← Eesti

3-04-429/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. november 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-429 Haldusasi Kodumajagrupi AS kaebus Tallinna Linnavalitsuse poolt tänavate väljaehitamisega seotud kulude hüvitamata jätmise õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 8. augusti 2005. a otsus haldusasjas nr 3-2612/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 1. november 2006 Menetlusosalised Kaebaja Kodumajagrupi AS Vastustaja Tallinna Linnavalitsus RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 8. augusti 2005. a otsus haldusasjas nr 3-2612/2004 ja teha asjas uus otsus. 3. Jätta kaebus rahuldamata. 4. Mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulu 57 267,60 kr. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 14. novembril 2006. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kodumajagrupi AS arendas välja Põhja-Tallinnas Haabersti linnaosas asuva Tiskre uuselurajooni. 21. augustil 2000 esitas Kodumajagrupi AS kirjaliku taotluse Tallinna Kommunaalametile Roostiku, Tiskrevälja, Kotlepi, Taludevahe, Jaagu, Eevardi, Käänu, Postitalu ja Kristeni tänavate võõrandamiseks Tallinna linnale ja ehituskulude hüvitamiseks. Taotlusi korrati ja täiendati 13. novembril 2000, 6. veebruaril 2001 ja 7. märtsil 2002. 3-04-429 2. Kodumajagrupi AS esitas 22. novembril 2002 kaebuse halduskohtule, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse keeldumine hüvitada kaebajale tema poolt väljaehitatud tänavate ehituskulud. Kaebaja leidis, et hüvitise maksmise kohustus tuleneb planeerimisja ehitusseaduse (PES) §-st 47. Samuti märkis kaebaja, et linn on kaebaja arvel alusetult säästnud. Tallinna Halduskohtu 11. aprilli 2003. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2004. a otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata. Riigikohtu 6. detsembri 2004. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-53-04 tühistati madalama astme kohtute otsused ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Muuhulgas märkis Riigikohus, et linna kohustus tänavate väljaehitamine hüvitada saab tuleneda ainult kokkuleppest, mille õiguslikuks aluseks on PES § 47 (p 12). 4. Tallinna Halduskohtu 8. augusti 2005. a otsusega tunnistati Tallinna Linnavalitsuse toiming, mis seisnes Tiskre elamurajooni Roostiku, Tiskrevälja, Kotlepi, Taludevahe, Jaagu, Eevardi, Käänu, Postitalu ja Kristeni tänavate väljaehitamisega seotud kulude hüvitamata jätmises, õigusvastaseks. Vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks välja kohtukulu 150 000 kr. Otsuse põhjendused olid järgmised:

  1. a)Vaidluse keskseks küsimuseks on, kas poolte vahel toimus halduslepingu tunnustele vastav kirjavahetus, millest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel kaebaja poolt välja ehitatud tänavate kompenseerimise kohustus. Vastustaja, asudes seisukohale, et kompenseerimise kohustus ei saanud tekkida vahetult PES §-st 47 ja puudub pooltevaheline kokkulepe, on keeldunud hüvitise maksmisest. Tähtsust ei oma asjaolu, kas kaebaja esindajad rajasid oma õigusliku positsiooni algusest peale kokkuleppele või leidsid, et kohalikule omavalitsusele tuleneb ehituskulude hüvitamiseks siduv kohustus ainuüksi PES §-st 47. Faktiliste asjaolude väljaselgitamine ja õigusnormi rakendamine on kohtu pädevuses.
  2. b)Kaebaja 21. augusti 2000. a taotlust saab pidada oferdiks, millega kaebaja väljendas otsest tahet sõlmida Tallinna linnaga kokkulepe (haldusleping) Tiskre elurajoonis välja ehitatud ja väljaehitamisel olevate ning avalikuks kasutamiseks planeeritud tänavate ehituskulude kompenseerimiseks. Kuna pooltevahelise praktika kohaselt sõlmiti esmalt leping ehituskulude kompenseerimiseks ja hiljem notariaalne leping linnale kinnistute tasuta võõrandamiseks, oli kaebaja taotlus sõnastatud kinnistute võõrandamise taotlusena. Taotluse esitamisest algas haldusmenetlus, milles kaebaja eesmärgiks oli sõlmida (haldus)leping tänavate ehitamiseks kantud kulutuste hüvitamiseks. 13. novembri 2000. a taotlusega täiendas kaebuse esitaja oma 21. augusti 2000. a taotlust, pakkudes välja võõrandamise ajakava ja mahud (2001. a esimeses etapis Taludevahe, Eevardi ja Postitalu tn). Taotluse täiendamine oli sellest nähtuvalt tingitud 26. oktoobril 2000 toimunud läbirääkimistest. 13. novembri 2000. a taotlusest saab järeldada, et taotlust oli vastustaja poolt aktsepteeritud, kuna Kommunaalameti juhataja A. Valdmann suunas taotluse ettepaneku tegemiseks K. Raadikule. Poolte vahel toimusid samaaegselt jätkuvalt läbirääkimised kokkuleppe tingimuste osas. 6. veebruaril 2001 esitas Kodumajagrupi AS täiendusena oma esimesele taotlusele sotsiaalobjektide loetelu ja maksumused, mis võõrandatakse Tallinna linnale koos tänavatega. Kõnealusest taotlusest nähtuvalt lähtus kaebaja selle esitamisel 26. oktoobril 2000 toimunud läbirääkimistel kokkulepitust. Hiljemalt 21. augusti 2000 taotlusest pidi Tallinna Linnavalitsuseni jõudma kirjalik teave, et avalikuks kasutamiseks ettenähtud tänavate väljaehitamisega Tiskre uuselurajoonis tegeleb Kodumajagrupi AS. Suuliste läbirääkimiste käigus ja ehituslubade väljastamisel pidi vastav informatsioon olema vastustajale teada juba varem.
