KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 12. juuni 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-2448 Haldusasi M.

§ 64

lg 2 alusel annab rikkumise avastanud vanglateenistuja kinnipeetavale võimaluse kirjutada rikkumise kohta seletus koheselt. Seetõttu keeldus kaebaja inspektor-kontaktisik T V kirjaliku seletuse andmisest, millist võimalust viimane mõne päeva möödudes pakkus. 2. Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Tartu Vangla kodukorra (edaspidi TVK) p 6.3.5 kohaselt on loenduse ajal kinnipeetavatel keelatud omavahel rääkida ja suitsetada ning loendus lõpeb seda läbiviiva teenistuja sellekohase korraldusega. TVK p 7.1.1 kohustab kinni peetavat isikut täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. TVK p 13.4 kohustab kinni peetavat isikut täitma vastuväideteta ja vaidlustamata vanglaametnike seaduslikke korraldusi. Kaebaja on tutvunud vangla sisekorda reguleerivate õigusaktidega ja on teadlik kinnipeetavatele esitatavatest nõuetest. Kaebaja rikkus eelnimetatud sätteid oma süülise käitumisega, mis on

§ 64

nõuete kohaselt läbiviidud distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud valvurite M L ja M M 08.11.2006 ettekannetega ning R T lisaettekandega, 08.11.2006 aktiga seletuskirjast keeldumise kohta ja distsiplinaarmenetluse protokolliga. Kaebaja väide, et tema juttu ei ajanud, on ümber lükatud kolme valvuri ettekannetega, kes kinnitavad kaebaja distsipliinirikkumise asetleidmist. Aktiga seletuskirjast keeldumise kohta, mis on koostatud rikkumisega samal kuupäeval ja mille tõelevastavust on oma allkirjaga kinnitanud M. L ja H K ümber lükatud kaebaja väide, nagu ei oleks talle võimaldatud toimunu kohta seletust anda. Seletuse andmise võimalust on kaebajale pakutud ka 13.11.2006 distsiplinaarmenetlust läbiviinud inspektor-kontaktisiku T. V poolt, kuid kaebaja ei pidanud vajalikuks seletust anda.

§ 63

lg 3 kohaselt võetakse karistuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Kaebajal oli kaheksa kehtivat distsiplinaarkaristust, neist kolm on määratud korraldusele mitteallumise eest. Arvestades kaebaja suhtumist oma distsiplinaarsüüteosse ja õiguskorda ning asjaolu, et varasemad distsiplinaarkaristused noomituste näol ei ole teda mõjutanud õiguskuulekalt käituma, pidas vangla direktor vajalikuks kohaldada kaebaja mõjutamiseks distsiplinaarkaristusena ühe pikaajalise kokkusaamise keelamist. HALDUSKOHTU LAHEND 2 3. Tartu Halduskohus rahuldas 09.03.2007 otsusega kaebuse ja tühistas Tartu Vangla direktori 16.11.2006 käskkirja nr 1-4/1483. Otsuse kohaselt võib distsiplinaarkaristust isiku suhtes kohaldada ainult seaduses sätestatud alustel ja korras.

