← Eesti

3-04-459/7

Obsah (4)§ 7§ 6§ 10§ 28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2006, Tallinn Haldusasj

) §-de 25 ja 28 lg 1 p 1 alusel sotsiaalmaana Tallinna linna munitsipaalomandisse Tallinna Linnavolikogu 12.06.1997 otsusega nr 77 taotletav Tallinnas Külmallika tn 15a asuv maa pindalaga 46 398 m

  1. Tallinna Linnakohtu kinnistamisotsusega 23.02.2000 kanti Tallinna linn nimetatud maatüki omanikuna kinnistusregistrisse. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt väljastatud 16.02.2004 ehituslubadega nr 2227 ja nr 2228, 11.06.2004 nr 4374, 23.05.2005 nr 10617 lubati Külmallika tn 15a aadressil ehitada ja lammutada munitsipaalettevõtte NSK olmehoone ning ehitada välibasseinid.
  2. Halduskohtule esitatud kaebuses palus Hele-Mai Räni tunnistada õigusvastaseks Harju maavanema 12.05.1998 korralduse nr 1462, Tallinna Linnavalitsuse 30.01.1998 korralduse nr 585-k ja 16.02.2004 ehitusloa nr 2227 ja 2228 11.06.2004 ehitusloa nr 4374 ja 23.05.2005 ehitusloa nr 10617 ning hüvitada õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju 13 112 850 kr.
  3. Tallinna Halduskohtu 18.04.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: a)

§ 7

lg 1 kohaselt ei tagastata linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse seadmises või ehitise võõrandamises. Sellist kokkulepet sõlmitud ei ole. Tallinna linn ehitiste-rajatiste omanikuna ei olnud huvitatud hoonestusõiguse seadmisest ega ehitiste-rajatiste võõrandamisest, soovides kogu spordikeskuse kasutuses olnud maad linna omandisse. Seetõttu ei saanud ega pidanudki linnavalitsus tegema kaebajale ettepanekut kokkuleppe sõlmimiseks. NSK on hoonetest, basseinidest, suusaradadest ja muudest rajatistest koosnev ühtne kompleks, mille kasutamine Tallinna linna elanikele aastaringselt sportimisvõimaluste tagamiseks on avalikes huvides ning mille teenindamiseks on vajalik juba alates 1978. aastast spordikeskuse (spordibaasi) kogu õiguspärases kasutuses olnud maa. Vaidlustatud korralduste vastuvõtmise ajal kehtinud PES § 38 lg 3 järgi on kõnealused suusarajad rajatised, mis ei kujuta endast lihtsalt lumme sisseaetud suusajälgi, mis kevade saabudes sulavad, vaid on spetsiaalselt puidust ja tehismaterjalidest 2

(9)3-04-459 maapinnale ehitatud suusaraja tugevuse, lume säilimise ja suusatamise võimalikkuse tagamiseks talvel igasuguse ilmaga.
  1. b)Spordikeskusele 1978. aastal tähtajatuks kasutamiseks antud ja 28.12.1984 maa looduses eraldamise aktiga eraldatud maa ei ole krunt maareformi seaduse tähenduses. Kuna aga teenindusmaa määramisega spordikeskuse senises kasutuses olnud maa piirid ja kasutusotstarve ei muutunud, siis ei muuda detailplaneeringu puudumine linnavalitsuse korraldust õigusvastaseks, hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise aluste p 3 pole aga üldse kohaldatav.
  2. c)Linnavalitsuse korraldus on õiguslikult ja faktiliselt motiveeritud, selles on viidatud asjakohastele õigusaktidele ning põhjendatud, et vaidlusalune maa on vajalik Nõmme Spordikeskuse teenindamiseks. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist linnavalitsuse poolt kohus ei tuvastanud. Võrdsuspõhiõiguse sätte (PS § 12 lg 1) järgimine eeldab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Kaebaja ja V. Maavere ei ole võrdses olukorras, sest V. Maaverele tagastatud maal ei paikne NSK hooneid ega basseine ning seda maad pole varem spordikeskuse kasutusse antud.

§ 6

lg 2 p 4, § 28 lg 1 p 1, § 25 lg 1 ja 2, Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kinnitatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p 7 sätetest tulenevalt ei pidanud maavanem kaasama kaebajat munitsipaliseerimismenetlusse.