  3. c)Vastustaja käitumisest võib järeldada, et ta aktsepteeris avalik-õigusliku ülesande täitmist kaebaja poolt. Kaebuse esitaja kui kasumlikkust taotleva mõistlikult tegutseva ettevõtja puhul tuleks pigem eeldada, et vastustaja objektiivne käitumine andis alust tänavate rajamisega alustamiseks vaatamata kirjaliku kokkuleppe puudumisele. Tallinna Kommunaalameti pädevuses 2

(10)3-04-429 oli 2000. aastast kuni 2001. aastani, mil loodi Säästva Arengu ja Planeerimise Amet (SAPA), Tallinna linna kui kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil toimuva teedeehituse korraldamine, sh linna teede investeeringute realiseerimine, samuti uushoonestuspiirkondade infrastruktuuride kompenseerimine. Vastustaja on kaebajale väljendanud tahet Tiskre elurajooni tänavate ehituskulude kompenseerimiseks. Kaebaja ja vastustaja kirjavahetus vastab halduslepingu tunnustele (aluseks haldusõiguse norm; keelatud ei ole reguleerimine halduslepinguga; üheks pooleks avaliku võimu kandja; tegemist üksikjuhtumi reguleerimisega; esinevad kattuvad tahteavaldused). SAPA töötaja J. Helila 19. veebruari 2001. a SAPA blanketil kaebuse esitajale saadetud kirja sisust, 6. veebruari 2001. a taotlusel olevast abilinnapea viseeringust, uute hoonestuspiirkondade tehnilise infrastruktuuri rajamise kompenseerimise kavast aastatel 19982003 ja tunnistaja J. Helila ütlustest on võimalik järeldada, et Kodumajagrupi AS-le oli vastustaja poolt siduvalt väljendatud tahet võtta endale tänavate kompenseerimise kohustus. Tallinna Linnavalitsuse ametnike poolt sisemist töökorraldust reguleerivate nõuete täitmata jätmine (kirja registreerimata jätmine) ei saa kaasa tuua haldusvälisele isikule negatiivseid tagajärgi. Sama põhjendus käib ka 6. veebruari 2001. a taotluse edastamise kohta (edastati P. Vilbale, kuigi adressaadiks oli märgitud SAPA). Tunnistaja J. Helila ütlusest saab järeldada, et 19. veebruari 2001. a kirjas väljendati haldusorgani seisukohta ning protseduurireeglite rikkumine võis tuleneda ametite liitmisest tekkinud segadusest. Pärast halduslepingu tunnustele vastava kirjavahetuse pidamist koostatud dokumentidest võib järeldada, et kaebaja taotluste suhtes oli 2001. a alguses olemas otsus tänavate kompenseerimiseks. Vastav seisukoht oli tehtud teatavaks kaebajale, mistõttu saab lugeda keeldumist tänavate ehitamisega seotud kulude hüvitamisest põhjusel, et vastavat kohustust ei ole võetud, õigusvastaseks.
  1. d)Kaebaja poolt välja ehitatud tänavad olid ette nähtud detailplaneeringus. Vastustaja andis tänavatele 8. detsembri 1995. a määrusega nr 82 nimed ja määruse p-s 6 kohustati kaebajat valmistama ja paigaldama sildid vastavalt tänavate väljaehitamise ajale. Vastustaja väljastas kaebajale ehitusload. Vastustaja ei määranud detailplaneeringu kehtestamisel, et tänavate ehitamisega seotud kulud jäävad kaebaja kanda, samuti ei ole sellist lepingut kulude hüvitamise kohustusest vabanemiseks sõlmitud pärast detailplaneeringu kehtestamist. PES §-st 47 ei tulene kohalikule omavalitsusele kohustust ülesande täitmist ise finantseerida. Samas võib kohalik omavalitsus olla oma PES §-st 47 tulenevat tänavate väljaehitamise tagamise kohustust rikkunud, kui jätab ilma vastava kokkuleppeta kulud vaid ehitusloa taotleja kanda, kuna eraõiguslik juriidiline isik ei ole kohustatud kandma avalikult kasutatavate tänavate väljaehitamise kulusid. Kulud detailplaneeringukohaste tänavate väljaehitamiseks tuleb planeerida linnaeelarves. Volikogu poolt kinnitatud eelarves või lisaeelarves ettenähtud kogusumma jagamine toimus uute hoonestuspiirkondade tehnilise infrastruktuuri rajamise finantseerimiseks Tallinna Linnavalitsuse poolt. Seega määras rahaliste vahendite kogusumma linnavolikogu, kuid vahendite reaalse jagamisega tegeles linnavalitsus. Tallinna Linnavalitsuse seisukohta oli pädev väljendama abilinnapea ja tema korraldusel vastava valdkonnaga tegelev Tallinna Linnavalitsuse amet.
