← Eesti

3-05-782/4

Obsah (6)§ 67§ 28§ 64§ 29§ 44§ 48

3-05-782 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Kaire Pikamäe, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 3. oktoober 2006, Tallinn Haldu

) § 67 lg-t 1 ja Pärnu Vangla kodukorra p-e 6.1.1., 6.1.5, 12.1 ja 12.

  2. R. Kalda kaebuses taotleti käskkirja nr 61 tühistamist. Kaebuse esitaja väitel ei nähtu vanglatöötajate seletustest üheselt, et kaebaja jättis talle antud korraldused täitmata. Kaebaja leidis, et on raske piiritleda, millal on tegemist isikupärase emotsionaalse kõnega, millal karjumisega, kuid tema kõnet konkreetses olukorras ei saanud pidada karjumiseks. Kaebaja allus temale antud korraldustele. Kaebaja leiab, et tema käitumises puudub distsiplinaarsüüteo koosseis ja süü ning seetõttu on vaidlustatud käskkiri õigusvastane. Kaebaja väitis, et talle pole enne karistuse määramist tutvustatud distsiplinaarasja materjale ning karistuse määramisel on rikutud distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks kehtestatud korda. Asja menetluse käigus väitis kaebuse esitaja veel, et vanglaametnikud kuulasid tema telefonikõnet pealt ning katkestasid korduvalt kõne, kaebaja aga ei kuulnud, mida vanglaametnikud talle ütlesid.
  3. Pärnu Halduskohtu 28.11.2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 1)

§ 67

lg 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Pärnu Vangla kodukorra p-de 6.1.1. ja 6.1.5 kohaselt peab kinnipeetav isik täitma vangistusseadust, Pärnu Vangla kodukorda ja muid eelvangistuse ja vangistuse täideviimist reguleerivaid õigusakte, alluma vanglaametnike ja –teenistujate seaduslikele korraldustele, olema viisakas vangla teenistujatega, vanglat külastavate isikutega ning teiste kinnipeetavatega. Kodukorra pde 12.1 ja 12.3 kohaselt peavad kinnipeetavad ja vanglatöötajad igapäevases suhtlemises kinni pidama üldistest moraali ja eetika tõekspidamistest, mis tähendab olla vastastiku eelkõige viisakas, lugupidav ja arvestav. Suhtlemine toimub „Teie” vormis. Kinnipeetavad peavad vastuvaidlemata täitma ametnike seaduslikke korraldusi. 2) Vangla administratsioonil peab olema võimalus õiguserikkumist ära hoida või tõkestada, kui tekib piisav kahtlus, et kinnipeetav võib panna toime õiguserikkumise.

§ 28lg 2 sätestab, et kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul.

Seega peab vanglaametnikel olema võimalus kontrollida, kas telefoni kasutamine toimub kinnipeetava arvel. Viidatud paragrahvi lg 3 kohaselt on keelatud kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks muuhulgas kaitsjaga. Järelikult ei saa vanglaametnik telefonikõnet kaitsjaga pealt kuulata või katkestada, kuid võib telefoni kasutamist jälgida. Kogutud tõendite kohaselt saavad vanglaametnikud telefonikõne võtmise seaduslikkust hinnata läbi klaasi, millega on eraldatud hästi valgustatud ruum, kus paikneb taksofon, telefoni tabloole ilmuvat teksti jälgides. Seaduslikud on vanglaametnike korraldused, mis on antud eesmärgiga vabastada telefoni tabloo ning suunatud

§ 28lg 2 täitmise kontrollimiseks.

3) Kui kaebaja väitel kuulasid vanglaametnikud pealt telefonikõnet, pidi sel juhul ka kaebaja kuulma vanglaametnike kõnet ja nende poolt antud korraldusi. Seda kinnitavad tunnistajate ütlused ja kaebaja 01.08.2005 Pärnu Vangla direktorile esitatud kirjalikus taotluses kirjeldatu (tl 11-12), mille kohaselt kuulis ta, kuidas valveruumi sisenemisel andis H. L U. Vle korralduse kontrollida tema kõnet ning U. V teatas kaebajale, et soovib näha, kellele viimane helistab. Samas taotluses märgib kaebaja, et pärast seda, kui ta uuesti võttis kõne oma advokaadile, tuli telefoniruumi uuesti H. L, kuulas kõnet pealt ja tahtis vaadata, kuhu kaebaja helistab. Sellega on ümber lükatud kaebaja väide, et ta ei kuulnud, mida ametnikud temalt nõudsid. 2

