Tsiviilasi nr 2-04-2202 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse teinud kohtu nimi Harju Maakohus Otsuse kuupäev Tallinn, 21.septembril 2006 Kohtukoosseis kohtunik Imbi Sidok Kohtuasi JL hagi LL vastu ühisvara jagamiseks. Kostja vastuhagi hageja nõusoleku tuvastamiseks kostja kandmiseks kaasomanikuna kinnistusraamatusse. Asja läbivaatamise kuupäev 23.augustil 2006 avalikul sisulisel kohtuistungil Istungil osalenud protsessiosalised kostja ja kostja esindaja advokaat T M H Kohtuotsuse resolutsioon Hagi rahuldada osaliselt. Jätta JL ainuomandisse: 1) korteriomand asukohaga…; 2) korteriomand asukohaga…; 3) T –P kinnistu asukohaga... Jätta LL omandisse: 1) korteriomand asukohaga... Mõista LL välja JL kasuks enamsaadud ühisvara arvelt rahaline hüvitis suuruses 182 430.35 (ükssada kaheksakümmend kaks tuhat nelisada kolmkümmend krooni 35 senti) krooni. Vastuhagi jätta rahuldamata. Poolte kohtukulud jätta nende endi kanda. Tasumata riigilõiv vastuhagilt riigituludesse jääb LL kanda. Pooltel on õigus Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Harju Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja 2 lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 632 ja § 633). I Asjaolud Poolte abielu registreeriti XXX ja lahutati Tallinna Linnakohtu XXX otsusega. II Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt lõppesid poolte abielulised suhted novembris
- Jagamisele kuuluvaks ühisvaraks on: 12,9 % eluruumist asukohaga … Tallinnas, eluruum asukohaga … Tallinnas, eluruum asukohaga … Pärnumaal ja 50 % kinnistamata taluhoonetest koos selle alla kuuluva 2 ha suuruse maaga (t lk 62) asukohaga … Pärnumaal. Vara tuleb jagada järgmiselt: jätta kostja omandisse eluruum asukohaga …Tallinnas ja hageja omandisse 12,9 % korterist asukohaga …Tallinnas, eluruum asukohaga XXX ja 50 % talust asukohaga … külas ning mõista kostjalt välja hüvitis enamsaadud ühisvara arvelt hageja kasuks. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja hageja kohtukulud. Hageja sisulisele kohtuistungile ei ilmunud ja kohut mitteilmumise põhjustest ei teavitanud. Hageja oli kohtuistungi toimumise ajast, kohast ja mitteilmumise tagajärgedest teadlik. III Kostja seisukoht Kostja tunnistab hagi osaliselt. Lõplike vastuväidete (t lk 209-214) ja istungitel antud seletuste kohaselt möönab kostja, et poolte abielulised suhted lõppesid novembris
- Eluruum asukohaga …Tallinnas ei kuulu poolte ühisvara hulka, kuna kostja omandas selle pärimise teel saadud vahendite arvelt peale poolte faktilise kooselu lõppu 13.10.
