KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 05. juuli 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-2323 Haldusasi I.P. kaebus Pühalepa Valla

) § 54 sisalduvat haldusakti motiveerimiskohustust planeeringu algatamise korralduse vastuvõtmisel, seega on nimetatud haldusakt vastuolus õiguspärase haldusakti tunnustega.

1. I.P. leiab, et Pühalepa Vallavolikogu on oma otsuse vastuvõtmisel rikkunud halduse läbipaistvuse põhimõtet ning efektiivse õiguskaitse põhimõtet. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 19.03.2002 otsusele nr 3-3-1-13-02, milles kolleegium leidis, et : „/../Koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise/.. /”Kaebaja leiab, et haldusorgani poolt vastuvõetud haldusakti põhjendus peab veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. I.P. on seisukohal, et õigusvastaselt on vähendatud kaebaja efektiivse õiguskaitse võimalusi, kuna otsusest ei nähtu Pühalepa Vallavolikogu kaalutlused haldusakti andmiseks. Kaebaja leiab, et Pühalepa Vallavolikogu 24.10.2006 toimunud istungi protokollist ja ka otsuse seletuskirjast ei nähtu, milliste kaalutluste alusel on otsus tehtud. Seega on kaebaja seisukohal, et kohalikul omavalitsusel puudus piisav informatsioon õiguspärase ja õiglase kaalutlusotsuse tegemiseks. Kaebaja leiab, et nii otsuses, kui ka protokollist ei nähtu ühtegi tõestust selle kohta, et haldusorgan oleks teostanud kaalutlusõigust detailplaneeringu kehtestamisel.
2. Kaebaja leiab, et vaidlustatud Pühalepa Vallavolikogu otsus nr 108 on nii faktiliselt kui ka õiguslikult motiveerimata. Kaebaja selgitab, et

§ 52lg 1 tulenevalt peab kirjalik haldusakt olema alati motiveeritud.

Põhiseaduse §15 tulenevalt tagab haldusakti motiveerimine 2

4. kaebeõiguse reaalse toimimise, antud nõuet on käesoleval juhul Pühalepa Vallavolikogu kaebaja arvates rikkunud. Kaebuse esitaja on seisukohal, et planeeringu kehtestamise otsus oleks pidanud olema nii õiguslikult kui ka faktiliselt motiveeritud ning seda sel määral, et kaeajal oleks olnud võimalik kontrollida, kas kehtestatud detailplaneering rikub kaebaja õigusi või mitte. Kaebaja hinnangul ei andnud Pühalepa Vallavolikogu ning vallavalitsus kogu detailplaneeringu menetlemise käigus kaebajale haldusakti andmise aluseks olevate asjaolude kohta piisavat teavet. Kaebaja on seisukohal, et Pühalepa Vallavalitsus, teades, e t planeeringuga on hõlmatud ka I.P. maa ostueesõigusega erastamise avalduses märgitud soovitav maa, ei ole kordagi põhjendanud detailplaneeringu vajadust ning lisaks on seoses sellega takerdunud ka maa erastamine. Planeerimisseaduse (PlanS) § 16 lg 1 alusel kaasatakse üldplaneeringu koostamisse lisaks planeeritava maa-ala kinnisasja omanikele ja elanikele ka teised huvitatud isikud. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ta kuulub PlanS §16 lg 1 nimetatud huvitatud isikute ringi ning Pühalepa Vallavolikogu oleks pidanud teda üldplaneeringu koostamisse kaasama. Lähtudes eeltoodust leiab kaebaja, et Pühalepa Vallavolikogu on juba üldplaneeringu menetlemisel oluliselt rikkunud nii PlanS kui ka

sätestatud huvitatud isikute kaasamise kohustust haldusmenetluses. Kaebaja leiab, et vastustaja seisukoht, et kaebuse esitaja ei ole esitanud avaliku väljapaneku käigus vastuväiteid ja ettepanekuid detailplaneeringu kohta on väär.