  1. d)Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ punktiga 9 oli keelatud ehituslubade andmine õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni. Vaidlusaluse maa munitsipaliseerimisega oli ühtlasi ka otsustatud, et seda maad ei tagastata, ning kaebaja viide Ülemnõukogu 17.10.1991 otsusele on asjakohatu. Maa munitsipaalomandisse andmise korra p 34 kohaselt läheb maa omandiõigus kohalikule omavalitsusele üle maa riigi maakatastris registreerimisest arvates. Harju maakatastris registreeriti Külmallika 15a Tallinna linna sotsiaalmaana 26.08.1998 ning 23.02.2000 kanti linn nimetatud maatüki omanikuna kinnistusregistrisse. Seega oli maa ehituslubade väljaandmise ajaks Tallinna linna omandis ning ehituslubade väljastamine pärast detailplaneeringu kehtestamist kooskõlas PES-ga oli õiguspärane. Kuivõrd maa jäeti kaebajale tagastamata, ei saa ehituslubade väljaandmine ka kuidagi rikkuda kaebaja õigusi. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. H.-M. Räni apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellandi põhjendused on järgmised:
  2. a)Vaidlustatud korraldustest ei nähtu, et haldusorgan oleks kaalunud võimalust määrata ehitise teenindamiseks vajalik maa selliselt, et maa oleks võimalik osaliselt H.-M. Ränile tagastada; miks ei olnud maa tagastamise menetluse käigus võimalik leppida kokku hoonestusõiguse seadmises; miks ja millisel õiguslikul alusel otsustas vastustaja teenindamiseks vajaliku maa määrata ilma detailplaneeringuta; millisele konkreetsele ehitisele teenindamiseks vajalik maa määrati; kuidas konkreetse suurusega maa aitab kaasa konkreetse ehitise teenindamisele. Korraldustes ei esitatud põhjendust, miks Tallinna linn pidas võimalikuks sarnastele tingimustele vastava suusaradade aluse maa tagastada ja turuhinnaga tagasi osta. Kui diskretsiooniotsus motiive ei sisalda, on otsus õigusvastane ja haldusõiguse üldpõhimõtete kohaselt ei saa motiveerimatut diskretsiooniotsust kohtus vaidlustada. Kuivõrd ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisega määratakse kindlaks mittetagastatava maa suurus, siis menetluse käigus oleks tulnud arvestada maa tagastamise võimalusega.
  3. b)Maareformi seadus ei näe ette võimalust määrata teenindusmaad ehitiste kompleksi juurde, vaid teenindusmaa tuleb määrata konkreetsete reaalselt eksisteerivate ehitiste juurde. Omandireformi aluste seaduse jõustumisel asusid tagastamisnõudega 3

(9)3-04-459 maal välibassein ja olmehoone, mille teenindamiseks oleks piisanud ca 9000 m2 suuruse teenindusmaa määramisest. Sellisel juhul oleks olnud tagatud olmehoone ja basseini sihipärane kasutamine, samuti oleks olnud võimalik korraldada parkimist. Suusaradade alla jääva maa oleks saanud planeeringu alusel määrata avalikuks kasutuseks, millega oleks olnud tagatud nende edasine sihipärane kasutamine. Analoogia põhjal

§ 10

lg-ga 3 saab järeldada, et ka linna piirides asuva ehitise teenindamiseks vajaliku maa koosseisu ei tohi arvata muruplatse ja tiike, sest sellisel juhul ei ole enam tegemist ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisega. Tegemist on varjatud, ehk nn kvaasi-sundvõõrandamise juhtumiga, kus üldistes huvides, kuid ilma õiglast hüvitist võimaldamata on munitsipaalomandisse antud suur osa tagastamisele kuuluvast maast. Riigikohtu 18.03.2005 otsuses nr 3-2-1-59-04 leiti, et vaatamata seaduses sätestatud kompensatsioonipiirile on tegemist siiski sundvõõrandamisega, mis toob kaasa PS §-s 32 sätestatud õiguse õiglasele hüvitisele. Kuigi korralduste andmise ajal kehtinud maareformi seaduse redaktsioon sätestas nõude, et teenindamiseks vajalik maa tuleb määrata detailplaneeringu alusel, ei riku kaebuse esitaja õigusi detailplaneeringu puudumine, vaid asjaolu, et teenindusmaa määramisel ei kaalutud maa tagastamise võimalusi ja põhjendamatult määrati ehitiste juurde ülemääraselt suur teenindusmaa. c) Vastustaja ei tõendanud omandiõigust suusaradadele ega esitanud dokumente, mis tõendaksid suusaradade tekkimist seaduslikul alusel. Kohtuistungil kinnitas Harju maavanema esindaja, et ehitatud suusarada vaidlusalusel maatükil ei eksisteeri, pildid on tehtud väljaspool vaidlusalust maatükki.