- Hageja isiklikke või poolte ühisvara hulka kuuluvaid vahendeid nimetatud vara ostmisel ei kasutatud. Eluruum asukohaga …Tallinnas kuulub 100 % ulatuses ühisvara hulka, kuna seal on kostja lahusvaraks olevate vahendite arvel abielu ajal teostatud kapitaalremont, mis tõstis oluliselt vara väärtust. XXX asuv eluruum on poolte ühisvara. Kostja palub tunnistada tema lahusvaraks XXX asuv eluruum, jätta eluruumid XXX ja XXX hageja omandusse ning mõista kostja kasuks välja hüvitis hageja kasuks. XXX külas asuva talu (XXX kinnistu) palub kostja jätta poolte kaasomandisse võrdsetes osades. Samuti palub kostja kohustada hagejat tegema tahteavaldus XXX kinnistu kohta tehtud ebaõige kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks ja kostja ½ mõttelises osas omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja oma seisukohtade juurde. IV Hageja vastuväited kostja seisukohtadele Hageja on seisukohal, et eluruum XXX on ühisvara, kuna on omandatud abielu ajal ja ühisvara arvel ning kostja väited selle omandamisest pärandvara arvel on tõendamata. Eluruumist XXX kuulub ühisvara hulka 12,9% põhjusel, nimelt selline suhtarv osadest tasuti abielu ajal ühiste sissetulekute arvelt. Kapitaalremonti ei ole abielu ajal selles eluruumis tehtud. Pärnumaal asuvast kinnistust kuuluvad jagamisele vaid hooned vallasasjadena, millised asuvad maatükil suurusega 0, 7 ha põhjusel, et abielu ajal olid ainult hooned ühisvaraks. Kinnisomand tekkis peale abielusuhete lõppu hageja poolt erastamise tulemusena. Taluhoonetest vallasasjadena kuulub ühisvara hulka vaid see osa, millises seisus olid need hooned abielusuhete lõppemise ajal. Aastal 2005 erastatud maade näol on tegemist hageja majandustegevusega füüsilisest isikust ettevõtjana ja kostjal puudub sellega igasugune seos. Seega ka õigus nõuda enda kaasomanikuna kinnistusraamatusse kandmist. V Kohtu seisukohad Kohus, kuulanud ära kostja ja tema esindaja seletused ning tunnistaja UR (R) ütlused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja vastuhagi jätta rahuldamata. 3 Perekonnaseaduse (PKS) § 14 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Sama seaduse § 18 lg 1 kohaselt määratakse pärast abieluliste suhete lõppemist ühisvara jagamise korral selle koosseis kindlaks abielusuhete lõppemise seisuga. PKS § 19 lg 3 kohaselt võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või peale seda ning jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena või varaliste õiguste ja kohustustena. Sama sätte lg 4 kohaselt, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Poolte vahel puudub vaidlus, et nende abielulised suhted lõppesid novembris
- Seega nimelt selle seisuga (15.11.1998) tuleb tuvastada ühisvara koosseis. Poolte vahel puudub vaidlus, et jagatava ühisvara hulka kuulub 100% korteriomandist asukohaga XXX, milline on vastavalt kinnistusraamatu väljatrükile kinnistatud Pärnu Maakohtu kinnistusosakonnas Pärnu maakonna jaoskonnas registriosa nr XXX all ja mille omanikuna on kinnistusraamatusse sisse kantud hageja (t lk 21). Ka puudub poolte vahel vaidlus selle vara jagamise viisi --- hageja ainuomandisse jätmise --- ja hariliku väärtuse --- 30 000.00 krooni --üle. Seega jätab kohus nimetatud kinnisasja ühisvara jagamisel hageja ainuomandisse ja mõistab temalt kostja kasuks välja rahalise hüvituse ½ väärtuse, s o 15 000.00 krooni, suuruses summas. Poolte vahel puudub ka vaidlus, et ühisvara hulka kuulub vähemalt osa eluruumist XXX. Hageja on seisukohal, et ühisvara hulka kuulub sellest 12,9% põhjusel, et selles