§49

lg 5 kohaselt on avatud menetluses huvitatud isikul õigus esitada oma ettepanekuid ka suuliselt. I.P. selgituste kohaselt käis ta 09.10.2006 vallamajas tutvumas detailplaneeringu avaliku väljapanekuga ning esitas vastuväiteid ning ettepanekuid detailplaneeringu suhtes. Antud asjaolu on kaebaja hinnangul vastustaja oma käesoleva haldusasja suhtes esitatud seletuses ka kinnitanud. Kaebaja kinnitusel esitas ta ühe vastuväitena, et hajaasustusega alal ei ole maareformiseadusest tulenevalt vajalik maa ostueesõigusega erastamiseks detailplaneeringu koostamine ning palus detailplaneeringut mitte kehtestada enne maa erastamise lõppemist. Kaebaja on seisukohal, et Pühalepa Vallavolikogu on oluliselt rikkunud avatud menetluse läbiviimise korda, s.h.

§49nõudeid, ning piiranud oluliselt isiku osalemist haldusmenetluses.

Kaebaja viitab käesolevas kaebuses 06.11.1996 määrusele nr 267 „ Maa ostueesõigusega erastamise kord“ punktile 19, mille kohaselt on kohalik omavalitsus kohustatud teostama kõik ostueesõigusega erastamise eeltoimingud 3 kuu jooksul. I.P. on seisukohal, et antud nõuet on vastustaja poolt rikutud, kuna tema poolt esitatud avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks pole

