Obsah (12)

§ 364§ 80§ 7§ 6§ 619§ 367§ 76§ 100§ 101§ 142§ 145§ 65

Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-06-10151 Otsuse avalikult 02.07. 2007. a , kohtukantselei kaudu teatavakstegemise aeg ja koht Harju Maakohtu Kentmanni Epp Haabsaar kohtumaja kohtun

§ -st 367 (kohtuasi nr 3-21-1-07). Võlaõigusseaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 kohaselt enne

1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates
2. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama sätte lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne
3. juulit
4. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
5. juulit 2002, kohaldatakse seni kehtinud seadust. Seega lähtub kohus vaidluse lahendamisel alates
6. juulit
7. a kehtivatest seadustest.

§ 364

järgi läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. Vaidlusalune liiklusõnnetus leidis aset enne sõiduki tagastamist ning seega lasus liisingueseme kahjustamise risk kostjal. Kostja AK´i enda andmetel halvenes auto väärtus seoses 14.09.2004. a Mõisaküla Jäära teel toimunud avariiga, kus auto sai kahjustada. Järelikult toimus lepingueseme kahjustamine enne seda, kui sõiduk hagejale üle anti ning

§ 364kohaselt ajal, mil selle juhusliku kahjustamise riisiko lasus kostja AK´il.

Hagejal kui liikluskindlustuslepingu järgi soodustatud isikul oli

§ 80lg 2 kohaselt õigus, mitte kohustus hüvitust kindlusandjalt välja nõuda.

Oluline on, et kohtule esitatud tõenditest ei järeldu, et kostja AK oleks kindlustusjuhtumist hagejale kui soodustatud isikule teatanud. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kodulehekülg vaidlusalust kindlustusjuhtumit ei kajasta. Seega ei pidanud ega saanudki hageja soodustatud isikuna hüvitust kindlustajalt välja nõuda. Hagejal olid andmed üksnes kindlustusjuhtumi kohta, mis toimus liisinguesemega 01.07.2003. a (toim lk 70 ja 71). Seega üleeelmise kindlustusjuhtumi andmed. Vaidlusaluse liisingulepingu üldtingimuste p 9.5.2 järgi on rentnikule pandud lisaks lepingus sätestatule kõik kindlustustingimustes fikseeritud kindlustusvõtja ning hüvituse taotleja kohustused, s.h informeerimiskohustus ning täielik vastutus kindlustusvõtja ja kindlustatu ning nendega võrdsustatud isikute poolt nimetatud kohustuste ning kindlustustingimuste ja seadusega sätestatud ohutusnõuete täitmise eest, millega rendileandja vastutusest täielikult vabaneb. Üldtingimuste p 9.8.5 kohaselt pidi kostja liiklusõnnetuse korral ühe tööpäeva jooksul kirjalikult hagejat kahjujuhtumist kirjalikult teavitama, esitades blanketil andmed kindlustusjuhtumi asjaolude ning kahju ulatuse kohta. Seega olid kostja lepingujärgsed kohustused piisava selgusega kirjeldatud ning mõistlikult arusaadavad. Kindlustusjuhtumist teatamata jätmisega ei toiminud kostja AK ei heas ega ka mõistlikult.

§ 7

järgi loetakse võlasuhetes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.

§ 6

järgi peavad võlasuhte pooled teineteise suhtes käituma lähtudes hea usu põhimõttest. Hagiavalduse 21.07.

1. a esitatud täienduses võttis hageja omaks, et sõiduk toimetati XXX tema palvel. Järelduvalt TsMS 231 lg 3 järgi on omaksvõtt siduv ning selle võib tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Seega kohus jätab hageja hiljem esitatud ning vastupidised väited tähelepanuta ning arvab puksiiritasu kostja lepingujärgsest võlgnevusest maha. Muuhulgas kohus märgib, et AS 26.07.
2. a sõiduki ülevaatuse akti järgi oli üleandmise kohaks XXX (toim lk 69). Kindlustusmaksete võlgnevuse kindlaksmääramisel arvestab kohus Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi seisukohaga, mille järgi sõltuvalt kindlustusperioodi pikkusest oleks kostjal olnud õigus ka sellest võrdelisele mahaarvamisele aja eest, mille võrra auto kindlustus kestab edasi lepingu lõppemisele järgneval ajal. 19.03.
3. a kohtuistungil jõudsid pooled ühise omaksvõtuni, et kindlustusmaksed kuni lepingu ülesütlemiseni olid 650 krooni ning pärast seda 1300 krooni. Seega tuleb hageja poolt esitatud nõuet kostjate vastu eeltoodu alusel 1300 krooni võrra vähendada. Lähtuvalt 25.02.
4. a arvest nr XXX (toim lk 19) on hageja kasutanud liisingueseme realiseerimisel müügiteenust, kusjuures teenustasu suurus on 3 800 krooni. Asjaolu, et müügileping on hageja nimel sõlmitud, ei välista teenustasu maksmist. Kohus möönab, et auto müüdi edasi hageja, mitte müügikorraldaja AMJ Autoäri OÜ nimel.

