Obsah (6)

§ 257§ 241§ 239§ 95§ 7§ 91

3-05-339 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 11. jaanuar 2006. a, Tallinn Haldusasja number 3-05-339 (endine nr 3-621/20

), ÜTS ega üldiselt tunnustatud õiguse üldprintsiipide mõttega, sh võrdse kohtlemise põhimõttega, ei saa olla kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt importööri suhtes kehtib kõrgendatud vastutuse põhimõte. Isik saab vastutada süü, mis väljendub tahtluse või ettevaatamatuse vormis, olemasolu korral. Käsitletaval juhul puudub kaebuse esitaja käitumises süü, kuna kauba sissevedamisel kontrolliti piisava ja mõistliku põhjalikkusega kõiki tollieeskirjades nõutavaid dokumente. Importööril kui eraõiguslikul isikul ei ole võimalik tolli tegevust kontrollida. Seega on importööril õigus heas usus eeldada, et talle esitatud nõuetekohaselt vormistatud tollidokument ja kaup on tolli poolt kontrollitud ja aktsepteeritud. Kaevatavates maksuotsustes kirjeldatud asjaolude põhjal oleks tollimaksude tagantjärele sissenõudmine vastuolus 01.07.2002 kuni 01.05.2004 kehtinud

§-ga

1. Viidates asjaolule, et samasugune kord nähti ette ka enne
2. juulit
3. a kehtinud tolliseaduse § 63 lg 6 alusel, ning Rahandusministri
4. oktoobri
5. a määrusega nr 80 kinnitatud "Impordi- ja ekspordimaksude tasumise ning korrigeerimise korra" p-le 43 märgib kaebaja, et kaevatavates maksuotsustes ei ole adekvaatselt näidatud, milline on täiendavalt ilmnenud asjaolu

§ 257tähenduses, mis tingis varem määratud maksusumma korrigeerimise.

Käesoleval juhul ei ole tegemist uue ehk täiendavalt ilmnenud asjaoluga

§ 257

ja ÜTS artikli 220 lõike 2 punkti b tähenduses, mistõttu ei olnud tollil õigust juba määratud maksusummat korrigeerida. Kaebuse esitaja seisukohta toetab maksuõiguses tunnustatud tõlgendusreegel, mille kohaselt ei ole lubatav seaduse tõlgendamine maksumaksja kahjuks, st maksukoormust suurendavalt. 3 Kaebuse esitaja leiab, et maksuotsus rikub Põhiseaduse (edaspidi – PS) §-st 10 tulenevat tema õiguspärast ootust. Eesti (ja ka Soome) tollivõimude varasem tegevus tekitas kaebuse esitajale õiguspärase ootuse, et pädevate asutuste poolt antud hinnangud ja sooritatud toimingud jäävad kehtima ning ligi 3 aasta möödumisel ei hinnata vastavat tegevust (tagaselja) ümber. Kaevatavad haldusaktid rikuvad ka PS §-dest 13, 31 ja 32 tulenevaid kaebaja põhiõigusi. Tolliõiguse ühe eesmärgi - tagada tolli järelevalve kauba üle – saavutamine, kohaldades importöörile absoluutset vastutust, ei oleks kooskõlas põhiseadusliku proportsionaalsuse nõudega, mille kohaselt kohaldatav abinõu peab olema vajalik ja mõõdupärane.

§ 241

lgga 3 ongi püütud kaitsta riigi maksunõuet muuhulgas juhtudel, mil importööri vastu, kes on täitnud kõik omapoolsed kohustused ning käitunud heas usus ja mõistlikus eelduses, tollivõlast tulenevat maksunõuet pöörata ei saa. Importöör ei saa vastutada teiste isikute – käesoleval juhul tolli või kolmandate isikute – kohustuste täitmise eest. Maksuotsused on puudulikult motiveeritud, mis raskendab oluliselt kaebeõiguse adekvaatset ja efektiivset realiseerimist: maksuotsuste selgitus järelarvestuskande tegemise kohta ei asenda õigusriigile omast haldusakti motiveerimiskohustust, seda enam koormava iseloomuga haldusakti puhul, millega pannakse isikule ajas tagasiulatuvalt maksuvõla tasumise kohustus; maksuotsustest ei selgu aga Protokoll nr 3 konkreetne tingimus, millele imporditud kaup väidetavalt ei vasta; kaebuse esitajale ei ole teada, kas ja kuidas ning millistel põhjustel on deklaratsioonid tühistatud ehk teiste sõnadega, sisuliselt võimatu on hinnata, kas päritolusertifikaatide järelkontrolli- ja tühistamismenetlus on toimunud õiguspäraselt; kaebuse esitajale ei ole teada, mis põhjustel ei ole Soomes võimalik tõendada kaupade sooduspäritolu. Tallinna TI

