← Eesti

3-05-55/7

Obsah (4)§ 25§ 28§ 20§ 6

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 27.06.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-05-55 (liidetud haldusasjad 3-05-55 ja 3-05-62

§ 25ja § 28 lg 1 p 1 alusel ning kooskõlas Vabariigi Valitsuse 06.11.96.a.

määrusega nr 269 kinnitatud „Maa munitsipaalomandisse andmise korraga“ anti munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste aluse ning teenindava maana Tallinna linna munitsipaalomandisse maa asukohaga Tallinna linn Gonsiori tn lõik, Pronksi tn lõik ja C.R.Jakobsoni tn vahel pindalaga 9430 ruutmeetrit (sihtotstarve transpordimaa). Lisati asendiplaan. Veel märgitakse, et tuleb võtta teadmiseks, et maal võivad olla kehtestatud või kehtestada EV õigusaktidega sätestatud piirangud ja kohustused; maa omandiõigus lugeda Tallinna linnale üleläinuks maaüksuse riigi maakatastris registreerimisest arvates; Harju Maavalitsuse maaosakonnale pandi ülesandeks avaldada teade maa munitsipaalomandisse andmise kohta Ametlikud Teadaanded. Märgitud oli edasikaebamise kord ja tähtaeg. Kaebajad leivad, et maavanemale olid edastatud ebaõiged andmed ja korraldus on vastuolus

§ 28lg 1 p 1 ja 7.

Korraldus ei vasta Vabariigi Valitsuse 06.11.96.a. määrusega nr 269 kinnitatud maa munitsipaalomandise andmise korra p 8.1 sätestatud tingimustele. KÜ-le X saadeti Tallinna Maa-ameti tähtkiri 03.11.2004.a. ja paluti esindajal piirinaabrina allkirjastada piiriprotokoll kolme tänava vahelise ala kohta. KÜ X juhatus 22.11.04.a. koosolekul otsustas mitte nõustuda tänavate vahelise ala plaaniga ning volitas V. V.i allkirjastama protokolli märkusega mitte nõustumise kohta. Põhjuseks oli asjaolu, et maa-ala hõlmas X elamu treppe, sadevetesüsteemi ja jalgteed, kuid ühistu enamusliikmeid soovib erastada majaesist haljasala, vastav taotlus oli esitatud 5 aastat tagasi. Krundipiiride ettepanekut oli hakatud aga eitama, see kadus ja käesoleva ajani on maa erastamata. KÜ X esindaja piiriprotokolliga ei nõustunud, tegi märke selle kohta ja esitas vastavasisulise kirja Tallinna Maa-ametile. Tallinna Maa-amet vastas 20.12.2004.a. Märgiti, et maa-ala on tänavarajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks määratud Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 2107-k ja antud Tallinna Linna omandisse maavanema korraldusega nr 330-k. Seega leiavad kaebajad, et said sellest ajast teada oma õiguste rikkumisest. Maad oleks saanud munitsipaalomandisse anda pärast ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamist, mitte vastupidi. X maa ostu-eesõigusega erastamine ei ole käesoleva ajani lahendatud. Ebaõiged on andmed, et X maa erastati Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 5214-k 12.12.01.a., kuna see haldusakt ei evi õigusjõudu. Selle haldusakti vaidlustasid nii ühistu kui ka Tallinna Muinsuskaitseamet, seda korraldust 2 ei saadetud ühistule ega korteriomanikele. SAPA tegi uue krundipiiride ettepaneku 23.04.02.a. ja sellega nõustusid korteriomanikud üldkoosolekul 20.05.02.a. SAPA 18.06.02.a. kiri nr 2-1/02/3201 kinnitab korralduse mittejõustumist, kuna seal märgitakse, et krundipiiride ettepaneku käigus arvati krundi koosseisu haljasala. Rõhutatakse, et maad suurendati mais 2002.a. ja haljasala on maa hulgas. Seega ei lahendatud X maa ostu-eesõigusega erastamist. Rikutakse õigust maa erastamisel/tagastamisel. Paluvad korralduse tühistada osas, mis puudutab nende poolt taotletud maja esise maa ja haljasala munitsipaliseerimist. Lisatud materjalist nähtub, et Tallinna Maa-amet saatis ühistule 03.11.04.a. kirja nr 411/5686. Teatatakse, et seoses kolme tn vahel asuva maa munitsipaliseerimisega palutakse tulla Tallinna Maa-ametisse 15.11.04.a.-26.11.04.a. maaüksuse piiride kättenäitamisele ning piiriprotokolli allkirjastamisele. Selleks ajaks oli maavanem korralduse andnud. 24.11.04.a. saatis KÜ X Tallinna Maa-ametile kirja, milles märgitakse, et ei nõustuta piiriprotokolliga, ei olda nõus munitsipaliseerimise ulatusega ja enne tuleb läbi viia maa erastamine. 1998/99 oli esitatud Tallinna Linnavalitsusele taotlus X esise haljasala ostueesõigusega erastamiseks. 2001 a detsembris tehti X krundipiiride kohta korraldus, mis ei olnud õiguspärane; 23.04.02.a. tegi SAPA uue krundipiiride ettepaneku ja sellega oli ühistu enamus nõustunud juba 20.05.02.a. üldkoosolekul, kuid ostueesõigusega erastamine on takistatud SAPA-s. Lisatud on korteriomandi seadmiseks krundipiiride ettepanek, millel nõustumismärge E. K. allkirjaga maist 2002, arhitekt M. L. allkiri 23.04.02.a. Tallinna Maa-ameti 20.12.04.a. kirjaga nr 4-411/6272 teatatakse V. V.`le ja KÜ-le X, et kolme tänava lõigu vaheline maa on vajalik teehoiu korraldamiseks ja see määrati Tallinna Linnavalitsuse korraldusega 24.09.03.a. nr 2107-k. Maa anti Tallinna linna omandisse Harju Maavanema korraldusega nr 330-k. X ja X seinte ääres asuv jalgtee on 29.01.92.a. riigivara munitsipaalomandisse üleandmise aktiga nr 20/005 antud Tallinna linna omandisse. Jalgtee on Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997.a. korralduse nr 1834-k alusel Tallinna Kommunaalameti valitsemisel ja bilansis. Maa taotleti munitsipaalomandisse

§ 28

lg 1 p 1 alusel, linnavalitsuse korraldusega nr 5214-k määrati Gonsiori ehitise teenindamiseks vajalik maa korteriomandi seadmiseks ja see on kehtiv akt, seda ei ole muudetud, tunnistatud kehtetuks. Kolme tänava vaheline lõik on kokku viidud korraldusega nr 5214-k määratud maatüki piiridega. Lisatud on ka Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti (SAPA) kiri 18.06.02.a. nr 2-1.4/02/3201 KÜ X 07.06.2002.a. tehtud päringule. Märgitakse, et X piiride ettepanekul määrati elamule ja selle ees olevale haljasalale (mida sooviti krundi koosseisu) maa sihtotstarbeks korruselamumaa. Selgitatakse, miks on ettenähtud sihtotstarve korruselamumaa ja mitte kaitsealune maa. Vabariigi Valitsuse määruse nr 36 ja selle täiendava määrusega nr 120 on ära toodud, et määrata tuleb korruselamule katastriüksuse sihtotstarbe liigina korruselamumaa ja mitte kaitsealune maa. Lisatakse teave, et elamu esine maa on ühistu soovil krundi koosseisu lülitatud. „See maa-ala ei ole hoone teenindamiseks vajalik maa. Elamule on ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratud ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisab kogus maad 15.05.01.a. teie soovil on vastavat maad suurendatud mais 2002, võttes elamut teenindava maa hulka ka haljasala“. Selgitatakse, miks sihtotstarbega sotsiaalmaad eravaldusesse erastada ei saa. 3 Kaebajad leiavad, et nad ei saanud aru 03.11.04.a. Maa-ameti kirjast, et maa munitsipaliseerimise käigus võib olla vastu võetud olulisi haldusakte, mis puudutavad KÜ õigusi. Piiriprotokolli allkirjastamise kutsest ka ei loetud välja, et on vastu võetud mitmeid haldusakte. Perioodil, mil teatati piiriprotokolli allkirjastamisest, oli E. K. korteriühistu juhtide koolitusel ja seal sai teada, et piiriprotokolliga mittenõustumisel tuleb enne maa katastrisse kandmist lahendada munitsipaliseerimist takistavad probleemid. Avaldus maa erastamiseks X osas on senimaani lahendamata. Kaebajad elasid kindlas teadmises, et maa erastamine/tagastamine ei ole otsustatud korraldusega 5214-k. Seda kinnitab SAPA kiri 18.06.02.a. ja ka 30.01.04.a. projekti menetluse leht p-is 2.5., mil piirkonna arhitekt M. J. teatas, et asendiplaanile tuleb kanda senise maakasutuse piir rohelise värviga, kuna maa küsimus on lõplikult lahendamata. Seega ei saadud aru enne 20.12.04.a. kirja, et tuleb vaidlustada haldusakte. Lisatakse KÜ X juhatuse koosoleku protokoll 22.11.04.a., mille päevakorra p 1 kohaselt kandis ühistu koosolekul maaküsimuse ette E. K.. V. V. kutsus kokku juhatuse koosoleku tulenevalt Tallinna Maa-ameti saadetud kirjast. V. V. palus endale volitusi pakutud piiriprotokolliga mittenõustumise kohta ja vastamiseks Maa-ameti kirjale. Juhatus andis nõusoleku mittenõustumiseks piiriprotokolliga. Lisatakse ka Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 5214-k „X ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramine korteriomandi seadmiseks“. Lisatud on Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti 07.01.02.a. kiri Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametile, milles märgitakse, et „taotleme korteriühistu X poolt esitatud piirid ettepanekut, kus majaesine haljasala jääb arhitektuurimälestise kaitsevööndiks, milleks oli hoone 1940.a. krunt. Palume ümber vaadata alternatiivne (praegu menetluses olev) piiriettepanek, mis jätab krundist välja trepiastmed, vihmavete kanalisatsiooni ja hoone esise jalgtee „. Kaebus korralduse nr 330-k tühistamiseks esitati koheselt. Paluvad ennistada tähtaeg kaebuse esitamiseks, et tühistada haldusakt. Kohus võttis peale käiguta jätmise määruste tegemist kaebuse Harju Maavanema korralduse nr 330-k tühistamiseks menetlusse 19.07.05.a. Kaebajad tasusid riigilõivu 30 krooni (tlk 30-32 II kd). Harju Maavanem vaidleb kaebusele vastu. 24.03.94.a. oli Tallinna Linnavolikogu võtnud vastu otsuse nr 43, millega taotleti munitsipaalomandisse hoonete ja rajatiste alune ning nende teenindamiseks vajalik maa vastavalt lisadele. Selle otsuse alusel esitas Tallinna Linnavalitsus Tallinna Maa-ameti kaudu 30.12.03.a. taotluse maa munitsipaalomandisse jätmiseks asukohaga Gonsiori tänava lõik, Pronksi tänava ja C.R.Jakobsoni tänava vahel pindalaga 9430 ruutmeetrit sihtotstarbega transpordimaa. Tallinna linnavalitsus kinnitas, et selle maa suhtes puuduvad kolmandate isikute taotlused ja taotlus oli esitatud

§ 28lg 1 p 1 alusel.

Kuna Tallinna Linnavalitsuse 12.12.01.a. korraldusega nr 5214-k oli X elamu teenindamiseks vajalik maa määratud ja see oli kehtiv, siis olid ka andmed, et 27.10.04.a. koostati piiriprotokoll kolme tänava vahel katastriüksuse piiride kaardimaterjali kättenäitamise kohta, millel oli V. V. mittenõustumine piiri kulgemisega piirilõigul 9-10, kuid seejärel oli esitatud 21.12.04.a. sama KÜ juhatuse liikme A. N. allkirjastatud nõusolekut andev piiriprotokoll, mistõttu ei olnud takistusi korralduse nr 330-k vormistamiseks. Vormistatud on Tallinna Linnavalitsuse kui taotleja nõuetekohane toimik koos 4 alusmaterjalidega. Harju Maavalitsus kontrollis andmed 20.01.04.a. ja toimik edastati 05.01.04.a. maavanemale. Õiguspärane oli ka Tallinna Linnavalitsuse 24.09.03.a. korraldus nr 2107-k ja vaidlustamata haldusaktiga tuli arvestada. Lisatud oli rajatiste omandit tõendavad dokumendid: 29.01.92.a. riigivara munitsipaalomandisse andmise akt nr 20/005, Tallinna Linnavalitsuse 06.06.97.a. korraldus nr 1834-k. Alusetu on väide, et oleks pidanud tuginema muule

sättele; kooskõlas Vabariigi Valitsuse 06.11.96.a. määrusega nr 269 kinnitatud Maa munitsipaalomandisse andmise korraga p 8.1 otsustatakse maa ostu-eesõigusega erastamine enne maa munitsipaalomandisse andmist üksnes juhul, kui maa munitsipaalomandisse andmine toimub

§ 28lg 1 p 7 ja 8 alusel.

Seega tuleb jätta kaebus rahuldamata. Esindaja leidis, et kaebus ei ole tähtaegne, puuduvad mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks ja menetlus tuleb lõpetada. Juhul, kui kohus ennistab tähtaja, siis tuleb jätta kaebus rahuldamata, kuna haldusakt on õiguspärane ning ei riku kaebuse esitajate õigusi. Ka liidetud kaebus on alusetu; kuna maavanema korraldus ei riku kaebuse esitajate õigusi, kuna kaebajatele on maa nende soovitud ulatuses erastamiseks määratud, maa on kantud katastrisse ning kuidas talitati maaga edasi, ei puuduta kaebajate õigusi ja huve. Asjaolu, et hiljem hakkas ühistu koguma allkirju nn „suurema maatüki saamiseks“, ei saa tagasiulatuvalt muuta teisi tehtud toiminguid ja jõustunud haldusakte. Kaebajad jätsid vaidlustamata korralduse 5214-k, teadsid sellest korraldusest nii kaebetähtaja jooksul kui ka hiljem ning ilmselgelt on ühistu siseprobleemide tõttu jätnud haldusakti õigeaegselt vaidlustamata. Samas nähtub, et piiride kokkujooks oli kaebajatele kontrollitav, selle kaudu said nad veelkordselt uurida, missugune maa-ala oli neile määratud erastamiseks. Kaebajad ei pöördunud kohtusse ja veelkord venitasid asjaajamistega. Ühistuväliselt ei ole õiguslikku alust mitte arvestada A. N. nõusolekut piiriprotokolliga nõustumise kohta ühistu eest, kuna ta oli volitatud isik, volitused olid kehtivad ja kontrollitud. Tegevusetud on olnud KÜ ja tema liikmed ja mitte vastupidi. Kohtule esitatud materjal ja tunnistaja A. N. ütlused kinnitavad, et ühistu oli teadlik, et neile ei erastatud haljasala; uuesti hakati asja ajama 2002.a. kuid ka see jäeti pooleli ning alles käesolevaks ajaks saavutatud ühistu väidetav konsensus ei tingi jõustunud haldusaktide muutmist. Pealegi ei esitatudki haldusmenetluse uuendamise taotlust, suhtlemine ühistu palgatud esindajatega ei ole suhtlemine omavalitsusorganitega ja kui need esindajad jätsid midagi tegemata, ei puutu see omavalitsuse tegevusse. Kõik piirid on moodustatud ratsionaalselt ning kahe maja esised piirid on sirgjoonelised, sh kulgevad nii, nagu nad kulgesid seni ja vaatamata maamaksu teistsugusele tasumisele ei ole alust väidetel, et munitsipaliseeriti elamu juurde kuuluv maa. Mitmed vaidlused maa sihtotstarbe üle kulgesid, kuid see ei ole võrdsustatav korralduse nr 5214-k vaidlustamisega. Kaebajate selgitustest istungil nähtub, et neil ei olegi senimaani ühtset seisukohta, mida soovitakse. Kaebajad eiravad kõiki haldusmenetluse ja kohtumenetluse printsiipe ning nad ei ole midagi ette võtnud äärmiselt pika aja kestel, et saada selgus või vaidlustada korraldus nr 5214-k. Avaldus maa erastamiseks, mis on maa erastamise toimikus, ei märkinud ära soovitava maa suurust, mis kinnitab täiendavalt, et algselt ei olnud saavutatud kooskõla nn „suurema „ maatüki erastamiseks ning seda ka ei soovitud. Soostub, et kui maavanema kirjaga 20.12.04.a. teatati korralduse nr 330-k olemasolust ja see lugeda teatavaks saamise aluseks, on kaebus tähtaegne, kui see postitati 19.01.05.a.

