Obsah (5)

§ 267§ 1036§ 268§ 1028§ 1032

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-04-1362 Ts

§-de 267 p 1; 268 lg 1; 270; 1032 lg 2; 1033 lg 1 ja 1036 alusel mõista G.H. lt Räpinas X asuva kinnistu, registriosa nr 12147, eest välja hüvitis 160 000 krooni või juhul, kui G.H. lt ei ole võimalik hüvitist saada, kohustada R.H. t hagejale kinnistu välja andma, s.o üle andma kinnistu omandiõiguse, kanda hageja kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse ning mõista kinnisasi välja kostja valdusest hageja valdusse. Hageja leidis, et G.H. lt ei ole võimalik hüvitist saada, sest viimasel puudub vara, millele saaks sissenõuet pöörata. Hagi kohaselt tingisid lepingust taganemise järgmised asjaolud: G.H. on näidanud üles jämedat tänamatust nii hageja kui R.H. suhtes sellega, et kuigi kinnistu osteti hageja ja R.H. võetud laenu eest R ja G.H. le ühiseks koduks, keeldus G.H. laenu ülevõtmise ja tagatise asendamise kohustuse täitmisest ning kinkis kinnistu R.H. le; keelas R.H. l majas elada, korraldas füüsilist vägivalda kasutades viimase elamust väljaviskamise 22.08.2004 ega lubanud tal majast kaasa võtta oma tööriistu, oli peale kehavigastuste tekitamist hoolimatu tema tervise suhtes; peale 22.08.2004 on vahetanud majal ukselukud, millega takistab R.H. l majja pääsemist ja oma asjade võtmist.

1. Kostjad vaidlesid hagile vastu, leides, et lepingust taganemine ei olnud õiguspärane. G.H. väitis, et ostis X kinnistu oma lahusvaraga, ta ei olnud laenu võtmisest teadlik ja see võeti tõenäoliselt R.H. võlgade tasumiseks, ta ei ole nõustunud laenu ja hüpoteegi ülevõtmise kohustusega. 22.08.2004 ei löönud keegi R.H. t, vaid ta kukkus ise nende omavahelise konflikti käigus peaga vastu seina; R.H. ei elanud 22.08.2004 majas ega näinud konflikti isegi pealt. R.H. le ei ole tehtud takistusi majas elamiseks, ukselukk vahetati, kuna tütar kaotas võtme, samuti oli võtit vaja R.H. le. R.H. märkis lisaks, et hüvitise saamise võimatus G.H. lt saaks selguda täitemenetluse käigus, kuna riik maksab viimasele iga kuu pensioni. MAAKOHTU LAHEND
2. Tartu Maakohus jättis
3. mai 2006 otsusega hagi rahuldamata. Kohus mõistis A.M. lt välja Eesti Vabariigi kasuks 8000 krooni G.H. le ja 10 246.50 krooni R.H. le osutatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulu katteks. 3 Otsuse kohaselt ei ole käesolevas asjas oluline, kelle raha eest ostis G.H.
4. a märtsis X kinnistu ning miks G.H. kinkis selle edasi hagejale ja viimane selle 03.06.2004 uuesti tagasi G.H. le. Kohus leidis, et esitatud tõendid ei kinnita hageja väiteid, et 22.08.2004 korraldas G.H. R.H. elamust väljaviskamise füüsilise vägivallaga ja oli peale kehavigastuste tekitamist viimase tervise suhtes hoolimatu. Tunnistajate, kellest R.H. on hageja isa, E.V hageja täditütar ja I. M hageja abikaasa, ütlustes on olulised vastuolud, samuti ei viibinud nad ise sündmuskohal, mistõttu neid tõendeid ei saa lugeda usaldusväärseteks. Nii on R.H. kinnitanud, et kaotas R.H. rünnaku tagajärjel teadvuse. Samas ei ole patsiendikaardil ja teatisel sellist tervisekahjustust fikseeritud. E. V on kinnitanud, et R.H. nägu oli paistes, ning I. M, et R.H. l oli nina turses, silma all hematoom, peas suur marrastushaav. Ka neid kehavigastusi ei ole sedastatud patsiendikaardil ega teatisel. Suureks pea marrastushaavaks ei saa nimetada 0,5 cm pikkust kuklapiirkonna põrutushaava. Peale selle on R.H. kinnitanud, et R.H. lõi katki tema telefoni, kui ta soovis politseisse helistada. Kohus leidis, et kui sündmus ja R.H. kehavigastused oleksid olnud sellised nagu viimane on oma ütlustes kinnitanud, siis oleks ta kindlasti pöördunud nii Räpinas asuva politsei kui ka kiirabi poole ega poleks olnud suuteline sõitma Räpinast Võrru. Kuna R.H. vigastused on olnud kerged ning paiknevuselt ja tekke iseloomult suhteliselt kokkulangevad G.H. väidetega, pidas kohus usutavaks viimaseid. Ka tunnistaja J.M on kinnitanud, et
5. a augusti öösel ärkas ta üles G ja R.H. tüli peale ning kuulis, kui viimane nõudis G.H. lt hüpoteegi seadmist. Kuigi R.H. on eitanud J. M kodus viibimist 22.08.2004 öösel ja viimane on G.H. tütar, ei ole põhjust kahelda J. M ütlustes, sest juttu X kinnistu kinkimisest sellel korral on kinnitanud ka R.H. . Arvestades, et R.H. sõitis ise peale tüli Võrru, on alusetu hageja väide, et 22.08.2004 viskas G.H. R.H. elamust välja ja oli hoolimatu viimase tervise suhtes. Kuigi R.H. sai kehavigastuse G.H. käitumise tagajärjel, ei ole selline tegevus seadusevastane, sest viimasel oli õigus kaitsta ründe eest ennast ja oma vara. Viimast ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et vara hulka, mille äraviimist G.H. takistas, võisid kuuluda ka R.H. isiklikud asjad. Taolist endiste abikaasade varalisest vaidlusest tekkinud tüli ei ole võimalik käsitleda G.H. ebaväärika käitumise ega jämeda tänamatuse ülesnäitamisena R.H. suhtes ning see ei saanud kuidagi rikkuda hageja seaduslikke õigusi ega huve. Seetõttu ei ole oluline ka asjaolu, kas R.H. sai bussiga oma asju kinnistult ära viia või mitte. On reaalne, et peale seda, kui G.H. oli teatanud kinnistu kinkimisest R.H. le, võis R.H. tõepoolest ärrituda ning G.H. le kätega kallale minna. Tõendid ei kinnita hageja väiteid, et G.H. on üles näidanud jämedat tänamatust nii hageja kui R.H. suhtes sellega, et kuigi kinnistu osteti hageja ja R.H. võetud laenu eest Rein ja G.H. le ühiseks koduks, keeldus G.H. laenu ülevõtmise ja tagatise asendamise kohustuse täitmisest ning kinkis selle edasi perekonnast välja – R.H. le. Kinnistu väljus R ja G.H. kui abikaasade ühisomandist selle kinkimisega hagejale
6. a märtsis. Kuna hageja ei ole kinnistut 03.06.2004 kinkinud R ja G.H. kaas- ega ühisomandusse, vaid G.H. ainuomandusse, siis ei saa lugeda õigeks hageja väidet, et kinnistu ostmise eesmärgiks oli ühise kodu rajamine R ja G.H. le. Samas on väide õige, kui selle all on silmas peetud kinnistul paikneva elamu ühist valdamist ja kasutamist. 30.03.2004 on kantud kinnistusraamatusse R ja G.H. kasuks tasuta isiklik kasutusõigus kinnistul olevale elamule. Kuna see kehtib ka praegu, siis ei ole ühise kodu kasutamise seisukohast kinnistu kinkimisega kaaskostjale hageja ega tema isa seaduslikke õigusi ja huve rikutud. Hageja ei ole 03.06.2004, kui ta kinkis kinnistu G.H. le, pannud viimasele ühtegi kohustust. Hagejal oli endal võimalik seada hüpoteek X kinnistule, kui ta sai 30.03.2004 kinnistu omanikuks, ja panna ka kinkelepinguga G.H. le eelmärgitud kohustused. Taoliste võimaluste kasutamata jätmine kinnitab G.H. vastuväidete õigsust selles, et ta ei olnud nõus kinnistut 4 hüpoteegiga koormama ega võtma endale laenusaaja kohustusi ning sellistest nõudmistest kuulis ta esmakordselt alles 03.06.2004 notari juures. R.H. ütlusi, et G.H. teadis laenu võtmisest kinnistu ostuks juba
7. a veebruaris, ei saa lugeda usaldusväärseteks ka seetõttu, et ta on isiklikult huvitatud asja lahendamisest hageja kasuks. Peale selle ei ole kohtul võimalik hageja ühepoolset avaldust Hansapangale 03.06.2004 käsitleda hageja ja G.H. vahelise lepinguna, millest võiksid tuleneda viimase kohustused laenu ülevõtmiseks ja hüpoteegi seadmiseks. G.H. allkiri avaldusel ei kinnita usaldusväärselt sellise tahteavalduse olemasolu. Ka ei sõltunud laenukohustuse ülevõtmine hageja ja G.H. vahelisest kokkuleppest, selleks oli vaja sõlmida leping panga ja G.H. vahel. Isegi kui hageja ja G.H. vahel eksisteerikski mingi võlaõiguslik suhe, ei annaks see hagejale alust kinkelepingust taganemiseks

