2-06-5082/14

Tsiviilasi nr.2-06-5082 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Aare Kaldma Otsuse tegemise aeg ja koht 29.detsember 2006.a.; Valga kohtumaja Tsiviilasja number 2-06-5082 Tsiviilasi X (pankrotis) hagi XX vastu ostu-müügilepingu järgse võlgnevuse väljamõistmise nõudes. Hageja : X Hageja esindaja : pankrotihaldur O K Kostja : XX Kostja volitatud esindaja : adv. A V Kostja põhikirjajärgne esindaja : A N (juhatuse liige) Menetlusosalised ja nende esindajad RESOLUTSIOON Juhindudes TsÜS §5 ning VÕS §208 ning TsMS §162, §174, §230, §§434-§436, §442, §630 ja §632, kohus otsustas: Jätta rahuldamata X (pankrotis) (reg.koodxxxxxxxx) hagi XX (reg.kood xxxxxxxx) vastu ostu-müügilepingu järgse võlgnevuse, summas 58 395 krooni 22 senti, väljamõistmise nõudes täies ulatuses. Asja menetlemisega kaasnenud võimalikud menetluskulud jätta hageja kanda. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest (29.12.2006.a.). Selgitused Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. TsMS §174 lg.1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude kaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. ASJAOLUD Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt : omandas OÜ Y 03.03.2005.a. 75% X osakutest. 03.10.2005.a. toimunud osanike erakorralisel üldkoosolekul otsustati läbi viia erikontroll äriühingus. Erikontrolli tulemusi analüüsides ilmnes, et hageja endine juhatuse liige A N, olles samaaegselt kostja juhatuse liige ja ainuomanik, tekitas kostja majanduslikke huve eelistades ja hageja usaldust kuritarvitades hagejale majanduslikku kahju, realiseerides ja omandades kostja kaudu 9 100 kg. juustu väärtusega 536 900 krooni, jättes samal ajal kauba eest nõuetekohase arve ning muud vajalikud dokumendid vormistamata, vältides seeläbi ebaseaduslikult maksekohustuse tekkimist kostjale. Kuna samaaegselt eksisteeris raamatupidamislikult nõue ka kostjalt hagejale summas 478 504.78 krooni, teostas hageja nõuete suhtes tasaarvestuse. Seega palub hageja kostjalt välja mõista ostu-müügilepingu järgne võlgnevus summas 58 395.22 krooni ning menetluskuludena hagi esitamisel tasutud riigilõiv summas 3 250 krooni. Hageja esindaja palub hagi rahuldada. Samas möönab esindaja, et halduri valduses olevate hageja raamatupidamis- ja muude dokumentide alusel ei ole tuvastatav kohustuse tekkeaeg ja –alus, mistõttu esindajal puudub võimalus teostada tõendite õiguslikku analüüsi. Kostja seisukoht hageja nõude osas Kostja volitatud esindaja hagi ei tunnista. Esindaja märgib, et hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit kohustuse tekkealuse ega –ajaperioodi kohta. Kostja eitab hagejaga ostu-müügilepingust ja/või muust kohustusest tekkinud võlasuhte olemasolu. Esindaja märgib siinkohal, et poolte vahel eksisteerisid küll võlaõiguslikud suhted (hageja ostis kostjalt toorpiima ning kostja ostis hagejalt puhastusvahendeid jms. kaupa), kuid need tehingud kajastuvad äriühingute raamatupidamisdokumentides ega ole seotud hageja nõude aluseks oleva tehingu(te)ga. Esindaja kinnitab, et kostja ei ole hagejalt saanud arvet nr.xxxxxxxxxxx (väljastatud väidetavalt 28.11.2005.a.) ega pretensiooni-tasaarveldusavaldust (väljastatud väidetavalt 21.10.2005.a.); nende dokumentide olemasolust sai kostja teada alles kohtumenetluse käigus ning esindaja hinnangul on need dokumendid koostatud tagantjärele ja võltsituna. Esindaja on seisukohal, et hagejal puudus seaduslik alus tasaarvelduse teostamiseks, sest hagejal puudus nõue kostja vastu. Esindaja lisab, et kuna hageja oli kostjale võlgu (tarnitud toorpiima eest) ja oli asunud realiseerima kommertspandi eset, oli kostja sunnitud 01.03.2006.a. esitama kohtule avalduse hageja suhtes pankrotimenetluse algatamiseks; ilmselt tingis see asjaolu ka hageja poolt vastukäiguna hagi esitamise, vältimaks pankrotimenetluses kostja nõuete tunnustamise võimalikkust. Esindaja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja põhikirjajärgne esindaja hagi ei tunnista. Esindaja kinnitab, et ei tema isiklikult ega kostjast äriühing ei ole ostnud (saanud) hagejalt nõudeesemeks olevaid kaupu (juustu) ning kostjal puuduvad mingisugusedki võlakohustused hageja ees. Esindaja lisab, et äriühingute vahel toimus perioodiliselt saldode võrdlus, kuid sellist jääki ei kajastunud ei kostja raamatupidamisandmetes kui ka temale teadaolevalt nõuet hageja raamatupidamisandmetes. Esindaja täiendab, et hageja varade üleandmisel (äriühingu osakute müügi ajal) teostati muuhulgas ka laos oleva kauba inventuur ning varade üleandmise-vastuvõtmise aktis kinnitas hageja esindaja laoseisu vastavust raamatupidamisandmetele. Esindaja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega ning põhjalikult ja kogumis analüüsinud asja menetluses kogutud tõendeid, leiab, et hageja nõue põhjendamatu ja tõendamata ning hagi tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. Kohustuse