KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Mare Merimaa ja Rein Pokk Otsuse tegemise aeg ja koht 25.mai 2007.a, Tallinn Tsiviilasja n

§ 227teise lause järgi eeldati kohustist rikkunud isiku süüd.

Tsiviilõiguses eristatakse süü vormidena tahtlust ja hooletust. Hooletus tähendab käibes vajaliku hoole järgimata jätmist.

§ 227teise lause mõtte kohaselt eeldati üksnes kohustist rikkunud isiku hooletust.

Seega peab kostja kui kohustist rikkunud isik vastutusest vabanemiseks tõendama, et jäämasina hoidmise tingimused olid mõistlikult võttes piisavad selleks, et välistada jäämasina vargus. Tunnistaja L. M ja K. K ütluste kohaselt hoiti kostja V. Sooviku territooriumil jäämasinat betoonist laoruumis, millel aknad puuduvad ja on metallist uks. Uksel oli valvesüsteem, mis ühendatud elamus asuva lauatelefoniga. Territoorium, millel laoruum asub, on piiratud aiaga ja lukustatud väravaga. Väravat saab avada ainult erilise võtmega, võõras seda väravat avada ei saaks. Tunnistaja A. K ütluste kohaselt seisis jäämasin kostja V. Sooviku hoovis lukustatavas majandushoones ning tunnistaja nägi V. Soovikut seda käivitamas. Tunnistajate A. T ja A. K ütlustest järeldub, et jäämasin oli kostja valduses sellises tehnilises seisukorras, mis võimaldas vähemalt selle käivitamist. Antud asjas ei oma tähtsust kuidas hageja hoidis jäämasinat, vaid kuidas samasuguse asja omanik oleks mõistlikult võttes taganud sellise asja säilimist, arvestades muuhulgas asja väärtust. Heade hoiutingimuste olemasolu tõendamisest ei piisa selleks, et tõendada ka nende hoiutingimuste pidevat kasutamist pandieseme suhtes. Tunnistaja A. K ütluste kohaselt on kostja pandieset vähemalt korra hoiukohast teisaldanud ning hindamiseks Tallinnasse transportinud. Samuti võimaldas kostja V. Soovik vanametalli äravedamisega tegelevale tunnistajale K. K nimetatud ruumile juurdepääsu töövahendite hoidmiseks. Tunnistaja A. K kohtuistungil antud ütluste kohaselt hoidis ta paati V. Sooviku hoovis ja käis iga kord peale kalalt tulekut antud ruumis, kus jäämasinat hoiti, pesemas ning peale tema ka A. I. Kostja OÜ Linmark (likvideerimisel) sai jäämasina enda valdusesse