  2. e)Asjaolu, et kohalik omavalitsus muutis pärast kompenseerimise kohta positiivse otsustuse tegemist seisukohta seaduse tõlgendamise osas ja leidis, et kohalikul omavalitsusel ei ole vahetult PES §-st 47 tulenevat kohustust, ei muuda kirja teel antud nõustumust olematuks. Kaebajal oli alust eeldada, et tema kantud kulutused tänavate väljaehitamiseks kuni ehituskrundi piirini kompenseeritakse kohaliku omavalitsuse poolt. Kaebaja täitis Tallinna linna kohustuse omal kulul. Tänavad ehitati välja ja on kasutatavad avalikes huvides. Uuselamupiirkondade objekte käis kontrollimas Tallinna Teede AS ja Kodumajagrupi AS osas mingeid pretensioone ei esitatud. Hinnangut ei anta hüvitamisele kuuluva summa põhjendatuse osas ja pooltel on võimalik vaatamata kohtule esitatud kahjunõudele lahendada probleem läbirääkimiste teel. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 3
(10)3-04-429 5. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus järgmistel põhjustel:
  1. a)Kohus muutis kaebaja taotlust, tehes otsuse, et linna keeldumine väljaehitamisega seotud kulutuste hüvitamisest on õigusvastane põhjusel, et linn oli võtnud endale siduva kohustuse sõlmida haldusleping transpordikinnistute võõrandamiseks ja ehituskulude kandmiseks. Oluline on eristada, milles seisneb linna õigusvastaseks tunnistatud käitumine, kas halduslepingu mittetäitmises või selle sõlmimata jätmises.
  2. b)Kaebuse esitaja teadis, et kompenseerimise eelduseks on Tallinna Linnavolikogu poolt vastuvõetud eelarve alusel tehtav Tallinna Linnavalitsuse määrus, millega antakse linnaametnikule volitus vastava lepingu sõlmimiseks. Seega on Tallinna linnas kehtinud kord, millest linn on kinni pidanud kõigi kinnisvaraarendajatega läbirääkimisi pidades. Taotluse esitamise ajaks olid tänavad ehituslikult välja ehitatud, seega oli ära langenud ka linna PES §-st 47 tulenev väljaehitamise kohustus. Linnaga ei olnud kokkulepet tänavate ehitamise maksumuse hüvitamiseks sõlmitud. Pooled pidasid läbirääkimisi, kuid õiguslikult siduvat kokkulepet ei kulude kandmise osas ega hilisema kokkuleppe sõlmimise osas ei saavutatud. Kaebaja on ise kuni Riigikohtu lahendini olnud seisukohal, et õigus hüvitisele tuleneb PES §-st 47 ja ei ole varem kokkuleppe olemasolule viidanud. Kaebaja on kinnitanud, et tal puudub igasugune kirjalik kokkulepe, mis reguleeriks suhteid seoses Tiskre elamurajooni teede ja tänavate väljaehitamisega (kaebaja 7. märtsi 2002. a avaldus).
  3. c)Riigikohus asus käesolevas asjas seisukohale, et hüvitamise kohustus saab tuleneda vaid kokkuleppest. Poolte kirjavahetus ei vasta halduslepingulise suhte tunnustele ei sisult ega vormilt. Kaebaja ei ole kunagi teinud linnale ettepanekut astuda linnaga lepingulisse suhtesse seoses Tiskre elamurajooni teede väljaehitamisega. Kaebaja on üksnes esitanud taotlusi hüvitise saamiseks vahetult seaduse alusel. SAPA 19. veebruari 2001. a kiri ei ole nõustumus. Sellele allakirjutanud juhtivspetsialist ei olnud finantskohustuste võtmiseks pädev. Kommunaalamet ei olnud 1. jaanuarist 2001 tegevust alustanud SAPA-le asjaajamist üle andnud. Tunnistajana eitas juhtivspetsialist kohtuistungil, et ta oleks võtnud linnale kohustusi. Positiivset viseeringut, millele 19. veebruari 2001. a kirjas viidatakse, ei eksisteeri. Kaebaja taotlusel oli vaid resolutsioon K. Raadikule ettepaneku esitamiseks ja vastuse koostamiseks. Sellest ei saa järeldada, et vastustaja oleks taotlust aktsepteerinud. K. Raadikul ei olnud õigust siduvate kokkulepete sõlmimiseks. Enne eelarve kinnitamist linnavolikogu poolt ei saanud üleüldse mingeid siduvaid kokkuleppeid olla. 6. veebruari 2001. a taotlusel olevast abilinnapea viisast „Seda tuleb toetada. Lahendamiseks.“ ei ole võimalik aru saada, et sellega võeti linnale kohustus. Kohus on andnud kaebajale saadetud infrastruktuuri rajamise kompenseerimise kavale väära õigusliku tähenduse. Kava koostati vaid eesmärgiga saada ülevaade kinnisvaraarendajate taotlustest eelarve ettepanekute tegemiseks. Kava ei ole kunagi kellegi poolt kompenseerimise alusena heaks kiidetud. Kohus jättis andmata hinnangu faktile, et 19. veebruari 2001 kirja väljastanud ametnikul oli huvide konflikt, sest ta oli ühtlasi vaidlusaluste tänavate väljaehitamisel osalenud äriühingu juhatuse liige.
