Obsah (6)

§ 24§ 25§ 44§ 9§ 18§ 16

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06- 2283 Otsuse avalikult kuulutamise 14.02.2007, aeg ja koht Tartu Halduskohtu kantselei Kohtunik Mare Priks Koht

ja sellega seonduvate õigusaktide vastavust põhiseadusele. Asja materjalide kohaselt on Muinsuskaitseamet teinud ettekirjutuse 30.08.

1. Ettekirjutus on suunatud adressaatidele .- Tuglase 1 krundi (7767 m2)omanikele - esitatud kaebuses A.S.le (794/4386) ja teistele omanikele. Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kulutuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialist Maret Eimre on kontrollinud 23.08.2006 arhitektuurimälestist (reg. Nr. 7129 Tuglase 1, 19 saj. Tähtvere mõisa vana peahoone (mälestiseks tunnistatud kultuuriministri
2. märtsi 1997.a. määrusega nr. 12). Inspekteerimise käigus on tuvastatud
3. augustil
4. aastal kell 10.30 järgmist: Arhitektuurimälestistel Tähtvere mõisa vana peahoone asukohaga Tuglase 1 on teostatud allkirjeldatud kooskõlastamata ehitustöid muinsuskaitse eritingimusteta, projektita, järelevalveta ja Tartu LV kultuuriväärtuste teenistuse tööde alustamise loata kergplokkidest ja puidust juurdeehitis, mille tagajärjel mälestise välisilme on rikutud (

§ 24lg 1 p.

2,6,7,9 ja lg 2 rikkumine). Mälestise peafassaadilt on eemaldatud krohv ja paljastatud maja maakivimüüritis ning varasemate akende kaarsillused. Peafassaadile on ehitatud uus hoonega sobimatu puitpostidele toetuv rõdu. Teisele korrusele on paigaldatud montaaživahuga plastaknad, hoone lõunakülje teise korruse juurdeehitisest vabaks jääval osal on samuti uued plastaknad. Hoone tagaküljel on paigaldatud 2 ruudujaotuseta plastakent ja suurendatud varasemate akende avasid (montaaživahu kasutamine ja plastikakende paigaldamine kui mälestisele lubamatu remondivõte ning sobimatud materjalid (

§ 24lg 1 p.

1,6,7,8,9 lg 2 rikkumine)). Muinsuskaitseliselt väärtuslik teisele korrusele viiv puidust trepp ning eeskoja laiadest laudadest põrand on kaetud betooniga, samuti on eeskoja tagaosas ehitatud uus laudsein (

§ 24lg 1 p.

1, 8, 9; lg 2 rikkumine). Omavoliliselt on mälestise kaitsevööndisse ehitatud puidust, plekiga kaetud garaaź ning plekile maalitud maakivimuster (

§ 25lg 2 p.

1). Ettekirjutuse aluseks on toodud

§ 24lg 1 p.

1, 2, 6, 7, 8, 9 ja lg 2; § 25 lg 2 p. 1; § 35 lg 1,2,3,3´, 6; § 36 lg 1; § 40 lg 1 rikkumine ning §

1. Ettekirjutusest tulenevad kohustused ja täitmise tähtajad on järgmised: l. Viivitamatult peatada kooskõlastamata tööd arhitektuurimälestistel Tuglase 1 ja selle kaitsevööndis;
2. Esitada Tartu LV kultuuriväärtuste teenistusele kooskõlastamiseks muinsuskaitse tegevusluba omava projekteerija poolt koostatud muinsuskaitse eritingimused ja projekt mälestise taastamistöödeks hiljemalt 01.11.
4. Taastada mälestise välisilme vastavalt kooskõlastatud muinsuskaitse eritingimustele ja projektile hiljemalt 01.09.
6. Eemaldada trepikoja puittrepilt ja eeskoja põrandalt betoonikiht ja taastada puittrepp ja eeskoja põrand vastavalt kooskõlastatud muinsuskaitse eritingimustele ja projektile hiljemalt 01.09.
7. Hoiatusena on viidatud