  1. KÜ X ja V. V. esitasid kaebuse 24.01.05.a. Tallinna Linnavalitsuse tegevuse ja tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks X korteriomandi seadmisel vastavalt arhitekt 5 M. L. 23.04.02.a. krundipiiride ettepaneku joonisele, millega korteriomanike enamus nõustus mais 2002.a. üldkoosolekul. Veel nõuti Tallinna Linnavalitsuse 24.09.03.a. korralduse nr 2107-k õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist. Kaebus oli jäetud käiguta mitmel korral ja seejärel muudeti ka nõudeid mitmel korral. Kohus tõlgendas kaebust peale viimasele käiguta jätmise määrusele esitatud vastuse alusel ja kuna kirjalik menetlus tulemusi ei andnud, määras asja kuulamisele ning andis võimaluse täpsustada esitatud nõudeid ja põhjendada kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmine. Kuna KÜ X juhatuse liikmeks enam ei ole V. V. arvates 18.10.04.a., siis esindab ühistut juhatuse liige E. K., kes tunnustas V. V. esitatud kaebust ühistu nimel ja eest. Kaebajate nõudeks jäi nõue Tallinna Linnavalitsuse 12.12.2001.a. korralduse nr 5214-k osaliseks tühistamiseks (p-d 1.2 ja 1.3) ja taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks; kohustamisnõue sooritada maa erastamise toimingud korteriomandi seadmiseks; alternatiivnõudena sama käskkirja õigusvastasuse tuvastamine; tuvastada Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse ja tegevuse õigusvastasus. Kaebuselt on tasutud riigilõiv 20 krooni (tlk 5-6 I kd). Kaebajate seisukoht on järgmine. 23.12.04.a. teatas SAPA, et X esine haljasala kuulub Tallinna Linnavalitsuse korraldusega 24.09.03.a. nr 2107-k Gonsiori tn ja C.R Jakobsoni tn vahel moodustatud maaüksuse koosseisu. X piirid ei ole määratud korraldusega nr 5214-k, kuna see oli vaidlustatud korteriomanike ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti poolt 23.04.02.a. Tallinna Linnavalitsus ei teavitanud sellest, et kavatseb vähendada X endisaegset suurust, mis oli ühtedel andmetel 1968, teistel 1769 või hoopiski 1430 ruutmeetrit. Ei teavitatud ka sellest, miks korteriomanikud ei saa erastada maad, mida enamus oli soovinud. Vastav avaldus oli esitatud õigeaegselt, kuna juba 1999.a. viis ühistu läbi küsitluse, kas korteriomanikud soovivad erastada suurt või väikest maad ja selgus, et enamus soovib erastada kogu X ette jäävat haljasala, st suurt krunti. 15.06.2000.a esitas ühistu avalduse maa ostu-eesõigusega erastamiseks ja taotles krundi piiride ja sihtotstarbe määramist Tallinna Linnaplaneerimise Ametilt. EES (redaktsioon 29.11.2000) §
  2. 1 sätte kohaselt avalduse korteriomandi seadmiseks võis esitada ka ühistu. EES §
  3. 2 alusel oli Tallinna Linnavalisusel kohustus teavitada korteriomanikke või ühistut enne teenindusmaa määramist toimingute tegemisest. Linnavalitsus andis välja korralduse nr 5214-k, millega ühistu enamus ei nõustunud ning samuti mitte Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. Vastavalt EES § 21.2 oli õigus erastada suuremat maatükki ja kui nad vaidlustavad maatüki suuruse või piirid, peavad ühistu või eluruume vallasasjana omavad isikud esitama valla-või linnavalitsuse määratud tähtpäevaks asjakohase taotluse. Taotlus oli esitatud koos erastamisavaldusega. 23.04.
  4. tegi piirkonna-arhitekt elamu uued krundipiirid ja mais 2002 üldkoosolekul oli enamus sellega nõustunud, kuid siiani ei ole maad erastatud, tehakse takistusi erastamiseks. Paluvad tunnistada korralduse õigusvastaseks. Õigusvastasuse tuvastamine on vajalik põhjendatud huvist esitada hiljem kahjunõue, kui kaebuse tähtaeg tühistamisnõudes ei kuulu ennistamisele. Paluvad tunnistada õigusvastaseks toimingud – tegevus ja tegevusetus- mis takistavad maa erastamist 2002.a. mais antud nõusolekust lähtudes. 6 Paluvad teha ettekirjutuse ja kohustada jätkama linnavalitsust maa ostueesõigusega erastamiseks ja korteriomandi seadmiseks. Kaebajad paluvad ka ennistada kaebuse esitamise tähtaeg Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 5214-k tühistamiseks ja seejärel tühistada korraldus. Tühistamisnõude rahuldamisel teha ettekirjutus kohustada jätkama maa ostueesõigusega erastamist. E. K. selgitas kohtuistungil, et 2001.a. ta ei kontrollinud maa erastamise toimikut, kuigi koostas lepingu maamõõtmise toiminguteks. Jaanuari alguses 2002, kui sai teada kõrvalmaja elanikult, et anti välja linnavalitsuse korraldus nr 5214-k, siis käis linnavalitsuses. Seejärel hakati tegutsema ning enne räägiti ka Muinsuskaitseametiga. Tunnistab, et said korraldusest teada kaebetähtaja jooksul, kuid siis ei öeldud, et sellele tuleb esitada kaebus kohtusse. Selle tõttu ei kaevatud ja esitati taotlus uute krundipiiride määramiseks. Üks korteriühistu liige, hr J. E. esitas oma subjektiivseid nägemusi ja kaebusi ning need arutati läbi maikuus 2002 ühistu koosolekul ja koosolek mõistis tema tegevuse hukka. J. E. tutvustas oma seisukohti ja sellel korral osa liikmeid muutis oma varasemat seisukohta ja hakkas soovima suuremat maad. Kuigi oli signaal, et määrati väike maa, anti ka signaal, et määratakse suurem maa. V. V. seisukohad. Tema ei ole näinud J. E. kirja ja ka toimikuga ei tutvunud, kuna kõik oli ideaalses korras ja puudus vajadus tutvuda toimikuga, usaldab E. K.i seisukohti ja selgitusi. Nõustub E. K. seisukohaga. Tallinna Linnavalitsuse esindaja A.Karing seisukohad. Ei vasta tõele kaebajate väited, et nad ei teadnud linnavalitsuse vaidlustatud korraldusest nr 5214-k. E. K. sai sellest teada kaebetähtaja jooksul, samuti ühistu. 12.11.01.a. esitasid nad teabenõude ja Maa-amet vastas 15.11.01.a. ning teatas, et taotlus maa erastamiseks on läbi vaadatud ja ette on valmistatud korralduse eelnõu. Kui teati nii eelnõu olemasolust kui ka hiljem kaebetähtajal korraldusest, siis ei ole kahtlusi, et korraldus oli teada ka isiklikult E. K.ile. V. V. pidi samuti teadma, hiljemalt aga sai teada ühistu koosolekul mais 2002 ning jääb arusaamatuks, miks siis, kui sooviti korraldust enda kätte, seda ei mindud küsima võis siis ei kontrollitud toimikut, mis selleks otstarbeks koostati. Ei ole kahtlusi, et tegelikult kaebajad said korralduse, see oli ühistule saadetud, asus nende dokumentides ning kui V. V. ja E. K. on olnud ühistu dokumentide hoidjad, raamatupidamisega tegelevad ja isegi kui erinevate koosseisude poolt täideti ühistu juhatuse ülesandeid, olid kõigil võimalused dokumentidega tutvuda. Olemas oli ka maa erastamise kohta koostatud toimik. Sõltumata, millal ja missugune juhtkond tegutses, vastutas ühistu oma dokumentatsiooni ja tegevuse eest, sh kirjade ja haldusaktide üleandmiste eest. Nähtub, et ühistu siseselt on suured ja ületamatud probleemid ning ühistus olid lahkhelid kaebajate tõttu. Iga eelneva juhtkonna tegevusega või tegevusetusega pidi järgmine juhtkond arvestama, kui kehtivaga, kuid V. V. ja E. K. väidetest nähtub, et nad eelkäijate tegevusega ei nõustu või ei olegi kursis. Ühistusisesed probleemid ei puuduta vastustaja tegevust ja käitumist, kuna linnavalitsuse kohustuseks on haldusakti teatavakstegemine ja see teatatakse olemasolevale juhatusele; igal uue juhatuse valimisel ja eelneva vahetumisel ei saadeta uuesti haldusakte, seda seadus ei nõua. Selline tegevus ei ole ka objektiivselt võimalik, kuna ei ole teada, kes ja millal kavatsetakse valida. Juhatuse liikmetel oli kohustus käia tutvumas maa ostu eesõigusega erastamise toimikuga ja kui seda iga järgmine juhtkond ei teinud, siis ei ole alust märkida, et kaebus on tähtaegne, kuna kord tegeles üks juhatuse töö organiseerimisega ja kord teine isik. Kui kaebajad oleksid uurinud vähegi seadust, oleksid nad pidanud aru saama, et kui maa on korraldusega määratud, siis tuleb haldusakti vaidlustada sellega mittenõustumise korral, mitte aga jääda ootama, et midagi muutub iseenesest. Isegi kui käsitleda kaebajate kombel 2002 a 7 antud teadmata põhjustel vormistatud vastuolulise sisuga kirja nn maa uue määramise lubadusena, nähtub, et korralduse andmisest kuni 2002 aastani ei tehtud ühistus midagi. Isegi oletades, et kui piirkonna arhitekti juures püüti olukorda muuta, ei esitatud ka järgnevalt mingeid uusi kokkuleppeid või taotlusi, mis oleks kinnitanud soovi saada senisest suurem maa. Tegutsetakse nüüd, kui maa on juba kantud katastrisse ja ei saa olla enam mingeid kahtlusi, et maa erastamine on viidud lõpule. Jääb arusaamatuks, kuidas veel selgitada kaebajatele, et erastamine ei ole seiskunud, vaid lõpetatud tegevus. Katastriüksuse moodustamise toimikus olevad kaks taotlust maa erastamiseks ei olnud esitatud nn suurele maale, ning toimiku lk 17 nähtub, et õiendis on märgitud ära maatüki suurusena 1430 ruutmeetrit, plaan taotluse kohta oli koostatud 05.06.01.a.; toimikust nähtus, et korteriühistu X taotlus tagastada omandireformi varana hooned, jäeti 1995.a. rahuldamata. Kontrolliti kinnistu endiseid piire ja asendiplaani, SAPA koostas krundipiiride ettepaneku. KÜ X 05.06.2000.a. taotlus Tallinna Linnaplaneerimise Ametile oli esitatud juhatuse esinaise E. K. poolt. Selles märgiti, et soovitakse piiride määramist, kuid tegelikult oli taotlus esitatud maakasutuse sihtotstarbe kohta ja mainitakse, et maa moodustuks elamut ümbritseva kaitsealuse maana ja moodustataks muruväljakust krunt teise katastriüksusena, kuid resolutsioon näitab, et see taotlus suunati lahendamisele, kuid seda ei rahuldatud, kuna korraldus anti teistsugusena. See oli kaebajatele teada. Taotlus ei jäänud seega lahenduseta ja kui lahendus ei meeldinud, tulnuks korraldus vältimatult vaidlustada. Tallinna Linnaplaneerimise Amet on väljastanud 27.06.2000 kirja Omandireformiametile, millega edastati X KÜ ja X KÜ avaldused. Sellest avaldusest järeldati, et sisuliselt soovitakse korteriomandi seadmist. Märgiti veel, et Linnaplaneerimise Amet koostab piiriettepanekud ning ehitusõiguse ulatuse ja sihtotstarbe õiendi toimiku alusel. Tallinna Kommunaalamet oli 02.12.04.a. teatanud Maa-ametile kirjaga teerajatiste kuuluvusest X tn majade xx ja xx osas, et seotult munitsipaliseerimise taotlusega majade seinte ääres asuv kõnnitee on Tallinna Kommunaalameti bilansis ja valitsemisel. Viidatakse omandamise alusaktidele (Tallinna linnavalitsuse korraldusele 06.06.97.a. 1834-k ja riigivara munitsipaalomandisse üleandmise aktile nr 20/005). 24.09.03.a. võeti vastu Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 2107-k Tänavarajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks vajaliku maa määramine Gonsiori tn lõigul Pronksi tn ja C.R.Jakobsoni tn vahel. Linnamaale oli valitseja määratud korraldusega ning Harju Maavanem 08.03.04.a. korraldusega nr 330-k andis maa munitsipaalomandisse kontrollides kõik asjaolud. Alles 2004 KÜ X poolt V. V. isikus saadeti kiri Tallinna Maaametisse. V. V. teatas piiriprotokolliga mittenõustumisest ja et 22.11.04.a. otsustas ühistu mitte nõustuda piiriprotokolliga, ei muuda tagantjärgi kõiki tegevusi õigusvastasteks; mittenõustumine puudutas kolme tänava lõigu maad ja selle kokkujooksu kaebajate krundi piiridega. Nähtub, et oldi teadlikud 2001.a. detsembri korraldusest krundi piiride kohta, seal nimetatakse seda akti ka mitte õiguspäraseks. Tallinna Maa-amet kirjale 24.11.04.a. saatis oma vastuse 20.12.04.a., selgitati, et kolme tänava vahelisele lõigule jäetud maa on vajalik tänavarajatiste paigutamiseks, teehoiu korrastamiseks. Nimetatakse aktid ja õiguslikud alused, selgitatakse, et jalgtee on Tallinna Kommunaalameti valitsemisel ja bilansis. Selgitatakse veel, et

§ 28

lg 1 p 1 oli maa munitsipaliseerimisel asjakohane õigusnorm ja et Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 5214-k on X maa määratud, korteriomand seatakse selle alusel ja korraldus on kehtiv, kolme tänava maatüki piirid on kokku viidud korralduses nr 5214-k määratud piiridega. 20.04.05.a saatis juhatuse liige V. V. maa erastamise peatamise taotluse Tallinna Maaametile. Selles V. V. märgib, et aprillis 2005 jõudis korteriomanikeni teave, et väidetavalt on pr A. N. 24.12.04.a. allkirjastanud piiriprotokolli, mis jätab osa mälestise osi krundi piirist välja. A. N. on omavoliliselt allkirjastanud piiriprotokolli, tal puudusid selleks volitused. 29.06.04.a volitas üldkoosolek E. K.i sellega tegelema vastavalt mais 2002 krundipiiride ettepanekule määratud suure krundi saamisega ja maa sihtotstarbe tagasimuutmisega. 8 22.11.