tekkealus “Tsiviilseadustiku üldosa seaduse” (TsÜS) (RT 35/02-216) §5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja -kohustused seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekke, samuti õigusvastastest tegudest. Kuigi kohus on eelistungil selgitanud pooltele kohustuste tekkealuseid ja vaidlusalust õigussuhet reguleerivaid materiaalõigusnorme /tl.48/ ning korduvalt teinud hagejale ettepanekuid täpsustada pooltevahelise kohustuse tekkealust ja kohustusega hõlmatud isikute ringi, pole hageja soovinud muuta hagi alust või -eset ega menetlusosaliste ringi. Arvestades hageja nõuet ning tagamaks hagi piiride ületamise välistatus, lähtub kohus asja lahendamisel hageja poolt esitatud kohustuse tekkealusest s.o. ostumüügilepingul põhinevast õigussuhtest. Materiaalõiguslik regulatsioon “Võlaõigusseadus” (VÕS) (RT 81/02-336) §208 lg.1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Eeltoodud sätte sõnastusest ja õigusliku regulatsiooni eesmärgist tulenevalt on ostumüügilepingul põhineva kohustuse tekke eeldusteks muuhulgas kokkulepped müügiobjektiks oleva asja omaduste ja hinna osas ning müüja poolt asja omandi ülemineku tagamine ostjale. “Tsiviilkohtumenetluse seadustik” (TsMS) (RT 49/05-395) §230 lg.1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega pidanuks hageja tõendama, et poolte vahel olid sõlmitud kokkulepped müügiobjektiks oleva asja omaduste ja hinna osas ning hageja poolt oli müügiobjektiks olnud asi kostja omandisse üle antud. Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, mis veenvalt kinnitaks eelnimetatud tingimuste täidetust. Kohus ei loe ostu-müügilepingu sõlmitust tõendavaks usaldusväärseks tõendiks hageja poolt esitatud arvet nr.xxxxxxxxx; 28.11.2005.a. /tl.14/. Nimetatud arvest ei nähtu, millal on arvel näidatud kaup (9 100 kg. Hollandi kerajuustu väärtusega 536 900 krooni /koos käibemaksuga/) hageja poolt kostjale üle antud; arvel puudub kostja kinnitus arve kättesaamise ja sellega nõustumuse kohta. Selle dokumentaalse tõendi usaldusväärsust pärsib ka asjaolu, et arve on koostatud enam kui 8 kuud pärast OÜ XX poolt hageja osade omandamist. Kohus leiab, et tavapärases majandustoimes on mõistlik ja põhjendatud omandatava äriühingu majandusja raamatupidamisdokumentidega ning – tegeliku majandusliku olukorraga tutvumine enne äriühingu osade omandamist. Siit johtuvalt oleks pidanud hageja võimalik nõue kostja vastu olema tuvastatav juba hageja osade ostu-müügilepingu sõlmimisel; väidetava nõude oluliselt hilisem tuvastatus võimaldab kohtul eeldada, et hagejal puudusid tõsikindlad tõendid nõude tekkealuse ja –suuruse kohta. Kohtu sellekohase järeldusotsustuse õigsust veenab ka asjaolu, et (hageja poolt taotletud) tunnistaja R M (hageja juhatuse liige ja hageja osade omandamisprotsessi läbiviija) ütlustest /tl.126/ nähtuvana tuvastati juustu puudujääk (12 000 kg.) ja selle tekkeseos A.N’aga eeskätt lao- ja kontoritöötajate seletustest kogutud infokildude alusel; hageja nõue kostja vastu tulenes A.N’a kostja juhatuse liikmeks ja ainuomanikuks olekust. Kohus on seisukohal, et tsiviilõigusliku kohustuse – ostu-müügilepingu - tekkealuseks ei saa olla n.ö. „deduktiivsel meetodil“ tuvastatu alusel antud hageja subjektiivne hinnang, vaid kohustuse teke ja –olemasolu eeldab seaduses ettenähtud faktiliste asjaolude (lepingu olulised tunnused) esinemist. Hageja nimetatud faktiliste asjaolude olemasolu kohta kohtule tõendeid esitanud ei ole ega ole ka tõendanud kostja tsiviilvastutuse tekke eelduseks olevate koosseisuliste elementide (süü, õigusvastane käitumine, põhjuslik seos) esinemist; kostja on eitanud ostu-müügilepingust ja/või muust kohustusest tekkinud võlasuhte olemasolu poolte vahel. Samas on tunnistaja R.M kohtule kinnitanud, et varade ülevõtmisel vastas juustu laojäägi tegelik kogus raamatupidamisandmetele ja äriühingu (hageja) bilanss oli tasakaalus /tl.126/, mistõttu loeb kohus ümber lükatuks hageja väited nõude tekkevõimaluse kohta varasemate ostu-müügilepingute alusel. Hageja poolt oma nõude kinnitamiseks esitatud teise dokumentaalse tõendi – väljavõte hageja müügireskontrost /tl.120-122/ - tõendusvõimet loeb kohus sisutuks, sest nimetatud väljavõte ei kajasta väidetava lepingu sõlmimise tekkeperioodi (on esitatud seisuga 20.04.2006.a.) ega –kohustuse tekkealust kinnitavaid algdokumente. Eeltoodud tõendeid kogumis analüüsinuna ja hinnanuna asub kohus seisukohale, et pole tõendatud ostu-müügilepingust tekkinud kohustuse olemasolu poolte vahel ning seeläbi puudub hagejal võimalus kasutada seaduses (VÕS §101) ettenähtud õiguskaitseviise, mistõttu hagi tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. Menetluskulud TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb asja menetlemisega kaasnenud võimalikud menetluskulud jätta hageja kanda. A.Kaldma kohtunik 29.12.2006.a.