← Eesti

3-04-150/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Ivo Pilving ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-150 Haldusasi Kaebus Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) komisjoni 22.05.2001 otsuse nr 12237 osaliseks tühistamiseks ja komisjonile ettekirjutuse tegemiseks välja andmata jäetud otsuse väljaandmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 30.05.2005 otsus haldusasjas nr 31682/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus Ahto Luure apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  2. oktoober 2006 Menetlusosalised Kaebaja Ahto Luure, esindaja Enno Oidermaa Vastustaja Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon, esindaja Kaire Vingel RESOLUTSIOON Jätta Ahto Luure apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  3. mai 2005 otsus haldusasjas nr 3-1682/2004 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. 23.12.1940 sõlmisid Martha Leppik (Reits) ja Heinrich Luurmees lepingu, mille kohaselt M. Leppik müüs Harjumaal, Harku vallas, kinnistu nr xxxx all asuval maakohal x olevad hooned (elumaja, rehetuba koos rehealusega, laut, saun, kaks küüni ja kelder) H. Luurmehele. 3-04-150 Harku valla täitevkomitee 25.04.1945 protokolliga nr 49 otsustati X talu maad ja hooned võõrandada Marta Reitsilt. Protokolli on hoonetena märgitud elumaja ja karjalaut. Nimetatud hooned anti Friedrich Kaariku (Kariku) kasutusse. Samal päeval allkirjastati ka protokoll nr 52, mis on protokolliga nr 49 identne, välja arvatud osas, millega F. Kariku kasutusse anti „kõik“ hooned. Samuti sisaldab see parandust võõrandatavate hoonete osas. 25.11.1991 esitas A. Luure õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse ning taotles maa tagastamist ja „hoone osa osaku tagastamist“. Avalduses on märge, et X talu on hävinud. 08.01.1992 taotles A. Luure kogu X talu maa tagastamist ja hoonete kompenseerimist. Avalduse kohaselt on X talu hooned osaliselt hävinud.
  5. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon 07.05.1993 otsuse nr 606 p-ga 1 tunnistati Harku vallas asuva maaüksuse X 17, endine kinnistu nr 1897 omandireformi objektiks. Punktiga 2.1 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Marta Reitsile. A. Luure taotlus jäeti rahuldamata motiivil, et ta ei ole omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 8 järgi õigustatud subjektiks otsuse p-s 1 nimetatud vara suhtes.
  6. ÕVVTK Keskkomisjoni 02.09.1999 otsusega edastati A. Luure poolt esitatud täiendavad dokumendid Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjonile. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 22.10.1999 otsusega nr 12064 jäeti komisjoni 07.05.1993 otsus nr 606 muutmata. Tallinna Halduskohtu 02.03.2000 otsusega haldusasjas nr 3-626/2000, mis jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 08.05.2000 otsusega haldusasjas nr II-3/178/2000, jäeti A. Luure kaebus Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 22.10.1999 otsuse nr 12064 peale rahuldamata.
  7. Harju Maakohtu 10.11.1999 otsusega tsiviilasjas nr 2/1-260/99 jäeti rahuldamata A. Luure hagi Eesti Vabariigi vastu Heinrich-Hindrek Luurmees omandiõiguse tunnustamiseks kinnistule nr 1897 X
  8. Tallinna Ringkonnakohtu 09.05.2000 otsusega jäeti kohtuotsus muutmata. Riigikohtu loakogu jättis 06.09.2000 A. Luure kassatsioonkaebusele menetlusloa andmata.
  9. 17.10.2000 esitas A. Luure Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjonile avalduse X 17 hoonete ja maa tagastamiseks. 16.11.2000 leidis Harju Maavalitsus, et kuna vaidlustatud küsimuses on tehtud kohtuotsus, siis kohtu poolt otsustatud küsimuses kaebusi halduskorras sisuliselt läbi ei vaadata. A. Luure palus kaebuses teha Harju Maavalitsusele ettekirjutuse X talu hoonete osas õigustatud subjekti otsuse koostamiseks. Tallinna Halduskohtu 19.06.2001 otsusega haldusasjas nr 3-90/2001 jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus muutis Tallinna Halduskohtu otsust põhjenduste osas, kuid muus osas jättis kohtuotsuse muutmata.
  10. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 22.05.2001 otsusega nr 12237 täiendati komisjoni 07.05.1993 otsust nr
  11. A. Luure tunnistati X 17 elumaja ja karjalauda osas omandireformi õigustatud subjektiks. Ülejäänud hoonete osas jäeti taotlus rahuldamata, kuna puuduvad dokumendid teiste hoonete õigusvastase võõrandamise kohta ORAS § 6 mõistes. Maa osas jäeti avaldus rahuldamata, kuna selle kohta on olemas jõustunud kohtulahendid.
  12. 27.11.2001 halduskohtule esitatud kaebuses palus A. Luure tühistada Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 22.05.2001 otsus nr 12237, välja arvatud nende kahe hoone osas, mille suhtes teda tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks. Kaebaja leidis, et vastavalt vara tagastamise lihtsustatud korrale kuuluvad tagastamisele kõik X talu hooned ja päraldised. Talu hoonetega kuulub tasuta tagastamisele ka hoonete alune ja talukoha põliskasutuse maa, et oleks võimalik talupidamist jätkata. Talu kui tootmisüksust tuleb vaadata tervikuna, maa ja vara tagastamist ei ole võimalik lahendada eraldi. Komisjoni 2

(10)3-04-150 07.05.1993 otsuse nr 606 p 2.1 kohta, mille kohaselt kuulus vara M. Reitsile, märkis kaebaja, et M. Reits ei olnud X 17 talu omanik 25.04.1945, mistõttu komisjon on jätnud täitmata oma kohustuse teha kindlaks vara omanik vara õigusvastase võõrandamise hetkel. X talu kinnistu ostu-müügileping sõlmiti eellepingu järgi suuliselt 14.07.1940 ja kirjalikult 23.12.
