← Eesti

3-05-339/7

Obsah (8)§ 257§ 95§ 114§ 7§ 239§ 91§ 106§ 259

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2007, Tallinn Haldusasja number Haldusasi

) §-ga 257, kuna ei ole selgelt näidatud, milline täiendav asjaolu

§ 257mõttes ilmnes, mis tingis maksusumma korrigeerimise.

Tegemist ei ole täiendavalt ilmnenud asjaoluga

§ 257ja ÜTS art 220 lg 2 p b tähenduses.

Seaduse tõlgendamine maksumaksja kahjuks ei ole lubatud. Eesti (ja Soome) tollivõimude varasem tegevus tekitas kaebajale õiguspärase ootuse, et pädevate asutuste poolt antud hinnangud ja sooritatud toimingud jäävad kehtima ning ligi 3 aasta möödumisel ei hinnata vastavat tegevust ümber. Maksuotsused rikuvad põhiseaduse §dest 10, 13, 31 ja 32 tulenevaid kaebaja põhiõigusi. Tolliõiguse ühe eesmärgi - tagada tolli järelevalve kauba üle – saavutamine, kohaldades importöörile absoluutset vastutust, ei oleks kooskõlas põhiseadusliku proportsionaalsuse nõudega. Maksuotsused on puudulikult motiveeritud, rikuti ärakuulamisõigust ja uurimispõhimõtet. 23.05.2005 maksuotsuses ei põhjendatud eriarvamuses esitatud väidetega mittearvestamist, maksusummat korrigeeriti 24.04.2004 kaubadeklaratsiooni I 35367 osas pärast maksusumma määramiseks

§-s 257 sätestatud aegumistähtaja möödumist. 3. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palus jätta kaebused rahuldamata, kuid nõustus kaebajaga, et kaubadeklaratsiooni I 35367 24/04/2002 järgi ei saanud maksu määrata. 2

(7)3-05-339 4. Tallinna Halduskohtu 11.01.2006 otsusega jäeti kaebus 08.04.2005 maksuotsuse nr 125/37 tühistamiseks rahuldamata. Kaebus 23.05.2005 maksuotsuse nr 12-5/37 tühistamiseks rahuldati osaliselt ja maksuotsus tühistati kaubadeklaratsiooni I 35367 esitamisest ja aktsepteerimisest täiendavalt tasumisele kuuluva maksusumma 7997 krooni osas. 1) ÜTS art 220 lg 2 p b kohaselt järelarvestuskannet ei tehta, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Järelarvestuskannet ei tehta vaid siis, kui on täidetud kõik tingimused. 2) Kaebaja poolt Soomest kauba Eestisse importimise, kauba- ja tollideklaratsioonide koostamise ja esitamise ajal kehtinud Eesti Vabariigi ja Euroopa Ühenduse vahelise vabakaubanduslepingu (kehtetu alates 01.05.2004) protokolli 3 (Protokoll 3) art 16 kohaselt Ühendusest pärinevad tooted saavad importimisel Eestisse ning Eestist pärinevad tooted importimisel Ühendusse sama lepingu kohaseid soodustusi, kui esitatakse:
  1. a)liikumissertifikaat EUR 1, mille näidis on toodud lisas 3; või
  2. b)deklaratsioon art 21 lg-s 1 sätestatud juhtudel, mille sõnastus on toodud lisas 4 ning mis esitatakse eksportööri poolt arvel, üleandmisteatisel või muul kaubadokumendil, mis kirjeldab neid tooteid piisavalt detailselt, võimaldamaks nende kindlakstegemist (arvedeklaratsioon). Protokoll 3 art 17 lg 1 kohaselt väljastavad liikumissertifikaadi EUR 1 eksportiva maa tollivõimud eksportööri või eksportööri vastutusel tema volitatud esindaja esitatud kirjaliku taotluse alusel. Art 16 lg 1 p-s b märgitud arvedeklaratsioon vormistatakse:
  3. a)kinnitatud eksportööri poolt vastavalt art-le 22, või
  4. b)ükskõik millise eksportööri poolt ükskõik millise saadetise jaoks, mis koosneb ühest või enamast osast, mis sisaldavad pärinevaid tooteid koguväärtusega mitte üle 6000 ECU (art 21 lg 1). Sama artikli lg-st 3 tulenevalt eksportöör, kes vormistab arvedeklaratsiooni, peab olema valmis igal ajal eksportiva maa tollivõimude nõudel esitama kõik asjakohased dokumendid, mis tõendavad kõnesolevate toodete päritolustaatust ja sama protokolli muude nõuete täitmist. Antud juhul vormistati väikeste kaubakoguste ja imporditud toodete väikese koguväärtuse tõttu arvedeklaratsioonid. Kuna arvedeklaratsioone ei väljastanud eksportiva riigi tolliasutus, ei ole alust lugeda eksportööri poolt vale arvedeklaratsiooni väljastamist tolli veaks. ÜTS art 13 järgi toll võib vastavalt kehtivates õigusaktides ettenähtud tingimustele teha mistahes vajalikke kontrolle, et tagada tollialaste õigusaktide õige kohaldamine. ÜTS art-s 78 on sätestatud tollideklaratsioonide tollivormistusjärgne läbivaatamine, muuhulgas lg 2 kohaselt toll võib pärast kauba vabastamist selleks, et teha kindlaks tollideklaratsioonides esitatud andmete õigsust, kontrollida äridokumente ja asjaomase kaubaga seotud impordi- või eksporditoimingute või selle kaubaga seotud järgnevate äritoimingute andmeid.