osas tasutu tolleaegse nn kooperatiivkorteri osakuid abielu ajal (ülejäänud oli tasutud enne abiellumist hageja poolt). Kostja on seisukohal, et kui abielu algaastatel võiski tegemist olla hageja lahusvaraga, siis aastatel 1996-1997 tegi kostja seal oma lahusvara arvel põhjaliku kapiraalremondi, mille tulemusena tõusis oluliselt vara väärtus. Lisaks tasuti selle eluruumi osamakseid abielu ajal kostja lahusvara (üüritulude) arvelt. Hagejal puudus 1990-ndatel aastatel üle 10 aasta igasugune sissetulek. Kohus asja sisulise arutamise tulemusena kostja seisukohtadega ei nõutu ega leia, et kostja väited PKS § 14 lg 2 rakendamiseks oleksid tõendatud. KÜ XXX teatistega 26.11.2003 (t lk 13) ja 23.12.2003 (t lk 28) on tõendatud, et hageja tasus elamuehituskooperatiivi XXX (hilisemalt elamukooperatiiv XXX, elamuühistu XXX, korteriühistu XXX) sissemakse summas 2345.00 rubla osadena 05.10.1972 ja 05.07.1973 ning osamaksusid perioodil jaanuarist 1974 kuni 31.12.1988 kokku summas 3420.97 rubla, kusjuures perioodil aprillist 1985 kuni detsember 1988, s o poolte abielu ajal, tasuti 743.90 rubla ning seisuga 31.12.1988 oli kogu osamaks summas 5765.97 rubla tasutud. Seega on tõendatud, et abielu ajal tasuti osamaksetest 12,902%. Ainsa tõendina, mille kostja esitas PKS § 14 lg 2 rakendamiseks, on tunnistaja U.R (R) ütlused, millede kohaselt (t lk 265) on ta kostjaga tuttav alates aastast 1996 ja töötas temaga koos alates aastast 1998 Piirivalveametis ning mäletab, et kostja töötas pearaamatupidajana ja ostis Põhja Piirivalve laost värve, puitmaterjali, millised viidi piirivalve transpordiga XXX. Tunnistaja käis vaidlusaluses korteris kaks korda --- aastal 1997 ja
- Aastal 1997 oli kostja talle rääkinud, et on vaja panna turvauks, aknaid ja tapeeti vahetada ning ta nägi, et remont oli korteris pooleli. Teisel korral korteris käies oli pandud turvauks (koridori vaheuks), rõdu oli kinni ehitatud ja mööbel vahetatud ning kostja oli talle rääkinud, et oli ema maja müügist saadud raha eest ostnud uue mööbli. Seega on tunnistaja ütlustega küll tõendatud, et aastatel 1997-1998 toimus korteris remont, kuid samuti on tõendatud, et tegemist oli üldlevinud mõiste järgi sanitaarremondiga (tapeetide vahetus, mööbli vahetus), millist tuleb teatud ajaperioodi jooksul loomulikult teha elementaarsete elamistingimuste säilimiseks, kuid mis kindlasti ei tõsta eluruumi turuväärtust oluliselt (pigem aitab säilitada senist väärtust). Samuti ei ole millegagi tõendatud, et rõdu kinniehitamine ja koridori vaheturvaukse paigaldamine tõstis konkreetse eluruumi väärtust 4 sellises määras, et see annaks alust lugeda kogu eluruum abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks. Muid tõendeid kostja oma väite (oluline kapitaalremont aastatel 1996-1996 tema lahusvara arvelt) tõendamiseks ei esitanud. Ka ei tõendanud kostja tema esindaja kirjalikus vastuses (t lk 210 alt 2.rida) viidatud üüritulu olemasolu. Ka ei anna kostja väide hageja pikaajalise töötuse kohta alust rakendada PKS § 19 lg 1 p 2, mille kohaselt võib kohus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest, kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Väljavõttega hageja tööraamatust (t lk 236-238) on tõendatud, et poolte abielusuhete kestvuse perioodil ei töötanud hageja vaid perioodil 01.12.1993 kuni 05.01.