§ 6

lg 31 järgi ei ole teed, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, rajatised maareformiseaduse tähenduses. Kui suusarada oleks rajatis, võiks teenindamiseks vajaliku maana vaadelda kogu Mustamäe-Harku parkmetsa läbivaid matkaradasid, kus on võimalik tegeleda tervisespordiga. Teenindusmaa määramisel peab lähtuma konkreetse ehitise vajadustest.

  1. d)Tallinna linn ei olnud ehitiste-rajatiste omanikuna huvitatud hoonestusõiguse seadmisest ega ehitiste-rajatiste võõrandamisest. Tegutsedes maareformi kohustatud subjektina oleks linnavalitsus pidanud kaaluma võimalusi subjekti õigusi vähem riivava meetme korraldamiseks, nagu hoonestusõiguse seadmine (PS § 11) ja pidama subjektiga selleteemalisi läbirääkimisi. Maavanem kui maa munitsipaliseerimise otsustaja oleks pidanud kontrollima, kas maa munitsipaliseerimise taotlus sellises ulatuses on põhjendatud ja kas linnavalitsus on pidanud subjektiga läbirääkimisi hoonestusõiguse seadmiseks.
  2. e)Sarnases olukorras on teiste maaomanikega läbirääkimisi peetud ja suusaradade alune maa on tagastatud Trummi 31 kinnistu õigustatud subjektile V. Maaverele. Arusaamatuks jääb, miks on vaja, et suusarada asuks munitsipaalomandis oleval maal. NSK hoone ja basseinide jaoks vajalikku maad tuleb võrdse kohtlemise nõude seisukohalt vaadata eraldiseisvana väidetavate suusaradade alla ja ümbrusesse jäävast maast. Kui suusarajad ei ole maa mittetagastamise aluseks, ei saa nende olemasolu olla aluseks olmehoone teenindamiseks vajaliku maa suurendamisele. NSK tervisespordiradade tuleviku ja maa tagastamise küsimuste läbivaatamiseks moodustatud töögrupi õiendi tööversioonist nähtub, et Tallinna linn käsitles tervisespordiradasid omavahelises seoses ja komplekssuses ning eraldiseisvana NSK olmehoonest. Tõendi kohaselt läbivad tervisespordi rajad 5 endist eraomandis olevat kinnistut. Töögrupi õiendist selgus, et Tallinna Linnavalitsuse 21.03.1997 korralduse nr 803-k alusel on tagastatud Mustamäe tn 40 maatükk (Trummi 31), mida samuti läbivad suusarajad 112 m ulatuses. Õiendi punkti II 2 kohaselt on Tallinna Linnavalitsuse 21.03.1997 korralduse alusel Trummi 31 kinnistu tagastatud endistes piirides. Tõendist nähtub, et teiste tagasitaotlejatega on linn pidanud läbirääkimisi. Võrdse kohtlemise põhimõte nõuab kõikide subjektide võrdset kohtlemist.
  3. f)ORAS § 12 lg 5 ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 23 järgi ei olnud maavanema pädevuses maa mittetagastamise otsuse tegemine. Ei ole 4

