3-07-1202/1

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-745 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus A. G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, esindaja Aleksei Kuznetsov; Väljasaadetav – A. G., sünd. xx.xx.xxxx Kohtuistungi toimumise aeg
3. juuni
4. a, Tallinn Resolutsioon Anda luba A. G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kuni
5. augustini
6. a. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Halduskohtu kaudu hiljemalt
7. juunil
8. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Vene Föderatsiooni kodanik A. G.l oli tähtajaline elamisluba
10. juulist
11. a kuni
12. juulini
13. a. Siseministri
14. juuli
15. a käskkirjaga nr 315 keelduti A. G.le tähtajalise elamisloa pikendamisest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tegi
16. juulil
17. a A. G.le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks 59 päeva jooksul, sundtäitmise tähtajaga
18. september
19. a. A. G. sundtäitmise tähtaja saabudes Eestist ei lahkunud ning vaidlustas ettekirjutuse Tallinna Halduskohtus. Esitatud kaebus ning hilisem apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Riigikohus otsustas
20. oktoobril
21. a jätta kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. KMA
22. mai
23. a otsusega nr 20041181 keelduti A. G.le uuesti tähtajalise elamisloa andmisest, selle otsuse peale esitatud kaebus on jäetud jõustunud kohtuotsustega rahuldamata. A. G.l puudub kehtiv reisidokument, mistõttu ei olnud võimalik tema väljasaatmist 48 tunni jooksul lõpule viia.
24. Tallinna Halduskohtu
25. novembri
26. a otsusega paigutati A. G. väljasaatmiskeskusesse alates
27. novembrist
28. a kuni Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui
29. jaanuarini
30. a. Kohtuotsuste ja -määrustega on kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra pikendatud.
31. KMA palub
32. juunil
33. a esitatud taotluses pikendada A. G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-le
34. A. G. on keeldunud reisidokumentide taotlusankeedi täitmisest. KMA pöördus
35. detsembril
36. a Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole palvega A. G. dokumenteerimiseks.
37. jaanuaril
38. a laekunud vastuse kohaselt on dokumentide saamiseks tarvis A. G. avaldust. KMA
39. augusti
40. a kirjaga soovitati A. G.l täita reisidokumendi taotlusankeedid, kuid isik on sellest seniajani keeldunud.
41. juunil
42. a saatis KMA Vene Föderatsiooni ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud tagasivõtulepingu art 2 lg 1 alusel Vene Föderatsiooni Suursaatkonnale taotluse võtta tagasi A. G., vastust sellele kirjale pole veel saadud. Kuna A. G.l puuduvad isikut tõendavad dokumendid, ei saa lahkumisettekirjutuse sundtäitmist hetkel lõpuni viia.
43. A. G. palub jätta KMA taotluse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
44. Kohus leiab, et KMA taotlus A. G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu (VSS) seaduse § 2 lg 1, § 14 lg 1, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ning § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
45. A. G.l puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse (välismaal kohalike seaduste mõistes illegaalselt viibiva kodaniku tagasivõtmise korraldamata jätmine) ja väljasaadetava enda seaduserikkumise (VSS § 264 lg 1 p 3 tuleneb kohustus aidata kaasa reisidokumendi muretsemisele) tõttu. A. G. väljasaatmine Vene Föderatsiooni pole võimatu VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes – selles sättes silmas peetud objektiivset võimatust ei saa tingida A. G. tahtest ja tegevusest sõltuv vältav seaduserikkumine. Isik ei saa tema enda tahtliku seaduserikkumise tõttu omandada Eestis viibimiseks suuremaid õigusi kui seadusekuulekas ning VSS § 264 lg 1 p 3 järgiv väljasaadetav.
46. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine alates
47. novembrist
48. a on kohtu hinnangul kohane sunnivahend kallutamaks A. G.t kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Kuna isiku kinnipidamine on tingitud isiku enda soovimatusest täita Eesti Vabariigi seadusandlust – aidata kaasa väljasaatmisele reisidokumendi taotlemise teel –, siis on abinõu eesmärgi suhtes jätkuvalt proportsionaalne ega ole vastuolus põhiseaduse §-ga 20 p
49. Kohus on kinnipidamise tähtaja pikendamiseks loa andmisel pädev kontrollima isiku põhiõigusi riivava meetme proportsionaalsust ning käesoleval juhul ei tuvastanud kohus proportsionaalsuse nõude rikkumist. Avalik huvi Eestis ilma õigusliku aluseta viibiva, Eestit okupeerinud riigi relvajõududes teeninud isiku, kes on vabatahtlikult võtnud kohustuse Eestist lahkuda, väljasaatmiseks ei ole kadunud. Väljasaatmine ei ole muutunud võimatuks. Ainus asjaolu, mis takistab väljasaatmise täideviimist, on isikul Vene Föderatsiooni aktsepteeritava kehtiva reisidokumendi puudumine. Esiteks on A. G.l võimalik taotleda reisidokumenti Vene Föderatsiooni riigiorganitelt. Teiseks ei ole välistatud sellise dokumendi saamine, mis võimaldaks väljasaatmise täideviimist, ka Vene Föderatsiooni riigiorganite omal initsiatiivil. Põhiseadus ega rahvusvahelised lepingud ei sätesta maksimaalset tähtaega, mida võib pidada proportsionaalseks. Kohtu arvates ei ole kinnipidamise aeg eespooltoodud asjaolusid arvestades muutunud ebaproportsionaalselt pikaks.