1. augustil 1999.a.
2. novembril 2000.a transportis kostja selle väärtuse hindamiseks Tallinnasse. Hageja asus jäämasinat tagasi taotlema, mille peale esitas kostja V. Soovik
3. detsembril 2000.a, ehk 4 päeva pärast kostja poolt avaldatud eeldatavat varguse toimepanemise aega, avalduse politseisse kaebusega, et jäämasin on temalt ajavahemikul
4. detsembrist 2000.a kuni
5. detsembrini 2000.a varastatud. Nimetatud asjaolude kindlakstegemiseks alustas Pärnu Politseiprefektuur kriminaalmenetluse, mis peatati
6. märtsil 2001.a kuni kuriteo toimepannud 4 isikute väljaselgitamiseni. Politseile avalduse esitamine ei tähenda veel varguse fakti tuvastamist. Sellist asjaolu on võimalik tõsikindlalt tuvastada ainult jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas. Tunnistajate poolt antud ütlused kinnitasid hoiutingimuste olemasolu kostja V. Sooviku eravalduses, kuid ei kinnitanud asjaolu, et kostja V. Soovik oleks jäämasina peale selle Tallinnasse hindamisele transportimist ka enda nimetatud hoiutingimustesse tagasi paigutanud ning et jäämasin oleks samade hoiutingimustega kaitstud olnud ka eeldatava varguse toimumise ajal. Kriminaalasja 00267003766 materjalidest ei nähtu kostjate poolt nimetatud valvesüsteemi olemasolu ruumil, kus jäämasinat hoiti ja väravaluku lõhkumine. V. Sooviku avaldusest politseile ja kriminaalasja materjalidest s.h. sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub ainult laoruumi ukseluku lahtimurdmine. Ka see, et V. Soovik ei teadnud täpset varguse toimepaneku kuupäeva, lükkab ümber tema väited sellest, et laoruum, kus pandieset hoiti, oli pidevalt valvatud. Seega on kostja pandiesemena tema valdusesse antud jäämasina hävinemises süüdi. Kostja poolt käibes vajaliku hoole järgimata jätmine väljendub juba selles, et ta ei teavitanud jäämasina väidetavast vargusest politseid kohe varguse avastamisel, vaid alles neli päeva hiljem, millal varguse asjaolude kindlakstegemiseks vajalike tõendusmaterjalide (sh. trassoloogiliste jälgede, mida peab paratamatult jätma 1-2 tonnise jäämasina teisaldamiseks vajalikud tõstuk ja veok detsembrikuisele maastikule) kogumine on oluliselt raskendatud. AÕS § 287 lõike 1 punkti 2 kohaselt oli kostja kohustatud pandieseme hävimise ohust ja seega ka hävimisest hagejat viivitamatult informeerima. Seega ei näidanud OÜ Linmark (likvideerimisel) hageja poolt tema valdusesse antud jäämasina säilimise tagamisel üles tsiviilkäibes vajalikku hoolt ning vastutab hagejale süüliselt kahju tekitamise eest. Kohustus, mille OÜ Linmark (likvideerimisel) juhatuse liige V. Soovik mittenõuetekohaselt täitis, on ÄS § 187 lõikes 2 (kuni
7. juulini 2002.a kehtinud redaktsioon) sätestatud juhatuse liikme kohustus käituda viisil, mis välistab äriühingu võlausaldajatele kahju tekitamise. See kohustus tähendab ka seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Antud juhul paigutas OÜ Linmark (likvideerimisel) juhatuse liige V. Soovik hagejalt pandiesemena saadud jäämasina hoiule enda isiklikku elamuvaldusesse. Seega võttis OÜ Linmark (likvideerimisel) juhatuse liige V. Soovik OÜ-lt Linmark (likvideerimisel) üle viimasele käsipandina üle antud jäämasina otsese valduse ja seeläbi ka juhusliku hävimise riisiko. Seega seadis ta ka OÜ Linmark (likvideerimisel) kohustuse täitmise hageja ees sõltuvusse enda isiklikust tegevusest, millega kaasnes OÜ-le Linmark (likvideerimisel) risk, et juhatuse liige V. Sooviku poolt enda valdusesse võetud OÜ Linmark (likvideerimisel) kasuks seatud pandieseme hävimisel V. Sooviku eravaldusest tekib hagejal nõudeõigus OÜ Linmark (likvideerimisel) vastu. Sellist V. Sooviku käitumist ei saa antud asjaoludel pidada OÜ Linmark (likvideerimisel) suhtes majanduslikult kõige otstarbekal viisil käitumiseks. OÜ-le Linmark (likvideerimisel) üle antud pandieseme V. Sooviku poolt enda isiklikku valdusesse võtmisega kaasnenud risk realiseerus pandieseme hävimisega, millega kaasnes pandisuhtes OÜ Linmark (likvideerimisel) võlausaldajaks olnud hagejale kahju tekitamine. Samuti V. Soovik OÜ Linmark juhatuse liikmena ei olnud teadlik jäämasina varguse täpsest kuupäevast ega teavitanud politseid koheselt jäämasina vargusest selle avastamisel, mida mõistlik inimene antud asjaoludel oleks teinud. Seega on V.Soovik rikkunud ÄS § 187 lõikes 2 tulenevat hoolsuskohustust. Hageja on esitanud tekitatud kahju suuruseks 300.000 krooni. Nimetatud summa on hageja hinnangul jäämasina soetamismaksumus, mis on fikseeritud
8. juuni 1994.a vara 5 üleandmisakti ja sellele lisatud vara loeteluga. Nimetatud vara üleandmisakti ja sellele lisatud vara loetelu näol on tegemist tervikvara koosseisu kuuluvate esemete bilansilise väärtusega. Nimetatud väärtus ei pruugi kokku langeda asja tegeliku turuväärtusega. Hageja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et nimetatud jäämasina turuväärtus oleks selle hävimise ajal olnud 300.000 krooni. Vaidlusaluse jäämasina valmistamisaasta oli 1990.a. Tunnistaja A. K ütluste kohaselt hindas ta külmutustehnika firma OÜ Talviteks esindajana kostjate tellimusel jäämasina väärtust. Arvestades seadme amortisatsiooni, sellel esinevaid defekte (freoonilekke esinemine ja vasakpoolse kompressoriagregaadi mittetöötamine) ning nõudlust selliste seadmete järele, hindas tunnistaja jäämasina väärtuseks
9. novembri 2000.a seisuga 25-30.000 krooni. Ka tunnistaja J. K kohtuistungil antud ütluste kohaselt rikkus vesi masina ära ja kogu aeg ei saanud sellel töötada ja masinaga oli probleeme. Jäämasina väärtuse summas kuni 30.000 krooni on mõlemad kostjad ka kohtule esitatud dokumentide kohaselt õigeks võtnud. Jäämasina selline väärtus on loogilises seoses ka hageja poolt avaldatud jäämasina soetamismaksumuse vähenemisega amortisatsiooni tulemusena selle soetamisest möödunud kümne aastase ajavahemiku jooksul.