1. aasta jooksul leidnud lahendust. Kaebuse esitaja taotleb Pühalepa Vallavolikogu 24.10.2006 otsuse nr 108 „ Lautrikoha maaala detailplaneeringu kehtestamine“ tühistamist ning palub, et Pühalepa Vallavolikogu menetluskulud jääksid vastustaja enda kanda.
2. Vastustaja Pühalepa Vallavolikogu palub jätta kaebus rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt:
3. Vastustaja on seisukohal, et detailplaneeringu koostamise protsess oli Pühalepa valla poolt läbi viidud vastavuses planeerimisseaduse nõuetega ning kooskõlas Pühalepa Vallavolikogu 20.12.2005 otsusega nr 33 kehtestatud „Pühalepa valla osa Salinõmme- Sarve- HeltermaaVahtrepa- Hagaste üldplaneeringu Hagaste Heltermaa piirkonna üldplaneeringuga“. Vastustaja kinnitab, et Pühalepa valla osa Salinõmme- Sarve- Heltermaa- Hagaste üldplaneeringu Hagaste Heltermaa piirkonna üldplaneeringu koostamise protsess oli avalik ja kõigil oli võimalus selles osaleda, kuna kuulutus üldplaneeringu algatamise kohta ilmus 28.10.2003 maakondlikus lehes Hiiumaa ning avaliku väljapaneku kohta 04.02.2005 maakondlikus lehes Hiiu Leht. Vastustaja on seisukohal, et detailplaneeringu koostamise protsessi olid kaasatud 3
7. kõik asjast huvitatud isikud, neid teavitati piisavalt detailplaneeringu koostamise erinevates etappides ja neile on täies ulatuses antud võimalus planeeringu koostamise protsessis ettepanekute esitamiseks ning antud võimalus planeeringu koostamise protsessis ettepanekute ja vastuväidete esitamiseks. Vastustaja kinnitab, et detailplaneeringu kehtestamisel on arvesse võetud asjaolu, et detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal ei laekunud detailplaneeringu kohta ühtegi ettepanekut ja vastuväidet. Vastustaja selgituste kohaselt algatas Pühalepa Vallavalitsus 21.07.2006 korraldusega nr 411 detailplaneeringu koostamise Heltermaa külas Lautrikoha maa-alal, mis asub Heltermaa sadama lähinaabruses ja piirneb AS-ile Saarte Liinid kuuluva Heltermaa sadama kinnistuga. Vastustaja kinnitusel algatati detailplaneering tulenevalt paikkonna elanike tungivatest nõudmistest, kes olid oma huve kaitsnud ka valla osa antud paikkonna üldplaneeringu koostamisel ja kehtestamisel. Vastustaja selgituste kohaselt on detailplaneeringu eesmärgiks üldplaneeringu järgse lautrikoha maa-ala määratlemine, sellel ehitiste ja rajatiste paigutamine ning maastikulise omapära säilitamine. Pühalepa Vallavolikogu on seisukohal, et lautrikoha planeeringuala kattus kehtiva Heltermaa sadama maa-ala detailplaneeringus ( Dagopen OÜ Projektibüroo töö nr 98-37) kehtestatud paadisadama kohaga. Nimetatud detailplaneeringu algatamise ettepaneku tegijaks on vastustaja selgituste kohaselt AS Saarte Liinid ja juurdepääs Lautrikoha maa-alale tagatakse üle AS-ile Saarte Liinid kuuluva mereäärse naaberkinnistu. Antud asjaolust lähtuvalt tegi Pühalepa vald AS-iga Saarte Liinid koostööd detailplaneeringu koostamisel. Vastustaja selgitab, et Lautrikoha maa-ala planeeringuga muudetakse mereäärse rannamaa sihtotstarvet, antud ala planeeritakse muuta lautri ja väikeujuvvahedite randumismaaks, mis jääks katastriüksuse sihtotstarbena kasutusse üldmaana. Planeeritava maa sihtotstarve oli vastustaja selgituste kohaselt senini maatulundusmaa. Pühalepa Vallavolikogu selgitab, et planeeritava ala suurus on 4750 m2, mis paikneb Heltermaa sadamast põhja suunas ajalooliselt väljakujunenud kalapüügitraditsioonidega rannaalal ning asub jätkuvalt riigi omandis oleval maal. Vastustaja selgituste kohaselt on I.P. esitanud Pühalepa Vallavalitsusele 08.05.
8. avalduse talle kuuluva elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks, mis hõlmab ka Lautrikoha maa-ala ning F.P. on esitanud Pühalepa Vallavalitsusele 10.08.2005 avalduse talle kuuluvate hoonete (kordon-tuulekoda-tuulekoda, kuur ja kelder) juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ca 1,4 ha. Vastustaja selgitab, et I.P. ja F.P. esitasid Pühalepa Vallavalitsusele omavahelise kokkuleppe ostueesõigusega erastatavate maade piiride kulgemise kohta. Vastustaja selgitab, et Pühalepa Vallavalitsuse poolt 26.09.2005 esitatud piiride kulgemise ettepaneku alusel on F.P. sõlminud Matto Maakorralduse ja Kinnisvarabüroo OÜ-ga lepingu 06.09.2006 ostueesõigusega erastatava maaüksuse mõõdistamiseks. Vastustaja kinnitab, et teiste isikute taotlusi maa tagastamiseks ega erastamiseks Lautrikoha maa-alale ei ole Pühalepa Vallavalitsusele esitatud. Vastustaja selgituste kohaselt on Pühalepa Vallavolikogu 19.08.1997 otsusega nr 39 otsustatud taotleda munitsipaalomandisse