  1. volitas ühistu juhatus mitte nõustuma tänavate vahelise tee piiriprotokolliga ja V. V. seda ka tegi. Palub peatada X hoone maatoimingute tegemine kuni krundipiiride vaidluse lõppemiseni kohtus. Tegelikult kirjutas piiriprotokollile alla 27.12.04.a. A. N., kes oli juhatuse liige ja volitused olid kontrollitud. Tallinna Maa-amet vastas 02.05.05.a. ja märkis, et amet oli varasemalt oma 20.12.04.a. kirjaga kõik selgitanud ja nüüd veelkord selgitab, et X katastriüksuse piirid ühtivad munitsipaalomandis olevate teemaa piiridega, teemaa määramise aluseks on Teeseadus, X korteriomanikel puuduvad teadaolevalt õiguslikud alused haljasala erastamiseks ning ehitise teenindusmaa määrati, piiriprotokolli allkirjastas A. N., kui kontrollitud õigustatud isik, muinsuskaitselised kitsendused kehtivad vaatamata sellele, kelle omandis maa kaitsevööndis on. Maa-ameti Tallinna katastribüroos on 15.04.05.a. registreeritud X katastriüksus ja puudub kohtumäärus menetluse peatamiseks, palutakse järgi tulla kinnistamisavalduse koostamiseks vajalikele dokumentidele. Säilinud on 08.07.2002 avaldus J. E.ilt SAPA-le, selle seletuskiri ja nähtub, et E. K. ise on koostanud infokirja elanikele, milles soovitakse teha krundipiiride uus ettepanek; plaan, millest nähtub, et teada oli nii linnavalitsuse korraldus nr 5214-k ja maatüki piirid; märgiti ära KÜ juhatuse esimehe kirjaga 15.03.02.a. juurdetaotletud piirid. Seega oli teada nii korraldus nr 5214-k, seda J. E.i kirja arutati koosolekul, tunnistaja A. N. kinnitas korraldusest teadasaamist ning asjaolu, et algul ei soovitud nn suuremat maad ning seda hakati tahtma alles juurdeehituse idee realiseerimisel. Korteriomandi seadmiseks vajaliku krundi määramise avaldus tuli esitada Tallinna Omandireformiametile, see esitati tähtaegselt, so 16.11.98.a. E. K. allkirjaga, seal on maa suurus märkimata, kuid mõõdistamist sooviti 31.10.2000.a. Sellele avaldusel viitab sisuleht, mis seati sisse esindaja E. K. ajal ja kuna mõõdistustööd telliti, siis pidi olema ka teada, missuguses suuruses tehti piiriettepanek ning missugust maatükki mõõdetakse. E. K. oli kursis nii maatüki piiridega, kui ka tellitud tööga, kuna tema ajas maaga seotud asju, võttis korduvalt sõna koosolekutel, läbi tema toimus ühistu raamatupidamine ja töö tellimine ning tasumine. Seega ei ole midagi jäetud vastamata, selgitamata, tegevusetust ei esine, kuna maa määrati ära selle aja seisuga esitatud tahteavalduse alusel. Tegevusetu oli sisepõhjustel ühistu ja mitte linnavalitsus. Mingil põhjusel on ülekoormatud piirkonnaarhitekti suudetud eksitada, sellest üks vastuoludega kiri, kuid see ei ole jätnud kaebajaid teadmatusse, et korraldus nr 5214-k on jõustunud ja vormistatud. Haldusmenetluses ei uuendatud maa määramist ja teatati ka seda, et eraldi krunti haljasala osas ei saa määrata ning ikkagi ühistu aeg-ajalt esitas pöördumisi, mis puudutasid maa sihtotstarvet. 2006.a. tehtud küsitlus ei ole asjakohane, kui maa kanti isegi katastrisse. 20.04.05.a. esitatud avaldusele A. N. tegevuse ja muude küsimuste kohta saadeti samuti vastus. Maa-amet on vastanud ka V. V.ile tema 20.04.05 avalduse alusel ja 28.04.05 kirjaga 12.1-5/5277 teatatakse katastritunnusest, pindala suurus, sihtotstarve ja on viidatud ka korraldusele. 02.04.03.a. saatis ühistu kaaskirja kaebajate väitel A.Eikile, so OÜ EKE Maamõõdubüroole, kuid mitte linnavalitsusele. Kaebajad on esitanud erinevaid taotlusi, kord soovinud senist maakasutust, kord eraldi kahte katastriüksust, kord enne korralduse andmist tehtud krundipiiride ulatuses. 11.07.02.a. teatati K. S.le linnavalitsuse korralduse nr 5214-k alusel maa määramisest ning et maa erastamine suunati linnavalitsuse poolt töösse, kuid korteriomanike omavaheliste vaidluste tõttu maa suuruse osas on tööd seiskunud. Korteriomandi seadmise menetlus ajutisest peatumisest teavitati ühistut, kuid see ei tähendanud lubadust vaadata asjad ümber. Koopia oli korralduse kohta väljastatud ka eraldi K. S. avalduse alusel, kes tegutses ühistu juhtorganis. Isegi kui SAPA kiri 18.06.02.a. nr 21.4/02/3201 ei anna ühest vastust, nähtub aga, et 13.06.03.a. kirjast nr 2-4/03/1738 pidi E. K. aru saama, et elamu krunti ei suurendata, kuna kõigi korteriomanike nõusolekut ühistu ei saavutanud. E. K. on teadlik, et osa ühistu liikmeid ei soovinud muuta varem esitatud 9 krundipiiride ettepanekut. Sellest ajast sai ta ka teada, et piirkonnaarhitekti 22.08.02.a. piiride ettepanek ei ole selline ametlik dokument, mida vastustaja arvestaks. Selgelt märgiti, et jääb jõusse krunt, mis on korralduse nr 5214-k aluseks. Tuletatakse meelde, et krundipiiride ettepanek tuleb kooskõlastada ja teavitatakse ka, et asutakse munitsipaliseerima kolme tänava vahelist ala. Peale seda ühistu ei näidanud ülesse huvi vaidlustamaks vastust, korraldust või munitsipaliseerimist. Tallinna Maa-ametile saatis 12.11.01.a. kirja E. K. ja säilinud on ka sellele kirjale vastus Tallinna Maa-ametilt 15.11.01.a. nr 7-10/
  2. Sealt said kaebajad ülevaate, et korralduse eelnõu on valmis. 24.01.01.a. sai E. K. vastuse Tallinna Maa-ametilt korteriomandi seadmise kohta. J. E.le on 19.07.02.a. kirjaga 7-10/3955 teatatud, kuidas tuleks talitada eriarvamuste puhul ning soovitati kokku kutsuda korteriomanike üldkoosolek. Soostub, et kui maavanema kirjaga 20.12.04.a. teatati korralduse nr 330-k olemasolust ja see lugeda teatavaks saamise aluseks, on kaebus tähtaegne, kui see postitati 19.01.05.a. Vastustajad leidsid istungil, et tuvastamisnõue korralduse nr 5214-k osas on esitatud ilmselt samuti mittetähtaegselt ja tähtaeg ületati mõjuva põhjusteta. Tunnistaja A. N. ütlused. Asus tööle KÜ X haldurina 15.04.04.a. Kasutab selgituste andmisel dokumente, mis olid ühistul olemas ja saadud ühistust, kuid märgib, et paljusid dokumente ta ei näinudki, kuna E. K. vaatamata ühistu nõudmistele neid üle ei andnud. Enne tema tööle asumist oli läbi viidud maa erastamine, tutvus dokumentidega ning enne teda oli juhatuse liikme ja halduritööga tegelenud E. K.. E. K. oli maaküsimustega tuttav, koostas 20.09.01.a. infolehe, võttis sõna koosolekute päevakorra alusel maa küsimuses, ühistu maa erastamise kausta üle ei andnud ja selle tõttu tunnistaja lasi endale teha uue kausta. Kui ühistul puudunuks linnavalitsuse korraldus nr 5214-k , siis ei oleks saanud maa erastamise asja ajada, sh tellida mõõtmistöid ja selle eest tasuda. Kuna moodustati katastriüksus, maa eest on tasutud ja raamatupidamine käib läbi kaebajate, siis ei ole mõeldav, et neile on see korraldus teadmata või kätte saamata. Maa dokumentide toimik oli üle antud E. K.ile ja seda ütles maamõõdubüroo juhataja, kes tegi lisatoimiku. V. V. oli juhatuse liige 2004.a. juunikuust ja mitmel korral oli selleks olnud ka E. K.. Kuna nad on abikaasad, siis olid asjadega kursis. Kui hakati tegelema ideega ehitada elamule lisakorrus, siis protokollidest loeb, et taheti saada suuremat maad tasuta. Enne seda mitte, kuna juba 12.12.01.a. pidid olema elaniku teadlikud väiksema maa eraldusest ja piiriettepanekust. 07.06.02.a. saatis E. K. kirja abilinnapeale Moksile ja I.Volkovile, mis registreeriti 13.06.02.a SAPA-s ning 18.06.
  3. saatis kirja 2-1.44/02/3201 A. R., kes teatas, et krundipiiride ettepanekut selgitati, seega pidi olema teada, et krundipiirid on paigas. Aasta hiljem kirjutas E. K. kirja, millele vastas I.Volkov. Sealt nähtub, et linnavalitsus soovis kõigi korteriomanike kooskõlastust, kui soovitakse senise maa eraldamise küsimus üle vaadata. Vastusest nähtub keeldumise põhjusena - et tänase päevani ei ole kooskõlastuslehte ja et 2002 a tehtud piiride ettepanek ei ole ametlik dokument, seega jääb jõusse krunt, mis määrati linnavalitsuse korraldusega. Vastuskiri oli 13.06.03.a. nr 24/03/1738 ja sellest hetkest oli selgunud, et enam ei ole suuremat krunti oodata. Selle vastuse ärakirja sai ta J. E.i käest; J.E. oli juhatuse liige ja ta andis selle tunnistajale, kuna kaebaja E. K. seda üle temale ei andnud ja E. oli säiltanud ärakirju. Vastus oli aga E. K. avaldusele ja vastus saadeti KÜ X aadressile, seega ühistu poolt antud aadressile. Olemas on ka üldkoosoleku protokollid ja 29.04.02.a. protokolli p-s 4 nähtub, et arutati maa erastamist, J. E. oli siis juhatuse liige. E. K. andis protokolli alusel vastuse- maa erastamisel on tegemist kahe variandiga, väike ja suur … jne. 20.05.02.a. andis E. K. koosoleku p-ist 3 nähtuvalt aru krundi piiride suuruse kohta. See protokoll parandab eelmise koosoleku infot, E. K. kandis ette, et krundi piirest jääb välja tee ja trepiosa. Kõik said siit teavet, et määratud on väiksem maa. 10 6.04.03.a. oli koosolekul ettekandjaks V. V. ja otsuse p-ist 4 nähtub, et küsimus maa erastamise osas tuleb lükata edasi, kuna korteriomanikud ei nõustu suurema maa erastamisega ja see oli lahknevus E. K.i soovidest ja kui sellega ei nõustutud, siis ta astus juhatusest tagasi. Ka siis ei soovinud enamus nn „suuremat maad“. 26.05.04.a. oli juhatuse koosolek, mil arutati maaküsimust (tunnistaja tööletulekust) ja otsustati kutsuda kokku üldkoosolek. Üldkoosoleku otsuse p 4 märgib, et A. N.l ei õnnestunud krundipiiride asjaoludes saada selgust. Tunnistaja kinnitas, et dokumente temale ei antud üle. V. V. soovis volitusi piiriprotokolli allkirjastamisel nõusoleku mitteandmiseks ja protokollis ei ole märgitud, et ta sai volitused vaid tähtajaga 3 nädalat. Tunnistaja läks allkirjastama piiriprotokolli, et kontrollida kõiki asjaolusid ja kuna majaelanikud ei usaldanud V. V.i ja E. K.i. E. K.il olid ka volitused konsulteerida ja ajada asju maaküsimuses advokaat A.Pastiga, ta palus selleks tähtaja 3 kuud, lubas minna maaküsimuses „võiduni“ kuid 22.11.04.a teatas, et A.Past ei soovi täiendava maaga seotud tööd ette võtta. Tunnistaja helistas ka ise A.Pastile, kes kinnitas, et ta seda tööd ette ei võta. V. V. kirjaga 08.12.04.a. tegi tunnistajale märkuse selle eest, et ta julges midagi küsida; nähtub, et V. V. lubas anda küsimuse lahendamiseks üle E. K.ile. Selle kohta on säilinud E-kirjad. 01.03.2005.a. koosoleku protokolli p 11 märgib ära, et elanikud otsustasid, et märtsi lõpus saab katastrisse kantud nn „väike maa“. Erakorraline üldkoosolek toimus 08.09.05.a.; osavõtjaid oli 17 korteriomanikku ning arutati korteriomandi seadmist ja avaldati soovi, et tunnistaja viiks selle lõpuni. V. V. otsustati usaldamatuse tõttu juhatusest tagasi kutsuda. Tunnistaja oli küll halduriks, kui esitati kaebus kohtusse, kuid temale ei teatatud kaebuste esitamisest ja eraldi volitust V. V.ile kohtusse pöördumiseks selles küsimuses ei olnud keegi andnud. Leiab, et üksmeele puudumine suurema maa erastamiseks oli põhjuseks, miks ei saanud „suurt maad“ erastada. Piiriprotokolli allkirjastamine, mis puudutas piiride kokkuviimist kolme tänava maaga, ei oleks muutnud X jaoks enam midagi ja see tehti korrektsuse ja heanaaberlike suhte huvides, kuna X maa osas oli jõustunud otsus olemas. Maa mõõtmise eest tasus E. K., kuna oli juhatuse esimehe kt ja raamatupidaja ning kui raha poleks olnud tasutud, ei oleks maamõõdubüroo tööd teinud. E. K. oli selleks ajaks teadlik, mis tööd telliti, miks telliti ja mille eest tasuti. Juhatuse liikmete vastutust esindamiseks ei piiratud ja tal oli õigus allkirjastada piiriprotokollid. KOHTU PÕHJENDUSED
  4. Isikul on õigus nõuda haldusakti tühistamist, kui see rikub tema õigusi (Riigivastutuse seaduse § 3 lg 1; Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1). Täiendavaid tingimusi haldusakti tühistamiseks seadus ette ei näe. Haldusakt piirab isiku subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab õiguse kasutamise osaliselt või täielikult, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist. 2.Vastavalt EES § 211 on eluruumi vallasasjana omaval isikul õigus saada korteriomandi omanikuks. Vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse 12.12.2001.a. korraldusega nr 5214-k määrati Tallinnas X elamu teenindamiseks vajalik maa suurusega 1430 m2 korteriomandi seadmiseks sihtotstarbega korruselamumaa. Nimetatud korraldus loob eeldused korteriomandi omanikuks saamiseks.
  5. Vastavalt AÕS RakS § 13 lg.-le 3, kui eluruumi või elamus asuva mitteeluruumi juurde ei ole maakorralduslikel või ehitustehnilistel tingimustel võimalik iseseisva kinnistu 11 moodustamine, on eluruumi või elamus asuva mitteeluruumi omanikul õigus saada maa omanikuks Eluruumide erastamise seaduses sätestatud alustel ja korras.

