Obsah (9)

§ 69§ 81§ 84§ 70§ 89§ 83§ 60§ 64§ 87

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 9. aprill 2007.

) § 81 lõigete 1 ja 2 mõttes. Kuna kohustus tekkis

1. juulil
2. a., kuulub kohaldamisele võlaõigusseadus (VÕS) ja selle § 396 lg.
3. Vaidlusalust lepingut on VÕS § 30 kohaselt võimalik käsitleda ka võlakirjana. Kostjate seisukoht Kostjad hagi ei tunnistanud. Hageja soovis esialgu kinnistut müüa 3.800.000 krooni eest. Kostjatele oli ka 2.300.000 krooni liiga kõrge hind ning nad olid nõus kinnistu ostma 3 1.500.000 krooniga. Pooled vormistasid selle kinnituseks
4. aprillil
5. a. ostu-müügi eellepingu. Kuna AS Hansapank oli nõus andma laenu 750.000 krooni, sõlmisid pooled
6. juunil
7. a. lepingu, millega kostjad kohustusid ülejäänud 750.000 krooni tasuma hagejale 5 aasta jooksul. Võlakirja kehtivuse alguseks määrati ostu-müügi lepingu sõlmimine AS-ilt Hansapank saadava laenu arvel. Kuna pank keeldus laenu andmast, nõustus hageja kinnistu müügiga AS-ile Hansa Liising Eesti. Vahetult enne notaribüroos tehingu sõlmimist teatas hageja, et ta sõlmib lepingu vaid juhul, kui kostjad on nõus tasuma lisaks liisingulepingus näidatud summale veel 100.000 krooni. Kuna hagejal oli kaasas
8. juuni
9. a. leping, allkirjastas kostja kokkuleppe samal paberil. Kostja arvas, et uue lepingu allkirjastamisega on ta varasema lepingu lõpetanud. Kuna vaidlusalune leping allkirjastati
10. juunil
11. a., kuulub kohaldamisele kuni
12. juunini
13. a. kehtinud

ja TsK. Pooled ei soovinud tegelikult laenu anda ega saada, nad ei soovinud luua õiguslikke tagajärgi. Tehing on

§ 69

lõike 1 kohaselt näilik, mille pooled on teinud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi ning lõike 2 alusel tühine ja alusest peale kehtetu. Hageja ei ole vaidlusalust summat üle andnud ning tegemist oli rahatu tehinguga ning ei ole seetõttu TsK § 272 lõike 2 järgi leping kehtiv. Lepingu punkti 5 kohaselt võlakiri kehtib, kui kinnistu ostu-müügi tehing on sõlmitud hageja ja AS-i Hansapank vahel. Sellist lepingut ei ole sõlmitud, lepingu pooleks on AS Hansa Liising Eesti. Hageja, AS Hansa Liising Eesti ja AS Eesti Ühispank sõlmitud lepingus on hageja kinnitanud, et objekti müügihinnaks on 1.500.000 krooni. Alusetu on väita, et nimetatud hind on fiktiivne. Esimese astme kohtu otsus 14. novembri 2006. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 937.500 krooni. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda. 10. juunil 2002. a. sõlmitud lepingu punkti 5 kohaselt kehtib võlakiri, kui X kinnistu ostu-müügi tehing on läbi viidud hageja ja AS-i Hansapank vahel ning kinnistu on kantud kinnistusraamatusse. Seega on tegemist tingimusliku tehinguga lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 81lõike 1 mõttes (kuni 1.

juulini 2002. a. kehtinud redaktsioonis). Sama seaduse § 81 lõike 2 kohaselt on tehing tehtud edasilükkava tingimusega.

§ 84

lõike 1 kohaselt tekivad sellise tehingu puhul tehinguga kindlaksmääratud õigused ja kohustused tingimuse saabumisel, kui tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Võlakirja kehtivuse eelduseks oli, et hageja oleks sõlminud AS-iga Hansapank kinnistu müügilepingu ja AS Hansapank oleks kantud kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Esimene tingimus täideti