§ 44

,2 lg 4 ja lg 5 sätetele, mille alusel on õigus kohaldada asendustäitmist või sunniraha , kui ettekirjutuses toodud tähtaegadeks ei ole kohustusi täidetud. Ettekirjutuse on koostanud Muinsuskaitseameti järelevalveosakonna Tartumaa vaneminspektor Mart Siilivask. Muinsuskaitseamet on teinud vaideotsuse kaebaja vaide läbivaatamisel ning otsustanud 24.10.2006 otsusega nr. 1.1-7/1187 jätta vaie rahuldamata. Muinsuskaitseameti kaitsekohustustuse teatisest nr. 4033 Tartus 21.11.2005 nähtub, et teatis on koostatud ehitise Tartu linn Tuglase 1 suhtes , mälestis nimetusega - Tähtvere mõisa vana peahoone 19 saj ning tunnistatud mälestiseks kultuuriministri 20.03.1997 määrusega nr. 12 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“. Kaebaja on esitanud nõuded tühistada Muinsuskaitseameti ettekirjutus 30.08.2006, tühistada vaideotsus 24.10.2006 nr. 1.1-7/1187 ning tunnistada õigusvastaseks Tartu Linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialisti Maret Eimre toiming Tuglase 1 elamu kontrollimisel. Kaebuse täienduses on kaebaja viidanud jutuajamistele, mis on aset leidnud ametkonnas seoses elamu Fr. Tuglase 1 remonttöödega ning toob välja elamu ehitusprobleemid kogu majaelanike huvides. Kaebaja on toonud välja asjaolud, et talle kuulub omandiõiguse alusel Tartu Linnas Fr. Tuglase 1 korterelamus korterid , mille omandamiseks on sõlmitud notariaalne ostu-müügileping ning kaebaja ja teised majaelanikud ei olnud teadlikud, et soetatavate korterite suhtes koos selle elamuga kehtivad muinsuskaitselised piirangud ja kohustused. Kaebaja sõnutsi puudusid selle kohta märked notari poolt sõlmitud ostu-müügilepingus. Kaebaja väidete kohaselt ei ole kaitsekohustuse teatisel vaidlustamisviidet ning ei pea õigeks, et kaitsekohustuse teatis on koostatud 8 aastat hiljem elamu mälestiseks tunnistamisest. Kaebaja on seisukohal, et

§ 44

,2 lg 3 toodud ettekirjutuse peale vaide esitamise tähtaeg 10 päeva on põhjendamatult lühike. Kaebaja leiab, et ettekirjutust koostades peab ka välja selgitama rahaliste vahendite võimalused. Kaebuse täienduses taotleb kaebuse esitaja lisaks ettekirjutuse ja vaideotsuse tühistamisele ning vanemspetsialist Maret Eimre tegevuse õigusvastaseks tunnistamisele ka

