3-03-104/4

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 20.06.2007.a. Tallinnas Haldusasja number 3-03-104 Haldusasi V. M. K. P. kaebus EEA 23.09.99.a. käskkirja nr 375 tühistamiseks Kaebuse tähtaja küsimus Menetlustoiming RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord

1. Lugeda kaebus esitatuks hilinemisega ja jätta kaebaja taotlus tähtaja ennistamises rahuldamata.
2. Lõpetada haldusasja nr 3-03-104 menetlus. Tähtaja ennistamise taotluse lahendamise ja menetluse lõpetamise määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. KAEBUSE ASJAOLUD 1) V. M. K. P. oli vaidlustanud kohtutes Haaslava Vallavalitsuse 29.03.99.a. korraldus nr 888, millega jäeti endise xxxxx talu 0,477 ha maad tagastamata. Ühtlasi oli Vallavalitsuse selle korraldusega otsustatud erastada R. K. maad kalakasvatusrajatiste teenindamiseks ning 1,5 ha ehitusjärgus elumaja juurde. See korraldus tunnistati osaliselt seadusevastaseks Tartu Ringkonnakohtu otsusega 06.12.2000.a. ja sellest tulenevalt Haaslava Vallavalitsuse korraldusega nr 352 30.04.01.a. tühistas korralduse nr 888 osaliselt, so osas, millega jäeti tagastamata endise talu maad suuruses 0, 4777 ha. Kaebaja oli esitanud hagi Tartu Maakohtusse ja palus Kinnistusameti Tartu maakonna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 14044 II jakku kantud kande (omanik R.K. kalamajand CARPIO) kustutamist ja kinnistusraamatu II jakku omanikuna EV sissekandmist. Kaebaja märgib, et samas tsiviilasjas Tartu Ringkonnakohtu lahendist nähtub, et hagi 1 mitterahuldamise põhjuseks on Erastamisagentuuri 23.09.99.a. käskkirja nr 375 kehtivus (edaspidi EEA). Kuni ei ole EEA otsust tühistatud, seniks puudub alus kande parandamiseks. Tähtaja küsimuse arutamine istungitel nurjus, kuna määratud aegadel ei saanud kaebaja esindaja istungile ilmuda ning kohus pidas vajalikuks lahendada küsimus kirjalikus menetluses. Menetlusosalised kirjalikule menetlusele vastu ei vaielnud. 2) Kaebaja pöördus Tallinna HK-sse 08.12.03 (postitempli alusel) ja kaebus saabus kohtusse 10.12.03.a. taotlusega tühistada EEA käskkiri nr 375, vastustajaks märgitakse Eesti Vabariik, Rahandusministeerium. Kaebaja ei esita tähtaja ennistamise taotlust. Kaebusele on lisatud EEA käskkiri, mis on kinnitatud Tartu Maavalitsuse poolt 04.12.03.a. Kaebaja taotles asja lahendamist Tallinna Halduskohtus. 3) Kohus jättis kaebuse käiguta ja selgitas, et Tartu Ringkonnakohus tegi kaebaja poolt märgitud otsuse juba 2000 aastal ja seal tuginetakse kaevatavale haldusaktile ning kuna kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega, siis tuleb esitada tähtaja ennistamise taotlus koos põhistusega. Sellele 22.12.03.a. kohtumäärusele vastab kaebaja esindaja Ain Laansalu 19.01.04.a. ning märgib, et varasemalt ei olnud vajalik EEA käskkirja vaidlustada; vaidlustamise vajadus tekkis Tartu RK otsusest 30.06.03.a, mis jõustus 24.10.03.a., kui Riigikohtu loakogu ei andnud kassatsioonkaebusele menetlusluba. Kaebaja ja esindaja analüüsisid seejärel otsust ja jõudsid seisukohale, et edasises tegevuses nad juhinduvad Tartu Ringkonnakohtu märkusest. Käskkirja tühistamise õigus on Tallinna Halduskohtul. EEA käskkirja sisust said nad teada, kui see edastati Tartu Maavalitsuse poolt 04.12.03.a. ja peale käskkirja sisuga tutvumist esindaja esitas 08.12.03.a. kaebuse halduskohtusse. Kaebaja märgib õiguste rikkumisena seda, et selle haldusakti jõusolek takistab kinnistusregistris registriosa kande kustutamist ja vallal talumaade tagastamist. Kui käskkiri tühistatakse, siis saab kaebaja nõuda maade tagastamist. Tähtaja ennistamise taotlust kaebaja esindaja ei esita. Menetlusosalised vaidlesid kaebaja esindaja seisukohale vastu ja leidsid, et kaebuse esitamise tähtaeg on ületatud. 4) Kuna kaebaja esindaja ei esitanud tähtaja ennistamise taotlust, siis tegi kohus 2 korral ettepaneku esitada tähtaja ennistamise taotlus, kuna kaebus on esitatud hilinemisega. 5) 19.01.04.a. kaebuse täienduses toob kaebaja esile, et kui Tartu Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-2-14/2003 lugeda lõplikult jõustunuks 30.06.03.a., siis on ainsaks põhjuseks hageja nõude rahuldamisel EEA käskkiri nr 375 23.09.99.a. Rootsi Kuningriigis alaliselt elava kaebajaga analüüsiti nimetatud otsust ja jõuti järeldusele, et edasises tegevuses tuleb lähtuda Tartu Ringkonnakohtu lahendi märkusest ja vaidlustada EEA märgitud käskkiri. Kaebaja sai käskkirja sisust teada peale selle edastamist Tartu Maavalitsuse poolt 04.12.03.a. Kui kaebaja tutvus käskkirja sisuga, esitas esindaja 08.12.03.a. kaebuse halduskohtule. Kaebaja jääb tühistamisnõude juurde, põhjendab seda vajadust ja tähtaja ennistamise taotlust ei esita. 28.10.04.a. selgitas kaebaja esindaja kirjalikult, et kaebus on esitatud tähtaegselt. 1999.a. vaidlustas V.K.M.P. Haaslava Vallavalitsuse korralduse nr 888 ja 06.12.2004.a. rahuldati osaliselt tema kaebus. Seejärel esitas kaebaja esindaja kinnistusraamatu kande kustutamise nõude ja Tartu Maakohtu otsuses leiti, et kaebaja õiguste taastamist takistab EEA käskkiri nr
3. Kuni 04.12.03.a. ei olnud keegi kaebajale avalikustanud vaidlustatud käskkirja sisu. Selle käskkirja otseseks subjektiks ei olnud kaebaja. Kontekstitult ei pruugi ükski nimetatud käskkirja punkt rikkuda kaebaja õigusi, samas on rikkumine ilmne, kuivõrd kinnistusraamatu 2 kande muutmise takistuseks on märgitud käskkiri, millest kaebaja sai teada 04.12.03.a. Kaebus on esitatud tähtaegselt, so 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates. 06.06.07.a saabunud seisukohas kaebuse tähtaegsuse osas leiab kaebaja, et jääb 27.04.04.a. esitatud seisukohtade juurde. Vastavalt HKMS §-le 9 võib esitada kaebuse halduskohtule haldusakti tühistamiseks 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates. Vastavalt Maa ostueesõigusega erastamise korra §-le 24 on erastamise korraldus kirjalik ning tehakse teatavaks allkirja vastu erastajale. Kaebaja sai vaidlustatud käskkirjast teada 04.12.03.a. Korraldust ei ole teatavaks tehtud varasemas kohtumenetluses. Veelgi enam- nimetatud korraldust ei ole kunagi avalikustatud kaebajale endale. Esmakordselt sai kaebaja esindaja teada, et tema õiguste realiseerimist, so maa tagastamist, võib takistada EEA käskkiri ja selle sai ta teada 30.06.03.a. Tartu RK otsusest. Esmakordselt viitas R.K. sellele käskkirjale apellatsioonkaebuses 2002 mais. Tsiviilvaidluses tugines R.K. eelkõige kinnistamisavalduse kehtivusele. Kassatsioonkaebuses tsiviilasjas viitas kaebaja esindaja (p 2), et temale ei ole kunagi esitatud vaidlustatud käskkirja. „Lootsime, et Riigikohus tühistab selle ebaseadusliku Tartu Ringkonnakohtu otsuse. Oktoobris
4. ei võetud kassatsioonkaebust menetlusse. Sellest saime teada mitte varem kui 24.10.03.a. Peale seda tegime nõudekirja Tartu Maavalitsusele. Maavalitsuse poolt saadetud käskkiri jõudis kaebaja esindajale mitte varem kui 04.12.03.a. 08.12.03.a. esitatud kaebus on seega tähtaegne „. Veel märgib esindaja, et Tartu MK rahuldas esitatud dokumentide alusel hagi, mistõttu ei olnud kaebajal ega tema esindajal põhjust eeldada, et nad peaksid enda õiguste kaitseks vaidlustama haldusakte, mida neile teatavaks tehtud ei ole. „Möönan, et mitte varem kui 25.10.03.a. tekkis kaebajal põhjendatud kaalutlus EEA käskkirja sisu väljaselgitamiseks ning vaidlustamiseks. Kui arvestada teabenõude subjekti tuvastamise (EEA oli
5. a-ks likvideeritud), teabenõude tegemise, lähetamise ja sellele vastamise aega, siis 08.12.