§ 20

lg 3 kohaselt, kui elamus vallasasjana omatava eluruumi või mitteeluruumi juurde ei ole iseseisva kinnistu moodustamine maakorralduse nõuetest või ehitustehnilistest tingimustest tulenevalt võimalik või otstarbekas, on eluruumi või mitteeluruumi omanikul õigus saada maa omanikuks eluruumide erastamise seaduses sätestatud alustel ja korras. 4. Vastavalt EES § 211 esitab eluruumide erastamise kohustatud subjekt valla- või linnavalitsusele avalduse korteriomandi seadmiseks, milles sisaldub taotlus ehitise teenindamiseks vajaliku maatüki kindlaksmääramiseks. EES § 23 lg.2 kohaselt viiakse enne 2001. aasta 1. jaanuari algatatud korteriomandi seadmine lõpule enne 2001. aasta 1. jaanuari kehtinud alustel ja korras. Korteriomandi seadmise avaldus on esitatud KÜ X nimel korteriomandi seadmiseks vajaliku krundi määramise blanketil Tallinna Omandireformiametile 16.11.1998.a. E. K., seega tuli korteriomandi seadmine viia lõpule enne 2001. aasta 1. jaanuari kehtinud alustel ja korras. Kuni 19.02.2001.a. kehtinud Vabariigi Valitsuse 17.03.1995.a. määrusega nr. 117 kinnitatud „Korteriomandi seadmise korra“ p 3 kohaselt määrab linnavalitsus kindlaks ehitisealuse ja ehitise teenindamiseks vajaliku maatüki suuruse ja piirid vastavalt Vabariigi Valitsuse 6.11.1996.a. määrusega nr. 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korrale“ ja Vabariigi Valitsuse 29.04.1997.a. määrusega nr 88 kinnitatud „Plaani või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korrale“ ning Vabariigi Valitsuse 30.06.1998.a. määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korrale“ arvestades planeerimis- ja ehitusseaduse §-s 211 sätestatut. Vastavalt Maa ostueesõigusega erastamise korra p 13 alapunktile 2 juhul, kui ostueesõigusega erastamisele kuulub ehitise teenindamiseks vajalik maa, määratakse ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korras sätestatu kohaselt. Vastavalt Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra punktile 7 oli Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti (edaspidi SAPA) arhitektil õigus koostada ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramiseks krundipiiride ettepanek ja see vormistati nähtuvalt katastriüksuse moodustamise toimikust nr 33661 15.11.2001.a. Korteriomandi seadmise korra p 4 kohaselt vormistatakse ehitisealuse ja selle teenindamiseks vajaliku maatüki kindlaksmääramine linnavalitsuse korraldusega, milles märgitakse maatüki asukoht ja suurus, korralduse tegemise õiguslik alus, isik, kelle taotlusel maatükk määrati ning korralduse tegemise otstarve. Korralduse lahutamatuks lisaks on maatüki asendiplaan mõõtkavas 1:5001:5000. Käesoleval juhul on koostanud katastriüksuse plaani töö nr 20229 (sama toimiku lk 11) OÜ EKE Projekt Maamõõdubüroo poolt; vaidlustatud korraldusega on määratud ehitise teenindamiseks vajalik maa. Korraldus sisaldab Korteriomandi seadmise korra p-s 4 nõutud andmeid. 5. EES § 212 kohaselt, kui ehitise püstitamisel ei määratud kindlaks selle teenindamiseks vajalikku maatükki, määrab valla- või linnavalitsus korteriomandi seadmisel ehitise teenindamiseks vajalikuks maatükiks selle ehitise aluse maa. Enne vastavate toimingute alustamist teavitab valla- või linnavalitsus sellest korteriühistut või eluruume vallasasjana omavaid isikuid. Kui korteriühistu või eluruume vallasasjana omavad isikud soovivad kinnistada ehitisealusest maast suuremat maatükki või vaidlustavad ehitise teenindamiseks määratud maatüki suuruse või piirid, peab korteriühistu või peavad eluruume vallasasjana omavad isikud esitama valla- või linnavalitsuse määratud tähtpäevaks asjakohase taotluse. Käesoleval juhul väidavad kaebajad, et nad said elamu teenindamiseks vajaliku maa määramisest teada alles vaidlustatud korralduse andmisele järgneval perioodil. Vastustajad leiavad, et kaebajad said korraldusest teada jaanuaris 2002. Kaebajad ei ole vaidlustanud 12 korraldust teenindamiseks määratud maatüki suuruse või piiride osas tähtaegselt. Kaebajad on mitmel korral algatanud kirjavahetuse korras vaidlusi maa sihtotstarbe määramise osas. Kaebajad ei suutnud tõendada, et elamule määratud sihtotstarve oleks määratud valesti ja sihtotstarve jäi muutmata ehkki kaebajad tõid näite, et sihtotstarvet saab muuta ka tagantjärgi, kuid kaebajad ei osanud selgitada, miks sihtotstarve elamule –korruselamumaa- oleks vale. Selliselt jäi maa sihtotstarbeks korruselamumaa. Planeerimisseaduse § 2 p.4 kohaselt on detailplaneering planeering, mille eesmärk on maakasutus- ja ehitustingimuste seadmine linnades ja alevites ning teistel detailplaneeringu kohustusega aladel ja juhtudel. Linn on detailplaneeringu kohustusega ala. Maakatastriseaduse § 18 lg 2 kohaselt määrab kohalik omavalitsus planeerimisseaduses sätestatud detailplaneeringu koostamise kohustuse korral katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud detailplaneeringu alusel. Vastustaja kogutud andmetel maaüksuse osas detailplaneering puudub. Maakatastriseaduse § 20 lg.7 kohaselt kehtib õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel või ostueesõigusega erastamisel sama seaduse § 18 lõikes 2 nimetatud kavade puudumisel katastriüksuse ja tema koostisosade senine sihtotstarve. Katastriüksuse moodustamise toimikus asuva Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise ameti õiendi alusel (sama toimiku tlk 19) alusel on Tallinna üldplaani 2010 kohaselt krundi kasutamise sihtotstarbeks märgitud elamumaa- korruselamumaa 100 %. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 13 ap 3 kohaselt määrab asukohajärgne linnavalitsus ostueesõigusega erastatava maa sihtotstarbe kooskõlas Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995.a. määrusega nr. 36 kinnitatud „Katastriüksuste sihtotstarvete liikide ja nende määramise alustega“. Korra p 5 ja p 6 loetlevad katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja alaliigid koos numberkoodi ja tähistusega. Loetelust tuleneb, et elamukruntide maa sihtotstarbeks on elamumaa (E) ja restoranide, baaride, kohvikute, toitlustusettevõtete vms maa sihtotstarbeks on ärimaa (Ä). Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud korralduse maatüki sihtotstarve jäetud muutmata. 6. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 kohaselt peab kirjalik haldusakt, sh soodustava haldusakti andmisest keeldumine, olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kaebajad said vaidlustada linnavalitsuse korraldust 5214-k ettenähtud tähtajal ja esitada kõik argumendid, mis võiksid viia nende õiguste rikkumiseni, kuid nad seda ei teinud mitmesugustel põhjustel, millel kohus peatub alljärgnevalt. 7. Kohus nõustub vastustajatega, et ebaselgeks jääb, kuidas rikutakse KÜ õigusi ja kaebajate V. V. ja E. K. õigusi. Ebaõiged on kaebajate väited, et X korteriomandi seadmine on senimaani lahenduseta ning lõpule viimata. Kohtule esitatud andmed kinnitavad vastupidist. Kohtule jääb arusaamatuks kaebajate soov muuta senist olukorda, kui nad on saanud teada, et Maa-amet kinnitas 28.04.05.a. kirjaga nr 12.1-5/5277, et X tn xx asuv katastriüksus katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx pindalaga 1430 ruutmeetrit sihtotstarbega elamumaa on registreeritud maakatastris 15.04.2005.a. Maa-ameti Maakatastri õiendist saab kontrollida katastriüksuse registreerimist ning nähtub, et korteriomandi seadmine viidi lõpule. V. V. piiriprotokolliga mittenõustumine ei takistanud korteriomandi seadmise menetluse lõpuleviimist. Maa erastamise eest on ühistu liikmed kandnud kulutusi ja ei nähtu, et ülejäänud korteriomanikud ei nõustuks läbiviiduga ja sooviksid protsesse tagasi pöörata. 13 8. Kaebajad leidsid, et tühistada tuleks Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 5214-k, kuna see rikub nende õigusi korteriomandi seadmisel. Samuti leidsid nad, et alternatiivse nõudena tuleks tuvastada sama haldusakti õigusvastasus. Kohus leidis, et kaebuse esitamise tähtaeg tühistamisnõudes on ületatud ja märkis istungil, et ka õigusvastasuse tuvastamise nõue on esitatud tähtaja ületamise tunnustega. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja uurinud kohtule esitatud materjale jääb seisukohale, et korralduse nr 5214-k 12.12.01.a. tühistamise nõude esitamise tähtaeg on möödunud, samuti on möödunud õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamise tähtaeg. Puuduvad mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks Kaebetähtaegadest kinnipidamise kontrollimiseks pidi kohus arutama kõiki kaebusega seotud asjaolusid, kuivõrd kaebuse esitajad ei saanud kaebuse nõudeid määratletud ega teadnud olulisi kaebust puudutavaid asjaolusid. Seega otsustas kohus lahendada kaebetähtaja küsimused koos kaebaja poolt esitatud kõigi oluliste väidete kontrollimisega. Kohus lõpetab menetluse nõuetes, mille kaebetähtaeg on mõjuva põhjuseta ületatud ning kui tähtaeg jääb ennistamata. Katastriüksuse moodustamise toimik nr 33661 korteriomandi seadmiseks sisaldab kontrolllehte ajast, mil ühistut esindas E. K.. Toimikus olevad menetlusdokumendid vormistati lõplikult halduri volituste kehtivuse ajal ja A.N. nägi toimikut selle lõplikul formeerimisel ning andis toimiku kohta andmeid E-kirjadega 07.12.04.a., milles märgib ära muuhulgas ka E. K. E-postis, et ta nägi 2000.a. kinnitatud krundipiire ja juba sellest ajast on piiriprotokollis maha märgitud piirid nn väikese maatükina. Ta teatab, et advokaat A.Past ei tegele maaküsimusega. Toimiku varasemat omamist või vähemalt sellega tutvumist E. K.i poolt kinnitab A.N. selgitus, et tema ei saanud toimikut tööle asumisel, so 15.04.04.a., kuna E. K. või V. V. seda temale üle ei andnud. Kaebajad sellise asjaolu vastu ei ole vaielnud. Samas ei õnnestunud üheselt kindlaks teha, millal KÜ esindajad tutvusid toimikuga või millal see neile üle anti, kuna vastavat kannet toimikusse ei tehta. Tunnistaja ütlustest nähtub, et temale anti maamõõdubüroost informatsioon, et toimik on olemas E. K.il. Kaebajad selles osas kohtule omapoolseid selgitusi ei andnud. Kohus nõustub vastustajaga, et maa määramise eest tasumise tõttu pidi KÜ olema teadlik, missugused dokumendid on olemas toimikus ja et ettevalmistatud korraldus suunati katastriüksuse moodustamiseks edasisse menetlusse. Kaebuse esitajad ja KÜ ei esitanud kohtule üldkoosoleku otsust, mis kinnitaks, et oli vastu võetud ühine otsus erastada maa nn suuremas ulatuses, kui seda märgib ära vaidlusalune korraldus. Ei vasta ka tõele kaebajate väited, et juba 1998/1999 oli esitatud avaldus maa erastamiseks konkreetses suuruses. Seega ei ole kohtu arvates olnud kaebajatel põhjust eeldada, et nende esitatud avalduse sisu muutub, kui nad ise seda ei muuda. Kaebajad ei vaevunud ka kohtuistungi ajaks kontrollima, et 1998.a. esitas avalduse ühistu nimel E. K. ja selles ei ole märgitud soovitud maatüki suurust, sellele ei ole lisatud ühistu üldkoosoleku otsuseid või nn küsitluslehti, mis esitati kohtule väidetavalt 1999.a. koostatuna. Seega ei ole tõendatud, et 1998.a. avalduse juurde kuulub 1999.a. koostatud küsitlusleht. Kohtule esitati rida ühistu ja juhatuse protokolle, mis ei puuduta perioodi 1998/1999 ja mille juurde kuuluks 1999.a. või muul ajal koostatud elanike küsitlusleht. Mitmesugused erineva ajaperioodi küsitluslehed näitavad üksnes seda, et ühistusiseselt arutati probleemi pidevalt, kuid see oli ilmselgelt mõnede ühistu liikmete survest, et muuta erastamisavalduse esitamise aja seisukohta tagantjärgi. Kohus leiab, et nii E. K. kui ka V. V. teadsid, et KÜ ei saavutanud kokkulepet erastatava maa suuruses ja selle tõttu püüti hiljem tagantjärgi 1998.a. väljakujunenud olukorda muuta. Kuid veenmistöö pidev jätkumine ei kinnita fakti, et omavalitsusele oli esitatud andmed või ühistu koosoleku protokoll, mis oleks kinnitanud tahet muuta 16.11.1998.a. esitatud avaldust. Seda kohtu veendumust kinnitab ka asjaolu, et 14 kaebajad asusid kohtumenetluse kestel väitma, et hiljem sooviti erastada maad eraldi krundina ja see tahteavaldus on senimaani lahenduseta. 29.04.02.a. üldkoosoleku protokolli p 4 nähtub, et arutati maa erastamist, J. E. oli siis juhatuse liige ja ka seal vastab E. K., et maa erastamisel saaks lähtuda kahest variandist, nn väike ja suur maa; 20.05.02.a. andis ta protokolli p-st 3 nähtuvalt aru maaküsimuses ning teatab, et krundi piirest jääb välja tee ja trepiosa. E. K. oli koostanud ühistule infolehe, see võis olla koostatud tunnistaja andmetel 20.09.01.a. Infolehest selgub, et nn suurema maa erastamiseks alles hakatakse tegutsema. Korteriomandi seadmiseks vajaliku krundi määramise avalduse alusel tuli tellida maa mõõdistamine, mõõdistamist sooviti 31.10.2000.a., siis järeldub, et E. K. tellis mõõdistustööd ning selleks ajaks pidi olema tehtud nii piiriettepanek kui ka kokku lepitud, missugust maatükki mõõdetakse. Kas asjaajamist korraldas E. K. või J. E. või veel mõni muu juhatuse liige, ei oma tähendust. E. K. oli kursis nii maatüki piiridega kui ka töö tellimisega. Tallinna Maa-amet saatis temale 15.11.01.a. kirja nr 7-10/6584, milles teatati ka korralduse eelnõust ja 24.01.01.a. sai E. K. kirja samalt ametilt korteriomandi seadmise kohta, edaspidiselt sai 19.07.02.a kirja J. E., vastuskirjast 7-10/3955 nähtub, et anti soovitus, kuidas talitada, kui ühistu siseselt on tekkinud lahkhelid. Kuivõrd juhatuse ja üldkoosoleku protokollidest nähtub, et maa küsimustes võtsid pidevalt sõna E. K. või ka V. V. ning protokollist 16.02.03.a. (tlk 95 II

