KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2006, Tallinn Haldus

§ 22

lg 12 kohaselt on eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa ostueesõigusega erastamine lubatud mitte üksnes siis, kui vastaval maa-alal ei ole maakorraldusnõuetele vastava iseseisva katastriüksuse moodustamine võimalik, vaid ka siis, kui see ei ole otstarbekas. Käesoleval juhul puudus K 5 katastriüksuse moodustamisel ning krundi riigi omandisse jätmisel kindlus selles, et krunt vastab iseseisva katastriüksusena maakorraldusseaduse (MKS) § 5 lg-s 2 sätestatud maakorraldusnõuetele. Maakorraldusnõuetele vastavus oleks saanud selguda vaid detailplaneeringu koostamise käigus, kõnealuseid maaüksuseid hõlmavat detailplaneeringut aga kehtestatud ei olnud.

§ 29

alusel oleks saanud krundi detailplaneeringut koostamata riigi omandisse jätta juhul, kui krundi ostueesõigusega erastamiseks

§ 22lg 12 alusel tähtaegseid erastamisavaldusi laekunud ei oleks. 2

§ 22lg 12.

Apellandid leiavad, et halduskohtu seisukoht, mille kohaselt maavanem tõenäoliselt

§ 22

lg 12 sätestatud nõusolekut ei anna, on asjakohatu ning vastavale prognoosile tuginedes kaebuse rahuldamata jätmine oleks vastuolus

§ 22lg-ga 12.

Halduskohus on rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku § 19 lg 5 ning § 25 lg 3. K 5 asuvast maaüksusest iseseisva katastriüksuse moodustamise ebaotstarbekuse tõendamiseks esitasid kaebajad kohtule nii Tallinna Linnavolikogu 04.03.2004 otsuse nr 42 „Teemaplaneeringu „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas“ algatamine“ kui ka Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti poolt koostatud ning Tallinna Linnavalitsuse 25.08.2004 korraldusega nr 1640-k kinnitatud lähteülesande teemaplaneeringule. Kohus ei ole neid otsust tehes seaduses ettenähtud korras uurinud ega hinnanud. Kohtu hinnangul puudus kaebuse esitajatel nõudeõigus haldusakti tühistamiseks ning kaebused jäeti rahuldamata vaatamata sellele, et haldusakt võib tegelikult olla õigusvastane. Diskretsiooniõiguse alusel antud keskkonnaministri 10.03.2004 käskkiri nr 191 on motiveerimata ja pole seega kontrollitav. On ilmne, et maa riigi omandisse jätmise menetlus võis puudutada ja puudutas erastamisavalduse esitanud isikute õigusi ja huve.

§ 40

lg 1 kohaselt võeti avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks vastu kuni 31.12.2003, kaebuse esitajad esitasid avalduse krundi erastamiseks tähtaegselt, s.o 31.12.

1. Tallinna Maa-amet võttis avaldused vastu ning asus neid menetlema. Haldusmenetlusse oleks tulnud kaasata ka erastamisavalduse esitanud isikud, sest haldusakt võib piirata nende õigusi.
2. Keskkonnaminister on seisukohal, et halduskohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

§ 22

lg 12 sätestatud nn juurdeerastamise eeldus saab tekkida üksnes juhul, kui maavanem annab vastava loa. Antud juhul pole maavanem sellist luba andnud. Maavanem on loa andmise menetluse käigus kohustatud välja selgitama riigi võimaliku huvi nimetatud maatüki riigi omandisse jätmiseks. Antud maatüki osas algatas aga riik ise maa riigi omandisse jätmise menetluse. Tallinna Linnavalitsus leidis 10.12.2003 korralduse nr 2844-k „Arvamuse andmine K 5 maa riigi omandisse jätmise kohta“ punktis 3, et taotletavale maa-alale ei ole esitatud tagastamise ja ostueesõigusega erastamise taotlusi ning maa riigi maareservi jätmine on maareformi läbiviimiseks nimetatud maatükil otstarbekam. Järelikult puudub maavanemal võimalus ja ka vajadus

§ 22lg 12 nimetatud loa andmiseks.

