KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht
- mai 2007, Tallinn Haldusasja number Haldusasi 3-05-184 Alla Garelik-Serebriyskaya kaebus Tallinna linnalt 5 950 000 kr nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 21.12.2006 otsus nr 3-05-184 Menetluse kohtus alus ringkonna- Alla Garelik-Serebriyskaya apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Alla Garelik-Serebriyskaya Vastustaja Tallinna linn RESOLUTSIOON Jätta Alla Garelik-Serebriyskaya apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.12.2006 otsus nr 3-05-184 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 31.12.2004 esitas A. Garelik-Serebriyskaya halduskohtule kaebuse Tallinna linna vastu üürilepingu alusel kasutatava eluruumi x erastamisõigusest ilma jätmisega tekitatud kahju 960 000 kr hüvitamiseks. Kohtumenetluse käigus suurendas kaebaja oma nõuet 11.01.2006 avaldusega 5 950 000 kroonini. Kaebuse kohaselt on kahju tekitatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.09.1995 otsusega nr 6088 ning Tallinna Linnavalitsuse 13.03.1996 korraldusega nr 652-k, millistega tunnistati x (endine kinnistu nr xxxx) ehitised ja krunt omandireformi objektiks ja tagastati õigusvastaselt võõrandatud vara M. K ja S. O. Vaidlusalused haldusaktid on küll läbinud kohtuliku kontrolli ja tunnistatud õiguspärasteks (Tallinna Halduskohtu 13.07.2001 otsus nr 3-324/2001 ja Tallinna Ringkonnakohtu 07.12.2001 otsus nr II-3478/2001), kuid ilmnenud on uued asjaolud, millest kaebaja varem teadlik polnud ja mis 3-05-184 kaebaja arvates näitavad, et x maja ei natsionaliseeritud. Nimelt sai kaebaja
- aasta suvel arhiivist Tallinna 1 Linnapea 15.04.1942 otsuse, millega tuvastati, et x maja natsionaliseerimise protsess jäi pooleli ja otsustati anda elamu tagasi selle omanikule M. Kle, ning teatise nr 303-II Maksuametile aastast 1943, milles M. K kirjutab omakäeliselt, et on maja ainuomanik. Vastustaja kaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt on vaidlusalused haldusaktid õiguspärased ning kaebaja esitatud kahjunõude rahuldamiseks puudub alus. Kaebaja pole esitanud uusi tõendeid, mis annaksid alust järeldada, et vara on omandireformi objektiks tunnistatud ja tagastatud valesti. Vara õigusvastase võõrandamise hetk –
- aastal maa ja
- aastal maja natsionaliseerimine - on komisjoni poolt tuvastatud õigesti. Tallinna 1 Linnapea 15.04.1942 otsusele on viidatud Tallinna Linna Elamu-Korteriameti 18.04.1942 aktis, mida on kohus hinnanud haldusasjas nr 3-324/
- x kohta on säilinud maja natsionaliseerimise akt ning 11.04.1941 kinnitatud maja bilanss. Tallinna 1 Linnapea ei saanud M. Ke vara omandiõigust ennistada.
- aastal oli Tallinn okupeeritud ja võimu teostas Tallinna Kindralkomissar. Vara omandusse andmise kord reguleeriti 18.03.1943 Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissari piirkonnas eraomanduse uuesti seadmise määrusega, mille kohaselt jõustus vara tagasiandmine omanikukirja kätteandmisega. Puuduvad andmed, et nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud vara oleks Saksa okupatsiooni ajal selle määruse alusel M. Kle tagasi antud. Linnapea
- a. otsusega anti majavaldus M. Kle valitsemisele, mitte omandusse. Kaebaja on kahju suuruse määranud suvaliselt. Korter nr 5, mida kaebaja kasutas üürilepingu alusel, moodustab 29,96 % elamu üldpinnast, mitte ¾, nagu väidab kaebaja. Kaebaja ei täitnud üürilepingust tulenevaid kohustusi ning 01.07.2004 kohtuotsusega lõpetati temaga sõlmitud üürileping ennetähtaegselt. Kaebaja loobus vaidlustamast maa tagastamise korraldust. Käesolevaks ajaks on kinnistu võõrandatud kolmandale isikule, kaebaja ORAS § 12.1 lg 10 sätestatud ostueesõigust ei ole kasutanud. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata põhjendusega, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.09.1995 otsus nr 6088 ja Tallinna Linnavalitsuse 13.03.1996 korraldus nr652-k on kehtivad ja õiguspärased. Sellisele seisukohale on jõudnud kohtud varasemates kohtumenetlustes ning kaebaja pole esitanud tõendeid, mis selle seisukoha kummutaks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Apellatsioonkaebuses palub A. Garelik-Serebriyskaya tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellandi väitel rikkus kohus kohtumenetluse norme ja kohaldas vääralt materiaalõigust. Kohus hindas tõendeid vääralt ja jättis andmata hinnangu asjas tähtsust omavatele asjaoludele. Apellant sai 15.06.2004 ja 02.07.2004 arhiivist dokumendid, mis tõendavad, et x majavaldust ei natsionaliseeritud ning seega ei ole see omandireformi objektiks ORAS § 11 lg 1 tähenduses. Tallinna 1 Linnapea 15.04.1942 otsustega tuvastati, et teatud hulk maju Tallinnas, sealhulgas x, ei natsionaliseeritud ja seoses sellega otsustati anda majad omanikele tagasi täielikule majandamisele. Majade natsionaliseerimine oli kestev toiming, koosnes mitmest etapist ja lõppes maja bilansi kinnitamisega ning natsionaliseeritud majade nimestiku avaldamisega ENSV Teatajas. x elamu natsionaliseerimist alustati, kuid lõpule ei viidud. Seda kinnitab Tallinna 1 Linnapea 15.04.1942 otsus ja M. Ke poolt