1. juulil
2. a. Kuigi kinnistu ostu-müügi tehingu pooleks oli AS Hansa Liising Eesti, mitte AS Hansapank, on esimene tingimus täidetud. Poolte ütlustest nähtuvalt oli nende ja liisinguandja vahelise läbirääkimise tulemus, et AS Hansa Liising Eesti soostus kinnistu ostma ning selle kostjatele edasi liisima. Lepingu punkti 5 sõnastusest ja mõttest nähtuvalt leppisid pooled sisuliselt kokku võlakohustuse tekkimises, kui hageja müüb kinnistu kostjate poolt osundatud kolmandale isikule. Seega ei ole poolte kohustuse tekkimise seisukohalt oluline, kas kinnistu ostis AS Hansapank või AS Hansa Liising Eesti. AS Hansa Liising Eesti kanti kinnistusraamatusse
3. oktoobril
4. a. ja sellest hetkest tekkisid ka
5. juuni
6. a. lepinguga ette nähtud õigused ja kohustused. Kostjate seletus, et vaidlusalune leping sõlmiti juhuks, kui kostjatel õnnestub AS-ilt Hansapank laenu saada ning kinnistu ise omandada, on vastuolus lepingu punkti 5 sõnastusega. Lepingust nähtub, et pooled nägid ette hageja poolt kinnistu müümise kolmandale isikule. Kui kostjad oleksid kinnistu ostnud AS-ilt Hansapank saadud laenu abil, oleks hageja sõlminud ostu-müügi lepingu nendega, mitte kolmanda isikuga. Lepingust ei nähtu, et võlakohustus tekib juhul, kui hageja müüb kinnistu otse kostjatele. 4 Tõendatuks ei saa lugeda ka kostjate väidet, et pooled ei soovinud luua õiguslikke tagajärgi ning tehing on

§ 69lõike 1 kohaselt tühine ja algusest peale kehtetu.

Näilik on tehing, mille pooled on teinud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Poolte seletustest ning kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest see ei tulene. Pooled soovisid luua võlakohustuse teatud tingimuste saabumisel. Kostjate seletuste kohaselt olid need tingimused teistsugused, kui esitatud dokumentidest nähtub, kuid ka kostjate ütlustest ei nähtu, et võlakohustuse tekkimist tegelikult üldse ei soovitud. Tegemist ei saa olla ka teeseldud tehinguga

§ 70järgi, kuna nimetatud leping sõlmiti lisaks kinnistu müügilepingule.