§ 95

nägi ette tolli õiguse aktsepteeritud tollideklaratsiooni kontrollimiseks,

§ 114aga tollideklaratsiooni järelkontrolli võimaluse.

Protokoll 3 art 32 lg 1 alusel toimub päritolutõendite kontrollimine tagantjärele pisteliselt või siis, kui importiva riigi tollivõimudel tekib põhjendatud kahtlus taoliste dokumentide autentsuse, kõnealuste toodete päritolustaatuse või protokolli teiste nõuete täitmise suhtes. Kuna Eesti tollile esitati kaubaarved, millel olev arvedeklaratsioon vastas Protokoll 3 lisas 4 toodud sõnastusele, ei saanud toll kaubadeklaratsiooni aktsepteerides avastada, et kaup ei vasta deklareeritud sooduspäritolule. MKS § 10 lg 2 järgi on maksuhalduri ülesanded muuhulgas kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras; arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma ja intress. Kui toll on järelkontrolli käigus ilmnenud uute asjaolude ja tõendite tulemusena koostanud kaebajale maksuotsused, puudub alus rääkida tolli varasemate seisukohtade muutmisest, samuti tolli veast. Seega puudub ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamise esimene eeldus (tingimus) - tolli viga-, mistõttu see norm ei rakendu. 3) Kuna tolli kontroll ei piirdu tollideklaratsioonide aktsepteerimisega, ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et esitatud tollideklaratsioonidega on kõik korras ja toll ei saa temalt nõuda tollimaksu tasumist. 3

(7)3-05-339

§ 7

lg 2 p 2 järgi on kaudse esindamisega tegu siis, kui esindaja tegutseb enda nimel, kuid teise isiku eest, sealjuures sama paragrahvi lg-st 3 tulenevalt kaudse esindamise korral peab esindajal olema tollimaakleri tegevusluba. Antud juhul on kauba- ja tollideklaratsioonid koostanud ja esitanud kaebaja eest Arco Agentuur OÜ kui tollimaakler. ÜTS art 201 lg 3 järgi on kaudse esindamise korral isik, kelle eest tollideklaratsioon esitatakse, samuti võlgnik.

§ 239

lg 3 sätestas, et võlgnik on deklarant, kaudse esindamise korral samuti isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati. Kui tollideklaratsioon esitati ühe sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tolliprotseduuri rakendamiseks sellise informatsiooni põhjal, mille alusel jäid sisse nõudmata maksuseaduste alusel tasumisele kuuluvad maksud või osa nendest, on võlgnikuks ka isik, kes tollideklaratsiooni esitamiseks vajalikku informatsiooni andis ja kes teadis või oleks pidanud teadma, et see informatsioon oli ebaõige (vt ka ÜTS art 201 lg 3 teine lõik ja art 202 lg 3).