§ 267p 1 ega 3 alusel, sest hageja ei ole pidanud vajalikuks kinkelepinguga G.H.

le mingite kohustust panemist ja väljaspool kinkelepingut eksisteerivate kohustuste mittetäitmist ei ole õige siduda

§-s 267 p 1 sätestatud kinkelepingust taganemise alusega. Kuna G.H. realiseeris kinnistut kaaskostjale kinkides omaniku seaduslikke õigusi, siis ei saanud seaduslik tehing mingilgi viisil väljendada G.H. jämedat tänamatust hageja ja tema isa vastu, kuna kinnistu kinkimisel pidi hageja sellise võimalusega arvestama. Tõendid ei kinnita hageja väiteid, et G.H. on üles näidanud jämedat tänamatust nii hageja kui R.H. suhtes sellega, et on vahetanud majal ukselukud ja takistab sellega R.H. l majja pääsemist ja asjade võtmist. Tunnistajad ei ole kinnitanud, et G.H. ei oleks andnud R.H. le tema asju. R.H. on ise kinnitanud, et talle siiski asju anti. Hageja väite, et R.H. ei saa majja, kuna ukselukud on ära vahetatud, luges kohus alusetuks ja pahatahtlikuks, sest juba hagis on märgitud, et R.H. ei soovi elada majas koos kostjatega, ehkki viimased tal seda ei keela. Ka kostjad on kinnitanud, et R.H. l on võimalik saada võti, kui ta seda soovib, ja majas elada. Seetõttu ei saa lugeda usaldusväärseteks tunnistajate ütlusi R.H. le takistuste tegemise kohta maja kasutamisel. Peale selle on R.H. l võimalik esitada hagi, kui keegi on tema õigusi elamu isikliku kasutamise osas rikkunud. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hageja poolt 03.06.2004 sõlmitud kinkelepingust taganemine 23.08.2004 ei olnud õiguspärane, sest puudusid

§-s 267 p 1 ja 3 sätestatud alused. G.H. ei ole oma käitumisega näidanud hageja ega R.H. vastu üles jämedat tänamatust ega jätnud õigustamatult täitmata kinkega seotud mingit koormist või tingimust. Kohus mõistis hagejalt välja riigituludesse G.H. le osutatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulu katteks TsMS §-de 60 lg 1; 61 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel 8000 (5% 160 000-st) krooni, jättes ülejäänud G.H. ga seotud riigi õigusabi tasu ja kulu riigi kanda. Kuna R.H. vastu esitatud hagi hõlmab ka mittevaralisi nõudeid (kohustada kostjat üle andma kinnistu omandiõigus, kanda hageja omanikuna kinnistusraamatusse), siis mõistis kohus R.H. le osutatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulu katteks TsMS §-de 60 lg 1; 61 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel hagejalt välja riigituludesse 10 246.50 krooni täielikult. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. A.M. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 19. mai 2006 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tema hagi rahuldatakse. Kaebuse põhjendused: 1) Kohus on jätnud alusetult kohaldamata