  1. kd)nähtub täiendavalt, et maatoimikust oli loetud ette J. E. kaebus ja selle seletuskiri, siis järeldab kohus, et kaebajatele oli maatoimiku sisu teada ja mitte vastupidi. Hiljemalt 20.05.02.a. oli kaebajatele selgunud, et ühistu ega tema üksikud liikmed ei esitanud ega esita maa osas selle erastamiseks teistsugust avaldust. Vastab ka tõele, et ühistu liikmena J. E. oli vormistanud avalduse, mis on registreeritud 08.07.02.a. Tallinna Maa-ametis ja see avaldus oli maatoimikus olemas. Seletuskiri sellele avaldusele nimetab ära Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 12.12.01.a. nr 5214-k ja et katastriüksus moodustati selle korraldusega suuruses 1430 ruutmeetrit. Seletuskirjast selgub ka asjaolu, et E. K. hakkas ajama nn suurema maa asja mitte maatoimiku saamisel ja mitte põhjusest, et ta avastas nn väiksema maa määramise, vaid põhjusel, et 15.03.02.a. esitas ta kirja, et määrata senisest suurem maa. Kuid ka selles avalduses ei ole märgitud ühistu soovina, et tuleks muuta senine kaebajatele soodus haldusakt, mille alusel neile eraldati maa, et seada korteriomand. Ilmselgelt ei riskinud konsensuse puudumisel ühistu esindaja avaldada, et senine maaeralduseks esitatud avaldus tuleks üldse tähelepanuta jätta. Kaebajad ka ise märgivad asja kohtuliku arutamise käigus, et nad soovisid veel teisegi maatüki erastamist ja kuna seda ei rahuldatud, siis rikutakse nende õigusi. E. K. on vormistanud ka infolehe, mis teatab, et 20.09.01.a. oli juhatuse koosoleku päevakorras järjekordselt elamu maa küsimus. Kuigi E. K. märgib seal, et mitteametlikult oli teada, et elamu teenindamiseks vajaliku krundi piir on tõmmatud mööda seina äärt, nähtub, et septembris 2001, so enne linnavalitsuse korralduse 12.12.01.a. nr 5214-k väljastamist, ta teadis krundipiiride ettepanekust, seega oli ettepanek tehtud, samas teadis selle kaudu ka määratava maa suurust, milleks ei saanud olla nn suurem maatükk. Kohus nõustub teiste menetlusosalistega, et sõltumata E. K. vastuolulistest selgitustest kohtus, nähtub, et krundipiiride ettepanek oli kaebajatele teada juba enne korralduse väljaandmist ja seega oli alus vormistada haldusakt. Krundipiiride ettepanekut toiminguna eraldi vaidlustama ei asutud, mis viitab, et tegelikku olukorda ja ühistu meelsust arvestades langetati optimaalseim lahend ning maatüki suuruse vastu ühistu ei vaielnud ja realiseerima asuti nn väiksema maa erastamise soovi. J. E.i seletuskirjale oli ka lisatud katastriüksuse plaan, tema seletused sinna juurde. J. E. toob seal välja, et majanduslikult on põhjendatud jätkata korteriomandi seadmist juba varem 15 Linnaplaneerimise osakonna poolt määratud piiridega suuruses 1430 m2 ja K.`i kiri ei lange kokku omanike soovidega. J. E. märgib ära linnavalitsuse korralduse nr 5214-k olemasolu. J. E. oli olnud juhatuse liige juba arvates 05.11.1998.a. koos E. K.i, T.A.i, T.T. ja I.Kga (maatagastamise toimik lk 42-43), seega igati kursis maa erastamise küsimusega. Ta märgib ka ära, et korteriomanikud olid eitaval seisukohal nn suurema maa määramisel koos pööningukorruse väljaehitamisega ja et selle ehitamiseks on korteriomanikel õigus ning osa korteriomanikke ei nõustu loobuma mõttelisest osast pööningule. Tema märkused infolehele kinnitavad, et juhatuse otsust 20.09.01.a. teha järelepärimine, tegelikult ei ole. Seda kinnitab ka infolehe kanne, et alles 27.09.2001.a. juhatuse koosolekul otsustati teha päring, et selgitada välja, miks pole krundipiiride ettepanekust teatatud ja sooviti teha uus krundipiiride ettepanek. Need on arutelud, kuid 1998.a. esitatud avaldust ei asutud muutma. J. E. on teinud ka märke, et maaküsimuses nn erimeelsused ei ole lahendatud ehk E. K.i koostatud infoleht sisaldab ebatäpset infot või on agiteeriva eesmärgiga, kuid kinnitab kohtule täiendavalt kaebajate väite ebaõigsust, et soovitud oli juba 1998.aastal nn suurt maad ja seda tahet ignoreeriti. Ka hilisemalt pidi kaebajatele olema selge, et nn suure maa küsimust ei rahuldata ning selleks oli ühistust tulenev põhjus- puudus kõigi korteriomanike nõusolek ja seda teadsid nii V. V. kui ka E. K.. Tunnistaja A. N. sidus neid korduvaid avaldusi ideega saada nn suurem maa, kui sündis soov välja ehitada pööningukorrus, mis võib ka vastata tegelikkusele. Kuid kohus märgib, et pööningukorruse väljaehitamine oli samuti valulik küsimus ühistule ja sellega ei nõustutud. Kohus leiab, et E. K. ja V. V. said selle küsimuse kaudu taas püstitada ühistu liikmete ees küsimuse nn suurema maa vajalikkusest, kuid sellest ei järeldu, et linnavalitsusele oli esitatud ühistu liikmete senisest teistsugusem tahteavaldus. Kuna aga pööningukorruse küsimus oli lahenduseta nii infolehe andmise ajal ning veel hiljemgi, siis ei saanud vastata tõele infolehes märgitud konsensus nn maa küsimuses. Infoleht ei ole ka selleks dokumendiks, mis oleks esitatud olnud linnavalitsusele või mille alusel oleks saanud arvestada, et ühistu soovis muuta läbiviidava menetluse kulgu ja avaldas tahte linnavalitsusele senise avalduse muutmiseks. Vastupidiselt ei oleks küsimust arutatud korduvalt järgnevatel koosolekutel- näiteks 16.04.03 (tlk 86 II kd), mil erakorraline koosolek arutas katastriüksuse moodustamist, koosolekul olid esindatud V. V. ja E. K., kuid koosolek ei nõustunud päevakorda seda küsimust jätma ning surveavaldusena ähvardas E. K. sealt lahkuda. Kuigi kaebaja E. K. väidab, et ametlik protokoll on teistsuguse sõnastusega, kui tunnistajal A. N.l säilinud protokolli variant, nähtub nn ametlikust variandist, et seda päevakorrapunkti koosolek ei toetanud. Nn mitteametliku protokolli versioon ehk algvariant kinnitab täpsustavalt tunnistaja ütlusi ja asjas kogutud andmeid, et korteriomanikud ei tahtnud uuesti asuda lahendama maa-küsimust, mis oli otsustatud ja sooviti korteriomandi seadmist nii nagu linnavalitsus oli dokumendid koostanud. Kui algselt oli fikseeritud üheselt ja selgelt, et ühistu ei nõustu tänavapoolse maa erastamisega, so suure maa ja aia projektiga, siis selgitab see ka E. K.i soovi lahkuda koosolekult, kuna temaga ei nõustutud. Ühistu vormistas protokolli hiljem küll ümber, kuid K. allkiri igal protokolli lehel kinnitab, et sündmusi võib kajastada esmane variant kronoloogiliselt ja asjaoludes täpsemini, kui seda lõplikult kinnitatud variant. Hilisem protokolli variant ei ole samas ka peale parandamisi jälgitav ega usaldusväärne, kuna jääb vastuoluliseks kasvõi juba selle tõttu, et kui koosoleku protokolli andmetel lahkusid sealt V. V. ja E. K., siis ometi ei takista see neil peale lahkumist vastamast küsimustele nr 5 ja 6. Vaatamata märgitule nähtub mõlemast variandist, et maaküsimust ei soovitud arutada ehk see loeti selle aja seisuga lahendatuks küsimuseks. Ka hilisemad koosolekute protokollid kinnitavad, et nn suurema maa küsimus ei olnud ühistul otsustatud, kuna veel 01.03.05.a. (tlk 181 II
  2. kd)protokollist nähtub, et E. K. ja V. V. lahkusid, maaküsimuses otsustati -kanda katastrisse nn väike maa. Kui küsimus oleks olnud otsustatud koheselt 1998 aastal nn suurema maatüki kasuks, puuduks vajadus selliste ridamisi tehtud koosoleku ja selle otsuste järgi. Kaudselt kinnitab nn suurema maa määramise tahet kunagi tulevikus ka pöördumine advokaat 16 A.Past poole, kes tööd vastu ei võtnud ja kaebajatele pidi see saama teatavaks hiljemalt 07.12.04.a., kui A. N. teatas seda E-postiga (tlk 180 II kd). Tlk 53 ja 57 III kd on J. E.i ja mitmete korteriomanike avaldused, kes näiteks 02.12.04.a. avaldavad juhatusele, et E. K. oli tellinud juba 2000 aastal elamu teenindamiseks vajalikud maamõõdutööd, töö on ammu teostatud ning selle eest on ka tasutud 4000 krooni, kuid asjad ei edene. Isikud nõudsid koosolekut, et A. N. saaks piiriprotokollid allkirjastada, rõhutati mittenõustumist pööningu ehitamise ja elamu teenidusmaa muutmisega (7 omanikku). Eesmärgiks oli mitte nn suurema maa erastamine, vaid juba määratud maa, so korralduse alusel erastamiseks kuuluva maa erastamise lõpuleviimine ja mitte vastupidi. Tunnistaja A. N. ütlustel ei saanud ta ühistu haldurina kätte dokumentatsiooni, mis oli E. K. käes, samuti nähtub J. E.i ja temaga ühinenud isikute pöördumisest, et ka 02.12.04.a. ei ole K. &Co üle andnud üle korteriühistu dokumentatsiooni. Kui 16.02.03.a. juhatuse koosoleku protokoll (tlk 95 II
  3. kd)kinnitab, et maatoimiku andmed kanti koosolekul ette E. K. poolt ja protokollis V. V., J. E.i avalduses oli märgitud käskkiri, seda sisaldas ka maatoimik, siis ei ole alust väita, et krundipiiride ettepanek ja selle sisu, st piiride kulgemine, ei olnud kaebajatele teada. E. K. ja V. V. olid tihedalt seotud isikud nende kooselu tõttu ning ka ühistus tehtava töö kaudu ja see töö oli omakorda läbi põimunud ühistu juhtimise ja raamatupidamise küsimustes, ehk kohtul puudub kahtlus, et vähemalt need kaks isikut teadsid täpselt, mida ühistu tegelikult oli linnavalitsuselt soovinud ja missugused toimingud olid teostatud enne korralduse väljaandmist ning peale korralduse andmist. Isegi 01.03.05.a. üldkoosoleku protokollis (tlk 181 II
  4. kd)on fikseeritud, et raamatupidamise tööd tuleb V. V.il ja K.l üle anda teisele firmale, kuna on absurdne olukord, kus V. V. teeb raamatupidamistööd, alla kirjutab E. K. teatades, et ei tea asjast midagi. Seega olid ühistus tekkinud siseprobleemid ja kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et A. N. ütlustega ei saa arvestada, kuna ta on asjast huvitatud isik. A. N. oli halduriks tulnud väljapoolt ühistut ning ta ei ole huvitatud ei suurema ega väiksema maa erastamisest, kuna temal korteriomandit seal ei ole. Tema ütlused vastavad ühistu koosoleku protokollide andmetele ja J. E.i ning temaga ühinenud isikute avalduste andmetele. Veel märgitakse üheselt ja täpselt, et maaküsimus lahendub märtsikuu lõpus ja katastrisse kantakse nn väike maa. Kuna ühtsus puudus, siis on mõistetav, miks ei tunnusta kaebajad fakti, et neile oli teada väiksema maa määramine. Nende tahteavaldus ei jäänud määravaks. Näiteks ka 16.02.03.a. koosolekut protokollis V. V. ja kohal oli E. K. ning seal märgitakse ära, et nähti maatoimikut. Seega said kaebajad teada korralduse olemasolust ning ainetu on kohtukaebuse väide, et senimaani ei olnud nad seda näinud või ei teagi, et maa erastamise menetlus on viidud lõpule korralduse alusel. 20.05.02.a. üldkoosoleku protokollis märgitakse, et enamus soovib suuremat maad, va 3 korteriomanikku. Seal toob E. K. esile, et väiksema krundi piir pole sama, mis oli varasemalt kasutusel, vaid piir jookseb mööda maja seina; ta küll märgib, et kirjalikul küsitlusel selgus, et enamus soovib suurt krunti ja meile pakuti võimalust saada suurem krunt, kuid kaebaja eksib, kui leiab, et selliselt vormistatud otsused said olla aluseks, et omavalitsus nendega saanuks arvestada. Neid otsuseid ei esitatud linnavalitsusele ja ainetu on väita, et kasvõi näiteks sellise otsusega oli ära otsustatud, et senine avaldus kuulub muutmisele. Kuigi protokollitud on, et nüüd on otsustatud, et „tuleb suurem „ maa, ei vasta tõele, et niisugused otsused evisid mõjujõudu väljapoole ühistut. Kaebajad on teinud küsitlusi veel ka 2006 aastal ja nüüd soovitakse väidetavalt nn „suuremat maad“, kuid ühtegi koosoleku protokolli sellise otsuse langetamise kohta ei esitatud. Samas märgib kohus, et isegi kui 2006.a. otsused oleksid vastavalt vormistatud ja linnavalitsusele esitatud, ei oleks need korralduse vaidlustamiseks enam asjakohased, kuna küsimuseks oli, kas kaebajad olid teadlikud krundipiiride ettepanekust ning linnavalitsuse korraldusest. Kohus leiab, et kaebajad olid teadlikud väiksema maatüki määramisest, soovisid avalduse esitamise ajal sellist maatükki ja linnavalitsuse korraldusest nr 5214-k. E. K. tellis maamõõdutööd, selleks oli tal vaja esitada büroole maatoimik. Maatoimik algab õiendiga kitsenduste ja kaitsereziimi kohta, 17 milles on krundi suuruseks märgitud 1430 ruutmeetrit; lisatud oli mitmeid korraldusi, sh 12.12.01.a korraldus nr 5214-k, endise kinnistu asendiplaan, moodustatav krundi piiride ettepanek. Kui kaebajad ei oleks seda kõike teadnud, ei oleks tellitud ega tasutud maamõõtmise eest ja 15.03.02.a. puudunuks kaebajatel vajadus soovida eraldi krundina nn suuremat maad ehk maad suuruses 2640 m2. Kohus nõustub vastustajatega, et korteriomandi seadmiseks vajaliku krundi määramise avaldus oli esitatud seega 16.11.1998.a. nn väiksema maatüki määramiseks. E. K. poolt ühistu nimel ja eest ja seal ei olnud taotletava maa suurust märgitud. Lisasid tahteavaldus ei sisaldanud. Kohus nõustub ka kaebajatega, et nad saatsid kirjana soovitava maa suuruse, kuid see oli vormistatud tunduvalt hiljem, so 05.06.2000.a. kuid ka sellele ei ole lisatud ühistu koosoleku otsust või isikute senist tahteavaldust muutvat dokumenti ning selle kirja alusel ei tehtud krundipiiri ettepanekut ega asutud läbirääkimistele, mida kinnitas E. K., kui väitis, et seda kirja ei ole arutatud või et see on vastuseta jms. Käesoleva ajani ei leidu ka tõendeid, et ühistu langetas otsuse, mille kohaselt ühistu liikmed soovisid teisegi krundi määramist. Sellise otsuse ja tahte puudumine kinnitab, miks linnavalitsus ei saanudki astuda läbirääkimistesse teistsugustel alustel, kui tähtaegselt esitatud avalduse alusel. E. K. pidi sellest aru saama, kuna ta teadis tegelikke asjaolusid. Kuigi kiri või taotlus puudutas põhiosas sihtotstarbe küsimust, oli seal ära märgitud, et soovitakse moodustada kaks katastriüksust X elamu krundile ja kanda nad maaregistrisse, ei realiseerunud see soov. Kaebaja E. K. pidi ka teadma, et see kiri ei liikunud toimikusse, mille alusel ta lasi välja mõõta maatüki. Lahendus paluti leida L. Müüril 15.06.2000.a., kuid lahendus oli korraldusega antud ning sellest pidid kaebajad aru saama ja eelnevast ka nähtub, et nad said aru, et nn suuremat maad või ka siis kahte krunti neile ei määratud. SAPA- s tehti ülesandeks 15.06.2000.a. L. Müür`le, et võimalusel tuleb leida lahendus, kuid see ei ole veel käsk või korraldus ametnikule muuta ühistu poolt algselt esitatud tahteavaldus. Kohus nõustub kaebajatega, et üheselt ei olegi jälgitav, kas sellele kirjale saadeti eraldi vastus, kuna kohtule esitasid kaebajad dokumente valikuliselt, kuid kohus nõustub vastustajaga, et taotlus jäi rahuldamata, kuna anti välja korraldus, mis kinnitas, et kahte krunti ei määratud ja sellest olid kaebajad ka aru saanud, mis selgub ühistu koosolekute protokollide alusel. Seega oli kaebajatel võimalus vaidlustada küsimus hiljemalt koos lõpliku haldusaktiga, so koheselt korralduse väljaandmisest. Selle avalduse suhtes ei ole vastustaja siiski viivituses nagu seda ekslikult leiab kaebaja. See avaldus lahendati sisuliselt keelduvalt. Menetluses esitatud KÜ X üldkoosoleku ja juhatuse protokollide alusel saab järeldada, et kaebajate seisukoht, nagu oleks ühistu olnud koheselt ühtsel meelel nn suurema maatüki erastamiseks avalduse esitamisest 1998.a. ja et seda ei olegi senimaani menetletud, ei leidnud kinnitust. E. K. ja V. V. korteriomandi seadjatena ei ole eraldi avaldusega korralduse vaidlustamiseks vastustaja poole kordagi pöördunud, nad ei ole esitanud ka eraldi avaldust linnavalitsusele, et määrata senisest suurem maatükk. Arvestades ka tunnistaja A. N. ütlusi ning menetlusosaliste kogutud materjale saab kohus järeldada, et korteriühistu ei olnud maatüki suuruses pikka aega üksmeelne ning asjas ei oma iseseisvat tähendust, et väidetavalt käesolevaks ajaks juba enamik korteriomandi seadnutest on andnud arvamusi, et võiks erastada senisest suurema maatüki. Korraldusele järgnevalt on E. K. teinud mitmeid pöördumisi ja kuigi kaebajad neid kohtule ei esitanud või esitasid dokumente valikuliselt, nähtub, et juba 12.11.01.a. pöörduti Tallinna Maa-ametisse teabenõudega. 15.11.01.a. saadi vastus nr 7-10/6584 (tlk 23 III kd), milles märgitakse, et taotlus korteriomandi seadmiseks on läbi vaadatud, Tallinna Maa-ametis on ette valmistatud ja esitatud viseerimiseks Tallinna Linnavalitsuse korralduse eelnõu X ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramine korteriomandi seadmiseks ja vastati ka küsimusele maa eest ettemaksu tegemise mittevõimalikkusest. Seega oli juhatuse esinaisele E. K.ile antud 18 piisav informatsioon, et niisugust korraldust on oodata ja kohus ei usu, et ühistu ei olnud järgnevalt huvitatud uurima, kas tema õigusi ja huve puudutav korraldus on välja antud või mitte. Kui huvitatus puudus, siis see oli kaebajate hooletus ja tegevusetus, mitte vastupidi. 20.12.01.a. on E. K. uuesti pöördunud Tallinna Maa-ameti poole kirjaga ja saanud vastuse 24.01.01.a. nr 7-10/7498. Ilmselgelt on siin pöörduja kirja aasta märgitud valesti ja see peaks olema 2000.a. Ühistu uurib siinkohal maa ostu-eesõigusega erastamise ettemaksu tasumise võimalust ja selgitatakse, et säte ei laine korteriomandi seadmisele. Kohus leiab, et ühistu kontrollis asjaajamist linnavalitsuses ning uuris maa eest tasumist, mis ei jäta kahtlusi, et ühistu oli sisuliselt nõustunud nn väiksema maa erastamisega ja mitte vastupidi. Asjaolu, et hiljem hakati otsima võimalusi maja ees oleva haljasala erastamiseks, ei muuda kohtu seisukohta, et ühistu oli teadlik nii krundipiiride ettepanekust kui ka korralduse väljaandmisest. Samas ei esitanud vastustaja ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kaebajatel oli mingil konkreetsel ajal koheselt peale korralduse andmist kätte antud vaidlusalune haldusakt, kuid asja arutamisel selgus, et haldusakt oli kätte saadud kaebetähtaja jooksul. 19.07.02.a. on Tallinna Maa-amet teavitanud J.E.le pöördumise alusel, et katastriüksuse toimik asub ajutiselt OÜ EKE Projekt Maamõõdubüroos KÜ X ja krt x üürniku avalduse alusel. Sellest vastusest nähtub, et linna Maa–ametit informeeriti ühistu sees erinevatest seisukohtadest ja anti soovitused, kuidas talitada, kui ollakse erimeelsustel. K. S. on saanud 11.07.02.a. teabe Tallinna Maa-ametilt, milles märgitakse ära, et linnavalitsuse korraldusega nr 5214-k on ehitise teenindamiseks vajalik maa määratud, katastriüksuse toimik on saadetud OÜ EKE Projekt Maamõõdubüroole, kuid edasine menetlus on seiskunud korteriomanike omavaheliste vaidluste tõttu krundi suuruses. Kinnistamistoimingud teostab KÜ X. Lisatud oli korraldus nr 5214-k. Teavitati mõneks ajaks korteriomandi seadmise ajutine peatamine tekkinud probleemide tõttu. Probleemideks olid lisaks ka hoonregistri tõendil olevad märked mõne korteri käsutamise keelu kohta. K. S.le esitati linnavalitsuse korralduse nr 5214-k koopia. KÜ-le sellist kirja ei saadetud. Kuna ühistu liikmena ja hiljem juhatuse liikmena oli K. S. osalenud ühistu töös, siis ei teki kahtlusi, et ta pahatahtlikult jättis esitamata informatsiooni korralduse olemasolust ka hilisemal ajal. Maatoimikust oli võimalik ühistul saada informatsiooni ka hiljem lisatud ja maatoimikusse esitatud Tallinn Kommunaalameti 02.12.04.a. kirjast Maa-ametile eluhoone seinte äärde jääva kõnnitee kuuluvusest Tallinna Kommunaalameti bilanssi ning riigivara munitsipaalomandisse üleandmine juba aastast 1992 aktiga 20/005. Põhimõtteliselt oli toimik huvitatud isikutele kättesaadav ja kui kaebajad seda hiljem ei uurinud, siis see oli nende hooletus, kuna loogiliselt sai iga huvitatud isik selliselt vormistatud toimikute kaudu vajaliku ülevaate. Kohtu arvates kinnitab nn suure maatüki mittemääramisest ka teadmine, et 02.04.03.a tegi ühistu nimel E. K. kaaskirja ( tlk 119 II
  5. kd)hr. A-Elk `ile OÜ EKE Maamõõdubüroost ja selles palus teavet, kas on võimalik eraldi välja mõõta haljasala ja ühistu püüab läbi rääkida haljasala krundi suuruse mõõtmiseks. See viitab ühistu järgnevatele tegevustele, mis oli seotud püüdlustega saada suurem maa edaspidiselt. Kohus nõustub kaebajatega, et mingil ajahetkel kaaluti nendele pöördumiste alusel uue krundipiiride määramine, kuid see saab puudutada käskkirja väljaandmisele järgnevat aega. Linnavalitsuse esindaja ei eitanud, et põhimõtteliselt on krundi sihtotstarvete muutmine võimalik ka hilisemalt, vastavalt olid kaebajad toonud ka näite, kuid see ei puuduta vaidlusalust objekti ega anna selgust kaebuse põhiküsimustes. Tallinna Kesklinna Valitsuse kiri 07.03.02.a. 1-26/608 (tlk 115 II
  6. kd)kinnitab, et E. K. sai pöördumisele vastuse ning Kesklinna Valitsus oli nõus läbi vaatama korterelamu esise haljasala osa arvamise krundi koosseisu. Anti ka juhised, et tuleb pöörduda SAPA-sse või vajadusel taotleda seda läbi detailplaneerimise. Tingimuseks seati, et taotletava krundi piiri määramisel võetakse arvesse Gonsiori tänava, Kreutzawaldi tänava ristmiku võimalikku laiendust, juurde taotletava maa 19 sihtotstarve märgiti vastavalt paikenevale hoonestusele korruselamumaa. Seega ei ole Kesklinna valitsus jätnud tähelepanuta, et nn suurema maa määramine on seotud rea teiste isikute õigustega. E. K. ja ühistu olid 2003 aastal teadlikud, et SAPA tegevus või väidetav tegevusetus ei viinud neid sihile ja tlk 120 II kd on pöördumine Tallinna Linnavolikogu esimehe poole ja M.Maripuu vastus selle arutelu kohta. Enne seda oli ühistu pöördunud SAPA-sse 07.06.02.a. ja saanud vastuse 18.06.02.a. nr 2-1.4/02/2301 (tlk 123 II kd). Kaebajatel oli seega ka teada, et krundipiiride nn uut ettepanekut ei menetleta. Tähelepanuväärne on aga SAPA vastus, milles veelkord selgitatakse maa sihtotstarvet, kuid teatatakse ka seda, et krundi koosseisu on ühistu soovil lülitatud elamu esine maa. Samas märgitakse, et määrati elamu teenindamiseks vajalik ja tarvilik piisav kogus maad 15.05.01.a. Veel märgitakse, et ühistu soovil on maad suurendatud mais 2002, võttes elamu teenindava maa hulka ka haljasala. Lisatakse, et sihtotstarbega sotsiaalmaa eravaldusse erastada ei saa. Kirja sisu on vastuoluline ja mistahes viisil seda tõlgendades tuleb kohtul nõustuda, et kaebuse esitajaid võis see eksitada linnavalitsuse korralduse vaidlustamiseks, kui selline kiri oleks esitatud enne vaidlustatud korralduse väljaandmist. Kohus nõustub seisukohaga, et kuigi Kesklinna Valitsuse kiri andis kaebajatele lootust tegutseda edasi, ei olnud see siiski maa määramise menetlustoiming ja ka mitte haldusmenetluse uuendamine linnavalitsuse pädevate organite poolt. Kaebajd ei saanud jääda ootama ega ette näha, et selline kiri esitatakse, mistõttu korralduse vaidlustamise tähtaja küsimust see ei saanud mõjutada. A.Rikkineni (linnaarhitekt) kirjast võis kaebajatel tekkida lootus, et maa osas võidakse menetlus uuendada, kuid kohus ei nõustu V. V. seisukohaga, et juba oli antud välja korraldus selle kohta, et haljasala ongi eraldatud ühistumaaks. Kaebaja E. K. on juristiharidusega ning kohtul ei ole kahtlusi, et ta ei teinud vahet, missugune haldusaktidest on korraldus ning et kirjaga ei määrata maad, seda enam, et kui on olemas eelnev korraldus ja seda ei ole muudetud ega vaidlustatud. Kohus ei nõustu seisukohaga, et haldusakti vaidlustamiseks saab pidada kaebajate uue tahteavalduse esitamist, Kesklinna Valitsuse kirja, A.Rikkineni seisukohti või SAPA 30.01.2004.a. projekti menetluse lehele tehtud märkust maaküsimuse mittelahendamise kohta või ka Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti kirja. Viimane on 07.01.02.a. kirjaga 07.01.02.a. nr IV-3/12 taotlenud SAPAL-lt X poolt esitatud krundipiiride ettepanekut, kus majaesine haljasala jääb arhitektuurimälestise kaitsevööndiks, milleks on hoone esine 1940.a. krunt. Kuid sellest kirjast saab järeldada, et haljasala erastamise sooviga ei olnud arvestatud või kaebajad ei olnud ka sellist soovi avaldanud. Palutakse ümber vaadata alternatiivne (praegu menetluses olev) piirettepanek. Kuna kaebajad kinnitavad, et nad olid teadlikud sellest kirjast, siis järeldab kohus, et juba 07.01.2002.a. oli kaebajatele teada, et menetluses on nn väiksema maatüki kohta esitatud avaldus ja mitte vastupidi. Vastupidiselt ei oleks igal koosolekul tõusetunud küsimust maa suuruses ja erastamise takerdumises. Ilmselgelt on kaebajad pöördunud ka piirkonna arhitekti poole, kes on vormistanud kaebajatele soovikohase nn uue krundipiiride ettepaneku ja see dokument on nüüdseks leitud ülesse. Mais 2002 on allkirjastanud E. K. nõusoleku krundi piiridega, milles arvestatakse taotlust haljasala erastamiseks, krundipiiride ettepaneku allkirjastas ka M.L. 23.04.02.a. (tlk 101 II kd). Kuid märgitu ei tähenda, et korraldus nr 5214-k oli ilma seda vaidlustamata muutunud, kuivõrd tühistamise või muutmise käskkirja kaebajad ei olnud saanud. Ilmselgelt oli antud kaebajatele mingi aeg, mil nad pidid saavutama konsensuse ühistus, kuid nad seda ei saavutanud ning kuigi kohtule ei avaldatud kaebajate poolt, missugune tähtaeg oli antud vastamiseks, nähtub SAPA 13.06.03.a. vastusest 2-4/03/1738 tlk 188 II kd üheselt selgelt, et kaebajad ei täitnud tingimust, mille kohaselt nad pidid viima piirkonna arhitektile täidetult krundi piiride ettepaneku lehe. Kohus möönab, et selline asjade kulgemine võis olla mõnevõrra lootustandev, seisukoha andmise põhjuseks võis olla ametnike ülekoormusest tulenev informatsiooni ebaõige edastamine või edastamata jätmine, tegelike asjaolude 20 mittekontrollimine, kuid kaebuse esitajatele oli siiski teada, et neil oli antud nõusolek nn väiksema maa mõõtmiseks ja vastav menetlus ka läbi viidud ja korraldus antud. Kohtueelsed kokkulepped ei ole keelatud, kuid selliste kokkulepete saamiseks teostatud toimingutega võtab kaebaja endale riski, et ta laseb mööda kaebetähtaja. Ka arvates 13.06.03.a. ei esitanud kaebajad kohtukaebust. Isegi kui tuleks võtta keeldumisest teadasaamise aluseks märgitud keelduv vastus, ka siis oleks nii tühistamisnõude kui ka kohustamisnõude esitamine mittetähtaegne ja kaebajad ei reageerinud sellele keeldumisele veel äärmiselt pikka aega. Kohus leiab, et 13.06.2003.a. vastus märgib aga kaebajate jaoks üheselt selgelt, et linnavalitsus ei ole suurendanud elamut teenindavat maad. Seega ei saa ka õigusteadmisteta ja kohtuküsimustes ebapädev isik väita, et asjaolude keerukusest või ebapädevusest ei olnud aru saadav, et maa suhtes tehti otsus ning seda ei muudeta. Kohus leiab, et vaatamata mitmetele eksitavatele kirjadele olid kaebajad aru saanud täiendavalt ka 13.06.2003.a., et korraldus on vaidlustamata ja kohtuvälised kokkulepped ei õigustanud riski. Kaebajate kinnitusel vastab tõele kirjas märgitu, et piirkonna arhitekti juures käisid teised ühistu liikmed ja mitmed ei nõustunud krundi piiride suurendamisega. Seega ei realiseerunud kaebajate soov krundipiiride osas ja hiljemalt sellest ajast said nad ka teada, et linnavalitsus ei loe 22.08.02.a. tehtud piiride ettepanekut ametlikuks dokumendiks, seda ei kantud registrisse, sellele tuli võtta kooskõlastused ning uus piiride ettepanek oli võimalik vaid teatud tingimusel, mida ühistu ei täitnud. Kui kaebajad selle tulemusega ei oleks nõustunud, siis tulnuks neil koheselt pöörduda mitte muudesse instantsidesse või jätkata ühistu koosolekutel asja arutamist, vaid vahetult kohtusse. Kui kaebajad ise oleksid seda pidanud maa määramise eelmentluse toiminguks, siis nad oleksid seda vaidlustanud. Kirjas on üheselt ja selgelt märgitud, et jõusse jääb krunt, mis on kinnitatud Tallinna linnavalitsuse korraldusega nr 5214-k. Veel antakse informatsioon, et kirja saatmise aja seisuga hakati moodustama kolme tänava ja haljasala munistipaliseerimiseks ette vastavat haldusakti ja viidi läbi vastav menetlus. Seega oli kaebajatel võimalus tõrjuda ka munitsipaliseerimise menetlust kohtus tõrjekaebusega, seejuures vaidlustada isegi korraldus nr 5214-k, kuid kaebajad seda ei teinud. Väide, et seda kirja ei ole E. K. saanud, ei vasta tõele, kuna selline kiri oli olemas ühistu dokumentides, millest oli A.N. jaoks teinud ärakirja J.E., kellel olid endale jäetud dokumentatsioonist ärakirjad, kuivõrd ta oli juhatuses ning oli tekkinud probleem E. K.i ja V. V.i kätte jäänud dokumentatsiooni üleandmisega. Kui muud kirjad jõudsid ühistuni, siis puudub mõistlik põhjus, miks see kiri ei oleks pidanud jõudma ühistuni. E. K. oli märkinud aadressiks ühistu aadressi, see kiri oli säilinud ühistu juhatuse ühel liikmel ärakirjana, millest ta tegi koopia A.N.le ja kohus nõustub seisukohaga, et see kiri jõudis ühistuni. Kaebajate vastupidise väite kummutab kirja olemasolu ühistu nn varudokumentatsioonis. Kuna huvitatud isikuks oli KÜ ja kiri oli jõudnud kohale, siis ei saa ette heita linnavalitsusele, et kiri jäi adressaadile edastamata. Isegi kui E. K. teatud aja ei tegelnud ühistu küsimustega, ei anna see alust väita, et ühistu ei saanud kirja ja vajalikku infot. Ühistu pidi hoolt kandma selle eest, et post jõuaks temani. Kas ja kellele ühistu juhatus delegeeris edasise tegutsemise, ei puutu linnavalitsusse. Linnavalitsus ei pea väljastama kõigile järgnevatele juhatustele juba välja saadetud kirju. 