- Kostja esindaja poolt kirjalikes vastuväidetes (t lk 210 lõpp- 211 algus) viidatud 10aastane töötuse periood sellelt tõendilt ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlusalusest korteriomandist moodustab abikaasade ühisvara 12,902%, milline tuleb vastavalt PKS § 19 lg-le 1 jagada poolte vahel võrdselt. Ülejäänud 88,098% näol on tegemist hageja lahusvaraga. Jagatava osa hariliku väärtuse arvestamisel võtab kohus aluseks eksperthinnangu (t lk 116-126), mille kohaselt on selle eluruumi turuväärtuseks 510 000.00 krooni. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga nagu tuleks väärtusena arvestada 1 miljoni krooni. Kohus on seisukohal, et kuigi üldiselt teadaolevalt on viimase aasta jooksul nn mägedel asuvate eluruumide hinnad tõusnud, ei ole konkreetse eluruumi väärtuse nii oluline tõus ühegi kohtule esitatud tõendiga tõendatud. Tegemist on kostja paljasõnalise arvamusega. Kuivõrd poolte vahel puudub vaidlus selle vara jagamise viisi üle (jätta hageja ainuomandisse), siis tuleb jagamise tulemusena jätta kogu eluruum hageja omandisse ja hagejal tuleb tasuda kostjale 12,902% : 2 = 6,451% 510 000.00-st = 32 895.00 krooni. Poolte vahel puudub vaidlus, et abielu suhte ajal 13.10.1997 omandas kostja eluruumi asukohaga XXX Tallinnas. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka ostu-müügilepinguga (t lk 15). Hageja on seisukohal, et tegemist on poolte ühisvaraga, kuid kostja palub tunnustada seda kui tema lahusvara, mille ta omandas oma ema järel pärimise teel saadud vara arvelt. Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et kostja seisukoht esitatud tõendite kogumi alusel veenvat tõendamist ei leidnud. Kostja esitas oma väidete tõendamiseks tema ja M.L poolt allkirjastatud lihtkirjaliku lepingu 17.08.1996 (t lk 217) ja seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse 21.11.1996 (t lk 75). Kohus ei kahtle selles, et pärandiks saadud vara kostja tõepoolest võõrandas M.L (seda tõendab ka väljavõte kinnistusraamatust t lk 216) ning et selle eest sai kostja ka teatud rahasumma, milline vastavalt PKS § 15 lg-le 1 kuulus tema lahusvara hulka. Samas ei ole millegagi tõendatud, et kostja nimelt selle lahusvara, mitte aga abielu kestel omandatud muu vara, arvelt omandas väidetavast rahasaamisest (30.09.1996) enam kui 12 kuud hiljem vaidlusaluse eluruumi. Mingeid tõendeid rahasummade liikumise M.L temale ja temalt edasi eluruumi müüjale kostja ei tõendanud. Tunnistaja U.R (R) ütluste (t lk 265) kohaselt oli kostja temale 1998.aastal öelnud, et sai ema maja müügist raha ja ostis XXX tänava korterisse selle raha eest uue mööbli. 13.10.1997 ostu-müügilepingu kohaselt oli vaidlusaluse eluruumi ostuhinnaks 265 000.00 krooni, millest lepingu sõlmimise ajaks oli tasutud 209 000.00 krooni ja sõlmimise päeval tasuti 59 000.00 krooni. Seega juhul, kui tõepoolest oli 13.10.1997 kostja poolt oma ema pärandvara müügist saadud 260 000.00 krooni eluruumi eest ära makstud, siis ei saanuks kostjal aastal 1998 enam seda raha olla ega selle eest mööblit osta. Ka ei piisanuks väidetavalt saadud 260 000.00 kroonist omandatud eluruumi eest tasumiseks, kuna ostuhinnaks oli vastavalt lepingu punktile 2.1 265 000.00 krooni. Lisaks on kostja (esindaja kaudu) menetluse kestel kirjalikult väitnud, et üle 10 aasta pidas nimelt tema ülal nii hagejat kui nii enda kui hageja lapsi. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus hageja seisukohaga, et ka Sitsi eluruumi näol on tegemist poolte ühisvaraga, milline kuulub nende vahel jagamisele võrdsetes osades. Jagamise viisi osas arvestab kohus asjaolu, et eluruum on kostja kasutuses ning et hageja ei ole soovinudki seda enda omandisse saada. Seega jääb nimetatud vara peale jagamist kostja ainuomandisse ja temalt kuulub hageja kasuks välja mõistmisele enamsaadud ühisvara arvelt 305 000.00 krooni. Vara 5 turuväärtuse arvestamisel võtab kohus arvesse eksperthinnangut 13.06.2005 (t lk 127-138). Poolte vahel on vaidlus XXX kinnistu kuuluvuse üle ühisvara koosseisu. Hageja on seisukohal, et ühisomandis olid poolte vahel vaid hooned, nende all olnud ja nende teenindamiseks oli antud riigi tagavaramaa. Jagada saab vaid hooneid-elamuvaldust, milline asus õiguslikul alusel kasutatud maal, vallasasjadena ja selles seisus, mis need olid abielusuhete lõppemisel. Kinnisomand tekkis alles aastal 2005, kui abielulised suhted olid üle 7 aasta lõppenud. Erastatud maad kasutas kostja rendilepingu alusel füüsilisest isikust ettevõtjana ja rentimine oli seotud tema majandustegevusega. 1997.aastal avalduse kirjutamisega ei tekkinud veel vara. Ka ei kirjutanud 1997.aastal avaldust kostja. Kostja on seisukohal, et avaldus maa erastamiseks esitati hageja poolt ajal, kui pooled olid veel abielus. Sellega tekkis neil ühisvara (taluhooned) arvel ühine ostueesõigus, mis kuulus ühisvara hulka. Hooned koos maaga kinnistati 08.07.2005 109,3 ha suuruse kinnistuna. Vastavalt lepingule on erastatava maatüki olulisteks osadeks märgitud elamud, laut-ait, kuur-küün ja katusealune. Ühisvaraks on kogu kinnistu. Kohus nõustub kostjaga selles osas, et 1987.aastal abikaasade poolt omandatud ja ühisvara hulka kuulunud talutüüpi elamut XXX külas tolleaegses Saarde külanõukogus (t lk 23-26) ei ole võimalik vallasasjana jagada põhjusel, et sellist vallasvara jagamise ajal enam ei eksisteeri. Puudub vaidlus, et kõik ühisvarana omandatud hooned-ehitised (vastavalt hooneregistri teatisele 27.01.1999 t lk 27: elamu, laut-ait, küün-kuur, katusealune) kuuluvad nüüdseks 08.07.2005 kinnistatud XXX kinnistu (t lk 182) koosseisu selle oluliste osadena (25.05.2005 lepingu punkt 2.2 t lk 198). Samas ei nõustu kohus kostja seisukohaga nagu oleks tõendatud kogu XXX kinnistu kuulumine abikaasade ühisvara hulka. Kohus nõustub kostjaga, et ühisvara osa suuruse kinnistust kindlaks tegemisel tuleb aluseks võtta abielusuhete ajal ühe abikaasa (hageja) poolt 05.12.1997 ühisvara asukoha järgsele kohalikule omavalitsusele esitatud avaldus (t lk 221). Nimetatud avaldusest nähtub, et üks abikaasadest (ühisomanikest) avaldas tahet erastada ühisvarana omandatud ehitiste juurde maad senise maakasutuse piires. Teistsugune ehk suuremas ulatuses maa erastamise tahe sellest avaldusest ei tulene. Saarde Vallavalitsuse korraldusega 14.01.1999 (t lk 227) oli vaidlusaluse elamu juurde kuulunud laut-aida ja küün-kuur-katusealuse teenindusmaaks määratud kokku 0,2 ha. Hooneregistri tõendilt nähtub ehitiste aluse maana 682 m2 (t lk 226). Hageja on kinnitanud hoonete aluse maana 0,7 ha. Seega sai olla teisel abikaasal (kostjal) õiguslik ootus seoses ühisvaraga vaid kinnistule suurusega 0,7 ha. Ei ole tõendatud, et suurema kinnistu omandamisele oleks kumbki abikaasadest abielusuhete kestel tahet avaldanud. Asjaolu, et peale abielusuhete lõppu omandas hageja lisaks erastamise kaudu maatulundusmaad ning et tegemist ei ole kinnistusraamatu kohaselt eraldi kinnistuga, ei anna kostjale alust lugeda kogu kinnistut ühisvara hulka. Vastavalt PKS § 15 lg-le 1 on peale abielusuhete lõppemist ühe abikaasa poolt omandatud vara tema lahusvara. Samas on kohus ka seisukohal, et tähtsust ei oma asjaolu, et 05.12.1997 avaldus ei olnud allkirjastatud (esitatud) mõlema abikaasa poolt. Hageja poolt viidatud maareformi seaduse (MRS) § 221 lg 42 jõustus alles 16.07.