1. mai
2. a maksuotsuse nr 12-5/48 kohta leiab kaebaja täiendavalt, et maksuotsuses ei ole arvestatud eriarvamuses esitatud väidetega ega põhjendatud nendega mittearvestamist. Kõik vastuväited on üleüldse jäänud kajastamata. Tegemist on kaevatava maksuotsuse formaalsele õigusvastasusele viitava olulise veaga, mis on mõjutanud asja sisulist otsustamist. Revisjoniakt (kontrollakt) ei ole maksuhaldurile õiguslikult siduv, sest tegemist ei ole haldusaktiga – maksuhaldur võib maksusumma määramisel arvestada ka muude menetlustoimingute käigus kogutud tõendeid.
3. mai
4. a maksuotsusega on vastustaja omaalgatuslikult korrigeerinud maksusummat muuhulgas
5. aprillil
6. a kaubadeklaratsiooni I 35367 esitamisest ja aktsepteerimisest tuleneva maksusumma osas, määrates kaebuse esitajale täiendavalt tasumisele 7 997 krooni. Seega on maksusumma korrigeerimise ajaks möödunud kolm aastat, mistõttu maksusumma määramine on selles osas aegunud vastavalt kehtinud

§-le 257 ning selles osas on kaevatav maksuotsus igal juhul õigusvastane. Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus leiab, et vaidlustatud Tallinna TI maksuotsused on seaduslikud, paludes jätta kaebused rahuldamata. ÜTS artikli 220 lõike 2 punkti b kohaselt loetakse nn tolli poolseks eksimuseks see, kui toll annab välja ebaõigeks osutunud sertifikaadi. Eesti Vabariigi ja Euroopa Ühenduse vahelise vabakaubanduslepingu (kehtetuks muutumise kuupäev 01.05.2004) protokolli 3 (varem ja edaspidi - Protokoll 3) art 16 kohaselt saavad Ühendusest pärinevad tooted importimisel Eestisse ning Eestist pärinevad tooted importimisel Ühendusse käesoleva lepingu kohaseid soodustusi, kui esitatakse:

1. a)liikumissertifikaat EUR 1, mille näidis on toodud lisas 3; või
2. b)deklaratsioon artikli 21 lõikes 1 sätestatud juhtudel, mille sõnastus on toodud lisas 4 ning mis esitatakse eksportööri poolt arvel, üleandmisteatisel või muul kaubadokumendil, mis kirjeldab neid tooteid piisavalt detailselt, võimaldamaks nende kindlakstegemist (edaspidi nimetatud arvedeklaratsioon). Vastavalt Protokoll 3 art 17 lg-le 1 väljastavad liikumissertifikaadi EUR 1 eksportiva maa tollivõimud eksportööri või eksportööri vastutusel tema volitatud esindaja esitatud kirjaliku taotluse alusel. Protokoll 3 art 21 lg 1 kohaselt vormistatakse art 16 lg 1 p-s b märgitud arvedeklaratsioon:
3. a)kinnitatud eksportööri poolt vastavalt art-le 22 või
4. b)4 ükskõik millise eksportööri poolt ükskõik millise saadetise jaoks, mis koosneb ühest või enamast osast, mis sisaldavad pärinevaid tooteid koguväärtusega mitte üle 6000 ECU. Kuna käesoleval juhul on tegemist arvedeklaratsioonidega, siis ei ole need väljastatud mitte eksportiva riigi tolliasutuste poolt, vaid eksportija enda poolt. Eksportööri poolset vale arvedeklaratsiooni väljastamist ei saa lugeda tolli veaks. Eksportija riigi toll ega ka Eesti toll ei ole mitte kuidagi seotud väära arvedeklaratsiooni väljastamisega. Samuti on täiesti väär kaebaja arusaam, mille kohaselt juhul, kui toll aktsepteerib tollideklaratsiooni, ei ole tollil enam võimalik järelkontrolli käigus avastatud tõenditele tuginedes deklareeritud andmeid muuta, tehes selleks vajadusel arvestuskande. Vastupidisele seisukohale asudes muutuks täiesti sisutuks tolli järelkontrolli puudutav regulatsioon – ÜTS art 78 lg 2. Juba üksnes kaubavahetuse intensiivsusest tulenevalt ei ole tollil võimalik tollideklaratsiooni aktsepteerimisel kontrollida kõiki deklareeritud andmeid. Eesti tollile esitati kaubaarved, millel olev arvedeklaratsioon vastas Protokoll 3 lisas 4 toodud sõnastusele, mistõttu ei saanudki toll kaubadeklaratsiooni aktsepteerides tuvastada, et kaup ei vasta deklareeritud sooduspäritolule. Käesoleval juhul teostas Tallinna TI päritolutõendite pistelist kontrolli, tagastades arvedeklaratsiooni koopiad koos kontrollimise palvega eksportija riigi (so Soome) tollile, lähtudes seejuures Protokoll 3 art 32 lg-s 2 sätestatust. Tollil ei olnud võimalik tollideklaratsioonide aktsepteerimise ajal avastada asjaolu, et kaupadel puudub sooduspäritolu, selleks oli vajalik teha järelepärimised Soome tollile, alles peale vastuste saamist oli tollil alus väita, et kaup ei oma sooduspäritolu. Seega ei ole ei arvedeklaratsiooni väljastamine ega ka tollideklaratsioonide aktsepteerimine käesoleval juhul vaadeldav tolli veana. Kuna juba esimene tingimus ei ole täidetud, ei saa käesoleval juhul rakendada ÜTS art 220 lg 2 punkti b. Täiesti eksitav on kaebaja seisukoht, mille kohaselt toll muutis 2005. aastal oma seisukohta. Maksusumma korrigeerimise aluseks ei ole käesoleval juhul mitte tolli poolne seisukohtade muutmine, vaid Soome tollilt saadud informatsioon, mille kohaselt ei oma osad kaebaja poolt Eestisse imporditud kaubad sooduspäritolu ning sellest tulenevalt on neile kaupadele ilma aluseta kohaldatud sooduskohtlemist, mis seisneb tollimaksudest vabastamises. Maksu- ja Tolliamet sai Soome tolli vastused järelepärimistele kätte 08.11.2004 ja alles sellest hetkest oli tollil informatsioon, mille kohaselt kaebaja poolt imporditud kaubad ei oma osaliselt sooduspäritolu. 