9. juuni seisuga Pühalepa Vallavalitsuse omandis olnud maa (sh Heltermaa kooli A-152 maa Heltermaa külas) ning Keskkonnaministeerium esitas 15.03.2006 taotluse Lautrikoha maa-ala (Väike-Heltermaa - taotlus nr AT0603130129) riigi omandisse jätmiseks vajadusega arvata see riigi maareservi. Vastustaja kinnitusel kaasas Pühalepa vald detailplaneeringu koostamisse planeeritava maa-alaga seotud kinnisasjade omanikud ja elanikud ning teised asjast huvitatud isikud (sh hr I.P. ja hr F.P.). Vastustaja on seisukohal, et planeeringu koostamise käigus jõuti kõiki kaasa löönud osapooli rahuldavale lahendusele ning detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal ei laekunud Pühalepa Vallavalitsusele ühtegi vastuväidet. Vastustaja selgituste kohaselt informeeris 24.07.2006 Pühalepa Vallavalitsus maavanemat detailplaneeringu algatamisest tähtkirjaga nr 1-28/846 ning Keskkonnaministeeriumi tähtkirjaga nr 1-28/
10. Vastustaja on seisukohal, et planeerimismenetlusse kaasati kõik asjast huvitatud isikud. Antud väite tõestuseks selgitab vastustaja, et detailplaneeringu algatamisest teavitati 4 24.07.2006 I.P.t Pühalepa Vallavalitsuse tähtkirjaga nr 1-28/848 ja F.P.i tähtkirjaga nr 128/849 ning AS-i Saarte Liinid tähtkirjaga nr 1-28/850, kui kehtiva detailplaneeringu (Dagopen OÜ Projektbüroo töö nr98-37) algatamise ettepaneku tegijat. Vastustaja selgitab, et 21.08.2006 saabus Pühalepa Vallavalitsusele I.P. poolt esitatud vaie, taotlusega tunnistada kehtetuks Pühalepa Vallavalitsuse 21.07.2006 vastuvõetud korraldus nr
11. Vastustaja selgitab, et Pühalepa Vallavalitsus jättis 28.08.2006 korraldusega nr 461 I.P. poolt esitatud vaide rahuldamata. Vastustaja selgituste kohaselt võttis Pühalepa Vallavalitsus 28.08.2006 vastu korralduse nr 463 „Pühalepa Vallavalitsuse 21.07.2006 korralduse nr 411 „Detailplaneeringu koostamise algatamine“ muutmine, millega täiendas 21.07.2006 korralduse nr 411 preambulat
12. Pühalepa Vallavolikogu selgituste kohaselt edastas I.P. 04.09.2006 Pühalepa Vallavalitsusele koostatud kirja pealkirjaga „Täiendav avaldus 21.08.2006 esitatud vaidele“, kus ta tutvustab Pühalepa Vallavalitsusele oma seisukohti mõningate seaduste tõlgendamisel. Vastustaja selgitab, et 24.08.2006 saabus Pühalepa Vallavalitsusele F.P.i poolt esitatud vaie taotlusega Pühalepa Vallavalitsuse 21.07.2006 korralduse nr 411 tühistamiseks. Pühalepa Vallavalitsus jättis 28.08.2006 korraldusega nr 462 F.P.i poolt esitatud vaide rahuldamata Vastustaja selgitab, et 02.10.2006 saabus Pühalepa Vallavalitsusele F.P.i poolt esitatud vaie taotlusega Pühalepa Vallavalitsuse 28.08.2006 korralduse nr 462 tühistamiseks. Vastustaja selgituste kohaselt määras Pühalepa Vallavalitsus oma 09.10.2006 kirjaga nr 1-18/1027 F.P.ile tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Vastustaja selgitab, et F. P. nimetatud kirjale ei vastanud ja pöördus 04.09.2006 avaldusega Maa-ameti poole Pühalepa vallas asuvate F.P.ile kuuluvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise toimingute õigusaktidele vastavuse kontrollimiseks. Tulenevalt F.P.i avaldusest saabus 26.10.2006 Pühalepa Vallavalitsusele Maa-ameti kiri nr 6.2-2/
13. Vastustaja selgitab, et Pühalepa Vallavalitsus informeeris tähtkirjadega Lautrikoha maa-ala detailplaneeringu koostamise algatamise korralduse 21.07.2006 nr 411 muutmisest. Pühalepa Vallavalitsuse 21.07.2006 korralduse nr 411 lisa nr 1 "Detailplaneeringu lähteseisukohad Pühalepa vald Heltermaa küla Lautrikoha maa-ala“, punktis 6 määrati planeeringu koostamisel nõutavad kooskõlastused - Hiiumaa Keskkonnateenistus, AS Eesti Energia, AS Saarte Liinid, mis on kajastatud Lautrikoha maa-ala detailplaneeringu kooskõlastuste lehel. Vastustaja selgitab, et täiendavalt teavitati detailplaneeringu vastuvõtmisest, avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu toimumise ajast I.P.t 21.09.2006 tähtkirjaga nr 1-28/
14. Vastustaja selgitab, et detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal viibis hr I.P. Pühalepa vallamajas, kus vallavalitsuse ametnike endi sõnul andsid vallavaranõunik Aine Lepna, maakorraldaja Mai Julgeja abivallavanem Eve Kustala ammendavad vastused ja selgitused kõikidele I.P. küsimustele. Vastustaja on seisukohal, et I.P. lahkus vallamajast eriarvamusteta detailplaneeringu koostamise kohta.Vastustaja kinnitab, et detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal (26.septembrist 2006 kuni l0.oktoobrini 2006) ei esitatud ühtegi vastuväidet. Pühalepa Vallavalitsuse 18.08.2006 korraldusega nr 470 oli välja kuulutatud detailplaneeringu avaliku arutelu toimumine. Vastustaja selgitab, et 17.
15. 2006 kell 11.14 saabus Pühalepa Vallavalitusele faksiga hr I.P. kiri pealkirjaga „Heltermaa küla Lautrikoha maa-ala detailplaneeringu avalik arutelu“, milles isik esitas veelkordselt oma seisukohti ja küsimusi teda huvitavate probleemide kohta. Pühalepa Vallavalitsus vastas nimetatud kirjale oma 17.11.2006 kirjaga nr 118/