- aastal Maksuametile esitatud 2
(4)3-05-184 teatis nr 303-II. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja väited, et L. K kirjaliku tunnistuse kohaselt siirdus kinnistu endine omanik M. K 1944 Saksamaale ja uppus Pärnu lahes koos pojaga. Tõenäoline on, et enne Eestist lahkumist võis M. K kõnealuse kinnistu võõrandada. Välistatud ei ole, et M. K lihtsalt jättis oma vara maha. Kuni kõik nimetatud asjaolud pole kontrollitud, ei saa väita, et vara on omandireformi objektiks tunnistatud ja tagastatud õigesti. Vastustaja leidis, et halduskohtu otsus on õige ning palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellant on vaidlustanud samad asjad, mis kaebuses ja mida on apelleeritud kohtuotsuses juba käsitletud. Samu asjaolusid ja tõendeid on kontrollitud ja hinnatud ka teistes kohtumenetlustes (haldusasjad nr 3-324/2001 ja 3-04-370) korduvalt. Kahju hüvitamise kohustus tekib kolme tingimuse - kahju tekkimine, teo õigusvastasus ning põhjuslik seos teo ja kahju vahel - üheaegsel esinemisel. Käesoleval juhul on tuvastatud, et haldusaktid, millega kaebaja väidab kahju tekitatud olevat, on õiguspärased. Kaebaja vastupidised väited on paljasõnalised ja tõendamata ning lisaks ka asjas kogutud tõenditega ümber lükatud. Kaebaja ei esitanud ühtegi tõendit, mis maja natsionaliseerimise fakti kummutaks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse muutmiseks alust. Kaebaja esitas kohtule kaebuse tekitatud kahju hüvitamise nõudes, väites, et kahju on tekitatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.09.1995 otsusega nr 6088 ning Tallinna Linnavalitsuse 13.03.1996 korraldusega nr 652-k. Kahju hüvitamise nõue tugineb väitele, et kuigi vaidlusalused haldusaktid on läbinud kohtuliku kontrolli ja loetud õiguspärasteks, on kaebaja käsutuses uued dokumendid, mis näitavad, et x elamu on ebaõigesti tunnistatud omandireformi objektiks ning sellest tulenevalt ka ebaõigesti tagastatud, millega on rikutud kaebaja õigust erastada üürilepingu alusel kasutatav eluruum. Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlusaluste haldusaktide andmise ajal oli kaebaja x korter 5 üürnik ning et kinnistu edasivõõrandamise tõttu ei ole eluruumi erastamine enam võimalik. Halduskohus leidis õigesti, et linnakomisjoni otsus ja linnavalitsuse korraldus on õiguspärased ning seega ei saanud nende haldusaktidega kaebajale kahju tekitada. Ekslik on apellandi seisukoht, et x maja ei natsionaliseeritud. Ringkonnakohus on 26.10.2006 otsuses nr 3-04-370 (millega jäeti rahuldamata A. Garelik-Serebriyskaya kaebus Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks tühistada 13.03.1996 korraldus nr 652-k ja asi uuesti läbi vaadata) asunud seisukohale, et vara tagastamise toimikus asuvad dokumendid (Tallinna Linnaarhiivi 29.06.2001 teatis, väljavõte Eesti NSV Teatajast, ärakirjad maja natsionaliseerimise aktist ja Natsionaliseerimise Komisjoni poolt 11.04.1941 kinnitatud natsionaliseeritud maja bilansist) näitavad mitte üksnes natsionaliseerimise käivitumist, nagu ekslikult väidab kaebaja, vaid ka selle lõpuleviimist. Samas kohtuasjas leidis ringkonnakohus, et kaebaja viidatud Tallinna 1 Linnapea 15.04.1942 otsusel ei ole natsionaliseerimise tõendamisel tähtsust, sest tegemist on üldise iseloomuga õigusaktiga, mis tagantjärele sätestas, milliseid maju käsitatakse jätkuvalt natsionaliseeritutena Saksa okupatsiooni ajal ning et järgemööda vaheldunud okupatsioonivõimude õiguslikud hinnangud üksteise tegevusele ei tõenda konkreetse vara omandiõiguse minetamist ega säilimist, nagu ei tõenda seda ka kaebaja viidatud 01.03.1943 M. Ke poolt täidetud teatis Maksuametile. Ringkonnakohus jääb oma seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid korrata. 3
(4)3-05-184 Kaebaja väidet, et x endine omanik M. K ja tema poeg uppusid 1944. aastal Pärnu lahes Saksamaale põgenemisel, kontrolliti haldusasjas nr 3-324/2001, ning kohus leidis, et see väide on paljasõnaline, tõendamata ja asjas kogutud tõenditega ümber lükatud. Käesolevas asjas ei esitanud kaebaja ühtegi tõendit, mis annaks ringkonnakohtule alust asuda teistsugusele seisukohale. Kuna ÕVTK Tallinna linnakomisjon tuvastas õigesti, et x maja natsionaliseeriti Tallinna Linna Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 11.04.1941 otsusega ja vara õigusvastase võõrandamise ajal oli selle omanik M. K, siis on ainetu apellandi arutelu selle üle, et ajavahemikul 1941-1944 võis M. K vabatahtlikult varast loobuda või kellelegi võõrandada. Kohtunikud Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman 4
(4)