← Eesti

3-02-13/5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 4. aprill 2007, Tallinn Haldusasja number 3-02-13 Hal

) §-de 29 ja 31 alusel jätta riigi omandisse Harjumaal Jõelähtme vallas asuv maa katastritunnusega xxx:xxx:xxx:xxx, suurusega 127,60 ha, sihtotstarbega - ärimaa. Riigi omandisse jäetud maa valdajaks määrati Keskkonnaministeerium, kellele tehti ülesandeks maa Eesti Vabariigi nimele kinnistamise korraldamine. Harju Maakohtu 04.11.1994 kinnistamisotsusega nr 227 kanti Eesti Vabariik selle maatüki omanikuna kinnistusregistrisse. 22.12.1994 koormati see kinnisasi hoonestusõigusega AS IBGM kasuks. Jõelähtme Vallavalitsuse 13.01.2003 korraldusega nr 17 tagastati E. Rile Jõelähtme vallas X 1 – 27,72 ha ja X 2 – 16,67 ha maaüksustena vastavalt katastriplaanile, maa paikneb endise X nr 2 kinnistu nr xxxx endistes piirides. Tagastamisele ei kuulu 4,37 ha. Jõelähtme Vallavalitsuse 13.01.2003 korraldusega nr 19 tagastati E. Rile Jõelähtme ja Manniva külas Y maaüksusena 19,79 ha vastavalt katastriplaanile, maa paikneb endise Y nr 1 kinnistu nr xxxx endistes piirides. Tagastamisele ei kuulu 32,68 ha.

  1. E. Ri 07.06.2002 kaebuses paluti Jõelähtme Vallavalitsuselt välja mõista tekitatud kahju hüvitamiseks 724 906 krooni. Kaebuse täpsustuses paluti välja mõista Jõelähtme vallalt ja Eesti Vabariigilt õigusvastaste toimingute ja haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamiseks 2 847 899 krooni. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikuvad kaebaja õigusi maa tagastamisele: 1) Jõelähtme Vallavalitsuse õiend, mille p 8 kinnitab, et Y ja X 27,25 ha ja 6,57 ha pärija E. R andis nõusoleku golfiväljaku ehitamiseks oma talumaadele; 2) Vabariigi Valitsuse 08.06.1992 istungi protokolli nr 39 päevakorrapunkt 4; 3) Jõelähtme Vallavalitsuse 22.06.1994 korraldus nr 52; 4) Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korraldus nr 509-k (lisa p 2); 5) Jõelähtme Valla- valitsuse 13.01.2003 korraldused nr 17 ja
  2. Viimased on sõltuvuses varasematest motiveerimata haldusaktidest ja on seetõttu õigusvastased. Jõelähtme Vallavalitsus esitas valitsusele valesid ja puudulikke lähteandmeid (tegelikult puudus kaebaja nõusolek taotletava maa kasutada andmiseks ja ehitusloa väljastamiseks), mistõttu sai võimalikuks maa erastamine teisele isikule enne selle tagastamist. Sellega tekitati kaebajale varalist kahju 2 847 899 krooni. 2

(8)3-02-13
  1. Eesti Vabariik Harju maavanema kaudu leidis, et Vabariigi Valitsuse 08.06.1992 istungi protokolli nr 39 väljaandmise ajal ei tulenenud ühestki õigusaktist kaebaja subjektiivset õigust saada täies ulatuses tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Üksnes avalduse esitamisest ei teki õiguspärane ootus, et kogu maa tagastatakse. Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korralduse nr 509k osas märgiti, et riigil on õigus jätta maad riigi omandisse ja omanikuna seda käsutada.
  2. Jõelähtme vald vaidles kaebusele vastu. Vald ei ole kaebaja kirja IBGM-le võltsinud, liiatigi nähtub kirjast, et teatud tingimustel ollakse nõus rendilepingu sõlmimise ja maade kasutamisega. Jõelähtme Vallavalitsuse korraldused on õiguspärased.
  3. Tallinna Halduskohtu 22.04.2003 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1) Kohus leidis, et asjas kuulub kohaldamisele 01.01.2002 jõustunud riigivastutuse seadus (RVS). Kahju hüvitamise eeldusteks on, et avaliku võimu kandja on oma õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud isiku subjektiivseid õigusi ja tekitanud sellega isikule kahju, mis peab olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja õigusvastase käitumisega. 2) Vaidlustatud haldusakt saab rikkuda vaid isiku neid subjektiivseid õigusi, mis tal olid selle haldusakti andmise ajal (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-19-97 ja 3-3-1-21-97). 3) Ajal, mil Jõelähtme vald esitas väidetavalt valeandmeid kaebaja nõusoleku kohta IBGM-le maa eraldamiseks ja ehitusloa andmiseks ning võeti vastu Vabariigi Valitsuse 08.06.1992 istungi protokolli nr 39 päevakorrapunkt 4, oli kaebaja esitanud maa tagastamise avalduse, kuid subjektiotsused olid veel vastu võtmata. Kaebajal puudus sellest tulenev õigus saada taotletavat maad igal juhul tagasi. Omandireformi aluste seadus (ORAS) ja