  4. d)Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et linnapea on 17. mail 2002 väljendanud selgelt seisukohta avalduse rahuldamata jätmise kohta. Mõistetamatu on kohtuotsuse põhjendus, et linn on kaebajale väljastanud ehitusload ja andnud tänavatele nimed. Kaebaja ehitas tänavad välja oma erakinnistul ja kandis sellega seonduvad kulud vabatahtlikult. 6. Kodumajagrupi AS vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja nõustub halduskohtu otsuses toodud seisukohtadega. Kaebaja rõhutab veel järgmist:
  5. a)Kaebaja ei ole kunagi välistanud, et linna hüvitamiskohustus võib tuleneda ka kokkuleppest. Kaebaja lisas juba kaebusele dokumendid, mis kinnitavad kokkuleppe olemasolu.
  6. b)Vastustaja seisukoht kokkuleppe puudumise kohta on formalistlik. Kirjavahetus sisaldab kattuvaid tahteavaldusi. Vastustaja üksnes arvab end teadvat, milline oli kaebaja tegelik tahe taotluste esitamise ajal. Kaebaja tegelik tahe oli saada hüvitust. Vastustaja hilisemad kirjad väl4
(10)3-04-429 jendavad vastustaja seisukoha muutumist, mitte kokkuleppe puudumist. Kaebajaga pidasid läbirääkimisi linna pädevad ametnikud. Väär on seisukoht, nagu esindaks linna vaid linnapea. J. Helila ja K. Raadiku õigus nõustuda hüvitamisega tulenes sisepädevusest. c) Eelarve puudumine ei välista kokkuleppe sõlmimist, sest võetud kohustustega on järgmiste aastate eelarve koostamisel võimalik arvestada.
  1. veebruari
  2. a kiri vastas linnavalitsuse tahtele hüvitist maksta. J. Helila ajutine seotus äriühinguga ei oma tähtsust, sest ta tegutses linnavalitsuse heakskiidul. Kaebaja
  3. veebruari
  4. a taotlusel oli abilinnapea positiivne viisa. K. Raadiku poolt koostatud kava väljendas linna tahet. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus selgitab esmalt, kas kaebaja nõue teede ehituskulude hüvitamiseks võib tuleneda poolte vahelisest halduslepingust (I). Seejärel lahkab ringkonnakohus küsimust, kas kaebaja nõue võib tuleneda seadusest kahju hüvitamise, alusetu säästmise ja käsundita asjaajamise sätete kohaselt (II), ning jagab menetluskulud (III). Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas vastustaja käitus enne kaebuse esitamist hüvitamisest keeldudes õigusvastaselt, mitte küsimus, kas kaebajal on vastustaja suhtes kulude hüvitamise nõue. Kulude hüvitamise nõue on küll vastustaja keeldumise õigusvastasuse üheks eelduseks, kuid hüvitise maksmata jätmine võis olla õiguspärane näiteks seetõttu, et hüvitise maksmise taotlust ei ole nõuetekohaselt esitatud. I.
  6. Halduskohus asus seisukohale, et poolte vahel kujunes välja halduslepingu tunnustele vastav kirjavahetus, mille kohaselt vastustaja kohustus kaebajale teedeehituse kulud hüvitama. Halduslepingu tunnustele vastava kirjavahetuse all pidas halduskohus silmas, et pooled esitasid oma kirjades teineteisele kattuva sisuga tahteavaldused ja tahteavalduste sisuks oli vastustajal hüvitamiskohustuse tekitamine. Seisukoha kontrollimiseks tuleb uurida kumbagi tahteavaldust eraldi ja selgitada välja nende kattumine.
  7. Kaebajapoolseks pakkumuseks halduslepingu sõlmimisel luges halduskohus tema korduva ja hiljem täiendatud taotluse kulude hüvitamiseks (
  8. augusti ja
  9. novembri
  10. a ning
  11. veebruari
  12. a avaldused, I kd, tl 9, 11, 137). Täpsemalt esitas kaebaja
  13. augustil 2000 Tallinna Kommunaalametile taotluse võõrandada linnale Tiskre piirkonna transpordikinnistud koos juba ehitatud tänavate kompenseerimisega 10,8 mln kr ulatuses ja osaliselt välja ehitatud tänavate kompenseerimisega 3,2 mln kr ulatuses. Halduskohus leidis, et pooltevahelise senise praktika valguses tuli seda taotlust käsitada taotlusena esmalt kulude kompenseerimiseks ning seejärel kinnistute tasuta üleandmiseks. Kaebaja täiendas
  14. novembril 2000 oma taotlust, täpsustades konkreetsete tänavatega seonduvaid asjaolusid ja väljendades oma soove võõrandamise ja läbirääkimiste ajakavaga seoses.
  15. veebruari
  16. a taotluses avaldas kaebaja soovi võõrandada ka piirkonda rajatud haljasalad.