Seega on

1. juunil
2. a. sõlmitud lepingu puhul tegemist edasilükkava tingimusega tehtud tehinguga, mille järgi tekkisid õigused ja kohustused
3. oktoobril
4. a. ja kohaldamisele kuulub kehtiv võlaõigusseadus. Kostjad ei saa viidata TsK § 272 sätestatud tehingu rahatusele. VÕS § 396 lõike 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kuna hageja ei ole väitnud, et ta oleks tegelikult kostjatelt raha laenanud, on pooled sõlminud VÕS § 396 lõike 2 alusel laenulepingu. Kostjad pidid lepingu punkti 4 alusel hakkama laenu tasuma alates
5. novembrist
6. a. Hageja väitel ei ole kostjad asunud laenu tasuma ning kostjad ei ole tõendanud vastupidist. Hageja ütles VÕS § 399 lõike 1 alusel
7. oktoobril
8. a. laenulepingu erakorraliselt üles, kuna kostjad olid selleks ajaks viivituses ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. Hageja on tõlgendanud lepingus märgitud tähtaega kostjatele soodsamalt ning on hakanud maksekohustuse tekkimist arvestama alates
9. novembrist
10. a. VÕS § 196 lõike 2 kohaselt võib lepingu erakorraliselt üles öelda alles pärast seda, kui võlausaldaja on võlgnikule määranud täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. VÕS § 196 lõike 2 ning § 116 lõike 2 punkti 4 kohaselt ei pea täiendavat tähtaega andma, kui võlausaldajal on mõistlik põhjus eeldada, et võlgnik ei täida oma kohustusi ka edaspidi. Kuna kostjate
11. oktoobri
12. a. vastuväitest hagejale nähtub, et kostjad ei soovi laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma asuda, ei olnud hagejal kohustust kostjatele täiendavat tähtaega määrata. Vaidlusalusele lepingule on
13. juulil
14. a. kirjutatud lisa: „Peale liisingulepingu allakirjutamist maksame Hugo Merile 100.000 EEK lisa (sada tuhat EEK)“. Põhjendatud ei ole kostjate väide, et
15. juuni
16. a. lepingule lisa kirjutamisega loeti varasem leping lõpetatuks. Isegi kui kostja tahe oli suunatud varasema lepingu lõpetamisele, ei ole tõendatud, et pooled selles ka kokku leppisid ning nende tahe oli ühesugune. Asjas ei ole oluline, kes ja millal pealkirjastas uue teksti lisana lepingule. See ei muuda poolte varasemat lepingut kehtetuks. Kostjatelt hageja kasuks võlasumma väljamõistmist ei välista asjaolu, et notariaalses lepingus on kinnistu hinnaks nimetatud 1.500.000 krooni. Lepingust tuleneb AS-i Hansa Liising Eesti kohustus hagejale nimetatud summa tasuda, kuid see ei välista hageja ja tulevaste liisinguvõtjate vahelisi täiendavaid suhteid. Laenulepingust ei tulenenud kostjatele kui kolmandatele isikutele kinnistule mingit nõudeõigust.
17. aprillil
18. a. sõlmitud eellepingust ei tulene, et poolte vahel hiljem sõlmitud leping on tühine. Mõlemad pooled on seletanud, et hageja soovis algul kinnistu müüa 3.800.000 krooni eest ning hiljem lepiti kokku 2.300.000 krooni suuruses summas. Kostjate väitel oli ka see summa neile liiga suur ning hageja oli nõus kinnistu hinda alandama 1.500.000 kroonini, mis tõi kaasa ka eellepingu allkirjastamise. Kostjad ei ole tõendanud, et hageja soovis
19. a. juunis kinnistu müüa 1.500.000 krooni eest ning pooled ei soovinud tegelikult
20. juuni
21. a. tehingu jõustumist. Lepingu punkti 2 kohaselt on laenuintress 5% aastas tasumata jäänud laenusummalt. Laenu tagasimaksmise tähtajaks oli 5 aastat. Kostjatel on kohustus tasuda hagejale intressi alates raha saamisest ehk siis käesoleval juhul alates tehinguga kindlaks määratud õiguste ja 5 kohustuste jõustumisest. Kuna kostjad olid kohustatud tasuma laenu hagejale 5 aastaga, on hagejal õigus nõuda ka intresse 5 aasta eest – 37.500 krooni aastas, kokku 187.500 krooni ja riigilõiv 44.000 krooni ning on põhjendatud hageja kasuks välja mõista ka õigusabikulud 5% rahuldatud haginõudest summas 46.875 krooni ja sõidukulud 2608 krooni. Apellatsioonkaebuste nõuded ja põhjendus Apellatsioonkaebustes paluvad kostjad tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja kohtukulud vastustaja kanda. Apellandid on seisukohal, et
22. juunil
23. a. sõlmitud leping on tühine ja sellest ei saa lepingupooltele tekkida mistahes õigusi või kohustusi ei edasilükkava tingimuse saabumisel ega mittesaabumisel. Niisamuti on tehing rahatu ja tuleb kohaldada TsK sätteid. Lepingu poolte tegelik ühine tahe oli fikseerida X kinnistu ostuhinna osa tasumine. Tegelikkuses leppisid pooled kokku erinevalt
24. juunil
25. a. sõlmitud kirjalikus lepingudokumendis sätestatust, et tegemist ei ole laenuga, vaid kinnistu ostuhinna osalise tasumisega. Pooled soovisid varjata asjaolu, et tegelikkuses oli tegemist kinnisasja ostuhinna tasumisele suunatud lepinguga. Seetõttu on tegemist

§ 89

lõike 2 kohaselt näiliku tehinguga, mis on tühine, sama põhimõtte sätestas enne 1. juulit 2002. a. kehtinud

§ 70lõige 2 teeseldud tehingu kohta.

Teeseldud või näiliku tehinguga võib varjata ka varjatava tehingu ühte osa, antud juhul osalist ostuhinna tasumise kohustust.