6. esitatud kaebus on nimetatud asjaolusid arvestades enam kui tähtaegne“. 1999.a. septembris kehtisid haldusmenetluse seaduse põhimõtted õigusriigi printsiipidena. HMS § 61 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Põhiseadusliku mõtte arengu seisukohalt on aegunud Riigikohtu otsuses avaldatud seisukohad 3-3-1-56-02 , teatavaks tegemata haldusakt ei saa kolmandate isikute jaoks kehtida ning seda ei saa ka vaidlustada. Veelgi enam, viidatud Riigikohtu lahendis on tegemist tajutava haldustegevusega (ehitustegevus jms), kui isikul on võimalus eeldada haldusakti vastuvõtmist ning ka õigusakti väljastaja on õiguslikult selge. Maa erastamist otsustas 1999.a.-l sõltuvalt sellest, kas erastataval maal asus EEA poolt erastatud hooneid või mitte, EEA või maavalitsus. Ka ei ole maa erastamine inimtegevuse alusel tajutav. Samuti puudus 2002-2003.a. kehtiv õiguspraktika ebaseaduslike erastamiste tagajärgede ennistamiseks. Kuivõrd Tallinna Halduskohus peab ekslikult kaebust mittetähtaegseks, siis taotleb ülaltoodud asjaolusid arvestades EEA 23.09.00 a käskkirja nr 375 tühistamiseks kaebuse tähtaja ennistamist. Tähtaja küsimuses tuleb arvestada 1) kaebaja õiguste realiseerimise järjepidevust alates 1998.a. Kaebaja soovib R.K.le erastatud maa tagastamist; 2) ametivõimude (so EEA, Haaslava valla) ja R.K. käitumist: nii R.K.le kui ka Haaslava vallavalitsusele oli teada vaidlustatud käskkirja sisu, kuid vaatamata selle olulisusele ei teinud nad seda teatavaks kaebajale. Seega taotleb kaebaja tähtaja ennistamist. 6) R.K. leiab, et kaebaja ei ole kinni pidanud kaebuse esitamise tähtajast ning niivõrd pikaajaline hilinemine ei ole põhjendatud. Kaebusest ja täiendusest ei tulene mõjuvat põhjust, mis takistas kaebuse esitamist. Ei vasta tõele, et kaebaja sai teada käskkirjast siis, kui see 3 edastati Tartu Maavalitsuse poolt 04.12.03.a. Kaebaja tunnistab, et oli vaidlusalusest käskkirjast teadlik juba kohtuvaidluses tsiviilasjas nr 2-2-14/
7. tegelikult on vaidlusalusele käskkirjale viidatud eelnevates kohtuprotsessides ja Tartu Maavalitsus märkis juba Tartu Maakohtu istungil, et enne kande tühistamist on vajalik tühistada EEA otsus. Samas A.Laansalu ütlustega on kinnitatud, et ta ei pidanud ise vajalikuks vaidlustada haldusakte ja toiminguid. Apellatsioonkaebuses viitas ta EEA käskkirjale ja kehtivale lepingule. Kaebajale pidi olema arusaadav, et käskkiri puudutab tema õigusi ja huve, tal olid võimalused käskkirja väljanõudmiseks ja sisuga tutvumiseks juba enne 04.12.03.a. Kaebaja ei ole astunud samme mõistliku aja jooksul, et tutvuda käskkirja sisuga, kui ta soovis saada kätte käskkirja. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-52-00 asunud seisukohale, et kui haldusakt ei ole isikule teatavaks tehtud, kuid isikule on muul viisil üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt ning isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Kaebaja ei ole mõistliku aja jooksul neid samme astunud. Kaebuse täienduses on kaebaja väitnud, et pidas varasemat kaebuse esitamist mittevajalikuks seoses Tartu Ringkonnakohtus toimunud tsiviilmenetlusega. Siit võib järeldada, et kaebaja on juba varasemalt kui 04.12.2003.a. kaalunud, kas kaebust esitada või mitte. Siit tulenevalt pidi kaebaja arvestama, et kaebuse esitamisel on kindel tähtaeg. Kaebajal oli ka võimalus esitada kaebus tähtaegselt koheselt, kui ta sai teada tema õigusi rikkuda võivast haldusaktist, kuid ta seda võimalust ei kasutanud. Kaebus on esitatud teadlikult tähtaega rikkudes ning pahauskselt. Kaebajal puudub ka mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks. Kaebetähtaja ennistamisest ning kaebuse rahuldamisest tulenevalt saabuvad ebaproportsionaalsed tagajärjed selle tõttu, et kaebaja õigeaegselt käskkirja ei vaidlustanud, kuigi pidi olema sellest teadlik, ei ole põhjendatud ning tekitaks uut ülekohut. Kaebetähtaja ennistamine ning kaebuse rahuldamine rikuks R.K. õigust omandile ning tekitaks uut ülekohut. Ta palub välja nõuda Tartust tsiviilasja toimik. Rahandusministeerium leiab, et Tartu Maakohtu menetluses olnud tsiviilasjas olid viited EEA peadirektori 23.09.99.a. käskkirjale nr 375 ja R.K. oli esitanud juba 30.10.01.a. maa ostumüügilepingu nr 12-
8. Tartu Maakohtu eelistungil 07.05.02.a. oli juhitud kaebaja esindaja tähelepanu käskkirjale; ka olid EV esindajal maa erastamist puudutav materjal, sh EEA käskkiri kaasas nii Tartu MK kui ka ringkonnakohtu istungil. Tartu MK otsuses ja menetlusosaliste poolt on käskkirjale viidatud kuupäevalise ja numbrilise täpsusega, seega pidi kaebaja hiljemalt 2001.a. lõpus olema teadlik käskkirja olemasolust ja tekkima kahtlus, et see võib puudutada tema õigusi ja huve. Riigikohus on 08.10.02.a. määruses nr 3-3-1-56-02 andnud selgituse, et ka siis, kui haldusorgan oli kohustatud haldusakti teatavaks tegema, kuid ei teinud seda, hakkab kaebetähtaeg kulgema siis, kui isikul on piisavalt informatsiooni, et teda puudutav haldusakt on välja antud. Isik peab mõistliku aja jooksul astuma kohaseid samme, et haldusakt temale teatavaks tehtaks. Seotult tsiviilasja menetlemisega pidi ta olema hiljemalt 2001.a. lõpus piisavalt informeeritud, et selline haldusakt on välja antud, kuid ometi pöördus ta käskkirja kättesaamiseks palvega Tartu Maavalitsuse poole alles 2003.a. detsembris, so 2 aastat hiljem. Võimetus mõista, kas haldusakt riivab tema õigusi, ei saa olla tähtaja ennistamise põhjuseks. Viitab Riigikohtu 19.06.2001.a. määrusele nr 3-3-1-38-
9. Käskkirja vaidlustamise vajadusele viitav Tartu RK otsus jõustus 30.06.03.a. ning mitte arvates kaebaja väidetud ajast, so 22.10.03.a. TsKMS § 241 lg 7 kohaselt jõustus ringkonnakohtu otsus selle tegemise päevast. Isegi ringkonnakohtu otsusest arvates esitas kaebaja kohtukaebuse viis kuud hiljem, mis ei ole mõistlik aeg välja selgitamaks haldusakti sisu ning kaebuse esitamise tähtaja ennistamine kaebuses toodud põhjustel on alusetu. Palub menetluse lõpetada. Tartu Maavalitsus vastas seotult kaebusega, et see on esitatud tunduval määral tähtaega ületades ja tähtaja ennistamiseks puuduvad alused. Ühineb Rahandusministeeriumi 4 seisukohtade ja viidetega, mille alusel peaks kaebajale olema selgunud varasemates kohtumenetlustes, et on olemas kaebajat puudutav haldusakt ja see tuleb vaidlustada, kui kaebaja leiab, et see puudutab ja rikub tema õigusi. Kinnitatud koopia oli võimalik saada koheselt, pealegi oli kaebajal esindajaks advokaat. Alusetu on väita, et käskkirja sisust ei olnud teadlik kohus ega kaebaja esindaja. Kuigi kaebaja palus käskkirja koopiat alles detsembris 2003, oleks ta seda saanud teha kohe pärast seda, kui tekkis kahtlus, et haldusakt puudutab teda või võib olla takistuseks hagi rahuldamisel. Mõistliku aja jooksul kaebaja seda ei teinud ja kaebetähtaeg on möödunud, mistõttu palub lõpetada menetlus. Alusetu on lugeda taunitavaks vallavalitsuse ja R.K. käitumist. R.K. kalamajand CARPIO kanti kinnistusraamatusse 08.10.99.a. ja kaebaja taotlusel kanti kinnistu registriossa Tartu Maakohtu 25.05.01.a. määrusega kaebaja taotlusel keelumärge, mis kustutati 12.11.03.a. Kaebaja ja tema esindaja olid teadlikud R.K.le kuuluva kinnistu olemasolust ja seadsid sinna käsutamise keelumärke. Järelikult ei saa väita, et keegi oleks pidanud nende olemasolust kaebajat teavitama. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 23 ap 4 alusel võtab maa erastamise korraldajavastu maa erastamise otsuse ja antud juhul oli selleks otsuseks EEA juhataja käskkiri.Kuna kaebaja palus juba 2001 seada kinnistule käsutamise keelumärke, siis ta ei saa kuidagi väita teadmatust vaidlusaluse maaosa varasema erastamise asjaolude kohta, sh kelle poolt ja missuguste dokumentide alusel erastamine toimus. Kas selle juures tutvuti algdokumentidega, ei puuduta teisi protsessiosalisi. Jääb varemesitatu juurde ja palub tähtaeg jätta ennistamata. R.K. vastab tähtaja ennistamise taotlusele vastuseks, et ta jääb esitatud seisukohtade juurde ja palub jätta tähtaeg ennistamata. Rahandusministeerium 13.06.07.a. teatab, et jääb seisukohale, et kaebaja pidi teadma haldusaktist 2001.a. lõpus. Riigikohus on 19.06.01.a. määruses nr 3-3-1-38-01 rõhutanud, et HKMS § 9 lg 1 seab tähtaja kulgemise alguse sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset erialast abi ning otsustama ka akti vaidlustamise küsimuse. Kui haldusakti adressaat seaduses ettenähtud tähtaja jooksul oma õiguste rikkumises selgusele ei jõua ning akti ei vaidlusta, on haldusakti hilisem vaidlustamine võimalik ainult siis, kui kohus kaebaja taotlusel ennistab mõjuvate põhjuste olemasolul kaebuse esitamise tähtaja. Kaebaja on esitanud taotluse ning kohus sisustab määratlemata mõiste „mõjuvad põhjused“, siinkohal peab kohus kaalutlusõigust kasutades hindama kaebaja poolt esiletoodud põhjusi. Kohtupraktikas on mõjuvateks põhjusteks loetud objektiivseid asjaolusid, mis takistasid kaebuse esitamist (vt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-01). Kaebaja ei ole niisuguseid objektiivseid asjaolusid esile toonud. Veel on kõrgem kohus leidnud, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest (nr 3-3-157-02). Ei ole õigustatav olukord, kus kaebaja ei ole teinud kõike temast olenevat, et saada selgust kahjunõude esitamise viisi ja tähtaja osas, et pöörduda halduskohtusse tähtaegselt. Isiku subjektiivne arusaam tema õiguslikust olukorrast ja tema suutmatus orienteeruda seadusandluses ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Kaebaja on teovõimeline isik, kes peab orienteeruma õiguses kasvõi sedavõrd, et olema võimeline õigusteadmistega isikult abi küsima. Lisaks on kohus leidnud, et kaebetähtaja kulgemist ei mõjuta asjaolu, et isik ei saa aru haldusakti tähendusest oma õigustele. Olukorras, kus mõistlikul inimesele peab tekkima kahtlus, et haldusakt võib tema huve kahjustada, ei või see puudutatud isik jääda ootama asjaolude selginemist, et siis hiljem 5 kasutada kaebeõigust, vaid ta peab asjaolud välja selgitama vaide –või haldusmenetluses (nr 3-3-1-56-02). 2001.a. lõpuks pidi kaebajale olema selge, et selline haldusakt anti välja; kuigi kaebaja kasutas professionaalset õigusabi, pöördus ta käskkirja väljastamise palvega Tartu Maavalitsuse poole alles 2003 detsembriks, so 2 aastat peale käskkirja olemasolust teadasaamist. Kui ringkonnakohus viitas otsuses, mis jõustus 30.06.03.a., otseselt käskkirja vaidlustamise vajadusele, siis viis kuud hiljem maavalitsuse poole pöördumiseks alles 2003.a. detsembris on selgelt pikem, kui mõistlik aeg haldusakti sisu väljaselgitamiseks. Puuduvad mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks. 7) Tartu Maakohtu tsiviilasjas nr 2-773/01 V.K.M.P. hagi R.K. vastu kinnistusraamatu kustutamise nõudes oli esitatud 14.05.01.a. ja registreeritud kohtus 17.05.01.a. Selle toimiku lk 121 nähtub, et A.Laansalu on esindanud V.K.M.P. 06.05.99.a. sõlmitud õigusteeninduslepingu alusel. Hagi vormistas A.Laansalu. Toimikust nähtub, et R.K. esitas hagile vastuse 22.06.01.a, mis on registreeritud 25.06.01.a. Tlk 27 on tema 30.10.01.a. saadetud taotlus võtta vastu maa ostu-müügileping 12-504, mis on sõlmitud EV-ga. Selles lepingus märgitakse ära juhindumine muuhulgas EEA peadirektori 23.09.99 a käskkirjast nr
10. 30.10.01.a. (tkl 37) istungiprotokollist nähtub, et hageja esindaja nõustub EV kaasamisega 3.isikuna. 3.isiku kaasamise kohta teatas kohus istungil, et avalikustab määruse 09.11.01.a. kohtukantseleis. Tlk 39 on kohtu 09.11.01.a määrus , mille sisus tuuakse välja, et R.K.ga on sõlminud maa ostu-müügilepingu EEA. Samas selgitakse, et Erastamisseaduse § 11 lg 1 p 1 ja EEA õiguste ja kohustuste üleandmise korras § -st 2 lg 1 p 1 ja p 11 lähtudes on EEA õigusjärglaseks antud vaidluses Rahandusministeerium. Sellele määrusele hageja kaebust ei esitanud. Tlk 51 istungiprotokollist 12.01.02.a nähtub, et hageja esindaja A.Laansalu jääb seisukohale, et maa omanikuks on riik ja seal ta märgib, et kalamajandi vastu ei ole temal midagi, soovitakse maa eest kahjutasu. Kohus andis pooltele aja läbirääkimisteks. Samal päeval teatab hageja esindaja kohtule, et vald pole peale istungit hagejaga ühendust võtnud ja kokkuleppeks tahet väljendanud. Tlk 64 on istungiprotokoll 07.05.02.a. millest nähtub, et Rahandusministeeriumi esindaja A.Tuisk toob esile, et EEA otsust ei ole tühistatud ning jõus on ka maa ostumüügileping, mistõttu Tuisk selgitab, et tuleb tühistada EEA otsus, kuna erastamise aluseks on EEA käskkiri. A Laansalu leidis vaatamata neile selgitustele, et „.......ei ole vaja eraldi igat ebaseaduslikku toimingut tühistada......... haldusõiguslike dokumentide vaidlustamist ei ole vaja, kuna kostja ei ole maa omanik“. Kostja esindaja selgitab, „et õiguslik alus on asjaõiguslik leping ja see on kehtiv....korraldus ei ole õiguslik alus, aluseks on asjaõiguslik leping“. Tlk 69 pöördelt nähtub, et kohus avaldas toimiku materjalid, sh lk 28-30, so R.K. ja EV vahel sõlmitud ostu-müügilepingu. A. Laansalu jääb seisukohale, „et kostjal ei olnud õigust erastamisele.....haldustoimingu vaidlustamine ei ole ratsionaalne....erastamistoiminguid alustada otsast peale...“. A.Tuisk jääb seisukohale, et maa erastamine R.K.le EEA poolt on olnud seaduslik Tlk 73 on 29.04.02.a. R.K. täiendav selgitus, mis oli istungil eelnevast nähtuvalt arutluse aluseks. Selle ärakiri esitati teistele protsessiosalistele. R.K. esindaja märkis, et kostjale kuuluva kinnistu esmakinnistamise õiguslikuks aluseks olevaks dokumendiks oli 08.10.99 maa ostu-müügilepingu nr 12-504 sisalduv asjaõigusleping (tlk10), seega ei vasta tõele hagiavalduses märgitu, et esmakinnistamise õiguslikuks aluseks oli Haaslava Vallavalitsuse korraldus nr 888, hagi tuleb jätta seetõttu rahuldamata, et kinnnistusraamatu kanne on tehtud õiguslikul alusel ja tõendatud pole selle äralangemine – vt RK lahend 3-2-1-54-01“. Veel märgib ta, et 08.
