Obsah (18)

§ 100§ 416§ 401§ 399§ 397§ 415§ 101§ 34§ 113§ 5§ 158§ 159§ 162§ 35§ 37§ 42§ 127§ 128

2-07-4592 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuli 2007.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-

) § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 alusel. Võttes aluseks 10. veebruari 2006.a kokkuleppele, oli kostja krediidilepingu kohaselt kohustatud maksma hagejale intressi 28,98% krediidisummast ühe aasta kohta, kokku 72772,36 krooni. Kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist hagejale intresside katteks ühtegi makset tasunud, mistõttu tuleb üldtingimuste punktide 2.1 ja 4.3 ning

§ 100

, § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 alusel kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 13192,90 krooni. Viivise 6208,22 krooni (seisuga 01.02.2007) palub hageja välja mõista tuginedes üldtingimuste punktidele 5.1, 5.2 ja 4.3 ning

§-le 100, § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le

1. Viivise määraks on lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär 28,98% aastas. Lepingu ülesütlemisel
2. septembril 2006.a oli sissenõutavaks muutunud tasumata viivise summa 133,03 krooni. Hageja peab põhjendatuks alustada ülesütlemisel nõutud summade alusel viivise arvestamist alates
3. septembrist 2006.a. Arvestades, et kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist tagastamata krediidi katteks ühtegi makset tagastanud, on hageja viivisenõue perioodil 30.09.2006-01.02.2007 suurenenud 6075,19 krooni (s.o 61213,11 kr x 28,98% x 125 päeva : 365) võrra. Leppetrahvi nõue (12242,62 kr) tuleneb hageja hinnangul üldtingimuste punktidest 5.3 ja 4.3 ning

§-st 100, § 101 lg 1 p-st 1, § 108 lg-st 1 ja § 158 lg-st 1. Leppetrahvi suuruseks on 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt (s.o 61213,11 kr x 20%). Võla sissenõudmisega seotud kulud moodustuvad kulust hageja poolt kostjale saadetud kirjade eest. Nimetatud kulude tasumist on hagejal õigus nõuda

§ 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ning üldtingimuste punktide 4.3 ja 8.3 alusel.

Viimatinimetatud punkt viitab hageja poolt kehtestatud hinnakirjale. Kostja on jätnud hagejale tasumata kummagi ülalnimetatud meeldetuletuskirja eest 200 krooni, ülesütlemishoiatuse eest 200 krooni ning ülesütlemisavalduse eest 400 krooni. Kokku tuleb võla sissenõudmisega seotud kulude katteks kostjalt välja mõista seega 1000 krooni. Esitatud kahjuhüvitise nõude 33000 krooni õiguslik alus tuleneb hagist nähtuvalt üldtingimuste punktist 4.3, samuti

§-st 100, § 101 lg 1 p-st 3, § 115 lg-st 1, § 127 lg-st 1 ning § 128 lõigetest 1, 2 ja