§ 44

,2 lg 3 Põhiseadusega vastuolus olevaks ning taotleb muudatuste tegemist

s. Kaebaja taotleb kaebuse täienduses tunnistada õigusvastaseks Fr. Tuglase 1 kultuurimälestiseks tunnistamine ja jätta majale varasem staatus ning määratleda kindlaks kaebaja töövaev kaebuse koostamisel ning mõista ka õiglane hüvitis. Muinsuskaitseamet ei nõustu kaebusega ning taotleb jätta kaebus rahuldamata. Muinsuskaitseameti seisukohalt on vaidlusalune elamu tunnistatud kultuuriministri määrusega 20.03.1997 nr. 12 mälestiseks ning kantud Kultuurimälestiste Riiklikku Registrisse. Muinsuskaitseamet tunnistab, et kaitsekohustuse teatis elamu mälestiseks olemise kohta on koostatud alles 21.11.2005, mis on omanikele väljastatud. Pärast kaitsekohustuste teatise väljastamist on alustatud elamus Muinsuskaitseametiga kooskõlastamata ehitustöödega. Tartu Linna ja Muinsuskaitseameti vahel on sõlmitud haldusleping muinsuskaitsealaste riiklike kohustuste täitmise kohta. Põhimõtteliselt on Muinsuskaitseamet nõus, et ei nõua mitte kõikide elamus tehtud remonttööde likvideerimist, vaid arvates ajast 2005.a. novembrist, mil kaitsekohustuste teatis oli väljastatud korteri omanikele. Tartu Linnavalitsuse seisukohalt on kaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Tartu Linnavalitsus on seisukohal, et tulenevalt halduslepingust , millega on üle antud riiklike muinsuskaitsealaste kohustuste täitmise raames ülesanne, kontrollis ehituse- ja arhitektuuriosakonna kultuuriväärtuste teenistuse spetsialist Maret Eimre 23.08.2006 visuaalse vaatluse teel endise Tähtvere mõisa vana peahoonet asukohaga Tartus Tuglase 1, mis on tunnistatud arhitektuurimälestiseks. Maret Eimre on lähtunud halduslepingust tulenevatest kohustustest , mis on arhitektuurimälestiste visuaalse vaatluse õiguslik alus. Tulenevalt halduslepingu p. 3.3 on Tartu Linnavalitsusel kohustus koostada ja väljastada kaitsekohustuse teatis Tartu linna haldusterritooriumil asuva mälestise kohta, lähtudes kultuuriministri käskkirjast, millega on asi tunnistatud arhitektuurimälestiseks. Kohtu seisukohad: Kaebuse esitajale kuulub omandiõiguse alusel Tartu linnas aadressil Fr. Tuglase 1 korterelamus asuvad korterid, mille omandamiseks on sõlmitud notariaalne ostu-müügi leping. Käesolevas kaebuses on kohtul olnud ülesandeks välja tuua käesoleva asja menetlust puudutavad kaebaja väited ning väited, mida kohus käesolevas kaebuses menetleda ei saa. Kohus on kaebuse menetlusse võtnud ning asja menetlenud vastavalt kaebaja soovile kirjalikus menetluses. Kohus on laialivalguvast kaebuse täiendusest püüdnud esitatud kaebust menetletavaks teha. Kohus menetleb nõudeid, milles kaebaja taotleb tunnistada õigusvastaseks ja kaebaja õigusi rikkuvaks Muinsuskaitseameti ettekirjutus 30.08.2006; tunnistada õigusvastaseks ja tühistada vaideotsus . 24.10.2006 nr. 1.1-7/1187 ning nõuet tunnistada õigusvastaseks Tartu Linnavalitsuse toiming, mis seisneb arhitektuuri ja ehitise osakonna kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialisti Maret Eimre Tuglase 1 elamu kontrollimises seoses asjaoluga, et hoone on arhitektuurimälestis. Kaebuse täienduses on vaidlustatud ka kaitsekohustuse teatist nr. 4033 ja on esitatud nõue kontrollida

§ 44

,2 lg 3 ja teiste muinsuskaitselisusega seonduvate õigusaktide vastavust põhiseadusega. Antud asjas ei saa kohus anda hinnangut kaebuses toodud väidetele, mis on suunatud vastustajate tegevusele või tegevusetusele, mis puudutab kaebuse täienduses väljatoodud väidetavaid eksperthinnanguid, kuna tegemist võib olla eksperthinnanguga seoses mälestiseks tunnistamisega kultuuriministri käskkirjaga