11. 99 sõlmitud maa ostu-müügileping nr 12-504 on täielikult kehtiv leping, mistõttu hageja nõuded kinnistusraamatu kande prandamiseks ei ole põhjendatud. Tlk 77 on Tartu MK otsus 22.05.02.a. ja seal tuuakse ära needsamad asjaolud. Kohus märgib otsuses, et käib vaidlus selle üle, missugune haldusakt on maa erastamise aluseks. Tlk 88 nähtub, et R.K. 6 apellatsioonkaebus 14.06.02.a. oli koopiana väljastatud Laansalule. Samuti edastati RM apellatsioonkaebus. E.Kalda märgib ka selles kaebuses, et kinnistamisel oli aluseks mitte korraldus nr 888, vaid 08.10.99 maa ostu-müügileping nr 12-504, mis on kehtiv leping, mistõttu loeb, et hageja nõuded ei ole põhjendatud. Teatab ka seda, et ta on maa eest juba tasunud. Tlk 103 on Haaslava Vallavalitsuse apellatsioonkaebus ja lk 107 on RM kaebus, milles märgitakse et maa erastamist vaadeldaval juhul viis läbi EEA ning et kohalik omavalitsus tegi eeltoimingud. „ ei saa väita, et maa erastamise aluseks olnud otsus, EEA juhataja 23.09.99 käskkiri nr 375 oleks muutunud õigustühiseks“. A. Laansalu pidi neile seisukohtadele vastama 28.06.02.a.; tlk 115 on Laansalu esitanud vastus ja see registreeriti kohtus 01.07.02.a. A.Laansalu jääb seisukohale, et ainsaks õigusi rikkuvaks haldusaktiks on Haaslava Vallavalitsuse korraldus nr 888 ja „Erastamisagentuuri käskkirja formaalne kehivus ei muuda maa erastamise eeltoiminguid õiguspäraseks“. Ta loeb EV tähelepanekud asjakohatuteks. Tlk 122 on R.K. esindaja M.Valge vastus 28.06.02.a. , milles rõhutatakse, et RM õigesti on märkinud, et kui eeltoimingute tegija, so kohaliku omavalitsuse haldusakt osutub osaliselt või täielikult õigustühiseks, ei saa sellel alusel automaatselt õigustühiseks lugeda ostumüügilepingu sõlmimist, ei saa väita, et maa erastamise aluseks olnud otsus, EEA juhataja 23.09.99.a. käskkiri nr 375 oleks muudetud õigustühiseks. 17.06.03.a. oli ringkonnakohtu istung ja seal korrati eelnevalt esitatut. A.Laansalu viibis istungil ning R.K. ja RM kannavad ette oma põhjendused. Vastustaja esindaja osas tuuakse eraldi välja seisukoht- EEA käskkiri on haldusaktina vaidlustamata. Tlk 135 on 30.06.03.a. Tartu Ringkonnakohtu otsus ja 31.07.03.a. registreeriti hageja kassatsioonkaebus, milles A.Laansalu märgib, et Tartu Ringkonnakohtu otsus on ebaseaduslik, tulenevalt „asjaoludest, et vallavalitsuse käskkiri nr 888 on tühistatud, on materiaalselt tühine ka EEA 23.09.99.a. käskkiri nr
12. Leiab, et Vallavalitsuse korralduse nr 888 tühistamine on piisav nõude rahuldamiseks. „Seadusevastane ja põhjendamatu oleks nõuda, et kassaator peaks nõude rahuldamiseks nõudma kõigi vallavalitsusele järgnevate haldusaktide ja –toimingute tühistamist; „ Erastamisagentuuri käskkirja või muid tühise korralduse alusel antud haldusakte ning sõlmitud lepinguid ei pea vaidlustama“. Edasi märgib, et otsuse tegemisel rikuti nõudeid, kuna „antud asjas ei ole kumbki pool esitanud ei Tartu Maakohtus ega Tartu Ringkonnakohtus toimunud menetluse jooksul Erastamisagentuuri käskkirja. Juhul, kui Tartu Ringkonnakohus pidas Erastamisagentuuri juhataja 23.09.99.a. käskkirja nr 375 oluliseks tõendiks tsiviilasjas õige lahendi tegemiseks, oleks kohus pidanud lähtuma TsMS §-st 91 lg 2 ning tegema pooltele ja teistele protsessiosalistele ettepaneku esitada täiendava tõendina Erastamisagentuuri juhataja käskkiri“. „Teadmata Erastamisagentuuri käskkirja sisu, on Tartu Ringkonnakohus üksnes märkinud, et viimane on aluseks asjaõiguslepingu sõlmimisele ja kostja kandmisele kinnistusraamatusse maa omanikuna „. R.K. esitab vastuse kassatsioonkaebusele 05.09.03.a. (registreeritud Riigikohtus 08.09.03.a.), milles ta rõhutab, et EEA juhataja 23.09.1999.a. käskkiri nr 375 oli aluseks maa ostu-müügilepingu nr 12-504 sõlmimisele ja mitte vallavalitsuse korraldus nr
13. „Riigiesindajal oli mõlema astme kohtuistungil erastamise dokumendid kaasas ja ta kasutas neid. Riigiesindaja viitas oma ütlustes nimetatud dokumentidele. Seega kassaatorile olid nimetatud dokumendid teada ja kättesaadavad ja ta ei ole vaidlustanud ka Erastamisagentuuri juhataja 23.09.1999 käskkirja nr 375“, EEA käskkiri ei olnud kohtus vaidlusalune dokument. Riigikohus määrusega 22.10.03.a. leidis, et kassatsioonkaebus tuleb jätta menetlusse võtmata. KOHTU PÕHJENDUSED 7 Ülaltoodust nähtub, et kaebaja esindaja leiab, et kaebus on tähtaegne. Esindaja märgib, et kohtu eksliku seisukoha tõttu, et kaebus ei ole tähtaegne, esitab ta taotluse tähtaja ennistamiseks. 1) Kohus esmalt märgib, et jääb seisukohale, et kaebus ei ole tähtaegne. Kaebaja taotluses ennistada kaebuse esitamise tähtaeg leiab kohus, et kaebuse tähtaja ennistamiseks puuduvad mõjuvad põhjused. 2) Tartu Maakohtu tsiviilasja toimikust nr 2-773/01 nähtub, et kaebajal on sõlmitud õigusabileping 06.05.99.a. (märgitud toimiku lk 121). Seega on kaebajal olnud maa tagastamise küsimuse lahendamisel pikka aega esindajaks advokaat ning kaebaja kasutab järjepidevalt A.Laansalu õigusabi. Kohtu poolt eelnevalt ära toodud tsiviilasjas oli kogu menetluse kestel kaebajal võimalus kasutada professionaalse nõustaja abi ja teenused ning kaebaja ka kasutas advokaadi abi. Seega järeldab kohus, et asjade kulgu ei saanud mõjutada erialase abi puudumine ja õiguslikes küsimustes ei saa advokaati lugeda kogenematuks inimeseks. Kohus ei nõustu A.Laansalu seisukohtadega. A.Laansalu märgib, et R.K. ja ametivõimud ei teinud teatavaks vaidlustatud käskkirja sisu. Kohus ja menetlusosalised sellega ei nõustu, kuna kaebaja vaidlustas kinnistusraamatu kande 17.05.01.a. ja enne seda puudus vaidlus, mille osas saanuks R.K. teatada, et ta ostis maa ja tasus selle eest. Küll on aga erinevatel põhjustel jäetud EEA poolt omandireformi õigustatud subjektile väljastamata EEA käskkiri nr
14. Vähemalt ei ole menetlusosalised esitanud andmeid, et kaebaja sai selle haldusakti posti teel või see tehti teatavaks temale enne tsiviilasja arutamist või et kaebaja sai sellega tutvuda vallavalitsuses või mujal. Kohus leiab, et isiku õigusi ja huve puudutava haldusakti vaidlustamiseks halduskohtus ei pea eelnevalt läbima kohtuvaidlust ning kohus ega teised isikud, kes osalevad mingis menetluses, ei pea ette ütlema, missugust haldusakti tuleks kaebajal vaidlustada. Halduskohtumenetluse käivitab isiku (kaebaja) vastav pöördumine. Seejuures A.Laansalu heidab käesolevalt ette R.K.le ja Haaslava vallavalitsusele tegevusi, mille kohaselt olid nad jätnud temale olulised asjaolud teatavaks tegemata. Kohus on määruse asjaolude p-is 7 ära toonud menetlusosaliste seisukohad ja käitumise tsiviilasja menetluses koostatud toimiku alusel. Toimiku andmed kinnitavad, et menetluses osalenud isikud olid kaebajale teatavaks teinud kõik tema poolt märgitud asjaolud ning üksnes kaebaja jättis teiste seisukohad tähelepanuta ning andis vastused, mille kohaselt ei teki kahtlusi, et temale olid olulised asjaolud teada. Kohus on eelnevalt ära toonud dokumenteeritud materjali Tartu Maakohtu tsiviilasjas nr 2773/01 ja viidanud toimikust nähtuvatele asjaoludele. 30.10.01.a. esitas R.K. maa ostumüügilepingu, mille ta sõlmis EV-ga, ehk kaebaja jaoks tehti sellega tema poolt teatavaks, et maa on müüdud EV poolt, leping on sõlmitud EEA 23.09.99.a. käskkirja nr 375 alusel, R.K. on maa eest tasunud. R.K. rõhutas ka hiljem kirjalikult, et maa eest on tema poolt tasutud. 