  1. Balti Eraseaduse (BES) § 771 kohaselt oli maaga püsivalt ühendatud ehitis maatüki osa. Seega kuuluvad hooned ja maa kui talu päraldis tagastamisele.
  2. Tallinna Halduskohtu 25.10.2002 otsusega tühistati Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 22.05.2001 otsus nr 12237 osas, millega täiendati komisjoni 07.05.1993 otsust nr 606 punktiga 5.2, ja tehti komisjonile ettekirjutus lahendada kohtuotsusest lähtudes A. Luure omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine ülejäänud X 17 talu hoonete osas. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2004 otsusega tühistati Tallinna Haldus- kohtu 25.10.2002 otsus osas, millega kaebus rahuldati ning jäeti A. Luure kaebus rahuldamata ka selles osas. Riigikohtu halduskolleegiumi 03.06.2004 otsusega nr 3-3-1-24-04 rahuldati A. Luure kassatsioonkaebus ning ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused tühistati motiivil, et kohtumenetlusse ei ole kaasatud Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni, kelle akte on vaidlustatud ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.
  3. 11.10.2004 kaebuse täienduses taotles A. Luure Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjonile ettekirjutuse tegemist otsuse väljaandmiseks, millega otsustada kinnistu nr 1897 tervikvara suhtes kaebaja õigustatud subjektiks tunnistamine. Harju Maakonna ÕVVTK komisjoni 07.05.1993 istungi protokollile ja komisjoni liikmete nimekirjale 07.05.1993 seisuga viidates väitis kaebaja, et komisjon ei ole teinud otsust tema taotluse kohta - tagastada õigusvastaselt võõrandatud X talu 17 tervikvara. Kuna komisjoni 07.05.1993 istungi päevakorras sellist punkti ei ole kajastatud, on otsus nr 606 võltsitud. Kohtuistungil väitis kaebaja, et ka komisjoni koosseis ei vastanud seadusele. 13.09.2004 kaebuse täpsustuse kohaselt omandas kaebaja vanaisal Heinrich Luurmees vastavalt 23.12.1940 sõlmitud ostu-müügilepingu p 1 teisele lausele ka maakasutamise õiguse. Peale kinnistul lasuva võla tasumist Eesti Maapanga kasuks tagastas pank pandikinnistu nr 1897 X nr 17 talu ja ka talundi- ja ehitusplaani. Kaebaja vanaisa sai kogu kinnistu oma nimele 23.12.1940, mida tõestab 1941 R küla taluperemeeste nimekiri. Samuti väitis kaebaja, et obrokimaad kuuluvad tagastamisele koos taluhoonetega tasuta.
  4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Ekslik on kaebuse väide, mille kohaselt peavad õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus sisalduma andmed komisjoni istungi kohta. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 p 22 järgi paigutatakse toimikusse komisjoni otsus. Üle 10 aasta tagasi koostatud komisjoni istungi protokollid sisaldavad andmeid komisjoni otsuste kohta, mille alusel tehti kandeid endiste omanike ja vara registrisse. Istungi protokollid ei kajasta andmeid taotluste rahuldamata jätmise kohta, sest sel juhul kandeid registrisse ei tehtud. Kuigi komisjoni protokollid ei kajasta andmeid taotluste rahuldamata jätmise kohta, ei saa sellest järeldada, et komisjon pole vastavaid otsuseid vastu võtnud. Väide 2004.a, et komisjoni 1993 otsus on võltsing, on kantud kohtuprotsessi venitamise eesmärgist. Kaebaja taotlus on lahendatud otsusega nr 606 ja puudub alus nõuda haldusakti väljaandmist. Komisjoni otsusega nr 12237 täiendati otsust nr
  5. A. Luure poolt esitatud Harku valla TK 25.04.1945 istungi protokolliga nr 49 loeti tõendatuks X 17 elumaja ja karjalauda õigusvastane võõrandamine ning A. Luure tunnistati nende osas õigustatud subjektiks. Harku valla TK sama kuupäeva istungi protokollis nr 52 on ehitiste võõrandamise kohta märgitud ”kõik”, see läbi kriipsutatud ja kirjutatud peale ”elumaja ja karjalaut”. Nii protokolli nr 49 kui ka protokolli nr 52 p 4 nägi ette ehitiste üleandmist uutele omanikele akti alusel. Seega saab hoonete võõrandamist tõendada vaid protokolli alusel koostatud vara üleandmise akt. On tõenäoline, et vara üleandmise akti ei koostatudki ja ehitisi F. Kaarikule üle ei antud, 3
(10)3-04-150 Kaarikud jätkasid X talu kasutamist samadel alustel nagu nad tegid seda alates
  1. Ka 07.03.1947 koostatud kontrollkomisjonide aktidest nähtub, et Kaarikuid ei loetud uusmaasaajateks ja hooneid puudutavad read on täitmata. See kinnitab, et protokolli nr 49 või 52 alusel hoonete võõrandamist ei toimunud. Harku Küla TSN TK 12.07.1968 tõendi kohaselt on X majavalduse, mis koosneb elamust ja kivist aidast, omanik Liisa Luurmees, kes 15.07.1968 ostu-müügilepingu alusel müüs X maatükil asuva elamu ja lauda A. Luurele. Seega oli H. Luurmehe abikaasal L. Luurmehel võimalik X majavaldust käsutada, mis ei kinnita vara võõrandamist ORAS mõttes.
