← Eesti

3-06-490/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. detsember 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-490 Haldusasi E.A (A) ja A. A (A) kaebused õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektideks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  2. mai
  3. a otsus haldusasjas nr 3-06-490 Menetluse alus ringkonnakohtus E.A apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant – E.A Kaebuse esitaja – A.A Vastustaja – ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon RESOLUTSIOON Jätta E.A apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  4. mai
  5. a otsus haldusasjas nr 3-06-490 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. E.A ja A.A esitasid avaldused Audru vallas x külas asunud x talu, krunt nr 17, kinnistu nr xxx, maa tagastamiseks. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 25.08.1997 otsusega nr 30 loeti tõendatuks, et Audru vallas asuva 5,87 ha suuruse kinnistu omanik oli J. A, ning tunnistati maa suhtes omandireformi õigustatud subjektideks E.A ja A.A kumbki ½ ulatuses. Audru Vallavalitsuse 25.06.2003 korraldusega nr 275 määrati E.A kompensatsioon 2,935 ha õigusvastaselt võõrandatud maa eest ja 28.04.2003 korraldusega nr 170 määrati A.A kompensatsioon 2,935 ha õigusvastaselt võõrandatud maa eest. 3-06-490 E.A esitas 28.07.2003 ja 14.10.2003 ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjonile avaldused, milles taotles komisjoni 25.08.1997 otsuse nr 30 muutmist, sest talundilehe kohaselt oli tagastatava maa tegelik suurus enne õigusvastaselt võõrandamist 9,65 ha, s.o 3,78 ha võrra suurem kui otsuses tuvastatud. 08.09.2003 vastuses teatas ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon, et komisjon arutas 04.09.2003 tema taotlust ja jättis 25.08.1997 otsuse muutmata. Komisjon leidis, et
  7. aasta põllumajandusloenduse käigus koostatud talundilehte ei ole Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p-s 21 nimetatud ja seepärast ei saa õigustatud subjektiks tunnistamisel võtta aluseks seal sisalduvaid andmeid. 28.10.2003 vastuses teatas ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon, et komisjon arutas 22.10.2003 tema taotlust ja jättis 25.08.1997 otsuse muutmata. Komisjon leidis, et taotleja poolt esitatud täiendavad dokumendid ei tõenda J. A omandiõigust maatükkidele Vahetuseks nr 17 ja Heinamaa nr A-52, kuna neil maaüksustel puudub kinnistu number, st need on kinnistamata. Kinnistamata maaüksusi kasutati nn kasutusõiguse alusel. Maa kasutamise eest maksid kasutajad maa omanikule renti, seega oli tegemist rendimaaga.
  8. Halduskohtule 17.02.2004 esitatud kaebustes palusid E.A ja A.A kohustada Pärnu Maavalitsust andma välja otsus nende tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektideks endise talukoha nr 17 lahustükkide 0,99 ja 2,79 ha osas. Pärnu Halduskohtu 30.04.2004 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2005 otsusega tühistati halduskohtu otsus ja asi saadeti samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus tõlgendas kaebuse esitajate taotlusi ning juhtis halduskohtu tähelepanu vajadusele kontrollida kaebuse tähtaegsust ja kaebetähtaegade möödalaskmise korral selle põhjusi. 28.11.2005 esitas E.A kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse ja leidis, et tähtaeg on mööda lastud mõjuvatel põhjustel, sest maakonnakomisjoni 08.09.2003 ja 28.10.2003 otsustes ei olnud märgitud, kas ja millisel viisil ning millise tähtaja jooksul on õigus otsuseid vaidlustada. Kaebaja palus arvestada tema vanust ja vastavate kogemuste puudumist. Pärnu Halduskohtu 09.12.2005 määrusega jäeti A. A ja E.A kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlused rahuldamata ning lõpetati asja menetlus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 12 lg 3 alusel. E.A esitas tähtaja ennistamata jätmise ja menetluse lõpetamise määruse peale erikaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2006.a. määrusega rahuldati E.A taotlus ja saadeti asi selles osas menetluse jätkamiseks. Tallinna Halduskohtu 27.03.2006.a. määrusega võeti E.A kaebus menetlusse.