26.11.2004 koostas Tallinna TI Prosnack OÜ-le korralduse nr 16.21/8892, milles teavitas kaebajat asjaolust, et osad impordiks deklareeritud kaubad ei vasta Protokoll 3 tingimustele. Seega teavitas toll kaebajat eeltoodud asjaolust 18 päeva jooksul, milline ajavahemik on mõistlik ning vastustaja tegevus vastab täielikult hea halduse põhimõttele. Äriühingu kaubandusalased kogemused ei sõltu mitte töötajate arvust, vaid sellest, kui palju vastav äriühing on ise reaalselt kaubandusega tegelenud. Kuna Prosnack OÜ on toiduainete kaubandusega tegelenud 9 aastat, on tegemist vastaval alal kogenud isikuga. Kaebuse esitaja püüe näidata ennast antud kaubandussuhtes uue ja kogenematuna on täiesti alusetu. Samuti on asjakohatud väited, mille kohaselt kaebajal puudus võimalus kindlaks teha, et kaup ei oma tegelikult sooduspäritolu. Nii eksportija kui ka kaebuse esitaja on ettevõtlusega tegelevad äriühingud, kellel on võimalik omavahel vabalt kokku leppida erinevates lepingutingimustes ning seeläbi oma riski ning ka vastutust vähendada. Prosnack OÜ-l oleks olnud võimalus kontrollida, kas imporditavad pähklid omavad tegelikkuses sooduspäritolu (küsides müüjalt informatsiooni ja dokumente kauba päritolu kohta) ning avastada, et kaubad ei täida Protokoll 3 nõudeid ning ei oma seega sooduspäritolu. Kaebaja tegemata jätmiste eest ei saa vastutada riigiorgan, veelgi vähem vabastab see kaebuse esitaja maksukohustusest. Asjaolu, et isik käitub heas usus ja mõistliku hoolsusega, ei vabasta isikut maksusummade tasumisest. Enamik maksumaksjaid käitubki seaduspäraselt, heas usus ning järgides 5 mõistlikku hoolsust. Käesoleval juhtumil ei suutnud kaebaja tagada kauba vastavust tollideklaratsioonile. Seega ei järginud kaebaja nõutavat hoolsust ega suutnud tagada deklareeritud andmete õigsust, mille eest ta ise tollieeskirjadest tulenevalt vastutav on. Kuna tollimaksuvabastuse koodi kasutati ilma aluseta, siis sellest tulenevalt jäeti tollideklaratsioonidel ilma aluseta arvestamata ka tollimaks ning sellelt tasumisele kuuluv käibemaks. Eeltoodust tulenevalt on käesoleval juhul rikutud tollideklaratsiooni täitmise kohta kehtestatud sätteid. Kuigi tolli vea regulatsiooni rakendamiseks on vajalik kõigi eelloetletud tingimuste esinemine, ei esine käesoleval juhul neist mitte ühtegi, mistõttu puudub ka igasugune alus ÜTS art 220 lg 2 punkti b rakendamiseks ning järelarvestuskande mitte tegemiseks. Tallinna TI ei ole tollideklaratsioonide aktsepteerimisel ning kauba päritolu kontrollimisel eksinud mitte ühegi vastavat ala reguleerivat eeskirja vastu. Kuna tollil puudub nii kohustus kui ka võimalus kontrollida 100% kaupa, mis Eestisse imporditakse, ei saa asuda ka seisukohale, et toll oleks teostanud järelevalvet puudulikult. Kuna ka kaebajale on teada asjaolu, et tollil puudub nii võimalus kui ka kohustus kontrollida kaupa 100%-il juhtudel, siis ei saanud kaebajal tekkida ka tolli tegevusest tulenevalt õiguspärast ootust. Tallinna TI teostas käesoleval juhul kauba päritolu kontrolli, mitte aga ei hinnanud oma seisukohtasid ümber. Toll sai sooduspäritolu puudumisest teada alles järelkontrolli käigus peale Soome tollilt saadud vastuseid. Seega teostas ta järelevalvet hoolsalt ning avastas Protokoll 3 rikkumise ning asjaolu, et kaupadele on kohaldatud tollile valeandmeid esitades ilma aluseta tollimaksuvabastust. Kaebaja on rikkunud kaupa deklareerides Eesti ja Euroopa Ühenduse vahelist vabakaubanduslepingut, eelkõige selle Protokoll 3 art 16 lg 1 p-s b sätestatut. Kaebaja on jätnud riigile tasumata tollimaksu ja impordikäibemaksu ning seeläbi loonud soodsad tingimused ebaausaks konkurentsiks (kaebaja sai kaupa müüa odavamalt kui teised isikud, kes kaupa üle tollipiiri toimetades tasusid nõutavad maksusummad). Kui maksukohustuse tekkimise eelduseks oleks isiku süüline tegevus, oleks maksude laekumine kordades väiksem ning maksukohustuslased moodustaksid praegustest maksukohustuslaste arvust vaid murdosa. Kaebaja eeltoodud seisukoht ei põhine mitte ühelgi seadusel. Maksukohustus tekib maksuseaduses ettenähtud koosseisu esinemisel. Eeltoodust tulenevalt on täiesti asjassepuutumatu vaidlus teemal, kas importija suhtes rakendatakse kõrgendatud vastutuse või süüta vastutuse põhimõtet. Kuna maksusumma korrigeerimine toimus 08.04.2005, siis tuli maksusumma korrigeerimisel lähtuda ÜTS-st ning kaebaja viited