  2. Tallinna Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 1) Haldusakt peab olema kontrollitav kujul, nagu see on tehtud teatavaks puudutatud isikule. Komisjon on A. Luure taotluse kohta võtnud vastu otsuse. Kaebaja ei ole väitnud, et temale nimetatud otsust selle vastuvõtmise järgselt teatavaks ei tehtud või oleks tehtud teatavaks teistsugusel kujul, mistõttu väited otsuse võltsitusest on põhjendamatud. 2) Harju maavanema 11.11.1992 määrusega nr 129 kinnitati Harju Maavalitsuse ÕVVTK koosseis. Harju maavanema 16.03.1994 käskkirjast nr 46 nähtuvalt oli komisjon ka otsuse nr 606 vastuvõtmise ajal
  3. a kinnitatud koosseisus. Asjaolu, et osundatud haldusaktide alusel ei ole võimalik tuvastada, kes olid komisjonis Vabariigi Valitsuse poolt nimetatud liikmed, ei saa tingida komisjoni otsuste õigusvastasust või tühisust. Ekslik on kaebuse väide, et komisjoni 07.05.1993 istungi toimumise kohta vara tagastamise toimikus nr 495 andmete puudumine kinnitab komisjoni poolt otsuse vastu võtmata jätmist A. Luure taotluste kohta tema tunnistamiseks õigustatud subjektiks X talu 17 tervikvara suhtes. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusest nr 36 ega teistest vara tagastamise menetlust või kohalike komisjonide tegevust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et vara tagastamise toimikusse pannakse komisjoni istungi protokollid, haldusaktid komisjoni moodustamise kohta või muud komisjoni töökorraldust reguleerivad haldusaktid. Määruse nr 36 p 22 kohaselt juhinduvad komisjonid otsuste tegemisel ja vormistamisel Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud korra p-st 34 ja 02.10.1991 määruse nr 202 p-dest 4 ja
  4. Kohalik komisjon paigutab oma otsuse vara toimikusse ja saadab otsuse ärakirja 10 päeva jooksul otsuse vastuvõtmise päevast arvates õigustatud subjektidele. 3) Otsuse nr 606 vastuvõtmise ajal tuli juhinduda Vabariigi Valitsuse 03.03.1992 korralduse nr 119-k alusel Standardiameti poolt 14.01.1992 kinnitatud standardist "Haldusdokumentide vormistamise põhinõuded" EV ST 3-
  5. Osundatud standardist, haldusdokumentide vormistamist reguleerinud Vabariigi Valitsuse 02.07.1996 määrusest nr 183 ega Vabariigi Valitsuse 26.02.2001 määrusega nr 80 kinnitatud asjaajamiskorra ühtsetest alustest ei tulene, et õigusaktid ja protokollid tuleks allkirjastada mitmes eksemplaris, va juhul, kui seda näeb ette seadus. Dokumentide ärakirjad tuleb tõestada tõestusmärke ja pitseriga. Kaebaja väide dokumendi võltsitusest tõestatud ärakirjal allkirjade puudumise tõttu põhjendamatu. Ekslik on väide ÕVVTK kohaliku komisjoni poolt nõuete rikkumist tugiendes keskkomisjoni põhimäärusele, sest see ei laienenud kohalikele komisjonidele. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni põhimäärus kinnitati 16.03.1994 käskkirjaga nr 46 ja ka sellest ei tulene nõudeid komisjoni töö protseduurilisele korraldusele seoses istungite protokollimisega. Vastustaja väitel protokolliti neid otsuseid, mille alusel tehti kandeid endiste omanike ja vara registrisse. Kuna taotluste rahuldamata jätmisel registrisse kandeid ei tehtud, ei kajasta protokollid taotluste rahuldamata jätmise küsimuste arutamist ja komisjoni seisukoht kajastub taotluse rahuldamata jätmise otsuses. Istungi protokollis A. Luure taotluse läbivaatamise kajastamata jätmine ei tõenda asjas tehtud otsuse nr 606 võltsitust ega õigusvastasust. Ka juhul, kui eeldada komisjoni kohustust kanda protokolli kõik istungil läbivaadatud avaldused ja nende kohta vastu võetud otsused, tuleb arvestada HMS §-ga 58, mille kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei 4
(10)3-04-150 võinud mõjutada asja otsustamist. Samuti tuleb arvestada, et komisjon on korduvalt vaadanud läbi kaebaja avaldusi otsuse nr 606 muutmiseks. Seega on komisjon täiendavate tõendite tõttu otsustanud uuesti kaebaja taotluste üle. Kaebaja ei ole hilisemaid otsuseid vaidlustanud motiivil, et need on tehtud komisjoni poolt, mille koosseis ei vasta õigusaktides sätestatule või et komisjoni istungil kaebaja taotlust ei arutatud. 4) Haldusakti nõudmisel on isik kohustatud kõigepealt pöörduma taotlusega haldusorgani poole. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud komisjoni poole haldusakti väljaandmise taotlusega. Kaebaja taotles komisjoni otsuse nr 606 ümbervaatamist. Kaebaja eesmärgiks on saavutada tema õigustatud subjektiks tunnistamine X 17 maa ja hoonete osas. Kuna komisjon on korduvalt üle vaadanud otsust kaebaja õigustatud subjektiks tunnistamise taotluse kohta, on põhjendamatu eeldada, et haldusmenetluse uuesti läbiviimisel muutuks komisjoni seisukoht. Vastustaja väitel tuleks sama sisuga haldusakt uuesti anda. Õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus on ja kaebajale on saadetud komisjoni otsus nr 606, taotlus haldusakti väljaandmiseks ettekirjutuse tegemiseks ei ole põhjendatud. 