§ 89

lõike 3 kohaselt kohaldatakse varjatud tehingule varjatava tehingu sätteid, seega kohaldatakse

1. juunil
2. a. sõlmitud lepingule müügilepingu sätteid. Kuivõrd sisuliselt oli tegemist müügilepingu ühe osaga, on see tühine vorminõuete järgimata jätmise tõttu. Vastustaja on tuginenud asjaolule, et lepingu sõlmimine oli suunatud kinnisasja müügist tuleneva maksekohustuse ehk kinnistu ostuhinna maksmise kohustuse tekitamiseks. Vaatamata asjaolule, et puudub üksmeel kokkulepitud müügihinnas, on pooled möönnud, et tegemist oli kinnisasja ostuhinna osaga ja kokkuleppega selle tasumiseks. Seega oli
3. juunil
4. a. sõlmitud lepingu näol olemuslikult tegemist võlaõigusliku kokkuleppega kinnisasja ostuhinna osa tasumiseks, mis kooskõlas asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lõikega 1 oleks tulnud sõlmida notariaalses vormis. Kuivõrd seaduses sätestatud vorminõuet ei järgitud, on kokkulepe

§ 83lõike 1 kohaselt tühine.

Puudub mistahes põhjus pidada tehingu kokkulepitud edasilükkavat tingimust saabunuks isegi eeldusel, et apellandi ja vastustaja vahel

1. juunil
2. a. sõlmitud leping on kehtiv. Lepingu punktis 5 lepiti võlakirja kehtivuse osas kokku, et dokumendis toodud tingimused kehtivad juhul, kui sõlmitakse X kinnistu müügileping vastustaja ja AS-i Hansapank vahel, mitte AS-i Hansa Liising Eesti vahel. Sarnasus kokkulepitud finantsasutuse nimes ei saa tekitada apellandile rahalisi kohustusi. Enne
3. juulit
4. a. kehtinud

§ 60lõike 4 kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tehingut kohustatud isiku kasuks.

Kui lepingu sõlminud pooled oleksid soovinud tingimuse saabunuks lugeda igasuguse finantseerija kaasamisel, oleks leping ka vastavalt sõnastatud.

1. juunil
2. a. sõlmitud lepingule ei saa kohaldada laenulepingu sätteid, kuna muu õiguslik alus VÕS § 396 lõike 2 tähenduses, mille alusel apellant vastustajale midagi võlgnes, puudub eelpoolnimetatud põhjustel. Lepingu kohaselt pidi lepingu alusel nõutav summa olema X kinnistu ostuhinna üks osa, kuid apellandi ja vastustaja vahel ei ole X kinnistu müügilepingut sõlmitud tänaseni.
3. juulil
4. a. AS-i Hansa Liising Eesti ja vastustaja vahel sõlmitud X kinnistu müügilepingust ei saa tuleneda võlga, mida vormistati ümber laenuks, kuivõrd lepingu pooleks ei olnud apellant. Samuti poleks saanud lepingust tulenevat võlga vormistada ümber laenuks, kuna lepingus sätestatud ostuhind on täies ulatuses tasutud. Kuni
5. juulini
6. a. kehtinud

§ 64

lõike 1 kohaselt lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka nende käitumist enne väidetava lepingu 6 sõlmimist, lepingu sõlmimise ajal ja pärast seda. Enne vastustaja nõude aluseks oleva lepingu sõlmimist lepiti eellepinguga kokku kinnistu müügihinnas 1.500.000 krooni ning selle hinnaga müüdi kinnistu liisingfirmale. Seega on ilmselge, et poolte tahe oli võõrandada kinnistu 1.500.000 krooni eest. Vastustaja kulutused õigusabile, arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust, ei olnud maakohtu poolt väljamõistetud ulatuses vajalikud ega ka põhjendatud. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata. Vastustaja nõustus kinnistu apellantide valitud xle võõrandamisega 1.500.000 krooni eest tingimusel, et apellandid võtavad endale solidaarse võlakohustuse viie aasta jooksul 750.000 krooni ja intressi maksmiseks. Ekslik on apellandi käsitlus, et võlakohustus on vaadeldav müügitehingu osana. Müügitehingul ja võlakirjast tuleneval võlakohustusel on erinevad subjektid. Kinnistu võõrandamise müügitehing on sõlmitud seaduses ettenähtud notariaalses vormis. Kinnistu müügihind ei ole käesoleva vaidluse esemeks ja asjakohatu on apellantide poolt esmakordselt apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimus müügihinna õigsuse ja õigluse osas. Apellandid on jätnud täitmata TsMS § 633 lõike 5 nõude, et uute asjaolude ja tõendite nimetamisel tuleb märkida nende esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada, hagi tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole selle üle,