30.10.01.a. toimus kohtuistung ja kohus tegi teatavaks, et kaasata tuleb kolmandad isikud, sh EV RM kaudu ning kohus toob esile, et EEA tegevus oli juba siis lõpetatud; kohus selgitas ka kolmandate isikute kaasamise põhjused, so maa müümise R.K.le EEA otsusega. Kohus tegi teatavaks määruse kolmanda isiku kaasamise kohta 09.11.01.a. 8 Seega nähtub, et kohtuistungil oli selgitatud kaebajale tegelikku olukorda, temale sai teatavaks EEA tegevuse lõpetamine, õiguslik viide, teada oli maa müümine R.K.le ning selle aluseks olnud haldusakt ning õiguslikud alused. Kaebaja etteheide, et R.K. jättis midagi teatamata, ei vasta nähtuvalt eeltoodule tõele. Asjaolu, et R.K. tugines oma väidetes kuni kassatsioonkaebuseni lepingule, ei takistanud kaebajat aru saamast kohtumääruses esiletoodud asjaoludest. A.Laansalu nõustus taotluse rahuldamisega ning kohus oli ka teatanud määruse avalikustamise aja ning kohus ka avalikustas määruse 09.11.01.a. Sellest ajast ei saa kaebaja enam väita, et menetlusosalised, ametivõimud ja kohus jättis teatamata lepingust ning selle aluseks olevast EEA käskkirjast. Kaebajal tuli koheselt astuda samme, et uurida teda huvitava käskkirja sisu, kuid kaebaja märgib, et ta seda ei teinud. Kaebaja ei nimeta ühtegi mõjuvat põhjust, miks ta seda ei teinud, ehkki järgimise istungi aeg oli määratud ning selleks ajaks pidi kaebaja esindaja positsioonid välja töötama. Istungil ei ole kaebaja väitnud, et käskkirja sisu on temale arusaamatu, teadmata vms. Seega nõustub kohus menetlusosaliste seisukohaga, et käskkiri oli lepingus ära märgitud kuupäeva ja numbrilise täpsusega, mis võimaldas tema kättesaadavuse koheselt ning kaebaja ei ole selgitanud, miks ta märgitud ajast ei küsinud välja käskkirja. EEA tegevuse lõpetamine, maa müümine EV poolt ja müügilepingu aluseks olnud haldusakt, müügihinna tasumine ja maa kuulumine R.K.le vms kaebuse esitamiseks vajalikud asjaolud olid A.Laansalule seega teada kohtu poolt määruse teatavakstegemisest. Märgitu tõttu tuleb nõustuda menetlusosaliste arvamusega, milles leitakse, et kaebajale olid teada vajalikud asjaolud hiljemalt 2001.a. lõpuks ja tal oli võimalus arvates sellest ajast muuhulgas välja nõuda teda huvitav käskkiri ehk EEA 23.09.99.a. käskkiri nr 375 ja otsustada, kas seda on vaja vaidlustada. Kohus lisab veel, et kohtutoimik oli avalik ning menetlusosalised pidid sellega tutvuma, et asjakohaselt valmistuda järgmiseks kohtuistungiks. Isegi juhul, kui kaebaja ei käinud märgitud ajal selle kohtumäärusega tutvumas, ei puuduta see teisi protsessiosalisi, kuna kaebaja eest täitis esinduskohustusi A.Laansalu ja temal lasus kohustus kohtumäärusega tutvumiseks ning selle sisu väljaselgitamiseks. Kohtule ei ole samuti usutav, et A.Laansalu ei teadnud või ei selgitanud välja asjaolusid, mis olid temale teatavaks tehtud, kuna ei ole põhjust arvata, et professionaalne õigusnõustaja jätab tutvumata kaebaja õigusi ja huve puudutava haldusakti. Menetlusosalised on veendunud, et kaebaja esindaja oli teadlik haldusaktist, selle sisust ja sai ka aru haldusaktist, so EEA vaidlusalusest käskkirjast. Kaebaja esindajale oli selge, et haldusakt puudutab maa müümist R.K.le ehk küsimus on seotud maatükiga, mida soovib tagasi kaebaja. Maa kinnistamisega seotult keelumärke taotlemine tähendab, et kaebajale oli teada ka see asjaolu, et maa ei ole enam riigi oma. Vaatamata sellele on kaebaja esindaja ühel kohtuistungil väitnud ikkagi, et maa on riigi oma. Selline esindaja seisukoht on vastuolus tema järgnevale tegevusele ning ka toimikus olevale materjalile. Kohus nõustub menetlusosalistega, et kaebajale oli teada maa müümine R.K.le, kuna vastupidiselt ei oleks kaebaja kartnud selle edasimüüki. A.Laansalu ja kaebaja pidid teadma seega, et maa ei kuulu enam riigile, vaid müüdi R.K. kalamajandile ja edaspidised vastupidised väited jäävad arusaamatuks, kuid ei vii kohut järelduseni, et kaebajal puudus vajalik informatsioon ja oskus hinnata tekkinud olukorda. Kaebaja esindaja märkis kohtuistungil, et tal ei ole pretensioone kalamajandile. Isegi kui oletada, et kaebaja esindaja jättis esinduskohustused hooletusse, ei tutvunud enne istungit kohtutoimikuga, ei lugenud läbi menetlusosaliste seisukohti vms, oli hiljemalt kohtuistungil tehtud teatavaks näiteks maa ostumüügileping, kuna see oli avaldatud täiendavalt kohtuistungil 07.05.02.a ka kohtu poolt ja käesoleva määruse p-is 7 on eelnevalt ära märgitud, missugused dokumendid tsiviilasja 9 lahendav kohus avaldas. Jääb arusaamatuks, mida oleks pidanud veel avaldama, et kaebajal tõusetuks huvi käskkirja vastu. Sundida kaebajat esitama halduskaebust ei ole menetlusosaliste ja kohtu õigus, kuna kaebeõigus kuulub HKMS § 7 lg 1 kohaselt isikule, kes leiab, et haldusaktiga või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebaja taotlusel kanti kinnistu registriossa Tartu Maakohtu 25.05.01.a. määrusega keelumärge, mistõttu on ainetu väita, et kaebajale ei olnud teada ega „äratuntav“ maa erastamine R.K.le. Kaebajal oli võimalus võtta seisukoht, kas lõplik haldusakt rikub tema õigusi või mitte. Uuel kohtuistungil 07.05.02.a. R.K. esindaja võtab üheselt mõistetavalt kokku oma seisukoha ja märgib, et maa kinnistamise aluseks ei ole mitte vallavalitsuse korraldus nr 888; ta rõhutab, et EV-ga sõlmitud leping on kehtiv. Rahandusministeeriumi esindaja A.Tuisk toob esile, et EEA otsus on vaidlustamata ning kinnistamise aluseks olev haldusakt ning leping on kehtivad, esindaja isegi ütleb kaebajale üheselt ja selgelt ette, et tuleks vaidlustada EEA otsus, kuna erastamise aluseks on EEA käskkiri, käskkiri on jõus. Kohus on veendunud, et A.Laansalu ka sai aru, et vaidlustamata on haldusakt, mida tulnuks vaidlustada ja pidi olema arusaadav, et vaidlustamise tähtaeg on möödunud, vastupidiselt ei oleks kaebaja esindaja kohtuistungil avaldanud, et soovitakse esitada kahjunõue või taotleti istungiaegade muutmist muude kokkulepete saavutamiseks ning hilisemast kohtumaterjalist nähtuvalt oli arutamisel kahjunõude kõrval ka nn asendusmaa küsimus. Seega oli valitud käitumistaktika, see oli läbi arutatud esindaja ja kaebaja vahel. Selliseid avaldusi kohtule ei oleks kaebaja saanud teha, kui tema eesmärgiks oli üksnes maa tagastamine. Et hiljem muudeti kahjunõude ja maa asendamise soov ümber, ei tähenda kaebuse esitamiseks vajaliku informatsiooni puudumist. Kohus leiab, et kaebaja pidi aru saama ja ka sai aru, et on olemas teda puudutav haldusakt ning ta pidi otsustama, kas see rikub tema õigusi. A.Laansalu märkis sellel istungil, et ei olegi vaja iga ebaseaduslikku haldusakti/toimingut vaidlustada, mis üheselt kinnitab ka fakti, et ta sai aru, et kaebaja positsioonilt on olemas tema õigusi rikkuvad haldusaktid või toimingud, kuna ta nimetab neid seejuures nn ebaseaduslikeks haldustoiminguteks mis tuleb lugeda kehtetuteks kui kaebaja õigusi rikkuvad toimingud. Seda kohtu veendumust kinnitab istungi kokkuvõtvas osas esitatud A.Laansalu seisukoht, et haldustoimingu vaidlustamine ei ole ratsionaalne. Ilmselt selgitab seda valikut ikkagi mitte soov saada tagasi konkreetset maatükki, vaid soov jõuda kohtuvälistele kokkulepetele, kuna kaebaja oli taotlenud uut istungiaega põhjustel arutada läbi asendusmaa küsimus või siis kahjunõue ning hiljemalt juba oli esile toodud eksitavalt lootus, et alustatud menetlus viib sihile. Et kaebaja neid kohtuväliseid kokkuleppevõimalusi tegelikult ei soovinud kasutada või need ei olnud temale vastuvõetavad, ei õigusta hilisemalt haldusakti vaidlustamisele asumist. Kuna vaidlus käis selle üle, missugune haldusakt on maa erastamise aluseks, siis oli A.Laansalul võimalus esitada nõue lähtudes tegelikest asjaoludest, mis selgusid koheselt menetluse alguses. Kui kaebaja või tema esindaja enne tsiviilasja menetlust tõepoolest ehk ei saanud aru, missugused toimingud ja haldusaktid olid viinud maa erastamiseni R.K.le, siis 2001 aasta lõpuks olid need asjaolud teada ja kohus oli vormistanud ka määruse, mis tähendab, et kohus kontrollis määruse tegemise asjaolusid ja dokumente, millele ta oma määruses ka viitas. Kohtul ei ole kahtlusi, et kohtutoimikusse kantud andmed on valed ning Tartu MK on teinud kanded alusetult. Kui kohtuistungil oli selgelt esile toodud lisaks R.K. ja EV vahel sõlmitud