5) Ekslik on kaebaja väide komisjoni poolt otsuse tegemata jätmisest kaebaja taotluse osas ja komisjoni otsuse nr 12237 tühistamist põhjendusel, et kaebaja sooviks oli talu kui terviku kohta komisjoni poolt otsuse tegemine. Komisjon lähtub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduste läbivaatamisel seadusest. Kaebaja soovitud kujul otsuse tegemiseks võimalust ORAS ning selle alusel ja täitmiseks antud õigusaktid ette ei näe. Kuna maa ja hoonete õigusvastane võõrandamine toimus erinevate aktide alusel ja erineval ajal, tuleneb ka sellest, et maad ja hooneid ei saa käsitleda koos ühe tervikuna. Et maa ja ehitiste kui omandireformi objektide suhtes kehtib teatud osas erinev regulatsioon, kinnitab MRS § 4, mis sätestab, et maareform kui omandireformi osa viiakse läbi ORAS-s ja MRS-s sätestatud tingimustel ja korras. Maareformi suhtes kohaldatakse ORAS sätteid, kui MRS-st ei tulene teisiti. Vastustaja on X 17 hooneid ja maad õigusvastaselt võõrandatud varana eraldi käsitades toiminud kooskõlas seadusega. 6) Kaebuse väide otsuse vastuvõtmata jätmisest põhjendusel, et kaebaja soovis õigusvastaselt võõrandatud maa osalist asendamist, mille komisjon jättis tähelepanuta, on ekslik. Komisjon leidis, et A. Luure ei ole õigusvastase võõrandamise hetkel kinnistu omanikuks olnud M. Reitsi pärijaks ja omandireformi õigustatud subjektiks ORAS § 8 mõistes. Seega on komisjon lahendanud otsusega tema pädevusse kuuluvad küsimused. 7) A. Luure soovis tema vanaisale kuulunud Harku vallas asunud maaüksuse X 17 kinnistu nr 1897 maa 20,30 ha ja sellel asunud 6 hoone tagastamist Harku valla TSN TK 25.04.1945 istungi protokolli nr 49, Harku Küla RSN 20. koosseisu 4. istungjärgu 27.03.1990 otsuse ja 23.12.1940 ostu-müügilepingu alusel. Harku valla TK 25.04.1945 istungi protokolli 49 kohaselt otsustati võõrandada peremehetu X talu maad ja hooned (elamu ja karjalaut) ning anda need üle Friedrich Kaarikule. 23.12.1940 ostu-müügilepingu kohaselt ostis H. Luurmees M. Leppikult Harku vallas kinnistu nr 1897 all asuval maakohal X nr 17 olevad hooned: elumaja, rehetuba ühes rehealusega, laut, saun, kaks küüni ja kelder. Lepingu p 3 kohaselt toimus müüdud hoonete üleandmine ostja valdusesse hiljemalt 15.01.1941. H. Luurmees omandas X 17 maakohal asuvad hooned. Ta ei saanud selle lepinguga saada X talu maa omanikuks, sest maa oli natsionaliseeritud ja M. Leppik ei saanud seda võõrandada. Maksualuste maaüksuste nimekirja alusel oli X maaüksuse, kinnistu nr 1897 omanikuks Marta Reits. Maa natsionaliseeriti 23.07.1940. Seega toimus X 17 maaüksuse õigusvastane võõrandamine ajal, kui omanikuks oli Marta Reits (Martha Leppik). Komisjon leidis otsuses nr 606 õigesti, et kuna A. Luure ei ole ORAS § 8 nimetatud isikuks (X talu maa õigusvastase võõrandamise aegse omaniku M. Leppiku pärijaks ORAS § 8 mõttes), puudub alus tema tunnistamiseks õigustatud subjektiks nimetatud maa suhtes. Sama leidsid ka kohtud A. Luure hagi läbivaatamisel Eesti Vabariigi vastu Heinrich-Hindrek Luurmees omandiõiguse tunnustamiseks kinnistule X 17, samuti Tallinna Halduskohus 02.03.2000 otsuses. 8) Ajalooarhiivi 04.09.2002 teatise nr 819 kohaselt on Tallinna Kinnistusameti talumaade kinnistusregistris R mõisast eraldatud X nr 17 omanike lahtris andmed kinnistu nr 1897 5
(10)3-04-150 omandamise kohta seadusliku pärimise teel Marta Reitsi poolt 04.11.1933, kandeid teiste omanike kohta ei ole. Tallinna Linnaarhiivist 08.09.2002 kirjaga nr 4-2/02/587 väljastatud dokumentidest nähtub, et Harku Vallavalitsuse 1940/41 kinnisvaramaksuraamatu andmete järgi on X 17 talukoha eest kinnisvaramaksu maksnud Marta Reits, samasugused andmed on 1942/43 ja 1943/44 kinnisvaramaksuraamatus. Tõendid ei kinnita kaebaja väidet, et 23.12.1940 ostu-müügilepingust tulenevalt oli tegemist kruntrendimaa pidamisega. Kruntrendileping sõlmiti kohaliku omavalitsuse ja rendilevõtja vahel, nähes ette krundiraha tasumise, kusjuures kruntrendile antud maatükk kinnistati krundipidaja nimele. Suusõnaliste ütluste alusel tehtud kandeid talukoha valdajate või kasutajate kohta ei saa käsitada kinnistusraamatu kandeid ja omandiõigust kinnitavaid dokumente ümber lükkavate tõenditena. Seetõttu H. Luurmehe märkimine Tabasalu küla talumajapidamiste
  1. a nimekirjas X majapidamise valdajana ei ole tõendiks, mis kinnitab maa koos hoonetega omandamist