(7)3-05-782 4) Kohtul ei ole alust kahelda tunnistajate U. V ja H. L ütlustes, mille kohaselt anti kaebajale korraldus astuda telefoniaparaadi eest kõrvale ja vabastada tabloo. Kui kaebaja ei saanud aru, milliseid korraldusi ja millisel eesmärgil talle anti, oleks ta pidanud vähemalt püüdma tavapärase suhtlemise teel (näiteks küsides) selgust saada vanglaametnike väidetavalt arusaamatu käitumise põhjustes. Asjas kogutud tõenditest saab järeldada, et telefonitabloo ei olnud kaebaja helistamise ajal vanglaametnikele nähtav ja tabloo vabastamiseks antud korraldustele kaebaja ei reageerinud. 5) Kaebaja poolt H. L peale karjumine on tõendatud H. L ja U. V kohtuistungil antud ütlustega ja distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega (tl 9, 10, 14). 6) Protsessiosaliste seletuste ja tunnistajate ütluste kohaselt ei antud kaebajale korraldust katkestada telefonikõne. Kogutud tõendite kohaselt tingis kõne katkestamise lõuna saabumine, mille tõttu lukustatakse kõik kinnipeetavad kambritesse. Hinnates eelpool tuvastatud asjaolusid, asjas kogutud kirjalikke tõendeid ja tunnistajate H. L ja U. V ütlusi, on ümber lükatud kaebaja väited, et vanglaametnike tegevuse eesmärgiks oli kaebaja kõne pealt kuulamine ja/või katkestamine ning

§ 28lg-st 3 tuleneva õiguse piiramine.

7) Alusetu on kaebaja väide, et tulenevalt

§ 64

lg-st 2 tuli talle distsipliinirikkumisest teatada kohe peale helistamise lõppu 29.07.2005.

§ 64

lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Järelikult juhul, kui toimunud sündmuse osas otsustatakse asjas olulised asjaolud välja selgitada distsiplinaarmenetluse käigus, saab kinnipeetavale distsipliinirikkumise toimepanemisest teatada pärast distsiplinaarmenetluse alustamise otsustamist. Kogutud tõendite kohaselt on 29.07.2005 toimunud sündmuste kohta koostatud vanglaametnike ettekannetes kirjeldatud asjaolude Vlgitamiseks otsustatud algatada distsiplinaarmenetlus 01.08.2005 (tl 30). 8) Distsiplinaarasjas koostatud protokoll vastab seaduses sätestatud nõuetele, muuhulgas on sellele lähtudes vangla sisekorraeeskirja §-st 98 lisatud tunnistajate seletused, distsipliinirikkumise avastanud ametniku ettekanne, kinnipeetava seletus ja õiend kinnipeetava kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta. 16.08.2005 on distsiplinaarmenetluse protokolli kaebajale tutvustatud (tl 32). Kaebajalt on 02.08.2005 võetud seletus (tl 38-39), milles ta viitas tema poolt 01.08.2005 koostatud taotlusele ning taotles taotluse materjalide juurde võtmist. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt on esitatud taotlus rahuldatud (tl 30). Et kaebaja oli 02.08.2005 teadlik vaidlusaluse sündmuse kohta koostatud ettekandest, kinnitab kaebaja oma seletuses ning esitatud avalduses (tl 13 ja 15). Eeltoodust nähtub, et kaebajat teavitati, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal oli võimalik distsiplinaarmenetluse käigus tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga ning esitada omapoolseid seisukohti. Sellega oli tagatud kaebaja õigus olla ära kuulatud. Seadustest ei tulene nõuet, et distsiplinaarmenetlust läbiviiv isik on kohustatud isiklikult koguma kõik asjas olulised tõendid ning kohtuma isikuga, kelle käitumise osas menetlus toimub. 9) Kaebaja väitel ei saanud vaidlustatud käskkirjas viidata kehtivale distsiplinaarkaristusele, kuna temale Tartu Vangla direktori 13.05.2005 käskkirjaga nr 1-4/556 määratud distsiplinaarkaristus, millele käskkirjas viidatakse, on vaidlustatud halduskohtus. Kogutud tõendite kohaselt oli Tartu Vangla direktori 13.05.2005 käskkiri nr 1-4/556 kaebajale teatavaks tehtud (tl 41, 91). Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 kohaselt oli Tartu Vangla 3