1. aprillil
2. a. sõlmisid hageja ja Merit Meri kui müüjad ning Angela Alliksoon kui ostja lihtkirjaliku eellepingu. Selle eesmärgiks lepingu punkti
3. 2 kohaselt oli fikseerida lepinguosaliste soov sõlmida Saare maakonnas X vallas X külas asuva X kinnistu müügi- ja asjaõigusleping (tl. 91). Pooled leppisid kokku, et kinnistu müügihind on 1.500.000 krooni (punkt
4. 1) ja et kinnistule AS-i Eesti Ühispank kasuks seatud hüpoteek samas summas kustutatakse enne müügilepingu sõlmimist (punkt
5. 3).
6. aprillil
7. a. sõlmisid hageja ja Vallis Alliksoon laenulepingu, milles leppisid kokku, et viimane annab ja hageja võtab laenu 100.000 krooni, mis on ettemaks X kinnistu ostmisel (punkt
8. 1) ja mis tuleb tagastada hiljemalt
9. juuliks
10. a., kui laenuandjal ei osutu võimalikuks selle perioodi jooksul kinnistut osta (punkt
11. 1).
12. juunil
13. a. sõlmisid hageja ja kostjad lepingu, milles märgitu kohaselt on laenuandjaks hageja, laenuvõtjateks kostjad, laenusumma on 750.000 krooni, laenuintress 5% aastas ja viivis 0, 05% tasumata jäänud laenusummalt (tl. 8). Pooled nägid ette, et laenu tagasimaksuks on viis aastat algusega
14. novembril
15. a., et laen tuleb tasuda proportsionaalselt igal aastal, lisaks intress (punkt 4). Lepingu punktis 5 lepiti kokku, et võlakiri kehtib, kui X kinnistu ostu-müügitehing on läbi viidud Hugo Meri ja AS-i Hansapank vahel ning kinnistu on kantud kinnistusraamatusse, aga samuti, et lepingu tingimusi on võimalik muuta osapoolte soovil.
16. juulil
17. a. sõlmisid hageja kui müüja ja AS Hansa Liising Eesti kui ostja X kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu (tl. 11 – 21). Müügihind oli 1.500.000 krooni ja 100.000 krooni sellest tuli ostjal tasuda Angela Alliksooni arvele. Lepingus osales ka AS Eesti Ühispank, kellega lepiti kokku kinnistule seatud hüpoteegi kustutamises.
18. oktoobril
19. a. kanti AS Hansa Liising eesti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse (tl. 23). Kinnistu valdus anti
20. juuli
21. a. akti alusel üle AS-iga Hansa Liising Eesti liisingulepingu sõlminud ja kinnistut vastu võtma volitatud Angela Alliksoonile (tl. 22). Hagi on esitatud
22. juuni
23. a. kuupäeva kandva laenulepingu alusel: hageja soovib laenu põhiosa summas 750.000 krooni ja intressi 5% aastas viie aasta eest kogusummas 187.500 krooni. Hageja väitel ütles ta laenulepingu
24. oktoobril
25. a. 7 erakorraliselt üles. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusaluse laenulepingu järgi hageja kostjatele raha üle andnud ei ole. Pooled vaidlevad selle üle, kas leping annab hagejale aluse hagisumma nõudmiseks. Kolleegium leiab, et vaidlusalune leping ei anna hagejale alust kostjatelt raha nõudmiseks. Õige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt vaidlusalune laenuleping on tingimuslik tehing lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 81lg.

1 mõttes. Lepingus seadsid pooled selles kindlaksmääratud õiguste ja kohustuste tekkimise sõltuvusse sellest, kas hageja ja AS-i Hansapank vahel sõlmitakse kinnistu müügileping ja kas nimetatu kantakse kinnistusraamatusse. Kuna tingimusest ei olnud teada, kas see saabub või ei saabu, siis sõlmiti leping edasilükkava tingimusega (

§ 81lg.

2).

§ 87lg.

