2-06-8524/22

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand Määruse tegemise aeg ja koht

1. september 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-06-8524 Tsiviilasi J.T. i hagi T.N. e vastu abielu lahutamiseks ja lapsele elatise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 13.11.2006 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T N määruskaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu
2. novembri
3. a määrus muutmata. Edasikaebamise kord Käesolev määrus on tulenevalt TsMS §-dest 696 lg 1, 75 lg 3 ja 76 lg 2 lõplik ASJAOLUD J.T. esitas 06.04.2006 Tartu Maakohtule hagi T.N. e vastu abielu lahutamise ja elatise nõudes. Kostja arvamuse kohaselt ei kuulu käesolev tsiviilasi Eesti Vabariigi kohtu pädevusse. L linna registriteenistuse 14.08.2006 andmete põhjal on nii hageja J.T. i kui ka lapse V.V N. põhielukohaks registreeritud X . Seega on hageja ja poolte alaealise lapse põhielukohaks hagi esitamise ajal registreeritud Saksamaa Liitvabariik, mistõttu puudub Eesti kohtul asjakohane voliala. Abielu lahutuse ja lapse elatisraha määramise menetlemine peaks kuuluma X linnakohtu-perekonnakohtu volialasse. Hageja leidis, et käesolev tsiviilasi kuulub Eesti kohtu alluvusse. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 10 kohaselt kohaldatakse füüsilise isiku elukoha kindlaksmääramisel Eesti õigust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt loetakse isiku elukohaks kohta, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, siis loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht. TsMS § 102 lg 2 p 1 ja 3 kohaselt võib Eesti kohus abieluasja lahendada, kui vähemalt üks abikaasa on Eesti Vabariigi kodanik ja vähemalt ühe abikaasa elukoht on Eestis. J.T. saabus koos lapsega 20.03.2006 Eestisse ning asus elama tema emale kuuluvasse korterisse X linnas. Hageja peab nimetatud elukohta käesoleval ajal oma peamiseks elukohaks. J.T. on Eesti Vabariigi kodanik, samuti on Eesti Vabariigi kodanik ka tema tütar V. V. N, kes on omandanud Eesti Vabariigi kodakondsuse kodakondsuse seaduse (KodS) § 5 lg 1 p 1 alusel ning talle on välja antud Eesti Vabariigi pass. Kuna hageja on Eesti Vabariigi kodanik ning tema alaline elukoht on Eesti Vabariigis, siis oli hageja õigustatud pöörduma asja lahendamiseks Eesti kohtusse ning käesolev tsiviilasi kuulub Eesti kohtu alluvusse. MAAKOHTU LAHEND Tartu Maakohus määras 13.11.2006 määrusega, et J.T. i hagi T. N vastu abielu lahutamise ja elatise nõudes allub Eesti kohtule ning kuulub läbi vaatamisele Tartu Maakohtus. Määruse kohaselt võib tulenevalt TsMS §-st 102 lg 2 p 1, 3 Eesti kohus abieluasja lahendada, kui vähemalt üks abikaasa on Eesti Vabariigi kodanik ja vähemalt ühe abikaasa elukoht on Eestis. Nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003 käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega. Nimetatud määruse II peatüki
4. jao artikli 3 lg 1 kohaselt on abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamisega seotud asjad selle liikmesriigi kohtu alluvuses, kelle territooriumil on hageja alaline elukoht, kui ta on seal elanud vähemalt kuus kuud vahetult enne taotluse esitamist ja ta on kõnealuse liikmesriigi kodanik. Hageja J.T. saabus Eestisse 20.03.2006, kus viibib käesoleva ajani. Hageja avaldas oma alalise ja peamise elukohana aadressi: Eesti Vabariik, X Kuna käesolevaks ajaks on hageja elanud Eesti Vabariigis juba üle seitsme kuu ning kohtumenetluse ajal on täitunud hagejal hagi esitamiseks vajalik tingimus (elada alalises elukohas kuus kuud enne hagi esitamist) ning hageja J.T. on Eesti Vabariigi kodanik, on abielu lahutamise hagi lahendamine Eesti kohtu pädevuses ning kuulub läbi vaatamisele Tartu Maakohtus. Nõukogu määruse nr 2201/2003 p 11 kohaselt jäetakse ülalpidamiskohutused käeoleva määruse reguleerimisalast välja, sest neid käsitleb nõukogu määrus nr 44/