Maa riigi omandisse jätmine on tulenevalt

§ 6

lg 2, § 20 lg 1, § 22 lg 2, § 29 ja § 31 kõigi teiste maa omandamise vormide ees prioriteetne. Apellandid on leidnud, et ei ole põhjendatud vaidlusaluse K 5 maaüksuse sihtotstarbeta maana riigi omandisse jätmine. Tallinna Linnavalitsuse 10.12.2003 korralduse nr 2844-k punktis 2 osundati, et K 5 maatükile ei ole otstarbekas sihtotstarvet määrata ilma detailplaneeringut koostamata, ning määrati maatüki sihtotstarbeks sihtotstarbeta maa vastavalt Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti 13.09.2002 õiendile ehitusõiguse ulatuse ja sihtotstarbe kohta. 3

-le ja maa riigi omandisse jätmise korrale. Apellantide poolt Tallinna Linnavalitsusele esitatud avaldused on käsitletavad vaid kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetlust algatava taotlusena, mis ei tähenda seda, et nimetatud maa üldse kuuluks erastamisele

§ 22lg 12 alusel.

1. Täiendavalt esitas apellant veel järgmised seisukohad. Keskkonnaminister ei tohtinud 22.09.1999 käskkirjaga delegeerida Maa-ametile maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamist, mistõttu kohus peaks võtma seisukoha maa riigi omandisse jätmise toimingute suhtes Riigikohtu 25.oktoobri 2006 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-72-06 valguses. Samuti peaks kontrollima kohus, kas keskkonnaministri 7.detsembri 2005 käskkirjaga nr 1689 antud volitused keskkonnaministri esindamiseks käesolevas kohtuasjas on kehtivad. Volituste puudumisel ei saa esindaja avaldatud seisukohti pidada vastustaja positsiooniks. Apellant palus välja mõista menetluskulud kokku 32 804 krooni.
2. Vastustaja palus välja mõista õigusabikulud summas 5312 krooni. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohtu menetluses tuleb kontrollida, kas maa riigi omandisse jätmine rikub kaebuse esitajate subjektiivset õigust maa erastamiseks või mitte. Kui kaebajate subjektiivset õigust pole rikutud, on halduskohtu otsus õige, sest sellisel juhul ei pidanudki kohus kontrollima maa riigi omandisse jätmise otsuse sisulist õiguspärasust.
4. 01.01.2003 kuni 27.11.2005 kehtis

§ 22

lg 12 järgmises sõnastuses: „Kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik või otstarbekas maakorraldusnõuetele vastava iseseisva katastriüksuse moodustamine, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus seda maad oma krundiga liitmiseks ostueesõigusega erastada maavanema loal ja kehtestatud detailplaneeringu alusel.“ Kaebajad leiavad, et nimetatud säte annab neile õiguse nõuda maa erastamist ning kuivõrd nad on tähtaegselt maa ostueesõigusega erastamise avaldused esitanud, tuleneb nimetatud sättest ka nende õigus vaidlustada maa riigi omandisse jätmist sama maa suhtes. 12. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebajate seisukoht õige.

§ 22

lg 12 annab maa ostueesõigusega erastamise õiguse üksnes sellise taotleja kinnisasjaga piirneva maa suhtes, millel ei ole võimalik või otstarbekas maakorraldusnõuetele vastava iseseisva katastriüksuse moodustamine. Käesoleval juhul ei ole täidetud sätte kohaldamise eeldus – piirneval maal on võimalik ja otstarbekas moodustada eraldi katastriüksus. Kohalik omavalitsus, kelle ülesandeks on MKS § 3 lg 1 kohaselt maakorralduse läbiviimine kohaliku omavalitsuse territooriumil, on leidnud, et viidatud 4