  17. Kaebaja taotlustest ei nähtu tahet just halduslepingu sõlmimiseks linnaga. Kaebaja esmane soov oli, et linn hüvitaks ehituskulud. Hüvitamisotsuse õiguslik vorm ei olnud kaebaja jaoks oluline. Seejuures ei oleks halduslepingu sõlmimine olnud kaebaja tahteavaldusega vastuolus. Seega võivad kaebaja taotlused olla käsitatavad tahteavaldusena halduslepingu sõlmimiseks. Määrav tähendus on asja lahendamisel niisiis küsimusel, kas vastustaja poolt kaebajale tehtud avaldustes nähtub tahe kaebaja ees siduva kohustuse võtmiseks. 5
(10)3-04-429
  1. Halduskohus leidis, et vastustaja on väljendanud kaebajale tahet Tiskre elurajooni tänavate ehituskulude kompenseerimiseks siduva kohustuse võtmiseks. Halduskohus luges linna tahte väljenduseks järgmised toimingud: – Kommunaalameti juhataja suunas kaebaja
  2. novembri
  3. a taotluse ettepanekute tegemiseks K. Raadikule; – abilinnapea P. Vilba kandis
  4. veebruaril 2001 (halduskohtu otsuses ekslikult
  5. veebruaril 2000) kaebaja
  6. veebruari
  7. a (halduskohtu otsuses ekslikult
  8. detsembri
  9. a) taotlusele resolutsiooni „Seda tuleb toetada. Lahendamiseks.“; – tabelis „Uute hoonestuspiirkondade tehnilise infrastruktuuri rajamise kompenseerimise kava aastatel 1998–2003“ (I kd, tl 139) on märgitud Tiskre elamupiirkond, kaebaja ärinimi (rida 38) ja kompensatsioon 1 200 000 (aasta 2002) ja 17 000 000 (aastal 2003 ja järgnevad). Nimetatud tabel faksiti kaebajale. Tabeliga olid kursis kõik linnavalitsuse liikmed; – SAPA
  10. veebruari
  11. a kirjas kaebajale (I kd, tl 141) viidatakse nõupidamisel saavutatud kokkuleppele, faksi teel juba saadetud kompenseerimise kavale ja abilinnapea positiivsele viisale taotlusel; –
  12. märtsi
  13. a nõupidamisel väljendas abilinnapea T. Ninnas seisukohta, et kaebajale tuleb kulud kompenseerida, sest detailplaneeringu kehtestamisel ei ole sätestatud teisiti; – põhimõtteline otsus kompenseerimise kohta oli väljendatud linnavalitsuse korralduse eelnõu ja määruse projekti seletuskirjades.
  14. Haldusmenetluses esitatud taotluse resolutsiooniga ametnikule lahendamiseks saatmine ei ole käsitatav taotluse rahuldamisena ega tahteavaldusena halduslepingu sõlmimiseks. Kommunaalameti juhataja resolutsioon kaebaja
  15. novembri
  16. a taotlusel oli haldusesisene toiming. See ei olnud kaebajale suunatud avaldus. Halduslepingu sõlmimisele saab olla suunatud vaid teisele poolele adresseeritud tahteavaldus. Teiseks ei nähtu sellest kuidagi resolutsiooni autori tahe taotlus mingis konkreetses suunas lahendada. Ka halduskohus märkis täiendavalt, et
  17. novembri
  18. a avalduse „aktsepteerimise“ järel poolte läbirääkimised alles jätkusid.
  19. Järgnevate episoodide osas nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et linnavalitsuses oli kujunenud põhimõtteline seisukoht, et kaebajale tuleb ehituskulud kompenseerida. Tõendatud on ka see, et linnaametnikud tegutsesid eesmärgiga võtta vastu kokkuleppe vormistamiseks vajalikud õigusaktid ja et põhimõttelisest otsusest oli kaebajat teavitatud. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga selles, et ainuüksi põhimõttelise otsuse kujunemine, selle vormistamisele asumine ja sellest kaebaja teavitamine oleks võrdsustatav halduslepinguga (halduslepingu tunnustele vastava kirjavahetusega). Oma seisukoha põhjenduseks märgib ringkonnakohus esmalt, et halduslepingu sõlmimisele suunatud läbirääkimiste käigus ei ole poolel keelatud enne ametliku tahteavalduse tegemist teavitada teist poolt tahteavalduse tegemise kavatsusest. Taoline mitteformaalne teavitamine aga ei kujuta endast ise tahteavaldust lepingu sõlmimiseks. Seda, kas tegu on tahteavalduse või mitteformaalse teatega (halduslepingu või mitteametliku kokkuleppega), tuleb hinnata avalduse tõlgendamise teel.