(7)3-05-782 direktori 13.05.2005 käskkiri nr 1-4/556 käesolevas asjas vaidlustatud käskkirja vastuvõtmise ajal kehtiv, mistõttu sellele võis viidata. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Romeo Kalda apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Apellandi väited on järgmised. 1) Kohus on ebaõigesti järeldanud, et

§ 28

lg-st 2 tuleneb vanglaametnikele õigus jälgida kinnipeetava poolt telefoni kasutamist. Kinnipeetava telefonikõnesid kaitsjale on

§ 29lg 4 kohaselt keelatud kontrollida.

Kinnipeetava õigust telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused, võib

§ 28lg-s 1 sätestatud tingimustel piirata vangla direktor.

Vanglaametnikud, seistes kaebaja kõrval helistamise ajal, jälgides, kuhu kaebaja helistab, ning sisenedes kõne ajal korduvalt telefoniruumi, millega katkestati kaebaja vestlus advokaadiga, rikkusid

§-e 28 ja 29. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale õigust jälgida kinnipeetava kõne valimist ja kõne ajal telefoni tablood. 2) Kaebajale pole antud korraldust astuda telefoniaparaadi eest kõrvale ja vabastada tabloo. Seda pole väitnud ka tunnistajad H. L ja U. V. Alles sisenemisel telefoniruumi karjus hr L kaebajale „tule eest, ma tahan näha”. Kaebaja keeras end telefonitoru käes küljega H. L poole, täites ebaseadusliku korralduse. Seaduslikeks korraldusteks ei saa pidada kõikvõimalikke vanglaametnike jagatavaid käske. Kaebaja ei saanud aru, mismoodi tuleb vabastada tabloo. Enne ja pärast seda vahejuhtumit pole helistamise ajal kaebajalt tabloo näitamist nõutud. 3) Kaebaja ei ole varjanud telefoniaparaadi tablood. Kaebaja on suurt kasvu ning kui ta seisab helistamisel telefoni ees, jääb taksofon tema keha varju. 4) Kaebaja ei ole H. L peale karjunud. H. L karjus kaebaja peale, andes talle telefoniruumi sisenedes käsu telefoni eest ära tulla. Kuna kaebaja oli sunnitud seetõttu kõne pooleli jätma ja vanglaametnike eelnev käitumine oli äärmiselt provotseeriv (juba 4 korda oli kaebajat käidud segamas helistamise ajal), võis kaebaja erutatud häälel paluda tema häirimine ja ebaseaduslik jälitustegevus lõpetada. Seepeale ütles hr. L kaebajale „ära karju”, mispeale kaebaja võttis kohe hääletooni vaiksemaks, alludes korraldusele. Et kaebaja peale kõne lõppu pöördus hr. L poole rahulikul häälel küsimusega tema telefonikõne kontrollimise aluste kohta ning et sellega oli konflikt põhimõtteliselt lõppenud, kinnitab ka hr. L tunnistajana antud ütlustes. 5) Kuna distsiplinaarkaristust saab kohaldada vaid süülise rikkumise eest, tuleb karistamisel kindlaks teha karistatava tahtlus või ettevaatamatus. Kaebajal ei olnud tahtlust rikkumist toime panna. Kogu situatsioon oli pingeline vanglaametnike endi käitumise tõttu, kes segasid kaebajat, kõrgendasid häält ning andsid ebamääraseid korraldusi. Varem polnud kunagi nõutud helistamisel tabloo näitamist. 6) Kaebuse esitaja sai esmakordselt alles 02.08.2005 teada, et teda süüdistatakse distsipliinirikkumises. 01.08.2006 kaebaja taotluse esitamisel kontaktisik H. L kaudu vangla direktorile 29.07.2005 toimunud kaebaja õiguste rikkumisega seonduva uurimiseks ei maininud H. L kaebajale, et tema on kaebaja kohta koostanud ettekande. Distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvus kaebaja 16.08.2005 ning kirjutas, et ei nõustu ettepanekuga tema karistamiseks noomitusega, paludes kõikidest materjalidest koopiaid, et esitada protokolli kohta oma kirjalikud märkused. Kahe tunni pärast tutvustati kaebajale juba 4