§-d 267 p 1; 1028 lg 1; 1032 lg 2 ja

1. Samuti on kohus rikkunud TsMS §-s 232 lg 1 ja 2 sätestatut. 5 2) Kohus on õigesti leidnud, et asjas ei ole oluline, kelle raha eest ostis G.H.
2. a märtsis X kinnistu ning miks G.H. kinkis selle edasi hagejale. Pooled on ka menetluse käigus kokku leppinud, et käesolevas asjas need asjaolud tõendamisesemesse ei kuulu. Apellant nõustub kohtuga, et iseenesest ei ole otseselt oluline 03.06.2004 kinkelepingu sõlmimise põhjus, kuid lepingust taganemise õiguspärasuse hindamisel on oluline tuvastada kinkelepingu kui tasuta lepingu sõlmimise eesmärk kinkija jaoks, mistõttu teataval määral tuleb taganemise õiguspärasuse hindamiseks välja selgitada ka lepingu sõlmimise asjaolusid. 3) Kohus ei ole adekvaatselt hinnanud tõendeid 22.08.2004 intsidendis. Kõik tunnistajad räägivad näo- ja peavigastustest ning samalaadseid vigastusi on ka patsiendikaardil kirjeldatud. On loomulik, et kaks aastat hiljem ei mäletata detailselt, kui pikk oli mingi haav. Patsiendikaardil ei saa olla fikseeritud teadvusekaotust, kuna haiglasse saabumisel oli R.H. teadvusel. R.H. on põhjendanud, et käis alati arsti juures Võrus, sest seal oli ta haigekassa nimekirjas. Ka on šokis inimese puhul normaalne, et ta läheb sinna, kus on harjunud käima. R.H. šokiseisundit tõendab tunnistaja I. M, kes arstina oskab inimese seisundit adekvaatselt hinnata. On loomulik, et ebatavalise ja -meeldiva sündmuse korral läheb inimene oma lähedaste juurde. Tunnistajad andsid tunnistusi eelkõige R.H. seisundi kohta, mida nad nägid, ja rääkisid, mida R.H. ise läbielatud sündmuste kohta tol hetkel ütles. Selles kontekstis ei oma tähtsust, et nad ei viibinud sündmuskohal. G.H. ega J. M ei ole praktiliselt kirjeldanud R.H. vigastusi, mistõttu ei ole kohtul alust väita, et ta peab usutavaks G.H. ütlusi vigastuste kohta. Ka ei ole kohus suhtunud tunnistajate ütlustesse võrdväärselt. Hageja tunnistajate ütluste ebausaldusväärsust on põhjendatud muuhulgas sellega, et nad on hageja sugulased, samas on öeldud, et ei ole põhjust kahelda J. M, kes on G.H. ga koos elav, temast täielikult sõltuv, mõjutatav alaealine tütar, ütlustes. Asjaolusid arvestades on loomulik, et R.H. ei saanud sinna jääda, samas ei olnud muud võimalust lahkumiseks kui ise sõita. Et R.H. vajas arstiabi, kinnitab tema ütlus, et haava õmmeldi. G.H. talle arsti ei kutsunud ega otsinud ka muud võimalust tema transportimiseks arsti juurde. Kohus on intsidenti käsitlenud ainult kehavigastuste tekitamise aspektist. Ebaväärikas ja taganemise ajendiks oli ka oma tööriistade kaasavõtmise takistamine. Mingit rünnet G.H. varale ei toimunud, tööriistad kuulusid R.H. le lahusvarana. Käsitletud episood sisaldabki kahte eraldi momenti: kehavigastuste tekitamine koos väidetega, et R.H. l ei ole sellesse majja enam asja, ja R.H. isiklike tööriistade kaasavõtmise keelamine. Seejuures on oluline, et R.H. l ei olnud tol hommikul mingit kavatsust päriselt lahkuda ega tööriistu minema viia, vaid ta kavatses lihtsalt tööle minna. Tol ajal olid G ja R.H. abielus ja elasid alaliselt vaidlusaluses majas. Intsident oli ajendatud G.H. tegevusest, kes tuli takistama R.H. t tööle minemast ja muuhulgas tegi teatavaks, et on kinnistu ära kinkinud, ning muutus sisuliselt R.H. põgenemiseks ühiselt rajatud kodust. Eeltoodut arvestades ei ole alust ka öelda, et G.H. väited intsidendi kohta oleksid usaldusväärsemad hageja tunnistajate ütlustega tõendatust. 4) Kohus ei ole andnud adekvaatset hinnangut hageja ja G.H. poolt 03.06.2004 allkirjastatud, AS-le Hansapank adresseeritud avaldusele. Sisuliselt oli tegemist eelkokkuleppega lepingu sõlmimiseks. Kuna laenu ülevõtmiseks ja hüpoteegi asendamiseks oli vaja sõlmida kolmepoolsed lepingud, kus osapooleks olnuks ka pank, ei saanud neid tingimusi panna kinkelepingusse. Hageja jaoks selgus see asjaolu alles notari juures ja põhjustas ka hageja jaoks „segadusseisundi“, millele ta püüdis lahendust leida. Asjaolu, et G.H. allkirjastas talle kinkelepingu sõlmimise eeldusena allkirjastamiseks esitatud avalduse, pidaski hageja lahenduseks. Mittejuristina ei osanud hageja hinnata, et sellisel kujul ei pruugi avalduses sätestatud kohustused olla G.H. jaoks siduvad. Notar neid asjaolusid ei selgitanud. Asjaolud, 6 kas G.H. avaldust allkirjastades selle läbi luges, selle sisust aru sai ja sellega nõustus, ei oma antud kontekstis tähtsust, sest ta andis allkirjastamisega hagejale mõista, et on avalduses sisalduvate tingimustega nõus. Pooled ei ole vaidlustanud, et hageja soovis neid tingimusi kinkelepingusse panna, kuid notar seda ei teinud. Eeltoodust lähtudes ei ole faktilistele asjaoludele vastav kohtu väide, et hageja ei ole pidanud vajalikuks kinkelepinguga G.H. le mingite kohustuste panemist. Hagejal ei olnud põhjust arvata, et G.H. avaldust läbi ei lugenud või selle sisu ei mõistnud või ei kavatse lubatut täita. Kohtu seisukoht, et avaldus ei toonud G.H. le kaasa mingeid kohustusi, ei ole õiguspärane, kuna käesoleva hagi esemeks ei olnud hinnata, millised võlaõiguslikud suhted see avaldus poolte vahel tekitab. Avaldus on esitatud tõendina selle kohta, et hageja eesmärk oli siduda kinkelepingu sõlmimine avalduses sätestatud kohustuste täitmisega. Samas on juhul, kui kohtuotsus sellisel kujul jõustuks, vastaspoolel võimalik kasutada otsust tõendina tõendamaks, et G.H. l avalduse alusel kohustusi ei tekkinud. 5) Kohus on lugenud asjaolu, et R.H. l oleks tegelikult võimalik kinnistul elada ja tasuta isikliku kasutuse õigust realiseerida, tõendatuks kostjate seletuste ja J. M ütlustega. Samas on tunnistajad R.H. ja I. M tõendanud, et juba vahetult peale intsidenti, 24.08.2004, ei lastud R.H. t majja. Hiljem on R.H. korduvalt ka koos teiste isikutega (tunnistaja E. V) üritanud seal käia, kuid iseseisvalt pole ta sisse pääsenud, sest ukselukud on vahetatud, takistusi on tehtud ka siis, kui keegi on olnud kodus. Alusetu on kohtu järeldus, et hageja väide R.H. mittepääsemisest majja ukselukkude vahetamise tõttu on pahatahtlik. R.H. ei ole korduvalt pääsenud majja just ukselukkude vahetamise tõttu, kuna tema käsutuses olnud võti ust ei ava. Seejuures on menetluse vältel oluliselt muutunud G.H. väited lukuvahetuse põhjuste kohta. Eelmenetluses on põhjenduseks toodud, et võtmeid ei jätkunud maja uuele omanikule, kohtuistungil esitati versioon korduvalt võtmeid kaotavast tütrest. Kohus on põhjendamatult tuginenud kostjate seletustele ja tunnistaja ütlustele ning hinnanud ebausaldusväärseks hageja seletused ja tunnistajate ütlused. 6) Iseenesest on õige, et formaaljuriidiliselt oli G.H. l omanikuna õigus oma vara takistamatult käsutada. Samas oli talle teada, et kinnistu oli ta kingina saanud abikaasa tütrelt, st abieluliste sidemete tõttu. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-129-05 väljendanud seisukohta, et

