvi lg. 2 kohaselt, kui

või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestades

-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaeg alates

1. juulist
2. Seega 2 aegus kõnealune nõue XXX Kuna hagi esitati XXX s.o. pärast nõude aegumist, palub kostja

§ 143

alusel kohaldada aegumist ja jätta hagi sellel alusel täies ulatuses rahuldamata. Hageja kohtukulud jätta hageja kanda (tlk. 27-28)..

1. 01.06.2006.a. täiendavas vastuses tugineb kostja endiselt hagi aegumisele. Faktiliselt ei ole kostja saanud hagejalt aegumistähtaja jooksul nõusolekut ajutiselt keelduda kohustuse täitmisest nagu hageja väidab. Kostja sai ta esmakordselt 10-päevase tasumistähtajaga nõude koos pankrotihoiatusega XXX s.o 11 päeva pärast aegumistähtaja lõppu AS-lt. Kostja ei ole hagejalt nõude loovutamise teadet VÕS § 172 tähenduses saanud.
2. Kostja ei ole kohustusi tahtlikult rikkunud. Laenu tagasimaksmiseks vajalik raha pidi tulema kostja abikaasale (RK) kuulunud OÜ tegevusest. Osaühingule kuulunud kauplus XXX tegutses T linnalt üüritud ruumides aadressil XXX, milles üürnik tegi kokkuleppel üürileandjaga ulatuslikke parendusi. Enne üürlepingu tähtaja saabumist (leping lõppes XXX) oli põhimõtteliselt kokku lepitud lepingu pikendamises viie aasta võrra, kuid järgnenud ja aastaid kestnud kohtuvaidluste tulemusena jäeti leping pikendamata ning OÜ pole seni saanud mingit hüvitust tehtud parenduste eest (summas 445 000 krooni). Kostja asus peale abikaasa tervise järsku halvenemist ametlikesse suulistesse ja kirjalikesse läbirääkimistesse OÜ poolt tehtud parenduste eest hüvituse saamiseks. Mis puutub AS saadetud kirja (pankrotihoiatus), mille kostja sai kätte hilinemisega, siis puudub selles kostja süü. Kostja leiab, et ta ei ole kohustusi tahtlikult rikkunud, vaid laenu tagasimakse on olnud võimatu seoses OÜ äritegevuse lõppemisega. Kostja ei ole saanud enne XXX hagejalt täiendavat tähtaega võla tasumiseks ja leiab, et hagi on aegunud. Maakohtu otsuse põhjendused
3. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4. Hageja andis kostjale XXXlaenu 100 000 krooni tähtajaga kuni XXX, mille kohta kostja andis omakäelise kirjaliku võlatunnistuse, mis on käsitletav laenulepinguna. Vastavalt võlatunnistusele kohustus võlgnik võlgnevuse tasuma XXXPooled leppisid kokku viivise määraks 95 krooni päevas (tlk. 7). Hageja väitel on kostja olnud alates XXXkuni XXX. võlgnevuse tasumisega viivituses 3275 kalendripäeva, mistõttu võlgneb kostja hagejale seisuga XXXkokku 411 125 krooni, millest 100 000 krooni on põhivõlg ja 311 125 krooni viivised. Hageja tegutsedes heas usus vähendab viiviste summat ja nõuab kostjalt viiviseid kogusummas 100 000 krooni, millega kostja koguvõlg hagejale on 200 000 krooni. Kuni käesoleva ajani kostja võlga tasunud ei ole. Kostja ei eitanud hagejalt laenu saamist ja oma võlgnevust, kuid leidis, et hageja on viivitanud nõude esitamisega. Võlgnevuse summa muutus sissenõutavaks XXXKostja leidis, et hageja pidanuks hagi esitama enne
5. juulit 2005, seega hiljemalt
6. 06.
7. Hagi esitati
8. juulil
9. Kostja palus kohtul kohaldada aegumist.
10. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg. 1 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses (

) ning võlaõigusseaduses (VÕS) aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne

1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise alusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
2. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
3. juulit 2002 ning lg. 2 järgi kui

-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestades

-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002.

§ 146

lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 147

lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ning lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, 3 mil õigustatud isikul on õigus nõuda vastava kohustuse täitmist. Kohus leiab, et hagejal tekkis õigus nõuda kohustuse täitmist alates 17.07.1996. Hageja pöördus kostja vastu kohtusse 04.07.2005. 10. Hageja põhjenduste kohaselt vastavalt

§-le 162 peatub aegumine ajaks, mil kohustatud isikul on kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige, kui talle on antud täiendav tähtaeg täitmiseks Hageja loovutas oma nõude kostja vastu XXX ASle (nõue loovutati hagejale tagasi 01.07.2005.a.), kes asus võlgnevust sisse nõudma kohtuväliselt ning saatis XXX. kostjale võlateatise nr XXX, milles nõudis võlgnevuse tasumist hiljemalt XXX ja seoses võla tähtaegse mittetasumisega saatis XXXpankrotihoiatuse nr XXX, milles nõudis võla tasumist hiljemalt XXXHageja väitel on ta seega andnud kostjale vähemalt kahel korral täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, mistõttu hageja leiab, et ta on andnud kostjale täiendavalt aega võlgnevuse tasumiseks 17 päeva ning leiab, et nõue ei ole aegunud. Kostja esitatud tõendite kohaselt sai ta AS-i XXXsaadetud kirja kätte alles XXX(tlk. 38 ja 43), rohkem teatisi ta ei ole saanud ja hageja ei ole seda ka tõendanud.