50. Vastuseks väljasaadetava väidetele tema õiguse kohta Eesti Vabariigis viibida märgib kohus järgmist. Elamisloa andmisest keeldumise ja Eestist lahkumise kohustuse õiguspärasus on läbinud korduva siseriikliku kohtuliku kontrolli. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-12-03 tuvastati, et Eesti Vabariigi ja 2 Vene Föderatsiooni poolt
51. juulil
52. a sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" ei anna käesoleval ajal A. G.le õigust Eestis viibida. Tulenevalt elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse ning lahkumisettekirjutuse kehtivusest ja siduvusest (haldusmenetluse seaduse §-d 60 ja 61) ei saa väljasaatmise ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise üle otsustamisel lõpmatult tõstatada küsimust sellest, kas A. G.l on õigus Eestis elamisloale. Kohtule ei ole esitatud käesolevas asjas uusi asjaolusid, mis ei olnud teada eelmiste kohtumenetluste ajal. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine toimub Eesti seaduses sätestatud alustel ja selle reguleerimiseks välislepingutes ei ole vajadust. Võimalik riikidevaheline vaidlus kokkuleppe tõlgendamise üle ei anna ei Eesti seaduste, samuti kokkuleppe ega muude rahvusvahelise õiguse normide kohaselt A. G.le õigust Eestis viibimiseks ega takista tema väljasaatmist. Asjaolu, et Vene Föderatsiooni Suursaatkond Eestis jt Vene ametiisikud on kokkuleppe tõlgendamise suhtes avaldanud teistsugust arvamust kui Eesti võimud, ei tähenda iseenesest, et Eesti võimude poolne tõlgendus oleks väär ja vastuolus rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art-ga 31–
54. A. G. väljasaatmine ei ole vastuolus direktiiviga 2003/109/EÜ. Pikaajaliseks elanikuks loetakse selle direktiivi art 4 lg 1 kohaselt riigis viimase viie aasta jooksul seaduslikult elanud kolmandate riikide kodanikke. A. G.l puudus direktiivi ülevõtmise tähtpäeval (
55. jaanuar 2006, art 26) Eestis elamiseks seaduslik alus. EL Nõukogu
56. septembri
57. a direktiiv nr 2003/86/EÜ perekondade taasühinemise õiguse kohta sätestab kolmanda riigi kodanikest perekonnaliikmetele õiguse ühineda Euroopa Liidu liikmesriigis, juhul kui üks neist (perekonna taasühinemist taotlev isik) elab seaduslikult liikmesriigis ja on täidetud muud taasühinemise tingimused. Osundatud direktiiv ei välista A. G. väljasaatmist käesoleval ajal. Elamisloa taotlemise õigusest ja ka taotluse esitamisest ei tulene õigust elada Eestis enne elamisloa andmise otsustamist. Väljasaatmine võiks osutuda ebaproportsionaalseks, kui juba käesoleval hetkel oleks ilmselge, et kaebajale tuleb elamisluba anda. Sellise olukorraga antud juhul tegemist ei ole. Taasühinemisdirektiivi art 6 lg 1 kohaselt võib liikmesriik pereliikme taotluse tagasi lükata seoses avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahva tervisega. A. G.le on varasemalt elamisloa andmisest keeldutud ja talle on tehtud Eestist lahkumise ettekirjutus seoses sellega, et ta oli välislepingutest tulenevalt kohustatud Eestist lahkuma Eestit okupeerinud riigi relvajõudude koosseisus. On ilmselge, et relvajõudude lahkumine oli vajalik Eesti Vabariigi julgeoleku tagamiseks. Üksiku sõjaväelase riiki elamajäämise mõju julgeolekule võib olla väike, kuid sellele vaatamata on ka tema riigist lahkumiseks kohustamine hõlmatud eesmärgiga kaitsta riigi julgeolekut tervikuna. A. G.ga sarnases olukorras olevaid isikuid on Eestis teisigi. Neist lähtuv potentsiaalne oht võib kumuleeruda ja omandada reaalse iseloomu. Kohtul ei ole seega hetkel alust eeldada, et A. G.le antakse elamisluba igal juhul.
58. A. G. tervisliku seisundi halvenemine ei anna alust tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. VSS § 267, § 267 ja § 269 tagavad väljasaadetava individuaalsetele vajadustele vastava vältimatu arstiabi, ravi, hügieeni ja toitumise. Vajaduse korral paigutatakse isik seaduse kohaselt vanglate keskhaiglasse. Väljasaatmiskeskuse tegevusetuse peale VSS §-dest 267-269 tulenevate kohustuste täitmisel saab esitada halduskohtule eraldi kaebuse. Arstiabi saamine on A. G.le tagatud ka tema kodakondsusjärgses riigis, kuhu ta on vastavalt seadusele juba ammu kohustatud lahkuma ja kuhu sõitmiseks on ta ise abiprogrammi raames võtnud kohustuse. Kui Vene Föderatsiooni viivitamatu elama asumine on hetkel raskendatud (eluaseme puudumine, abikaasa viibib Eestis), siis sellise olukorra on teadlikult põhjustanud väljasaadetav ja tema perekonnaliikmed ise, jättes täitmata Eesti seadused ja seaduslikud lahkumisettekirjutused ja korraldamata oma tulevase elu kodakondsusjärgses riigis. Kinnisvaraturul valitsevat olukorda arvestades on võimalik suhteliselt kiiresti vahetada perekonna Tallinnas asuv korter Vene Föderatsioonis asuva korteri vastu. A. G. ja tema perekonnaliikmete suhtes 3 tehtud kohtuotsustes on korduvalt väljendatud seisukohta, et kodakondsusjärgsesse riiki elama asumine ei riku nende perekonnapõhiõigusi ning käesolevas asjas puudub kohtul alus asuda teistsugusele arvamusele.
59. A. G.l puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad seaduses ettenähtud alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. Seega on põhjendatud A. G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine. Kohus pikendab A. G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni
60. augustini
61. a. Villem Lapimaa 4