KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-88 Haldusasi Janis Buksi kaebus ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 6. jaanuari 2005. a otsuse tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Halduskohtu 15. juuli 2005. a otsus haldusasjas nr 3-27/2005 Menetluse alus ringkonnakohtus Janis Buksi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 20. september 2006 Menetlusosalised Kaebaja Janis Buks Vastustaja ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Pärnu Halduskohtu 15. juuli 2005. a otsus haldusasjas nr 3-27/2005 muutmata. 2. Menetluskulud jätta kaebaja kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 28. septembril 2006. Kassatsioonkaebus peab hiljemalt tähtaja viimasel päeval olema jõudnud Riigikohtusse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 3. veebruari 1994. a otsusega tunnistati Audru vallas asuva X 71 talu omanikuks selle õigusvastase võõrandamise ajal Fritz-Theodor Behrsin ja õigustatud subjektideks Luule Beata Jung Sova, Kalli Ingrid Jung-Priidik ja Illa Pia Klasen. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 25. märtsi 1999. a otsusega tühistati 3. veebruari 1994. a otsus. Pärnu Maakohtu 23. veebruari 2004. a otsusega tsiviilasjas nr 2-639/2003 ei tunnistatud F.-T. Behrsinit X 71 talumaa omanikuks selle õigusvastase võõrandamise ajal 23. juulil 1940. 20. juunil 1994 laekus Pärnu Linnavalitsuse Linnavaraametile Janis Buksi avaldus, milles avaldaja teatas, et on alustanud pärimisõiguse vormistamist oma ema õe Emilija Behrsini ja tema mehe Fritz Behrsini omandi suhtes Pärnus aadressidel Supeluse 18a ja Roosi 11. Pärnu Linnavalitsuse 5. juuli 1994. a kirjaga nr 1-1/364 teatati, et avalduste esitamise tähtaeg lõppes 28. 3-05-88 veebruaril 1994. J. Buks ei saa olla õigustatud subjektiks, sest vara kuulus F. Behrsinile. J. Buks esitas 4. märtsil 1997 avalduse vara tagastamiseks ÕVVTK keskkomisjonile. J. Buks palus 25. aprilli 1997. a avaldusega „lahendada tema õigused E. Behrsini pärandvarale“. Pärnu Maavalitsuse 26. veebruari 1998. a vastuses teatatakse, et X 71 talu suhtes tunnistati õigustatud subjektideks L. B. J. Sova, K. I. Jung-Priidik ja I. P. Klasen. Pärnu Linnavalitsuse 6. märtsi 1998. a vastusega tagastati kõik J. Buksi poolt saadetud dokumendid põhjusel, et vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi võis esitada 17. jaanuarini 1992 ja endiste omanike õed ja vennad või nende alanejad sugulased kuni 19. aprillini 1993. Taotleja, kes ei ole tähtaegselt avaldust vara tagastamise või kompenseerimise kohta esitanud, loetakse vara tagastamise või kompenseerimise nõudest loobunuks. J. Buksi 16. detsembri 2004. a avaldusega paluti Pärnu Maavalitsusel ennistada tähtaeg Audru vallas X 71 talu suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamisel, vara tagastamisel või kompenseerimisel. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 6. jaanuari 2005. a otsusega jäeti rahuldamata J. Buksi taotlus tema tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks X 71 talu osas. 2. Halduskohtule esitatud kaebuses palus J. Buks ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 6. jaanuari 2005. a otsuse tühistada. 3. Pärnu Halduskohtu 15. juuli 2005. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse motiivid olid järgmised:
- a)J. Buks ei esitanud kuni 17. jaanuarini 1992 omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 16 lg 1 kohast avaldust X 71 talu tagastamise või kompenseerimise kohta. Väidetavalt 1993. aastal Pärnu Linnavalitsusele esitatud avaldust registreeritud ei ole ja tõend avalduse vastuvõtmise kohta puudub. Tunnistaja I. B ei ole avalduse esitamises märtsis 1993 kindel. Järelikult ei esitanud J. Buks enne 1993. aasta aprilli linnavalitsusele avaldust Pärnu linnas ja Audru vallas asuva õigusvastaselt võõrandatud vara kohta. X 71 ei olnud obrokimaa. Kaebaja ei taotlenud kuni 1997. aastani X 71 kinnistu tagastamist. Varasemates avaldustes taotleti vaid Pärnus asuva s 18a ja r 11 maa ja vara tagastamist.