näevad ette maa kompenseerimise, kui maa ei kuulu seaduses ettenähtud alustel ja korras tagastamisele. Kuna valla toiming ja valitsuse protokolliline otsus ei muutnud midagi kaebaja õiguslikus staatuses, ei saanud need rikkuda tema õigusi ega põhjustada kahju. Ülemnõukogu otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta p 3 nägi ette, et kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel võib Eesti Vabariigi Valitsus lubada erandeid ehituslubade ja tähtajata maakasutuste andmisel õigusvastaselt võõrandatud maal. Nimetatud korda rikkudes väljaantav ehitusluba ja tähtajata maakasutus ei anna

§ 6

lg 2 järgi alust õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks endisele omanikule või tema õigusjärglasele. Seadustes ei ole sätestatud tingimusi ega piiranguid niisuguse taotluse esitamisele ega valitsuse poolt erandi tegemisele, samuti ei ole nõutav õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitanud isiku nõusolek. Seetõttu on väär kaebaja väide, et vallavolikogu väidetavalt valeandmetega õiend tingis valitsuse poolt just niisuguse protokollilise otsuse vastuvõtmise. Kaebaja oli andnud põhimõttelise nõusoleku IBGM projekti teostamiseks teatud tingimustel ja see nähtub nii väidetavalt võltsitud 11.05.1992 kirja lühivariandist kui ka täispikkusest. Kaebaja ei tõendanud, et Jõelähtme vald tema kirja lühendas ega seda, et kaebaja poolt kirjas esitatud tingimused ja ettepanekud oleksid saanud või pidanud valitsuse otsustust mõjutama. Puudub põhjuslik seos toimingu ja haldusakti ning kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel. 4) Jõelähtme Vallavalitsuse 22.06.1994 korraldus nr 52 ei riku kaebaja õigusi. Kaebaja oli küll korralduse vastuvõtmise ajaks tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks ja maa omandireformi objektiks, kuid sellest ei tulenenud õigust täies ulatuses maad tagasi saada (MRS § 13). Hoonestusõiguse seadmine oli kooskõlas sel ajal kehtinud õigusaktidega. 5) Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korraldus nr 509-k anti

§-de 29 ja 31 alusel.

§ 29

kohaselt jäetakse riigi omandusse Vabariigi Valitsuse otsusega sama seaduse §-s 31 nimetatud maa.

§ 31

kohaselt jäetakse riigi omandisse muu hulgas sotsiaalkultuurilise otstarbega ja puhkeotstarbeline maa. Korralduse lisas jrk nr 2 all on nimetatud maatükk, millele oli AS IBGM asja materjalidest nähtuvalt alustanud puhke- ja spordikompleksi rajamist.