(7)3-05-782 vaidlustatud käskkirja karistuse määramise kohta ning koos käskkirjaga esitati palutud koopiad distsiplinaarmenetluse materjalidest. Seega ei antud kaebajale võimalust esitada kirjalikke märkusi protokolli kohta, kuigi kaebaja seda taotles. Samuti on ebaõige kohtu seisukoht, et kaebajal oli võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Kaebajale ei antud tutvumiseks peale distsiplinaarmenetluse protokolli ühtegi muud dokumenti (H. L ja U. V ettekanded, õiend varasemate distsiplinaarkaristuste kohta). 7) Kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse võtta asja juurde tõendid järgmiste distsiplinaarmenetlust iseloomustavate asjaolude kohta. Kaebaja kohta ettekandeid koostanud H. L ja U. V allusid Pärnu Vangla vangistusosakonna inspektorile, korrapidajale Ü. Aasale, kelle kohta kaebaja esitas 13.07.2005 kaebuse Pärnu Vangla direktorile kaebaja alandamise peale ebatsensuursete väljenditega. Kaebajat käidi enne 29.07.2005 vahejuhtumit mh H. L poolt mõjutamas, et kaebaja võtaks tagasi 13.07.2005 kaebuse Ü. Aasa peale, kuid kaebaja keeldus sellest, teatades, et pöördub avaldusega prokuratuuri. Seejärel algatati kaebaja suhtes vaidlusalune distsiplinaarmenetlus. 8) Ebaõige on Tartu Vangla direktori 13.05.2005 käskkirjale viitamise õiguspärasust põhjendada viimatinimetatud käskkirja kehtivusega. Haldusakti kehtivust ja kohustuslikkust reguleerivaid sätteid ei saa meelevaldselt laiendada distsiplinaarkaristusotsusele. Varasemate süütegude arvestamisel karistuse määramisel arvestatakse süüdlase isikut ning see näitab, et varasem karistus ei ole süüdlast piisavalt mõjutanud. Kui kinnipeetava varasema distsiplinaarsüüteo üle käib kohtuvaidlus, on ainsaks tõendiks süü tuvastamisel jõustunud kohtuotsus. Kui seda ootamata arvestatakse vaidlustatud distsiplinaarkaristust uue määramisel, võtab direktor süü küsimuse otsustamise asja menetlevalt kohtult enda kätte ja rikub ka HMS §-s 6 sätestatud kõigi olulise tähtsusega asjaolude Vlgitamise nõuet. 5. Pärnu Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmiste vastuväidetega. Vanglaametnikel peab olema võimalus kontrollida, kas telefoni kasutamine kinnipeetava poolt toimub tema arvel. Selle nõude eesmärk on tagada, et kõik kinnipeetava rahalised vahendid ja nende liikumised oleksid vangla kontrolli all. Sellise kontrolli puudumisel oleks oluliselt raskendatud nii kuriteoga tekitatud kahju hüvitamine kui ka vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. Kinnipeetava helistamise seaduslikkuse kontrollimine toimub viisil, mis tagab tema õiguse sõnumite saladusele. Apellandi õigusvastane käitumine – telefoni tabloo mittevabastamine vaatamata korduvatele korraldustele – tingis olukorra, kus ta ei saanud helistada segamatult. Kohus on õigesti leidnud, et kaebajale anti korraldus aparaadi eest kõrvale astuda ja tabloo vabastada. Sellele korraldusele ei reageerinud apellant teadlikult. H. L ja U. V tunnistajatena antud ütlustes, et apellant H. L peale karjus, pole alust kahelda. Pole alust kahelda ka selles, et tunnistajad suutsid eristada isikupärast emotsionaalset kõnet ründavast emotsionaalsest kõnest ehk karjumisest.

