2-05-14373/1

Tsiviilasi nr 2-05-14373 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse teinud kohtu nimi Harju Maakohus Otsuse kuupäev Tallinn, 03.novembril 2006 Kohtukoosseis kohtunik Imbi Sidok Kohtuasi AV’i (isikukood XXX elukoht: XXX) hagi RH’e (isikukood XXX, elukoht: XXX), TH’e (isikukood XXX elukoht: XXX), TAH’e (isikukood XXX, elukoht: XXX), IH’e (isikukood XXX, elukoht: XXX) ja ÜV’i (isikukood XXX, elukoht: XXX) vastu eluruumide ebaseaduslikust valdusest vabastamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev 16.oktoobril 2006 avalikul sisulisel kohtuistungil Istungil osalenud menetlusosalised hageja esindajad RS kostjate esindaja JS Kohtuotsuse resolutsioon Lõpetada menetlus ÜV´i suhtes. Hagi rahuldada RV´i, TH´e, TAH´e ja IH´e suhtes ning kohustada neid vabastama ruumid elamu asukohaga XXX I korrusel, millised on majaplaanile märgitud suurustega 11,1 m2 ja 15,5 m

1. Pooltel on õigus Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Harju Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 632 ja § 633). I Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt määrati Tallinna Linnakohtu 01.09.2003 tagaseljaotsusega elamu asukohaga XXX kasutamise ja valdamise kord, milles sätestati, et AV’i (edaspidi hageja) valdusesse ja kasutusse jääb elamu esimene korrus ning ÜV’i (edaspidi kostja 1) valdusesse ja kasutusse jääb elamu teine korrus. Samuti kohustati kostjat 1 vabastama toad elamu esimesel korrusel. Tagaseljaotsus on jõustunud. Täitemenetluse ajal sai aga hageja teada, et nimetatud 2 elamu esimesel korrusel elab hoopis kostja 1 tütar RH (edaspidi kostja 2) koos oma perekonnaga ja nad ei ole nõus elamu esimest korrust vabastama. Kostjal 1 on võimalus paigutada oma tütar koos perekonnaga elama elamu teisele korrusele, kuid seda tehtud ei ole. Eeltoodu alusel palub hageja kohustada kostjaid vabastama ebaseaduslikust valdusest elamu asukohaga XXX esimesel korrusel asuvad eluruumid. Hagiavalduse täienduses lisas hageja, et kostjate väide suulisest kokkuleppest ruumide kasutamiseks nende ja elamu eelmise omaniku LVi vahel on paljasõnaline ja asjakohatu, kuna kuni LV’i surmani lähtuti elamus väljakujunenud kasutuskorrast, mille alusel kasutasid kostjad elamu ülemist korrust ja hageja alumist korrust. Peale LV’i surma tõstsid kostjad jõuga elamu esimeselt korruselt hageja asjad välja. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõude ja põhjenduste juurde. II Kostjate seisukoht Kostjad hagi ei tunnista. Kostja 1 on seisukohal, et kuna tema vaidlusaluseid eluruume ei kasuta, ei ole käesolevas tsiviilasjas tema vastu nõuet esitatud ning sel juhul ei saa kostja 1 antud juhul kostjaks olla. Ülejäänud kostjad leiavad, et neid ei saa hageja poolt viidatud tagaseljaotsuse alusel nimetatud eluruumidest välja tõsta, kuna neid ei ole nimetatud otsuses märgitud. Vastuväidete kohaselt alustasid nad vaidlusaluste eluruumide kasutamist 1999.jaanuaris, s o ajal, mil oli veel elus elamu eelmine omanik kostja 2 vanaema LV. Kostjate ja LV’i vahel sõlmiti eluruumide tasuta kasutamise suuline kokkulepe, mille alusel andis LV elamu esimesel korrusel asuvad eluruumid kostjate kasutusse. Kostjad teostasid seal ka remonttöid. Hageja sel ajal eluruume ei kasutanud. Eluruumi tasuta kasutamisele kohaldatakse üürilepingut reguleerivaid sätteid. Seega kuna sõlmitud kokkuleppes tähtaega näidatud ei olnud, loeti leping sõlmituks viieks aastaks ja kostjad omasid õigust kasutada vaidlusaluseid ruume kuni 2004.jaanuarini. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 310 lg 1 alusel kui üürnik jätkab pärast tähtaja möödumist asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks. Sellest tulenevalt kasutavad kostjad vaidlusaluseid ruume tähtajatu üürilepingu alusel ja valdus ei ole ebaseaduslik. Nimetatud õiguslikku alust aktsepteerib ka elamu teine kaasomanik kostja
2. Eeltoodu alusel paluvad kostjad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostjate esindaja esitatud seisukohtade juurde. III Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte esindajate seletused ja tunnistaja RR ütlused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi R.V ja t.H ning nende alaealiste laste suhtes kuulub rahuldamisele. ÜVi osas kuulub aga menetlus lõpetamisele tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lõike 2 alusel, kuna samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud Tallinna Linnakohtu tagaseljaotsus nr 2/220-4833/01 01.09.