17. Vastustaja selgitab, et tulenevalt PlanS § 23 lg 2 p 1 ei teostata detailplaneeringu üle järelevalvet, kuna Lautrikoha maa-ala detailplaneering on koostatud vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga ja avalikul väljapanekul ei esitatud ühtegi vastuväidet. Vastustaja kinnitusel informeeriti täiendavalt detailplaneeringu kehtestamisest I.P.t ja F.P.i 31.10.2006 tähtkirjadega nr 1-28/1079 ja nr 1-28/1080 Vastustaja on seisukohal, et Pühalepa Vallavolikogu 24.10.2006 otsus nr 108 „Lautrikoha maa-ala detailplaneeringu kehtestamine“ on planeerimisseadusest tulenevalt Lautrikoha maa-ala detailplaneeringu koostamise protsessi lõpetav 5 haldusakt, mille väljaandmine on igati ootuspärane kui koostamise protsess on algatatud, algatamise haldusakt kehtib, detailplaneeringu koostamise protsess on lõpule viidud vastavuses planeerimisseaduse nõuetele ja detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal ei ole esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid. Vastustaja on seisukohal, et maa-ala detailplaneerimine ei sega kaebaja maa ostueesõigusega erastamist. Vastustaja kinnitusel on kaebaja olnud kaasatud detailplaneeringu koostamise protsessi ja igas menetlusetapis on teda menetluslikest küsimustest informeeritud. Vastustaja on seisukohal, et maa-ala detailplaneering ainult määratleb täpsemalt üldplaneeringus kehtestatut ja ei sega maa ostueesõigusega erastamist.
18. Vastustaja palub jätta I.P. kaebus rahuldamata ning kohtukulud jätta kaebuse esitaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED
19. Kohtu hinnangul ei anna kaebuse esitaja toodud asjaolud ja väited alust kaebust rahuldada ja kohus põhjendab seda järgnevalt.
20. Kaebaja põhiväide seisneb selles, et tema hinnangul on detailplaneeringu kehtestamise otsus õigusvastane, kuna see on vastuolus haldusmenetluse seaduse §§-dega 54 ja
21. Kaebaja arvates ei sisalda haldusakt motiveeringut ja sellest ei nähtu kaalutlusõiguse teostamine.
22. Riigikohtu halduskolleegium on oma otsustes korduvalt selgitanud, et erilist tähtsust omab haldusakti motiveerimine kaalutlusõiguse alusel väljaantavate haldusaktide puhul. Samas on ta täpsustanud, et haldusakti motiveering võib tuleneda ka dokumentidest, mis on sellele lisatud ja kättesaadavad. Riigikohus on oma 17.05.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-16-05 leidnud punktis 17, et „…ulatuslikemate aktide, sh detailplaneeringute kehtestamise otsuste korral, on põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist ka otsuses endas. Samas ei too motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist.” Samas punktis on Riigikohus selgitanud, et „Käesoleval juhul on detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhjendused tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest.” Kohus leiab, et vastustaja ei ole oma 24.
23. 2006 otsuses nr 108 Lautrikoha maa-ala detailplaneeringu kehtestamine (tl.11) otseselt viidanud ühelegi lisatud dokumendile. Haldusmenetluse seadus § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda ainuüksi põhjusel, et see ei vasta vorminõuetele ja nimetatud rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus on seisukohal, et antud asja materjalidest nähtuvalt on vastavatele dokumentidele viidete lisamata jätmise näol tegu pigem vormilise kui sisulise veaga ja vastavatele dokumentidele viitamata jätmine detailplaneeringu kehtestamise otsuses ei ole mõjutanud asja otsustamist. Ilmselt ei pidanud vastustaja vajalikuks detailplaneeringu kehtestamise otsust eraldi motiveerida, sest avaliku väljapaneku käigus eelnevalt vastuvõetud planeeringule vastuväiteid ei esitatud ja kõik varasemad dokumendid olid vallavalitsuses saadaval. Kaebajale on nähtuvalt tema poolt kohtule esitatud materjalidest olnud kättesaadavad Lautrikoha detailplaneeringu seletuskiri (t.l.23-27) ja detailplaneeringu koostamise algatamise ja selle muutmise korraldus (tl. 7 ja 19) ja selle lähteseisukohad (tl. 54). Kohus leiab, et nendes on piisava selgusega toodud planeeringu eesmärgid ja motiivid. Samuti nähtub kaebusest, et kaebuse esitajale on olnud arusaadavad nii haldusakti eesmärk kui sisu. Kaebajal on olnud kaasatud detailplaneeringu menetlusse, ta on olnud teadlik erinevatest menetlusetappidest, talle on jagatud seletusi vastu võetud detailplaneeringu sisu kohta ja juhitud tähelepanu vastuväidete ja ettepanekute esitamise võimaluste kohta. Nähtuvalt asja materjalidest ei ole kaebaja esitanud detailplaneeringu avaliku väljapaneku käigus ei vastuväiteid ega ettepanekuid, mille tagasilükkamist või heakskiitmist oleks vastustajal tulnud eraldi põhjendada. Seetõttu leiab kohus, et kaebaja ei ole suutnud tõendada, et haldusakti õiguspärasuse eeldused on täitmata.
24. Kohus leiab, et seoses käesoleva kaebusega on asjakohatud ka kaebaja väited, et vastustaja ei ole põhjendanud avalikku huvi detailplaneeringu algatamiseks ja on seostanud avaliku huvi ainult 18 6 isiku avaldusega, kes taotlesid 26.01.2005 detailplaneeringu algatamist. Vastustaja on kaebuses ekslikult väitnud, et nimetatud isikute arv moodustab ainult 0,1 % valla elanike arvust