§ 6

lg 2 p 4 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandusse vastavalt

§-le 31. Maa riigi omandisse jätmise otsus langetatakse enne maa 3

(8)3-02-13 tagastamise otsust. Kõnealune maa oli riigi omandis ja riik otsustas seaduslikult jätta selle riigile. Asjaolu, et riik müüs selle hiljem isikule, kelle kasuks oli seatud hoonestusõigus, ei muuda korraldust ebaseaduslikuks. Riik on õigustatud oma omandit käsutama. Kuni maa tagastamise ja osalise tagastamata jätmise korralduste vastuvõtmiseni ei saanud eelnevad aktid ja toimingud rikkuda kaebaja õigust maa tagastamisele, sest niisugust õigust tal ei olnud. Kaebajal puudus põhjendatud huvi aktide ja toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ning nende tagajärjel ei saanud talle kahju tekkida. 6) Jõelähtme Vallavalitsuse 13.01.2003 korraldused nr 17 ja 19 võeti vastu kohtumenetluse ajal. Korraldustega jäeti õiguspäraselt maa osaliselt tagastamata, sh AS-le IBGM erastatud maa. Õiguspärased haldusaktid ei riku kaebaja õigusi ja nende tagajärjel ei saa olla tekkinud kahju. Kaebaja esitas kahjunõude enam kui pool aastat enne korralduste vastuvõtmist – seega ei saanud ta nõude esitamisel veel nendega arvestada ja kahjunõue pole nendega hõlmatud. 7) Andes
  1. a AS-le IBGM põhimõttelise nõusoleku maa kasutamiseks, oli kaebaja viimase ja vallavalitsusega kirjavahetuses. Kaebaja tütre Annika Hallini sõnul käis isa sügisel 1992 Eestis ja nägi, kuidas seal ehitus toimus. Seejärel saatis ta vallavalitsusele protestikirja. Seega oli kaebaja teadlik toimuvast. Kaebaja ei vaidlustanud 10 aasta jooksul ühtegi selles protsessis antud haldusakti või toimingut. Kohtus vaidlustatud haldusaktide valik on kaootiline. Vaidlustati nõusoleku andmine hoonestusõiguse seadmiseks, kuid ei vaidlustatud nõusoleku andmist maa ostueesõigusega erastamiseks ega maa ostueesõigusega erastamise korraldust. Õigeaegselt ei ole ka taotletud vallavalitsuse 13.01.2003 korralduste nr 17 ja 19 tühistamist. Kaebaja ei ole kasutanud õigeaegselt kõiki võimalusi oma õiguste ja huvide kaitseks, võimalike uute rikkumiste vältimiseks – järelikult ei oleks lisaks juba eelöeldule kaebajal õigust kahju hüvitamisele ja kaebus tuleks jätta ka sel motiivil rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. E. Ri apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ja rahuldada kaebus. 1) Kohus on valesti hinnanud tõendeid. 2) Kaebajal on põhjendatud huvi vaidlustatud toimingu ja haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks. Alates õigusvastaste haldusaktide väljaandmisest (08.06.1992) oli kaebajale maa tagastamine välistatud, kuna maad ei saanud talle enam tagastada

§ 6lg 2 p 3 alusel.

Kaebaja põhjendatud huvi tekkis

jõustumisega 12.03.1992, mida ta kinnitas avalduse esitamisega maade tagastamiseks. Kaebaja õiguste rikkumine toimus juba enne Jõelähtme Vallavalitsuse 13.01.2003 korralduste nr 17 ja 19 väljaandmist. 3) Nõusolek IBGM projekti teostamiseks oli antud teatud tingimustel. 4) Nõusoleku andmine Jõelähtme valla poolt hoonestusõiguse seadmiseks mõjutas kaebaja õigusi ja kohustusi, sest võib eeldada, et ilma nõusolekuta ei oleks hoonestusõigust seatud, mis omakorda oli aluseks maa erastamiseks hoonestaja poolt. Jõelähtme vald on andnud nõusoleku hoonestamiseks, kuid ei ole nõusoleku andmist motiveeritud. 5) Kaebaja ei olnud toimuvast teadlik, kuna Jõelähtme Vallavalitsus teatas talle korduvalt, et maade tagastamise küsimus ei ole praegu aktuaalne. Seega oli kaebaja jätkuvalt ja heauskselt teadlik, et tema protestikirjast piisas, et tagastatavate maadega toiminguid ei tehta. Alles 2001 novembris sai kaebaja teada, et maale on ehitatud hooned. Kaebaja tegi oma huvide kaitseks kõik oma oskuste piires. Hoonestusõigusest sai kaebaja teada alles maa müügist teada saamisel. 7. Jõelähtme valla kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 8. Eesti Vabariik Harju maavanema kaudu palus ka jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korralduse nr 509-k aluseks on

