3-03-92 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 22.06.2007.a, Tallinn Haldusasja number 3-03-92 (endised nr 3-2019/2003 ja 3-48

) § 448 lõige 1, kuna kahju tekitanud haldusaktid võeti vastu Viimsi 11 Vallavalitsuse poolt enne 01.07.2002.a jõustunud VÕS-st ja 01.01.2002.a jõustunud RVastS-st. Ajavahemikul 1998.a kuni 2000.a reguleerisid kahju hüvitamist

vastavad sätted.

§ 448

lõike 1 kohaselt kuulub kodaniku isiksusele või varale tekitatud kahju täies ulatuses hüvitamisele kahju tekitanud isiku poolt.

§ 450

lõike 1 kohaselt hüvitatakse kahju, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklik või ühiskondlik organisatsioon, samuti ametiisik oma ametikohustuste täitmisel administratiivse haldamise alal, hüvitatakse üldistel alustel (§-d 448 ja 449). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Seega eeldab

§ 448

kohaldamine kahju tekitanud isiku süüd ning kohustusest vabanemiseks peab vastustaja tõendama oma süü puudumist. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma süü puudumise kohta kaebajatele kahju tekitamises õigusvastaste erastamiskorralduste vastuvõtmisega.

§-st 448 tuleneva kahju täieliku hüvitamise põhimõtte kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine võimalikult lähedale sellele olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui talle ei oleks kahju tekitatud. Sama põhimõte sisaldub RVastS § 8 lõikes 1, mille kohaselt tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. 14.4 Kaebajad on viidanud, et isikul on õigus taotleda ostueesõigusega erastamiseks üksnes seda maad, mis on tema kasutusse antud õiguspäraselt ja ulatuses, mis on fikseeritud temale maa kasutusse andmise otsuses. Vastustaja väidab, et vallavalitsusele teadaolevalt ei eksisteeri selliseid maa kasutusse andmise otsuseid, millest nähtuks, et maad anti kasutusse 1000 m² ulatuses. Kohus ei nõustu vastustajaga. Nimelt nähtub Viimsi Vallavalitsuse 15.07.1996.a õiendist nr 891 (V kd tl 187) ning Harjumaa Hooneregistritalituse 25.07.1996.a tõendist (V kd tl 188), et vastustaja on Harjumaa Hooneregistritalitusele esitamiseks andnud välja dokumendi, mille alusel on kantud Harjumaa Hooneregistrisse Aiandusühistu Mündi liikme kasutuses olev maa suurusega 1000 m