16.04.03.a. juhatuse liikmena E. K. tegi päringud arhitekti tegevuse kohta linnavalitsusse ja linnavolikogusse, kui sai teada, et M.L. ei edastanud krundipiiride ettepanekut, kuid ka sellest nähtub, et ühistu oli teadlik, et maamõõdubüroo neile rohkemat maad välja ei mõõda. SAPA järgnev vastus ongi saadetud vastusena sellele kirjale ja vastusest tulenevalt ei saanud kaebajatel jääda muljet, et midagi veel muutub. Samasugust muljet ei jää ka koosolekute põhjal, vastupidiselt nähtub, et ühistule anti omakorda üsna eksitavaid lubadusi E. K. poolt, kellel oli kasutada advokaadi abi, kes pidi ka ise aru saama, et linnavalitsuse korraldus jääb muutmata. Kõik muud katsed on katsed lahendada küsimus 21 kohtuväliselt ja võimalik, et ka surveavaldused olukorra muutmiseks, kuid see ei vabastanud kaebuse esitajaid pöördumast kohtusse. Muuhulgas on V. V. saanud Maa-ametilt tema 20.04.05.a. pöördumisele vastuse 28.04.05.a. (tlk 118), milles märgitakse, et katastriüksus on moodustatud suurusega 1430 m2 sihtotstarbega korruselamumaa, lisatud oli koopiad katastriõiendist, märgitud oli, et registreerimise aluseks on korraldus nr 5214-k. 20.04.05.a. oli ta palunud peatada maatoimingud. Ometi ka sellise kirja alusel leiab kaebaja kohtus, et maa erastamine on pooleli ja neid alles teostatakse ja rikutakse tema õigust korteriomandi seadmisel. Kuna vastused on üheselt selged, siis ei ole usaldusväärsed kaebajate need väited, et nemad ei ole midagi aru saanud ja leiavad, et maa erastamine alles kulgeb ja käskkirja tühistamisega saab taastada endise olukorra. Kaebajad ei pöördunud muuhulgas ka arvates 13.06.2003.a. kirja saamisest kohtusse tühistamiskaebusega alles 22.01.2005 ja see registreeriti kohtus 24.01.05.a. ehkki eksitavaid kirju rohkem ei esitatud ja keelduv vastus andis ammendava selguse tekkinud olukorras. Kohus leiab, et vastustaja ei suutnud esitada andmeid, millal täpselt ühistu sai kätte vaidlusaluse korralduse, kuid nõustub, et kohtusse pöördumiseks oli kaebajatel piisavalt informatsiooni, et on olemas neid puudutav haldusakt, seda ei muudeta ega ole muudetud ning nad on viivitanud haldusaktist muul viisil teadasaamisest ebamõistlikult pikka aega ega ole palunud juhul, kui neile oli asi ebaselge, põhjendamatult õigusalase nõustaja poole. Kaebajad peale 13.06.03.a. vastust kohtusse ei pöördunud ja tegid seda alles nähtuvalt postiümbrikust 22.01.05.a. HKMS § 9 lg 1 kohaselt kaebuse haldusakti tühistamiseks võib esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavaks tegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Riigikohus oma määrustes haldusasjades nr 3-3-1-52-00, 3-3-1-60-01, 3-1-56-02 on märkinud sätte kohaldamisel korduvalt, et isik, kellele ei ole haldusakti teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt ning isikul on alust arvata, et see akt võib rikkuda tema õigusi ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, et siis peab isik ise mõistliku aja jooksul astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Seega ei ole tegelikult kaebuse tähtaegsuse küsimuses oluline see, kas haldusorgan oli enne vaidlustatud haldusakti andmist kohustatud kaebajat teavitama käimasolevast menetlusest. Kaebetähtaja kulgema hakkamise kindlaksmääramiseks tuleb võtta aluseks hetk, mil isikule on tema õigusi rikkuda võiva haldusakti olemasolu üheselt selgunud. Kaebajatele oli antud vaidluses ilmselt teada haldusakt märksa varasemalt, kuid et selle hetke määramine ei ole kuupäeva täpsusega võimalik ning lõppeks tunnistas E. K., et korraldus oli üle antud või teatavaks saanud kaebetähtaja jooksul, siis leiab kohus, et kaebuse esitamine oli võimalik jaanuaris 2002.a. Selleks ajaks oli piisavalt alust arvata, et haldusakt puudutab kaebajate õigusi ja huve. Kaebajatel oli piisav informatsioon, neil oli võimalus astuda kohaseid samme, sh otsida vajadusel õigusabi. Kaebajatel ei olnud enam põhjust jääda ootama, et midagi selgineb, et siis kasutada oma kaebeõigust. Kaebajatel oli võimalus esitada vaie või kaebus kohtusse, kuid nad seda ei teinud. Kaebajatel puudus tegelikult huvi välja selgitada, mis tegelikkuses on juhtunud ning isegi hilisemalt advokaadi abi kasutamisel nähtub, et nad ei uurinudki, missuguse järelduse tegi advokaat. Kaebetähtaeg on seejuures seatud sõltuvusse mitte õigusi rikkuva haldusakti või vastuse õigusvastasuse teadasaamisest. Selles kas haldusakt rikub isiku õigusi või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset erialast abi ning otsustama, kas akti vaidlustada või mitte. Kui puudutatud isik seaduses ettenähtud tähtaja jooksul oma õiguste rikkumises selgusele ei jõua ning akti ei vaidlusta, on haldusakti hilisem vaidlustamine võimalik ainult siis, kui kohus kaebaja taotlusel ennistab mõjuvate põhjuste olemasolul kaebuse esitamise tähtaja. Kuna kohus nõustub vastustajatega, et kaebuse esitajatel puuduvad mõjuvad põhjused kaebuse tähtaja ennistamiseks, neile oli haldusakt kättesaadav kaebetähtaja jooksul, siis tuleb jätta kaebuse esitamise tähtaeg ennistamata. 22 Kohus leiab, et kaebajad pidid arvates 2002.a. jaanuarist haldusakti saamisest pöörduma kohtusse 30 päeva jooksul. Kaebajad ei esitanud ühtegi objektiivset asjaolu, mis takistas kaebuse esitamist kohtule. Lõpuks märgib kohus, et alles kohtuasja arutamise viimasel istungil tunnistas E. K., et ta läks toimikuga tutvuma 2002 aastal, siis kui sai teada, et korraldus on antud ja see oli jaanuaris ning kaebetähtaja jooksul, seejärel hakati aktiivselt tegutsema. Seega on kaebajad tunnistanud lõppeks ka ise, et ta sai teada korraldusest kaebetähtaja jooksul, kuid nad jätsid kaebuse esitamata, kuna ei öeldud, et nad peavad esitama kaebuse. Kohus märgib, et kui kaebaja vaevus läbi lugema korralduse, siis seal oli märgitud edasikaebamise kord ja tähtaeg ja keegi ei pidanud ette ütlema, et tuleks kaevata. Kaebeõigus tuleneb seadusest ja see oli teatatud ka korralduses ning märgitud põhjus ei ole mõjuv põhjus, mille alusel kohus saaks teha järeldused, et kaebuse esitamist takistasid mõjuvad põhjused. Kogu eelnev pikk arutluskäik kinnitab, et iga mõistlik inimene pidi aru saama ja ka sai aru, et haldusakt on välja antud ja seda tuleb asuda vaidlustama. Siinjuures kohus märgib, et juhatuse liige ja kaebaja E.K. on juristiharidusega ja V. V. esitatud kaebuse põhjal tegeles korteriühistute küsimustega ning on käinud ka koolitusel, seega ei ole kohtul kahtlusi, et E. K. sai aru ja teadis, kuidas oli tegelik olukord. Kuna kaebajatele oli teada vaidlusalune korraldus kaebetähtaja jooksul, siis järeldub, et haldusakti õigusvastasuse nõude sai kaebaja esitada samuti arvates sellest tähtajast. HKMS § 9 kehtis 01.01.02.a. redaktsioonis, mille kohaselt oli kaebuse esitajal õigus pöörduda kohtusse haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõudega kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates (§ 9 lg 5). Sama põhimõte kehtib ka käesoleva ajani ega ole muutunud. Kuna kaebajad said teada vaidlusaluse haldusakti andmisest kaebetähtaja jooksul ja haldusakt anti välja 12.12.2001, siis järelikult hiljemalt 12.01.02.a. olid kaebajad haldusaktist teada saanud ning kohtusse tuli pöörduda 3 aasta jooksul. Kaebajad pöördusid kohtusse nähtuvalt eelnevatest andmetest ületades seda tähtaega. Kaebus haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks tuli esitada hiljemalt 12.01.05.a., mitte aga 22.01.05.a. Kaebajad ei ole nimetanud mõjuvaid põhjuseid tähtaja ennistamiseks ning kohus leiab, et ka selles osas ei ole tähtaja ennistamiseks põhjust. Kaebus on esitatud hilinemisega ja tähtaja ületamise mõjuvad põhjused puuduvad, kaebuse esitamine oli võimalik ettenähtud tähtajal, mistõttu kohus ei ennista tähtaega ja lõpetab ka selles nõudes menetluse. Kohus jätab kaebuse tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetab menetluse Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 5214-k tühistamise nõudes. Kuna kohus lõpetab menetluse tühistamisnõudes, siis ei saa teha tühistamisnõudele vastavat ettekirjutust ehk kohustada vastustajat asi uuesti läbi vaadata või jätkata korteriomandi seadmist. Kohus lõpetab menetluse sama haldusakti õigusvastasus tuvastamise nõudes. Menetluse lõpetamise peale saab esitada kaebuse HKMS § 47.1 lg 3 alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse teatavakstegemisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule. 9.Kohus peab ühtlasi vajalikuks märkida oma seisukoht kaebuse asjaoludes, kuivõrd kaebajatelt saadud informatsioon ja nende väited on põhimõtteliselt asja sisu moonutavad ning saamata selgust asjaoludes, ei saa kohus võtta ühest seisukohta, mida kaebajad peavad silmas, kui väidavad, et Tallinna Linnavalitsuse tegevus ja tegevusetus oli õigusvastane. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et ebaõiged on andmed, et Gonsiori maa ei ole erastatud ning et Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 5214-k ei evi õigusjõudu. Kaebuse esitajad saavad asjaoludest valesti aru ning kohus kinnitab, et märgitud haldusakt on aluseks, mis võimaldas korteriomandi seadmise. Kohus ei nõustu kaebajatega, et selle haldusakti vaidlustasid nii KÜ kui ka Tallinna Muinsuskaitse Amet või Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. 23 Vaidemenetlust ei ole samuti algatatud ning haldusakt on jõusolev akt ja evib kaebajate huvides õigusjõudu. Väär on ka kaebuste väide, et seda korraldust ei ole saadetud KÜ-le või et kaebajad ei teadnud haldusakti väljaandmisest. Kohus ei nõustu ka seisukohaga, et 23.04.02.a. tehtud SAPA nn uus krundipiiride ettepanek on ainus krundipiiride ettepanek, millega tuleb arvestada ja et nimelt see ettepanek vastab korteriomanike tahtele. Kaebusele ei ole lisatud tõendeid, mis kinnitaksid, et KÜ üldkoosolek oleks kinnitanud tahet 1998/1999.a. erastada mingis konkreetses suuruses maa või et maa soovitavaks ulatuseks oli haljasala erastamine. Sellist üldkoosoleku otsust ei ole esitatud 1998 aastal, kui KÜ realiseeris õigust esitada korteriomandi seadmiseks vajalik taotlus kohalikule omavalitsusele. Veelgi enam, sellist üldkoosoleku otsust ei ole esitada ka hilisema ajaperioodi kohta, mistõttu on valed kaebuse väited, et ühistu oli esitanud linnavalitsusele juba 1998.a. sooviavalduse elamu ette jääva haljasala maa erastamiseks. Kuna niisugune tahteavaldus puudub, siis ei saa põhimõtteliselt kõnelda ühegi isiku õiguste rikkumisest põhjusel, et arvates 1998.aastast on kaebajate tahteavaldust ignoreeritud. Kaebajad ei ole tõendanud, et 23.04.02.a. tegi SAPA krundipiiride ettepaneku, mis vastab korteriomanike väidetavale enamuse tahtele. Samuti ei ole tõendatud, et kaebuse esitajad ei olnud teadlikud, miks anti välja korraldus 5214-k või Harju Maavanema korraldus nr 330-k ja et maa määrati nii, et krundipiir kulgeb sirgjooneliselt ega haara elamu esist haljasala või jalgteed. Ei ole usutavad väited, et nad ei ole aru saanud, et maa munitsipaliseerimise käigus võeti vastu mitmeid haldusakte, mis võivad puudutada KÜ või tema liikmete õigusi. Ebaõigeks osutus ka seisukoht, et kaebajad elasid kindlas teadmises, et maa erastamine ei ole otsustatud korraldusega 5214-k ja et ei teavitatud sellest, miks korteriomanikud ei saa erastada maad, mida nad soovisid 1999.a. Alusetud on E. K. väited, et ta ei ole kontrollinud maa erastamise toimikut ning sai linnavalitsuse korraldusest teada juhuslikult ning temale ei teatatud, et sellele tuleks esitada kaebus ja ehkki sõlmis lepingu maamõõtmise toimingute teostamiseks, tööde eest on tasutud ning ta ei tea ikka veel, et maa on kantud katastrisse. Kaebajad ei lükanud ümber A.N.lt saadud informatsiooni, et V. V. sai volitused seejuures mittenõustumise esitamiseks lühiajaliselt ja hilisem nõustumine A.N. poolt ei anna alust kahelda, et ühistu nõustus piiriga. A.N. volitused nõustumise ajal oli kehtivad, need ei ole tunnistatud kehtetuks ühistu andmetel ja alles hiljem vabastati ta halduri ametikohalt. Kuna kaebajad väidavad, et nende õigusi rikutakse linnavalitsuse tegevuse ja tegevusetusega, siis analüüsib kohus seda väidet. Kaebajad leidsid, et linnavalitsus on korteriomandi seadmisel viivituses ja seda perioodil 23.04.02- 23.12.04.a. Kaebajad väidavad (istungiprotokoll 06.06.07.a. lk 9), et maa erastamise avaldus on lahenduseta senimaani. Kohus siinkohal nõustub vastustajatega, et viivituses linnavalitsus ei ole olnud. Kohus on juba märkinud, et maatoimik kajastab andmeid, missugused toimingud tehti. Korraldus nr 5214-k oli välja antud ning see korraldus loob kaebajatele eelduse korteriomandi omanikuks saamiseks ning ei keela ega välista kaebajate ühegi õiguse kasutamist ega sea kaebajate ühegi õiguse kasutamisele mingeid piiranguid. Kohus leiab, et KÜ-l ei ole maa suuruse osas selliseid iseseisvaid õigusi, mis ei arvestaks korteriomanike õigustega. Kui korteriomandit seavad korteriomanikud, siis tuleb ühistul majandada nendes tingimustes, mis on tekkinud korteriomanike tahteavalduse alusel ja tõttu. KÜ ei ole ühegi kinnisasja korteriomandi omanik ja korteriomand seatakse opmanike tahte alusel ning kui nende tahe on saada omandusse ja hallata nn väikest krunti, siis peab ühistu ja selle juhtorgan tegutsema seatud raamides. Korralduses märgitud maa suurus vastab eelnevalt toodud andmetel kaebajate tahteavaldusele. Korraldus ei riku õigust saada korteriomandi omanikuks ja korteriomand on seatud, maa 24 avalduses soovitud ulatuses on kantud katastrisse. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korras sätestatud alustel seati sisse toimik, määrati ära sihtotstarve ( vt käesoleva otsuse p 5). Kuigi kaebajad leidsid, et nad olid esitanud veel teisegi avalduse, siis lõppes selle avalduse lahendamine keelduva vastusega, mida kaebajatel oli õigus vaidlustada, kuid nad seda ei teinud. Kohus ei nõustu seisukohaga, et keelduv vastus või otsus tehti teatavaks SAPA 23.12.04.a. kirjaga nr 2-4/4644, mis alles andis kaebajatel aluse pöördumiseks kohtusse. Kaebajate väiteks selle juures on, et kuni selle ajani nad ei teadnud, et korraldus evib õigusjõudu või et tehti vaid osaline otsus ja et teenindusmaa alles määratakse. Kohus leiab, et arvates 13.06.03.a. SAPA kirjast oli kabajatel võimalus kontrollida ka maa munitsipaliseerimist ning seadusest nähtus, et moodustatakse toimik; kaebajad ei ole ilmselgelt huvitunud, kuidas kulges maa munitsipaliseerimine ehkki võimalused selleks olid olemas. Piiriprotokoll, millele ei soostunud allakirja andma ühistu poolt V. V., ei puudutanud otseselt enam X maa küsimust, vaid munitsipaalmaa piiride ja kaebajate elamu juurde kuuluva maa kokkujooksu. Kuid ka siis oli neil võimaluse kontrollida, miks määratakse munitsipaalmaaks haljasala ja kolme tänava vaheline ala. Ühistut teenindas haldur, kes oli Epostiga täiendavalt teinud selgeks, et maa piire ei muudeta, kuid ikkagi jätkati piiride osas vastuvaidlemist ilma kohtusse pöördumist kaalumata. A. N. kinnitas neile piisavalt täpselt, et kaebajate jaoks enam midagi ei muutu, ühistu koosolekud kinnitasid, et märtsis 2005 kinnitatakse nn väiksem maatükk, katastriandmed olid kontrollitavad. Kaebajate viidatud piirkonna arhitekti seisukoht, mis oli teatatud V.le 19.02.04.a., võis tähendada kontekstis, et maaküsimus oli lahenduseta, teavet selle kohta, et kuna katastrikanne ei olnud siis veel tehtud, ka ei olnud maa kokkujooks kinnitatud, mistõttu ta ei osanud täpset asendiplaani koostada, kuid kohus leiab, et seda ametniku töödokumendi sõnastust lihtsalt kuritarvitatakse, kuivõrd maa küsimuses pidi olema selleks ajaks teada nii korraldus nr 5214k kui ka ühistule saadetud kiri 13.06.03.a., mis üheselt kinnitas, et midagi ei muutu. Kaebajatele peale seda tähtaega ei ole antud mingeid eksitavaid lubadusi ja puudus põhjus jääda ootama SAPA projekti menetlust, mis telliti hoonele korruse juurdeehitamiseks ega olnud ette nähtav, et selle käigus omab tähtsust maa erastamine. Selle ehitise asendiplaani ei asunud kaebajad samuti korrastama, vähemalt ei ole esitanud nad selle kohta mingeid andmeid. Piiriprotokolli ei allkirjastanud kaebajad ise ning tegid ka vastava keeldumise. Asjaolu, et kaebajad pidasid veel pikka aega kirjavahetust ja said korduva sisuga vastused, ei kinnita, et linnavalitsus jättis korteriomandi seadmise toimingud tegemata. Kuigi kohus märkis tähtaja ennistamise taotluse lahendamisel, missugused asjaolud võisid kaebajaid mingist ajast ehk eksitada, ei tähenda see, et linavalitsus oli korteriomandi seadmisel viivituses. Kaebajate taotlused lahendati ning linnavalitsuse keelduvast vastusest arvates ei tekkinud kaebajatel takistust vaatamata esitatud vastustele esitada tühistamisnõue õigeaegselt või vähima viivitusega. Kaebajate nõue tunnistada vastustaja tegevusetus või viivitus märgitud perioodil korteriomandi seadmisel on alusetu ja kaebajad ei ole tõendanud, et rikuti nende õigusi viivituse või tegevusetuse läbi ning nõue tuleb jätta rahuldamata. Lahenduseta ei jäänud ka kaebajate avaldus teise krundi määramiseks, vaid selles osas tehti keeldumine. Haldusmenetluse uuendamist ei ole kaebajad seejuures taotlenud ja ehkki linnavalitsus menetles taotlust nii, et ei ole aru saadav, missuguse menetluse raames ta taotlust lahendas, ei saa kaebajad väita, et tegemist oli vaide lahendamisega. Isegi kui lugeda, et teise krundi taotluse läbivaatamine on sarnane haldusmenetlusele, mis algatatakse HMS § 35 korras, siis saab järeldada, et kaebajad ei esitanud ühistu avaldust, millist nõudis linnavalitsus ja menetlus lõppes taotluse mitterahuldamisega. Seega oleks pidanud kaebaja vaidlustama 25 seda keeldumist, kuid kaebaja seda vastust ei vaidlustanud. Kaebaja ei ole ka vaidlust algatanud ka põhjusel, et kaebajate saadetud kirjad on jäetud vastuseta. Seega ei ole tuvastatud, et korteriomandi seadmisel on vastustaja linnavalitsus käesoleva ajani viivituses. Kaebajad väitsid, et linnavalitsus rikub nende õigusi oma tegevusega, kuna ta ei asu erastama maad vastavalt ühistu poolt 05.06.2000.a. esitatud taotluse alusel ja keeldus alusetult elamu juurde vajaliku teenindusmaa määramisest, mille hulka kuuluks ka haljasala ja keeldumine tehti teatavaks SAPA poolt 23.12.04.a. kirjaga 2-4/4644 (I kd tlk 18). See vastus on esitatud 01.12.04.a. päringu alusel ning SAPA teatab, et Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 5214-k 12.12.01.a. on X hoonele määratud hoonet teenindav maa. Korteriühistul on olnud soov hoonet teenindava maa suurendamiseks hoone ees oleva haljaku arvel. See ei ole enam võimalik, kuna X tn xx ja xx hoonete esine maa kuulub Tallinna Linnavalitsuse korraldusega 24.09.2003.a. nr 2107-k „Gonsiori tn lõik Pronksi tn ja C.R.Jakobsoni tn vahel“ maaüksuse koosseisu. Maaüksus on antud Tallinna linna omandisse vastavalt maareformi seaduse § 28 lg 1 p 1 alusel Harju Maavanema 08.03.04.a. korraldusega nr 330-k. Kaebajad on selle korralduse eraldi vaidlustanud ja kohus liitis kaebused ühte menetlusse. Kohus jääb seisukohale, et see on üks vastuskiri, kuna KÜ oli pöördunud informatsiooni saamiseks SAPA poole. Kirjas antud informatsioon on ajalises kontekstis vastavuses tegelike asjaoludega ega saa rikkuda kaebajate õigusi, kuna haldusaktid olid kehtivad, korteriomandi seati ja kaebajad ei ole tõestanud, et KÜ või korteriomandi seadjad olid esitanud tahteavalduse muuta senist olukorda. V. V. või E. K. tehtud pöördumised ei tugine ühelegi korteriühistu koosoleku otsusele, milles oleks vastu võetud otsustus erastada nn suurem maa. Tõendatud on vastupidiselt, et ühistus ei ole sellist otsust tehtud. Seega ei saanud korteriomanikele ega ühistule saabuda nende õigusi rikkuvaid või piiravaid tagajärgi põhjusel, et esitatud oli valesignaal ühistu poolt ja sisuliselt alusetu nõudmine, kuna puudus korteriomanike vastav tahteavaldus. Kuna aga pöördumised olid tehtud, siis nõustub kohus linnavalitsuse esindajaga, et ühelegi kirjale vastamata ei ole jäetud ja selles mõttes ei ole samuti rikutud pöördujate õigusi. Kohus jääb seisukohale, et SAPA 13.06.03.a. kirjaga oli antud kaebajatele vastus, mis põhjendas ära, miks krundi koosseisus ei ole haljasala. Kohus vältimatult pöördub siinkohal tagasi vaidlustamata kirja juurde. Kaebajad jätavad tähelepanuta, et nende poolt ei ole esitatud avaldust, otsust või korteriomanike kooskõlastatud otsust, mis kinnitaks, et maa erastamise menetluse käivitamiseks esitatud avalduse andmed on muutunud või on tekkinud uued asjaolud, mis oleksid võimaldanud käivitada haldusmenetluse uuendamise mehhanismi. Seda ei saanudki nõude, kuna korteriomanike tahteavaldus puudus. Kaebajad ei ole esitanud kohtule selgitust, missugust krundi piiride ettepaneku lehte kooskõlastustega soovis piirkonna arhitekt. Samas nähtub just sellest vastusest, et ühistule väljastati krundi piiride ettepaneku leht, kuhu tuli võtta kõigi korteriomanike kooskõlastused, kuna hoonet teenindav maa tuleb korteriomanikel erastada, st välja osta ja teha kulutusi. Selleks oli ka ilmselgelt kokkuleppeline orienteeruv aeg, millest kaebajad kohtule midagi ei ole avaldanud. Vaidlust ei ole ka küsimuses, et piirkonna arhitekti vastuvõtul käis korteriomanikke, kes pole piiride suurendamisega nõus. Kuna aga ühistu ei organiseerinud ühise tahteavalduse kinnitamiseks vajalikke otsuseid, dokumente, siis ei saa väita, et ühistu nimel esinenud E. K. tõendas korteriomanike soovi erastada maa teistsuguselt. Kohus on asjaoludes eelnevalt ära märkinud, 26 et käesoleva ajani puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et ühistu võttis vastu otsuse ja esitas korteriomanike tahteavalduse asja menetlevale organile. Siit omakorda tekib küsimus õiguste rikkumises. Kui puudus vastav tahteavaldus, selle puudumist kontrolliti, siis ei saanudki lõppkokkuvõttes saabuda kaebajatele nende õigusi rikkuvaid tagajärgi. Erastamine ja korteriomandi seadmine viidi läbi isikute tahteavaldust rangelt järgides. Uusi asjaolusid võrreldes 13.06.03.a. vastusega ei tekkinud ja seda ka SAPA poolt 23.12.04.a. kirjaga 24/4644 vastamise ajaks. Kohus ei saa oletada, mis juhtunuks siis, kui ühistu oleks esitanud arhitekti poolt nõutud korteriomanike kooskõlastused ja kas siis oleks olnud võimalik krundipiiride suurendamine ning missugusel õiguslikul alusel seda oleks pidanud toimetama. Kohus leiab, et kaebuse esitajad ei ole esitanud asjaolusid, mis kinnitaksid, et vastamisel 23.12.04.a. kirjaga rikuti kaebajate õigusi või et kaebajatele saabusid sellest tegevusest tagajärjed. Kuna kaebuse esitajad said keelduva vastuse varem, kohustamisnõudega menetleda uuesti teise krundi eraldamise taotlust ei esitanud, siis ei ole asjakohane 23.12.04.a. kirja õigusvastasuse tuvastamine. Kohus leiab, et tegevuse õigusvastasust, mis rikuks kaebajate õigusi ja huve, siinkohal ei esine. Kaebajad esitasid ka väite, et nende õigusi rikub vastustaja linnavalitsuse eksitav tegevus mis jätab neid ilma võimalusest erastada teenindusmaa soovitud ulatuses ja neil on sellise asjaolu tuvastamiseks põhjendatud huvi esitada tulevikus kahjunõue. Kohus selgitas kaebajatele, et kaebuse esitajatel võib olla põhjendatud huvi õigusvastasuse tuvastamiseks, et esitada kahjunõue, kuigi kaebuse esitajate kaebuse põhieesmärgiks on menetluse taastamine. Kaebuse esitajad leiavad, et neile tehti uus piiride kulgemise ettepanek kaebuse esitajatele kuuluva elamu juurde maa erastamiseks ja nad jäid ilma vajalikust teenindusmaast linnavalitsuse süül. Kaebuse esitajad jäid ka siinkohal vastuolulisteks, kuivõrd nad väitsid, et algusest peale on nad soovinud erastada haljasala. Kohus on eelnevalt asjaoludes esile toonud, et puudus kaebajate vastav tahteavaldus ja maa erastamismenetluse käivitas ühistu esitatud avaldus, milles maa suurus oli jäetud märkimata ja ühistu ning V. V. ega E. K. ei olegi esitanud enne korralduse andmist avaldust, milles oleks soovitud maa erastamist koos haljasalaga. Põhjuseks oli korteriomandi seadjate vastava sooviavalduse puudumises või vähemalt selle mitteesitamises linnavalitsusele. Juba märgitust tulenevalt ei saa kaebajad väita, et rikuti nende õigusi soovitud maakasutuse vähendamise suunas. Kui puudub õiguste rikkumine, siis ei ole põhjust tuvastada tegevuse õigusvastasus. Kaebajad esitasid seisukoha, et erastati vähem maad, kui oli senimaani nende kasutuses ja sellest tulenevalt järeldab kohus, et kaebajate erastamissoovi määramisel pidi linnavalitsus arvestama, missugune on senine maakasutus ja kas see väheneb või suureneb. Kohus peaks seega kontrollima, kas erastatava maa suurust vähendati võrreldes esialgse sooviga, kuna kaebajad tasusid maamaksu senisest suurema maatüki eest ning nad järeldasid, et neil oli õigus elamu krundi koosseisus erastada jalgtee ja see on kogu aeg kuulunud krundi koosseisu. Et nad on tasunud maamaksu suurema krundi eest, siis lisasid nad kaebusele maksuteate 07.03.04.a., millest nähtub tasumine 1769 ruutmeetri eest. Kohus uuris linnavalitsuse kaudu, kuidas tasuti maamaksu ja 31.05.07.a. A.Brandilt saadud andmetel 2002 aastast kuni 2004.a. tasuti maamaksu maakasutuselt 1769 ruutmeetrit ning 2005 aastast 1430 ruutmeetrilt. Kaebajad ei esitanud rohkem selgitusi ega teadnud, mille alusel olid nad nõustunud tasuma maamaksu 1769 ruutmeetri eest. Vastustajad ei ole esitanud kohtule selgitusi, mille alusel oli kujunenud kaebajate senine maakasutus. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et Elamu haldamise ja majandamise üleandmise akti nr 88 20.02.02.a. alusel saab tuvastada, et betoonist tasanduskihi tööde eest tasumine kinnitab, et neile kuulus varem rohkem maad. 20.02.02.a. kirjutas juhatuse liikmena E. K. alla lahkarvamusele, mis kinnitas, et 27 korteriomanikud ei tellinud sellist tööd, kuna nad ei pidanud end tee omanikeks ja ühistu koosoleku protokollis 16.04.03. (tlk 86 II
  7. kd)nenditakse, et maamaks oli kujunenud endise krundipiiri järgi ja muruplatsi peab hooldama linn, aga seda teeb ühistu koristaja. Linnavalitsus ei ole selles osas vastust andnud, kuid kohus märgib, et Gonsiori tn lõik, Pronksi tn ja C.R.Jakobsoni tn vahelise ala maa munitsipaalomandisse taotlemise toimiku andmed kinnitavad, et 24.03.94.a. oli Tallinna Linnavolikogu võtnud vastu otsuse nr 43, millega taotleti munitsipaalomandisse hoonete ja rajatiste alune ning nende teenindamiseks vajalik maa. Selle otsuse alusel oligi Tallinna Linnavalitsus Tallinna Maa-ameti kaudu 30.12.03.a. esitanud taotluse maa munitsipaalomandisse jätmiseks asukohaga Gonsiori tänava lõik, Pronksi tänava ja C.R.Jakobsoni tänava vahel pindalaga 9430 ruutmeetrit sihtotstarbega transpordimaa. Tallinna Linnavalitsuse 24.09.03.a. korraldusega nr 2107-k, mis on vaidlustamata haldusakt, määrati Tallinna Kommunaalameti valitsemisel oleva kolme tänava vahel tänavarajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks vajalik maa. Lisatud oli rajatiste omandit tõendavad dokumendid: 29.01.92.a. riigivara munitsipaalomandisse andmise akt nr 20/005, Tallinna Linnavalitsuse 06.06.97.a. korraldus nr 1834-k, mis oli 1997.a. toonud kaasa vara bilansilise muutuse. Seega on riigivarana antud Tallinna linnale rajatised ja Gonsiori tänav on linna tänavate nimekirjas ja Tallinna tänavate registris arvel juba väga ammusest ajast ning kaebajad ei tõendanud vastupidist. Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 06.11.96.a. määrusega nr 269 kinnitatud Maa munitsipaalomandisse andmise korra p 8.1 otsustatakse maa ostu-eesõigusega erastamine enne maa munitsipaalomandisse andmist üksnes juhul, kui maa munitsipaalomandisse andmine toimub