1 kohaselt, kui edasilükkav tingimus jääb saabumata, loetakse, et tingimuslikku tehingut ei ole tehtud. Seega on vaidluse lahendamiseks oluline tuvastada, kas edasilükkav tingimus, millega pooled sidusid lepinguliste õiguste ja kohustuste tekkimise, saabus või mitte. Vaidlust ei ole selle üle, et lepingus ettenähtud isikule – AS-ile Hansapank – kinnistut ei müüdud ning nimetatud isikut kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse ei kantud. Sama on tõendatud ka kirjalike tõenditega. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, nagu oleks laenulepingus ettenähtud edasilükkav tingimus täidetud kinnistu müümisega AS-ile Hansa Liising Eesti ning nimetatu omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Maakohtu otsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on kohus jõudnud järeldusele, et poolte jaoks oli laenulepingu sõlmimisel oluline üksnes see, et kinnistu müüdaks kostjate poolt osundatud isikule, mitte see, kellele täpselt ja mis tingimustel see müüakse. Kolleegium leiab, et niisugusele järeldusele ei anna poolte väited ega asjas esitatud tõendid alust. Nii on hageja hagiavalduses tuginenud väitele, nagu oleks laenulepingu edasilükkavaks tingimuseks olnudki kinnistu võõrandamine ja sellele omandi üleandmine AS-ile Hansa Liising Eesti. Niisugune väide ei ole kooskõlas lepinguga, sest lepingus on selgelt märgitud isik – AS Hansapank –, kellele kinnistu võõrandamisega pooled kostjatel raha maksmise kohustuse tekkimise sidusid. Erinevust omandaja isikus hageja hagiavalduses kuidagi ei selgitanud. Alles menetluse kestel, pärast kostjate vastuväidete saamist, on hageja väitnud, et tema jaoks ei olnud oluline see, kellega kinnistu müügileping sõlmida (tl. 98 pöördel). Laenulepingu sõlmimise ajal 10. juunil 2002. a. kehtinud

§ 64lg.

1 kohaselt tuli tehingu tõlgendamisel lähtuda tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulenenud teisiti. Seega tuleb vaidlusalust laenulepingut tõlgendada eelkõige poolte ühisest tahtest lähtudes ja vaidluse lahendamiseks ei ole määrav see, kuidas hageja kui üks lepingupool lepingut mõistis. Hageja ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, millest võiks järeldada, et lepingu mõlemad pooled soovisid laenulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tekkimise seada sõltuvusse kinnistu võõrandamisest kostjate leitud suvalisele isikule. Vastuses hagiavaldusele kostjad ei tunnistanud, nagu ei oleks nendevahelise laenulepingu jõustumiseks olnud oluline see, kellega hageja müügilepingu sõlmib (tl. 75). Ka vastuses hageja