  20. Ringkonnakohus jõudis käesolevas asjas tahteavaldusi tõlgendades seisukohale, et lepingu sõlmimine ei ole tõendatud ja et linna poolt läbirääkimiste käigus tehtud avaldustest ei nähtu veel tahe õiguslikult siduva lepingu sõlmimiseks. Ka ei olnud nende avalduste eesmärk tekitada kaebajas ekslikku muljet lepingu sõlmimisest. Kõige usutavam on, et linnaametnike eesmärk kaebajale teabe edastamisel oli esmalt anda kaebajale mõista, et põhimõttelise nõustumise tõttu ei pea kaebaja tegema täiendavaid pingutusi talle soodsa otsuse saavutamiseks, vaid kokku tuleb leppida täiendavates tingimustes, sh kompenseerimise ajagraafikus. Kuna linn seadis hüvitamise sõltuvusse täiendavatest tingimustest (tabel ajagraafikuga, intresside hüvitamisest keel6
(10)3-04-429 dumine
  1. veebruari
  2. a kirjas), pidi linn läbirääkimiste käigus tegema kaebajale oma tingimused teatavaks ja küsima kaebajalt tagasisidet, kas tingimused on aktsepteeritavad. Seega oli linna tahe
  3. veebruari
  4. a kirjas ja tabeli edastamisel suunatud alles läbirääkimiste jätkamisele. Sellele viitab otseselt kirja
  5. lõik, milles on juttu vaid „võimalikust kompenseerimisest“. Oferdiga võrreldes täiendavaid tingimusi sisaldava avalduse tegemine ei ole aktsept. Samuti ei nähtu
  6. veebruari
  7. a kirjast linna soov olla juba läbirääkimiste käigus kirjaga seotud kui uue oferdiga. Linna avalduste tõlgendamisel tuleb eeldada, et ametnikud püüdsid neile anda võimalikult õiguspärase sisu. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et kaebajaga suhelnud ametnikel J. Helilal ja K. Raadikul oli volitus linnale õiguslikult siduva rahalise kohustuse võtmiseks. Asjaolu, et linn oleks põhimõtteliselt võinud enda sisepädevust jaotades ametnikele sellise volituse anda, ei tähenda, et ametnikele olekski volitus antud. Volituse tegelikku andmist ei nähtu ühestki tõendist. Läbirääkimiste pidamisest linnavalitsuse liikmete teadmisel ei ole alust järeldada, et linnavalitsus oli nõus ka sellega, et ametnik teeb läbirääkimiste käigus linna nimel hüvitamise kohta lõpliku ja siduva otsuse. Kaebajaga suhelnud ametnike tööd reguleerivatest õigusaktidest tulenev volitus läbirääkimiste pidamiseks ja lõplike otsuste eelnõude ettevalmistamiseks teedeehituse kompenseerimise valdkonnas ei ole võrdsustatav volitusega neis küsimustes lõplike otsuste tegemiseks. Linnavalitsuse ametnike tahteavaldus siduva kohustuse võtmiseks oleks olnud vastuolus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p-ga 8, mille kohaselt vallale või linnale varaliste kohustuste võtmine on volikogu ainupädevuses. Sellest sättest tulenevalt saab linnavalitsus teha linnale rahalisi kohustusi tekitava otsuse vaid juhul, kui see jääb volikogu poolt vastuvõetud eelarves selleks ettenähtud vahendite piiresse. Vastasel juhul muutuks volikogu ainupädevus sisutuks, sest eelneva rahalise kohustuse kehtestamisel oleks volikogu sunnitud tulevase perioodi eelarves nägema ette vahendid kohustuse kandmiseks. Kaebajat teavitati läbirääkimiste käigus sellest, et eelarvevahendeid kompensatsiooni maksmiseks rahuldamiseks veel ei ole. Kaebajale oli senisest praktikast teada hüvitise maksmise kord, mis eeldas eelarvevahendite ettenägemist ja linnavalitsusega halduslepingu sõlmimist. Seega pidi kaebaja ametnike avaldustest aru saama, et need ei ole lõplikud ja siduvad ning et ka käesoleval juhul otsustab hüvitamise üle veel linnavolikogu eelarvet vastu võttes ja seejärel linnavalitsus selgesõnalist lepingut sõlmides. Seda, et kaebaja sai ametnike avaldustest aru just nõnda, toetab asjaolu, et ta ei tuginenud kokkuleppele enne käesolevas asjas Riigikohtu otsuse teatavakstegemist. Kui kaebaja oleks ekslikult või õigustatult saanud ametnike avaldustest, sh SAPA
  8. veebruari
  9. a kirjast aru kui linna siduvast tahteavaldusest, oleks väheusutav, et ta ei oleks sellele halduskohtusse pöördudes koheselt tuginenud. Vastustaja tõlgendus on kooskõlas kaebajaga suhelnud ametnike kohtuistungil antud ütlustega (II kd tl 103, 104, tunnistaja J. Helila: „Kompenseerimise kokkuleppeid tuli koostada korraldustega, seda ei tea küll, et oleks olnud teistmoodi. … Minu kirja alusel ei ole võimalik kompenseerida. … Mingeid õiguslikke tagajärgi ma ei näinud selle kirja koostamisel. … Volikogu oleks pidanud veel summad kinnitama, peale seda tuli ainult leping vormistada volituse alusel.“; tl 105, tunnistaja K. Raadik: „Teede osakonda laekusid Kommunaalametile või linnavalitsusele suunatud avaldused ja minu osakond valmistas ette eelarve projektid, peale eelarve kinnitamist valmistas osakond ette jaotuse linnavalitsuse istungitele kinnitamiseks ja pärast valmistati ette konkreetseid kompenseerimise lepinguid, mis esitati linnavalitsusele. … Kokkuleppeid ei saanud olla, need said tekkida siis, kui kinnitati linna eelarve.“) 7