5. Kohtutel, millel on jurisdiktsioon vastavalt käesolevale määrusele, on üldiselt jurisdiktsioon teha otsuseid ülalpidamiskohustuse küsimuses nõukogu määruse nr 44/2001 artikli 5 lg 2 alusel. J.T. on esitanud hagi T.N. e vastu abielu lahutamise ja elatise väljamõistmise nõudes. Kuna elatise väljamõistmise nõue kaasneb abielu lahutamise nõudega, kuulub ülalpidamiskohustuse nõue lahendamisele koos abielu lahutamise nõudega ning allub Eesti kohtule. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 2 T.N. esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 13.11.2006 määruse tühistamist ja Tartu Maakohtu käesolevas perekonnaasjas rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite järgi ebapädevaks tunnistamist. Määruskaebuse kohaselt võib vastavalt TsMS § 102 lg-le 2 p-dele 1 ja 3 Eesti kohus abieluasja antud punktides toodud tingimustel lahendada. Vastavalt TsMS § 70 lg-le 4 võib ta seda teha ainult ulatuses, milles see ei ole reguleeritud Nõukogu määrusega (EÜ) nr 2201/
6. Viimane annab edasi Euroopa Õiguse ülemuslikkuse, nagu tuleneb artikli Euroopa Liidu lepingu artikli 249 lg-st 2 ja Euroopa Ülemkohtu välja kujunenud kohtupraktikast (Euroopa Kohtu, 1964, lk. 1251, 1269-Costa/ENEL). Kuna antud juhtumile tuleb kohaldada Nõukogu määrust (EÜ) nr 2201/2003, ei saa tuleneda Tartu Maakohtu pädevus TsMS § 102 lg 2 p-dest 1 ja
7. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta omab vastavalt TsMS § 102 lg 2 p-dele 1 ja 3 Eestis püsivat elukohta seaduspäraselt. Hageja ei ole ennast tänaseni vastavates ametites Saksamaal välja kirjutatud. Seega tõstatub küsimus, kuivõrd toimus sissekirjutus Valga migratsiooniametis õiguspäraselt ja kuidas sai seda teha Saksamaalt väljakirjutamise tõendita, kuna Eesti õigus tunnistab ainult ühte elukohta. Seega on hageja elukoht nii Saksa kui ka Eesti õiguse järgi Saksamaal abikaasade ühises korteris. Sarnased kahtlused on tõstatunud ka abielupaari ühise tütre V. V. N sissekirjutamise ja kodakondsuse andmise õigusliku koosseisu osas. Kuna antud juhtumi puhul tuleneb jurisdiktsioon Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 II peatüki
8. jao artikli 3 lg-st 1 tuleb rangelt kinni pidada ka viimasega reguleeritud eeldusest, mille kohaselt tuleb vastavas liikmesriigis enne hagi esitamist elada vähemalt kuus kuud. Kõrvalekalle Euroopa õiguslikest regulatsioonidest kohtu pädevuse osas orde public raames ei ole ette nähtud. Hageja oli enne hagi esitamist elanud Eestis vaid kaks nädalat. Antud juhul on tegu illegal forum shoppinguga. Vältimaks seesugust teguviisi sisaldab Nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003 kuue kuu reeglit. Rahvusvahelises ja ka Euroopa eraõiguses valitseb üksmeel selle üle, et võimalusel tuleks vältida mitmeid kohtuprotsesse mitmetes kohtutes ühe ja sama asja osas. Selline teguviis loetakse menetlusökonoomiast lähtuvalt ebaökonoomseks. Seega ei saa antud juhtumi puhul olla põhjendatud abielu lahutamine Eesti kohtus Saksa õiguse järgi ja lõpuks lapse hooldusõiguse ning püsiva elukoha kohtulik arutamine Saksa kohtus, mida arutletakse kohtulikult sarnaste tõendite esitamisega. Kuna eeltoodud põhjustel ei ole Tartu Maakohus antud abielu lahutamise puhul pädev, ei saa ka hooldusõiguse küsimus Nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 5 lg 2 kohaselt kuuluda Tartu Maakohtu pädevusse. VASTUSTAJA VASTUVÄITED J. T. vaidleb määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt tuleks määruskaebus jätta läbi vaatamata, kuna määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud oma volitusi ning 13.11.2006 määrus ei ole kaevatav. TsMS § 218 lg 1 p 1 kohaselt võib lepinguline esindaja kohtus olla advokaat. Kaebuse allkirjastanud hr Dirk Hundertmark on Eesti Advokatuuri assotsieerunud liige, kes vastavalt advokatuuriseaduse (AdvS) §-le 68 lg 2 võib esindada või kaitsta klienti kohtus üksnes koostöös vandeadvokaadiga. Määruskaebusele ei ole lisatud dokumente, mis kinnitaksid, et kaebuse esitajal on volitused T.N. e esindamiseks kohtus. Sisuliselt on kostja esindaja vaidlustanud tsiviilasja menetlusse võtmist, kuid tulenevalt TsMS §-st 372 lg 5 on võimalik esitada määruskaebus vaid juhul, kui kohus keeldub hagiavalduse menetlusse võtmisest. Seega ei ole võimalik esitada määruskaebust tsiviilasja menetlusse võtmise peale. Samuti ei anna määruskaebuses toodud väited alust kaevatava määruse tühistamiseks. 