1. aastal, kuna kultuuriministri käskkiri 20.03.1997 „Kultuurimälestisteks tunnistamise kohta“ ei ole käesolevas asjas vaidlusesemeks. Kaebuses on toodud emotsionaalsel tasemel välja kaebaja pahameel haldusorganite peale seoses asjaoluga, et korterid Fr. Tuglase 1 majas olid juba korterite omandamisel tunnistatud mälestiseks ning kaebaja ei olnud sellest teadlik. Kaebaja on väitnud oma kaebuses, et on sõlminud korterite omandamisel notaris ostu-müügilepingu ning ta ei olnud teadlik , et tema poolt nimetatud elamu on seotud muinsuskaitseliste piirangute ja kohustustega ning ka kinnisvara hindamisakt ei kajastanud seda. Kaebaja ei ole väitnud ka asjaolu, et ta ise oleks küllaldaselt kontrollinud ostetava objekti tausta. Kohus on seisukohal, et kogu käesoleva kaebuse on põhjustanud asjaolu, et kaebaja ei olnud väidetavalt teadlik ostetava objekti muinsuskaitselisusest. Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja on vormistanud notaris
2. aastal korterite ostumüügi tehingu, tulnuks kaebajal endal astuda samme ostetava objekti olemuse kontrollimiseks. Asjaolu, kas notar on järginud selgitamiskohustust tehingu vormistamisel , selgitades mälestiseks olemist, ei ole käesolevas asjas vaidlusesemeks. Nimetatut tulnuks kaebajal vaidlustada seadusega sätestatud korras arvestades kaebetähtaegu. Samuti ei saa olla vaidlusesemeks käesolevas asjas 1997.a. antud üldmäärused, mis puudutavad kultuurimälestisteks tunnistamise korda ja muud toimingud, mis on seotud elamu mälestiseks tunnistamisega, kuna 1997.aasta kultuuriministri määrus ja muud sellega seonduvad õigusaktid, mida ka kaebaja ise ei ole konkretiseerinud, ei ole käesolevas asjas vaidlusesemeks. Kohus rõhutab, et igat haldusakti ja toimingut saab vaidlustada seaduses sätestatud tähtaegu ja korda järgides. Põhiseaduse § 139 kohaselt teostab õiguskantsler järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide (üldaktid) põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Halduskohtus saab vaidlustada haldusakte, mis on antud üksikjuhtumi reguleerimiseks. Kaebaja on seisukohal, et üleüldse puuduvad muinsuskaitselisusega seonduvatel toimingutel ja kultuuriväärtuslikkuse seadmisel vaidlustamisviited, samuti puudub vaidlustamisviide kaitsekohustuse teatisel. Kohus on seisukohal, et kaebajal on õigus vaidlustada kõiki toiminguid ja haldusakte, mis võiksid tema õigusi rikkuda, seadusega sätestatud korras ja tähtaegadel. Kaitsekohustuse teatist ei saa käsitleda haldusaktina HMS § 51 tähenduses, seega ei pea tal olema ka vaidlustamisviide. Kaitsekohustuse teatise näol on tegemist dokumendiga, mis sisaldab endas kirjeldust mälestise tunnustest, lühikirjeldusest, üldseisukorrast ning samuti mälestise hooldamiseks tehtavate tööde loetelu. Kuigi vaidlustamisviide puudub, on saanud kaebaja seda kohtus vaidlustada, mistõttu vaidlustamisviite puudumine ei ole olnud takistuseks kaebuse esitamisel. Samas nähtub kaebuse täiendusest, et kaebaja räägib kogu majaelanike huvide eest, kuigi antud protsessis ei ole kaebaja isik, kes saaks kaebust esitada teiste isikute huvides. Samas taotleb kohtul välja nõuda täiendavaid dokumente ja selgitusi Muinsuskaitseametilt , mis puudutavad elamu mälestiseks tunnistamise perioodi. Kohus ei ole kaebuse täienduses toodud sellekohaseid taotlusi pidanud põhjendatuks kui asjasse mittepuutuvaid nõudeid ning selgitab kaebajale, et 1997.aastast pärinevaid dokumente elamu kohta saab Muinsuskatseametilt ja/või Tartu Linnavalitsuselt välja nõuda teabenõude korras. Mis puudutab hüvitise väljaarvutamise ja väljamõistmise nõuet, siis sellekohase kaebuse võib kaebaja esitaja tulenevalt HKMS § 6 lg 3 p. 2, mille alusel saab kaebust esitada avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju nõudes. Seega on võimalik kahju nõudes esitada kaebus , arvestades HKMS § 9 lg 4 tulenevaid nõudeid ning tasuda tuleb ka hüvitise nõudelt riigilõiv. Asja materjalide kohaselt on elamu Tuglase 1 ja Tuglase 3 tunnistatud kultuuriministri 20.03.1997 määrusega nr. 12 kultuurimälestiseks ( reg.nr. 246 Tähtvere mõisa peahoone 1912 Tuglase 1 ja reg.nr. 247 Tähtvere mõisa vana peahoone
3. saj.- Tuglase 3) ning elamud on kantud Kultuurimälestiste Riiklikku Registrisse, mis nähtub ka elektroonilisel kontrollil. Kultuurimälestiste Riikliku Registri andmete kohaselt on Tähtvere mõisa vana peahoone (
4. saj) aadressiks märgitud Tuglase
5. Seega on Fr. Tuglase 1 mälestiseks tunnistamise fakt olemas ning elamu näol on tegemist kultuurimälestisega.

§ 44

,1 kohaselt teostab Muinsuskaitseamet riiklikku järelevalvet

ja selle alusel kehtestatud nõuete täitmise üle kontrolli.