§-de 267 ja 270 järgi on kinkijale jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta oli „kingi vääriline“, ning et seega võib kinkija kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. See tähendab, et kui kingisaaja oma tegelikult seaduspärast õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal konkreetseid asjaolusid arvestades tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates osutuda jämeda tänamatusena tõlgendatavaks. Hageja jaoks oli kinkelepingu sõlmimise eesmärgiks, et tema isa ja G.H. saaksid perekonnana rajada ühise kodu, kuid samas kannaksid koos ka sellega seotud koormised, mis olid hageja kanda. Kohtu pädevuses ei ole otsustada, kas kinkija poolt deklareeritud eesmärk saab tegelikult olla tema eesmärk või mitte. Kohus saab tuvastada, kas eesmärk on õiguspärane ja kas eesmärgi olemasolu on tõendatud. Side hageja ja G.H. kui isiku, kellele oleks põhjust midagi nii hinnalist kinkida, vahel on üksnes hageja isa R.H. kaudu. Kuivõrd R ja G.H. elasid kinnistul algusest peale koos ning olid seda koos remontinud ja korrastanud, G.H. oli võitnud hageja usalduse, ei olnud hageja jaoks kõige olulisem, kelle nimel on tema isa ja viimase abikaasa ühine kodu, vaid et seal elatakse ja tegutsetakse koos perekonnana. 7 Hageja deklareeritud eesmärk on tõendatud tunnistaja R.H. ütlustega ja avaldusega AS-le Hansapank. Kohus, väites, et eeltoodu ei saanud kinkimisel hageja eesmärk olla, ei ole samas tuvastanud, mis siis kohtu arvates hageja tegelik eesmärk oli. Lepingu eesmärki tuvastamata on võimatu otsustada, millised asjaolud on hinnatavad jämeda tänamatusena ja kas taganemine oli põhjendatud või mitte. G.H. on omaks võtnud, et kinkis kinnistu R.H. le, et pääseda laenu ülevõtmisest ja hüpoteegi seadmisest kinnistule. Seda eesmärki silmas pidades on alust käsitleda G.H. poolt tema iseenesest seadusliku käsutusõiguse kasutamist jämeda tänamatusena hageja ja tema isa suhtes, kuivõrd see muutis võimatuks hageja poolt soovitud kinke eesmärgi täitumise, aga ühtlasi kingiti perekonnast välja R.H. ga ühiselt rajatud kodu, mille ülesehitamisel oli tema panus märkimisväärselt suur ja mille ärakinkimine, eriti sellisel moel, oli R.H. jaoks šokiks. 7) Asjas on põhjust kahelda kohtu poolt tunnistajate ütluste hindamise objektiivsuses. Kohtu väitest, et R.H. ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseks seetõttu, et ta on isiklikult huvitatud asja lahendamisest hageja kasuks, võib järeldada, et kohus seab kõik R.H. ütlused ette kahtluse alla. Kohus on sisuliselt deklareerinud mittekinnipidamist objektiivsuse printsiibist (TsMS § 232 lg 1) ja tõendile ette kindlaksmääratud jõu andmist, rikkudes TsMS §-s 232 lg 2 sätestatut. Ka on kohus sugulussidemete tõttu hagejaga seadnud kahtluse alla hageja teiste tunnistajate ütluste usaldusväärsuse. Samas on kohus tingimusteta lugenud usaldusväärseks vastaspoole ainsa tunnistaja J. M ütlused, kuigi ka tema on kinnistu alalise elanikuna isiklikult huvitatud asja lahendamisest kostjate kasuks ning kaebuses eespool nimetatud asjaolude tõttu võib tema usaldusväärsuse vähemalt samal määral kahtluse alla seada. Asja olemusest tingituna ei ole hagejal võimalik leida tunnistajaid, kes ei oleks hageja sugulased. Sugulus ei ole asjaolu, mis eelduslikult takistaks inimest kohtus tõtt rääkimast. Samas ei ole kohus esitanud muid põhjendusi, miks on hageja tunnistajad ebausaldusväärsed. 8) Hinnates G.H. käitumist (nii üksiktoimingutena kui kogumis) ning selle mõju hagejale ja tema isale on põhjendatud selle tõlgendamine ebaväärika käitumise ja jämeda tänamatusena

§ 267p 1 mõttes.

Seetõttu on põhjendatud ka hageja taganemine kinkelepingust. 9) G.H. on 16.05.2006 kohtuistungil omaks võtnud, et temalt ei ole võimalik kinnistu eest hüvitist saada. See on aluseks alternatiivse nõude rahuldamisele R.H. vastu. 10) Kohtukulude arvestamisel tuleb ka R.H. vastu esitatud hagilt aluseks võtta hagihind, mistõttu juhul, kui kohtukulude väljamõistmine osutuks seaduspäraseks, oleks põhjendatud summa võrdne G.H. vastu esitatud hagilt arvestatud summaga (8000 krooni). Tegemist on ühtse kinnistu väljaandmise nõudega. Selle raames on hageja selgitava loeteluna esitanud selle nõude täitmisel teostatavad toimingud, mis aga ei ole käsitletavad iseseisvate nõuetena. Selline käsitlus on kooskõlas nõude aluseks oleva