1. septembri ja
2. septembri
3. a. kirjadele on kostjad muuhulgas juhtinud hageja tähelepanu sellele, et lepingut AS-iga Hansapank ei sõlmitud ja olenemata ülejäänud vastuväidetest ei saa laenulepingut pidada jõustunud lepinguks (tl. 30). Sellele vaatamata ei toonud hageja esile asjaolusid ega esitanud ka mingeid tõendeid, millest võiks järeldada, et poolte ühine tahe oli siduda kostjatel laenukohustuse tekkimine
4. juuni
5. a. laenulepingu alusel vaidlusaluse kinnistu müügiga ükskõik millisele kostjate leitud ostjale. Vaidlusalusest laenulepingust endast ei saa seda järeldada, sest selles on kostjatel laenukohustuse tekkimine seotud kinnistu võõrandamisega kindlale isikule. Mõlemad pooled on kinnitanud, et pidasid
6. a. kevadel läbirääkimisi selleks, et leida võimalusi kostjate poolt kinnistu omandamiseks, ja et algul soovis hageja kinnistu eest saada 3, 8 miljonit krooni ning seejärel 2, 3 miljonit. Hageja väitel nõustusid kostjad hinnaga 8 2, 3 miljonit krooni, kostjad seda aga ei kinnita, väites, et müügihinnaks pidi saama 1, 5 miljonit krooni. Kostjate väidet kinnitab poolte vahel
7. aprillil
8. a. sõlmitud eelleping, mis vorminõuete rikkumise tõttu on küll tühine, kuid mis on käsitletav tõendina poolte poolt sel ajal avaldatud ühise tahte kohta. Oma selle väite tõendamiseks, nagu oleks eellepingusse kostjate soovil märgitud tegelikult kokkulepitust madalam hind, ei ole hageja mingeid tõendeid esitanud. Ka ei ole hageja mõistetavalt selgitanud seda, milleks kostjad niisugust väidetavalt fiktiivset kokkulepet vajasid ja miks tema, kes eellepingut endale siduvaks pidas, sellega nõustus. Seega tuleb lähtuda sellest, et eellepingu sõlmimise ajal lähtusid pooled ühisest arusaamast, et kinnistu hind on 1, 5 miljonit krooni. Mõlemad pooled on veel väitnud, et kostjad otsisid võimalusi kinnistu ostmiseks laenu saamiseks ja pöördusid selleks Hansax poole. Hageja on kinnitanud, sealhulgas apellatsioonikohtu istungil, et tema Hansaxga läbirääkimisi ei pidanud, et sellega tegelesid kostjad ning et läbirääkimiste sisust ja kinnistu võõrandamisega seotud x kui ostja tingimustest teadis hageja üksnes niivõrd, kuivõrd kostjad talle sellest rääkisid (tl. 98). Hageja on ka väitnud, et
9. a. juunis teatasid kostjad talle, et pank on nõus ostma kinnistu 1, 5 miljoni krooni eest ning et kokkuleppel kostjatega pidid nimetatud maksma hagejale müügihinnast (2, 3 miljonist kroonist) puudujääva osa, 750.000 krooni. Oma väidete tõendamiseks tõendeid hageja ei esitanud. Samas on hageja viimase väitega vastuolus eelleping, mis laenulepingu sõlmimise ajaks oli juba sõlmitud ja mille kohaselt kinnistu hinnaks lepiti kokku 1, 5 miljonit krooni, mitte 2, 3 miljonit, nagu väidab hageja. Peale selle ei moodusta 2, 3 miljoni ja 1, 5 miljoni vahe 750.000 krooni, vaid 800.000 krooni. Raskestiusutav on hageja väide, nagu oleks laenulepingus vahesummat vähendatud selleks, et see 5-ga paremini jaguks, sest ühtmoodi hästi jaguvad 5-ga nii 750.000 kui 800.
10. Kostjad kinnitasid seevastu, et pidasid läbirääkimisi Hansaxga algul selleks, et laenu saada, ja siis selleks, et pank omandaks hagejalt kinnistu; kuna pank nõustus maksma kinnistu eest poolte poolt kokkulepitud müügihinnast (1, 5 miljonist kroonist) üksnes poole, nõustusid kostjad maksma hagejale vaidlusaluse laenulepingu alusel ülejäänud osa – 750.000 krooni. Seega lähtusid kostjad nende väidete kohaselt laenulepingu sõlmimisel ja selle edasilükkavas tingimuses kokkuleppimisel sellest, milliseid tingimusi Hansapank kinnistu omandamiseks nõustus pakkuma. Selle kohta, kas, millal ja millistel tingimustel pank nõustus hageja kinnistut omandama ja miks müügilepingut siiski ei sõlmitud, ei ole ka kostjad tõendeid esitanud. Siiski on kostjate väited kooskõlas pooltevahelise eellepinguga, mille kohaselt kinnistu hinnaks oli 1, 5 miljonit krooni. Mis laenulepingut ennast puudutab, siis on pooled sellesse edasilükkava tingimuse jätkuks märkinud, et lepingu tingimusi on võimalik osapoolte soovil muuta (punkti 5 lause 2). Kolleegium leiab, et see viitab pigem asjaolule, et pooled laenulepingu sõlmimisel ette nägid, et see võib vajada muutmist sellest tulenevalt, et muutuda võivad asjaolud, millest pooled laenulepingu sõlmimisel lähtusid. Siiski ei ole pooled lepingu muutmise võimalust kasutanud ega muutnud lepingu edasilükkavat tingimust, kuigi selleks ei oleks olnud takistusi, kui pooled oleksid tõepoolest soovinud kostjatel laenukohustuse tekkimise siduda kinnistu võõrandamise ja sellele omandi üleminekuga AS-ile Hansa Liising Eesti. Hageja väitel on vaidlusaluse laenulepingu tõlgendamisel oluline asjaolu, et laenulepingul on Vallis Alliksooni poolt omakäeliselt kirjutatud kohustus maksta pärast liisinglepingu sõlmimist hagejale veel 100.000 krooni ning et see täiendus on pealkirjastatud kui lisa lepingule. Hageja arvates on sellega ümber lükatud kostjate väited selle kohta, et nimetatud märkus laenulepingule on tehtud teise paberi puudumisel (tl. 98). Kolleegium hagejaga ei nõustu. Nii on Vallis Alliksoon kirjutanud laenulepingule, et peale liisinglepingu allakirjutamist maksavad kostjad hagejale 100.000 krooni lisa (tl. 8). Sellest ei saa järeldada, et 100.000 krooni on kostjad kohustunud maksma lisaks laenulepingus märgitud summale, sest seda märkus ei sisalda. Märkuse sõnastus ei võimalda välistada kostjate väidet, et 9 100.000 krooni lubasid nad maksta hagejale mitte lisaks laenulepingus märgitud summale, vaid lisaks tema poolt kinnistu ostjalt saadavale müügihinnale ning et tegemist on iseseisva, laenulepinguga seostamatu kohustusega. Kostjate väitel ei olnud märkuse tegemise ajal sellel pealkirja „Lisa lepingule“ ning selle on kirjutanud hageja hiljem. Apellatsioonikohtu istungil tunnistas hageja, et pealkirja märkusele kirjutas tõesti tema. Pealkirja paiknemisest laenulepingu allkirjade suhtes võib järeldada, et pealkiri on kirjutatud pärast kostja poolt 100.000 krooni maksmise kohustuse võtmise kohta märkuse tegemist, sest pealkiri on surutud allkirjade ja märkuse teksti vahele, kuigi paberi allosas oleks olnud märkuse tegemiseks, kui see oleks kohe tehtud pealkirjaga, piisavalt vaba ruumi. Et kostjad on pidanud 100.000 krooni maksmist laenulepingust sõltumatuks kohustuseks, nähtub ka nende käitumisest, sest pooled ei vaidle selle üle, et nimetatud 100.000 krooni on kostjad hagejale ka tegelikult tasunud. Lähtudes sellest, et pooled pidasid omavahelise eellepingu kohaselt kinnistu maksumuseks 1, 5 miljonit krooni, ei ole hageja mõistetavalt selgitanud, miks pidid kostjad maksma talle 750.000 krooni vaatamata sellele, et ka AS-iga Hansa Liising Eesti sõlmitud müügilepingu kohaselt oli kinnistu müügihind 1.500.000 krooni, seega sama, mida pooled ise olid lepingueelsetel läbirääkimistel põhjendatud hinnaks pidanud. Eespooltoodust järeldub, et hageja ei ole tõendanud, et edasilükkava tingimusega laenulepingu sõlmimisel oli poolte ühine tahe siduda kostjatel laenukohustuse tekkimine kinnistu võõrandamise ja sellele omandi ülekandmisega kostjate poolt leitud isikule olenemata nimetatud isiku poolt kinnistu omandamise tingimustest. Pealegi tuli lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 64lg.