- b)Komisjoni vaidlustatud otsusest selgub üheselt, et avaldajat ei tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks vastava avalduse esitamise tähtaja möödumise tõttu. Seega jäeti tähtaeg ennistamata. Puuduvad vead, mis oleksid viinud asja valele otsustamisele. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise tähtaja võis vastavalt seaduse „Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel“ (AETS) § 2 lg-le 3 ennistada vaid keskkomisjon kuni 31. märtsini 1993 esitatud taotluse alusel (Riigikohus, haldusasi nr 3-3-1-51-01, p 4). Keskkomisjoni tegevus lõpetati 1. aprillist 2000. Pärast keskkomisjoni tegevuse lõpetamist puudub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise tähtaegu ennistav organ. Ennistamine kahjustaks ebaproportsionaalselt kolmandate isikute põhiseadusega kaitstud õigusi. ORAS § 19 lg 2 ei käsitle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise tähtaegade ennistamise võimalust maakonnakomisjoni poolt. Selle sättega kehtestatakse maakonnakomisjoni pädevus ainult kaebuste läbivaatamiseks vara tagastamise või kompenseerimise menetluse käigus tehtud otsuste peale ja lepituskomisjonina töötamiseks. Normist ei nähtu, et maakonnakomisjon oleks kõrvuti keskkomisjoniga olnud kompetentne tähtaegu ennistama või et talle oleks vastav pädevus pärast keskkomisjoni tegevuse lõpetamist üle läinud. Pädevuse puudumise tõttu ei ole komisjon tähtaja ennistamist käsitlenud.
- c)Riigikohus on korduvalt kinnitanud seisukohta, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei ole enam endiste omanike, kellelt vara õigusvastaselt võõrandati, omandis ja sellele ei laiene põhiseaduse § 32 kaitse (viimati Riigikohtu 19. novembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-01 2
(5)3-05-88 p 4). Sel põhjusel ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale ka inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni lisaprotokolli 1 art 1 lg-st tulenev kaitse. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. J. Buksi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada järgmistel põhjustel:
- a)Halduskohtu istungil 1. juulil 2005 selgitasid apellant ja tunnistaja, et käisid 1993. aasta alguses koos Pärnus ning andsid maavalitsuse ametniku kätte avalduse. Ametnik juhendas neid avalduse täitmisel. J. Buksi 1993. aasta käsikirjalise avalduse juures on ametniku telefoninumber. Asjaolu, et tõendit avalduse vastuvõtmise kohta ei antud, tõendab, et asjaajamine avalduste vastuvõtmisel ja registreerimisel maavalitsuses oli puudulik. Ka hiljem, avalduste esitamisel nii linna- kui maavalitsusele sellist tõendit ei antud.
- b)1993. aastal oli E. Behrsinile võimalikult tagastatava vara nimekirjas kruntrendimaa: kinnistu Pärnus r t 11. J. Buks esitas taotluse enne 1. märtsi 1994, s.o enne kruntrendimaade tagastamise avalduste esitamise tähtaega. Seega esitati avaldus tähtaegselt. Asjaolu, et vara koosseis hiljem täpsustus, ei muuda esitatud avaldust kehtetuks ega mittetähtaegselt esitatuks.
- c)Põhjusel, et avalduste vastuvõtja ei järginud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (ÕATK) p-st 8 tulenevat selgituskohustust, võis kaebuse esitaja järeldada, et avaldus esitati tähtaegselt.
- d)AETS § 2 lg-s 3 sätestatud tähtaja, 31. märts 1993, kohaldamine piiraks isiku õigusi taotleda omandireformi seadustega kehtestatud tähtaegade ennistamist nende tähtaegade suhtes, mis on seadusandja poolt kehtestatud pärast 31. märtsi 1993. Seaduse selline kohaldamine rikuks põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest osadele subjektidele oli antud tähtaja ennistamise õigus ning osadel seda õigust piiratakse.