§ 1036

sõnastusega, kus ühtse kohustusena on sätestatud kolmanda isiku kohustus saadu välja anda. 5. G.H. ja R.H. vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata jätmist. Vastuväited: 1) Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, kohus ei ole apellandi viidatud materiaal- ega protsessiõiguse norme vääralt kohaldanud. 8 2) 22.08.2004 intsidendi osas ei ole kohus hageja tunnistajate ütluste hindamisel rikkunud TsMS §-s 232 sätestatut. Tunnistajate I. M ja E. V ütlused ei ole usaldusväärsed eelkõige seetõttu, et nad ei viibinud sündmuse toimumise juures ega tea midagi sellest, kuidas R.H. vigastada sai. Samuti ei saa mööda vaadata asjaolust, et asja lahendamisest hageja kasuks on otseselt huvitatud nii R.H. kui ka I. M, kes hageja abikaasana on samavõrd huvitatud sellest, et abikaasade ühisvarasse kuuluvast laenu tagasimaksekohustusest X kinnistu arvelt lahti saada. Lõppkokkuvõttes ei ole tähtis, millised täpselt olid R.H. vigastused, vaid tähtis on nende tekkepõhjus. Vigastuste tekkimise kohta on tõendina arvestatavad vaid R.H. ütlused ja G.H. seletus, mis antuna enne 01.01.2006, on võrdväärne tõend. Õige on kohtu järeldus, mille kohaselt kui sündmus ja R.H. kehavigastused oleksid olnud sellised nagu viimane on kinnitanud, siis oleks ta kindlasti pöördunud nii Räpinas asuva politsei kui ka kiirabi poole ega poleks olnud suuteline sõitma Räpinast Võrru. On usutav, et R.H. sai kehavigastusi vastavalt G.H. seletusele. Arvestades G.H. ütlusi 28.03.2005 eelistungil on väär apellandi väide, et G.H. ei ole kirjeldanud R.H. vigastusi. G.H. kirjeldatu on kooskõlas patsiendikaardilt ja teatiselt nähtuvaga – näo marrastused, parema küünarvarre marrastused. G.H. ütlused on usutavad ka seetõttu, et need langevad kokku ajaga, mis on fikseeritud patsiendikaardil – 22.08.2004 kell 06.45 on R.H. olnud Võru kiirabis. R.H. sõnul toimus intsident kell kuus hommikul, G.H. sõnul kella nelja paiku. R.H. ütlused ei ole usutavad, kuna ei ole mõeldav, et ta jõudis kolmveerand tunni jooksul G.H. ga tülitseda, R.H. lt vigastusi saada, teadvust kaotada, toibuda, sõita Võrru, sugulastega nõu pidada ja sõita kiirabisse kella 06.45-ks. Vaieldav on arutelu teemal, et šokis inimese puhul on normaalne, et ta läheb sinna, kus ta on harjunud käima. Samahästi võib normaalseks pidada, et šokis inimene läheb kehavigastustele, mis on põhjustanud teadvusekaotust ja veritsust, abi otsima lähimast raviasutusest. Isegi kui leiaks tuvastamist, et R.H. kehavigastuste tekitajaks oli R.H. , kes talle kallale tungis, ei anna see alust kinkelepingust taganemiseks jämeda tänamatuse tõttu. Sellisel juhul on R.H. suhtes ebaväärikalt käitunud R.H. , mitte G.H. . G.H. on küll kinnitanud, et tahtis takistada R.H. t tööriistu ära viimast, kuna arvas, et R.H. l ei olnud selleks õigust, kuid seda on liig pidada jämedaks tänamatuseks. Apellant on sisustanud jämedat tänamatust kinkelepingu eesmärgi saavutamise kaudu, kuidas ühtivad R.H. tööriistad kinkelepingu eesmärgi saavutamisega, ei ole lahti mõtestatud. 3) Apellant on esitanud vastukäivaid etteheiteid, mis puudutavad 03.06.2004 hageja ja G.H. poolt allkirjastatud, AS-le Hansapank adresseeritud avaldust. Mõistetamatud on etteheited, mis puudutavad avaldusele õigusliku hinnangu andmist kohtu poolt. Käsitledes avaldust tõendina, millena ta esitatud on, ei pääse kohus mööda avalduse sisu analüüsimisest. Väär on apellandi väide, mille kohaselt pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja soovis laenu ülevõtmise kohustust kinkelepingusse panna, kuid notar seda ei teinud. G.H. on korduvalt andnud ütlusi, et tema ei olnud nõus kinnistule hüpoteeki seadma ja see oli põhjus, miks seda kohustust lepingusse ei pandud. Teades, et G.H. ei ole nõus hüpoteeki seadma, oli kinkelepingu sõlmimine ilma igasuguste tingimusteta hageja vaba otsus. Hagejal ei olnud mingit takistust, et lepingus kas või deklaratiivselt fikseerida kingisaaja kohustusi kinkija ees. Kinkelepingu punktist 6.4 nähtub, et notar on lepingupooltele selgitanud, et käesolevasse lepingusse tuleb märkida kõik lepinguobjekti kinkimisega seotud kokkulepped. Seega on alusetud apellandi väited, mille kohaselt ta uskus, et piisab avalduse kirjutamisest. Samuti on 9 hageja kinkelepingu punktis 2.1.1 avaldanud, et lepingueseme suhtes ei ole vaidlusi – seega mitte ka vaidlust selle üle, kas lepinguesemele panna hüpoteek või mitte. Kohus on õigesti leidnud, et avaldus ning tunnistajate R.H. ja I. M ütlused ei tõenda väidet, et G.H. keeldumine laenu ülevõtmise ja tagatise asendamise kohustustest andis hagejale õiguse kinkelepingust taganemiseks. 03.06.2004 avaldus ei väljenda G.H. tahet. Avaldusega ei ole G.H. võtnud endale mingeid kohustusi. Ka on hageja selgesõnaliselt loobunud tuginemast

§-le 267 p 3 (12.12.2005 eelistungil). Õige on kohtu järeldus ka selles, et hagejal ei olnud mingeid takistusi X kinnistule hüpoteegi seadmiseks siis, kui kinnistu omandiõigus kuulus talle. Hageja väited kinke sidumisest hüpoteegiga ei ole eeltoodut arvestades loogilised. 4) Kinkelepingust taganemise põhjenduseks ei saa olla väide, et R.H. t ei lasta kinnistule ja takistatakse tema isikliku kasutusõiguse teostamist. Taganemisavaldus on tehtud 23.08.