lepingule ka selle aluseks olnud EEA käskkiri, väidab kaebaja esindaja, et ta jättis sellega tutvumata. Isegi kui esindaja niimoodi käitus, nõustub kohus menetlusosaliste seisukohaga, et see ei puutu 10 teistesse protsessiosalistesse ega õigusta esindaja käitumist. Kui kaebaja esindaja ei soovinud alusmaterjale endale protsessiosalistel kaasas olnud materjalide põhjal, ei esitanud ka eraldi nõuet alusmaterjali toimikusse lisamiseks või nõuet anda temale kätte konkreetne käskkiri, siis kohus nõustub menetlusosaliste seisukohaga, et see oli kaebaja esindaja valik. Isegi siis, kui esindaja jäi teistest menetlusosalistest erinevale seisukohale, oli tal võimalus ja kohustus teha kindlaks, kas EEA käskkiri rikub kaebaja õigusi või mitte. Puudub mõistlik selgitus, miks juhul, kui kaebaja esindaja nägi, et enamus protsessiosalisi oli avaldanud seisukohad vaidlusküsimuses, sh seisukoha, missugune akt on maa erastamise aluseks, jätab esindaja käskkirja välja nõudmata või selle sisuga tutvumata. Jääb selgusetuks, kuidas esindaja jõudis arvamusele, et käskkiri nr 375 ei saanud olla R.K.le maa erastamise aluseks, kui ta käskkirja sisu ei loe või ei tutvu sellega. Soov jõuda eduni muude menetluste ja tsiviilasjas toimuva menetluse läbi ei tähenda võimaluste puudumist esitada halduskaebus õigeaegselt. Kohus nõustub menetlusosalistega, et kui haldusakti adressaat seaduses ettenähtud tähtaja jooksul oma õiguste rikkumises selgusele ei jõua ning akti ei vaidlusta, on haldusakti vaidlustamine hiljem võimalik vaid siis, kui kohus kaebaja taotlusel ennistab mõjuvate põhjuste olemasolul kaebuse esitamise tähtaja. Kaebaja esindaja pidi sellega arvestama ning mitte lootma, et kohus igal juhul ennistab kaebuse tähtaja või loeb kaebuse tähtaegseks. Riigikohus oma arvukates lahendites ei ole kaebajat eksitanud, ka ei ole puudunud vastav õiguspraktika. Kuigi HMS nõuab haldusakti kätteandmist adressaadile, ei tähenda haldusaktist teadasaamine kitsalt selle üleandmist kinnitatud valguskoopiana, vaid peab ka silmas, et isegi juhtudel, mil haldusaktist puudutatud isik saab teada haldusakti sisust muul viisil, ning kui see on temale väljastamata, tuleb isikul ikkagi astuda samme, et haldusakt mõistliku aja kestel kätte saada ja vajadusel vaidlustada. Vaidlustamise vajaduse otsustab puudutatud isik ikkagi ise ja sellele ei saa keegi kaebajat sundida. Kohus ei nõustu seega kaebaja väitega, et ta ei teadnud midagi käskkirja sisust. Kohus leiab, et kaebaja esindaja ei pidanud istungil temale teatavakssaanud informatsiooni ebapiisavaks ning nii 12.01.02.a. kui ka kohtuistungil 07.05.02.a., oli ta käskkirjast piisavalt informeeritud ning esindaja otsustas, et ei ole ratsionaalne seda vaidlustada. See sisuline otsustus ja soov saavutada muid kokkuleppeid kinnitab, et esindaja ei soovinud käskkirja vaidlustada, kuna ta valis teistsuguse taktika. Seega hiljemalt 07.05.02.a. tuleb lugeda ajapiiriks, mil peale käskkirja olemasolust ja andmetest teadasaamisest 2001 a lõpust oli tal piisavalt aega, et välja nõuda käskkiri, kui ta soovis seda eraldi dokumendina oma kätte. Kas kaebaja esindaja luges seda istungil, piirdus selle tutvustamisega menetlusosaliste poolt istungil või tutvus sellega muul viisil, ei oma iseseisvat tähendust. Oluline on, et käskkirja olemasolu, selle andmed ja sisu olid kättesaadavaks tehtud hiljemalt märgitud istungi ajaks ning kaebaja ei astunud samme, et haldusakti välja nõuda, kui ta pidas seda vajalikuks. Kohtul puudub alus kahelda, et menetlusosalistel puudus istungilt see dokument, vastupidiselt ei oleks R.K. märkinud ära kassatsioonkaebuse vastuses, et dokumendid olid olemas ja neile toetuti, kui anti kohtule selgitusi. Menetlusosalised kinnitavad, et dokumendid olid nende esinemise aluseks ja istungil olemas. Kaebaja ei pidanud seda käskkirja mujalt otsima ja piisanuks selle nõudmisest, et ta oleks saanud omale ka kinnitatud valguskoopia või ärakirja, kui see oli temale oluline. Kaebaja esindaja selle dokumendi lülitamist kohtutoimikusse ei nõudnud, seega tuleb järeldada, et tal ei tekkinud kahtlusi istungi käigus, et dokument on olemas, see on seadusjõus ja vaidlustamata ning selle sisu pidi olema temale teada, kuna see avalikustati ja kaebaja esindaja esitas käskkirja kohta oma seisukoha ega taotlenud selle esitamist temale või toimikusse. See selgitab ka asjaolu, miks Tartu Maakohus ning Tartu Ringkonnakohus haldusakti eraldi lülitamist toimikusse ei pidanud vajalikuks. Tagantjärgi väita, et kohtud ei 11 ole dokumenti näinud, ei ole asjakohane. Kui kohtud oleksid sedavõrd palju eksinud, nagu märgib kaebaja esindaja ning kui Tartu Ringkonnakohtu otsus oleks ebaseaduslik, siis oleks Riigikohus kaebaja kassatsioonkaebuse võtnud menetlusse. Käesolevalt asja arutav kohus ei saa jätta arvestamata jõustunud lahendiga ning see on kohtu jaoks seaduslik, kuni seda ei muudeta. A.Laansalu märgib, et vajadus käskkirja vaidlustamiseks tekkis Tartu Ringkonnakohtu otsusest arvates, mis jõustus 24.10.03.a. Menetlusosalised sellega ei nõustu. Kohus jääb eelnevatele seisukohtadele ja märgib siinkohal, et Tartu RK ei määranud ega saa määrata ära kaebaja vajadusi. Kaebajat abistas advokaat, koos pidid nad veenduma, missugune haldusakt rikub nende õigusi ja puudutab kaebaja huve. Kaebaja ja tema esindaja otsustasid märksa varasemalt, et neil on teistsugune taktika ja kohus on sellel eelnevalt peatunud. Miski ei takistanud menetluse kestel ehk samal ajal tsiviilasjas toimuva menetlusega paralleelselt võtmast seisukohta, kas algatada vaidlus halduskohtus. Kui seda ei peetud vajalikuks, siis ei anna see alust väita, et halduskaebuse esitamise tingimused täitusid ringkonnakohtu otsuse jõustumisest. Kohus nõustub RM seisukohaga, et pealegi jõustus ringkonnakohtu otsus mitte 24.10.03.a ega ka mitte loakogu määruse tegemisest 22.10.03.a., vaid 30.06.03.a. Kassatsioonkaebuses kaebaja esindaja märgib, et ta polegi käskkirja nr 375 saanud, kuid jääb arusaamatuks, miks kaebaja esindaja seda ei küsinud ka märgitud ajal enda kätte menetlusosalistelt, kellel see oli olemas ning miks ta hakkas alles peale loakogu vastust otsima EEA õigusjärglast ning välja nõudma käskkirja, so 5 kuud hiljem. See viitab otseselt, et kaebaja muutis taktikat, kuid tegutses mitte järjepidevalt. Ainetu oli kurta kassatsioonkaebuses haldusakti puudumist ning samal ajal mitte astuda haldusakti saamiseks vajalikke samme. Kaebaja üheks väiteks kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel on märgitud, et arvestada tuleb kaebaja õiguste realiseerimise järjepidevust alates 1998.a. Kohus leiab, et sellise põhistusega arvestada käesoleval juhul ei saa, kuivõrd vastupidiselt kaotaksid tähenduse kaebetähtaja suhtes kehtivad normid ja Riigikohtu Halduskolleegiumi vastavad lahendid. Mitte igasugune suvaliselt valitud ajahetkel tegutsemine ei kinnita järjepidevat tegevust haldusakti vaidlustamiseks. Maa tagastamiseks tuli kaebajal astuda vajalikke samme ja kui selleks oli oluline algatada haldusõiguslik vaidlus, siis tulnuks see algatada, kuivõrd puudusud objektiivsed takistused kohtukaebuse esitamiseks halduskohtule. Kaebaja märgib, et puudus õiguspraktika, kuidas kõrvaldada ebaseaduslike erastamiste tagajärgi. Kohus märgituga ei nõustu, kuivõrd olid olemas riigikohtu juhised, kuidas käituda olukorras, kui mõistlikul inimesel peavad tekkima kahtlused, et haldusakt võib tema huve kahjustada. Kaebajal oli võimalus mitte jääda ootama kohtuasja tulemusi, asjad ei oleks selginenud ka niisama ja kaebaja ei saanud ka loota, et asjaolud seotult R.K. poolt maa ostumüügiga muutuvad, et siis hiljem kasutada oma kaebeõigust. Kaebaja ei saanud ka loota, et tema hagi ilmtingimata rahuldatakse olukorras, mil asjaolud seda ei võimalda. Asjaolud, mis jäid ebaselgeks, oli