-le ja tolliseadusele on täiesti asjakohatud. Samuti on väär ja asjas kogutud tõenditega vastuolus kaebaja väide, mille kohaselt kaevatavas maksuotsuses ei ole näidatud, milline oli täiendavalt ilmnenud asjaolu. Vaidlustatud maksuotsustest nähtub üheselt, et uueks asjaoluks on Soome tollilt saadud informatsioon selle kohta, et osa deklareeritud kaubast ei oma Euroopa Ühenduse sooduspäritolu. Sellest tulenevalt tekkis Tallinna TI-l maksukorralduse seaduse (edaspidi - MKS) § 10 lg 2 p-st 2 tulenev kohustus arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma. Maksuotsustes ei ole ühtegi

sätet ei kitsendavalt ega ka maksumaksjale kahjulikult tõlgendatud. Käesoleval juhul ei vastuta Prosnack OÜ ühegi teise isiku eest, kuna vastavalt

§ 239

lg-le 3 ongi tema ise võlgnikuks ning vastutab seega ise tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest, vaid enda kohustuste täitmise eest. Vaidlustatud maksuotsused on nõuetekohaselt motiveeritud ning kaebajal puudusid seega igasugused takistused vastuväidete esitamiseks nii maksumenetluse käigus kui ka kohtumenetluses. Haldusakt ei pea olema põhjendatud selliselt, et igale vastuväites esitatud väitele tuleb esitada konkreetne haldusorgani seisukoht. Vastavad seisukohad võivad sisalduda ka haldusakti õiguslikus ja faktilises motiveeringus. Vastustaja nõustub kaebuse 6 esitaja seisukohaga, et maksusumma kaubadeklaratsiooni I 35367 24/04/2002 suhtes on määratud peale maksusumma määramiseks ettenähtud tähtaega (MKS § 98 lg 1). KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaieldavad faktilised asjaolud, sealjuures on vastustaja Põhja maksu- ja tollikeskus nõustunud kaebuse esitajaga selles osas, et Tallinna TI
2. mai
3. a maksuotsuses nr 12-5/48 on täiendavalt tasumisele kuuluv maksusumma 7 997 krooni kaubadeklaratsiooni I 35367 24/04/2002 järgi määratud peale maksusumma määramiseks seaduses ettenähtud tähtaega, seega õigusvastaselt. Samuti on pooled ühel meelel selles, et käesolevas asjas vaidlustatud Tallinna TI
4. aprilli
5. a ja
6. mai
7. a maksuotsused on tehtud põhimõtteliselt samasugustel asjaoludel ning neid on ka vaidlustatud analoogilistel motiividel. Seetõttu on olnud võimalik Prosnack OÜ kaebuste läbivaatamine ühes menetluses.
8. Nähtuvalt kaebustest on Prosnack OÜ vaidlustanud eelnimetatud Tallinna TI maksuotsused põhiliselt kahel alusel: 1) sisulised puudused (tollimaksude tagantjärele sissenõudmise vastuolu ÜTS artikli 220 lõike 2 punkti b heausksuse kaitse sättega) ja 2) menetluslikud puudused (ärakuulamisõiguse ja uurimispõhimõtte rikkumine, maksuotsuste motiveerimatus). MKS §-st 45 tulenevalt maksumenetluses kohaldatakse haldusmenetluse seaduses (edaspidi HMS) sätestatut, kui MKS-s, maksuseaduses või tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti. HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Lähtudes eeltoodud sätetest alustab kohus kaevatud maksuotsuste kontrolli nende sisu kohta esitatud väidetest, kuna menetluslikud küsimused on sekundaarse tähtsusega.
9. ÜTS art 220 lg 2 punkt b kohaselt järelarvestuskannet (järelarvestuskande määratlus on toodud lg-s 1) ei tehta, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Pooled on ühel meelel selles, et järelarvestuskannet ei tehta üksnes siis, kui on täidetud kõik neli (kumuleeruvat) tingimust ja kasvõi ühegi neist puudumisel see norm ei rakendu. Samas on äriühingu ja maksuhalduri seisukohad ÜTS art 220 lg 2 punkt b kohaldatavuse suhtes antud juhtumil täiesti vastupidised: Prosnack OÜ leiab, et täidetud on kõik tingimused, Põhja maksu- ja tollikeskus leiab aga, et mitte ükski tingimus pole täidetud.
10. OÜ Prosnack poolt Soomest pähklite „Nut Cellar” ja „Saharas pähkina” Eestisse importimise ning kõnealuste kauba- ja tollideklaratsioonide koostamise ja esitamise ajal kehtinud Protokoll 3 art 16 kohaselt Ühendusest pärinevad tooted saavad importimisel Eestisse ning Eestist pärinevad tooted importimisel Ühendusse käesoleva lepingu kohaseid soodustusi, kui esitatakse: a) liikumissertifikaat EUR 1, mille näidis on toodud lisas 3; või b) deklaratsioon artikli 21 lõikes 1 sätestatud juhtudel, mille sõnastus on toodud lisas 4 ning mis esitatakse eksportööri poolt arvel, üleandmisteatisel või muul kaubadokumendil, mis kirjeldab neid tooteid piisavalt detailselt, võimaldamaks nende kindlakstegemist (edaspidi nimetatud „arvedeklaratsioon“). Vastavalt Protokoll 3 art 17 lg-le 1 liikumissertifikaadi EUR 1 väljastavad eksportiva maa tollivõimud eksportööri või eksportööri vastutusel tema volitatud esindaja esitatud kirjaliku taotluse alusel. Artikli 16 lg 1 p-s b märgitud arvedeklaratsioon vormistatakse: a) kinnitatud eksportööri poolt vastavalt art-le 22, või b) ükskõik millise 7 eksportööri poolt ükskõik millise saadetise jaoks, mis koosneb ühest või enamast osast, mis sisaldavad pärinevaid tooteid koguväärtusega mitte üle 6000 ECU (Protokoll 3 art 21 lg 1). Sama artikli lg-st 3 tulenevalt eksportöör, kes vormistab arvedeklaratsiooni, peab olema valmis igal ajal eksportiva maa tollivõimude nõudel esitama kõik asjakohased dokumendid, mis tõendavad kõnesolevate toodete päritolustaatust ja käesoleva protokolli muude nõuete täitmist. Antud juhul ei ole vaieldav, et väikeste kaubakoguste ja seega ka imporditud toodete väikese koguväärtuse tõttu vormistati antud juhul arvedeklaratsioonid. Et arvedeklaratsioone ei ole väljastanud eksportiva riigi tolliasutus, siis kohus nõustub vastustajaga selles, et eksportööri poolt vale arvedeklaratsiooni väljastamist ei ole alust lugeda tolli veaks. Samuti on ekslik kaebaja seisukoht, et toll on oma seisukohti muutnud sellega, et alguses on ta tollideklaratsioonid aktsepteerinud ja nüüd on teinud samade tollideklaratsioonide põhjal maksuotsused maksude täiendavaks tasumiseks. ÜTS art-st 13 tulenevalt toll võib vastavalt kehtivates õigusaktides ettenähtud tingimustele teha mistahes vajalikke kontrolle, et tagada tollialaste õigusaktide õige kohaldamine. ÜTS art-s 78 on sätestatud tollideklaratsioonide tollivormistusjärgne läbivaatamine (vt