§-d 28 ja 31. Viite puudumine

§ 31lg 1 p-le 4, ei tähenda, et korraldus oleks motiveerimata ja sisult 4

(8)3-02-13 ebaõige. See, et riik neli aastat peale maa riigi omandisse jätmist otsustab maa AS-le IBGM erastada, ei anna alust väita, et tegemist ei olnudki kavatsusega maad riigi omandisse jätta. Teiste vaidlustatud toimingute ja haldusaktidega ei otsustatud kaebajale maa tagastamisega seotud küsimusi, mistõttu puudub põhjuslik seos nende ja kaebajale tekitatud kahju vahel.
  1. Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2004 määrusega peatati haldusasja menetlus HKMS § 22 lg 1 p 1 alusel kuni E.Ri õigusjärglaste kindlakstegemiseni. Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2007 määrusega uuendati haldusasja menetlus ning E.Ri pärijatel A.Rl ja R.Dil lubati astuda menetlusse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohtu istungil leidsid kaebajad lähtudes Riigikohtu 05.03.2007 otsusest nr 3-3-1102-06, et vaidlustatud haldusaktidest on Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korraldus nr 509 (lisa p 2) see õigusvastane haldusakt, mille tõttu jäi õigusvastaselt võõrandatud maa 31 ha ulatuses tagastamata ja mis on põhjuslikus seoses kaebajatele 2 847 899 krooni kahju tekitamisega. Kaebajad palusid mõista neile tekitatud kahju välja Eesti Vabariigilt. Seega käib apellatsioonimenetluses vaidlus selle üle, kas Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korralduse nr 509-k lisa punkt 2 on õigusvastane või mitte ja kas see on põhjuslikus seoses kaebajatel kahju tekkimisega. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 34 lg 2 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata halduskohtu otsuse järelduste paikapidavust vaid seoses Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korraldusega nr 509-k.
  3. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega selles, et käesolev kohtuvaidlus on analoogiline kohtuvaidlusega, mis lahendati Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2007 otsusega kohtuasjas nr 3-3-1-102-
  4. Nimetatud Riigikohtu otsuse seisukohad, sealhulgas õiguslik hinnang Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korraldusele nr 509-k, on kohaldatavad ka käesolevas asjas.
  5. Riigikohus leidis, et Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korraldus nr 509-k on õigusvastane. Vaidlusaluse korralduse andmise ajal nägi

§ 6

lg 2 p 4 ette, et endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad, kui see maa jäetakse riigi omandisse vastavalt sama seaduse §-le 31.

§ 29

sätestas, et riigi omandisse jäetakse Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud valitsusasutuse otsusega sama seaduse §-s 31 nimetatud maa ja maa riigi omandisse jätmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 31lg-s 1 on toodud loetelu, milliseid maid võib jätta riigi omandisse.

Vaidlusaluses korralduses puudub viide

§-s 31 sisalduvale konkreetsele punktile, mille alusel otsustati jätta tagastamisele kuuluv maa riigi omandisse. Ringkonnakohus nõustub Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) esindajaga selles, et maa riigi omandisse jätmisel peeti silmas

§ 31lg 1 p-s 4 märgitud puhkeotstarbelist maad.

Riigikohus märkis, et maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne sama maa tagastamise suhtes (

§ 6lg 2 p 4).

Kuid see ei tähenda, et maa riigi omandisse jätmine võib toimuda sellekohase menetluseta ja et vastavat otsust ei pea põhjendama.

§ 29

kohaselt volitas seadusandja Vabariigi Valitsust kehtestama maa riigi omandisse jätmise korra. Vabariigi Valitsus kinnitas vastava korra 20.06.1994 määrusega nr 228, mis jõustus 07.07.1994, s.o kaks päeva hiljem, kui valitsus otsustas vaidlusaluse korraldusega jätta maa riigi omandisse. Valitsus 5

