2-06-38925 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Eveli Vavrenjuk Otsuse tegemise aeg ja koht 13. juuni 2007 Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-0

) § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja väidab, et poolte vahel oli

1. septembrini töölepinguline suhe. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et ta oleks töötanud kostja juures pärast
2. augustit
3. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et alates
4. augustist töötas hageja kostja juhatuse liikme M.K. juures töövõtulepingu alusel, kuid hageja ei ole tõendanud väidet, et ta töötas samaaegselt ka töölepingu alusel. TLS § 7 p 11 järgi ei laiene töölepingu seadus tegutsemisele tööettevõtulepingu või muu tsiviilõigusliku lepingu alusel. Kostja on esitanud tõendamaks, et leping on lõpetatud
5. augustil 2006, hagejaga sõlmitud töölepingu, millele on märgitud töölepingu lõpetamine ning tunnistajate allkirjadega kinnitatud, et hageja keeldus lepingu lõpetamisele alla kirjutamast.

§ 272

lg 1 kohaselt on dokumentaalne tõend igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Sama paragrahvi lg 3 järgi esitatud dokumendi õigsust eeldatakse. Hageja väidab, et töölepingu lõpetamine on vormistatud hiljem tagantjärele, mitte

1. augustil 2006, kuid ta ei ole oma väidet millegagi tõendanud. Seega leiab kohus, et töösuhte lõppemine hageja ja kostja vahel
2. augustil 2006 on tõendatud.
3. Käesolevas kohtuasjas ei ole oluline, millisel alusel tööleping lõpetati. Hageja ei ole nõudnud töölepingu lõpetamise alusel muutmist, samuti ei ole ta esitanud muid nõudeid, mis tuleneksid töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest.
4. Hageja nõuab kostjalt täiendavat töötasu augustikuus ja septembrikuus töötatud aja eest. Kohus tuvastas eelnevalt, et
5. augustil 2006 tööleping lõpetati. On tõsi, et TLS § 28 lg 2 võimaldab lugeda isikut töötajaks ka siis, kui töölepingut pole kirjalikult vormistatud, kuid isik on faktiliselt töötanud. Sellisel juhul peab isik siiski tõendama, et ta töötas tegelikult väidetava tööandja juures, mida 3 hageja käesolevas kohtuasjas teinud ei ole. Seega puudub hagejal alus augusti- ja septembrikuu eest töötasu nõuda.
6. Et kostja ei ole hilinenud palga väljamaksmisega, siis ei saa hageja ka palgaseaduse (PalS) § 35 alusel viivist nõuda.
7. Hageja nõuab kostjalt puhkusehüvitist töötatud aja eest summas 3 500 krooni. On selge, et sellises ulatuses ta puhkusehüvitist nõuda ei saa, sest kohus on tuvastanud, et ta ei töötanud kostja juures mitte 10.07.2006—21.09.2006, vaid 10.07.2006—01.08.
8. Puhkuseseaduse (PuhkS) § 3 kohaselt antakse põhi- ja lisapuhkust /…/ tööaasta eest. Tööaasta on aeg, mis algab selle tööandja juures tööle asumise päevast ja kestab järgmise aasta sama päevani. /…/ Tööaastast lühema aja eest antakse puhkust võrdeliselt töötatud ajaga. PuhkS § 9 lg 1 järgi on põhipuhkuse kestus 28 kalendripäeva. PuhkS § 25 kohaselt on tööandja töölepingu lõppemise korral kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Vabariigi Valitsuse
9. augusti
10. a määruse nr 278 § 4 lg 1 sätestab, et töö- või teenistussuhte lõpetamisel kasutamata puhkuse eest rahalise hüvitise arvutamisel korrutatakse käesoleva määruse kohaselt arvutatud päevatasu puhkuse kalendripäevade (mille hulka ei arvata rahvuspüha ja riigipühi) arvuga. Lõige 2 alusel võetakse kasutamata puhkuse kindlakstegemisel iga töötatud kuu kohta 1/12 aasta puhkuse kestusest. Töötatud kuude arvutamisel jäetakse vähem kui 15 päeva võrra täiskuude arvu ületavad päevad välja, 15 ja enam päeva ümardatakse terveks kuuks. Määruse § 2 lg 1