- Seega 1997.aastal ei saanudki sellest lähtuda. Samas kehtis ka 1997.aastal PKS § 17, mille lg 2 kohaselt valdavad, kasutavad ja käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel. Nimetatud sätte ja kogu PKS-i 3.jao sätete kogumis mõttest (seaduse mõttest) tulenevalt on kohus seisukohal, et ühe abikaasa poolt ühisvaraga seoses tehtud avaldus tuleb lugeda kehtivaks ka teise abikaasa suhtes (välja arvatud seaduses otseselt sätestatud piirangud). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlusalusest kinnistust kuulub poolte ühisvara hulka 0,7 ha, s o 0,640%. Ülejäänud kinnistu on hageja lahusvara. Arvestades asjaolu, et ühisvara osa kogu kinnistust ei ole tähelepanuväärne ning et kogu kinnistu koos selle osaks olevate ehitiste/hoonetega on juba pikka aega olnud hageja valduses ja kasutuses ning tema elukohaks, on kohus seisukohal, et ühisvaraks olev osa tuleb jagada viisil, et see jääb hageja ainuomandisse ning hagejal tuleb enamsaadu arvel tasuda kostjale ½ selle väärtusest. Ühisvara väärtuse arvestamisel võtab kohus aluseks maa osas 25.05.2005 lepingus kokkulepitud 6 ostuhinna 1 148 329.00 krooni (punkt 4.1 t lk 199). Tegemist on Eesti Vabariigi poolt sõlmitud lepinguga ning kohtul puudub alus mitte eeldada, et selles märgitud ostuhind vastas maatüki turuväärtusele. Kostja poolt väärtuseks nimetatud 5 552 722.00 krooni on paljasõnaline ning selle tõendamiseks kostja tõendeid ei esitanud. Seega moodustab selle ühisvara väärtus 0,640% 1 148 329.00-st = 7349.31 krooni. Lisaks on kohus seisukohal, et arvestades Põhiseaduse (PS) § 32 ning eesmärki tagada abikaasale, kes kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale (antud juhul 1987 omandatud hoonetele/ehitistele), õiglane hüvitis, tuleb antud juhul arvestada ühisvara väärtusesse sisse eraldi nimetatud hoonete/ehitiste väärtus. Seda ka põhjusel, et maa erastamise lepingus lepingusumma hulka nende väärtusi ei arvestatud ega saadudki arvestada. Hoonete turuväärtuseks on kohtu poolt määratud ekspert hinnanud vahetult enne kinnistamist 142 000.00 krooni (t lk 95-110). Kohus ei nõustu hageja arvamusega, et aluseks tuleks võtta 2004.aasta hinnang, kuna õiglase hüvitise määramiseks tuleb lähtuda omandi kaotamise ajahetkele võimalikult lähedase ajahetke turuväärtusest. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et enamsaadudu ühisvara väärtusest tuleb hagejal kostjale hüvitada ½ 7349.31-st + ½ 142 000.00 = 74 674.65 krooni. Kohus on seisukohal, et tegemist on kostja suhtes õiglase hüvitisega muuhulgas põhjusel, et hoonete vallasasjadena hindamisel on ekspert arvestanud hinda tõstva tegurina muuhulgas kinnistamisel lisanduvat maatükki ning nimetatud asjaolu peaks kompenseerima maatüki arvestusliku madala väärtuse. Kohus ei võta ühisvara osa suuruse ega väärtuse arvestamisel arvesse hageja seisukohta tema poolt tehtud remonttööde kohta. Nende tõendamiseks esitatud asja tundva isiku arvamusest ja selle lisadest (t lk 156-169) nähtub, et see on antud hageja enda seletuste ja tema poolt määratud maksumuste alusel. Muid tõendeid, millised oleksid kinnitanud hageja seletusi, kohtule ei esitatud. Ka ei nähtu tööde tegeliku tegemise aeg (kas abielu suhte ajal või hiljem). Eeltoodust tulenevalt tuleb peale ühisvara jagamist tasuda hagejal kostjale rahalist hüvitist 15 000.00 + 32 895.00 + 74 674.65 = 122 569.65 krooni ja kostjal hagejale 305 000.00 krooni. Peale tasaarvestust kuulub seega kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele 182 430.35 krooni. Kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, kuna kohus rahuldas selle ühisvara, millega seoses oli vastunõue esitatud, osas hageja nõude jagamise viisi osas ja jättis kogu kinnistu hageja ainuomandisse. Seega puudub kostjal alus nõuda enda sissekandmist kaasomanikuna kinnistusraamatusse ja hageja puudub kohustus nimetatud toiminguks nõusoleku andmiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 alusel enne käesoleva seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul tuleb menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele rakendada seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega hagi osalisel rahuldamisel jätab kohus kummagi poole kohtukulud TsMS § 60 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastuhagi oli esitatud uue TsMS-i kehtivuse ajal ning kostja sellelt riigilõivu ei tasunud. Seega tuleb rakendada alates 01.01.2006 kehtiva TsMS-i § 179 ja § 180 ning peale lahendi jõustumist mõista kostjalt tasumata riigilõiv suuruses 1000.00 krooni (hagihind TsMS § 132) riigituludesse välja. Imbi Sidok (allkiri) kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE: I.Sidok 7