1. Seega on tõendatud, et Viimsi Vallavalitsus aktsepteeris krundiomaniku maakasutust 1000 m² ulatuses. Harjumaa Hooneregistritalituse 25.07.1996.a tõendist nähtub, et selle tõendi alusel hooneregistris omandi registreerimine annab omanikule õiguse taotleda maa ostueesõigusega erastamist. Toimiku materjalidest nähtuvalt saab maa erastajate seniseks maakasutuseks lugeda 1000 m² ja ühel juhul 900 m². 14.5 Ebaõige on vastustaja seisukoht, et Viimsi Vallavalitsuse 16.11.1999.a korralduse nr 1991 kohaselt on moodustatud krunt suurusega 2193 m2, mitte aga 3057 m
2. Viimsi Vallavalitsuse 12 02.11.1999.a korralduse nr 1991 alusel on maad erastatud 4475 m2 ja kaebuse kohaselt on ebaõigesti erastatud 3475 m
3. 16.11.1999.a on vastu võetud korraldused nr 2080, 2083, 2081, 2082 ja 2085, mitte aga korraldus nr 1991 nagu väidab vastustaja. Seega on vastustaja väide ekslik nii korralduse andmise kuupäeva kui ka erastatud maa suuruse osas. Samuti on Viimsi Vallavalitsuse 07.12.1999.a korraldusega nr 2224 Zzzzzz 9 erastatud maad 1947 m2, mitte aga 1404 m2, nagu väidab vastustaja. 14.6 Kohus leiab, et kaebuste esitajad on hüvitamisele kuuluva kahju määramisel õigesti lähtunud käesoleval ajal Aiandusühistu Mündi territooriumil asuva maa turuväärtusest. Kahju suurus tehakse kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja hindades (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.11.1994.a otsus asjas nr III-2/1-45/94). Kahju suuruse määramisel on kaebajad tuginenud AS Arco Vara Kinnisvarabüroo eksperthinnangule (V kd tl 18-44). Vastustaja leiab, et tagastamata maale ei oleks saanud moodustada elamukrunte. Samas pole vastustaja seadnud kahtluse alla AS Arco Vara Kinnisvarabüroo eksperthinnangus esitatud andmete õigsust. Vastustaja on kahjuhüvitiste arvestamise aluseks oleva eksperthinnanguga nõustunud (V kd tl 226). Vastustaja seisukoht, et erastatud krundid on vähemväärtuslikud, kuna nendele ei ole võimalik ehitisi püstitada, on ebaõige. Asjas puudub vaidlus, et kõik vaidlusalused maatükid asuvad endisel Xxxxxx kinnistul, mille suhtes on kaebajad tunnistatud maa tagastamise õigustatud subjektideks ja millel asuvad erastatud krundid. Seega tuleb tagastamata jäänud kinnistut vaadelda tervikuna, mistõttu puudub vajadus hinnata igat lahustükki eraldi. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et olukorras, kus näiteks tagastataval maatükil asub teisele isikule kuuluv elamu, tuleb tagastatava kinnistuna käsitleda kõiki endise kinnistu lahustükke koos, mitte eraldi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 11.09.1998.a määrus asjas nr 3-3-1-22-98 ja 30.10.2001.a otsus asjas nr 3-3-1-48-01). 14.7 Vastustaja leiab, et maa, mis kuulub ostueesõigusega erastamisele, ei kuulu tagastamisele ning teeb järelduse, et kui kaebajatel puudub maa reaalse tagastamise õigus, on neil õigus saada tagastamata maa eest kompensatsiooni, mida nad ka saavad ning kaebajatele ei saa tekkida varalist kahju maa mittetagastamise tõttu. Vastustaja leiab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvestada riigi poolt makstav kompensatsioon. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebajatel on õigus saada tagastamata jäänud maa osas kompensatsiooni. Samas ei välista nimetatud õigus kaebajate õigust nõuda vastustajalt neile 13 tekitatud kahju hüvitamist. Kahjuhüvitisest õigustatud subjektidele makstava kompensatsiooni maha arvestamine on põhimõtteliselt võimalik. Kohtupraktikas on tagastamata jääva maa eest õigustatud subjektidele väljamõistetavast turuväärtusest lähtuvast kahjuhüvitisest maha lahutatud neile selle maa eest määratud kompensatsioon (vt Riigikohtu 05.03.2007.a otsus asjas nr 3-3-1102-06). Käesolevas asjas pole aga kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et kaebajatele oleks neile tagastamata jääva maa eest kompensatsiooni üldse määratud. Seetõttu pole kohtul võimalik seda ka kaebajatele väljamõistetavast kahjuhüvitisest maha arvestada. 14.8 Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kaebajate nõuded Viimsi vallalt kaebajate kasuks Viimsi Vallavalitsuse 13.09.1999.a korraldusega nr 1829; 14.10.1998.a korraldusega 135; 26.10.1999.a korraldusega nr 1949; 26.10.1999.a korraldusega nr 1950; 26.10.1999.a korraldusega nr 1952; 26.10.1999.a korraldusega nr 1953; 26.10.1999.a korraldusega nr 1954; 26.10.1999.a korraldusega nr 1956; 26.10.1999.a korraldusega nr 1957; 26.10.1999.a korraldusega nr 1958; 16.11.1999.a korraldusega nr 2085; 02.11.1999.a korraldusega nr 1991; 16.11.1999.a korraldusega nr 2080; 16.11.1999.a korraldusega nr 2081; 16.11.1999.a korraldusega nr 2082; 16.11.1999.a korraldusega nr 2083; 23.11.1999.a korraldusega nr 2120; 23.11.1999.a korraldusega nr 2121; 30.11.1999.a korraldusega nr 2180; 30.11.1999.a korraldusega nr 2181; 30.11.1999.a korraldusega nr 2182; 07.12.1999.a korraldusega nr 2224 ja 03.10.2000.a korraldusega nr 1305 põhjustatud kahju kogusummas 21 818 544 krooni väljamõistmiseks on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Viimsi vallalt kuulub Viimsi Vallavalitsuse kaudu väljamõistmisele K. A. kasuks kahjuhüvitis 7 272 848 krooni, K.K.i kasuks kahjuhüvitis 7 272 848 krooni ja K.T. kasuks kahjuhüvitis 7 272 848 krooni.
4. Menetluskuludest. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kuna kohus rahuldab kaebused, siis jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebajad ei ole vastustajalt nende poolt käesolevas asjas kantud menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Indrek Paukštys Kohtunik 14 15