(8)3-02-13 oli teadlik tema enda poolt kehtestatud korrast, mistõttu olnuks võimalik küsimuse otsustamine kaheks päevaks edasi lükata, et nimetatud korra jõustumisel seda rakendada ja menetleda maa riigi omandisse jätmist kooskõlas selle korraga. Vabariigi Valitsuse kiirustamine küsimuse otsustamisel tekitab põhjendatud kahtluse, et maa riigi omandisse jätmist ei soovitudki korra põhimõtteid järgides menetleda. Kuid vaatamata sellele, et Vabariigi Valitsus ei menetlenud maa riigi omandisse jätmist nimetatud korda silmas pidades, pidi maa riigi omandisse jätmise menetlus vastama haldusmenetlusele kehtestatud põhimõtetele. Haldusmenetlus peab olema õiglane ja õiglane menetlus peab viima õiglasele tulemusele. Ka tollal kehtis põhimõte, et maa riigi omandisse jätmist tuli motiveerida ja vajaduse tekkimisel kaaluda erinevaid huvisid. Riigikohus leidis, et maa jätmine riigi omandisse puhkeotstarbelise maana sai toimuda juhul, kui kõnealune maa täitis nii maareformi seaduse vastuvõtmise ajal
  1. a kui ka riigi omandisse jätmise ajal puhkeotstarbelise maa funktsiooni. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei täitnud vaidlusalune maa
  2. a puhkeotstarbelist funktsiooni ja suure tõenäosusega ei täitnud ta seda ka vaidlusaluse korralduse andmise ajal.
  3. Riigikohtu otsuse kohaselt olid vaidlustatud korralduse õiguslikud alused puudulikud ning korralduses puudub täielikult faktiline alus ja kaalutlused, millest lähtudes korraldus anti.
  4. Riigikohus leidis veel, et vaidlusalune maa jäeti riigi omandisse selleks, et erastada see eraõiguslikule äriühingule ärimaana. Eksklusiivse golfiväljaku rajamist, mida kasutab vaid väike osa Eesti elanikkonnast, ei saa lugeda ülekaalukaks avalikuks huviks.
  5. Kuna vaidlusaluse korraldusega jäeti maa riigi omandisse ja see tingis kaebajatele maa tagastamata jätmise, on õigusvastane korraldus põhjuslikus seoses kahju tekitamisega. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et maa mittetagastamine oleks olnud tingitud veel muudest

-s sätestatud alustest. Seega on olemas põhjuslik seos vaidlustatud korralduse ja maa mittetagastamise vahel.

  1. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et kaebaja ei ole olnud piisavalt hoolas oma õiguste ja huvide kaitsel. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebajat oleks teavitatud esialgses kaebuses vaidlustatud õigusvastaselt võõrandatud maad puudutavate haldusaktide vastuvõtmisest sellise tähtaja jooksul, mis oleks võimaldanud tal neid õigeaegselt halduskohtus vaidlustada. Vastustajad ei ole ümber lükanud väidet, et kaebaja sai alles novembris 2001 teada hoonete ehitamisest tagasi taotletavale maale. Puudub alus kahelda väites, et kaebaja pöördus korduvalt maa tagastamise küsimustes informatsiooni saamiseks Jõelähtme Vallavalitsuse poole.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu ka Jõelähtme Vallavalitsuse esindaja väitega, et maa tagastamata jätmine oli tingitud juba AS-le IBGM antud ehitusloast. Nähtuvalt Vabariigi Valitsuse istungi 08.06.1992 protokollilise otsuse nr 39 päevakorrapunktist nr 4 nõustuti Jõelähtme Vallavolikogu taotlusega ja lubati eraldada ühisettevõttele IBGM tähtajata kasutamiseks maad ning anda välja ehitusluba Jägala-Jõesuu puhke-spordikompleksi rajamiseks, lähtudes Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse "Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta" p-st
  3. Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti 01.06.1993 ehitusloa nr 21/93 alusel anti ühisettevõttele IBGM luba ehitus-montaažitööde I etapi teostamiseks 20 miljoni krooni ulatuses. Eelnimetatud haldusaktide andmise ajal kehtinud

§ 6

lg 2 nägi ette, et maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teise isiku hooned või rajatised, vastavalt sama seaduse §-dele 7, 9 ja 10.

