KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht
- juuni 2007, Tallinn Haldusasja number Haldusasi 3-05-838 Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27.09.2006 otsus Menetluse kohtus Roland Amose apellatsioonkaebus alus Roland Amose kaebus Harku Vallavolikogu 01.09.2005 otsuse nr 88 tühistamiseks ringkonna- Asja läbivaatamise kuupäev 22.05.2007 Menetlusosalised Kaebaja Roland Amos Vastustaja Harku Vallavolikogu Kolmas isik SRV Harku Maja OÜ RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Halduskohtu 27.09.2006 otsus haldusasjas nr 3-05-838 muutmata ja Roland Amose apellatsioonkaebus rahuldamata. Mõista Roland Amoselt Harku valla kasuks 3 000 (kolm tuhat) kr ja kolmanda isiku SRV Harku Maja OÜ kasuks 11 151 (üksteist tuhat ükssada viiskümmend üks) kr apellatsiooniastme menetluskuluna. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harku Vallavolikogu kehtestas 01.09.2005 otsusega nr 88 Harkujärve külas X maaüksuse detailplaneeringu vastavalt AS EA Reng tööle nr 350-
- PlanS § 26 lg 1 järgi esitatud kaebuses palus R. Amos otsus nr 88 tühistada. Kaebuse põhjendused on järgmised: Harkujärve küla asub hajaasustusalal; vaidlusaluse haldusaktiga soovitakse moodustada uut tiheasustusala – detailplaneering näeb ette 3-05-838 hoonete ehitamise lähemale kui 200 m Harku järve kaldast; looduskaitseseaduse (LKS) § 41 lg 1 järgi on uue tiheasustusala moodustamine ranna või kalda piiranguvööndis keelatud, ning lg 2 järgi on ka olemasoleva tiheasustusala laiendamine lubatud vaid kehtestatud üldplaneeringu alusel; detailplaneering on vastuolus valla uue, 23.08.2001 otsusega nr 76 algatatud (vastu võetud, kuid veel kehtestamata) üldplaneeringuga; 26.03.1996 kehtestatud ja käesoleval ajal kehtiv Harku valla üldplaneering on seadusevastane, kuna sellel puudub maavanema heakskiit. Vastustaja ning menetlusse kolmanda isikuna kaasatud SRV Harku Maja OÜ vaidlesid kaebusele vastu. Tallinna Halduskohus jättis 27.09.2006 otsusega R. Amose kaebuse rahuldamata ning mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulu 3000 kr. HMS § 60 lg 1 kohaselt saab õiguslikke tagajärgi luua ja täitmiseks kohustuslik olla vaid kehtiv haldusakt. Vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel ei saa tugineda Harku valla uuele, kehtestamata üldplaneeringule. Harku Vallavolikogu 26.03.1996 otsusega nr 21 kehtestatud Harku valla üldplaneeringu kehtivuse osas ei ole tähtsust asjaolul, et maavanem tegi 12.10.1998 kirjaga volikogule ettepaneku viia kehtestatud üldplaneering seadusega kooskõlla ning et maavanema nõutud muudatusi pole üldplaneeringusse sisse viidud. Sellel ajal kehtinud PES § 26 lg-st 2 tulenevalt oleks maavanem pidanud pöörduma kohtusse planeeringu vaidlustamiseks, mida ta teinud pole. Hoolimata maavanema poolt augustis 2006 järelevalvemenetluse algatamisest volikogu 26.03.1996 otsuse nr 21 üle, kehtib selle otsusega kinnitatud Harku valla üldplaneering, kuni volikogu pole seda kehtetuks tunnistanud või kohus tühistanud. Kuni üldplaneering kehtib, tuleb sellest juhinduda. Kehtivast valla üldplaneeringust ja Harkujärve küla tsoneerimise skeemist nähtub, et kogu Harkujärve küla on tihehoonestusala. Samale järeldusele jõudis maavanem vaidlusaluse detailplaneeringu järelevalve tulemusena (04.07.2005 kiri). Tallinna Ringkonnakohus on kahel korral teinud kindlaks, et terve Harkujärve küla asub tiheasustusalas (12.02.2001 otsus nr II-3/20/2001 ja 13.03.2003 otsus nr 2-3/117/03), ning R. Amos tolleaegse kaebajate esindajana on kohtu seisukohtadest teadlik. Eeltoodu alusel pole õige kaebaja väide, mille kohaselt vaidlusaluse planeeringuga moodustatakse Harkujärve läänekaldale uus tiheasustusala või