võimalik selgitada kas algatades haldusvaidluse või halduskohtumenetluse. Kaebuse esitamise tähtaja jooksul peab isik jõudma selgusele, kas akti või toiminguga rikutakse tema õigusi või piiratakse vabadusi. Kaebuse esitamise tähtaja jooksul peab isik jõudma selgusele, kas akti või toimingu vaidlustamine on tema õiguste kaitsmiseks vajalik või mitte. See tõlgendus aitab kaasa kaebeõiguse ja õiguskindluse printsiibi üheaegsele õiglasele realiseerimisele. Õiguskindluse tagamise motiivil ei tohi isikult, kellel temast sõltumatutel asjaoludel veel polnudki võimalik leida, et tema õigusi rikutakse, kaebeõigust ära võtta kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise põhjendusega ( vt Riigikohtu HK lahend 3-3-1-48-02). Kuid käesolevalt nähtub, et kaebajal ei olnud põhjust 12 arvata, et lõplik haldusakt on antud juhul välja andmata ja maa müümata. Kaebaja sai ka ru, et maa on müüdud ja selle tehingu aluseks olnud haldusakt on vaidlustamata. Kuigi kaebaja leiab, et Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-56-02 seisukohad põhiseaduslikku mõtte kohaselt on aegunud, leiab kohus et esindaja eksib. Riigikohus on järjepidevalt esile toonud põhimõtted ja printsiibid, mis selgitavad vajadust pidada kinni kaebetähtaegadest, kuna nõue tugineb põhiseaduslikele printsiipidele. Juba arvates 21.12.2000 a lahendist 3-3-1-52-00 rõhutab riigikohus, et kui haldusakti ei ole isikule teatavaks tehtud, kuid isikule on muul viisil üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt ning isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. 19.01.2001.a. lahendis 3-3-1-59-00 toob kohus esile, et mõjuvaks põhjuseks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamisel saavad olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistavad kaebuse õigeaegset esitamist. 25.01.01.a. määruses nr 3-3-1-58-00 märgitakse, et kohtuvälise lahendamise puhul tuleb uurida, kas tegemist on kohustusliku kohtueelse menetlusega, kui kohtusse pöördutakse hiljem. 20.02.2001.a. selgitab riigikohus lahendis nr 3-3-1-68-00, et kaebuse esitamise tähtajast kinnipidamist tuleb kontrollida. 19.06.2001.a. lahendis nr 3-3-1-38-01 selgitab kohus, et seadusandja on HKMS §-s 9 lg 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest, mitte aga selle õigusvastasusest teadasaamisest. Kohus selgitab mitmeid olulisi asjaolusid, mis tuleb tähtaja suhtes jälgimisele. 05.06.01.a. lahendis 3-3-1-3601 rõhutab Riigikohtu HK, et seadusandja eesmärgiks on tagada teiste protsessiosaliste kaitse hilinenud kaebuste läbivaatamise eest. 01.10.02.a. lahendis 3-3-1-57-02 toob kohus taas esile kaebetähtaja eesmärgi ja märgib, et kaebetähtaja eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust. 01.12.05.a. lahendis 3-3-1-67-05 rõhutab kohus, et juhul, kui haldusaktis ei ole vaidlustamisviidet, siis tuleb välja selgitada, millal pidi adressaat aru saama, et asjas on tehtud lõplik lahend. Seega tegeleb kohus ka sellises olukorras uurimisega, millal adressaat pidi aru saama lahendi olemasolust. 14.05.07.a. lahendis nr 3-3-1-18-07 märgitakse, et kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimine on oluline ka kohtu poolt tehtava lõpliku lahendi seisukohalt- näiteks tühistamiskaebuse puhul õiguskindluse seisukohalt jne. Kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimine on oluline halduskohtumenetluse põhimõte. Kaebetähtaja ennistamise põhimõtteid on puudutatud reas 2006 ja 2007.a. lahendites, näiteks 19.04.2006.a. nr 3-3-1-26-06; 30.10.2006.a. nr 3-3-1-70-06 või 09.05.2007.a. nr 3-3-1-23-
15. Seega olid ajal, mil kaebaja esindajal tuli otsustada, kas esitada halduskaebus või mitte, olemas Riigikohtu juhised HKMS kaebetähtaja rakendamiseks, mis üheselt ja selgelt nõudsid kaebetähtaegadest kinnipidamist, tähtaja kontrollimist ja millega tuli arvestada isikutel, kes soovivad esitada kohtukaebuse. Kohus viitas eelneva loeteluga, et puudub alus järelduseks, et menetlusosalise viidatud riigikohtu lahend oleks muutunud mitteõiguspäraseks ja on aegunud. Kui Riigikohus „taganeks“ selles ühes lahendis põhiseaduslikest printsiipidest ja väärtustest, nagu väidab kaebaja esindaja, siis ei oleks ju jätkivalt käesoleva ajani lahendeid, milles RK HK toob esile tähtaja küsimusi, sh seotult võimalike erinevate sündmuste ja olukordadega. Kaebetähtaja eesmärk- kaitsta õiguskindlust- on nende lahendite juhtmõtteks ning ei ole alust arvata, et selle printsiibi järgimine oleks aegunud ja et printsiip ise ei tuleneks Põhiseadusest. Kui järgitakse põhiseaduslikku printsiipi, siis ei saa kohtutele ette heita taganemist põhiseaduslikest printsiipidest. Arvestades kohtupraktikat leiab kohus, et kaebaja pidi arvestama kaebetähtaega, õiguskindluse printsiipi ning ei saanud loota, et igasugune järjepidev kaebuste esitamine tähendab õigustatult lootust kaebetähtaja ennistamisele. Antud juhul kaebaja hakkas aktiivselt 13 uuesti tegutsema haldusakti väljanõudmisega ajast, mil kaebetähtaeg oli ammu ületatud ning tähtaja ületamine pidi olema temale ka teada, kuna esindajaks oli advokaat. Kuigi kaebaja esindaja märgib, et tal tekkis põhjendatud huvi haldusakti vastu mitte varem, kui 25.10.03.a., ja ta siis hakkas otsima õigusjärglast, ei nähtu, miks kaebaja esindaja pidi hakkama otsima õigusjärglast, kui tsiviilasja menetluses oli kohtumääruses esile toodud EEA tegevuse lõpetamine ja seega kaebajale teada, kelle käes olid käskkiri ja lepingud. Olukorda reguleeris ka tsiviilkohtus tehtud määruses märgitud õigusakt, mille otsimine olemasolevatel andmetel ei saanud olla aega nõudev ja keerukas. Samas ei olegi lisatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks sellekohast tegevust ja annaks lähemat teavet, missugused objektiivsed takistused võisid tekkida. Kaebaja ei viita ühelegi kuupäevale, mil ta mingi nn otsimistoimingu teostas ja mis põhjendaks, et tekkisid takistused isegi koheselt peale kohtuotsuse jõustumist nõudmast haldusakti valguskoopiat maavalitsusest. Tartu kohtute menetluses nähtuvalt materjalist ei antud kaebajale eksitavaid lubadusi ega eksitavat informatsiooni, mis võinuks kaebajat veenda, et haldusmenetlus ei ole vajalik. Kohtud ei ole avaldanud seisukohta, et kaebaja ei pea eraldi vaidlustama EEA käskkirja või ostu-müügilepingut. Kuigi I astme otsus luges põhjendatuks Haaslava Vallavalitsuse korralduse vaidlustamise, oli nähtuvalt ülaltoodust otsuse tegemise ajaks kaebaja juba võtnud seisukoha, et käskkirja vaidlustamine ei ole vajalik. Kaebaja ei saanud käskkirjast teadasaamisest arvates jääda lootma, et I astme kohus teeb otsuse ja seejärel ta asub vaidlustama EEA käskkirja. Kaebaja oli teadlik, et ta ei ole käskkirja vaidlustanud ning seega ei ole käskkiri ühegi kohtuliku vaidluse objektiks. Vaidlustamata käskkiri ja ostu-müügileping ei oleks muutunud tühiseks nn automaatselt. Ka muud väited ei märgi, et kohus peaks oma seisukohti muutma. Kaebaja leiab, et „kaebus on enam kui tähtaegne“ ja Tallinna HK ekslikult nõuab tähtaja ennistamise taotluse esitamist. Kohus ei märkinud üheselt ära aega, mil kaebaja oleks pidanud kaebuse esitama, kuivõrd tähtaja ennistamise taotluse esitamise ettepanekuks oli piisav märkida, et kohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumise tunnustega ning miks kohus peab vajalikuks täiendavalt saada kaebaja seisukoht. Kaebaja huvides oli, et ta selgitaks kohtule teiste menetlusosaliste seiskohtade ekslikkust ja et ta ise annaks piisava informatsiooni kasvõi näiteks viidatud tsiviilasja menetluse kohta. Kuna kaebaja pidas kaebust tähtaegseks, siis kohus nõudis välja toimiku, kui oli saanud toimiku kohta andmeid ning kaebajalt vastupidist informatsiooni, kui seda esitasid teised menetlusosalised. Kohus jääb seisukohale, et kaebus on esitatud hilinemisega. Kaebuse esitajat ei ole eksitanud seejuures teised isikud, kohalik omavalitsus, kohtud. 