(9)3-04-459 välistatud võimalus, et Tallinna linn otsustab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastada, kuna vastavat keeldumise otsust ei ole tehtud. Juhul, kui tuvastatakse, et maa oleks pidanud osaliselt tagastama, v.a teenindusmaa, on oluline tuvastada, kas ehitised on seaduslikud. 5. Harju maavanema vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks märgib vastustaja:
  1. a)Külmallika 15a ehitise teenindamiseks maad eraldi ei määratud, kuivõrd 1984. aastast pärinevale maa looduses eraldamise aktile lisatud krundi skeemi kohaselt oli see maa juba määratud. Sarnaselt viitab teenindamiseks määratud maale ka järelevalvatav kohaliku omavalitsuse üksikakt – tegemist ei ole ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisega, vaid NSK teenindamiseks vajaliku maa määramisega. NSK-d saab vaadelda kui ühtset tervikut, kompleksi, kus hooned, rajatised ja ehitised on püstitatud ning rajatud vastavalt NSK eesmärkidele – võimaldada linnaelanikel vaba aja veetmist sportlikult. Arvestades kompleksi funktsionaalsust, ehitiste omavahelist seotust ja sõltuvust, on mõeldamatu, et igale ehitisele määratakse eraldi selle teenindamiseks vajalik maa.
  2. b)MRS § 7 ja § 221 muutmise seaduse §-s 2 sisalduv rakendussäte nõuab, et eelnevalt määratud krunt oleks olnud määratud detailplaneeringu alusel. Kuivõrd Külmallika 15a krundi piire detailplaneeringu alusel ei määratud ehitise teenindamiseks vajaliku maana, puudub võimalus ka nimetatud rakendussätte täitmiseks.
  3. c)Tegemist ei ole tavakasutuses olevate teede või rajatistega. Suusarada eeldab, et seda kasutatakse suusatamiseks. Kuna tegemist ei ole MRS § 6 lg-s 31 nimetatud rajatisega, on teenindusmaa sellises suuruses määramine õiguspärane. Väiksema maa määramisel tekiks probleem pealtvaatajate paigutamisega ja ligipääsu tagamisega. Munitsipaalomandisse antavat maad saab krundina käsitleda, kui maa oli eraldatud enne planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist ning maa eraldamine toimus seaduslikult ja on olemas otsus maa eraldamise kohta ning maa looduses eraldamise akt.
  4. d)Riigikohtu 29.03.2006 otsuses nr 3-3-1-81-05 leiti, et maavanem ei saa teostada järelevalvet kohaliku omavalitsuse korralduse otstarbekuse üle ja seda ei saa teha ka kohtud.
  5. e)Kuna Tallinna Linnavalitsuse 30.01.1998 korraldus nr 585-k on seaduspärane, puudub alus Harju maavanema 12.05.1998 korralduse nr 1462 õigusvastaseks tunnistamiseks. 6. Tallinna Linnavalitsus kirjalikku vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud. 7. Kohtuistungil jäid apellant ja Harju maavanem kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Tallinna Linnavalitsus vaidles apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. 9.

§ 6

lg 2 p 3 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised. Sama lõike p 4 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna ka juhul, kui maa antakse munitsipaalomandisse

§ 28

lg 1 p 1 alusel.

§ 28

lg 1 p 1 kohaselt antakse munitsipaalomandisse munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning nende teenindamiseks vajalik maa.

§ 6lg 2 p 3 ja p 4 annavad iseseisvad alused maa tagastamata jätmiseks.

Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kinnitatud „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ ega maareformi seadus ei näinud Harju maavanema korralduse vastuvõtmise ajal ette eraldi regulatsiooni, millist maad tuleb lugeda munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste aluseks ja neid teenindavaks 5

(9)3-04-459 maaks. Seetõttu tuli ka nimetatud ehitiste ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse määramisel lähtuda

§ 7lõikest 5.