laiendatakse seadusevastaselt olemasolevat. Kuna uut tiheasustusala ei moodustata, ei kuulu kohaldamisele LKS § 41 lg-st 1 tulenev keeld moodustada tiheasustusala kalda piiranguvööndis. Kehtivatest õigusaktidest ei tulene keeldu ehitada elamuid Harku järvest 70 m kaugusele. Kehtiva üldplaneeringu kohaselt on Harku järve kalda ulatuseks 200 m, detailplaneeringuga on ettenähtud 100 m laiune kalda piiranguvöönd, mis on kooskõlas LKS § 37 punktiga 2, mille kohaselt on üle 10 ha (Harku järve pindala on üle 10 ha) suurusel järvel ranna ja kalda piiranguvööndi laius 100 m. Vastustaja selgituste kohaselt detailplaneeringus kalda piiranguvööndi muutmine ongi üldplaneeringu muutmise ettepanek, mille eesmärgiks on viia Harku järve kalda piiranguvööndi laius vastavusse seadusega. Põhjendatud ei ole kaebaja kohtuistungil esitatud väide, et detailplaneeringu kehtestamisel on jäänud pealiskaudseks keskkonna-alane teemakäsitlus ja ei ole toimunud keskkonnamõjude hindamist. Detailplaneeringu on kooskõlastanud Tallinna Tervisekaitsetalituse Harjumaa osakond ja Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus. Viimase esitatud märkusega on detailplaneeringu kehtestamisel arvestatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 2
(5)3-05-838 Kohtuotsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kaebaja R. Amos, leides, et esimese astme kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, eksis tõendite hindamisel ja rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
- aastal kehtestatud Harku valla üldplaneeringust on tõepoolest näha, justkui oleks terve Harkujärve küla tiheasustusala. Tegelikkuses on aga Harkujärve küla asustatud hajaasustuse põhimõttel ning tegemist on külaga tavatähenduses. Kogu küla ei saa juba oma mõistest tulenevalt olla tervikuna tiheasustusala, sest siis oleks tegemist linna või aleviga. Seega on
- aasta kehtestatud Harku valla üldplaneering vastuolus seadusega (LKS § 38 lg 1 p 3, PlanS § 3 lg 2, mis annavad tiheasustusala mõiste) ja tegelikkusega. Tiheasustusala piire ei saa määrata apelleeritud kohtuotsuses viidatud ringkonnakohtu otsustega, nende kohtuotsuste näol on tegemist HKMS § 17 lg 1 mõistes harilike dokumentaalsete tõenditega ja nendes tuvastatu on vastuolus kehtivate seaduste ja tegelikkusega. Rikkudes TsMS § 442 lg 8 nõudeid jättis halduskohus põhjendamatult tähelepanuta kaebaja esitatud tõendi – väljavõtte vastustaja 21.04.2005 istungi protokollist, kust nähtub selgelt, et seoses kõnealuse detailplaneeringuga peab vastustaja vajalikuks olemasolevat tiheasustusala küla piires laiendada. Valla 1996.a üldplaneeringu kehtivus on formaalne, kuna sellel puudub maavanema heakskiit. Viidatud üldplaneering küll kehtib, kuid on õigusvastane; vastustaja kui kohalik omavalitsusüksus on kohustatud järgima seaduslikkuse põhimõtet. Harku Vallavalitsuse 14.12.2004 korraldusega nr 1333 kinnitati detailplaneeringu lähteülesanne ja nähti ette juhinduda selle menetlemisel
- aastal vastu võetud valla uuest üldplaneeringust. Eeltoodu alusel ei ole õige esimese astme kohtu seisukoht, nagu ei oleks saanud vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamisel valla uuest üldplaneeringust juhinduda. Kohus põhjendamatult keeldus asja juurde võtmast vaidlusalusele alale aastatel 1989 ja 1991 kehtestatud ühepereelamute grupi generaalplaane, mille järgi ei ole Harkujärve küla tervikuna tiheasustusala. Järgides planeeringute järjepidevuse põhimõtet, tuleks uurida, kuidas muutus generaalplaanidele hinnangu andmisel 1996.a. üldplaneeringuga kogu küla tiheasustusalaks. Apellandi mureks on Harku järve veerežiimi säilimine tervikuna. Ilma täiemahulise keskkonnamõju hindamiseta ei ole võimalik järve