§ 461

tulenevalt on kahju hüvitamise eesmärk asetada kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud. Kuivõrd asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, siis tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab muretseda endale asemele samasuguse asja. Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. Seega asetaks hagejale kahjuhüvitise summas 30.000 krooni väljamõistmine hageja olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud ning võimaldaks hagejal muretseda endale samasugune kümne aasta vanune jäämasin, arvestades selle suhtes hävinemise eelselt tunnistaja poolt tuvastatud defekte. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant OÜ Audru Kala palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt ja uue otsusega mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks 300.000 krooni. Kohtukulud jätta kostjate kanda. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kannatanu asetamine sellisesse olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud. Kuivõrd asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest saab ta muretseda omale samasuguse asja. Asja soetamise hinnana võidakse antud asjas käsitleda asja kohalikku keskmist turuhinda. Maakohus on leidnud, et on küllaldane hüvitada hagejale tekitatud kahju 10% asja väärtusest, kuivõrd tunnistaja A. K ütluste kohaselt oli jäämasina hind hindamise momendil avastatud defektide tõttu niivõrd drastiliselt langenud. Asja kaotsimineku puhul kohustist rikkunud isiku süül kahju suuruse hindamisel tuleb aluseks võtta mitte konkreetse kadumaläinud asja väärtus, vaid samaväärse asja omandamiseks vajalik rahaline hüvitis. Asja omandamise võimaldamine on aga võimalik üksnes sellise rahalise hüvitisega, mille eest on võimalik muretseda samaväärne asi. Ka tunnistaja A. K kinnitas, et samaväärse asja muretsemiseks on vajalik vähemalt 300.000 krooni. 6 Tunnistaja A. K poolt teostatud hindamise tulemus ei ole selge ning ei ole põhistatud. Tunnistaja ei ole kaasatud eksperdina, tal puudus hindamise ajal vajalik litsents esineda vastava ala spetsialistina. Oma seletuste kohaselt teostas ta hindamise välise vaatluse teel ega teinud kindlaks, millest võisid tema poolt märgatud defektid olla tingitud ning millisel viisil ja kui suurte kulutustega võiksid need olla likvideeritavad. Tunnistaja sõnul mõjutas temapoolset hinnangut ka asjaolu, et tegemist on spetsiifilise tootega, millele on raske ostjat leida. Jäämasina üleandmisel oli see töökorras ja kelle tegevuse tulemusena defektid tekkida võisid asja pandipidaja valduses oleku ajal, ei ole tuvastamist leidnud. Jäämasina turuhind moodustab vähemalt 300.000 krooni, valmistajatehase