1. Hageja kahju moodustab lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intress kui saamata jäänud tulu, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. Kostja oli kohustatud tasuma lepingu kehtivuse korral intressi 28.98% krediidisummalt aastas, kokku tulnuks lepingu kehtivuse korral tasuda intressi 72772,36 krooni. Hageja on arvestanud sellest summast maha lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 13192,90, tasutud intressi 4128,32 krooni ning leppetrahvi 12242,62 krooni. Seega oleks hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist summas 43208,52 krooni. Hageja on nõutava hüvitise summat vähendanud 33000 kroonini. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE Kostja hagile kirjalikult vastanud ei ole. MENETLUSE KÄIK
3. juulil 2007.a toimunud eelistungile ega selle jätkuna toimunud kohtuistungile kostja ei ilmunud. Kohtukutse on kostjale isiklikult kätte toimetatud
4. juunil 2007.a. Kostja ei ole teatanud kohtule istungile ilmumata jätmise põhjustest ega taotlenud istungi edasilükkamist.
5. juulil 2007.a eelistungil taotles hageja esindaja tagaseljaotsuse tegemist ning hagi rahuldamist. Kohus jättis nimetatud taotluse rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 413 lg 3 1 kohaselt teeb kohus hageja kasuks tagaseljaotsuse tingimusel, et hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb kohus vastavalt samas lõikes sätestatule otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus rahuldas hageja taotluse asja sisuliseks lahendamiseks kostja osavõtuta.
6. Kohtuistungil jäi hageja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Hageja pidas kõiki hagis esitatud nõudeid õiguslikult piisavavalt põhjendatuteks. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
8. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väidetele, mille kohaselt sõlmisid pooled
9. juunil 2005.a krediidilepingu. Lepingu ja selle hilisemate muudatuste alusel andis hageja kostjale krediiti kokku summas 62734,86 krooni. Lepingu ja selle hilisemate muudatuste järgi kohustus kostja tasuma hagejale intressi 28,98% krediidisummast ühe aasta kohta ning kogu lepingu perioodi eest 72772,36 krooni. Krediidilepingule kohaldati xxx AS Krediidilepingute üldtingimusi (vt toimik, lk 14-15). Lepinguliste kohustuste täitmata jätmise tõttu kostja poolt ütles hageja
10. septembril 2006.a vastavasisulise avaldusega sõlmitud krediidilepingu erakorraliselt üles (vt toimik, lk 28). Pärast lepingu ülesütlemist ei ole kostja hagejale ühtegi osamakset tasunud. Loetletud hagi aluseks olevad asjaolud loeb kohus kooskõlas TsMS § 231 lg-ga 4 kostja poolt omaks võetuks. Kohus käsitleb alljärgnevalt esmalt hageja nõuet tagastamata krediidisumma väljamõistmiseks (I), seejärel sissenõutavaks muutunud tasumata intressi nõuet (II) ja viivitusintressi (viivise) nõuet (III) ning nõuet leppetrahvi väljamõistmiseks (IV). Lõpuks analüüsib kohus hagivalduses esitatud nõudeid võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamiseks (V) ja hagejal väidetavalt saamata jäänud tulu kompenseerimiseks (VI). Samuti tuleb kohtul otsustada menetluskulude jaotuse üle (VII). I.
11. Kostja ei ole vaidlustanud krediidi saamist
12. juunil 2005.a sõlmitud krediidilepingu ja selle hilisemate muudatuste (lisakokkulepete) alusel, samuti ei ole kostja vaidlustanud krediidilepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmata jätmist. Seetõttu esinesid kohtu hinnangul materiaalsed eeldused krediidilepingu ülesütlemiseks hageja poolt vastavalt üldtingimuste punktile 4.1.1 ning kooskõlas

§ 416lg-ga 1.

Hageja on teinud 29. septembril 2006.a kostjale ka vastavasisulise tahteavalduse. Kostja ei ole vaidlustanud nimetatud ülesütlemisavalduse kättesaamist. Seega tuleb lugeda krediidileping hageja poolt ennetähtaegselt üles öelduks. Vastavalt

§-s 402 sisalduvale definitsioonile on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 401

lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes

§ 399

lg-st 1 võib laenuandja laenulepingu erakorralise ülesütlemise puhul nõuda laenu kohest tagastamist. Saadud krediidisumma tagastamise kohustus krediidilepingu ülesütlemisel tuleneb käesoleval juhul ka lepingu tüüptingimuste punktist 4.

1. Seega kuulub rahuldamisele hageja nõue tagastamata krediidisumma 61213,11 krooni väljamõistmiseks. II.
2. Hagi kuulub rahuldamisele ka krediidilepingu ülesütlemise hetkeks (29.09.2006.a) sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 13192,90 krooni väljamõistmist puudutavas osas.