3 J.T. on Eesti Vabariigi kodanik ning omab siin alalist elukohta. Vastavalt Eesti Vabariigi seadustele ei ole sissekirjutus kohustuslik ning ei oma määravat tähtsust isiku elukoha määratlemisel. TsÜS § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukohaks koht, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Sama paragrahvi lg-te 2 ja 3 kohaselt võib elukoht olla üheaegselt mitmes kohas ning elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Eeltoodust tuleneb, et isik võib samaaegselt omada mitut elukohta ning määrav on see, kus inimene alaliselt elab. J.T. on elanud Eesti Vabariigis alates
9. a märtsist ning ta on avaldanud, et ei soovi Saksamaa Liitvabariiki tagasi pöörduda. Seega on Eesti tema alaline elukoht. Käesolevaks ajaks on J.T. elanud Eesti Vabariigis üle kuue kuu ning tal on õigus esitada abielu lahutamise nõue siinsesse kohtusse. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole põhjust. Maakohus on kaevatavas määruses lõppjärelduses õigesti leidnud, et J.T. i poolt esitatud hagiavaldus allub Eesti kohtule ja kuulub Eesti kohtus läbivaatamisele. Ükski määruskaebuse esitaja väide ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks või muutmiseks. Asjaoludest nähtub, et hageja ja kostja elasid enne hageja ja poolte lapse Eestisse saabumist koos Saksamaa Liitvabariigis X linnas. Hageja, kes on Eesti Vabariigi kodanik, saabus koos lapsega Eestisse ja elab siin alates 20.03.
10. Hageja esitas 06.04.2006 Tartu Maakohtusse hagi abielu lahutamiseks ning lapsele elatise saamiseks. Maakohus tegi 24.04.2006 määruse, millega määras võtta esitatud hagi oma menetlusse. Vastavalt TsMS § 70 lõikele 1 määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud EL Nõukogu määrusega 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ja määrusega 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, või muu EL Nõukogu määrusega. Kuivõrd abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtualluvus Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel on reguleeritud EL Nõukogu määrusega 2201/2003, siis on õige määruskaebuse esitaja see seisukoht, et käesolevas asjas kuuluvad tulenevalt TsMS §-st 70 kohtualluvuse küsimuse lahendamisel rakendamisele viidatud EL Nõukogu määruse 2201/2003 sätted, mitte aga TsMS § 102, millele on maakohus muuhulgas oma määruse põhjendustes tuginenud. EL Nõukogu määruse 2201/2003 art 3 p-s 1a) sätestatakse muuhulgas, et abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamisega seotud asjad on selle liikmesriigi kohtu alluvuses, kelle territooriumil: - oli abikaasade viimane alaline elukoht, kui üks neist veel elab seal, või - on kostja alaline elukoht, või - on hageja alaline elukoht, kui ta on seal elanud vähemalt kuus kuud vahetult enne taotluse esitamist ja ta on kõnealuse liikmesriigi kodanik. Nimetatud sätetest tuleneb seega, et Eesti kohus oleks antud abielulahutuse asjas pädev juhul, kui Eesti oleks hageja alaliseks elukohaks vähemalt kuus kuud vahetult enne taotluse 4 esitamist. Käsitletaval juhul ei olnud hageja küll kohtule taotluse (hagi) esitamise ajaks elanud Eestis veel 6 kuud ning hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel ei olnud Tartu Maakohus pädev rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite järgi antud tsiviilasja menetlema, kuid ringkonnakohus leiab, et see ei tähenda, Eesti kohus ei olnud muutunud asja lahendamiseks pädevaks siis, kui Tartu Maakohus lahendas kohtualluvuse küsimuse vaidlustatud määrusega. Nimetatud määruse tegemise ajaks oli hageja Eesti