§ 28lg 1 p 7 ja 8 alusel.

Kui kaebajad said kasutada senisest suuremat maatükki, siis iseenesest maatüki kasutamisel selle eest tasu võtmine ei ole ülekohtune, kuid see ei ole käesoleva kaebuse ese, kas kaebajatelt nõuti maamaksu alusetult rohkem või mitte. Kohus nõustub põhimõtteliselt linnavalitsuse ja Harju Maavanema esindajaga, et Tallinna Kommunaalameti 02.12.04.a. tõendiga nr 5-12/3015 on tõendatud, et X tn majade x ja x seinte ääres asuv kõnnitee on Tallinna Kommunaalameti bilansis ja valitsemisel ja see anti üle Riigivara munitsipaalomandisse üleandmise aktiga 20/005 29.01.92.a. Valitsemise alus tuleneb Tallinna Lv korraldusest nr 1834-k 06.06.1997.a. Seega on kaebuse esitajatelt kas ekslikult nõutud tee parandamiseks tasu või on siin muud põhjused, mis kaebuse materjalidest ja kaebajate seletusest ei nähtu, kuid kaebuse esitajad ei ole tõendanud, et nende haldusaktidega ei tuleks arvestada. Kuigi kaebuse esitajad ka vaidlustanuks neid akte, oleks see ilmselt olnud perspektiivitu, kuivõrd