  1. Apellant leiab, et PES § 9 lg 2 p 1 ja § 2 lg 1 nõudsid krundi piiride määramiseks detailplaneeringu kehtestamist. Halduskohus leidis, et detailplaneeringu puudumine, millega krundi suurus kindlaks määrataks, ei toonud kaasa korralduse õigusvastasust vaatamata asjaolule, et spordikeskusele
  2. a tähtajatuks kasutamiseks antud ja 28.12.1984 maa looduses eraldamise aktiga eraldatud maa ei ole krunt maareformi seaduse tähenduses. Apellant ei vaidlusta apellatsioonkaebuses kohtu järeldust, et nimetatud maa-ala ei saa käsitleda krundina. Ringkonnakohus leiab, et esiteks ei ole ringkonnakohus vaatamata apellandi väidetele halduskohtu otsuse selle põhjendusega seotud, teiseks on halduskohtu järeldus krundi olemasolu puudumise kohta ebaõige. HKMS § 19 lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Kaebuses taotletakse muuhulgas linnavalitsuse 30.01.1998 korralduse õigusvastaseks tunnistamist. HKMS § 25 lg 3 kohaselt otsustab kohus otsust tehes, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Ringkonnakohus ei ole kaebuse rahuldamise taotluse läbivaatamisel piiratud esimese astme halduskohtu otsuses toodud põhjendustega, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Maareformi seaduses ei ole krundi mõistet määratletud. Korralduse andmise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse § 9 lg 3 kohaselt on krunt ehitamiseks mõeldud, piiritletud maatükk tiheasustuses või detailplaneeringu kohustusega aladel hajaasustuses. Ringkonnakohtu arvates on ekslik lähtuda krundi olemasolu tuvastamisel selle kindlaksmääramise kohta antud haldusaktide andmise ajal kehtinud õigusest. Asjaolu, et ehitamiseks mõeldud, piiritletud maatükk ei olnud käsitletav krundina enne planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist, ei mõjuta
  3. ja
  4. aastal antud haldusaktide sisu. Maakasutuse ulatuse määramine ehitiste juurde on sõltumata maakoodeksi terminitest käsitletav maareformi tähenduses krundi piiride määramisena. Seejuures ei oma tähtsust, kas sel ajal kehtinud õigus pidas taolist maakasutuse piiride määramist krundi piiride määramiseks või mitte. Maareformi seaduses kasutatavate mõistete tähendus ei ole seotud varem kehtinud maakoodeksi terminoloogiaga. Selline tõlgendus ei ole vastuolus maareformi eesmärgiga. Maareformi eesmärgiks ei saa pidada tiheasustusega aladel senise maakasutuse ulatuse muutmist. Maakasutuse ulatuse muutmine saab olla üksnes ehitiste ja maa omandivormi muutmise järelm, kui senine maakasutus (krundi suurus) on vara tagastamise, erastamise, riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise järel põhjendamatu. 11.

§ 7

lg 5 teine lause sätestas 30.01.1998 korralduse vastuvõtmise ajal, et ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas. Ringkonnakohus leiab, et kuna krundi piirid olid juba varem kindlaks määratud, ehitise teenindamiseks vajalik maa määrati senise krundi piirides, siis puudus vajadus detailplaneeringu kehtestamiseks. Seega oli senise krundi suuruse muutmata jätmine õiguspärane. Korralduse ehitiste teenindamiseks vajaliku maa kindlaksmääramise kohta iseseisev regulatiivne toime lisaks 28.12.1984 akti ja 11.09.1987 otsuse kõrval seisnes senise krundi suuruse täpsustamises. 12. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et korraldus on õigusvastane, kuna ehitiste teenindamiseks piisab väiksemast maatükist. Vastustaja märgib õigesti, et spordikompleksi teenindamiseks, mis on suunatud suusa- ja jalgrattaspordi, ujumise ning muude eelkõige lastele mõeldud tegevuste võimaldamiseks, on vajalik maa ka selline, kus hoonete ümbruses nimetatud spordi- ja tegevusaladega on võimalik tegeleda. Suusaspordiga 6