3) Kaebaja tähtaja ennistamise taotluses märgitakse, et tuleb arvestada kahte põhjust: kaebaja õiguste realiseerimise järjepidevust alates 1988.a. ja ametivõimude ja R.K. käitumist. Kohus leiab, et kaebaja sai teada haldusakti, mida ta soovib vaidlustada, olemasolust 2001.a. lõpuks. Kohus leiab, et kaebaja oli teadlikult otsustanud haldusakti mitte vaidlustada 2002.a. maikuus, täpsemini 07.05.02.a. Kaebajal olid kõik võimalused märgitud ajaks välja nõuda temale vajalik haldusakt, kuid ta seda ei teinud. Kaebus on esitatud olulise tähtaja rikkumisega. Mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks peab esile tooma kaebaja. Kohus nõustub menetlusosalistega selles, et kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks puuduvad mõjuvad põhjused. 14 HKMS § 9 lg 1 kohaselt kaebuse haldusakti tühistamiseks võib halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Riigikohus on oma määruses haldusasjas nr 3-3-1-52-00; 3-3-1-60-01 ja näiteks 3-1-56-02 väljendanud HKMS § 9 lg 1 kohaldamisel korduvalt seisukohta, et isik, kellele ei ole haldusakti teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt ning kui isikul on alust arvata, et see akt võib rikkuda tema õigusi ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik ise mõistliku aja jooksul astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Kaebuse esitajal oli piisavalt aega, et välja nõuda 2001.a. lõpust teatavaks saanud haldusakt, mille sisust ta pidi olema teadlik hiljemalt 07.05.02.a. Tegelikult ei olegi kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimuses oluline see, kas haldusorgan oli enne vaidlustatud haldusakti andmist kohustatud kaebajat teavitama käimasolevast menetlusest. Kaebetähtaja kulgema hakkamise kindlaksmääramiseks tuleb võtta aluseks hetk, mil isikul on tema õigusi rikkuda võiva haldusakti olemasolu üheselt selgunud. Kohus leiab, et kaebajale oli 2001 aasta lõpuks teada, et EEA andis välja 23.09.1999.a. käskkirja nr 375, mis oli märgitud ostu-müügilepingu sõlmimise aluseks. Kaebaja asus välja selgitama, missugune haldusakt on maa erastamise aluseks, kuid ta leidis 07.05.02.a., et ei soovi haldusakti vaidlustada. Kaebajal oli võimalus kaaluda, kas haldusakt rikub tema õigusi, sh ka muudel põhjustel ning oli võimalus otsustada, kas selle vaidlustamine toob kaasa hiljem kahjulikke tagajärgi või mitte. Asjaolu, kas kaebaja kaalus valesti, ei anna põhjust kaebuse tähtaja ennistamiseks. Kaebusest ei selgu, kuidas kaebaja lootis hiljem kõrvaldada kahjulikud tagajärjed, kui ta mõistis ja möönis 07.05.02.a., et käskkiri on ebaseaduslik ning pidi aru saama, et maa tagastamist takistab maa müümine R.K.le. Seega leiab kohus, et haldusakti õigeaegne mittesaatmine kaebajale ei takistanud kohtusse varasemat pöördumist. Samuti leiab kohus, et mõistliku aja kestel ei pöördunud kaebaja kohtusse ka siis, kui ta otsustas, et Tartu Ringkonnakohtu juhist tuleks järgida. Sellest ajast hakata otsima haldusakti ning sedagi tehes peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist nii, et ta saab haldusakti kätte detsembris 2003, ei tõenda kohtule, et kaebaja tegutses koheselt peale Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumist. Kaebetähtaja jooksul ei pöördunud kaebaja käskkirja kättesaamiseks ühegi organi poole, vastupidist tõendit ei ole kaebaja esitanud. Kaebaja ei pöördunud ühegi organi poole kaebetähtaja jooksul ka aluseks võttes tema poolt soovitud väidetavat õiguste rikkumisest teadasaamise aega, so ringkonnakohtu otsuse jõustumise aega. Kaebus halduskohtule esitati alles 08.12.03.a. See on ebamõistlikult pikk aeg kohtu poolt märgitud õiguste rikkumise teadasaamise ajast, samuti ajast, mil väidetavalt kaebaja sai selgusele, et haldusakt tuleb vaidlustada halduskohtus. Kaebaja suutmatus jõuda selgusele, kas haldusakt rikub tema õigusi ei ole aga selleks aluseks, mis lubaks väita, et kaebaja ei saanud objektiivsetel põhjustel kohtukaebust tähtaegselt esitada. Kaebajal oli olemas advokaat, kes pidi aru saama ja ka sai, et haldusakt on õigusvastane. HKMS § 9 lg 1 sätestatud tähtaja kulgemine on seatud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest, mitte aga selle õigusvastasuse teadasaamisest. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset erialast abi ning otsustama ka akti vaidlustamise küsimuse. Kui puudutatud isik seaduses ettenähtud tähtaja jooksul oma õiguste rikkumises selgusele ei jõua ning akti ei vaidlusta, on haldusakti hilisem vaidlustamine võimalik vaid siis, kui kohus kaebaja taotlusel ennistab mõjuvate põhjuste olemasolul kaebuse esitamise tähtaja. Vastavalt HKMS §-le 12 lg. 3 rahuldab halduskohus taotluse tähtaja ennistamiseks, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Sellise määratlemata mõiste nagu "mõjuvad põhjused" sisustamisel peab kohus kaalutlusõigust kasutades hindama kaebaja poolt kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks toodud põhjendusi. Kohtupraktika kohaselt on mõjuvaks 15 põhjuseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel peetud üksnes objektiivseid asjaolusid, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
16. jaanuari
17. a. määrus haldusasjas nr. 3-3-1-58-00 ;
18. jaanuari
19. a. määrus haldusasjas nr. 3-3-1-59-00; 15.oktoobri 2002.a. määrus haldusasjas nr.3-3-1-48-
20. Käesolevas vaidluses on kohus nõustunud menetlusosalistega ja tuvastanud, et kaebajal ei ole niisuguseid objektiivseid asjaolusid esile toodud. Kohus nõustub seisukohtadega, et kohtusse pöördumise tähtaja ennistamise mõjuva põhjusena võib kõne alla tulla haldusakti andja tegevus, mille tõttu haldusakti adressaadil oli raske või võimatu mõista haldusakti sisu ja hinnata akti oma õigusi rikkuvaks. Isegi oletades, et kaebaja või tema esindaja ei olnud suutelised koheselt mõistma, et tekkinud olukorras võis kaebaja õigusi mõjutada EEA käskkiri või maa ostu-müügileping, puudus takistus kohtukaebuse esitamiseks peale asjaolude selginemist. Riigikohus on toonud näite, et näiteks juhtumil, kui akti pole adressaadile vajalikul määral või kohasel viisil teatavaks tehtud või kui akt pole piisavalt motiveeritud, et isegi sellisel juhul „ei ole õigustatav olukord, kus kaebaja ei ole teinud kõike temast olenevat, et saada selgust akti sisu osas ning välja selgitada selle õiguslik tähendus ja vaidlustamise vajalikkus, et pöörduda halduskohtusse tähtaegselt või et hilinemine kaebuse esitamisel oleks võimalikult väike“; pelgalt haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam haldusakti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Kaebaja ei teinud midagi, et hilinemisega pöördumine oleks võimalikult väike ning hiline asja kaalumine ei õigusta kaebuse esitamist alles 10.12.03.a. Puudusid objektiivsed takistused ja kaebuse sedavõrd suur hilinemisega esitamine tuleneb isiku tahtest, mitte aga isiku tahtest mitteolenevatest põhjustest. HKMS § 12 lg 3 kohaselt halduskohus kontrollib eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste menetlusosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Halduskohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Kui halduskohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja taotlust tähtaja ennistamiseks ei ole esitatud, samuti juhul, kui halduskohus jätab tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, lõpetab ta määrusega asja menetluse. Tähtaja ennistamise taotluse lahendamise ja menetluse lõpetamise määruse peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest. Kuna kaebaja siiski esitas tähtaja ennistamise taotluse ja kohus leiab, et kaebuse esitamise tähtaeg tuleb jätta ennistamata, siis lõpetab kohus määrusega asja menetluse. Sekretäril saata määrus menetlusosalistele posti teel. Karin Kalmiste kohtunik 16