§ 64

lg 2 sätestab, et kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda seletusi. Vangla töötajate M L, M M ja kinnipeetavate V.L. , J K, I N ja R A ütluste kohaselt oli 08.11.2006 õhtuse loenduse ajal 6. sektoris üldine jutusumin. Kinnipeetavate ütluste järgi toimuvat selline jutuajamine ja sumin tavaliselt alati. M. L ja M. M ütluste järgi oli sel õhtul sumin suurem kui tavaliselt, mistõttu M. L tegi märkuse jutuajamise ja naermise lõpetamiseks. Seega rikkusid sel õhtul TVK p 6.3.5 nõudeid paljud selle sektori kinnipeetavad (sektoris kokku 44 kinnipeetavat), ka korraldus jutuajamise lõpetamiseks oli tehtud kõikidele kinnipeetavatele üldiselt, korralduse konkreetset adressaati välja toomata. Pärast M. L poolt korralduse andmist olid kaebaja ja tema kambrikaaslane V.L. alguses vaikselt edasi rääkinud, kuid seda olid teinud ka teised kinnipeetavad. M. L seletuse kohaselt ta teiste kinnipeetavate jutuajamisele tähelepanu ei pööranud, kuna need olid kaugemal. Seega pidid valvuri antud seaduslikku korraldust täitma kõik kinnipeetavad, sh kaebaja. Kuid anonüümselt antud korraldusest endast ei pidanud kaebaja aru saama, et korralduse adressaadiks oli just tema. Selleks, et kinnipeetav saaks seaduslikku korraldust täita, peab ta kuulma ja aru saama temale esitatud korraldusest. Ka vangivalvurite edasisest tegevusest ei nähtu, et kaebajal oli võimalik aru saada, et ta on distsipliinirikkumise toime pannud. Valvur M. Lpoolt tehti kambris hoiatus, et „…tahate vist täna ettekannet saada“, millele reageeris V.L. . Hiljem tõi M. L kaks seletuskirja, millised mõlemad andis kambri luugist V.L. le, kes keeldus seletuse andmisest ning andis mõlemad tagasi. Kaebajale seletuse blanketti ei antud ega seletuse kirjutamist ei nõutud. Nagu nähtub V.L. ja kaebaja seletustest, vaatas kaebaja sel ajal televiisorit ning seletuse kirjutamise pakkumisest teadlik ei olnud. M. L ütluste järgi arvas ta, et kaebaja sai aru, et seletust peab ka tema kirjutama, kuigi ta kaebajat kambri luugist ei näinud. V.L. nii kohtus antud ütluste kui ka vangla direktorile 14.11.2006 antud seletusekirja järgi sai ta aru, et valvur hoiatas seletuskirja toomisega just teda, mitte kaebajat, ning et ettekannete tegemine tulenes mitte loenduse ajal jutuajamisest, vaid V.L. vastusest valvurile „Too või kümme seletuskirja“. Seega on ebaõige M. L poolt 08.11.2006 ettekandes nr 149 märgitu, et kaebajat on teavitatud ettekande koostamisest ja ta loobus sellekohasest seletuskirjast. Ka M. M ei saanud seda oma ettekandes märkida, kuna ta ei viibinud üldse M. L poolt seletuskirjade kambrisse andmise juures.

§ 64

lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Seega algab distsiplinaarmenetlus rikkumise suhtes vangla direktori korralduse alusel. TVK p 14.1 kohaselt teeb vangla direktorile distsipliinirikkumist pealt näinud või selle avastanud vanglateenistuja (kui rikkumise pealtnägijaid on rohkem siis kirjutavad kõik) ettekande ning annab (annavad) selle registreerimiseks korrapidajale. Vastavalt TVK p 14.2 annab teenistuja kinni peetavale isikule võimaluse kirjutada rikkumise kohta seletus, mis lisatakse ettekandele. TVK p 14.3 kohaselt registreerib ettekande korrapidaja ettekannete arvestuse raamatus ja annab ettekande üle vangla direktorile järgneva tööpäeva hommikul, erandjuhtudel viivitamatult. Seega saab kinnipeetavalt seletust nõuda alles algatatud distsiplinaarmenetluse käigus, mitte enne. Ettekande koostamine ja distsiplinaarkaristus ei saa tuleneda isiku poolt seletuse andmisest keeldumisest. Antud juhul on seletust nõutud enne distsiplinaarmenetluse algatamist ja enne valvuri poolt ettekande koostamist. Distsipliinirikkumises süüdistatav peab enne temalt seletuse küsimist olema teadlik, milles teda süüdistatakse. Antud juhul on akt 3 seletuskirjast keeldumise kohta koostatud juba 08.11.2006, kuigi vangla direktor on M. L ettekande viseerinud ja saatnud menetlusse 09.11.