§ 91

lg 5 kohaselt deklarant ja kaudse esindamise korral ka isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati, vastutavad deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti kauba vastavuse eest tollideklaratsioonile. Seega vastutab kaebaja enda kohustuste täitmise eest. Kuna tollideklaratsioonides deklareeritud andmetes olid vead (kaubale märgitud sooduspäritolu, mida see ei omanud), ei saa väita, et kaebaja oleks täitnud kõik omapoolsed kohustused. Kaebaja ei saa pimesi uskuda äripartnereid ega tolli. Asjaolu, et pikaajalisel suhtlemisel tekib partnerite vahel usaldussuhe, ei välista vajadust kontrollida asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja vajalike dokumentide olemasolu ega täita oma seadusest tulenevaid kohustusi. Seega ei ole kaebaja järginud vajalikul määral hoolsusnõuet. Tähtsust ei oma kaebaja töötajate arv. Oluline on see, et kaebaja on pikaajaliselt (alates 1997) tegelenud samalaadse kauba importimisega Soomest. Seega võib järeldada, et kaebaja oli, on või vähemalt peab olema selles vallas piisavalt teadlik ja kogenud. 4) Maksuotsused on nii õiguslikult kui faktiliselt piisavalt motiveeritud. 23.05.2005 maksuotsuses kaebaja eriarvamuses kontrollaktile toodud väidetele hinnangu andmata jätmine on motiveerimisalane puudujääk, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist. Maksuotsustest nähtub üheselt, et uueks asjaoluks on Maksu- ja Tolliameti 13.10.2003 ja 01.04.2004 järelepärimiste peale Soome tollilt 08.11.2004 saadud teave, et osa deklareeritud kaubast („Nut Cellar” ja „Saharas pähkina”) ei vasta Protokoll 3 tingimustele ega oma Euroopa Ühenduse sooduspäritolu. 5) Kuna Maksu- ja Tolliamet sai informatsiooni, mille kohaselt kaebaja poolt imporditud kaubad ei oma osaliselt sooduspäritolu, Soome tollilt kätte 08.11.2004 ja 26.11.2004 koostas korralduse nr 16.2-1/8892, teavitades kaebajat osa impordiks deklareeritud kauba mittevastavusest Protokoll 3 tingimustele, ei ole kaebajal põhjust rääkida teavitamisega viivitamisest ja hea halduse tava vastu eksimisest. Sama korraldusega paluti kaebaja esindajal ilmuda koos vajalike dokumentidega selgituste andmiseks 07.12.2004 maksuhalduri juurde. 07.01.2005 teavitas maksuhaldur kaebajat maksusumma muutumisega seotud vigadest tollideklaratsioonis deklareeritud andmetes ja vajadusest muuta tollideklaratsiooni. 31.03.2005 kontrollaktile oli kaebajal võimalus esitada eriarvamus. 23.05.2005 maksuotsuses viidati analoogse kontrolli käigus esitatud 26.11.2004 korraldusele ning kaebaja 07.12.2004 taotlusele ja lubadusele esitada kauba sooduspäritolu tõendavad dokumendid kuu aja jooksul. Samas märgiti, et kaebaja ei esitanud asjasse puutuvat täiendavat sisulist teavet. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Prosnack OÜ apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus kaebuse rahuldamata jätmise osas ja rahuldada uue otsusega kaebus täies ulatuses. 1) Kohus tõlgendas ebaõigesti ÜTS art 220 lg 2 p b ja jättis kaebaja kui heauskse importija kaitseta. Kõnealuse kaubaga sooritatud toimingud toimusid Eesti ja Soome tolli teadmisel ja nõusolekul, toll oli sooritanud korduvalt toiminguid kauba suhtes. Toll ei pidanud seejuures 4