§ 64

lg 2 teenib kinnipeetava ärakuulamise ja talle vastuväidete esitamise võimaluse andmise eesmärki. Need võimalused on apellandile distsiplinaarmenetluse käigus ka antud, eelkõige temalt seletuskirja võtmise läbi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Vaidlusalusel juhul on apellandile määratud distsiplinaarkaristus

§ 67

lg 1 ja Pärnu Vangla kodukorra p-de 6.1.1, 6.1.5, 12.1 ja 12.3 rikkumise eest vanglaametnike seaduslike korralduste täitmatajätmise ning vanglaametniku peale karjumises. 5

(7)3-05-782 Apellatsioonimenetluses on vaidlus selle üle, kas vanglaametnike poolt apellandile antud korraldused telefoni tabloo vabastamiseks olid seaduslikud, kas apellant jättis need teadlikult täitmata ning reageeris korraldustele ebaviisakal toonil (karjumisega) ning kas distsiplinaarkaristuse määramisel rikuti menetlusnorme. 7.

§ 28lg 2 sätestab, et kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul.

Vaidlus käib selles, kas eelviidatud nõue tähendab seda, et kinnipeetaval puudub õigus helistada vangla kulul, või seda, et kinnipeetav võib helistada üksnes enda kulul, so üksnes

§-s 44 sätestatud vanglasisesel isikuarvel isiklikuks kasutamiseks oleva raha eest.

§ 44

lg 1 järgi peab vangla juhtkond kindlustama kinnipeetava töötasu ja muude kinnipeetavale laekuvate summade kandmise kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele. Sama paragrahvi lg 2 sätestab isikuarvel olevate summade kasutamise selliselt, et neist kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks jääb üksnes see osa, mis jääb üle mahaarvamistest rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemistoetusena hoiustatavatest summadest. Asju, mille omamine vanglas on lubatud, soetab kinnipeetav endale

§ 48

lg 1 kohaselt vangla vahendusel oma isikuarvel isiklikuks kasutamiseks oleva raha eest. Eeltoodud regulatsiooni eesmärgiks on tagada kinnipeetava rahaliste vahendite liikumine vanglasisese isikuarve kaudu selliselt, et rahalisi vahendeid jätkuks piisavalt

§ 44lg-s 2 sätestatud mahaarvamisteks.

Helistades vanglast vastaja arvel või muul viisil, mille kohaselt saab kõne eest tasuda muude isikute maksetega (Voicenet kõnekaart), soetab kinnipeetav endale kõneteenust, tasumata selle eest oma isikuarvel oleva rahaga.

§ 28

lg 2 süstemaatiline tõlgendamine koostoimes

§ 48

lg-ga 1 ja §-ga 44 viib järelduseni, et kinnipeetav on kohustatud oma telefonikõnede eest tasuma temale vanglasiseseks kasutamiseks jäetud isikuarvel oleva rahaga. Vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus võimaldada helistamise ajal jälgida telefoni tablood sedavõrd, et see võimaldaks kontrollida, kas helistatakse vanglasisesel isikuarvel oleva raha arvel, on seadusega kooskõlas. 8. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka järgmist. Ainuüksi asjaolu, et hiljem leiab kohases menetluses tuvastamist, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud

§ 67lg-s 1 sätestatud kohustust.

Välja arvatud erandjuhul, kui korralduse seadusevastasus on ilmselge, ei ole kinnipeetaval alust eeldada, et tema poolt seadusele antud tõlgendus on õigem korralduse andnud ametniku omast, ning keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Isegi kui

§ 28

lg-le 2 apellandi antud tõlgendus olnuks õige, ei oleks temale antud korralduse seadusevastasus olnud ilmselge.

  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et on tõendatud vanglaametnike H. L’i ja U. V poolt kaebuse esitajale korralduste andmine telefoni tabloo vabastamiseks. See on tõendatud distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidega (H. L ja U. V ettekanded vangla direktorile tl 9, 10, 14, 73-75 ning tunnistused kohtus tl 105-106, 108-109), milles nimetatud isikud kinnitavad korduvat korralduste andmist kaebuse esitajale telefoni tabloo vabastamiseks. Korralduste andmist temale kinnitab ka apellant, väites, et H. L karjus „tule eest, ma tahan näha“ (apellatsioonkaebuse lk 3). Pole tõenäoline, et kaebuse esitaja ei saanud korralduse sisust aru ja ei teadnud, kuidas seda täita. Apellatsioonkaebuse väide, et enne ja peale seda vahejuhtumit ei ole kaebuse esitaja helistamise ajal soovinud vanglaametnikud tablood näha, on vastuolus kaebuse esitaja enda selgitusega vangla direktorile (tl 12), kus ta märgib, et selline juhtum ei ole esmakordne ning samuti toimis temaga valvur hr. Karu 21.07.
  2. Arvestades, et kaebaja on kogu aeg olnud seisukohal, et vanglaametnikel ei olnud 6