§ 28

lg 1 p 1 kohaselt antakse munitsipaalomandisse munitsipaalomandis olevate rajatiste alune ning neid teenindav maa ja maa reformimine ei toimu üksnes elamute juurde maa erastamisega vaid tuleb arvestada ka teiste maareformi õigustatud subjektide huvide ja õigustega. Pealegi tuleks maavanemal või linnavalitsusel HMS § 67 lg 1 kohaselt arvestada, et ka nende õigustatud isikute taotlused ei tohi jätta alusetult rahuldamata ning pikka aega kehtinud haldusaktide isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel kehtiks kohustus arvestada muu hulgas isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima. Reeglina tunnustatakse selliselt erastajate õigusi, kuid käesolevas vaidluses leiavad vastustajad, et lisaks osales KÜ liikmetega kõrvuti maa munitsipaliseerimismenetluses õigustatud isikuna Tallinna linn, kes vajab avalikes huvides transpordimaana ja tänavarajatiste paigaldamiseks. Kui tegemist on avalikult kasutatava ning eraisikule mittekuuluva teega, on selle erastamiseks piisavalt kaalukas huvi, et õigustada haldusakti muutmata jätmist. Nähtuvalt asjaoludest ei olegi Tallinna linn pakkunud kaebuse esitajatele sellist maad ega nõustu seda tegema ka käesolevalt, seda enam et kaebus on esitatud suure hilinemisega ja ajaks, mil maavanem vormistas korralduse nr 330-k, olid selle aluseks olevad asjaolud muutmata. Muudatus puudutaks avalikku huvi, mistõttu ei ole tegemist linnavalitsuse suutmatusega või pahatahtliku tegevusega, et mitte erastada see maa kaebajatele. Kaebajad ilmselt ei olnud asjaoludega piisavalt kursis, mistõttu ei nõustu kohus kaebajatega, et neil oli 28 õigus nõuda munitsipaliseerimisele kuuluvat maad. Seega ei saagi antud juhul väita, et kaebajate elamule oli määratud kindel krunt, mille piiridest oleks pidanud kinni hoidma. Kaebuse esitajad on küll märkinud, et tegemist oli tagastuva varaga, kuid munitsipaliseerimise toimik kinnitab, et KÜ X taotlus tagastada omandireformi vara, jäi rahuldamata, seda otsust ei vaidlustatud. Tallinna Maa-amet on kirjaga 20.12.04.a. selgitanud kaebajate päringu alusel asjaolusid, millega kaebajatel tuleb arvestada. Kohus nõustub linnavalitsuse esindaja seisukohaga, et ka õiguslikud viited on asjakohased ja aitavad täiendavalt mõista läbiviidud protsessi ning protsessid viidi läbi kompleksselt. Kuivõrd ehitise teenindamiseks vajalik maa määramise ettepanek oli ühistule tehtud, selle ettepaneku tegemisel oli arvestatud Tallinna linna taotlusega ning kaebajate taotlusega, siis oli ühistule tehtud krundipiiride määramise ettepanek, mis arvestas ehitisealust ning ehitist ümbritsevat vähimat tarvilikku ja samas piisavas koguses maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise ja remondi, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Kuna kaebajad ei ole tõendanud, et ühistu osas jäeti arvestamata seaduslikus korras koostatud või kinnitatud ehitusprojekte ja endise kinnistu piiridest ei pidanud samuti lähtuma, siis ei ole alust väita, et midagi tehti valesti. Kaitsekohustused laienevad kõigile maaomanikele ja piiride ettepaneku tegemisel on kaalutletud ka asjaolu, kuivõrd suudaks ühistu säilitada ja hooldada maa-ala, mille alla asuvad eluliselt tähtsad kommunikatsioonid. Kokkuvõttes nõustub kohus vastustajate seisukohaga, et piire pidas ratsionaalseteks ja kaalutletuteks ka ühistu ise, J. E.i kaalutlused, mis esitati ühistule, on korteriomandi seadjate seisukohalt asjakohased ja ilmselgelt kallutasid ühistu liikmeid nõustuma tehtud piiriettepanekuga. Kohus kordab, et kaebajad ei ole tõendanud, et ühistu liikmete tegelikuks sooviks, so nende isikute sooviks, kes peaksid hakkama kandma rahalisi kohustusi ja koormisi ehk korteriomandi omanike tahteavaldust ei ole moonutatud, vastupidiselt ei oleks ühistu haldur kinnitanud pikkade kohtuväliste vaidluste tulemusel piiriprotokolli, mis puudutas ühistut piirinaabrina ja millega viidi kokku kolme tänava vahelise ala piirid kaebajatele juba määratud krundi piiridega. Isegi kui KÜ ei oleks nõustunud nende piiridega, ei oleks see takistanud omavalitsusel piire kinnitamast. Kohus märgib vastuseks kaebajatele veel seda, et nõustub, et erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata erastamise küsimust veel lõplikult. Isegi kui kohus on eelnevalt eksinud, kui leidis, et E. K. saavutas piirkonna arhitektiga sisuliselt kokkuleppe ja see oleks vaadeldav eelhaldusaktina, ei tähendaks see, et sellega seoti kaebajate õigused ja kohustused nii, et hiljem ei tohiks tehtud ettepanekut muuta. Antud juhul aga ei ole leidud kinnitust, et E. K. saavutas ettepaneku seaduslikul teel ning see ettepanek oleks saanud olla aluseks katastriüksuse moodustamisele ning selliselt tekkis õigustatud ootus, et määrati siduvalt kindaks hilisema maa erastamise otsuse tegemiseks olulist tähendust omavad asjaolud. Kui ühistu sisuliselt ei olnud soovinud otsuste alusel saada rohkemat maad, siis ei saanud mistahes teistsugune kokkuleppe tekitada õigustatud ootust. Sellisele ootusele saab tugineda vaid siis, kui selle alustoimingud vastavad seadusele. Vastustajad on seisukohal, et kaebajad said aru ning teadsid, missuguse ettepaneku alusel hakatakse erastama ning viiakse see ka lõpule. Kohus jääb seisukohale, et isegi juhul, kui tuleks lugeda erastamise eeltoimingute raames tehtud toiminguks ka 23.04.02 koostatud M.L. allkirjastatud piiriettepanekut ja millele tegi märkuse 2002 mais E. K., ei saaks antud juhul väita, et selline ettepanek andis isikutele õiguspärase ootuse, et erastamine viiakse lõpule just nimelt selles eelhaldusaktis kindlaksmääratud tingimustel. Põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi ka ise muuta ning konkureerivaid ettepanekuid kaaluda. Vastustajalt ei ole ära võetud diskretsiooniotsuse puhul teha teistsugune valik. Kuigi kaebajad leiavad, et erastamise 29 eeltoimingutega pandi hilisemalt paika otstarbekamalt kulgeva maa piir ning erastamine oleks pidanud jätkuma selle ettepaneku alusel, ei vasta selline seisukoht tegelikule olukorrale.

§ 6

lg 33 kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Ehitise vahetus läheduses kulgev tee ei saa takistada ehitise teenindamiseks piisava suurusega maatüki erastamist, kuid antud juhul ei soovitud tee erastamist ning pealegi kuulus tee varasemast ajast linna teemaa koosseisu. HMS § 40 lg 1 kohustab haldusorganit andma menetlusosalisele võimaluse esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Vaidlustatud korralduse andmise menetlusse olid kaebajad kaasatud ning ära kuulatud need seisukohad, mis esitati korralduse andmise ajaks ja ka hilisemalt. Pidev kirjavahetus kinnitab, et kõik, mida kaebajad oskasid esile tuua, sellele ka vastati. Kui kaebuse esitajad ei esitanud kokkulepitud tähtajaks vajalikke dokumente, siis ei saanud haldusorgan ka enam suurema vastutuleku korras teha teistsugust otsustust. Kuigi kaebajad viitasid veel, et nad olid lootnud ka maamõõdubüroo töötaja selgitusele tutvuste kohta ja see isik ei aidanud ühistut, nähtub sellisest süüdistusest, et kaebajate tegevus ei ole tegelikult olnud piisavalt korrektne, sooviti kasutada maamõõdubüroo töötaja tutvusi ja selline tegevus võis eksitada mõneks ajaks vastustajat, kuid linnavalitsus ise otsustavalt lõpetas toimingud, mis ei olnud kooskõlas seadusega ega arvestanud juba ka läbiviidud munitsipaliseerimismenetlusega. Kohus leiab, et vastustaja poolt kahel korral piiride ettepaneku tegemine ei toonud kaasa kaebajatele kahjulikke tagajärgi ning selle tõttu ei jäänud kaebajatele korteriomand seadmata. E. K. ja V. V. märkisid, et senimaani takistatakse nende õigust korteriomandi seadmisel, mis ei vasta tegelikkusele. Kohus ei tuvastanud kaebajate õigusi rikkuvat tegevust ning nõue tuleb jätta rahuldamata. 10. Kaebuse esitajad leiavad, et nende õigusi rikub Harju Maavanema 08.03.2004.a. korraldus nr 330-k Maa munitsipaalomandisse andmise kohta. Vastustajad nõustusid kaebajate selgitusega, et korraldusest teadasaamisest arvates pöörduti koheselt kohtusse. Kaebajad paluvad selle tühistada osas, mis puudutab neid huvitavat maatükki, st oli hõlmatud 23.04.02 koostatud M.L. krundipiiride ettepanekus. Kohus nõustub vastustaja Harju Maavanema esindaja seisukohaga, et haldusakti tühistamiseks puuduvad alused. Vaidlust ei jäänud küsimuses, et Harju Maavanema korraldus oli kaebajatele üheselt teatavaks saanud enne, kui nad esitasid tähtaja jooksul kohtukaebuse, kuigi kohus möönab, et haldusakt oli avalikustatud korralduses märgitud viisil. Kuid menetlusosalised ja kohus möönavad, et infohulk on kasvanud sedavõrd suureks, et isegi pidev teadete jälgimine on muutunud tavaelus ülemääraselt koormavaks. Seega leob kohus kaebuse selles osas tähtaegseks ning märgitu tõttu ei pea lahendama tähtaja ennistamise taotlust. Kohus nõustub vastustaja Harju Maavanema põhiseisukohtadega ega korda neid ja rõhutab, et ühistuväliselt ei ole maavanemal olnud alust mitte arvestada A.N. esindusega ja kuna maa munitsipaliseerimine ja korteriomandi seadmine kulgesid paralleelselt ning oli teada, et ühistul on erimeelsus piirinaabrina piirprotokolli allkirjastamisel, nähtus toimikust, et motiveeritud vastuväiteid maa määramise ettepanekule ei olnud, puudusid ka korteriomanike avaldused kuni korralduse andmiseni, toimik oli antud töötlemiseks katastriüksuse moodustamiseks, siis ei nähtunud andmeid, et huvitatud isikud võiksid sedavõrd suure hilinemisega pöörduda kohtusse nendele määratud maa osas haldusakti tühistamise nõudega. Kohus on eelnevalt leidnud, et munitsipaliseerimise dokumendid ja põhistus on asjakohased 30 ning haldusakt on sisus ja õiguslikes viidetes kontrollitav. Piirid määrati arvestades vanu kaardi ja plaanimaterjale ja asjaolu, et varasemate aktidega

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.