3. Nimetatud otsuse resolutsiooni punkti 4 kohaselt kohustati ÜVit vaidlusalused ruumid elamu I korrusel vabastama. Seega on välistatud samas asjas uus kohtusse pöördumine. Asjas puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) hageja ja kostja ÜV on vend ja õde ning elamu kaasomanikud; 2) kuni oma surmani 04.07.1999 oli elamu üheks kaasomanikuks lisaks ka LV, kes oli hageja ja Ü.V ema; 3) RV on Ü.V tütar ja L.Vi lapselaps, kes kasutas aastani 1999 elamiseks elamu II korrust; 4) aastast 1999 asus R.V koos oma perega elamu I korruse vaidluslustesse ruumidesse. Poolte vahel on vaidlus I korrusele asumise aja ja asumise/ruumide kasutamise õigusliku aluse üle. Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et sellise kokkuleppe (lepingu) olemasolu antud menetluses tõendamist ei leidnud. Kostjate väite kohaselt on neil õigus 01.09.2003 kohtuotsusega hageja kasutusse jäetud kahte ruumi kasutada LViga jaanuaris 1999 (kohtuistungil esindaja seletuse kohaselt 1998.aasta lõpust) 3 sõlmitud suulise tasuta kasutamise kokkuleppe alusel. Hageja sellise kokkuleppe olemasolu eitab ja väidab, et ruumid hõivati kostjate poolt omavoliliselt peale L.Vi surma. Kuivõrd poolte vahel on vaidlus lepingu olemasolu üle, lasus kostjatel tõendamiskoormus tõendamaks selle tegeliku sõlmimise asjaolusid ja tingimusi. Kohus on seisukohal, et kostjad ei suutnud esitada veenvaid tõendeid nimetatud asjaolude tõendamiseks. Aastal 1999 reguleeris eluruumide alalisel kasutamisel tekkivaid suhteid ES, mille § 4 lõike 1 kohaselt olid eluruumide kasutamise õiguslikeks alusteks kas omandiõigus eluruumile, liikmelisus elamukooperatiivis, eluruumi üürileping või muu seaduse ettenähtud alus. Sama seaduse § 28 lõige 3 andis täiendavaks aluseks eluruumi tasuta kasutamise ning sätestas, et sellisel juhul kohaldati üürilepingut reguleerivaid sätteid. ES § 31 lõike 1 kohaselt tuli üürileping sõlmida kirjalikult. Kostjate ja L.Vi vahel kirjalik kokkulepe puudus. Nimetatud asjaolu iseenesest ei toonud küll kaasa kokkuleppe tühisust, kuid selle olemasolu oleks olnud veenvaks tõendiks olemasolu kohta. Kostjad esitasid kohtule kokkuleppe tõendamiseks järgmised TsMS § 229 lõikes 2 ettenähtud tõendid: 1) tunnistaja R.R ütlused; 2) dokumentaalse tõendi AS-st . Tunnistaja ütluste kohaselt on tema Ü.Vi elukaaslane; elas sama elamu II korruse ruumides umbes aastast 1991/1992 kuni umbes 2004; samades ruumides II korrusel elasid samal ajal ka L.V ja R.V; esimest korrust kasutas sel ajal A.V; vaidlusalustes ruumides oli A.Vi mööbel ja muud asjad; elamiseks otseselt A.V neid ruume ei kasutanud ja need olid