1. Hageja tunnistajad on andnud ütlusi selle kohta, mis on väidetavalt toimunud pärast seda, mis ei saa mõjutada ega sisustada tehtud taganemisavaldust. Samal põhjusel ei ole tähtis ka see, kas peale taganemisavalduse tegemist on ukselukke vahetatud või mitte. Seda, et R.H. le oleks tehtud takistusi kinnistul elamiseks enne taganemisavalduse tegemist, ei kinnita ükski tunnistaja. J. M on kinnitanud, et R.H. le ei ole tehtud takistusi majja tulekuks ning et maja kasutamise pärast enne
2. augustit tülisid olnud ei ole. Vastustajad nõustuvad kohtu järeldusega, mille kohaselt hageja väited, et R.H. ei saa majja, kuna ukselukud on ära vahetatud, on alusetud ja pahatahtlikud, sest hagis on märgitud, et R.H. ei soovi elada majas koos kostjatega, ehkki viimased tal seda ei keela. 5) Selge on, et hageja on soovinud siduda enda ja R.H. võetud laenu X kinnistuga, et seada sellele hüpoteek, kuid sellise soovi võrdväärseks motiiviks võib olla soov lihtsalt enda laenukohustusest lahti saada. G.H. on kinnitanud, et algselt osteti kinnistu tema raha eest ning hageja võetud laenust ta teadlik ei olnud. Arvestades R.H. suuri võlgu, võib laen olla võetud tema võlakohustuste katteks. Seega, kuna hageja võetud laenul ei ole mingit seost X kinnistuga, ei saa võõra laenu ülevõtmise kohustust pidada osaks kinkelepingu eesmärgist. Kinkelepingus ei ole lepingu eesmärki fikseeritud. Juhul, kui kinkelepingul oli hageja jaoks kindel eesmärk, oleks olnud loomulik see lepingu üldsätete all fikseerida. Ka taganemisavalduses ei ole mainitud kinkelepingu eesmärgi mittetäitumist. Kohtul ei ole võimalik kinkelepingu eesmärki tuvastada. Kohus oli õigustatud piirduma selle hindamisega, kas hageja deklareeritud eesmärk on tõendamist leidnud või mitte. Sellele, et hagejal oli eesmärgiks tagada oma isale ja tema abikaasale ühine kodu, räägib vastu asjaolu, et hageja kinkis kinnistu G.H. ainuomandisse. Asjaolu, et hageja hüpoteeki enda omanikuks olemise ajal ei seadnud, näitab otseselt, et hagejal ei ole olnud eesmärgiks oma isa ja G.H. ühise kodu rajamine ning laenukohustuse nende kanda jätmine. Samuti on endiselt kehtiv hageja isa kasuks seatud isiklik kasutusõigus, mis tagab ka praegusel ajal hageja väidetavat eesmärki. Takistuste korral on R.H. l võimalus oma rikutud õigustele kohtu kaudu kaitset otsida. Kuna hageja kinkis kinnistu G.H. ainuomandisse, pidi ta arvestama sellega, milliseid õigusi omand G.H. le annab, sh õiguse kinnistu võõrandada. Kinnistu edasikinkimise põhjusena on G.H. tõesti tunnistanud soovi pääseda laenukohustuse ülevõtmisest, kuid põhjendatud on G.H. seisukoht, mille kohaselt kuulus kinnistu algselt G.H. le ning puuduvad asjaolud, mille tõttu oleks G.H. pidanud võtma enda kanda hüpoteegi, kui ta elas tema raha eest ostetud majas. Sellist teguviisi ei saa lugeda jämedaks tänamatuseks. 10 6) Nõustuda ei saa väitega, mille kohaselt on G.H. omaks võtnud, et temalt ei ole võimalik kinnistu eest hüvitist saada. G.H. ütlusi ei saa lugeda omaksvõtuks TsMS § 231 lg 2 mõttes, vaid tegemist on vastuväitega tema vastu esitatud nõudele välja mõista 160 000 krooni. Kas G.H. on võimeline hüvitist maksma või mitte, ei ole faktiline asjaolu, mida saaks omaks võtta, vaid hinnanguline küsimus.

§ 1036

ei sätesta, mil moel ja millise aja jooksul tuleks hüvitis tasuda ja kas juhul, kui kostjal puudub märkimisväärne realiseeritav vara, võib hüvitist maksta igakuisest pensionist. See, kas G.H. l on võimalik hüvitist maksta, saaks selguda alles siis, kui hüvitis oleks konkreetses summas G.H. lt välja mõistetud. See, et G.H. ei pidanud võimalikuks maksta 160 000 krooni, ei tähenda, et ta ei võiks maksta 100 000 krooni, mida on võimalikuks hüvitise summaks pidanud kostjad. EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

1. Tartu Ringkonnakohus muutis
2. oktoobri 2006 otsusega maakohtu otsust menetluskulude väljamõistmise osas ja tegi selles osas uue otsuse, jättes hagejalt väljamõistetud 10 246 krooni riigi kanda, kuna nimetatud summa võrra ületab hagejalt väljamõistetud õigusabi tasu lubatavat 5% määra. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus hagejalt välja kostjatele ringkonnakohtus osutatud õigusabi kulud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt esitas hageja nõude G.H. vastu hüvitise saamiseks seoses kinkelepingust taganemisega või R.H. vastu kingitud asja väljanõudmiseks. Hageja tugines hagi esitamisel, menetluse käigus ja ka apellatsioonimenetluses asjaoludele, et hageja tahteavaldus oli suunatud tasuta lepingu sõlmimisele ning et tegemist oli kinkelepinguga. Ringkonnakohus kinnitas maakohtu põhjendusi osas, milles maakohus leidis, et apellandi toodud asjaoludel ei ole asjas tõendatud

§-s 267 p 1 nimetatud kinkelepingust taganemise eelduste olemasolu. Ringkonnakohus nõustus, et hageja isa on hagejale

§ 267p 1 mõttes lähedane inimene.

Seadusandja ei ole määratlenud mõistet „jäme tänamatus“, seega oli maakohus õigustatud andma hinnangu hageja esitatud seisukohale, et jäme tänamatus väljendus keeldumises laen üle võtta ja tagatis asendada (kokkuleppe rikkumine), kinnistu edasikinkimise soovist teavitamises, edasikinkimises pärast seda kui hageja teavitas G.H. t lepingute ümbervormistamise ajast, 22.08.2004 toimunud intsidendis, kus G.H. takistas hageja isal enda tööriistu äraviimast ja R.H. tekitas hageja isale kehavigastusi, ning maja ukselukkude vahetamises pärast intsidendi toimumist. Ringkonnakohus leidis, et hageja poolt tänamatusena käsitatud kokkulepete täitmata jätmine ja kingiks saadud kinnistu edasikinkimine pärast laenulepingu ümbervormistamise aja teadasaamist ei ole kooskõlas hageja seisukohaga, et tegemist on tasuta lepinguga (kinkelepinguga). Ringkonnakohus leidis, et jämeda tänamatusena ei ole alust tõlgendada asjaolu, et hageja isa ja tema abikaasa sobimatuse tõttu oma kooselu lõpetasid. Kinkelepinguga ei saa kohustada kingisaajat abielus olema kinkija lähedasega. Asjas esitatu põhjal on maakohus andnud õige hinnangu, et G.H. käitumises puudus jäme tänamatus hageja või tema isa suhtes. Hageja isa kasuks on kinnistusraamatusse kantud märge isikliku kasutusõiguse kohta, nimetatud õiguse rikkumine ei ole piisavalt tõendatud ning selles osas saab hageja isa kasutada teisi õiguskaitsevahendeid, juhul kui pärast kinkelepingust taganemise avalduse tegemist on talle tehtud takistusi kinnistu kasutamisel. 7. Riigikohtu tsiviilkolleegium rahuldas 22. veebruari 2007 otsusega A.M. kassatsioonkaebuse ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2006 otsuse ja saatis 11 asja uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule TsMS § 692 lg 1 p 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Tsiviilkolleegiumi otsuse kohaselt kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija

§ 268

lg 1 järgi lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda

§ 267

p-des 1-3 ettenähtud juhtudel, mh siis, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust või kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Hagi aluseks olevate asjaolude järgi taganes hageja kinkelepingust

§ 267

p 1 alusel põhjusel, et kostja on näidanud üles jämedat tänamatust hageja ja tema isa R.H. vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja isa on selle sätte tähenduses tema lähedaseks isikuks.

§ 267

p 1 alusel lepingust taganemise põhjendusena on hageja toonud järgmised asjaolud: G.H. keeldus laenu ülevõtmise ja tagatise asendamise kohustuse täitmisest ning kinkis kinnistu edasi R.H. le; G.H. keelas R.H. l majas elada, korraldas füüsilist vägivalda kasutades R.H. väljaviskamise elamust ega lubanud tal majast kaasa võtta oma tööriistu ning oli peale kehavigastuse tekitamist hoolimatu R.H. tervise suhtes; G.H. vahetas maja ukselukud, takistades R.H. majja pääsemist ja oma asjade võtmist. Kohtud on leidnud, et nendel asjaoludel ei ole tõendatud

§-s 267 p 1 toodud eelduste olemasolu. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus

§ 267

p 1 tõlgendamisel arvestanud piisavalt selle sätte kinkijat kaitsvat eesmärki ning on sisustanud sätte liiga kitsalt. Asja lahendamisel peab ringkonnakohus otsustama, kas hageja esitatud asjaolud said kinkelepingu eesmärki arvestades olla aluseks kinkelepingust taganemisele

§-de 268 lg 1 ja 267 p 1 järgi. Kui ringkonnakohus leiab asja läbivaatamisel, et hagi tuleb rahuldada, peab ringkonnakohus võtma seisukoha ka hageja esitatud alternatiivnõude kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Tartu Maakohtu
2. mai 2006 otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab A.M. hagi R.H. vastu kinnisasja väljaandmiseks, s.o kohustab R.H. t tagasi kandma A.M. le kinnistu X omandiõigus, mõistab kinnisasja R.H. valdusest välja A.M. valdusesse ning annab nõusoleku kinnistusraamatu kande parandamiseks, millega kanda kinnistu X omanikuna kinnistusraamatusse A.M. . Seoses hagi rahuldamisega muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust.
3. 23.08.2004 tegi hageja G.H. le avalduse, millega taganes 03.06.2004 sõlmitud kinkelepingust ning tegi ettepaneku omandi tagasikandmiseks. Pooltel ei ole vaidlust selles, et lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Pooled vaidlevad lepingust taganemise kehtivuse üle, s.t kas on täidetud lepingust taganemise materiaalsed eeldused. Seega tuleb kindlaks teha, kas G.H. on käitunud viisil, mis andis hagejale õiguse kinkelepingust taganeda. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda käesoleva seaduse § 267 punktides 1-3 ettenähtud juhtudel. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on

§-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga 12 antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on „kingi vääriline“. See tähendab, et kui kingisaaja oma õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. Jäme tänamatus kui hinnanguline kategooria peab

§ 267p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes.

Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Seetõttu tuleb kingisaaja käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki esitatud asjaolusid, s.o nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut. Hagi aluseks olevate asjaolude järgi taganes hageja kinkelepingust

§ 267p 1 alusel, s.o põhjusel, et G.H.

on näidanud üles jämedat tänamatust tema ja tema isa R.H. vastu. Hageja on kinkelepingust taganemise põhjustena toonud ära järgmised asjaolud: G.H. keeldus laenu ülevõtmise ja tagatise asendamise kohustuse täitmisest ning kinkis kinnistu edasi R.H. le; G.H. keelas R.H. l majas elada, korraldas füüsilist vägivalda kasutades R.H. väljaviskamise elamust ega lubanud tal elamust kaasa võtta oma tööriistu ning oli peale kehavigastuse tekitamist hoolimatu R.H. tervise suhtes; G.H. vahetas elamu ukselukud, takistades R.H. elamusse pääsemist ja oma asjade võtmist. Maakohus on ekslikult leidnud, et nimetatud asjaoludega ei ole tõendatud

§-s 267 p 1 sätestatud eelduste olemasolu. Seejuures on maakohus sisustanud

§ 267p 1 liiga kitsalt ning ei ole arvestanud selle sätte kinkijat kaitsvat iseloomu.

Vastupidiselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et laenulepingu ülevõtmise ja tagatise asendamise lubaduse täitmata jätmine on käsitletav jämeda tänamatusena ning sellise lubaduse rikkumine on aluseks kinkelepingust taganemisele

§ 267

p 1 alusel, kui laenu ülevõtmise ja tagatise asendamine oli kinkelepingu tegemise eelduseks. Asja materjalidest nähtub, et 03.06.2004 kinkis hageja kinnistu G.H. le. Samal päeval on hageja teinud Hansapangale kirjaliku avalduse (t.l 64), milles taotles enda vabastamist laenu kaastaotleja kohustustest ning G.H. määramist laenu kaastaotlejaks ja tagatise asendamist X kinnistuga. G.H. on nimetatud avaldusele alla kirjutanud. Kinkelepinguga samal päeval hageja poolt kirjutatud avaldus ja G.H. allkiri sellel kinnitavad hageja väidet, et tema eesmärgiks oli siduda kinkelepingu sõlmimine avalduses sätestatud kohustuste ülevõtmisega G.H. poolt. Maakohtu seisukoht, et G.H. allkiri avaldusel ei kinnita tema tahet avalduses sätestatud kohustuste ülevõtmiseks, ei ole kooskõlas tõenditega ning on seetõttu põhjendamatu. Siinjuures ei saa arvestamata jätta ka kinkelepingu tegemise eesmärki, milleks oli asjaoludest tulenevalt ühise kodu rajamine R ja G.H. le. Kostjad ei ole tõendanud, et kinnistu ostmine ning ka 03.06.2004 kinkeleping oleks tehtud mingil muul eesmärgil. Maakohtu seisukoht, et ühise kodu rajamise all peeti silmas vaid kinnistul paikneva elamu ühist kasutamist, ei ole põhjendatud. Asja materjalidest nähtub, et G.H. kinkis kinnistu 18.08.2004 R.H. le. G.H. on omaks võtnud, et ta kinkis kinnistu R.H. le, et pääseda laenu ülevõtmisest ja hüpoteegi seadmisest kinnistule. Maakohtu seisukoht, et G.H. ei näidanud sellega üles jämedat tänamatust hageja ja tema isa suhtes, on ekslik. Iseenesest õige on maakohtu väide, et kuivõrd igaühel on õigus vabalt oma omandit käsutada, s.h seda edasi kinkida, tuleb antud juhul lähtuda kinke eesmärgist. Lähtudes

