Obsah (5)

§ 414§ 410§ 409§ 173§ 162

2-07-1599 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juuni 2007. a Tartu, kirjalik menetlus Tsiviilasja n

§ 414

lg 1, lahendada asi sisuliselt hageja kohalviibimiseta, ning juhul, kui ka kostja ei ilmu kohtuistungile, lahendada asi lähtudes

§ 410

tagaseljaotsusega.

§ 409

kohaselt, kui hageja ei ilmu asja arutamiseks määratud kohtuistungile, võib kohus jätta hagi läbi vaatamata, teha hagi õigeksvõtule põhineva otsuse, kui kostja võtab hagi õigeks, lahendada asja sisuliselt või lükata asja arutamise edasi. Kohus arutas asja sisuliselt. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne

1. juulit 2002.a, kohaldatakse enne käesoleva seadust jõustumist kehtinud seadust. Hagimaterjalidest nähtub, et hageja ees tekkis kostjal võlgnevus alates jaanuarist 2001.a. Seega tuleb antud juhul kohaldada tsiviilasja lahendamisel tsiviilkoodeksit (TsK) ja tsiviilseadustik üldosa seaduse (TsÜS) redaktsiooni 01.01.2000 – 01.07.
2. TsÜS § 114 lg 2 kohaselt kohaldab kohus aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja möödumist (hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab hagi aegumise kohaldamist, jätab kohus hagi rahuldamata. Kostja on seisukohal, et hageja on hagi esitanud liiga hilja ning hagi võib olla aegunud. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 9 lg 1 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
3. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
4. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
5. juulit
6. VÕSRakS § 9 lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
7. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
8. juulist 2002.a. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) (redaktsioon 01.01.2000 – 01.07.2002) § 116 kohaselt aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. TsÜS § 113 lg 1 sätestab, et hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Tulenevalt VÕSRakS § 9 lg 2 tuleb antud juhul aegumisele kohaldada pärast
9. juulit 2002.a kehtinud seadust, kuna selle järgi on aegumistähtaeg lühem kui enne
10. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt ja aegumistähtaega arvestatakse alates
11. juulist 2002.a. 2 Kohus leiab, et TsÜS § 146 lg 4 sõnastus ei määratle tahtluse sisu tsiviilõigusliku nõude aegumise kontekstis. TsÜS-is sätestatud aegumise regulatsiooni eesmärk on käibekindluse ja õigusrahu tagamine ning nõude aegumine ei vabasta põhimõtteliselt võlgnikku kohustuse täitmisest, vaid seab nõude esitamisele ajalise piiri, millal riigi vahendusel nõude maksmapanemisele saab võlgnik aegumise vaide esitada. Kuna aegumise regulatsiooni eesmärgiks on ka võlausaldaja sundimine oma nõudeõigust mõistliku aja jooksul maksma panna, siis on põhjendatud aegumise puhul tahtluse kitsam sisustamine. TsK § 227 kohaselt isik, kes ei täitnud kohustist või täitis selle mitte nõuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult süü (tahtlus või ettevaatamatus) olemasolul, välja arvatud seaduse või lepinguga ettenähtud juhud. Kostja võib TsK § 227 järgi vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole lepingu rikkumises süüdi. Lepingu rikkuja tahtlust ei eeldata, st seda peab tõendama hageja (Riigikohtu
12. mai
13. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-63-04). Kohus leiab, et TsÜS § 146 lg 4 ei tulene tahtluse eeldust, seega peab hageja esitama faktilised asjaolud, millest tuleneb konkreetsel juhul rahalise kohustuse täitmata jätmisel võlgniku tahtlus. Kohtu arvates ei ole hageja kohustuse tahtlikku rikkumist kostja poolt tõendanud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks teatanud keeldumisest oma lepingujärgsete kohustuste täitmisest. Kohus leiab, et hagejal on olnud piisavalt aega viie aasta jooksul panna oma nõuded kostja vastu maksma kohtu teel, kui kohustust ei ole täidetud vabatahtlikult. Kui oma õigust mõjuva põhjuseta ei ole aegumistähtaja jooksul kasutatud, on see aluseks nõudeõiguse kaotamisele. Samuti kohus leiab, et hageja poolt viidatud asjaolu, et kostja ei ole teatanud oma elukoha muutusest, ei ole aluseks TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks, kuna see ei ole takistuseks hagejale kohtusse pöördumiseks kostja vastu. Pooled ei ole viidanud ega kohus tuvastanud aluseid, mis annaksid kohaldada nõude aegumisele katkemist või peatumist. Kohus on seisukohal, et antud asjas ei ole hageja poolt toodud asjaolud tõendamaks kostja tahtlust arvete tasumata jätmiseks, piisavad, et kohaldada TsÜS § 146 lg
14. Hageja on nõude aluse tõendamiseks esitanud 15.12.2000.a sõlmitud liitumislepingu nr 259422 ja 2 arvet: 31.12.2000.a summas 2409.65 krooni, mille tasumise tähtaeg on 20.01.2001.a; 31.01.2001.a summas 27.10 krooni, mille tasumise tähtaeg on 20.02.2001.a. Hageja on esitanud kohtusse hagi
15. jaanuaril 2007.a. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue 31.12.2000; 31.01.2001.a esitatud arvete alusel kokku summas 2436,75 krooni on aegunud, kuna aegumistähtaja kulgemine algab VÕSRakS § 9 lg 2 alusel 01.07.2002.a ja lõppes TsÜS § 146 lg 1 arvestades 01.07.2005.a. TsÜS § 117 (enne 01.07.2002.a kehtinud redaktsioon) kohaselt peanõude aegumisega aegub ka sellest tulenev kõrvalnõue, vaatamata sellele, et kõrvalnõude aegumistähtaeg ei ole möödunud. Seega kohaldub TsÜS § 117 alusel hageja viiviste nõudele samuti aegumine. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja hagi kostja vastu liitumislepingust nr 259422 tuleneva põhinõude summas 1 209,65 krooni ja viiviste nõudes summas 1 208,65 krooni, kokku 2 418,30 krooni nõudes. MENETLUSKULUDE JAOTUS

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 173

lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus on seisukohal, et kuna antud juhul jättis kohus hageja poolt esitatud hagi rahuldamata, siis on põhjendatud jätta menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Kohtunik 3