- e)ÕVVTK keskkomisjoni tegevuse lõpetamise järel kuuluks avalduse esitamise tähtaja ennistamise küsimus kohaliku komisjoni pädevusse, sest tulenevalt ORAS § 19 lg-st 2 lahendavad kohtueelselt kaebusi vara tagastamise või kompenseerimise menetluse käigus tehtud otsuste peale maakonnakomisjonid. Selline sõnastus sisaldab õigustatud subjekti õigust kaevata eelnevate komisjonide otsuste peale ja taotleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste tähtaegade ennistamist. Mõjuvateks põhjusteks tähtaja ennistamisel on asjaolud, et temale ei selgitatud avalduse esitamise tähtaja ennistamise korda, samuti ei olnud Lätis avatud avalduste vastuvõtmiseks esindusi. 5. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja leidis, et ÕATK p 4 kohaselt võeti ebaseaduslikult võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks avaldusi vastu 17. jaanuarini 1992 ja taotlejale väljastati tõend. Pärast märgitud tähtaja möödumist esitatud avalduste lahendamisel lähtutakse märgukirjade ja avalduste läbivaatamist reguleerivatest õigusaktidest. J. Buks ei esitanud maakonnakomisjonile seadusega sätestatud tähtajaks ühtegi avaldust X 71 talu maa tagastamiseks või kompenseerimiseks. Kuna X 71 maa ei olnud kruntrendimaa, siis maa tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamise tähtajaks oli 17. jaanuar 1992 või ÕVVTK keskkomisjoni kaudu kuni 31. märtsini 1993. Seega ei esitanud J. Buks avaldust tähtaegselt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 3
(5)3-05-88
- Halduskohus on nõuetekohaselt motiveerinud, miks ta ei pea veenvaks kaebaja väiteid selle kohta, et kaebaja esitas avalduse vaidlusaluse kinnistu tagastamiseks enne aprilli, teisisõnu hiljemalt
- märtsiks
- Halduskohus põhjendas oma hinnangut sellega, et avaldust ei ole linnavalitsuses registreeritud, kaebajal puudub tõend avalduse vastuvõtmise kohta ning tunnistaja I. Buka ei ole kindel avalduse esitamises märtsis
- Samuti märkis halduskohus, et avaldust muu vara tagastamiseks ei saa käsitada avaldusena X kinnistu tagastamiseks. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Väidetavalt
- aastal esitatud avalduses ei ole X kinnistut ega muud Audru vallas asuvat vara mainitud. Juttu on vaid Pärnus asuvast majast ja krundist. Ringkonnakohus nõustub ka kohtu seisukohaga, et kaebaja ei pöördunud linnavalitsusse märtsis
- Tunnistaja I. B ei mäletanud, kas ta külastas koos kaebajast abikaasaga Pärnu Linnavalitsust märtsis või aprillis
- Küll aga kinnitas ta, et ametnik „ütles meile, et jäime hiljaks kümme päeva avalduse esitamisega“ (tl 77). Ringkonnakohus leiab, et avalduse esitamise kohta õigusaktide kohaselt väljastatava tõendi puudumine ei võta isikult võimalust tõendada avalduse esitamist muude tõenditega, kuid käesoleval juhul ei kinnita muud tõendid avalduste õigeaegset esitamist, vaid pigem sellega hilinemist, sest tunnistaja mäletamist mööda selgitas ametnik neile juba avalduse esitamise ajal, et tähtaeg on mööda lastud.
- Halduskohus on õigesti selgitanud, et kaebaja viited endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seadusele ei ole asjakohased, sest vaidlusalune maa ei olnud kruntrendimaa. See, et nimetatud seadus võis võimaldada kaebajal taotleda täiendavalt ka mõne endise kruntrendimaa tagastamist kuni
- märtsini 1994, ei andnud talle õigust täiendada niisugust avaldust X maaüksuse võrra, mille osas oli avalduse esitamise tähtaeg juba ennistamatult möödunud.