1. Samas ei ole antud asjaolu määrav, kuna kaebajale on antud võimalus seletuse andmiseks ka distsiplinaarmenetluse käigus, samuti on seletuse andmine isiku õigus, mitte kohustus, ning ei nähtu, et karistus oleks tulenenud just seletuse mitteandmisest. Distsiplinaarmenetluse protokollis on viidatud tõenditena ettekannetele nr 1419 ja nr 1419A. Ettekanne nr 1419A, mille on teinud M. M, ei ole viseeritud vangla direktori poolt, nagu seda on tehtud M. L ettekande nr 1419 puhul. Sellest, et M. M ettekanne ei kanna omaette numbrit, vaid lisatähte, võib järeldada, et see ettekanne on tehtud hiljem või ei ole korrapidaja poolt registreeritud. Ka valvur R. T lisaettekannet ei saa lugeda ettekandeks selle õiguslikus tähenduses. 08.11.2006 aktis seletuskirjast keeldumise kohta on tunnistajatena allkirja andnud M. L ja H. K, esitatud tõendite järgi ei viibinud H. K ei õhtusel loendusel ega ka M. L poolt seletuskirjade kambrisse andmise juures. Seega ei saa ta ka tunnistajaks olla. Tulenevalt kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse eeskirjade rikkumisest, kuulub vaidlustatud käskkiri tühistamisele. Lisaks menetluslike nõuete rikkumisele on kaebaja karistamisega rikutud ka võrdse kohtlemise printsiipi. Nähtuvalt nii M. L ettekandest kui ka kõikide tunnistajate ütlustest ajasid loenduse ajal juttu paljud kinnipeetavad. Ka pärast valvuri tehtud hoiatust jätkati jutuajamist. M. M ütluste järgi jätkasid kinnipeetavad, sh kaebaja, ka pärast märkust jutuajamist. Valvuri lähemale jõudes olid kaebaja ja V.L. jutuajamise lõpetanud, seega allusid käsule, kuigi mitte koheselt. Esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja poolt oleks õhtuse loenduse korda rikutud intensiivsemalt kui teiste kinnipeetavate poolt või, et ainult kaebaja ja V.L. ei allunud koheselt valvuri märkusele. Isiku karistamise aluseks ei saa olla tema eelnev ülbe käitumine või eelnevate distsiplinaarkaristuste arv. Kõikide kohtus ütlusi andnud kinnipeetavate ütluste järgi kaebaja juttu ei ajanud, vastupidiselt valvurite ütlustele ja M. L ettekandele. Kuigi kohus ei pea kinnipeetavate ütlusi usutavateks, vaid kaaskinnipeetavat õigustavateks, ei ole millegagi tõendatud ka kaebaja teistest erinev käitumine loenduse ajal, mis tõi kaasa ainult tema karistamise distsiplinaarkaristusega. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Tartu Vangla taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, jättes M. M-P. kaebuse rahuldamata ja mõistes M. M-P. lt välja 80 krooni Tartu Vangla kasuks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt hindas halduskohus tõendeid ning kohaldas materiaalõiguse normi ebaõigesti. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, mille kohaselt on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikutud menetlusnõudeid ning vastustaja karistamiseks puudus alus. Ebaõige on kohtu seisukoht, mille kohaselt ei pidanud vastustaja anonüümselt antud korraldusest aru saama, et adressaadiks oli just tema. Kõik avaliku halduse käigus antud üldkorraldused on anonüümsed selles mõttes, et ei loetle nimeliselt adressaate. Üldkorraldus on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele, kellele see on täitmiseks kohustuslik. Seega oli vanglaametniku seadusest tulenev ning selgelt ja arusaadavalt antud korraldus rääkimine lõpetada täitmiseks kohustuslik kõigile loendusel viibivatele kinnipeetavatele, sh vastustajale. Vastustaja ei vaidlusta, et ta kuulis korraldust, ent ei pidanud seda enda kohta käivaks. Vastustaja selline suhtumine on ekslik. Kohus tuvastas, et vastustaja allus korraldusele, kuigi mitte koheselt. Seega kohus möönab vastustaja poolt distsipliinirikkumise toimepanemist ning haldusakti õiguslik alus on õigesti märgitud. 