(7)3-05-339 tollideklaratsioone ebaõigeks ega avaldanud kauba päritolu suhtes kahtlusi. Kui pädev haldusorgan näeb, et isiku käitumine on vastuolus kehtiva õigusega, peab ta isikut sellest mõistliku aja jooksul teavitama. Väär on tolli puuduliku järelevalve eest võtta vastutusele isik, kes täitis kõik kehtivad nõuded ja näitas üles nõuetekohast hoolsust. 2) Kohatu on kohtu etteheide, et kaebaja on kergeusklikult ja põhjendamatult usaldanud müüjat (eksportijat) ning ei ole teinud mõistlikke pingutusi kauba päritolu kindlakstegemiseks või sooduspäritolu kohta andmete kontrollimiseks. Sellise kohustuse täitmine eraõigusliku isiku poolt ei ole väliskaubandustehingutes tihtipeale võimalik. Kohtu seisukoht eirab

iviilõiguses tunnustatud hea usu põhimõtet. 3) Toll ei informeerinud kõnealuse kauba sissevedamise eel, ajal ega järel võimalikest kahtlustest kauba päritolustaatuses. Kaebajat ei saa käsitleda kogenud kaubandusoperaatorina, kes oleks pidanud võimaliku vea ise avastama. 4) Kohus tõlgendas põhjendamatult kitsalt ja maksumaksjale kahjulikumas suunas ÜTS art 220 lg 2 p b näitamata ära põhjendusi. Seaduse tõlgendamine ei ole lubatav maksumaksja kahjuks. 5) Kohus oleks pidanud küsima Euroopa Kohtult eelotsust ex officio ÜTS art 220 lg 2 p b heausksuse kaitse sätte tõlgendamiseks. 6) Kohus vabastas maksuhalduri uurimisprintsiibi järgimise kohustusest ja välistas importija ärakuulamisõiguse realiseerimise. Maksuotsuses puudub motivatsioon, millise Protokoll 3 tingimuse vastu on käesoleval juhul eksportija eksinud. Soome tolli väheütlevate kirjade valguses on Eesti tolli järeldused ennatlikud ja vajaksid ülekontrollimist. Seadusest ega haldusmenetluse põhimõtetest ei tulene ärakuulamisõiguse puudumine nn järelkontrolliasjades. Tallinna Ringkonnakohtu 05.07.2002 otsuses haldusasjas nr 2-3/301/02 on asutud seisukohale: „Eksportiva riigi tollivõimud ei tee õigussuhteid reguleerivat otsustust järelkontrolli tulemuste põhjal. Õiguslikult siduva otsuse päritolutõendite arvestamise ja sooduskäsitluse kohta teevad importiva riigi tollivõimud. Eksportiva riigi tollivõimud saavad koguda üksnes vastava teabe ja informeerida importiva riigi tollivõime“. Seega ei saa Soome tollivõimude järeldused olla Eesti tollile lõplikult siduvad ning seda enam omab tähtsust uurimisprintsiibi järgimine ja ärakuulamisõiguse tagamine vastustaja poolt. Kohus oleks pidanud tühistama kaevatava maksuotsuse, kuna maksuhaldur ei ole suhtunud põhjalikult nimetatud kohustustesse. 7) Kohus ei hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, rikkudes HKMS § 16 lg 3 sätestatud uurimispõhimõtet. Kaupade sooduspäritolu tõendamiseks esitas kaebaja kauba tootja Flex Food International Limited arvedeklaratsiooni, mille kohus on jätnud hindamata. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse õigusliku positsiooni täienduse. 1) Riigikohtu 23.10.2006 lahendist nr 3-3-1-57-06 nähtub, et tulenevalt HMS § 5 lg-st 5 ja

§ 106

lg-st 3 kuulub tolli järelkontrolli tegemisel kohaldamisele seadus, mis kehtis kauba tollideklaratsiooni aktsepteerimise ehk haldusmenetluse alguse ajal. Kuna kaebaja eest esitati kauba- ja tollideklaratsioonid 31.05.2002 – 24.09.2003 ning vastustaja aktsepteeris need esitamise päeval, tulnuks maksuotsuse tegemisel tugineda

§-le 257, mitte ÜTS-le. 2) Kõik deklareerimisega seotud andmed esitati vastustajale tollideklaratsioonide esitamise ja aktsepteerimise ajal. Vastustajal oleks pidanud tekkima põhjendatud kahtlus päritoluandmete õigsuses. Jättes kauba päritoluandmed deklaratsiooni vastuvõtmisel kontrollimata, jäi põhjendamatult kontrollimata faktiline asjaolu, mis tõenäoliselt esines juba deklareerimise ajal. Seega ei saa lugeda uueks asjaoluks ega järelkontrolli aluseks sellist faktilist asjaolu, mis pidi olema tollile teada juba deklaratsiooni vastuvõtmise ajal. 3) Puudusid alused järelarvestuskande tegemiseks (

§ 259lg 2 p 2).