- Tõsi, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (ÕVTK) p 16 lg 1 näeb ette, et kui pärast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse vastuvõtmist selgub uusi asjaolusid selle vara kohta (vara suurus ja koosseis, endine omanik jm), teeb materjalides vajalikud täiendused ja täpsustused avaldajate poolt esitatud või kogutud tõendite alusel sama korra p-s 14 märgitud materjalide ettevalmistaja. ÕAEK p 36 lg 1 sätestab, et kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud (taotletakse vara, mida ei olnud esialgu märgitud, esitatakse uusi tõendeid jms), mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta kohalikule komisjonile, kes vaatab need läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast arvates. Tallinna Ringkonnakohus asus
- aprilli
- a otsuses haldusasjas nr 2-3/76/2002 (lk 7) seisukohale, et viidatud sätte mõte ei ole
- jaanuariks 1992 konkreetse vara suhtes tagastamisvõi kompenseerimisavalduse esitanud isikule tähtajatu võimaluse andmine taotleda täiendavalt ja piiramatult ükskõik millise vara tagastamist pärast seadusega vara tagastamise taotlemiseks seaduses kehtestatud tähtaja möödumist. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde. ÕVTK p-s 16 kasutatud sõnastusest „selle vara kohta“ järeldub, et silmas ei peeta ükskõik millise vara suhtes avalduse esitamist. ÕAEK p 36 lg 1 ei reguleeri ise täiendava vara taotlemist ega selle tähtaegu, vaid üksnes viitab olukorrale, kus täiendavat vara on pärast komisjoni otsuse tegemist tagasi taotletud. Täiendava vara tagastamise taotlemine peab p 36 lg 1 kohaldamiseks vastama õigusaktides sätestatud nõuetele, sh olema tähtaegne. ÕAEK kehtestamise ajal ei olnud välistatud, et komisjoni otsus jõutakse teha enne, kui mööduvad lõplikult võimalused avalduse esitamiseks. 4
(5)3-05-88 Seega ei anna mujal asunud kruntrendimaa tagastamise avalduse esitamine pärast
- märtsi 1993 õigust esitada avaldusi igasuguse õigusvastselt võõrandatud vara tagastamiseks pärast nimetatud tähtpäeva.
- Sarnaselt eeltoodule ei ole asjakohased ka kaebaja viited endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadusele, NSV Liidu sõjaväebaaside jaoks sundvõõrandatud maa tagastamise, kompenseerimise ja asendamise seadusele ning omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg-tele 2 ja
- Käesoleval juhul ei olnud tegu nimetatud seadustes sätestatud tingimustele vastanud avaldusega. See, kas eelpoolnimetatud seaduste alusel vara tagastamise avalduste esitamisel oli tähtaegade ennistamine võimalik ja kas selle võimaluse puudumine võib olla vastuolus võrdsuspõhiõigusega, ei mõjuta kaebaja õigusi, sest kaebajal oli kuni
- märtsini 1993 võimalik taotleda ennistamist.
- Halduskohus on õigesti leidnud, et vaidlusaluse maaüksuse tagastamise tähtaega ei ole AETS § 2 lg-st 3 tulenevalt enam võimalik ennistada. Kui menetlustähtaja ennistamise võimalus on omakorda ajaliselt piiratud, ei ole ennistamisvõimaluse lõppemise järel enam oluline, kas ennistamistaotlus jäi õigel ajal esitamata mõjuval või muul põhjusel. Seega ei saaks kaebaja nõuet tähtaja ennistamiseks rahuldada ka siis, kui asutused oleks omal ajal jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Selgitamiskohustuse rikkumine võib pärast tähtaja ennistamise võimaluse lõppemist anda alust vaid kahjunõudeks. See, kas kaebajale võis pärast avalduste esitamise tähtaja ja selle ennistamisvõimaluse lõppemist jääda mulje, et tema väidetav avaldus on siiski esitatud tähtaegselt, ei anna alust lugeda tema avaldust tähtaegseks, kui see tegelikult ei olnud tähtaegne.
- AETS § 2 lg 3 ei muutnud kaebaja jaoks avalduse esitamist võimatuks, vaid lahendas vara tagastamise nõudeõiguse ja õiguskindluse vahelise konflikti viisil, mille põhiseaduspärasuses ei ole alust kahelda. Avalduse hiline esitamine on legitiimne põhjus kohtlemaks kaebajat teisiti kui isikuid, kes esitasid avalduse seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Omandireformi lõpuleviimine mõisliku aja jooksul on kaalukam väärtus kui vara tagastamine iga hinna eest kõikidele õigustatud subjektidele. Riik ei saa vastutada okupatsiooniaastatel võõrandatud vara tagastamise korraldamisel kõigi objektiivsete takistuste eest, mis kaasnesid vara tagastamise avalduste esitamisega.
- Kuna avalduse esitamise tähtaja ennistamine on seadusega välistatud, ei ole tähtsust sellel, kas käesoleval ajal eksisteeriks veel ennistamiseks pädev organ.
- Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 92 lg 1). Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 5
(5)