(7)3-05-782 õigust segada tema helistamist advokaadile telefoni tabloo näitamise nõudega ning vanglaametnikud rikkusid sellega tema põhiseaduse §-st 43 ja

§ 29

lg-st 4 tulenevaid õigusi, on tõenäoline, et kaebuse esitaja jättis tahtlikult vanglaametnike korraldused täitmata seetõttu, et pidas neid ebaseaduslikeks. Et kaebuse esitaja pidas vanglaametnike korraldusi seadusevastaseks ja ei soovinud neile alluda, on usutav, et tekkinud pingelises õhkkonnas pöördus kaebuse esitaja vanglaametniku poole valju ja järsku tooni kasutades, mistõttu ei näe ringkonnakohus põhjust ümber hinnata ka halduskohtu poolt vanglaametnike distsiplinaarmenetluses ja kohtuistungil antud ütlustele tuginevat järeldust, et kaebuse esitaja inspektor H. L peale karjus.

  1. Asjaolu, et kaebuse esitaja 13.07.2005 avalduse alusel oli algatatud distsiplinaarmenetlus vanglaametnik Ü. Aasa suhtes, kellele käesolevas asjas tunnistusi andnud vanglaametnikud alluvad, ei ole piisav nende vanglaametnike ütlustes kahtlemiseks. Kaebuse esitaja 13.07.2005 kaebuses vangla direktorile toodud juhtumi kirjelduses on muuhulgas märgitud, et kaebuse esitaja pidas Ü. Aasa poolt temale antud korraldusi seadusevastasteks ja keeldus neid täitmast (korraldust liikuda mõlemad käed seljal eiras kaebuse esitaja seetõttu, et tema ühes käes oli kilekott dokumentidega). Eeltoodu viitab sellele, et kaebuse esitajal on tavaks keelduda vanglaametnike korralduste täitmisest, kui ta kahtleb nende õiguspärasuses, ning kinnitab käesolevas asjas vanglaametnike esitatud ütluste õigsust.
  2. Kuna distsiplinaarsüüteo asjaolud on distsiplinaarkaristuse määramisel tuvastatud õigesti, ei oma distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse hindamisel tähtsust kaebuse esitaja väited, et temale ei teatatud distsiplinaarmenetluse algatamisest koheselt peale intsidenti ja ei antud distsiplinaarmenetluse käigus kogutud ja distsiplinaarmenetluse protokollis kajastatud materjalide (vanglaametnike ettekanded) koopiaid enne distsiplinaarkaristuse määramist. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus nende väidete põhjendatust.
  3. Tartu Vangla direktori 13.05.2005 käskkirjaga nr 1-4/556 määratud distsiplinaarkaristusele viitamist käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjas ei takistanud asjaolu, et 13.05.2005 käskkiri oli vaidlustatud halduskohtus. Kui aga distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatakse varasemat kehtivat distsiplinaarkaristust ning kohtumenetluses tuvastatakse, et karistatu pole nimetatud varasemat distsiplinaarsüütegu toime pannud, tähendab see, et hilisema distsiplinaarkaristuse määramisel on asjaolusid hinnatud ebaõigesti. Viide Tartu Halduskohtu 14.10.2005 otsusega nr 3-297/05 tühistatud Tartu Vangla direktori 13.05.2005 käskkirjaga nr 1-4/556 määratud distsiplinaarkaristusele ei mõjutanud siiski käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjaga distsiplinaarkaristuse määramist. Vaidlusaluses Pärnu Vangla direktori 16.08.2005 käskkirjas on nimelt märgitud, et kuigi R. Kalda omab kehtivat distsiplinaarkaristust noomituse näol, piisab antud juhtumi asjaolusid ja rikkumise iseloomu arvestades tema „õiguskuulekuse äratamiseks“ kergeima distsiplinaarkaristuse kohaldamisest. Seega ei kasutatud karistuse määramisel varasemale karistusele viitamist kaebaja kahjuks. Lauri Madise Silvia Truman Kaire Pikamäe 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.