§ 49nõudeid ehk on ebaseaduslikult piiratud tema osalemist protsessis.

Kohus põhjendab oma järeldust järgnevalt. Haldusmenetluse seaduse § 49 näeb ette avatud menetluses ettepanekute ja vastuväidete esitamise korra. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et vaidlusaluse detailplaneeringu avalik arutelu oli välja kuulutatud ja toimus seaduses ettenähtud aja jooksul. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja külastas detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal vallavalitsust ja vestles kolme vallavalitsuse töötajaga. Toimunud kohtumise sisu seisukohalt langevad 15. juunil 2007 Kärdlas toimunud kohtuistungil I.P. ja kolme tunnistaja Mai Julge, Alne Lepna ja Eve Kustala seisukohad (tl. 192-194 ja 201-202) kokku selles, et üheks arutelu põhiküsimuseks oli detailplaneeringu ja maa ostueesõigusega erastamise otsuste seos ning võimalike krundipiiride määratlemine detailplaneeringus. Nii kaebaja kui tunnistaja kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ametnikud selgitasid kaebajale, et maa tagastamise otsust deailplaneering ei mõjuta. Põhiline erinevus kohtumisel toimunu tõlgendamisel seisneb selles, et kaebaja väitel esitas ta vastuväitena ja jäi kohtumise lõpus oma seisukoha juurde, et ei ole õige alustada detailplaneeringut enne erastamisotsuse tegemist ja määrata lautrikoha maa-ala avalikku kasutusse. Kaebaja tunnistab, et kohtumisel toimunu protokollimist ta eraldi ei nõudnud ja esitas hiljem 17.10.2006 oma täiendavad seisukohad avaliku väljapaneku arutelule faksiga (t.l. 94).