Käesoleval juhul esines selline tolli viga, mida kaebajal ei olnud võimalik avastada. Kaebaja oli täitnud kõiki õigusaktides sätestatud nõudeid. 6. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 5

(7)3-05-339 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Käesolev haldusasi on analoogiline haldusasjaga nr 3-05-531, milles ringkonnakohtu 25.09.2006 otsusega jäeti rahuldamata EMF Capital OÜ apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 08.03.2006 otsuse peale. Kuigi viidatud kohtuotsus ei ole käesoleva asja lahendamisel siduv, jääb ringkonnakohus enda seisukohtade juurde ja leiab, et käesoleva haldusasja menetluse käigus ei ilmnenud selliseid asjaolusid, mis mõjutaksid varasemat hinnangut.
  2. Halduskohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud, hinnanud õigesti tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme. Kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse põhjendustega ega pea HKMS § 47 lg 1 ja

MS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Kaebaja leidis, et kohus tõlgendas põhjendamatult kitsalt ÜTS art 220 lg 2 punkti b. Riigikohus on eelnimetatud sättele andnud 10.05.2006 otsuse nr 3-3-1-66-05 p-s 16 järgmise tõlgenduse: ÜTS art 220 lg 2 sätestab ammendava loetelu juhtudest, mil tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskannet ei tehta. ÜTS art 220 lg 2 p-i b kohaselt ei tehta järelarvestuskannet siis, kui: "tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea (eksimuse) tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta.“ Sellistel juhtudel tuleb kaaluda, kas täidetud on kolm kumuleeruvat tingimust: toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte (vt Euroopa Kohtu otsus asjas 161/88: Binder; 16.07.1992 otsus asjas C-187/91: Belovo, EKL 1992, lk I-04937; otsus liidetud asjades C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood; 14.11.2002 otsus asjas C-251/00: Ilumitrónica, EKL 2002, lk I-10433; 03.03.2005 otsus, asjas C-499/03P: Biegi Nahrungsmittel). Seda, kas nimetatud tingimused on täidetud, otsustab siseriiklik kohus (vt Euroopa Kohtu 12.12.1996 otsuse C-38/95: Ministero delle Finanze vs. Foods Import Srl, EKL 1996, lk I-06543, p 32). Halduskohus tuvastas, et tolli viga antud juhul puudus - täitmata on ÜTS art 220 lg 2 p-st b tulenevad eeldused, mis keelaksid järelarvestuskande tegemise. Seega puudus halduskohtul sisuline vajadus hakata hindama ülejäänud kahe tingimuse olemasolu (sh heausksuse küsimust) või küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga tollivea puudumise kohta. Esitatud kaubaarved ja arvedeklaratsioonid vastasid formaalselt Protokolli 3 tingimustele ning tollil ei pidanud tekkima põhjendatud kahtlust, et arvedeklaratsioonidele kantud kinnitus kauba sooduspäritolu kohta ei vasta tegelikkusele. Seega ei saanud toll kaebajat kauba sissevedamise eel, ajal ega järel informeerida võimalikest kahtlustest kauba päritolustaatuses. Deklareeritud andmete õigsuse eest vastutab kaebaja, mitte toll.
  2. Kuna tolliviga ei esinenud, ei ole kaebaja väited oma heausksuse kohta asjakohased, st nimetatud asjaolu ei mõjuta maksuotsuse seaduslikkust.
  3. Kaebaja leidis veel, et maksuhaldur jättis uurimisprintsiibi kohaldamata, eeldades, et imporditud kaubal puudus sooduspäritolu. Kaebajale anti maksumenetluse käigus võimalus esitada omapoolseid vastuväited ja täiendavaid tõendeid. Kaebaja ei esitanud ka halduskohtus dokumente, mis lükkaksid ümber 6