4 Ekslik on kohtu järeldus, nagu oleks M. M ja R. T ettekanded kirjutatud kas hiljem või ei ole korrapidaja poolt registreeritud. Tartu Vanglas kannavad ühe ja sama intsidendi kohta koostatud ettekanded sama numbrit põhjusel, et need arhiveeritakse koos ning hiljem oleks võimalik kiiresti tuvastada sama intsidendi kohta käivad materjalid. Juhul, kui ettekandeid on rohkem kui üks, tähistatakse iga järgnev ettekanne lisatähega tähestiku järjekorras. Valvur R. T ettekanne peaks kandma tähte „B“, ent ekslikult on märkimata jäänud nii number kui täht. See asjaolu ei saa ettekannete usutavust kahtluse alla seada, kuna tuvastatud on, et kõik nimetatud valvurid olid sel õhtul tööl ja vastustaja elusektsioonis. Pärast loendust toimus valvurite vahetus ning M. Mja R. T lahkusid teenistusest, teenistusse tuli H. K. M. L pakkus pärast loendust vastustajale ja tema kambrikaaslasele V.L. le võimalust anda intsidendi kohta omapoolne seletus, mille tunnistajaks oli H. K. Asjas ei oma tähtsust, kas ja kuidas pakkus M. L vastustajale seletuskirja kirjutamise võimalust, kuna sel hetkel ei olnud distsiplinaarmenetlust veel algatatud ja distsiplinaarmenetluse eeskirjade rikkumiseks ei saa pidada asjaolu, et vastustaja ei saanud seletuskirja kirjutamise ettepanekust aru ja et valvur M. L ei teinud kõike endast olenevat, et vastustaja sellest aru saaks. Seletuskirja kirjutamise mõte seisneb selles, et direktoril oleks peale vanglaametnike ettekannete ka kinnipeetava nägemus asjast, mille põhjal otsustada, kas distsiplinaarmenetlus algatada või jätta algatamata. Seletuse andmata jätmine iseenesest kinnipeetava õigusi ei riku, kuna pärast distsiplinaarmenetluse algust teatab menetleja sellest menetlusalusele isikule esimesel võimalusel, selgitab talle, millise rikkumise toimepanemises teda süüdistatakse ning teeb ettepaneku anda omapoolne seletus. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud menetlusnorme rikkumata. Vaidlust ei ole selles, et distsiplinaarmenetlust läbi viinud inspektor-kontaktisik T. V selgitas vastustajale, millise rikkumise toimepanemises teda süüdistatakse ning andis võimaluse anda omapoolne seletus. Vastustaja keeldus sellest põhjusel, et annab seletused kohtus. Seega ei olnud menetlejal võimalik vastustaja seisukohti arvesse võtta ning otsus tuli langetada muude tõendite põhjal. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendatud, et vastustaja ajas õhtuse loenduse ajal juttu ja pani üksnes selle faktiga toime TVK p 6.3.5 rikkumise. Ta rääkis edasi ka peale valvuri korraldust rääkimine lõpetada, rikkudes TVK punkte 7.1.1 ja 13.
3. Keeldudes menetlejale seletuse andmisest pidi vastustaja aru saama, et menetluse lõpptulemus ei pruugi olla teda rahuldav. Distsiplinaarmenetluse eeskirjade järgimine ei ole kohustuslik mitte ainult menetlejale, HMS § 38 lg 3 tuleneb menetlusosalise kohustus teha haldusorganile teatavaks talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud. Seega peab ka menetlusalune isik ilmutama aktiivsust ning tegema kõik endast oleneva, et menetluse lõpptulemus oleks õige ja õiglane. Seletusest keeldumisega rikkus vastustaja hoolsuskohustust, nõustudes juba ette sellega, et menetluse tulemus ei pruugi olla tema huvides. Vastustaja karistamine oli õiguspärane. Vangla direktoril on otsustusdiskretsioon, kas distsipliinirikkujat karistada või karistamata jätta. Seejuures tuleb arvesse võtta peale teo iseloomu ja viisi ka teo toimepanija isikut. Teiste isikute õigusrikkumised ei saa olla õigustavaks asjaoluks, karistamise otsustamisel tuleb arvestada ennekõike konkreetset isikut ja tema tegu. Direktoril puudus vajadus hinnata vastustaja käitumise intensiivust võrreldes teiste kinnipeetavate käitumisega, kuna ettekanded olid koostatud ainult vastustaja ja V.L. kohta. See asjaolu tõendabki, et nemad rikkusid kodukorda teistest intensiivsemalt. Vangla direktor pidas kinni võrdse kohtlemise printsiibist, algatades mõlema kinnipeetava suhtes distsiplinaarmenetluse. Menetlus viidi läbi mõlema kinnipeetava puhul võrdsetel alustel selle vahega, et V.L. andis menetlejale seletuse, vastustaja aga mitte. V.L. l puuduvad varasemad distsiplinaarkaristused ja antud intsident oli esmakordne, mis näitab, et intsident võis olla juhuslik. Seetõttu pidas direktor võimalikuks piirduda V.L. puhul inspektor-kontaktisiku suunava ja selgitava vestlusega. Vastustajal oli eelnevalt kaheksa kehtivat distsiplinaarkaristust, millest kolm on määratud samalaadsete üleastumiste eest, mis näitab 5 vastustaja suhtumist vangla sisekorrareeglitesse ning annab piisavalt põhjust arvata, et episood ei olnud juhuslikku laadi ning distsiplinaarmenetluse lõpetamine ja vestlusega piirdumine ei täida eripreventiivset eesmärki.