§ 397

lg-st 1 tuleb väljaspool majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul on pooled lepingu põhitingimustes 4 kokku leppinud aasta intressimääras 28,98% krediidisummast ühe aasta kohta. Kostja ei ole kokkulepitud intressimäära vaidlustanud. Kohtu hinnangul on hageja õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni vastavalt 10. veebruaril 2006.a sõlmitud krediidilepingu muutmiskokkuleppe lisaks olevale maksegraafikule (vt toimik, lk 20-21). Lepingu ülesütlemise hetkest puudub nii

§ 416

lg-st 1 kui ka tüüptingimuste punktist 4.2 tulenevalt intressi arvestamiseks ja nõudmiseks õiguslik alus. Krediidiandja saab vastavate eelduste olemasolul nõuda üksnes viivitusintressi (

§ 415lg 1) või kahju hüvitamist.

III. 10. Kohus leiab, et ka hagis esitatud viivitusintressi (viivise) nõue on siiski õiguslikult põhjendatud. Hageja on palunud välja mõista lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata viivise summas 133,03 krooni ning viivise ajavahemiku 30.09.200601.02.2007 eest, kokku summas 6208,22 krooni. Hageja tugineb seejuures üldtingimuste punktidele 5.1, 5.2 ja 4.3 ning

§-le 100, § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le 1. Viivise määraks on hageja lugenud lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäära, s.o 28,98% võlgnetavalt summalt aastas.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Tulenevalt krediidilepingu üldtingimuste punktist 5.1 maksab krediidisaaja tarbijaga sõlmitud lepingu puhul viivist seaduses sätestatud määras.

§ 415

lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.

§ 34

kohaselt on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Käesoleval juhul ei ole kumbki pooltest väitnud, et laenu andmine kostjale oli seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Seetõttu loeb kohus kostjat tarbijaks ülalosundatud sätete tähenduses. Alates 1. jaanuarist 2006.a kehtib

§ 113

lg 1 järgmises redaktsioonis: "Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär."

§ 415

lg 1 sõnastus ei anna ühest vastust küsimusele, kas seadusandja on seejuures pidanud silmas üksnes

§ 113

esimese lõike teises lauses nimetatud määra või tuleks

§ 415

lg 1 kohaldamisel lähtuda ka sama lõike (s.t

§ 113lg 1) kolmandas lauses sätestatust.

Kohus peab võlaõigusseaduse mõttega enam kooskõlas olevaks teist alternatiivi. Teiste sõnadega ei või krediidiandja

§ 415

lg-st 1 tulenevalt nõuda tarbijaga sõlmitud krediidilepingu puhul krediidisaajalt viivist (viivitusintressi) määras, mis ületab lepingus kokku lepitud kasutusintressi määra. Seega oleks käesoleval juhul keelatud nõuda kostjalt kõrgemat viivist kui 28,98% krediidisummalt aasta kohta. Kohus märgib täiendavalt, et

§ 113

lg-s 1 sätestatu kehtib seaduse dispositiivsuse põhimõtet (

§ 5

) arvestades üksnes niivõrd kuivõrd lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti.

§ 113

lg 1 iseenesest ei keela lepingutingimust, mille järgi viivisemäär on kõrgem intressimäärast.

§ 415

lg 1 regulatsiooni eesmärk on välistada taoliste lepingutingimuste kohaldatavus tarbijakrediidilepingute puhul.

§ 113

lg 1 kolmas lause annab juhise puhuks, kui lepingupooled on kokku leppinud küll kasutusintressis (mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär), kuid lepingus puudub kokkulepe viivisemäära kohta. Ka õiguskirjanduses on