(10)3-04-429
  1. Halduskohus leidis halduslepingu sõlmimise kontekstis, et linn aktsepteeris tänavate ehitamiseks lube andes, tänavatele nimesid andes ning sel ja muul viisil tänavate ehitamisest teadlik olles avalik-õigusliku ülesande täitmist kaebaja poolt. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et linn aktsepteeris sellega enda avalik-õigusliku ülesande täitmist. Linna avalik-õiguslik kohustus oli PES §-st 47 tulenevalt tagada teede ehitamine ehituskruntideni enne ehitusloa andmist. Teede ehituse tagamise kohustust ei tohi samastada teede ehitamise kohustusega. Liiatigi toimus teede ehitamine käesoleval juhul kaebajale kuuluvatel kinnistutel. Avalikuks kasutamiseks võib olla ette nähtud ka eratee. Erakinnistul tee ehitamine, olgugi, et see võib olla planeeringus ette nähtud avalikuks kasutamiseks, ei ole igal juhul avalik ülesanne. Käesoleval juhul teid ehitades tegutses kaebaja ennekõike enda huvides, tagamaks, et tal oleks võimalik arendatavas piirkonnas elamuid müüa. Seega ei saa tänavate ehitamist lugeda linna kohustuse täitmiseks kaebaja poolt. Linna kohustuse täitmiseks ei muuda kaebaja tegevust asjaolu, et kaebaja ei arvestanud teede ehitamise kulusid hoonestatud kinnistuid klientidele müües kinnistute hinna sisse. Veelgi vähem saab kaebaja poolt tänavate ehitamisega nõustumisest välja lugeda nõustumist tänavate ehitamise kulude kandmisega. Riigikohus on käesolevas asjas selgitanud, et seadusest ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus hüvitada igal juhul igasugused ettevõtja poolt avalikult kasutatava tee ehitamise kulud (otsuse p 12). Seega ei saa avaliku tee ehitamisega nõustumine tähendada automaatselt nõustumist teeehituse kulude kandmisega. Seejuures ei oma tähtsust, kas kaebaja käitus teid ehitades hea- või pahausklikult. Kaebaja ebaõige ettekujutus oma tegevuse õiguslikest tagajärgedest PES § 47 valguses ei saa olla hüvitamiskohustuse tekkimise aluseks.
  2. Halduslepingust, sh halduslepingu tunnustele vastavast kirjavahetusest kaebaja nõue seega tuleneda ei saa. II.
  3. Vastustaja ei olnud käesoleval juhul kohustatud rahuldama kaebaja nõuet kahju hüvitamise sätete alusel. Kui seadus ei sätesta teisiti, ei ole haldusorgan kohustatud hüvitama avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju kannatanule omal initsiatiivil. Selleks peab kannatanu esitama haldusorganile nõude kohtuväliselt või hüvitamiskaebuse halduskohtule haldusorgani vastu. Alles seejärel on haldusorganil uurimispõhimõtet rakendades võimalik nõuda taotlejalt andmeid ja tõendeid kahju suuruse, põhjusliku seose ja muude oluliste asjaolude kohta. Kahju hüvitamise nõuet ei olnud kaebaja linnavalitsusele enne käesolevas asjas tuvastamiskaebuse esitamist ei kohtuväliselt ega kohtus esitanud. Haldusorgan ei pea kahjunõudena asuma läbi vaatama muule sättele tuginevat rahalist nõuet.
  4. Teiseks leiab ringkonnakohus, et linn ei käitunud väidetavat kahju hüvitamata jättes õigusvastaselt, sest linn ei ole vaidlusaluste teede ehitamisega seoses kaebajale kahju tekitanud. Kaebaja peab õigusvastaseks kahju tekitamiseks tal algsete lubadustega õiguspärase ootuse tekitamist, et kaebajale teeehituse kulud hüvitatakse. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui kaebaja tegi kulutusi mitteametlikule kokkuleppele lootma jäädes, sõlmimata seejuures linnaga hüvitamise küsimuses siduvat halduslepingut või ootamata ära selles küsimuses siduvat haldusakti, võttis ta endale ise riski, et kulusid ei pruugita hiljem hüvitada. Ringkonnakohus on eespool juba märkinud, et kaebaja pidi aru saama, et linnaametnike avaldused ei olnud hüvitamiskohustuse tekitamiseks lõplikud ja siduvad. 8
(10)3-04-429 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul ka tõendatud, et ametnike lubadused oleks olnud kaebajal ehituskulude tekkimisel ja elamute hinna sisse kalkuleerimata jätmisel olnud määravad. Ehitustöid ja kinnistute müüki alustati juba enne vaidlusaluste linna avalduste tegemist. Kaebaja on ise rõhutanud (viimati ringkonnakohtu istungil), et ta oli kulude hüvitamises kindel tulenevalt tol ajal valitsenud PES § 47 tõlgendusest, samuti õiguskantsleri arvamusest. Seega on usutav, et kaebaja oleks kulud kandnud ka siis, kui linnaametnikud ei oleks linna põhimõttelisest nõusolekust kaebajat teavitanud. Asjaolu, et PES § 47 oli mitmetitõlgendatav ning õiguskantsleri arvamus ei ühtinud hilisema Riigikohtu arvamusega, ei ole käsitatav linna poolt kahju tekitamisena.