§ 63loetleb ammendavalt distsiplinaarkaristused.

Loetelu on antud põhimõttel kergemalt raskemale, st kõige kergem karistus on noomitus ja kõige raskem kartserisse paigutamine. Vastustaja suhtes on korduvalt kohaldatud kergemat karistust – noomitust, ent see on vastustajale jätnud petliku mulje karistamatusest, mistõttu oli mõistlik kohaldada rangemat karistusliiki. Karistamise aluseks ei saa olla isiku eelnev ülbe käitumine või varasemad rikkumised, ent need asjaolud omavad tähtsust valikudiskretsiooni teostades: karistuse valikul ei ole võimalik pidada silmas üksnes isiku mõjutamise eesmärki, arvestamata sealjuures tema isikut. Antud juhul väljendas vastustaja ülbe käitumine ja eneseõigustused tema suhtumist vangla sisekorda ja distsiplinaarmenetlusse, mis omakorda andis alust arvata, et ta ei ole oma teost aru saanud ning noomitus ei ole piisav, et mõjutada teda edaspidi õigusrikkumisi vältima.

1. M. M-P. taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt on apellatsioon kirjutatud tuginedes M. L vastuolulistele ütlustele, et otsida õigustusi valvurile, kes ei osanud käituda õhtuse loenduse ajal kinnipeetavatega ning kaitsta valvurit, kes eksis kinnipeetavate suhtes, kuna vastustaja tegelikult ei rääkinud loenduse ajal. Vastustaja kambrikaaslane ütles M. L „miks sa ähvardad“, mille peale valvur läks endast välja ja kandis oma viha nii kambrikaaslase kui ka vastustaja peale, süüdistades vastustajat alusetult. Vastustaja nõustub, et käsklust „jutuajamine lõpetada“ ei ole mõeldav anda kõigile kinnipeetavatele eraldi, kuid vastustaja ei ole nõus valvuri käitumisega ja tema tegevusetusega, oskamatusega. Kui valvur oleks kõndinud korraks ühest koridori otsast teise, pannud nimed kirja, kes räägivad, ei oleks seda kohtuasja. Tartu Vangla
2. sektsioonis on üleval kaks valvekaamerat, mille salvestustelt oleks kõik selgelt näha. M. L ütlustest jääb toimunu arusaamatuks. Vastuolulisi ütlusi on andnud ka M. M RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
4. märtsi 2007 otsus kuulub tühistamisele kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. Tartu Vangla apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et kaebaja ei pidanud aru saama, et jutuajamise keelamise korralduse adressaadiks oli just tema. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud seda, et ta kuulis korraldust jutuajamise lõpetamiseks. M. L, M. M ja R. T kinnitavad, et nägid, kuidas kaebuse esitaja ajas valjusti juttu teiste kinnipeetavatega, ja ei allunud M. L seaduslikule korraldusele lõpetada rääkimine loenduse ajal. M. M kinnitas kohtuistungil, et M. M-P. ja V.L. rääkisid kõige kõvemini. M. Lvaatas nende poole ja ütles, et kui nad ei lõpeta, ta ei saa loendust läbi viia. M. M-P. ja V.L. pidid aru saama, et käsklus puudutas neid, sest peale märkust hakkasid nad kohe kõvemini naerma. Pärast seda mingi aja pärast jäid nad vait. Nende tõendite kogumiga on kindlaks tehtud, et kaebuse esitaja sai aru, et tegemist on temale suunatud korraldusega, kuid ei allunud sellele selle andmise järel. Seega on kaebuse esitaja poolne distsipliinirikkumine tõendamist leidnud. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et ka vangivalvurite edasisest tegevusest ei olnud võimalik kaebajal aru saada temapoolsest distsipliinirikkumisest. Halduskohus on ise lugenud tõendatuks, et M. L ütles kambrist, et kas te tahate vist täna ettekannet saada. Juba ka sellest 6 pidi kaebaja aru saama, et nad on midagi rikkunud ja vangivalvur võib selle kohta koostada ettekande.