692 lg 1 järgi tähendab komisjonileping tehingu tegemist komisjonäri, mitte komitendi (hageja) nimel. Seega on AMJ Autoäri OÜ ning hageja vaheline leping hinnatav

§ 619tähenduses käsundina.

Seega on müügiteenuse eest tasu maksmine õiguspärane ning teenuse kasutamine on liisingueseme realiseerimisel tavapärane. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on leidnud, et liisingueseme müügikulud on

§ 367

lg 4 tähenduses lisakulud, kuna need on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest (kohtuasi nr 3-2-1-112-06). Vaidlusalune tasu on järelikult viidatud lisakulu, kuuludes seega hüvitamisele. 07.02.

1. a sõlmitud müügilepingu järgi oli liisingueseme ostuhind 32 203.39 krooni (koos käibemaksuga 38 000 krooni.). Järelduvalt liikluskahju ajaloost, 29.07.
2. a maksmisotsusest (toim lk 70,71) ning kostja poolt esitatud andmetest on liisinguese korduvaid avariisid läbinud. Liisinguese on olnud müügis OÜ-s , kus seda müüa ei õnnestunud. Tõendeid, et liisingueseme väärtus oleks olnud ostuhinnast suurem, ei ole esitatud. Seega asub kohus seisukohale, et liisingueseme ostuhind on tema väärtusega identne, ning kohus võtab selle kohtuotsuse tegemisel aluseks. Lepingueseme ülevaatuse akt (toim lk 69) on koostatud alles 26.07.
3. a, s.o. pärast hagi esitamist ning selle tõenduslik väärtus on dokumendi koostamise ajalist nihet arvestades ebapiisav. Kohtule esitatud sõiduki fotode koopiad on ähmased ning liisingueseme võimalikud defektid ei ole nende järgi tuvastatavad. Ülejäänud dokumentaalseid tõendeid, mida kohus eraldi ei ole analüüsinud, hindab kohus kogumis usaldusväärseks ning faktilisi asjaolusid, mida vastaspool ei ole vaidlustanud, omaksvõetuks. Rendimaksete võlaperiood oli 01.07.
4. a kuni 30.10.
5. a, mis järeldub ka kostjale esitatud arvete nimekirjast (toim lk 18). Juulikuu liisingumaksete tasumise tähtaeg oli 30.07.
6. a . Arve, millega kostja AK väidetavalt juulikuu maksed tasus, kannab 22.07.
7. a kuupäeva. Kohtu hinnangul on järeldatav, et nimetatud maksedokumendi alusel tasus kostja juunikuu võlgnevuse, sest maksmine toimus enne juulikuu maksetähtaega. Seda enam, et 19.03.
8. a kohtuistungil võttis kostja liisingumaksete võlgnevuse omaks (toim lk 101). Eeltooduga on hageja poolt väidetav liisingumaksete võlgnevus tuvastatud. Võlaõigusseaduse (edaspidi

) § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Vastavalt

§ 76

lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda, nõuda kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles, alandada hinda, rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§

§ 367

lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud liisingumaksetega.

§ 367

lg 2 kohaselt lähtutakse kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Viidatud sätte lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (alates 27. detsembrist 2003 kehtiv redaktsioon). Eeltoodust järelduvalt kuulub hagi osaliselt rahuldamisele ning kostja AK´lt kui liisinguvõtjalt tuleb hageja kasuks = 58 074.83 krooni s.o, 60 200.83 – 2126 (826 + 1300 = 2126 ) = 58 074.83, välja mõista. Ülejäänud kostjate vastutus põhineb nendega sõlmitud käenduslepingutel (toim 25 ja 29). Käendusleping on kestvusleping, mistõttu kohaldab kohus viidatud võlasuhtele

§ 142

sätestatut.

§ 142

lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse eest.

§ 142

lg 4 kohaselt ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendajas vahelistest suhetest.

§ 145

lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 65

lg 1 järgi, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Vaidlusaluste käenduslepingute järgi tagasid käendajad hageja ning AK´i vahel sõlmitud lepingust tulenevate liisinguvõtja (rentniku) kohustuste kohase ja täieliku täitmise 12 332.75 Euro ja 75 sendi ulatuses. Nõutav võlgnevus jääb käenduslepingus märgitu piiresse, kuuludes seega väljamõistmisele. Kostja RR vastuväide, nagu ei oleks ta käenduslepingut allkirjastanud, jäi tõendamata. Vaatamata kohtu korduvatele ettepanekule nimetatud isik allkirja samasuse tuvastamiseks ekspertiisi ei soovinud. Seega tuleb 58 074.83 krooni kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista ning hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Viidatud sätte lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Hageja on korduvalt pakkunud kostjatele kohtuotsusega sarnast kompromissi, kuid kostjad ei nõustunud. Seega jätab kohus kõik menetluskulud solidaarvastutuse alusel kostjate kanda. Kohtunik Epp Haabsaar