§ 162

sätestatu mõtte kohaselt aegumine peatub ajaks, mil kohustatud isikul on kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige, kui talle on antud täiendav täitmise tähtaeg. Hageja ei ole tõendanud kohtule sellise poolte kokkuleppe sõlmimist, mille kohaselt kohustatud isikul olnuks ajutiselt õigust keelduda kohustuse täitmisest. Kohus leiab, et hageja toetumine

§ 162sätestatule ei ole asjakohane ja on põhjendamatu.

11. Hageja leidis, et kostja on kohustust rikkunud tahtlikult, seega ei ole hageja nõue aegunud.

§ 146

lg 1 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kostja on oma vastuses väitnud, et ta ei ole kohustusi tahtlikult rikkunud. Laenu tagasimaksmiseks vajalik raha pidi tulema kostja abikaasale kuulunud OÜ tegevusest. Osaühingule kuulunud kauplus XXXtegutses T linnalt üüritud ruumides, milles üürnik tegi kokkuleppel üürileandjaga ulatuslikke parendusi summas 445 000 krooni. Enne üürlepingu tähtaja saabumist (leping lõppes XXX) oli põhimõtteliselt kokku lepitud lepingu pikendamises viie aasta võrra, kuid järgnenud aastaid kestnud kohtuvaidluste tulemusena jäeti leping pikendamata ning OÜ pole seni saanud mingit hüvitust tehtud parenduste eest. Laenu tagasimakse on olnud võimatu seoses OÜ äritegevuse lõppemisega 12. Kohus leiab, et hageja nõue on aegunud, aegumise vältimiseks oleks hageja pidanud hagiavalduse esitama hiljemalt XXX. Kohus on seisukohal, et aegumise regulatsioon kaotab oma tähenduse kui lugeda võlgnevuse tasumata jätmist automaatselt tahtlikuks tegevuseks ja kohaldada sellele kümneaastast aegumistähtaega. Aegumise regulatsiooni eesmärk on õigusrahu huvides panna võlausaldaja oma nõuet õigeaegselt esitama.

§ 146

lg 1 järgi on üldine aegumistähtaeg 3 aastat ja

§ 146

lg 4 toodud 10 aastast aegumistähtaega kohaldatakse siis, kui kohustatud isik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Vaidlust ei ole selles, et ÜKlepingust tulenevat kohustust rikkus, jättes täitmata temaga XXX sõlmitud lepingust (võlakohustusest) tulenevad kohustused. Selleks, et hagejal oleks õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist kümne aasta jooksul, peab kostja olema kohustust rikkunud tahtlikult. 13. VÕS §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Eeltoodust järeldub, et kohustuse mistahes rikkumine ei ole automaatselt kvalifitseeritav tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Süü, s.h. tahtluse olemasolu eeldab eraldi tuvastamist lisaks rikkumise tuvastamisele. Tahtlus kohustuse rikkumisel on sisustatud VÕS § 104 lg s 5, s.o õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega pidanuks hageja tõendama, et lepingut sõlmides (või 4 täites) olid kostja kavatsused suunatud sellele, et hagejal jääksid saamata lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad. Vastavalt

§ 138

lg-tele 1 ja 2 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Tahtlik kohustuste rikkumine oleks ilmses vastuolus hea usu põhimõttega, kuid kostja pahauskset käitumist tuleks hagejal tõendada. Hageja seda teinud ei ole. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et

§ 146

lg 4 kohaldamiseks eeldused puuduvad, sest hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul kohaldada kümneaastast hagi aegumise tähtaega. Järelikult kuulub kohaldamisele

§ 146

lg 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 143järgi kohus võtab aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Kostja taotlusel kohaldab kohus käesolevas vaidluses aegumist. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaldatakse enne 01.01.2006.a alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31.12.2005.a. kehtinud TsMS sätestatut. Kuna menetlus käesolevas asjas on alustatud 2005.a. ja kohus jättis hagi rahuldamata, siis kuni 31.12. 2005.a. kehtinud TsMS § 60 lg. 1 kohaselt tuleb hageja kohtukulud jätta tema enda kanda. Taimi Kollom Kohtunik 5