veerežiimi muutuste kohta adekvaatset hinnangut anda. Kohus leidis, et järve- ega pinnavee režiimi elamuehitus ei kahjusta, kuid taolist seisukohta saab väljendada ainult täiemahulise keskkonnamõju hindamise tulemusena. Kohtu järeldus, et asjas on toimunud keskkonnamõju hindamine, pole õige. Harku järve kalda ja veekogu enda kahjustamine puudutab suurt osa Eesti elanikkonnast, kuna tegu on pealinna lähipuhkealaga, mida on planeeritud tulevikus laiendada, mitte aga vähendada, nagu vaidlusalune detailplaneering ette näeb. Kohtuotsus pole õige ka osas, milles mõisteti kaebajalt vastustaja kasuks välja 3 000 kr menetluskulu. Tegemist on õigusabikuluga, mille hüvitamise kohustust ei peaks kaebajale panema. Vaidlus puudutab vallasekretärile tuttavat planeerimisvaldkonda ja on oma olemuselt piisavalt lihtne. Välise õigusabi järele puudus vajadus ja kui vald seda siiski otsustas kasutada, siis peab ta seda tegema oma kulul. Harku Vallavolikogu ning kolmas isik SRV Harku Maja OÜ vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid selle rahuldamata jätta ja mõista kaebajalt välja apellatsioonimenetluse õigusabikulud. Vastuväidete kohaselt on detailplaneeringu kooskõlastamise protsessis võimalikke mõjusid keskkonnale hinnanud ja uurinud Tallinna Tervisekaitsetalituse Harjumaa osakond ja Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus; läbi on viidud ekspertiis, milles on leitud, et detailplaneeringujärgsete elamute ehitamine ei kahjusta Harku järve põhja- ja pinnavee režiimi. Detailplaneeringu avalikustamise käigus lahendati kõigi teiste avalikkuse 3
(5)3-05-838 esindajate poolt tõstatud probleemid, apellant ainsana pole kehtestatud planeeringuga nõus. Kaebaja on osalenud erinevate kaebajate esindajana mitmetes Harku valla vastu esitatud kaebuste alusel algatatud analoogilistes kohtuasjades, milles tehtud lahendites leiti, et valla üldplaneering kehtib ja Harkujärve küla näol on tegemist tiheasustusalaga. Apellandi väited, et mullatööd kahjustavad järve veerežiimi, on tema oletus, mida ei kinnita ükski asjas kogutud tõend. Kohtuotsus on õige ka menetluskulude jagamist puudutavas osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Halduskohtu otsus on õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks ja esimese astme kohtuotsuse muutmiseks alust. Vaidlus puudutab Harku vallas Harkujärve külas X maaüksuse detailplaneeringu kehtestamise otsuse nr 88, mida kaebaja on vaidlustanud mitte subjektiivsete õiguste riivest lähtuvalt, vaid igaühe kaebeõigust ette nägeva PlanS § 26 lg 1 alusel, õiguspärasust. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu seisukohaga ja põhjendustega selle kohta, et vallavolikogu 26.03.1996 otsusega nr 21 kehtestatud Harku valla üldplaneeringu I etapp on kehtiv ning et kõnealuse planeeringu ala näol on juba tegemist tiheasustusalaga. Nimetatud seisukohale on ringkonnakohus asunud ka 12.02.2001 otsuses nr II-3/20/2001 ja 13.03.2003 otsuses nr 2-3/118/03. Kaebus ja apellatsioonkaebus ei sisalda ning ka ringkonnakohtu istungil ei esitatud selliseid põhjendusi või asjaolusid, mis annaks ringkonnakohtule alust oma varasemaid seisukohti ümber hinnata ning käesolevas asjas teistsugusele seisukohale asuda. Asjaolu, et volikogu 21.04.2005 istungi protokollis nr 4 on märgitud, et planeeritav ala asub osaliselt hajaasustusalal, üldplaneeringus märgitut ümber ei lükka. 