§-s 267 p 1 mõttest, s.o kinkijat kaitsvast eesmärgist, tuleb G.H. poolt kinnistu kinkimist R.H. le pidada vaieldamatult kinkelepingust taganemise aluseks jämeda tänamatuse tõttu. Maakohus on leidnud, et kuigi R.H. sai 22.08.2004 kehavigastusi G.H. käitumise tagajärjel, ei ole selline käitumine enda ja oma vara kaitsmisel õigusvastane ning sellist G.H. 13 käitumist ei saa käsitleda jämeda tänamatuse ülesnäitamisena. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu selline järeldus ei ole põhjendatud. Asja materjalidest nähtub, et 22.08.2004 olid R.H. ja G.H. abielus ning kuigi 03.06.2004 kinkelepinguga sai G.H. kinnistu ainuomanikuks, oli R.H. l õigus kinnistut kasutada ja vallata. Maakohus ei ole tuvastanud ja asja materjalidest ei nähtu, et G.H. oleks viibinud 22.08.2004 hädaseisundis või et R.H. oleks viinud bussi midagi muud peale isiklike tööriistade. Pigem võib järeldada, et G.H. käitumine (kehavigastuste tekitamine R.H. le) oli mõjutatud 18.08.2004 kinkelepingust, millega ta kinkis kinnistu R.H. le. Ringkonnakohus leiab, et kinkijale lähedasele isikule kehavigastuste tekitamist tuleb pidada konkreetseid asjaolusid arvestades kinkelepingust taganemist õigustavaks asjaoluks. Eelnevaga seonduvalt saab lugeda jämedaks tänamatuseks ka G.H. poolt R.H. le takistuste tegemist elamusse pääsemiseks. Eelnev kinnitab, et G.H. käitus viisil, mis andis hagejale õiguse kinkelepingust taganeda

§ 267p 1 alusel.

10.

§ 268

lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda.

§ 1028

lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kuivõrd hageja kinkelepingust taganemine on õiguspärane, siis esineb

§-s 1028 lg 1 sätestatud alusetu rikastumise alus ning hagejal on õigus kingitud ese kingisaajalt välja nõuda.

§ 1032

lg 2 kohaselt kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal.

§ 1036

sätestab, et kui saaja annab saadu tasuta üle kolmandale isikule ja saajalt ei ole võimalik hüvitist saada, peab kolmas isik saadu vastavalt käesolevas peatükis sätestatule välja andma. Asja materjalidest nähtub, et G.H. kinkis kinnistu 18.08.2004 R.H. le. G.H. on kohtuistungil kinnitanud (t.l 156 pöördel), et kui hagi rahuldatakse, siis ei ole tal võimalik hüvitist maksta. Seega on põhjendatud apellandi seisukoht, et kuna G.H. lt ei ole võimalik hüvitist saada, siis peab R.H. kinnistu hagejale välja andma. Asjaolu, et G.H. ei ole võimeline hüvitust 160 000 krooni maksma, kinnitab ka see, et talle anti riigi õigusabi. G.H. poolt täidetud majandusliku seisundi teatisest (t.l 80-82) nähtub, et tema sissetuleku moodustavad töövõimetuspension ja toetused, mis kulub vältimatute püsikulutuste katteks, samuti see, et tal puudub vara, millele sissenõuet pöörata. Menetluse käigus ei ole G.H. tõendanud, et tema majanduslik seisund oleks paranenud ja tal oleks võimalik hüvitada saadu väärtus. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et hageja poolt märgitud kinnistu (1728 m2 pindalaga hoonestatud kinnistu) väärtus 160 000 krooni on reaalne ja vastab turuväärtusele. Kinkelepingus kui tasuta lepingus märgitud kinnistu väärtus 100 000 krooni ei tõenda kinnistu turuväärtust. Eelnev tõendab, et rahalise hüvitise väljamõistmise korral ei oleks võimalik kohtuotsust täita ning hageja nõue jääks reaalselt täitmata. Seetõttu peab R.H.

§ 1036alusel X kinnistu A.M.

le välja andma. Käesolev kohtuotsus on aluseks kinnistusraamatu kande parandamiseks, millega kantakse X kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse A.M. .

1. Seoses hagi rahuldamisega tuleb tühistada vaidlustatud otsus ka osas, millega tühistati Põlva Maakohtu 22.09.2004 määrusega hagi tagamise abinõuna kinnistusraamtusse kantud X 14 kinnistu käsutamise keelumärge hageja kasuks. Eelnimetatud hagi tagamise abinõu jääb kehtima kuni kohtuotsuse täitmiseni.
2. Hageja on tasunud kokku riigilõivu 17 250 krooni (9000+8250) ja kulutanud kokku õigusabile 12 700 krooni (10000+1000+1700). TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel kuulub õigusabikuludest kostjatelt väljamõistmisele 8000 krooni (5%x160 000) Seoses hagi rahuldamisega tuleb hageja menetluskulud summas 25 250 krooni (17 250+8000) kostjatelt solidaarselt välja mõista. Põlva Maakohtu 27.06.2005 määrusega anti G.H. le riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Sellest lähtuvalt tuleb G.H. ga seotud riigi õigusabi tasu ja kulud summas 28 229.70 (maakohtus 10 246.50, ringkonnakohtus 7316+3717, riigikohtus 6950.20) jätta riigi kanda. Põlva Maakohtu 27.06.2005 määrusega anti R.H. le riigi õigusabi kohustusega osamaksetena täielikult hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. R.H. le on osutatud riigi õigusabi kokku summas 32 802.20 krooni (maakohtus 10 246.50, ringkonnakohtus 9876.60+3717, riigikohtus 8962.10). Seoses hagi rahuldamisega peab ta hüvitama talle osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud summas 32 802.20 krooni. Lähtudes R.H. majandusliku seisundi teatisest (t.l 77-78) leiab ringkonnakohus, et põhjendatud igakuulise osamakse suuruseks tuleb määrata 400 krooni alates kohtuotsuse jõustumisest. Andra Pärsimägi Egon Konsand 15 Üllar Roostoja