11. lause sätestab, et kui töötaja ei ole tööandjaga töö- või teenistussuhtes olnud ühte tervet kalendrikuud, võetakse päevatasu arvutamisel aluseks palga kogusumma alates tööle asumise päevast kuni päevani, mil on vaja päevatasu arvutada. Määruse § 3 lg 1 kohaselt liidetakse päevatasu arvutamisel § 2 lõikes 1 või lõikes 2 nimetatud ajavahemiku palgasummad ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade (mille hulka ei arvata rahvuspüha ja riigipühi) arvuga, saades sel viisil ühe kalendripäeva keskmise päevatasu. Hageja töötas kostja juures 22 kalendripäeva, mille hulgas ei olnud riigipühi ja mis tuleb ümardada üheks kuuks. Seega jäi tal kasutamata 1/12 * 28 = 2 1/3 puhkusepäeva. Hageja kuupalgaks oli töölepingus kokku lepitud 15 000 krooni (bruto). Et
12. aasta juulikuus oli 21 tööpäeva, millest hageja töötas 10.—
13. juulil ehk 16 päeva, siis oli tema juulikuus teenitud palk 15 000 / 21 * 16 = ~11 429 krooni (bruto). Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määruse nr 278 alusel arvutatud brutopäevatasuks oli hagejal järelikult ~11 429 / 22 = ~520 krooni, mille alusel tuleks talle kasutamata jäänud 2 1/3 puhkusepäeva eest maksta hüvitist ~1 213 krooni (bruto).
14. Kostja on hagejale
15. augustil 2006 üle kandnud 9 080 krooni selgitusega „töötasu“ (tl 52). Kostja väitel on tegelikult tegemist lõpparvega, mis lihtsalt maksti välja 10päevase hilinemisega (tl 32). Kohus leiab, et selgitus, mis ülekandele on juurde märgitud, ei ole määrava tähtsusega hindamaks, kas tegemist on lihtsalt ühe kuupalga väljamaksmisega või lõpparvega. Et tuvastatud on töölepingu lõppemine
16. augustil 2006, siis on loogiline lugeda ülekannet lõpparve hilinenud väljamakseks. Arvestades maksuvaba miinimumi (2 000 krooni), tulumaksu (
17. aastal 23 %), töötuskindlustusmakset (0,6 %) ja kogumispensioni makset (2 %), on brutosumma, millest lähtudes 9 080 krooni välja maksti, ~11 494 krooni. Kostja väitel sisaldub lõpparves nii palk töötatud aja eest kui ka puhkusehüvitis (tl 10). Kohus arvutas eelnevalt välja, et hageja teenis juulikuuga ~11 429 krooni (bruto) ja puhkusehüvitist pidi ta saama ~1 213 krooni (bruto). Kokku pidi hageja brutopalk koos puhkusehüvitisega (bruto) olema ~12 642 krooni. Järelikult võlgneb kostja hagejale veel ~1 148 krooni (bruto). 4 Järelikult peab kostja maksma hagejale kasutamata puhkuse eest hüvitist lisaks 1 148 krooni (bruto).
18. Hageja soovib, et kostja maksaks talle hüvitist ka lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga ulatuses. TLS § 119 lg 2 kohaselt on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. PalS § 32 lg 1 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Et lõpparve hõlmab kõiki maksmisele kuuluvaid summasid, siis kuulub siia hulka ka puhkusehüvitis. Kostja ei ole hagejale kõiki neid summasid, st lõpparvet maksnud, seega peab kostja tasuma hagejale hüvitist lõpparve kinnipidamise eest 15 000 krooni (hageja ühe kuu keskmine palk).
19. Kohus rahuldab hagi osaliselt 1 148 + 15 000 = 16 148 krooni (bruto). ning kostja peab hagejale tasuma kokku MENETLUSKULUDE JAOTUS 10.

§ 162

lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. Kohus leiab, et käesolevas asjas on õiglane jagada kohtukulud poolte vahel võrdselt ja jätta kummagi poole kohtuvälised kulud tema enda kanda. Kohtunik 5