4. jaotis), muu hulgas lg 2 kohaselt toll võib pärast kauba vabastamist selleks, et teha kindlaks tollideklaratsioonides esitatud andmete õigsust, kontrollida äridokumente ja asjaomase kaubaga seotud impordi- või eksporditoimingute või selle kaubaga seotud järgnevate äritoimingute andmeid.

§ 95

nägi ette tolli õiguse aktsepteeritud tollideklaratsiooni kontrollimiseks, § 114 aga tollideklaratsiooni järelkontrolli võimaluse (analoogne säte on kehtiva tolliseaduse § 50). Protokoll 3 art 32 lg 1 kohaselt päritolutõendite kontrollimine tagantjärele toimub pisteliselt või siis, kui importiva riigi tollivõimudel tekib põhjendatud kahtlus taoliste dokumentide autentsuse, kõnealuste toodete päritolustaatuse või käesoleva protokolli teiste nõuete täitmise suhtes. Et Eesti tollile esitati antud juhul kaubaarved, millel olev arvedeklaratsioon vastas Protokoll 3 lisas 4 toodud sõnastusele, siis ei saanud toll kaubadeklaratsiooni aktsepteerides avastada, et kaup ei vasta deklareeritud sooduspäritolule. MKS § 10 lg 2 järgi maksuhalduri, kelleks oli ka Tallinna TI, ülesanded on kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras; arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma ja intress ning tagastada enammakstud või hüvitatavad summad; nõuda sisse maksuvõlad; kohaldada maksuseaduste rikkujate suhtes seadusega lubatud sunnivahendeid ja karistusi. Kaebuse esitaja ei ole osundanud seadussättele, mis kohustaks tolli tollideklaratsiooni aktsepteerimisel kontrollima kõiki deklareeritud andmeid ja avastama neis võimalikke vigu. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas tollil, ilma vastavaid järelepärimisi tegemata, oleks olnud võimalik tollideklaratsioonide aktsepteerimise ajal avastada asjaolu, et kaupadel puudub tegelikult sooduspäritolu. Samuti ei ole ta osundanud ühelegi seadussättele, mida toll oleks asjassepuutuvate tollideklaratsioonide aktsepteerimisel ja pistelisel järelkontrollil rikkunud. Paljasõnaline ja seega kontrollimatu on kaebaja väide, et toll on ise sooritanud korduvalt erinevaid toiminguid. Seega, kui toll on järelkontrolli käigus ilmnenud uute asjaolude ja tõendite tulemusena koostanud kaebuse esitajale maksuotsused, siis puudub alus rääkida tolli „varasemate seisukohtade muutmisest“, samuti tolli veast. Järelikult, kuna kohus on tuvastanud ÜTS art 220 lg 2 punkt b kohaldamiseks esimese eelduse (tingimuse) - tolli vea – puudumise ning poolte vahel ei ole vaieldav, et kasvõi ühegi neist puudumisel see norm ei rakendu, siis ei ole tegelikult vajagi muude tingimuste täitmise olemasolu kontrollida. 5. Kohus peab siiski vajalikuks täiendavalt eeltoodule märkida järgmist. Kuna tollipoolne kontroll ei piirdu vaid tollideklaratsioonide aktsepteerimisel läbiviidavaga, siis ei saanud Prosnack OÜ-l tekkida õiguspärast ootust, et esitatud tollideklaratsioonidega on kõik korras ja tolli ei saa temalt nõuda mingite tollimaksusummade tasumist. 8

§ 7

lg 1 järgi võib isik määrata tolliga suhtlemiseks esindaja, kes esitab tollideklaratsiooni ja teostab tollieeskirjades ettenähtud tolliformaalsusi. Nimetatud sättest ei tulene kuidagi, et endale esindaja võtmine tähendaks iseenesest alati isiku kogenematust. Esindaja määramine võib toimuda ka töökorralduse huvides ja tähendada lihtsalt soovi vabaneda ise tolliformaalsustega tegelemisest.