  9. Tallinna Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: a)
  10. aastal leidis E. A, et talu võis olla tegelikult suurem ja et talundilehtedel olevate andmete kohaselt oli talu suurus 9,65 ha. Maakonnakomisjon lähtub taotlejate õigustatud subjektiks tunnistamisel Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p-st
  11. Varasema otsustuse muutmiseks ei ole alust, sest nimetatud maaüksustel ei ole kinnistu numbrit, mis tähendab seda, et lahustükid olid kinnistamata ning põllumajandus- 2

(6)3-06-490 loenduse käigus koostatud talundilehte ei saa tõendamisel piisavaks dokumendiks lugeda.
  1. b)Kaebuse esitaja esitas taotluse väidetavalt M. A kuuluva maa tagastamiseks või kompenseerimiseks. Komisjonis selgus, et M. A ei kuulunud midagi ja taotletav objekt kuulus tegelikult J.A. Kuna maa oli sama, siis ei nõudnud komisjon uue avalduse esitamist, vaid lähtus faktilisest asjaolust, mille kohaselt talu kuulus J. A ning taotlejad tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks 5,87 ha suuruse maa osas. Eesti Ajaloo Arhiivi teatise kohaselt ostis J. A enam kui 5 tiinu suuruse talukoha 25.11.1933 toimunud avalikul oksjonil 725 kr eest. Ka kaebuse esitaja väitel on olnud varasematel aegadel juttu, et M. A talu oli 1930-ndate aastate keskel pangavõlgade katteks oksjonil, kuid teisi pakkujaid peale venna ei olnud. Maaüksus oli vähemalt 5,87 ha suurune ja sellisena J. A selle ka omandas. Hiljem vormistas J. A maa vahetuse, andis mingisuguse tüki ära ja sai 0,99 ha võrra suurema tüki vastu. 2,79 ha suuruse lahustüki võis M. A osta ka riigi tagavaramaa hulgast. Edasine ei ole aga dokumentaalselt tõendatud. Kui J. A omandas talu 1930-ndate aastate keskel 5,87 ha suurusena, siis vajab tõendamist peaaegu 4 ha suuruse maa täiendav ostmine-omandamine, sest kaebuse esitaja väitel kasutati hiljem lahustükkidena veel 0,99 ha ja 2,79 ha suuruseid pindasid.
  2. c)Vastustaja leiab, et maad võidi küll kasutada, kuid see toimus muul õiguslikul alusel (näiteks rent) ning talundileht ei ole omandiõiguse tõendamiseks piisav. Siinkohal tuleb vastustajaga nõustuda, sest olukorras, kus haldusasja materjalide hulgas on arhiiviteatis, mille kohaselt J. A omandas oksjonil 5,87 ha suuruse talu, on paljasõnalised väited täiendavate maatükkide hilisemast omandamisest ebapiisavad. Maatüki omandamist ei tõenda kaebuse esitaja poolt osundatav number korralduspiirkonna plaanil.
  3. d)Vastustajaga tuleb nõustuda ka selles, et tõendamise kohustus on pärijatel. Kaebuse esitaja ei ole pidanud vajalikuks rohkem arhiivide poole pöörduda ja peab olemasolevat materjali piisavaks. Antud juhul on vastustaja poolt küsitud arhiiviteatise sisu ümber lükkamata. Haldusasjas ei ole esitatud vajalikus ulatuses „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ punktis 21 nimetatud dokumente. Mis puutub maksualuste maatükkide nimekirja, siis osundatud 0,99 ja 2,79 ha suuruste lahustükkide puhul ei ole nendesse nimekirjadesse kinnistu numbrit märgitud. Samuti on vastava tabeli parempoolse lahtri pealkirjaks „omanik või valdaja“, millest võib järeldada, et maksualuste maade nimekirjade koostamisel ei eeldatud alati omanikuks olemist ehk maad võidi kasutada ka muudel alustel. Ka selles osas on komisjoni vastuväited ümber lükkamata. Vastustaja ei välistanud küsimuse taasläbivaatamist kunagi tulevikus, kui selgub, et on olemas lepingud või muud dokumendid, mis omandiõigust kindlalt tõendavad. Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et lahustükkide kuuluvus omandiõiguse alusel ei ole praegu tõendatud ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. E.A apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus. Apellant leiab, et arhiiviteatis, mille alusel tehti ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 25.08.1997 otsus nr 30, on mitteametlik, kuna puuduvad dokumendi tunnused. Maa kuuluvuse tõendamisel tuli aluseks võtta: 1938. ja järgnevatel aastatel katastriameti koostatud „Maksualuste maade nimekirjad“; 1939. aastal koostatud „Talundileht“; 1939. aastal koostatud Sauga valla I – III loendusjaoskond „Maaüksuste nimestik“; 1939/1940. aastatel koostatud Sauga valla „Jõõpre korralduspiirkonna plaan“; 04.01.1947 koostatud majapidamise arvestuse leht. Loetletud dokumendid tõendavad, et kinnistu nr xxx oli suurusega 9,65 ha. Sellest 5,87 ha on kompenseeritud, ülejäänud 3,78 ha ei ole tagastatud ega kompenseeritud. 3
(6)3-06-490 5. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohtadega ja lisab järgmist.