(7)3-05-339 tolli järeldused kauba sooduspäritolu puudumise kohta. Kaebaja poolt esitatud Flex Food International Ltd arve nr 2972 (II kd, lk 110), mis on väljastatud 1998. a, ei saa kinnitada aastatel 2002-2003 imporditud toodete sooduspäritolu. Vastavate seoste loomine oleks meelevaldne. Soome tollilt 08.11.2004 saadud vastus, mille kohaselt täiendav uurimine näitas, et eksportija oli koostanud arvedeklaratsioonid kaupadele „Nut Cellar” ja „Saharas pähkina” valesti, klassifitseerides need tariifirubriiki 2008, mis ei vasta Protokolli 3 nõuetele, ei kohustanud Eesti tolli omapoolse järelepärimisega täiendavalt pöörduma eksportööri poole. Kauba sooduspäritolu peab tõendama kaebaja. Põhjendatud kahtluse korral kaebajale vastava kohustuse panemine ei ole ebaproportsionaalne. Halduskohus ei ole kahtluse alla seadnud

iviilõiguslikes lepingulistes suhetes kehtivat hea usu põhimõtet, kuid kui

iviilõiguslikud tehingud on seotud ka avaliku õigusega (antud juhul maksusoodustuse saamisega kauba importimisel), tuleb isikul arvestada võimalusega, et võib tekkida vajadus tehingu teatud asjaolusid täiendavalt tõendada. 12. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul esines selline täiendav asjaolu, mis õigustas tolli poolset järelkontrolli läbiviimist ja järelarvestuskande tegemist ka lähtudes 01.07.2002 kuni 01.05.2004 kehtinud

§-st 257. Tollil oli

§ 257

kohaselt täiendavalt ilmnenud asjaolude arvestamiseks õigus korrigeerida määratud maksusummat omaalgatuslikult või asjaomase isiku taotluse alusel kolme kalendriaasta jooksul maksu määramise päevast arvates. Järelkande tegemise keeldu ei tulene ka kaebaja viidatud

§ 259

lg 2 p-st 2, mille kohaselt ei tee toll järelkannet, kui tasumisele kuuluvat maksusummat ei ole arvestusse kantud tolli sellise vea tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kauba deklareerimist reguleerivaid sätteid. Vastavalt

§ 91

lg-le 5 vastutavad deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti kauba vastavuse eest tollideklaratsioonile deklarant ja kaudse esindamise korral ka isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati. Seega, nagu eespool märgitud, vastutab deklareeritud andmete õigsuse eest kaebaja, mitte toll. Deklaratsiooni aktsepteerimise alusel ei saanud kaebajal tekkida usalduse kaitset ega õiguspärast ootust, et toll ei võiks aktsepteeritud deklaratsiooni kontrollida, täpsustusi nõuda või deklaratsiooni muuta. Kaebaja ei tõendanud, et ta oleks teinud mõistlikke pingutusi kauba päritolu kindlakstegemiseks või sooduspäritolu kohta andmete kontrollimiseks. Kuna Eesti tollile esitati kaubaarved, millel olev arvedeklaratsioon vastas Protokoll 3 lisas 4 toodud sõnastusele ja oli formaalselt nõuetekohane, ei pidanud toll kaubadeklaratsiooni aktsepteerides tuvastama, et kaup ei vasta deklareeritud sooduspäritolule. Maksusumma korrigeerimise otsustes on toll põhjendanud, mil viisil uus asjaolu talle teatavaks sai ja miks see asjaolu ei olnud teada esialgse maksusumma määramise ajal. Maksuotsusest nähtuvalt esitati tollile aktsepteerimiseks formaalselt nõuetekohased arvedeklaratsioonid ja uueks asjaoluks oli Soome tollilt 08.11.2004 saadud informatsioon selle kohta, et osa deklareeritud kaubast ei oma Euroopa Ühenduse sooduspäritolu. 13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka kaebaja kohtukulude hüvitamise taotlus. Viive Ligi Ivo Pilving Lilianne Aasma 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.