  2. aastal. 9) Eelviidatud kohtuotsustes on käsitletud maa natsionaliseerimise ja BES sätete seost ning ostu-müügilepingut. Kohtuotsustega on tuvastatud, et kaebaja suhtes ei kuulu kohaldamisele NSV Liidu sõjaväebaaside jaoks sundvõõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise seadus. Kaebaja ei esitanud tõendeid, mis annaksid alust ümber hinnata varasemalt tuvastatut. 10) Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg 4 andis füüsilisele isikule, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, õiguse taotleda selle uuesti läbivaatamist ORAS § 7 lg 4 alusel kahe kuu jooksul seaduse jõustumisest arvates (02.03.1997). ORAS § 7 lg 4 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist õigustatud nõudma ka isik, kes oli vara omandamiseks sõlminud vara omanikuga enne
  3. a
  4. juunit lepingu ja oli täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Sama õigus on ka nende isikute pärijatel ORAS § 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks sellise taotluse komisjonile esitanud, samuti puuduvad tõendid väidetud eellepingu sõlmimise ning nimetatud lepinguga vara omandamiseks võetud kohustuste ja nende kohustuste täitmise kohta. Komisjoni seisukoht X talu maa kuulumisest selle õigusvastase võõrandamise ajal Marta Reitsile (Leppikule) on kooskõlas asjas esitatud dokumentidega ja jõustunud kohtuotsustega. 11) Kohtule esitatud Harku valla TK 25.04.1945 protokollis nr 52 võõrandatavate ehitistena ”kõik hooned” maha kriipsutamist ning selle asemel elumaja ja karjalauda märkimist protokolli esimesel leheküljel ja protokolli teisel leheküljel üleantavate ehitistena ”kõik” märkimist tuleb mõista nii, et kõik võõrandatud ehitised otsustati üle anda Friedrich Kaarikule. Võõrandatud ehitiste loetelu on toodud protokollides nr 52 ja nr
  5. Kahe protokolli vahel ei ole sisulisi erinevusi ja need ei tõenda kaebuse väidet kõigi H. Luurmehe poolt 1940 omandatud hoonete õigusvastasest võõrandamisest 25.04.
  6. H. Luurmees omandas 23.12.1940 ostu-müügilepingu kohaselt lisaks elumajale ja karjalaudale ka rehetoa, sauna, kaks küüni ja keldri. Ainuüksi H. Luurmehe poolt lepinguga omandatud hoonete loetelust ning protokollidest nr 49 ja 52 ei saa järeldada, et nimetatud hooned ka kõik õigusvastaselt võõrandati, arvestades nende kuulumist ühte talumajapidamisse. 12) Teatud vastuolulisus esineb hoonete arvus ja seisukorras. Kui ostu-müügilepingu järgi omandas kaebaja vanaisa 7 hoonet, siis vara tagastamise taotluses soovis kaebaja X talu 6 hoone kompenseerimist, märkides, et need on hävinud. 08.01.1992 avalduses taotleti kogu maa tagastamist ja hoonete kompenseerimist, seejuures märgiti, et hooned on osaliselt hävinenud. Ka ei ole tehingu tegemisel hinnatud eraldi iga hoonet. 1939 talundilehel on märgitud 5 hoone olemasolu, samuti on viis hoonet märgitud kindlustuslepingul. Hilisemates dokumentides on märgitud 4 hoonet (1946-47 koostatud majapidamiste nimekirjad) - elumaja, saun, laut ja rehi. Tunnistajate ütlused ringkonnakohtus hoonete seisukorra osas on vastuolulised. 13) F. Kaariku poolt teiste X 17 talu hoonete kui elumaja ja karjalauda võimalik kasutamine ei tähenda nende õigusvastast võõrandamist. Viidatud protokollide kohaselt otsustati võõrandada 6
(10)3-04-150 vaid elumaja ja laut. Protokollidest nähtuvalt tuli koostada hoonete üleandmise kohta aktid, kuid X 17 hoonete osas neid ei ole koostatud. Ringkonnakohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt ei elanud perekond Luurmees X talus, talus elasid 1942-1963 F. Kaariku perekonnaliikmed. See ei tingi järeldust X talu teiste hoonete H. Luurmehelt võõrandamisest. Asja materjalide alusel võib pidada tõenäoliseks, et teiste hoonete (peale elumaja ja lauda) seisukord võis tingida nende võõrandamata jätmise. 14) 15.07.1968 ostu-müügilepingu kohaselt müüs Liisa Luurmees (H. Luurmehe abikaasa) Harku külanõukogus Tabasalu külas X maatükil asuva elamu ja kivist lauda Ahto Luurele. Harku Küla TSN TK 12.07.1968 tõendi kohaselt on X majavalduse, mis koosneb elamust ja kivist aidast, omanik Liisa Luurmees. Riigikohtu halduskolleegium leidis 28.05.2003 otsuses nr 3-3-1-34-03, et kui isikul säilis pärast vara õigusvastase võõrandamise akti andmist võimalus vara käsutada, siis selline võõrandamine ei ole vaadeldav õigusvastase võõrandamisena ORAS mõttes. Komisjoni seisukoht X talu kõrvalhoonete (va laut) õigusvastase võõrandamise tõendamatusest on põhjendatud ja kooskõlas esitatud tõenditega. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. A. Luure apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ja rahuldada kaebus. 1) Kohus ei hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, vaid haldussuhte tugevama poole kasuks, rikkudes TsMS § 95 lg