1996.a. üldplaneeringust ning Harkujärve küla tsoneerimise skeemist ja leppemärkidest selle juurde nähtub üheselt, et kogu Harkujärve küla on tihehoonestusala. Üldplaneering kujutab endast haldusakti, mille vaidlustamine huvitatud isikute poolt toimub seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kaebaja seda teinud pole. Kuna kõnealune üldplaneering ei ole käesoleva vaidluse esemeks, on ekslik apellandi seisukoht, et kohus peaks uurima, mis põhjendustel otsustati aastal 1996 üldplaneeringu kehtestamisel lugeda kogu Harkujärve küla detailplaneeringut vajavaks tihehoonestusalaks. Vaidlust ei ole selle üle, et aastal 2001 algatati Harku valla uus üldplaneering, millest juhindumise kohustus kirjutati sisse ka vaidlusaluse detailplaneeringu lähteülesandesse. Vaidlust ei ole aga ka selle üle, et valla uus üldplaneering jäi kehtestamata. Vastupidiselt apellandile on ringkonnakohus seisukohal, et kehtestamata üldplaneeringu lahendustest lähtumist ja juhindumist ei saa nõuda ja seda ka detailplaneeringu lähteülesandele tuginedes. Ka ei pea kehtestatud detailplaneering vastama täpselt planeeringu lähtetingimustele, mis näib apellandi ekslik arvamus olevat. Detailplaneeringu materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks planeeringu avalikul väljapanekul esitanud vastuväiteid planeeringulahendusele põhjendusega, et planeeringu realiseerimisega võivad kaasneda kahjulikud tagajärjed Harku järve veerežiimile ja et kavandatud uue elamurajooni rajamine eeldanuks täiemahulist keskkonnamõju hindamist; sellekohased väited esitati kohtumenetluses. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kõnealuse planeeringu raames iseseisev keskkonnamõju hindamise menetlus kohustuslik. Oluline on, kas vastustaja oli kogunud piisavalt informatsiooni selleks, et järeldada – detailplaneeringu elluviimisega keskkonnale negatiivseid mõjusid ei kaasne. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa planeeringu materjalide põhjal väita, et vastustaja oleks keskkonnaalaseid mõjutusi ebapiisavalt uurinud ja hinnanud. Detailplaneering on kooskõlastatud tervisekaitsetalitusega ning keskkonnateenistusega, mõjutusi niiskusrežiimile ja Harku järve vee kvaliteedile käsitletakse AS Entec ekspertarvamuses, milles ei tuvastatud planeeringulahenduse realiseerimisega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi põhja- ja pinnavee režiimile ega Harku järve veekvaliteedile. 4
(5)3-05-838 Põhjendatud pole apellandi väide, et menetluskulude jagamisel rikkus kohus HKMS § 92 lg 10. Kuna kohus jättis kaebuse rahuldamata, oli vastustajal HKMS § 92 lg 1 alusel õigus taotleda asjas kantud menetluskulude hüvitamist. HKMS § 92 lg 10 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Õige on apellandi väide, et menetluskulude väljamõistmine haldusorgani kasuks on piiratud mitmete tingimustega, kuid kohus ei leia, et käesoleval juhul olid õigusabikulu kaebajalt vastustaja kasuks väljamõistmise eeldused täitmata ning et kaebajalt 3 000 kr väljamõistmine vastustaja kasuks oleks ebaõiglane või ebamõistlik. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu on vastustajal ja kolmandal isikul HKMS § 92 lg 1 ja lg 7 alusel õigus menetluskulude hüvitamisele. Taotluse ja kuludokumentide kohaselt koosnevad kolmanda isiku menetluskulud esindaja kulust kokku summas 11 151 kr (ilma käibemaksuta 9 450 kr). Ringkonnakohtu hinnangul on kolmanda isiku menetluskulu suurus põhjendatud ning tuleb kaebajalt välja mõista. Vastustaja esitatud kuludokumentide kohaselt on tema menetluskulud (õigusabikulud) apellatsiooni astmes 21 240 kr. Ringkonnakohus ei näe põhjust jätta menetluskulu hüvitamise taotlust täies ulatuses rahuldamata, kuid leiab, et kuna apellatsioonkaebus ega kaebaja esitatud esialgse õiguskaitse taotlus ei sisaldanud ühtegi uut väidet või asjaolu, on taotletud summa põhjendamatult suur. Vastustaja põhjendatud menetluskuluks loeb ringkonnakohus nagu esimeses astmeski 3000 kr. Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman 5
(5)