  1. a)Maakonnakomisjoni poolt nõutud Eesti Ajalooarhiivi 20.11.1992 arhiiviteatise kohaselt kinnistati J. A omandisse Audru vallas asuv talukoht nr 17, mille ta omandas ostu teel 11.03.1935. Väljaostuakti alusel oli talumaa suurus 5,38 tiinu (s.o 5,38 x 1,09 = 5,8642 ha). Arhiiviteatis on ametlik dokument.
  2. b)Riigi Statistika Keskbüroo poolt 1939. aasta põllumajandusloenduse käigus koostatud talundilehte ei ole maa kuuluvuse tõendamisel aluseks võetava dokumendina nimetatud ja seepärast ei saa õigustatud subjektiks tunnistamisel võtta aluseks seal sisalduvaid andmeid. Talundilehte on võimalik kasutada kaudse tõendina omandiõiguse tõendamisel koos teiste kogutud tõenditega kogumis. Maakonnakomisjonile ei esitatud tõendeid kogumis. Maad võidi küll kasutada, kuid see toimus muul õiguslikul alusel ja talundileht ei ole omandiõiguse tõendamiseks piisav olukorras, kus haldusasja materjalide hulgas on arhiiviteatis, mille kohaselt J. A omandas oksjonil 5,87 ha suuruse talu. Kui J. A omandas talu 1930-ndate aastate keskel 5,87 ha suurusena, siis vajab tõendamist 0,99 ha ja 2,79 ha maa täiendav ostmine-omandamine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Kohtuasjas käib vaidlus selle üle, kas apellandile ja A.A oleks tulnud kompenseerida õigusvastaselt võõrandatud varana ka vahetustükk 0,99 ha, mis väidetavalt kuulus J. A, ja heinamaa 2,79 ha, mis väidetavalt kuulus M. A. Apellant leiab, et halduskohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, kui ta leidis, et esitatud tõendid ei kinnita nende maaüksuste kuulumist J või M. A omandiõiguse alusel. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et 11.03.1935 talukoha ostmisega vaidlusalused maatükid J. ega M. A omandisse ei läinud. 7. Apellant leiab, et vara suurust tõendav Eesti Ajalooarhiivi teatis ei ole vormilistelt nõuetekohane ja tuleb asja lahendamisel jätta seetõttu kõrvale. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Apellandid ei ole näidanud, et arhiivis oleks tegelikult teistsugused tõendid vara omandamise kohta. Halduskohus ja vastustaja leidsid õigesti, et apellandi poolt osundatud maksualuste maade nimekiri, talundileht, maaüksuste nimekiri 1939. a, Jõõpre korralduspiirkonna plaan (1939-40) ega majapidamise arvestusleht 1947. aastast ei näita, millisel viisil ja ajal J. või M. A vaidlusalused lahustükid omandasid. Küll aga võib lisaks ajalooarhiivi teatisele tõendada vara kuuluvust ka teiste tõenditega. Apellant väitis halduskohtu istungil, et J. A vormistas pärast 1935. aastal vara omandamist maa vahetuse ning andis talu küljest mingisuguse tüki ära ja sai 0,99 ha võrra suurema tüki vastu. 2,79 ha osteti riigi tagavaramaast. Seega nõustus apellant ka ise, et ajalooarhiivi teatis on õige osas, mis puudutab vara kuuluvust enne võimalikke vahetustehinguid ja tagavaramaast juurdeostmist. 8. Talundileht koostati statistilistel eesmärkidel majapidamiste kohta, mida kasutati põllumajandussaaduste tootmiseks. Selline majapidamine ei pruukinud toimida maal, mida kasutati omandiõiguse alusel. Talundilehe kohaselt kasutati vaadeldavas talundis maad ainuomandi alusel kokku 9,65 ha suuruses, mille moodustasid maaüksused 5,87 ha (nr 174), 0,99 ha (nr 175) ja 2,73 ha (nr 176). Talundileht on koostatud 1939. a põllumajandusloenduse käigus. Talundilehega kattuvad andmed nähtuvad ka majapidamise arvestuslehelt, mis koostati loenduse käigus 04.01.1947 1946. ja 1947. a andmetel. Nimetatud dokumendist nähtub, et talu koosnes 1946. a ja ka 1947. a maast suurusega 2,00+3,00+2,60+2,05=9,65 ha. Tõendist ei nähtu, millises omandivormis maad kasutati. 4