  2. 2) Kohus viitas Harju maavanema poolt 11.11.1992 määrusega Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni koosseisu kinnitamisele ja 16.03.1994 käskkirjaga kinnitatud komisjoni koosseisule vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal, kuid ei teinud järeldusi komisjoni koosseisu ja tegevuse kohta. Kohus asus kummalisele seisukohale, et komisjoni koosseis otsuse vastuvõtmisel ei oma tähtsust. Kuna riigi esindajate nimesid ei leitud, leiab kaebaja, et riigi esindajaid ei olnudki komisjonis ja seetõttu pole vastuvõetud otsus seaduslik. 3) Kohus leidis, kaebuse väide dokumendi tõestatud ärakirjal allkirjade puudumise tõttu dokumendi võltsitusest on põhjendamatu. Kohtu põhjendus ei ole aga veenev. Kui kaebaja sai kohtutoimikust ilma allkirjata 07.05.1993 otsuse valguskoopia, kus puudusid komisjoni esimehe ja sekretäri allkirjad, tekkis tal põhjendatud kahtlus, kas komisjoni istungil tema avaldust üldse arutatigi, kuna ka istungile teda ei kutsutud. 4) Kohtu järeldus, et A. Luure taotluse läbivaatamise kajastamata jätmine ei tõenda asjas tehtud otsuse nr 606 võltsitust või õigusvastasust on väär. Tekkinud tõsiste kahtluste hajutamiseks on oluline teada saada, kas kaebaja avaldust üldse arutati. Komisjoni koosseisu, otsuse ja protokolli tegemise asjaolusid ei pidanud kohus kontrollimist väärivaks, kuid kaebaja leiab, et need uurimata jäänud asjaolud vajavad selgitamist. 5) Komisjonil tuleks teha otsus talu kui terviku kohta, sest 23.12.1940 (kui sõlmiti leping) kehtis põhimõte, et ehitised kui kinnisasja olulised osad ei saanud olla eri isikute omandis. Kohus ei kontrollinud kaebaja väidet, et ta soovis osaliselt maade asendamist X talu maadega, kuna X talu taastati baaside asendusmaana. Kaebaja esitas avalduse 08.01.1992 ja 14.10.
  3. NSVL sõjaväebaaside jaoks sundvõõrandatud maa tagastamise, kompenseerimise ja asendamise seadus nägi sellise võimaluse ette. Seoses Suurupis, P talu maade minekuga NSVL sõjaväebaasi alla vastavalt EV Presidendi otsusele 27.06.1940 nr 31 ja Harku vallavanema korraldusele aeti Heinrich Luurmees kodukohast välja ja vald andis võimaluse uueks asukohaks, et põllupidamist jätkata tähtajaks 19.07.
  4. Suuline ostu-müügileping sõlmiti 14.07.1940 ja samal päeval kolis H. Luurmees X tallu. 6) Erinevalt kohtust leiab kaebaja, et komisjoni otsustes ei ole põhjendusi. 7) 23.12.1940 lepingu alusel tekkis omandiõigus kinnistule ning H. Luurmehe käsutuses polnud mitte ainult X talu hooned, vaid ka maa. Ta kanti 1941.a talumajapidamiste nimekirja ja Harku Valla TK poolt pandi talle peale põllumajandussaaduste kohustuslik müük riigile. Seda sai 7
(10)3-04-150 panna ainult maaomanikule, kes kasutas maad. H. Luurmees maksis 20.03.1942-16.03.1943 kogukonnamaksu X talu järgi. Kohtu jaoks polnud need maa omandamist kinnitavad tõendid. Kohus tegi M. Reitsi poolt kinnisvaramaksu tasumisest vastuolulise järelduse, et kuigi kinnisvaramaksu tasumine ei tõenda omanikuks olemist, hindas kohus seda kui selle täiendavat kinnitust. Selline tõendi hindamine on põhjendamatu. Kaebaja arvates sai H. Luurmees X talu maa oma põliskasutusse obrokimaana BES § 13241325 alusel ja oli tema põliskasutuses õigusvastase võõrandamise ajal. 8) Kohus leidis ekslikult, et X talu hoonete õigusvastast võõrandamist pole toimunud (va elumaja ja lauda osas). 1945.a maareformi käigus võeti talunikelt talupidamiseks vajamineva vara äravõtmist ja uusmaasaajatele andmist saab vaadelda uue õigusvastase võõrandamisena. Kohus hindas ebaõigesti Harju Valla Täitevkomitee 25.04.1945 protokolli nr 52, millest nähtub kõigi hoonete võõrandamine. X talu hooned võõrandati ja anti Kaarikutele üle peremehetu varana. Võõrandamine oli õigusvastane ka seetõttu, et see vara ei olnud peremehetu, talu hooned oli ostnud H. Luurmees ja talu kuulus temale. 9) Kohus pidas asja materjalidest nähtuvalt tõenäoliseks, et teiste hoonete (peale elumaja ja karjalauda) seisukord oli selline, mis tingis nende osas võõrandamise otsuse tegemata jätmise. Kohus ei põhjendanud järeldust, rikkudes TsMS § 231 lg-t
  1. Kohtu järeldus hoonete seisukorra kohta on ümber lükatud Tallinna Halduskohtu järeldustega (25.10.2002 otsus nr 3-3477/2002) ja Tallinna Ringkonnakohtu poolt tuvastatuga (27.02.2004 otsus nr 2-3/39/04). Halduskohus leidis õigesti, et komisjonil tuleb lahendada A. Luure tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks ka ülejäänud X talu hoonete osas. Tunnistajate ütlused ei olnud ebamäärased ja nendega sai selgeks, et X talul oli 6 hoonet, millest ühel (küünil) oli katus lagunenud. 10) Kohus leidis ka, et kui isikul säilis pärast vara õigusvastase võõrandamise akti andmist võimalus vara käsutada, ei ole selline võõrandamine vaadeldav õigusvastase võõrandamisega ORAS mõttes. Käesoleva asja asjaolud erinevad haldusasjast nr 3-3-1-34-03, milles Riigikohus sellisele seisukohale asus. 11) Kohus pole uurimisprintsiibist lähtuvalt selgitanud, kas Liisa Luurmehel oli õigust X talu maal asuvat elamut ja lauta müüa – ehk kas ja kuidas sai temast omanik. Kohus pole hinnanud 1968.a lepingut ega 12.07.1968 tõendit.