kodanikuna elanud Eestis üle 6 kuu, seega oli täitunud EL Nõukogu määruse 2201/2003 art 3 p 1a) sätestatud tingimus Eesti kohtul pädevuse tekkeks ning maakohus oli õigustatud jätma asja menetlusökonoomiast lähtudes oma menetlusse. Ringkonnakohus leiab, et EL Nõukogu määruse 2201/2003 toodud regulatsiooni eesmärk ei ole kindlasti tekitada olukorda, kus asja algselt ebaõigesti menetlusse võtnud Eesti kohus peaks pärast avalduse esitamisest kuue kuu möödumist (s.o Eesti kohtul asja lahendamiseks pädevuse tekkimisest) asja menetlusest välja arvama ning hageja peaks sama avaldusega pöörduma uuesti Eesti kohtu poole. Põhjendatud ei ole ka määruskaebuse esitaja seisukoht, et hageja elukohana EL Nõukogu määruse 2201/2003 art 3 tähenduses tuleb jätkuvalt käsitada poolte viimast ühist alalist elukohta Saksamaa Liitvabariigis X . Pooltel ei ole vaidlust asjaolu osas, et hageja elab pärast Eestisse saabumist alaliselt aadressil Pikk tn 48 Valga linn. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 10 sätestab, et füüsilise isiku elukoha kindlaksmääramisel kohaldatakse Eesti õigust. Eesti seadustest ei tulene, et isiku sisssekirjutusel oleks tema elukoha kindlaksmääramisel õiguslik tähendus. Vastavalt TsÜS § 14 lõikele 1 on isiku elukohaks koht, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Sama paragrahvi teise ja kolmanda lõike kohaselt võib elukoht olla üheaegselt mitmes kohas ning elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Kuna eeltoodud sätetest tulenevalt loetakse isiku elukohaks see koht, kus ta alaliselt elab, ning hageja alaliseks elukohaks on alates 20.03.2006 Eesti, siis saab ka Eestit käsitada hageja alalise elukohana määruse 2201/2003 art 3 tähenduses. Maakohus on samuti õigesti leidnud, et kuivõrd käesoleval juhul kaasneb elatise väljamõistmise nõue abielu lahutamise nõudega, mille osas Eesti kohtul on pädevus, siis allub ka elatise nõue tulenevalt EL Nõukogu määruse nr 44/2001 artikli 5 lõikest 2 Eesti kohtule. Määruskaebuse esitaja viide sellele, et hageja on toonud poolte lapse Eestisse ilma kostja nõusolekuta, ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuivõrd käesolevas menetluses ei ole esitatud nõuet lapse tagasitoomiseks lapseröövi käsitleva
11. a Haagi konventsiooni alusel ning laps on ka saanud Nõukogu määruse nr 2201/2003 art 10 tähenduses alalise elukoha koos hagejaga Eestis.
12. Põhjendatud ei ole vastustaja seisukohad, et määruskaebuse esitaja esindajal puudus volitus määruskaebuse esitamiseks ja et määruskaebuse esitamine ei ole lubatav. Asja materjalidest nähtuvalt on määruskaebuse esitaja esindajana kaebusele alla kirjutanud Dirk Hundertmark, kes on Saksamaa Liitvabariigi vandeadvokaat ja Eesti Advokatuuri assotsieerunud liige. Kuna vastavalt TsMS § 226 lg 1 kolmandale lausele eeldatakse advokaadi puhul esindusõiguse olemasolu, siis saab ringkonnakohus ka käesoleval juhul eeldada D. Hundertmark´il vastava esindusõiguse olemasolu. Ringkonnakohtu arvates ei ole D. Hundertmark´i esindusõigus piiratud ka tulenevalt Advokatuuriseaduse §-st 67 lg 2 (hageja vastuses ekslikult märgitud § 68 lg 2), mille kohaselt võib assotsieerunud liige esindada või kaitsta klienti kohtus üksnes koostöös vandeadvokaadiga, kuivõrd käesoleval juhul saab asjaolude põhjal D. Hundertmark´i koostööd määruskaebuse esitamisel Eesti vandeadvokaadiga eeldada. 5 TsMS § 75 lõikes 3 sätestatakse, et isik võib taotleda kohtult määruse tegemist selle kohta, kas asi allub sellele kohtule, juba enne avalduse esitamist, ning selle määruse peale võib esitada määruskaebuse. Samas tuleneb TsMS § 76 sätetest, et kohus võib kontrollida kohtualluvust ka pärast asja menetlusse võtmist. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt analoogiast TsMS § 75 lg 3 sättega on apellatsiooni korras edasikaevatav ka see esimese astme kohtu määrus, mis käsitleb rahvusvahelise kohtualluvuse küsimust pärast asja menetlusse võtmist. Egon Konsand kohtunik 6