remontimata, veekahjustusega; peale poja sündi tõstsid R.V ja T.H vaidlusalustest ruumidest A.Vi asjad välja ja tegid seal remonti; asjade välja tõstmisest otsest tüli ei olnud; teab, et vanaema lubas noortel alumisele korrusele elama asuda; kokkuleppe sõlmimist vahetult ise ei kuulnud. AS Liitumislepingu lisa nr XXX 14.05.1999 kohaselt tellis T.H oma lepingujärgse aadressi muudatuse ja selleks sai XXX. Muid tõendeid kostjad ei esitanud. Nimetatud tõendid ei anna kohtule veendumust, et R.Vi ja L.Vi vahel oli sõlmitud kokkulepe, mida saaks ja peaks tõlgendama kui eluruumide tasuta kasutamise lepingut ja milline jäi kehtima ka peale L.Vi surma. See tähendab kokkulepe vaidlusaluste ruumide alaliseks kasutamiseks. Tõendatuks saab küll lugeda asjaolu, et R.V ja tema abikaasa asusid vaidlusaluseid ruume kasutama, kuid millal nad seda täpselt tegid, usaldusväärset tõendamist ei leidnud. Kostjate esindaja kinnituse kohaselt 1998.aasta lõpust või 1999.aasta algusest.. Hageja esindaja väidete kohaselt peale L.Vi surma (toimus 04.07.1999), täpsemalt ei tea. Tunnistaja ütluste kohaselt peale poja sündi, mis toimus aga aprillis
4. Hageja esindaja taotlusel oli asja materjalide juurde kaasatud tsiviilasja nr 2/4/220-4833/01 toimikus sisalduva kostja Ü.Vi tolleaegse esindaja poolt 17.10.2001 kuupäeva kandva kirjaliku vastuse kohaselt hakkas Ü.Vi perekond vaidlusaluseid I korruse ruume kasutama hoopiski 1998.aasta algusest. Samas isegi juhul, kui väidetav kokkulepe L.Viga sõlmitud, ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit, millest saaks järeldada, et tegemist oli kokkuleppega ruumide alaliseks kasutamiseks, mitte aga kokkuleppega ruumide kasutamiseks näiteks ainult vanaema elu ajal, see tähendab ajutiselt. Ka tunnistaja ütluste kohaselt sai tema asjast nii aru, et vanaema ütles, et noored võivad tema osa alumisel korrusel kasutada. Ajutise kasutamise kokkuleppele aga üürilepingut reguleerivad ES-i sätted ei laienenud ja seega L.Vi surma korral kasutamise kokkulepe uutele omanikele kohustuslikuks ei muutunud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tõendamist ei leidnud õiguslik alus hagejale kuuluvate ja kohtuotsusega määratud kasutuskorra kohaselt tema kasutuses olevate ruumide 4 kasutamiseks kostjate poolt tema nõusolekuta. R.Vil ja tema perekonnal on võimalik kasutada vastava kokkuleppe olemasolul (saavutamisel) teise kaasomanikuga viimase kasutuses olevaid ruume II korrusel. Hagi tuleb rahuldada. Otsuses käsitlemata poolte väited asja lahendamisel tähtsust ei oma ja kohus jätab need analüüsimata. Kohtukulude nõudeid pooled ei esitanud. Imbi Sidok kohtunik