§ 49

lg 5 näeb ette avaliku väljapaneku ajal suuliselt esitatud arvamuste, ettepanekute ja vastuväidete protokollimise. Tuginedes kohtuistungil antud tunnistustele ja I.P. 17.10.2006 faksi eelkõige küsimustele põhinevale iseloomule ja punkti 3 sõnastusele, peab kohus usutavaks tunnistajate ütlusi selle kohta, et kohtumisel vastasid nad põhiliselt I.P. küsimustele ja selgitasid talle detailplaneeringuga seotud küsimusi ning et konkreetseid ettepanekuid detailplaneeringu kohta, mille fikseerimist seadus nõuab, I.P. ei teinud. Ka ei nõudnud kaebaja ise kohtus antud seletuse järgi toimunud kohtumise ja oma väidetavate vastuväidete või ettepanekute protokollimist. Vastuväidete sisu planeerimismenetluses täpsustab planeerimisseaduse § 20 lg 1, mis ütleb, et „Vastuväide on mingi planeeringulahenduse kohta mittenõustuva seisukoha esitamine või väide, et planeeringu menetlemisel ei ole täidetud seaduse nõuet”. Nähtuvalt kohtus antud tunnistajate ütlustest jäid nad pärast küsimustele vastamist veendumusele, et kaebaja jäi antud vastustega rahule ja konkreetseid fikseerimist vajavaid vastuväiteid tal detailplaneeringule ei olnud. Vastustaja on kaebaja 17.10.2006 faksi teel esitatud täiendavatele küsimustele oma 17.11.2006 kirjas ka vastanud (t.l. 98). Kohus peab ka usutavaks, et tunnistajad selgitasid kaebajale võimalust esitada oma võimalikud vastuväited, kui neid peaks olema, kirjalikult enne avaliku väljapaneku lõppu. Tulenevalt eelpooltoodust on kohus on seisukohal, et vastustaja ei ole rikkunud

§ 49nõudeid.