§ 113

lg 1 kolmandat lauset sisustatud selliselt, et intressitavate lepingute (esmajoones krediidilepingud) puhul võetakse viivise arvestamisel aluseks kokkuleppeline intressimäär, kui see on seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem. Sätte idee peaks olema tagada võlausaldajale võlgniku viivituse aja eest vähemalt samas suuruses intresse, nagu oli kokku lepitud lepingu 5 täitmise ajal (vt: Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P.Varul jt, Tallinn, 2006, § 113, kommentaar 6). Kohtu hinnangul puuduvad mõistlikud põhjendused, miks eelnimetatu ei peaks kehtima tarbijakrediidilepingute puhul. Igal juhul ei tohiks lepingujärgsete maksetega viivitav krediidisaaja olema oma kohustusi kohaselt täitvast krediidisaajast paremas olukorras. 11. Seega on hagejal õigus nõuda viivist määras, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale. Kuivõrd intressimäär 28,98% (krediidisummalt aastas) sisaldub lepingu põhitingimustes (mitte üldtingimustes), ei ole eeldatavalt tegemist tüüptingimusega ning puudub vajadus teostada selle kontrolli vastavalt

§§-dele 35 jj. Kostjal oleks olnud põhimõtteliselt õigus nõuda viivise vähendamist kooskõlas

§ 113lg-ga 8, kuid vastavat taotlust ei ole kostja käesolevas menetluses esitanud.

Lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 133,03 krooni tuleneb hageja esindaja poolt kohtuistungil antud selgituste kohaselt krediidilepingu

1. veebruaril 2006.a sõlmitud muudatuse (lisakokkuleppe nr 2) juurde kuuluva maksegraafiku järgsete osamaksete nr 4, 5, 6 ja 7 tasumisega viivitamisest (vt toimik, lk 20). Samuti on kohtu hinnangul põhjendatud hagis toodud viivisearvestus perioodi 30.09.2006 – 01.02.2007 kohta. Kokku kuulub viivisenõue rahuldamisele seega 6208,22 krooni (s.o 133,03 kr + 6075,19 kr) ulatuses. IV.
2. Kohtu hinnangul kuulub samuti rahuldamisele leppetrahvi nõue summas 12242,62 krooni, mis moodustab 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt ning mille tasumist on krediidiandjal õigus nõuda vastavalt üldtingimuste punktidele 5.3 ja 4.3 ning

§-le 100, § 101 lg 1 p-le 1, § 108 lg-le 1 ja § 158 lg-le

1. Lepingu üldtingimuste p 5.3 kohaselt on kostja lepingu ülesütlemisel kohustatud tasuma hagejale leppetrahvi 20% tähtaegselt tagastamata krediidisummalt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole krediidisummat tagastanud, hageja on lepingu üles öelnud ning on esitanud
2. septembri 2006.a avalduses ka leppetrahvi tasumise nõude (vt toimik, lk 28).

§ 158

lg-st 1 tulenevalt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

§ 159

lg-s 2 sätestatu kohaselt kaotaks kahjustatud lepingupool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võimaldab

§ 162

lg 1 kohtul seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Käesoleval juhul kostja vastavat nõuet leppetrahvi vähendamiseks esitanud ei ole.

1. Seonduvalt üldtingimuste punktis 5.3 sisalduva kostja kohustusega peab kohus siiski vajalikuks lisada järgmist. Kuivõrd käesoleval juhul on hageja näol tegemist majandus- või kutsetegevuses osaleva isikuga ning kostjaks on tarbija, tuleb kohtul sõltumata poolte taotlustest arvestada võlaõigusseaduse tüüptingimusi reguleerivate sätetega (TsMS § 438 lg 1). Toodud seisukoht on korduvalt leidnud kinnitust ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikas (vt nt: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. novembri 2004.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-111-04, p 25;
3. juuni 2005.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-59-05, p 17; või
4. detsembri 2005.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-140-05, p 12). Hageja poolt esitatud asjaoludest nähtuvalt on poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste näol tegemist tüüptingimustega

§ 35

lg 1 tähenduses.

§ 35

lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav 6 lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele eeldatakse seejuures, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Hageja ei ole käesoleval juhul tõendanud ega ka väitnud, et lepptrahvi suurus oleks poolte vahel eraldi läbi räägitud. Kõnesoleva lepingutingimuse puhul puudub kohtul kahtlus, et see on tüüptingimusena saanud lepingu osaks (

§ 37

). Poolte vahel sõlmitud lepingu põhitingimustes on viidatud sellele, et lepingule kohalduvad krediidilepingute üldtingimused S 1.0 ning eeldatavalt oli kostjal võimalus nende sisust teada saada. Seda kinnitab muu hulgas krediidisaaja (kostja) allkiri lepingu tüüptingimustel. Samuti ei ole üldtingimuste punktis 5.3 sisalduva näol tegemist tüüptingimusega, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista (

§ 37lg 3).