§ 7

lg 2 p 2 kohaselt kaudse esindamisega on tegu siis, kui esindaja tegutseb enda nimel, kuid teise isiku eest, sealjuures sama paragrahvi lg-st 3 tulenevalt kaudse esindamise korral peab esindajal olema tollimaakleri tegevusluba. Antud juhtumil on kõnealused kauba- ja tollideklaratsioonid koostanud ja esitanud Prosnack OÜ eest Arco Agentuur OÜ kui tollimaakler. ÜTS art 201 lg 3 kohaselt kaudse esindamise korral on isik, kelle eest tollideklaratsioon esitatakse, samuti võlgnik.

§ 239

lg 3 sätestas, et võlgnik on deklarant, kaudse esindamise korral samuti isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati. Kui tollideklaratsioon esitati ühe käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tolliprotseduuri rakendamiseks sellise informatsiooni põhjal, mille alusel jäid sisse nõudmata maksuseaduste alusel tasumisele kuuluvad maksud või osa nendest, on võlgnikuks ka isik, kes tollideklaratsiooni esitamiseks vajalikku informatsiooni andis ja kes teadis või oleks pidanud teadma, et see informatsioon oli ebaõige (vt ka ÜTS art 201 lg 3 teine lõik ja art 202 lg 3).

§ 91

lg 5 kohaselt deklarant ja kaudse esindamise korral ka isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati, vastutavad deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti kauba vastavuse eest tollideklaratsioonile (analoogne sate on ka kehtivas tolliseaduses - § 38). Järelikult on õige vastustaja väide, et kaebaja vastutab antud juhul enda kohustuste täitmise eest. Kuna tollideklaratsioonides deklareeritud andmetes olid vead (tollideklaratsioonidel oli kaubale märgitud sooduspäritolu, tegelikkuses kaup sooduspäritolu ei omanud), siis kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kaebaja on täitnud kõik omapoolsed kohustused ning käitunud heas usus. Nn heausksus seostub ka õiguspärase ootusega, mille puudumisel kohus juba eelnevalt peatus. Prosnack OÜ ei saa pimesi uskuda ei äripartnereid ega tolli /II tl 142-143/. Asjaolu, et pikaajalisel suhtlemisel tekib partnerite vahel usaldussuhe, ei välista vajadust kontrollida asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja vajalike dokumentide olemasolu ega täita oma seadusest tulenevaid kohustusi. Prosnack OÜ ei ole tuginenud oma võimatusele õigeaegselt kontrollida, kas imporditavad pähklid tegelikult omavad sooduspäritolu. Ülaltoodust tulenevalt ei saa väita, et kaebuse esitaja oleks järginud vajalikul määral hoolsusnõuet. Mis puutub veel kaebaja väidetavasse kogenematusse, siis Prosnack OÜ on ise viidanud vajadusele arvestada ka huvitatud majandusettevõtjate ametialast kogemust. Kohus leiab, et antud juhul ei oma selles kontekstis tähtsust asjaolu, kui palju on Prosnack OÜ-l töötajaid. Konkreetsel juhul on oluline hoopis fakt, et kaebuse esitaja on pikaajaliselt, alates