§ 6lg 3 esimene lause sätestas alates jõustumisest 01.11.1991 6

(8)3-02-13 kuni 14.12.1994 järgmist: „Hoone või rajatisena käsitletakse käesolevas seaduses ka ehitusloa alusel alustatud ehitist, samuti käesoleva seaduse vastuvõtmise ajaks antud ehitusluba.“ Seega oli hoonega, mis takistas õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist, võrdsustatud üksnes

vastuvõtmise ajaks antud ehitusluba. Ühisettevõttele IBGM anti ehitusluba pärast

vastuvõtmist 17.10.1991. Alates 14.12.1994 käsitleti

§ 6

lg-s 3 ehitusloana ka seadusest tulenevate õigusaktide alusel väljaantud ehitusluba. Ühisettevõttele IBGM ehitusloa väljaandmise alusena märgitud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse "Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta" p 3 kehtis alates 17.10.1991 kuni 28.04.1993 järgmises redaktsioonis: „Kehtestada, et pärast Eesti Vabariigi maareformi seaduse vastuvõtmist võib õigusvastaselt võõrandatud maal uusi ehituslubasid ja tähtajata maakasutusi anda ainult vastavuses Eesti Vabariigi maareformi seadusele. Kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel võib Eesti Vabariigi Valitsus lubada erandeid ehituslubade ja tähtajata maakasutuste andmisel õigusvastaselt võõrandatud maal. Nimetatud korda rikkudes väljaantav ehitusluba ja tähtajata maakasutus ei anna vastavalt Eesti Vabariigi maareformi seaduse paragrahv 6 2.lõikele alust õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks endisele omanikule või tema õigusjärglasele.“ Seega võis Vabariigi Valitsus küll teha erandeid ehituslubade andmisel, kuid need erandid pidid olema põhjendatud. Nii nagu Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korraldus nr 509-k on ka Vabariigi Valitsuse 08.06.1992 protokolliline otsus nr 39 õigusvastane, sest otsuse õiguslikud alused on puudulikud ning puudub täielikult faktiline alus ja kaalutlused, millest lähtudes otsus anti.

  1. Riigi poolt äritegevuse edendamisega õigustatud subjektidele tekitatud kahju ei saa riik jätta õigustatud subjektide kanda, vaid peab selle neile hüvitama. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ning tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada E.Ri pärijate A.R ja R.Di kaebus.
  2. Tulenevalt tsiviilkoodeksi § 448 lg-st 1 ja RVS §-dest 7 ja 8 lg-st 1 on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Maa tagastamata jäämise puhul väljendub kahju saamata jäänud tuluna maatüki harilikus väärtuses, milleks on Asjaõigusseaduse § 29 lg 2 järgi selle keskmine turuhind. Simus Kinnisvara OÜ eksperthinnangu kohaselt on AS IBGM kinnistule jäävate endiste Y ja X maaüksuste mittetagastatud osade turuväärtus 21.02.2003 seisuga kolm miljonit krooni, millest tuleb maha arvata sama maa eest määratud kompensatsioon 152 101 krooni. Seega jääb kahju hüvitiseks 2 847 899 krooni, millest kummagi kaebaja osa on vastavalt 1 423 949,50 krooni.
  3. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, kuuluvad menetluskulud HKMS § 93 lg 1 alusel väljamõistmisele Eesti Vabariigilt kaebajate kasuks. Esimese astme kohtus taotles kaebaja 16 080 krooni väljamõistmist, sealhulgas 10 180 krooni advokaadi õigusabikulu ja 5 900 krooni eksperthinnangu eest, ning esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid. Ringkonnakohtus taotlesid kaebajad 4 600 krooni väljamõistmist, sealhulgas 3 000 krooni advokaadi õigusabikulu ja 1 600 krooni advokaadi sõidukulu Tallinn – Stockholm – Tallinn E.Ri pärijate A.R ja R.Di juurde konsulteerima kohtumenetluse jätkamisega seotud küsimuste üle, ning esitasid kulude kandmist tõendavad dokumendid. 7

(8)3-02-13 Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kulud on vajalikud ja põhjendatud ning Eesti Vabariigilt tuleb mõista välja kokku 14 780 krooni A.R kasuks, sest tema ja E.R on need kulud kandnud. Viive Ligi Ivo Pilving Lilianne Aasma 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.