§ 9

lg 2 alusel on sõlminud Tartu Linnavolikogu halduslepingu 18.03.2005 Muinsuskaitseametiga riiklike muinsuskaitsealaste kohustuste täitmise kohta Tartu linnas. Nimetatud lepingu ülesanne on Muinsuskaitseametile pandud muinsuskaitsealaste riiklike kohustuste osaline üleandmine Tartu Linnavalitsusele. Tartu Linnavolikogu otsusega nr. 71 20.04.2006 on sõlmitud uus haldusleping, millega on kehtivuse kaotanud 18.03.05 sõlmitud haldusleping. Juhindudes 18.03.2005 halduslepingu p.3.3 koostas ja väljastas arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialist Maret Eimre 21.novembril 2005 riigi kaitse all oleva mälestise (Tähtvere mõisa peahoone 19. saj.) kaitsekohustuse teatise nr. 4033. Kaitsekohustuse teatis on kaebajale väljastatud tähitud postiga 24.11.2005 ( number 051690049). Sellest ajast on kaebaja teadlik kaitsekohustuse teatise olemasolust. .

§ 18

tuleneb nõue kaitsekohustuse teatise vormistamiseks objekti mälestiseks tunnistatud õigusakti alusel. Antud juhul on kaitsekohustuse teatisel viide mälestiseks tunnistamise õigusaktile - so. kultuuriministri määrus 20.03.1997 nr. 12 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“, märgitud on kultuurimälestise riikliku registri number, mälestise asukoht ja mälestise nimetus ning teatis vastab

§ 18toodud nõuetele..

Mõlemad vastustajad möönavad, et teatise koostamine on suur töö, mis tingis teatise väljastamise tunduvalt hiljem, so. 21.11.2005, arvates elamu mälestiseks tunnistamise hetkest 1997.a. Muinsuskaitseamet on asunud seisukohale möönates, et elamu korterite omanikud said elamu mälestiseks olemisest väidetavalt teada alles kaitsekohustuse teatise väljastamisel 2005.aasta novembris, siis mitmesuguste remonttööde suhtes, mis on teostatud enne nimetatud kuupäeva, ei nõua Muinsuskaitseamet mitte kõikide tehtud tööde likvideerimist , vaid paneb elamu omanikele kohustuse kõik edaspidised tööd Muinsuskaitseametiga kooskõlastada. Sellist seisukohta on väljendanud Muinsuskaitseamet ka vaideotsuses ning vastavad kitsendused tulenevad

§ 24ning need kehtivad kõikide mälestiste omanikele.

Halduslepinguga 20.04.2006 nr. 71 Tartu Linnavalitsusele üle antud riiklike muinsuskaitsealaste kohustuste täitmise raames on kontrollinud Maret Eimre 23.08.2006 visuaalse vaatluse tulemusel endist Tähtvere mõisa vana peahoonet asukohaga Tartus Tuglase 1, mis on tunnistatud kultuurimälestiseks. Nimetatud toiming tuleneb lepingukohustustest ning on seega õiguspärane ning iseenesest pädeva ametiisiku visuaalne vaatlus kaevatava objekti suhtes, ei saa rikkuda kaebaja õigusi. Seega puudub alus Maret Eimre toimingu , mis seisnes visuaalse vaatluse tulemusel arhitektuurimälestise Tuglase 1 kontrollimises, õigusvastaseks tunnistamiseks, nimetatu läbiviimine ei saa rikkuda kaebaja õigusi. Kaebaja õigusi võib rikkuda haldusakt, mis on kontrolli tulemusena välja antud. Antud asjas on Muinsuskaitseamet teinud ettekirjutuse 30.08.2006, milles on aluseks võetud inspekteerimise käigus 23.08.2006 tuvastatud asjaolud. Ettekirjutust on ka kaebaja käesolevas asjas vaidlustanud haldusakti tühistamise nõudes. Muinsuskaitseamet on teinud kindlaks, et elamus toimunud Muinsuskaitseametiga kooskõlastamata ehitustööd on tehtud pärast seda kui kaebaja oli teadlik kaitsekohustuse teatise olemasolust, so. pärast 2005.aasta novembrit, mil kaebajale kaitsekohustuse teatis on väljastatud. Kohus peab õigeks Muinsuskaitseameti seisukohta selles, et ettekirjutust rakendatakse nende tööde suhtes, mis on teostatud pärast 2005.aasta novembrit ja pärast 2005. aasta novembrit peavad olema teostatavad remonttööd Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud. Ettekirjutus sisaldab ettekirjutuse adressaatide poolt

§ 24lg 1 p.1, 2, 6, 7, 8, 9 ja lg 2 ning § 25 lg 2 p.

1; § 35 lg 1,2,3, 3,1, 6 § 36 lg 1; § 40 lg 1rikkumisi. Ettekirjutuse tegemise õigus tuleneb Muinsuskaitseametil kui järelevalveasutusel

§ 44,2.