  1. Alusetu säästmise ja käsundita asjaajamise nõuete suhtes märgib ringkonnakohus esmalt samuti, et taoliste rahaliste nõuete rahuldamist ei pea haldusorgan kaaluma omal algatusel, vaid selleks tuleb isikul endal pöörduda korrakohaselt haldusorgani poole, viidates asjakohastele normidele.
  2. Teiseks leiab ringkonnakohus, et antud juhul ei ole toimunud ei alusetut säästmist ega käsundita asjaajamist. Alusetu säästmisega oleks tegu, kui linn oleks kaebaja arvelt kulutusi kokku hoidnud. Ringkonnakohus on seisukohal, et linn ei ole kaebaja poolt teede valmisehitamise tulemusena vabanenud rahalisest ega rahaliselt hinnatavast kohustusest kaebaja ega kellegi kolmanda ees. Ilma teistsuguse kokkuleppeta ei tulenenud PES §-st 47 linnale kohustust tagada teede ehitamine ehituskruntideni linna kulul teid ehitades. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-35-04, p 14, märkinud, et teedeehituse kompenseerimise kohustust võib mõjutada seegi, kas teed paiknevad hüvitamist taotleva isiku kinnistul ja on tema omandis. Ringkonnakohus mõistab seda Riigikohtu seisukohta selliselt, et vaatamata PES §-st 47 otseselt tuleneva hüvitamiskohustuse puudumisele võib kohalik omavalitsus olla kohustatud hüvitise maksmiseks tulenevalt kaalutlusõiguse teostamise põhimõtetest, sest linnal ei ole ka hüvitise maksmine keelatud. Kaalutlusreeglid võivad omavalitsusüksust kohustada hüvitist maksma iseäranis juhul, kui ettevõtja ehitab omavalitsusüksuse teadmisel valmis tee riigile või kohalikule omavalitsusüksusele kuuluval maal. Kuna käesoleval juhul ehitas kaebaja teid enda kinnistutele ja ennekõike enda poolt ehitatud elamute müügi huvides, ei leia ringkonnakohus, et linn oleks olnud kohustatud hüvitist maksma kaalutlusõigusest tulenevalt. Selleks ei kohustanud linna ka varasem praktika kaebajale ja teistele ettevõtjatele sarnaste kulude hüvitamisel. Iseenesest ei ole keelatud muuta ka haldusorgani varasemat õiguspärast praktikat, kui sellega ei rikuta võrdse kohtlemise põhimõtet. Linn oli kaebaja nõude üle otsustamisel teistsuguses olukorras kui varem, sest ettevõtjate nõuded teeehituse kompenseerimiseks olid võrreldes varasemaga kasvanud (II kd tl 104). Seega ei ole linn kaebajat ebavõrdselt kohelnud. Käsundita asjaajamisega ei ole käesoleval juhul tegemist seetõttu, et kaebaja ei tegutsenud teid ehitades ennekõike linna huvides, vaid ennekõike enda huvides. Olukord, kus isik enda huvisid realiseerides käitub soodsalt ka teise isiku või avalike huvide seisukohast, ei ole käsundita asjaajamine. Vastasel juhul tuleks käsundita asjaajamiseks lugeda ka kaebaja poolt teostatud elamuehitus, sest kohaliku omavalitsuse kohustuseks on ka oma haldusterritooriumil elamumajanduse korraldamine. Asjaolu, et omanik peab ehitamisel arvestama ka avalike huvidega ja neil rajanevate omavalitsusüksuse suunistega, on omane igasugusele ehitamisele ega vii käesolevas asjas teistsuguse järelduseni.
  3. Asjaolust, et kaebaja omandis olevat teed kasutatakse avalikult, sh ühistranspordi liiklemiseks, ei tekitanud vastustajale vahetut hüvitamiskohustust. Kaebuse esitamise ajal sätestas tee9
(10)3-04-429 seaduse § 4 lg 4, et eratee määratakse avalikuks kasutamiseks vaid omaniku nõusolekul ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. Lepingus tuleb muuhulgas näha ette hüvitis eratee omanikule. III. 22. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu peab kaebaja kandma menetluskulud. Vastustaja taotluse kohaselt on ta varasemates menetlusstaadiumides esitanud taotlusi menetluskulu väljamõistmiseks 42 267,60 kr ulatuses ja käesolevas menetlusstaadiumis (ringkonnakohtus asja teistkordsel läbivaatamisel) kandnud menetluskulu 36 261,40 kr ulatuses. Arvestades asja keerukust ja kaebaja märkimisväärseid kulutusi õigusabile tuleb advokaadi kasutamine vastustaja poolt lugeda poolte võrdse seisundi tagamiseks põhjendatuks. Põhjendatuks ei saa täies ulatuses lugeda käesolevas menetlusstaadiumis kantud kulusid. Ringkonnakohus peab vastustaja mõistlikuks õigusabikuluks käesolevas apellatsiooniastmes 15 000 kr. Kokku tuleb vastustaja kasuks kaebajalt välja mõista menetluskulu 57 267,60 kr. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.