  2. ÕVVTK Harju maakonnakomisjon palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja nõue, et komisjon peab tegema otsuse X talu kui terviku kohta, ei tulene seadusest. ORAS § 11 lg 1 alusel on omandireformi objektiks õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu. Kaebaja väide, et H. Luurmees kasutas X talu maad kruntrendimaana, ei vasta tegelikkusele. Kruntrendiõigus on sätestatud BES §-des 1324-
  3. Kruntrendileping oli tähtajatu. Leping sõlmiti kohaliku omavalitsuse ja kodaniku vahel, lepingus nähti ette krundiraha tasumine. Põlise kruntrendiõiguse alusel kruntrendile antud maatükk kinnistati krundipidaja nimele. Antud asjas kogutud tõenditest nähtub, et X talu maa ei ole kuulunud kohalikule omavalitsusele (Ajalooarhiivi teatis 04.09.2002 nr 819). Jõustunud kohtuotsustega on tuvastatud X 17 maa õigusvastane võõrandamine 23.07.1940, mil maa omanik oli Marta Leppik. Nende kohtuotsustega on vastuolus väide, et nii maa kui vara oli selle õigusvastase võõrandamise ajal H. Luurmehe põliskasutuses kruntrendimaana. Protokolli nr 49 ja protokolli nr 52 p 4 nägi ette ehitiste üleandmist uutele omanikele akti alusel. Seega asjaolu, kas ja milliste hoonete võõrandamine tegelikult ka aset leidis, saab tõendada üksnes protokolli alusel koostatud vara üleandmise akt. Kaebaja väide, et komisjoni otsus nr 606 on võltsing, on alusetu. Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud korra p-ga 22 on toimikusse nr 495 paigutatud otsus nr 606, millega jäeti rahuldamata Ahto Luure ja Senta Silla taotlused. Ainetu on A. Luure seisukoht komisjoni koosseisu ebaseaduslikkuse kohta. 8
(10)3-04-150
  1. A. Luure seisukohad ÕVVTK Harju maakonnakomisjon vastuse suhtes. Riigikohtu 01.05.1995 määruses nr II1-3/1-39/95 rõhutati, et arvesse tuleb võtta seda, et tehinguid õigusvastaselt võõrandatud maadega tehti nii pärast maade natsionaliseerimist 1940 kui ka Saksa okupatsiooni ajal. Samuti aktsepteerib selliseid tehinguid MRS § 5 lg
  2. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee 07.09.1944 määrusega tühistati kõik seadused, otsused, määrused ja korraldused, mis anti Saksa okupatsioonivõimude või Eesti omavalitsuse poolt Eestis. Selliste aktide tühistamine on kujunenud olukorras faktiliselt käsitletav uue õigusvastase võõrandamisena. Seega olid lubatud tehingud õigusvastaselt võõrandatud maaga peale ENSV Riigivolikogu deklaratsiooni vastuvõtmist, kusjuures nimetatud tehingute hindamise osas tuleb kohaldada BES. BES § 771 kohaselt on maaga püsivalt ühendatud ehitis maatüki oluline osa, kusjuures maa ja maaga ühendatud ehitis ei saanud olla erinevate õiguste objektiks. 23.12.1940 kehtiva BES järgi ei olnud võimalik maast eraldi võõrandada maaga püsivalt ühendatud ehitisi. Ehitisi sai võõrandada ainult koos maaga. 23.12.1940 oligi H Luurmehee ja M. Lepiku tahe suunatud (kinnisasja) maa ja hoonete võõrandamisele. Kohus ei käsitlenud otsuses, kas 23.12.1940 oli võimalik ehitisi võõrandada eraldi maatükist või mitte. Samuti ei ole tehtud kindlaks, millele oli suunatud poolte tahe 23.12.1940 lepingus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon on kaebaja 17.10.2000 avalduse alusel uuendanud menetluse ning kaebuses vaidlustatud 22.05.2001 otsusega nr 12237 jätnud A. Luure avalduse X 17 kinnistu maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise osas läbi vaatamata, kuna selle kohta on olemas jõustunud kohtulahendid, ja täiendanud komisjoni 07.05.1993 otsust nr 606 X 17 kinnistul asunud hoonete osas.