3 kohaselt kahtluse korral tõlgendada tehingut kohustatud isiku kasuks. Kuna laenulepingu edasilükkavat tingimust ei ole saabunud, ei ole ka kostjatel laenulepingus nimetatud laenu tagastamise kohustust tekkinud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-is sätestatut. Seni kehtinud TsMS § 60 lg. 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb hagejalt kummagi kostja kasuks välja mõista apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 18.125 krooni. Õigusabikuluna on Tiina Mitt kostjate esindajana esimese astme kohtu menetluses taotlenud 15.000 krooni hüvitamist, kuid esitatud ei ole ühtegi dokumenti, millest nähtuks kostjate poolt selle kohtukulu kandmine või kohustus kohtukulu nimetatud ulatuses tasuda. Taotlust ei saa seetõttu rahuldada. Apellatsioonimenetluse õigusabikuluna on Vallis Alliksoon taotlenud hagejalt välja mõista 25.200 krooni, lisatud on kostjale esitatud arve. Kolleegium leiab, et Vallis Alliksooni taotlus tuleb rahuldada, kuna tegemist on vajaliku ja põhjendatud õigusabikuluga, mis ei ületa TsMS § 61 lg. 1 punktis 1 sätestatud piirmäära (5% hagi rahuldamata jäetud osast kostjale). Hageja kohtukulud jäävad tema enda kanda. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik 10