§ 22

lg 12 kohaselt koostada siis, kui kohalik omavalitsus oleks eelnevalt kindlaks teinud, et iseseisva katastriüksuse moodustamine pole võimalik või otstarbekas ja maa-ala tuleb liita mõne naaberkinnistuga, mitte iseseisva katastriüksuse moodustamise võimalikkuse ja otstarbekuse väljaselgitamiseks. Maavanema luba on vajalik samuti alles siis, kui on selgunud katastriüksuse moodustamise võimatus või otstarbetus. Seepärast pole kohtu viide maavanema loa saamise ebatõenäolisusele asjakohane. 14. Kaebajad väidavad, et eraldi katastriüksuse moodustamine pole otstarbekas seetõttu, et nimetatud ala on teemaplaneeringu kohaselt mõeldud kõrghoonete alaks ning kõrghoonete rajamine ei ole võimalik nii vaidlusaluse kinnistu kui ka kaebajate omanduses olevate kinnistute kuju ja pindala tõttu. Kohus on õigesti viidanud, et antud maa-alal ei ole kehtestatud detailplaneeringuid, mis näeksid ette kõrghoonete ehitamise. Tallinna üldplaneeringuga on nimetatud ala ette nähtud kesklinna segahoonestusalaks. Vaidlusaluse krundi suurus ja kuju põhimõtteliselt ei välista selle iseseisvat hoonestamist. Tulenevalt MKS § 2 lg 3 lähtutakse maakorralduse läbiviimisel maakorralduse nõuetest, territoriaalplaneeringuga määratud kinnisasja sihtotstarbest, kinnisasja omaniku õigustest ja üldistest huvidest. Üldiste huvidega poleks kooskõlas olukord, kus mõistliku suuruse ja kujuga maaüksus jagatakse soodushinnaga naaberkinnisasjade omanike vahel selleks, et neil oleks mugavam tulevikus ellu viia teemaplaneeringut. Sellist võimalust ei tulene ka

§ 22lg 12 sõnastusest.

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud vastustaja esindaja seisukoht, et viidatud säte kehtestati eesmärgiga liita maareformi käigus tagastatud või erastatud maaüksuste vahele tekkinud ribad ja muud ebaotstarbeka kuju ja suurusega maa-alad naaberkinnisasjadega. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise maa-alaga. Seega pole täidetud ostueesõigusega erastamise õiguse tekkeks vajalik eeldus ning kaebajate õigusi ei saanud katastriüksuse riigi omandisse jätmine rikkuda. Seepärast pole vaja hinnata kaebajate väiteid maa riigi omandisse jätmise õigusvastasuse kohta.

1. Kaebajate väide, et käesolevas kohtuasjas puudus vastustaja esindajal esindusõigus, ei ole õige. Vabariigi Valitsuse seaduse § 441 lg 6 ja HKMS § 14 lg 5 kohaselt võis Keskkonnaministeerium volitada esindama ministrit kohtus Maa-ametit, kellel oli edasivolitamise õigus ja kelle volituse alusel esines kohtus Toomas Kutti.
2. Protsessiosalised on asjas esitanud taotlused menetluskulude hüvitamiseks. Kaebajad on halduskohtus taotlenud riigilõivu 60 krooni ja õigusabikulude 40 940,10 krooni hüvitamist. Nimetatud kuludest ei ole tõendatud arve nr 460046 tasumine summas 14 101 krooni. Lisatud konto väljavõte tõendab arve nr 460039 tasumist summas 19 375,60, kuid sellist arvet ei ole kohtule esitatud ning pole selge, mille eest tasuti. Apellatsioonimenetluses on kaebajad taotlenud 32 804 krooni tasumist järgmiselt: arve nr 460057 13.juunist 2006 summas 3 221,40 krooni; arve nr 460079 26.juulist 2006 summas 3 740,60 krooni; arve nr 460089 28.augustist 2006 summas 6 773,20 krooni; arve nr 460099 17.oktoobrist summas 19 068,80 krooni. Arved on esitatud esindamise eest Tallinna Halduskohtus ja bürookulude eest 5