1. Kaebaja on esitanud kaebuse raames väite, et vastustaja on rikkunud maareformi- ja planeerimismenetluse vahekorda sisuliselt otsustades maareformi küsimusi detailplaneeringu menetluses. Planeeringumenetluse ja maareformi teostamise vahekorda on käsitlenud Riigikohus oma
2. juuni 2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-35-07 ja leidnud selle punktis 10: „ Detailplaneeringu eesmärgid on sä- 7 testatud PlanS § 9 lg-s 2 ja nende hulka ei kuulu maa tagastamise või tagastamata jätmise otsustamine. MaaRS § 6 lg-st 1 järeldub, et maa tagastamise otsustamisele eelnevalt võidakse küll läbi viia detailplaneerimine, mis puudutab ka maa-ala, mille tagastamist õigustatud subjekt taotleb. Samuti võimaldab maareformi seaduse regulatsioon, et seadusega kooskõlas toimuva planeerimismenetluse tulemusena tagastatakse maad tagastamisele kuuluvast väiksemas või suuremas ulatuses ning et maa tagastamine võib toimuda detailplaneeringu alusel. Seejuures ei toimu aga maa tagastamise või tagastamata jätmise otsustamine planeerimismenetluse käigus, vaid maa tagastamise menetluses vastavalt maareformi seadusele ja selle alusel antud aktidele ning planeerimismenetluses ei saa võtta seisukohta, millises ulatuses maa õigustatud subjektile tagastamata jääb.”
3. Käesoleva vaidluse aluseks oleva detailplaneeringu menetlemisel on vastustaja kaebuse esitajale korduvalt seletanud (t.l. 66, 192-194), et detailplaneeringu eesmärgiks ei ole temale maa erastamisega seotud küsimuste lahendamine, vaid maa kasutuskorra ja ehitusõiguse määramine ning kaebaja kinnistu tulevasi piire sellega ei määrata. Samuti ei nähtu detailplaneeringu menetlemisel koostatud dokumentidest ja selle lähteülesandest, et kohalik omavalitsus oleks detailplaneeringu eesmärgiks seadnud siduvalt otsustada kaebajale maade ostueesõigusega erastamise küsimuse.
4. Kaebaja on oma kaebuses mitmel korral avaldanud rahulolematust temale maa ostueesõigusega avalduse lahendamisega venitamise pärast. Samas ei ole ta esitanud vaatamata nimetatud protsessi venimisele kohtule ei eraldi kaebust ega asjaga seotud omaette nõuet käesolevas kaebuses. Seega loeb kohus need väited asjassepuutumatuteks. Samal põhjusel loeb kohus asjassepuutumatuteks kaebaja väited vaidlustatud detailplaneeringule aluseks olnud üldplaneeringu menetlusnormide väidetava rikkumise kohta.
5. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. I.P. menetluskulud jäävad ta enda kanda. Vastustaja on esitanud kohtule taotluse kohtukulude hüvitamiseks summas 20532 krooni, mis sisaldab õigusabi tasusid kokku 14 tunni ja 30 minuti eest. Kaebaja vaidles kohtuistungil kohtukulude väljamõistmisele vastu. Ta leidis, et need on ebaproportsionaalselt suured, ülepaisutatud ja vastustaja oleks pidanud suutma käesolevat asja oma igapäevase töö raames lahendada ning palub kohtukulud jätta valla kanda. Kohus on seisukohal, et käesolev vaidlus ei olnud keeruline, millele viitab muuhulgas asjaolu, et esialgu leidsid nii pooled kui kohus, et vaidluse saab lahendada kirjalikus menetluses. Alles kohtuotsuse kirjutamisel ilmnes, et täiendavalt on vaja üle kuulata 3 tunnistajat ja seetõttu korraldas kohus kohtuistungi. Kohtuistungil vastustaja esindaja praktiliselt ühtegi uut argumenti võrreldes eelnenud menetlusega ei esitanud. Kohus leiab, et vastustaja oleks pidanud enda esindamisega kohtuistungil ise hakkama saama. Seetõttu jätab kohus tuginedes muuhulgas väljakujunenud kohtupraktikale HKMS § 92 lg 10 alusel kaebajalt kohtukulud välja mõistmata.
6. Käesoleva otsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinn Ringkonnakohtule juhindudes HKMS §§ 31 ja 32 sätestatust 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Daimar Liiv Kohtunik 8