  4. Ringkonnakohus leiab, et kaevatav halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks ja uue otsusega halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks. Halduskohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Kohus on kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme. Nõustudes halduskohtu seisukohtadega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  5. Kohus ei ole rikkunud uurimisprintsiipi ning on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud ja kogunud nende hindamiseks piisavalt tõendeid. Kohus on asjas kogutud ja uuritud tõendeid hinnanud kooskõlas kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-s 95 sätestatud nõuetega ja teinud asjas kogutud tõenditest õiged järeldused. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 07.05.1993 otsuse nr 606 menetlus- ja vorminõuete rikkumiste tagajärgede kohta otsuse vastuvõtmisel ning leiab, et halduskohus on kaebaja poolt üle kümne aasta möödudes tõstatatud menetlus- ja vorminõuete rikkumistele hinnangut andes arvestanud õigesti HMS §-ga
  6. Viidatud sättest tulenevalt saab haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, kui menetlus- ja vorminõuete rikkumised võisid mõjutada asja otsustamist. Käesolevas asjas kaebaja poolt esile toodud menetlus- ja vorminõuete rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist 07.05.
  8. Kaebaja eksib väites, et komisjonil tuleks teha otsus X 17 talu kui terviku kohta, kuna H. Luurmehe ja M. Leppiku (Reitsi) vahel 23.12.1940 lepingu sõlmimise ajal kehtinud põhimõtte kohaselt ei saanud ehitised kinnisasja oluliste osadena olla eri isikute omandis. 9
(10)3-04-150 Halduskohus leidis õigesti, et komisjon ei ole 22.05.2001 otsuses nr 12237 X 17 maaüksuse maad ja hooneid eraldi õigusvastaselt võõrandatud varana käsitades ja nende varade suhtes eraldi otsustused langetades toiminud õigusvastaselt. Kohus on osundanud asjakohastele õigusaktidele ja kohtu seisukoht on piisavalt põhjendatud ning ei vaja üle kordamist.
  1. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon on jätnud A. Luure avalduse X 17 kinnistu maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise osas põhjendatult rahuldamata, sest komisjonil puudus jõustunud tsiviil- ja halduskohtu otsustele tuginedes alus langetada teistsugune otsus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga täiendavalt esitatud tõenditele ja leiab, et kohus on lahendanud kaebuse A. Luure õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes õigustatud subjektiks tunnistamise küsimuses õigesti, viidetes ka jõustunud kohtulahenditele. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna täiendavalt esitatud tõendid alust asuda teistsugusele seisukohale kui seda tehti Harju Maakohtu 22.11.1999 otsuses tsiviilasjas nr 2/1-260/99, kus tuvastati, et X 17 taluhoonete võõrandamise ajaks 23.12.1940 M. Leppikult H. Luurmehele oli maa natsionaliseeritud ning see toimus Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga, millega kuulutati maa riigi omanduseks. Täiendavalt esitatud tõendid ei anna alust ümber hinnata ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.05.2000 otsuses haldusasjas nr II-3/178/2000 väljendatud seisukohta, mille kohaselt “X 17 talu maa natsionaliseeriti 23.juulil 1940 Martha Leppik’ult (endine Reits) kes müüs X 17 talu hooned 23.detsembril 1940 H. Luurmees’ile. Tulenevalt eeltoodust ei ole NSV Liidu sõjaväebaaside jaoks sundvõõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise seadus A. Luure suhtes kohaldatav. /.../ A. Luure ei ole ka X 17 talu maa õigusvastase võõrandamise aegse omaniku pärija ORAS § 8 mõttes.” Kaebaja seisukoht, mille kohaselt oli maa õigusvastase võõrandamise ajal tema vanaisa põliskasutuses kruntrendimaana, on vastuolus eelviidatud kohtuotsustes tuvastatuga, et X 17 maa õigusvastane võõrandamine toimus 23.07.1940, mil maa omanikuks oli Marta Leppik.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu viide Riigikohtu halduskolleegiumi 28.05.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-34-03 ORAS § 6 lg 1 tõlgendamisel väljendatud seisukohale asjakohane, sest ka käesolevas asjas on isikul säilinud pärast vara õigusvastase võõrandamise akti andmist võimalus vara käsutada. Seda kinnitavad 15.07.1968 sõlmitud ostu-müügi leping, millega Heinrich Luurmehe abikaasa Liisa Luurmees müüs Harku külanõukogus Tabasalu külas “X” maatükil asuva elamu ja kivist lauda kaebajale, ja Harku Küla TSN TK 12.07.1968 tõend, mille kohaselt on “X” majavalduse, mis koosneb puidust elamust ja kivist laudast, omanik Liisa Luurmees. Halduskohtul puudus alus kahelda Heinrich Luurmehe abikaasa Liisa Luurmehe õiguses müüa kaebajale X maatükil asuvat elamut ja kivist lauta. Halduskohus on hinnates kõiki asjas esitatud X maatükil asunud hoonete omandiõigust puudutavaid tõendeid igakülgselt ja täielikult, ning kogumis ja omavahelises seoses, järeldanud õigesti, et tõendid endise X talu hoonete võõrandamise kohta on vastuolulised ega võimalda ümber lükata vaidlustatud komisjoni otsuse järeldust, et vaidlusaluste X talu kõrvalhoonete õigusvastane võõrandamine ORAS mõttes ei ole tõendatud. Ivo Pilving Silvia Truman Lilianne Aasma 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.