Tulenevalt

§ 42

lg-st 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus ei pea 20% suurust leppetrahvi (tagastamata krediidisummalt) käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades siiski ebamõistlikult suureks ning loeb tingimuse seega kehtivaks. Kohtu hinnangul tuleb seejuures arvestada, et hageja krediidiandjana ei nõua krediidisaajatelt tavapäraselt oma kohustuste täitmiseks täiendavate tagatiste andmist ning eeldatavalt ei kontrolli ka oma klientide tausta ning maksevõimet nii põhjalikult, kui seda teevad teised krediidiasutused. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et kostja on jättis enne lepingu ülesütlemist oma kohustused olulises osas täitmata ning ei ole ka pärast lepingu ülesütlemist tagastanud hagejale saadud krediidisummat, rääkimata intressist, viivisest jms. V. 14. Hageja on nõudnud ka võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 1000 krooni. Kostja vastuväidete puudumisel kuulub nimetatud nõue rahuldamisele, kuid mitte hageja poolt toodud õiguslikel põhjendustel, vaid

§ 101lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 alusel.

Nimetatud sätte kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kahju hüvitamist.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 128

lg-st 2 tulenevalt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab sama paragrahvi kolmanda lõike järgi ka mõistlikke kulusid hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hagis toodud asjaolude põhjal on hageja poolt seoses hoiatuskirjade ja ülesütlemisavalduste saatmisega kantud kulude näol tegemist otsese varalise kahjuga eelosundatud sätte tähenduses. 15. Hageja hinnangul kuuluksid võla sissenõudmisega seotud kulutused hüvitamisele eelkõige üldtingimuste punkti 8.3 alusel, mis annab krediidiandjale õiguse nõuda krediidisaajalt lepingu rikkumisel võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist krediidisaajale ja muudele krediidiga seotud isikutele saadetud kirjalike teadete eest vastavalt krediidiandja hinnakirjas sätestatule. Kohus hageja seisukohta ei jaga.

§ 37

lg 1 kohaselt saavad tüüptingimused lepingu osaks üksnes juhul, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Poolte 7 vahel sõlmitud krediidilepingu üldtingimustest ei selgu esiteks, millist konkreetsest krediidiandja hinnakirja on punktis 8.3 silmas peetud. Teiseks ei nähtu kogutud tõenditest, et kostjal oli võimalus lepingu sõlmimise ajal kõnealuse hinnakirja sisust teata saada. Seetõttu ei ole hageja poolt osundatud hinnakiri saanud poolte vahel sõlmitud krediidilepingu osaks. Hinnakirja lisamisest kohtule esitatud hagiavaldusele ei piisa (vt toimik, lk 29). VI. 16. Lisaks on hageja esitanud nõude lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 33000 krooni. Nimetatud nõuet kohus ei rahulda. Kõnesolev kahju seisneb hageja väitel saamata jäänud tulus, mille moodustab lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intress kui tulu, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. Juba ülalviidatud

§ 101

lg 1 p-st 3 ja § 115 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas nõuda kahju hüvitamist. Ka ülalkäsitletud

§ 415

lg-st 1 tuleneb, et krediidiandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on

§ 127

lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (

§ 127lg 5).

Vastavalt

§ 128lg-le 2 on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.

Tulenevalt sama paragrahvi neljandast lõikest võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. 17. Kohus peab vajalikuks esmalt märkida, et üldtingimuste punkt 4.3 ei anna alust taolise kahjunõude esitamiseks. Nimetatud lepingupunkti teise lause järgi on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tagastama krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Kohtu eelnenud järeldustest nähtub, et krediidilepingu üldtingimused on vaadeldavad tüüptingimustena

§ 35

lg 1 tähenduses.