§ 64

lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ja distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud ametiisik.

§ 64

lg 2 alusel informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ja tal on õigus anda selgitusi. TVK p 14.1 kohaselt teeb distsipliinirikkumist pealt näinud või selle avastanud vanglateenistuja vangla direktorile ettekande ja annab selle registreerimiseks korrapidajale. TVK p 14.3 kohaselt registreerib ettekande korrapidaja ettekannete arvestuse raamatus ja annab ettekande üle vangla direktorile järgneva ööpäeva jooksul, erandjuhtudel viivitamatult. Halduskohus on vanglale ette heitnud seda, et kinnipeetavalt on selgitust nõutud juba enne distsiplinaarmenetluse algatamist. Samas ei keela mingi eeskiri seletuse nõudmist koheselt pärast distsipliinirikkumise toimepanemist. Kodukord näeb vaid ette isikult seletuse küsimist siis, kui ta on teadlik talle süüks arvatud distsipliinirikkumisest. Halduskohus on ka ise leidnud, et see asjaolu ei ole määrav, kuna distsiplinaarmenetluse käigus on M. M-P. le seletuse andmise võimalus antud ja ta on sellest keeldunud. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, nagu omaks mingit tähendust asjas see, millal on koostatud teiste vanglavalvurite ettekanded ja kas need on korrapidaja poolt registreeritud. Tartu Vangla on põhjendanud, et ühe intsidendi kohta koostatud ettekanded on registreeritud ühe numbri all. Iga järgmine ettekanne registreeritakse sama numbriga, kuid sellele lisatakse täht. M. L ettekanne kannab numbrit 1419A. Halduskohus on M. L tunnistajana üle kuulanud ja seega on tõendatud, et ta viibis distsipliinirikkumise juures. Samuti on tõendiks ka R. T ettekanne, mis on koostatud

1. novembril
2. Halduskohus ei ole põhjendanud, milliste tõendite alusel ei saa H. K olla tunnistajaks selle kohta, et kaebaja keeldus samal õhtul seletuse kirjutamisest. Tartu Vangla on kinnitanud, et kuna pärast loendust toimus vangivalvurite vahetus, siis H. K saab kinnitada seda, et kinnipeetavad keeldusid koheselt seletuste kirjutamisest. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud menetlusnorme rikkumata. Distsiplinaarmenetlust läbi viiv inspektor-kontaktisik T. V selgitas kaebajale, millise distsiplinaarrikkumise toimepanemises teda süüdistatakse ja andis võimaluse anda omapoolne seletus. Kuna kaebaja seletusest keeldus, siis pidi otsuse langetama teiste tõendite põhjal. Distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud, et kaebaja ajas õhtuse loenduse ajal juttu, millega pani toime TVK p 6.3.5 rikkumise. Kuna ta rääkis edasi ka pärast valvuri korraldust jutuajamine lõpetada, siis pani ta toime TVK punktide 7.1.1 ja 13.4 rikkumise. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ka selles, et tegemist on võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega, kuna juttu ajasid paljud kinnipeetavad. M. M ja M. L on kinnitanud, et kaebaja ja V.L. jutlesid kõige valjemini. See tingis ka ettekannete kirjutamise ainult nende kahe kohta. Kuna V.L. oli varem distsiplinaarkorras karistamata, siis piirduti tema puhul ainult suunava ja selgitava vestlusega. Kaebaja on varem distsiplinaarkorras karistatud kaheksal korral, mis näitab, et eelnevad karistused ei ole täitnud oma eesmärki ja ei ole sundinud teda lõpetama distsipliinirikkumisi. Seega oli õigustatud talle rangema karistuse mõistmine. HKMS § 92 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna Tartu Vangla apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, siis tuleb M. M-P. lt Tartu Vangla kasuks välja mõista menetluskulud, mis koosnevad 80 krooni suurusest riigilõivust. 7 Viivi Tomson Maili Lokk 8 Agu Timmi