(6)3-06-490 Apellant viitab ka Pärnumaa Sauga valla I-III loendusjaoskonna koostatud maaüksuste nimestikule. Nimetatud tõendist nähtub, et koht nr 17 (5,87
  1. ha)juures on märge kinnistu number xx, vahetuseks nr 17-le L. A (0,99
  2. ha)ja heinamaa nr A-52 (2,79 ha), mis on vahetult järgnevatel ridadel, kinnistu numbri lahtris on märgitud „–“. Seejuures nägi loendusel kasutatud vorm ette, et ühel maaüksusel võib olla mitu talundit või üks talund mitmel maaüksusel. Väljavõttest Katastri ja Maakorralduse osakonna toimikust Sauga valla maksualuste maade nimekirjadega (koost. mitte varem kui 1938) nähtub, et vaidlusaluste maatükkide omanik või valdaja on J. A. Sauga vallas asuva Jõõpre korralduspiirkonna plaanilt, mis on koostatud 1939-1940, nähtuvad numbriga 17 tähistatud maaüksuse piirid. Apellandi väitel on nimetatud maaüksuste suurused 9,24 ha ja 0,41 ha. 9. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ punkti 21 kohaselt tuleb vara kompenseerimiseks tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Nimetatud asjaolu tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude dokumentidega. Maa kuuluvuse tõendamisel kasutatakse 1938. aastal ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti koostatud „Maksualuste maaüksuste nimekirju“, kinnistusraamatute sissekandeid, ostu-müügilepinguid, kohtuotsuseid, kinkelepinguid ja pärandite vastuvõtudokumente. Andmete taotleja avalduses märgitud andmetega lahknemise korral hinnatakse tõendeid kogumis kõigi teiste kogutud materjalidega. Riiklike arhiivide loetelu, kus leidub andmeid õigusvastaselt võõrandatud vara kohta, esitatakse viidatud korra lisas 2. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist on õigustatud nõudma isik, kes oli sõlminud vara omandamiseks vara omanikuga enne 16. juunit 1940. a. lepingu ja oli täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Sama õigus on ka nende isikute pärijatel ORAS §-s 8 sätestatu tähenduses ja tingimustel. Oma õiguste tõendamise kohustus lasub isikul või tema pärijatel. Kui sama vara tagastamist või kompenseerimist taotleb teine isik, lahendab nendevahelise vaidluse kohus. Korra p 22 kohaselt kui vara võõrandamise õigusvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on taotlejal õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks elukohajärgse kohtu poole. Kirjalikeks tõenditeks on vastavalt tsiviilkohtupidamise seadustiku paragrahvile 116 dokumendid, mis sisaldavad andmeid konkreetses asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. 10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et esitatud andmetest ei nähtu piisava selgusega, et M. A oleks olnud maa omanik. Statististel eesmärkidel andmete kogumisel ei oma vara kasutamise konkreetne õiguslik vorm reeglina suurt tähtsust ning ka asjaolu, et vallavanem on loenduse käigus kogutud teabe allkirjastanud, ei oma sellist tähendust, mida võiks omada vara omandamise asjaolusid tõendavad dokumendid. Neid aga käesoleval juhul esitatud ei ole, kaebuse esitajad ei teadnud ka ise maa omandamise täpseid asjaolusid ning kinnistusraamatusse märkeid vara omandamise kohta kantud ei olnud. Sellises olukorras ei ole vara kompenseerimist taotlevad isikud ise piisavalt tõendanud, et omand oleks tekkinud või oleks see jäänud registrisse kandmata pooltest mitteolenevatel põhjustel. 11. Ringkonnakohus leiab seetõttu, et halduskohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 5
(6)3-06-490 Viive Ligi Lauri Madise Oliver Kask 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.