Kaebaja poolt väljatoodud asjaolu, et ettekirjutuses p. 2 ja 3 sisu järgi tuleb kiiresti raha leida ettekirjutuse täitmiseks ning nimetab sunniraha kohaldamist väljapressimiseks, on kaebaja emotsionaalne väljend. Muinsuskaitseamet on öelnud, et on nõus ettekirjutuses sätestatud tähtaegade pikendamisega ning nõutakse ainult nende remonttööde kooskõlastamist Muinsuskaitseametiga, mis on planeeritud teha pärast

1. novembrit. Sunniraha nõue ei ole väljapressimine, nagu väidab kaebaja, vaid tuleneb Asendustäitmise ja sunniraha seadusest. Kokkuvõttes ettekirjutus vastab haldusakti nõuetele, on kooskõlas kehtiva õigusega , ettekirjutusega ei ole rikutud kaebaja õigusi , ettekirjutuses toodud tähtajad ettekirjutuse täitmiseks on mõistlikud ning käesolevaks ajaks on saabunud üksnes ettekirjutuse täitmiseks p. 1 ja p. 2 loetletud tähtajad , punktide 3 ja 4 osas kuulub ettekirjutus täitmisele alles 01.09.
2. Samas väidab kaebaja, et ettekirjutuse vaidlustamiseks vaide esitamiseks 10 päeva on ebamõistlikult väike. Kohus selgitab, et 10- päevane tähtaeg ettekirjutuse vaidlustamiseks vaide esitamise korral tuleneb

§ 44,2 lg 3 ning ei saa rikkuda kaebaja õigusi.

Kui kaebaja ei soovi vaiet esitada, on kaebajal õigus vaidlustada haldusakti haldusakti tühistamise nõudes otse halduskohtus 30 päeva jooksul, seega on kaebajal tagatud igati kaebeõigus, mida kaebaja on ka realiseerinud. Kaebaja on esitanud ka tähtaegselt vaide ettekirjutuse vaidlustamiseks ning vaideotsusega on jäetud 24.10.2006 nr. 1.1-7/1187 rahuldamata. Vaideotsuses on välja toodud kõik faktilised asjaolud, mis puudutab elamus Muinsuskaitseametiga kooskõlastamata ehitus- ja remonditöid. Vaideotsuses ollakse seisukohal, et kõik omanikud on kohustatud järgima kõiki mälestisega seotud piiranguid ning vastavalt

§ 16lg 1 p.

1 vastutavad mälestiste omanikud ja valdajad mälestise säilimise eest ning on kohustatud mälestist hooldama. Samas on tehtud Muinsuskaitseameti poolt mööndus, et ollakse nõus vastavate taotluste esitamisel pikendama kohustuste täitmise tähtaegu. Kohus on seisukohal, et vaie on läbi vaadatud Haldusmenetluse seadustiku § 83-87 sätteid järgides ning vaideotsuse tühistamiseks puudub alus. Kaebaja suhtes ei ole rikutud kaebaja õigusi ega hea halduse põhimõtteid. Kaebaja vaie on menetlusse võetud ning selle kohta on olemas haldusorgani vastus koos selgitustega vaideotsuse näol. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaebaja suhtes ei ole Tartu Linnavalitsuse toiminguga, kaevatava ettekirjutusega ega vaide läbivaatamisel rikutud kaebaja põhiõigusi, hea halduse põhimõtteid ega

st tulenevaid sätteid. Kaebaja probleem on alguse saanud

1. aastast , mil omandati Tuglase l majas olevad korterid ning kaebaja kas jättis tähelepanuta või leppis olukorraga või ei teavitatud teda ostumüügi vormistamisel notaris, et elamu, kuhu ta korteri soetab, on tunnistatud arhitektuurimälestiseks. Antud juhul on kohus tuvastanud, et kaebaja on teadlik
2. aasta novembrist , et elamu asukohaga Tartu Fr. Tuglase 1 on tunnistatud mälestiseks kultuuriministri määrusega 12 /20.03.1997 ning kaebaja suhtes rakenduvad nimetatud ajast

§ 24tulenevad kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal kehtivad kitsendused.

Kohus lähtub HKMS § 25 lg 1 ja HKMS § 26 lg 1 p. 6. Kohtukulude nõuet ei ole. Kohtunik Mare Priks