1. augusti 2000.a õiendi kohaselt on samaväärse asja turuhinnaks vastavalt esitatud hinnapakkumisele 458.640 krooni. Hagi esitamisel juba arvestati asjaoluga, et tegemist ei olnud uue asjaga ning seega on nõuet 1/3 võrra ka vähendatud. Vastuapellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus OÜ Linmark (likvideerimisel) ja Väino Soovik paluvad tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi täies ulatuses rahuldamata, menetluskulud jätta OÜ Audru Kala kanda. OÜ Audru Kala ei ole esitanud asjas mingeid tõendeid selle kohta, et hagejale kuulunud üle 10 aasta vana, olulist remonti vajava, defektse ning töökõlbmatu jäämasinaga samasuguse jäämasina hind on minimaalselt 300.000 krooni. Hageja kinnitas
2. mai 2006.a kohtuistungil, et nad on esitanud uue masina hinna. Maakohus on õigesti hinnanud vaidlusaluse jäämasina tegeliku väärtuse maksimaalselt 30.000 kroonile. Jäämasin oli varem rikutud ning ei töötanud. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et V. Soovik rikkus süüliselt juhatuse liikme hoolsuskohustust, paigutades jäämasina hoiule isiklikku elamuvaldusse võttes üle käsipandina võetud jäämasina otsesesse valdusse ja seeläbi ka juhusliku hävimise riisiko. OÜ-l Linmark on sama aadress, mis V. Soovikul, keegi ei vaidlusta, et vargus toimus kostja valdusest. Jäämasina üleandmist OÜ Linmark poolt V. Soovikule ei ole toimunud. V. Soovikule ei saa olla etteheidetav, et ta ei teavitanud jäämasina vargusest politseid kohe. V. Soovik on korduvalt seletanud, et teatas vargusest kohe, kui oli Saaremaalt naastes avastanud vargusele viitavad jäljed. Tõendeid, mis V. Sooviku sellekohased ütlused ümber lükkaksid, ei ole esitatud. AÕS § 287 lõike 1 punktis 2 peetakse silmas asja hävimise ohtu. Jäämasin ei ole sattunud hävimise ohtu või hävinud, tegemist on vargusega OÜ Linmark otsese valduse rikkumise kuriteo läbi. Õigusriigis ei pea isik eeldama ja arvestama, et tema poolt tsiviilkäibes tavalise tarbeasja säilitamiseks mõistlikult valitud ja tavaliseks peetud turvaabinõud saavad igal juhul kuriteoga ületatud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu
3. novembri 2006.a otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Et kolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuse põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Apellatsioonkaebustes on apellant ja vastuapellandid korranud oma varem esitatud seisukohti, kaebused ei sisalda aga põhjendust, millest võiks järeldada, nagu põhineks esimese astme kohtu otsus õigusnormi rikkumisel või nagu tuleks apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu 7 otsusest erinev otsus (TsMS § 631 lg 1). Kaebustes ei sisaldu ka vaidluse lahendamiseks olulisi väiteid, millele maakohus oma otsuses juba ei oleks vastanud. Maakohus on kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis hinnanud ja õigesti leidnud, et hageja ja kostja OÜ Linmark (likvideerimisel) vahel tekkis pandilepingule iseloomulik suhe ning et jäämasin varastati kostja valduse ajal, rikkus viimane AÕS § 287 lõike 1 punktis 1 sätestatud kohustust panditud asja säilitama ja korras hoidma.

§ 227teise lause järgi eeldati kohustist rikkunud isiku süüd.

Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selles, et OÜ Linmark (likvideerimisel) ei näidanud hageja poolt tema valdusse antud jäämasina säilimise tagamisel üles tsiviilkäibes vajalikku hoolt ning vastutab seetõttu hagejale süüliselt tekitatud kahju eest. Vaidlust ei ole selles, et jäämasin läks kaotsi OÜ Linmark (likvideerimisel) juhatuse liikme Väino Sooviku isikliku elamuvalduse kõrvalhoonest, kuhu oli sissepääs kõrvalistel isikutel. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli kõrvalhoone valveta, ukse sulgemiseks kasutati algset riivi ripplukuga. Vastupidiselt vastuapellantide väitele, nõustub kolleegium maakohtuga selles, et jäämasina paigutamisega isiklikku elamuvaldusesse võttis Väino Soovik OÜ Linmark juhatuse liikmena endale vastutuse jäämasina säilimise eest, seades OÜ Linmark kohustuse täitmise hageja ees sõltuvuse enda isiklikust tegevusest, millega kaasnes OÜ-le Linmark risk, et enda valdusse võetud OÜ Linmark kasuks seatud pandieseme hävimisel tema eravaldusest tekib hagejal nõudeõigus OÜ Linmark vastu. Seoses jäämasina vargusega isiklikust elamuvaldusest rikkus Väino Soovik enne 1.07.2002.a kehtinud Äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 tulenevat kohustust käituda viisil, mis välistab äriühingu poolt võlausaldajatele kahju tekitamise. Et Väino Soovik võttis üle OÜ-le Linmark käsipandina üle antud jäämasina otsese valduse, tõendab kolleegiumi arvates ka asjaolu, et tema transportis 20.novembril 2000.a jäämasina selle väärtuse kindlakstegemiseks Tallinnasse. Õige on maakohtu järeldus, et pandieseme hävimisega realiseerus risk, millega kaasnes hagejale kahju tekitamine. Väino Soovik kolleegiumi arvates oma süü puudumist hoolsuskohustuse rikkumises tõendanud ei ole. Maakohtu otsuse kohaselt ei nähtu kohtule esitatud tõenditest (kriminaalasja nr 00267003766 materjalidest), et ruumil, kus jäämasinat hoiti, oli valvesüsteem ja et väravalukk oleks olnud lõhutud. Hoiumeetmete kohta on Väino Soovik menetluse ajal andnud erinevaid ütlusi. Tulenevalt ÄS § 187 lõikest 2 vastutab juhatuse liige äriühingu võlausaldajatele kahju tekitamise eest äriühinguga solidaarselt. Jäämasin hävines hageja jaoks eeldatavalt 13.12.2000.a ja 14.12.2000.a vahel. Hageja OÜ Audru Kala vaidlustas kohtuotsuse osas, millega mõisteti kostjatelt välja hageja kasuks 30 000 krooni tekitatud kahju hüvitamiseks, kostjad OÜ Linmark ja Väino Soovik leiavad, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud. Kuivõrd asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, siis tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab muretseda endale asemele samasuguse asja. Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega kostjate kohustuste rikkumisega hagejale tekitatud kahju hüvitamise suuruse määramise osas. Põhjendatud ei ole hageja väide, et samaväärse jäämasina muretsemiseks vajalik summa oleks vähemalt 300 000 krooni. Jäämasina bilansiline väärtus 1994.a selle soetamise ajal ei saa langeda kokku asja tegeliku turuväärtusega hävimise ajal, 1990.a valmistatud jäämasina väärtus on amortisatsiooni tagajärjel langenud, mida on möönnud ka hageja ise. Hageja on kinnitanud, et ta on esitanud 8 uue masina hinna (I kd tl 386). Kostjate poolt apellatsioonimenetluses esitatud firma Arctictal 28.08.2006.a hinnapakkumise järgi on 1995.a toodetud sama tüüpi töökorras ja kontrollitud jäämasina maksumuseks 28 000 krooni, mis on ligilähedane tunnistaja A. K poolt 20.11.2000.a koostatud hindamisaktile jäämasina (25 000 - 30 000 krooni) müügihinna kohta (I kd tl 51). Et tekitatud kahju suuruse hindamisel tuleb võtta aluseks jäämasina väidetav väärtus vahetult enne selle kaotsiminekut, puudub alus kahelda tunnistaja A.K hindamise tulemuses, samas puudub tõendite puudumisel võimalus võrrelda ja hinnata, kas jäämasinal vaatluse ajal esinenud defektid võisid tingida selle väärtuse vähenemise 25 000 - 30 000 kroonini. Kolleegium nõustub maakohtu otsusega selles, et kostjatelt kohtuotsusega väljamõistetud 30 000 krooni eest on hagejal soovi korral reaalselt võimalik muretseda endale samasugune kümne aasta vanune jäämasin. Seega ei anna apellatsioonkaebustes toodud väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Et apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. Mare Merimaa Rein Pokk Urmas Reinola