§ 37

lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Arvestades klauslile "muud võimalikud kohustused" hageja poolt antud tõlgendust, ei ole tingimuse sisu kohtu hinnangul selline, et teine lepingupool võinuks seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Arvestades üldtingimuste punktis 4.2 sätestatut, ei pidanud keskmiselt informeeritud tarbija kohtu arvates aru saama või eeldama, et ka pärast lepingu ülesütlemist on krediidiandjal võimalik krediidisaajalt (muu kohustusena) nõuda krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi. Kohus osundab siinkohal veelkord Riigikohtu 1. juuni 2005.a otsusele kohtuasjas nr 3-21-59-05, p 17. 18. Eeltoodu ei välista siiski hageja õigust nõuda lepingu rikkumise tagajärjel tekkinud võimaliku kahju hüvitamist seaduse alusel. Lepingu ülesütlemisel pidi aga hageja krediidiandjana arvestama

§ 416

lg-ga 3, millest tuleneb, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Sisuliselt sama tuleneb ka lepingu üldtingimuste punktist 4.2. Teiste sõnadega kaotas hageja lepingu ülesütlemisel õiguse nõuda intressi perioodi eest, mis järgneb lepingu ülesütlemisele. Lepingu ülesütlemise järgselt saab võlausaldaja eeskätt nõuda viivist (

§ 101

lg 1 p 6 ja § 113).

§ 415

lg-s 1 sätestatut arvestades on krediidiandjal siiski õigus nõuda tarbijalt ka viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus leiab samas, et taolise (viivist ületava) kahju tekkimine ning selle suurus vajavad 8 väidetavalt kahjustatud isiku poolt tõendamist. Käesoleval juhul hageja vastavaid asjaolusid tõendanud ei ole. Kohus on käesoleva otsusega rahuldanud hageja poolt esitatud viivisenõude kokku summas 6208,22 krooni, mis sisaldab ka tagastamata krediidisummalt arvestatud viivitusintressi krediidilepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi eest kuni

1. veebruarini 2007.a. Lisaks on kohus rahuldanud hageja leppetrahvinõude 12242,62 krooni ning nõude võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamiseks. Viivist on hageja seejuures enda väidete kohaselt nõudnud samas ulatuses, mida ta oleks saanud kasutusintressina lepingu nõuetekohase täitmise korral. Eeltoodut arvestades ei näe kohus hageja poolt esitatud tõendite põhjal, milline on see krediidiandja väidetav kahju, mida viivisenõue ja leppetrahv ei kata. Kohtul tuleb arvestada, et kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaselt ei saa võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise arvel põhjendamatult rikastuda. Lisaks võimaldab TsMS § 445 lg 1 kohtul otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Käesoleval juhul hageja sellist nõuet esitanud ei ole. Kooskõlas TsMS § 4 lg-ga 2 määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Kohtu arvates puudub alus eeldada, et kostja ei tagasta krediidisummat hagejale enne
2. veebruari 2010.a, mis oli krediidilepingu
3. veebruaril 2006.a sõlmitud muudatuse lisaks oleva maksegraafiku kohaselt viimase tagasimakse tähtaeg. Kohus juhib tähelepanu ka TsMS § 461 lgs 4 sätestatule, mille kohaselt arvestatakse kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast. VII.
4. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 93856,85 krooni, s.h tagastamata krediidisumma 61213,11 krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 13192,90 krooni, viivitusintressi 6208,22 krooni, leppetrahvi 12242,62 krooni ning kahju võla sissenõudmisega seotud kulude näol summas 1000 krooni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamisega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab esitatud rahaliste nõuete kogusummast lähtudes hagi ligikaudselt 74% ulatuses, peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 25% ulatuses hageja ja 75% ulatuses kostja kanda. Pooled võivad nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid. Indrek Parrest 9 kohtunik 10