(9)3-04-459 tegelemine nõuab ka suusaradade olemasolu ehitise lähedal. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et suusaradade puhul rajatistega tegemist ei ole, on spordikeskuse kasutamine võimalik sellel eesmärgil üksnes juhul, kui selle ümber suusarajad saavad asuda. Vastustajal oli ehitise teenindamiseks vajaliku maa piiride määramisel kaalutlusõigus. HKMS § 19 lg 6 kohaselt kui asutus on volitatud tegutsema diskretsiooni alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Ringkonnakohtu arvates oli ehitiste kasutusotstarvet ja senist maakasutust arvestades teenindusmaa sellises suuruses põhjendatud. Apellandi kaasamata jätmine maa munitsipaalomandisse andmise menetlusse ei toonud kaasa kaalutlusõiguse piiride, eesmärgi ega põhimõtete ebaõiget kohaldamist. Tallinna Linnavalitsuse esindaja kinnitas kohtuistungil, et juhul, kui ehitiste teenindamiseks vajaliku krundi suurust poleks varem juba kindlaks määratud, oleks krundi piirid määratud vaidlustatud korralduses näidatuga võrreldes veelgi suuremad. Ringkonnakohtu arvates ei ole selline väide ebausutav. Käesolev juhtum ei ole võrreldav Riigikohtu halduskolleegiumi 11.12.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-61-06 esinenud asjaoludega, sest maa tagastamata jätmise aluseks olevad asjaolud ei ole menetluse kestel muutunud, haldusorgan ei ole oma varasematest seisukohtadest taganenud ning maa tagastamise menetlus ei ole kuni maa munitsipaalomandisse andmise korralduse vastuvõtmiseni kestnud ebamõistlikult kaua. Seetõttu ei toonud kohtu arvates apellandi kaasamata jätmine maa munitsipaalomandisse jätmise menetlusse kaasa korralduste õigusvastasust.
  1. 27.03.1999 jõustunud Maareformi seaduse § 7 ja § 221 muutmise seaduse § 2 kohaselt enne nimetatud seaduse jõustumist vastu võetud kohaliku omavalitsuse otsus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta jääb jõusse, kui ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka määratud maale ei ole esitatud tagastamise taotlust või kui ehitise teenindamiseks vajalik maa on määratud planeerimis- ja ehitusseaduse alusel kehtestatud detailplaneeringu alusel. Nimetatud kuupäevaks oli aga maa munitsipaalomandisse andmine nimetatud suuruses lahendatud. Maavanema korraldus anti 12.05.1998, maa kanti maakatastrisse 26.08.1998 (tl 80). Seaduse hilisem muutmine ei toonud kaasa varem antud haldusakti õigusvastasust.
  2. Apellant põhjendab ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korralduse õigusvastasust selle ebapiisava põhjendamisega. Tallinna Linnavalitsuse 30.01.1998 korraldusega nr 585-k määrati Nõmme Spordikeskuse (Külmallika 15A) teenindamiseks vajalik maa. Apellandi väide, et korraldusest ei nähtu, milliste ehitiste teenindamiseks nimetatud maa vajalik on, on ekslik. Asjaolu, et pärast maa munitsipaalomandisse andmist Harju maavanema 12.05.1998 korraldusega on maa-alale ehitatud uusi hooneid juurde, ei mõjuta korralduse sisu. Ehituslube 30.01.1998 korralduse andmise ajal nimetatud maa-alale väljastatud ei olnud. Maa suurus ja piirid määrati korralduse kohaselt varasema maaeraldise piires. Nii maa suuruse kui hoonestusõiguse seadmise võimaluse kasutamata jätmist on vastustaja kohtumenetluse käigus täiendavalt põhjendanud, osundades asjaolule, et ehitiste kasutamise eesmärk seisneb sportimisvõimaluste loomises hoonete ümbruses, kasutades ka maa-ala, mis ulatub ehitiste alt välja. Seetõttu pidas linnavalitsus hoonestusõiguse seadmist ebapiisavaks ning nägi vajadust maa munitsipaalomandisse andmiseks. Kuna maareformi seadus nägi ette võimaluse maa munitsipaalomandisse andmiseks ilma seda eelnevalt tagastamata, oli korralduse andmine kooskõlas avalike huvidega. Vajadust eelnevalt maa õigustatud subjektile tagastada ei olnud.
  3. Riigikohtu halduskolleegiumi 18.09.1998 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-23-98 leiti, et teenindamiseks vajalik maa määratakse maareformi seaduse § 7 lg 5 alusel üksnes 7
(9)3-04-459 ehitisele, kusjuures otsustus teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta on seetõttu motiveeritud vaid siis, kui on osundatud konkreetsele ehitisele või ehitistele, mille teenindamiseks määratakse maa. Käesoleval juhul ei ole nimetatud nõude eiramine haldusakti õiguspärasuse hindamisel määrav, kuna need ehitised on kindlaks tehtavad. Hooneregistri teatisest (tl 73) nähtub, et munitsipaalomandisse oli antud Külmallika 15A asuvad hooned, basseinid ja piirded. Ringkonnakohtu arvates ei saa maareformi seaduse redaktsioonist, mis kehtis vaidlustatud korralduste andmise ajal, järeldada, et ehitise teenindamiseks vajalik maa tuli iga ehitise jaoks määrata eraldi. Asjaolu, et hiljem on maareformi seadust täiendatud § 6 lõikega 33, mis viitab otsesõnu ehitiste kompleksile kui ehitise paralleelsele mõistele, ei tähenda, et varem ei saanud ehitisi kompleksina vaadelda ka siis, kui nende kasutamine oli võimalik ühise tervikuna. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus seaduse eesmärgiga võimaldada ehitiste edasist samaotstarbelist kasutamist pärast maareformi läbiviimist. Apellandi viide elamukruntide suurusele ei ole käesolevas asjas tähtis, sest vaadeldavad ehitised ei olnud ega ole ka hiljem võetud kasutusele elamuna. 16. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et apellandi väide on õige ning ehitise teenindamiseks vajaliku maana anti linna omandisse maa eesmärgiga kasutada seda muudes avalikes huvides kui nimetatud ehitiste teenindamiseks, siis ei too see kaasa vaidlustatud haldusakti materiaalset õigusvastasust.