1. a, tegelenud samalaadse kauba importimisega Soomest (pikaajalist probleemideta tegevust on kaebaja ise rõhutanud, II tl 141-142). Seega on põhjendatud järeldada, et kaebuse esitaja oli, on või vähemalt peab olema selles vallas piisavalt teadlik ja kogenud.
2. Edasi kontrollib kohus, kas väidetavad menetluslikud puudused ja rikkumised võisid viia väärade maksuotsuste tegemiseni. MKS §-st 11 tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega (lg 2). MKS § 10 lg 3 järgi maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Sealjuures MKS § 46 lg 2 nõuab, et 9 haldusakti adressaadi õigusi piiravad ja talle kohustusi panevad haldusaktid peavad olema kirjalikud ning põhjendatud. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakti motiveerimisnõue ei ole mingi asi iseeneses, vaid see peab tagama adressaadile haldusaktist arusaamise ja selle vaidlustamise võimaluse ning võimaldama kohtul teostada haldusaktide õiguspärasuse kontrolli. Nähtuvalt asja materjalidest on Prosnack OÜ tegelikult saanud aru kaevatavatest maksuotsustest ning tal on olnud võimalik neid tähtaegselt ja argumenteeritult kohtus vaidlustada. Kohus on seisukohal, et Tallinna TI 08.04.2005 ja 23.05.2005 maksuotsused on piisavalt nii õiguslikult kui ka faktiliselt motiveeritud. Tegemist ei ole kaalutlusotsusega - MKS paneb maksuhaldurile imperatiivse kohustuse arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma ja intress -, järelikult ei ole põhjust rääkida proportsionaalsusest ja võimalikest kaalutlusvigadest. Asjaolu, et 23.05.2005 maksuotsuses ei ole antud hinnangut kaebaja eriarvamuses 31.03.2005 kontrollaktile nr 12-3/7 toodud väidetele (sisuliselt samad väited, mis kohtukaebuses), on küll motiveerimisalane puudujääk, kuid, nagu kohus on eelnevalt tuvastanud, ei ole see ei võinud mõjutada asja otsustamist ega viinud sisult õigusvastase maksuotsuse tegemisele. Tegelikkusele ei vasta kaebaja väide, mille kohaselt kaevatavas maksuotsuses ei ole näidatud, milline oli täiendavalt ilmnenud asjaolu. Vaidlustatud maksuotsustest nähtub üheselt, et uueks asjaoluks on Maksu- ja Tolliameti 13.10.2003 ja 01.04.2004 järelepärimiste peale Soome tollilt 08.11.2004 saadud teave selle kohta, et osa deklareeritud kaubast („Nut Cellar” ja „Saharas pähkina”) ei vasta Protokoll 3 tingimustele ega oma Euroopa Ühenduse sooduspäritolu /I tl 70-74/.
3. Kohus ei saa nõustuda ka kaebaja väitega tema ärakuulamisõiguse rikkumisest ega vastustaja poolt hea halduse tava rikkumisest. Arvestades asjaolu, et Maksu- ja Tolliamet sai informatsiooni, mille kohaselt kaebuse esitaja poolt imporditud kaubad ei oma osaliselt sooduspäritolu, Soome tollilt kätte 08.11.2004 ja 26.11.2004 koostas Tallinna TI Prosnack OÜ-le korralduse nr 16.2-1/8892, teavitades kaebajat osa impordiks deklareeritud kauba mittevastavusest Protokoll 3 tingimustele, ei ole põhjust rääkida kaebaja teavitamisega viivitamisest ja sellega seoses hea halduse tava vastu eksimisest. Sama korraldusega paluti kaebaja esindajal ilmuda 07.12.2004 koos vajalike dokumentidega selgituste andmiseks Tallinna TI /I tl 68-69/. 07.01.2005 teavitas Tallinna TI Arco Agentuur OÜ-d ja Prosnack OÜ-d maksusumma muutumisega seotud vigadest tollideklaratsioonis deklareeritud andmetes ning sellest tulenevast tollideklaratsiooni muutmise vajadusest, 31.03.2005 koostatud kontrollaktile oli kaebajal samuti võimalus esitada oma eriarvamus. 23.05.2005 maksuotsuses on viitatud analoogse kontrolli käigus esitatud 26.11.2004 korraldusele ja Prosnack OÜ 07.12.2004 taotlusele ja lubadusele esitada kauba sooduspäritolu tõendavad dokumendid kuu aja jooksul /I tl 67/. Samas on märgitud, et Prosnack OÜ ei esitanud asjasse puutuvat täiendavat sisulist teavet. Neil asjaoludel jääb kohtule küll arusaamatuks, kuidas enne kaevatud maksuotsuste tegemist mitme kuu jooksul, mil kaebajat korduvalt ja eri moel teavitati vigadest tollideklaratsioonis deklareeritud andmetes ja anti talle võimalus omapoolseid selgitusi ja tõendeid esitada, ei olnud kaebajale tagatud tema ärakuulamisõigus. Neil asjaoludel kaebaja põhiseaduslikke õigusi ei ole rikutud, Prosnack OÜ kaebused on põhjendamatud ja need ei kuulu rahuldamisele, v.a 23.05.2005 maksuotsuse osas summas 7 997.- krooni seoses aegumisega /I tl 136/, mille on omaks võtnud ka vastustaja.
4. Lõpuks kohtukuludest. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud, lg-st 3 tulenevalt kaebuse 10 osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Sama paragrahvi lg 7 järgi kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Käesoleval juhul jäävad Prosnack OÜ kaebused põhimõtteliselt rahuldamata, üks kaebustest osutus põhjendatuks vaid marginaalses osas (enam kui 100 000 maksunõude juures alla 8000 krooni). Kaebuse esitaja on taotlenud vastustajalt kohtukulude väljamõistmist kokku summas 45 190, 14 krooni, sh riigilõiv 3184, 48 kr ja õigusabikulud 42 005,66 kr /tl 129/. Põhja maksu- ja tollikeskus ei ole vaidlustanud kohtukulude kandmise tõendatust, kuid on pidanud neid liiga suureks /II tl 146-147/. Arvestades eeltoodut peab kohus põhjendatuks mõista vastustajalt välja kaebuse esitaja kasuks 100.- krooni riigilõivu katteks ja 900.- krooni kantud õigusabikulude katteks, kokku seega 1000.- krooni. Hurma Kiviloo kohtunik 11