§ 28

lg 1 p 4 võimaldas anda linna omandisse ka sotsiaalmaa, mis ei ole vajalik ehitise teenindamiseks. Vaidlusalune maa oli sihtotstarbega sotsiaalmaa ning seda sooviti kasutada sportimisvõimaluste säilitamiseks piirkonnas.

  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et linnavalitsusel ei olnud kohustust teha ettepanekut apellandile hoonestusõiguse seadmiseks. Linnavalitsus on kogu kohtumenetluse kestel väitnud, et ta ei soovinud hoonestusõiguse seadmist. Ringkonnakohtu arvates tõendab see piisavalt linnavalitsuse sellekohast tahet. Korralduses nimetatud asjaolu märkimata jätmine ei too kaasa korralduse õigusvastasust.
  2. Ringkonnakohus osundas eespool, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korraldus on kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt. Seetõttu ei ole kohtumenetluse käigus vajalik välja selgitada, miks on imperatiivselt vajalik, et suusarajad asuksid munitsipaalomandis oleval maal, mitte apellandi maal. Sellise küsimuse lahendamine on linnavalitsuse otsustada. Asjaolu, et suusaradu on püstitatud ka teiste isikute omandis olevale maale, ei too kaasa korralduste õigusvastasust võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist juhul, kui ebavõrdselt koheldakse isikuid, keda tuleks kohelda võrdselt. Viide Trummi tn 31 maa tagastamisele võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisel ei ole kohane, sest Trummi 31 ei asunud linna omandisse kuuluvaid ehitisi ja nimetatud maa ei olnud varem arvatud linna omandisse kuuluvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa hulka.
  3. Kuna eeltoodud kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et linnavalitsuse 30.01.1998 korraldus on õiguspärane, oli õiguspärane ka Harju maavanema 12.05.1998 korraldus. Apellant ei ole väitnud, et linnavalitsuse korraldusega ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatud maad ei peaks munitsipaalomandisse andma. Ringkonnakohus osundas, et hoone, basseinid ja piirded olid linna omandis. Seega pidi maavanem maa munitsipaalomandisse jätma

§ 28lg 1 p 1 alusel.

20. Kuna ehitiste teenindamiseks vajaliku maa kindlaksmääramiseks antud korraldus ning maa munitsipaalomandisse andmise korraldus on õiguspärased, siis ei olnud maa tagastamine kaebuse esitajale enam võimalik. Hilisem ehitusloa andmine ja ehitiste püstitamine ei saanud kaasa tuua kaebuse esitaja õiguste piiramist. Seetõttu ei saanud kaebuse esitajal tekkida ehituslubade andmisega ka kahju, mis kuulub hüvitamisele. Maa 8

(9)3-04-459 tagastamata jätmise eest kompensatsiooni määramist või määramata jätmist ei ole käesolevas asjas vaidlustatud. Apellant ei ole esitanud muud põhjendatud huvi ehituslubade kehtetuks tunnistamiseks peale kahju hüvitamise. Kuna kahju tekkimise ja ehituslubade andmise vahel põhjuslikku seost ei ole, ei tule ehituslubade õigusvastaseks tunnistamise taotlust käsitleda eraldi kahju hüvitamise taotlusest. 21. RVastS § 7 lg 1 ja varem kehtinud tsiviilkoodeks nägid ette üksnes õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise. Kaebuse esitaja ei ole põhjendanud kahju hüvitamise taotlust asjaoludega, mis võimaldaksid hüvitise välja mõista ka juhul, kui see on tekkinud õiguspärase haldusakti tagajärjel. Kuna 30.01.1998 korraldus ja 12.05.1998 korraldus olid õiguspärased ning kahju tekkimise ja ehituslubade andmise vahel puudub põhjuslik seos, jättis halduskohus kahju hüvitamise nõude õigesti rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda. Viive Ligi Lauri Madise Oliver Kask 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.