Obsah (5)

§ 7§ 3§ 4§ 47§ 92

3-07-605 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2007 Tartu Haldusasja number 3-07-605 Haldu

) § 4 lg 2 kohaselt toiminguteks, millede õiguspärasuse kontrollimine on halduskohtu pädevuses. Kõik kaebuse väited puudutavad võimalikke menetlusnormide rikkumisi ja uurimistaktika ebaõigsust, mille suhtes tulnuks esitada KrMS § 228 lg 1 kohane kaebus prokuratuurile. HALDUSKOHTU LAHEND

1. Tartu Halduskohus jättis
2. aprilli 2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole A.A. poolt esitatud nõuetel alust. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes siis, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Seega peab kohus kahju hüvitamise nõude lahendamisel kontrollima, kas kaebajale on tekitatud tema poolt väidetud kahju, kas kahju tekitajana nimetatud haldusorgan on toiminud õigusvastaselt ja rikkunud kaebaja seadusest tulenevaid subjektiivseid õigusi ning, kas just see on olnud kahju tekkimise põhjuseks. RVastS § 12 kohaselt peab kahju seda kandnud isikule hüvitama isik, kelle tegevuse või tegevusetusega kahju tekitati. Kaebuse väidetest nähtuvalt moodustab A.A. poolt nõutava varalise kahju summa talle kuuluvast metsast varastatud metsamaterjali maksumus. Seega on nõude aluseks olev varaline kahju tekitatud kuriteo toime pannud isikute poolt, mitte politseiametnike tegevusetusega kriminaalasja uurimisel.

§-ist 3 ei tulene kohtule õigust hinnata kriminaalmenetluse dokumentide ja toimingute vajalikkust ning otstarbekust ega kontrollida nende õiguspärasust. 2 RVastS §-is 9 lg 1 sätestatu annab isikule võimaluse nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist ainult väärikuse süülise alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. A. A on oma kaebuses väitnud, et Ida Politseiprefektuuri tegevusetus on teotanud tema au ja head nime ning kahjustanud tervist. Õigus aule ja heale nimele on kehtestatud põhiseaduse (edaspidi PS) §is 17, väärikuse alandamise keeld tuleneb PS §-ist 18. Käesolevas asjas ei ole kohtule esitatud aga ühtegi väidet ega tõendit selle kohta, et Ida Politseiprefektuuri politseiametnike tegevus oli suunatud kaebaja au ja hea nime teotamisele, väärikuse alandamisele või maine rikkumisele, et vaidluse põhjuseks oleva kriminaalasja menetlemisel anti talle häbistav, alavääristav või naeruvääristav hinnang, et talle või tema kohta öeldi midagi teotavat või alandavat ning, et kaebaja hea nimi või maine sai teiste isikute silmis ka tegelikult kahjustatud. Kohtuistungil möönis kaebaja ka ise, et politseiametnikud pole tema kohta kuskil mingisuguseid andmeid ega arvamusi avaldanud. Ka oma tervisele tekitatud kahju kohta ei ole kaebaja kohtule mingeid kinnitusi esitanud. Lisaks varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuetele on A.A. oma kaebuses esitanud ka Ida Politseiprefektuuri Jõhvi politseiosakonna tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamise nõude.

§ 7

lg 1 kohaselt saab kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on sellise konstateeringuga kohtulahendi saamiseks tema enda subjektiivsetest õigustest tulenev põhjendatud huvi ning tuvastamisnõude rahuldamine on sama seadustiku § 26 lg 1 p 3 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui kohus on kaebaja huvi põhjendatuse kindlaks teinud. Kohtuistungil väitis A. A. , et nõue kuulub kahju hüvitamise nõuete juurde ja tal pole Ida Politseiprefektuuri tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamise suhtes iseseisvat huvi. Sellist huvi ei näe esitatud dokumentaalsetest tõenditest ja seletustest ka halduskohus. Halduskohtumenetluses kehtiva põhimõtte kohaselt ei pea halduskohus kontrollima, kas väited vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse kohta vastavad tõele, kui ta ei leia kaebaja tuvastamisnõudele põhjendust. HMS §-ist 3 ei tulene kohtule õigust hinnata kriminaalmenetluse dokumentide ja toimingute vajalikkust ning otstarbekust ega kontrollida nende õiguspärasust. Halduskohtu kontrollile alluva haldusakti ja toimingu mõisted on kehtestatud

§-is 4 lg 1 ja 2 ning HMS §-is 51 lg 1 ja §-is

1. Sätestatu kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud õigusakt ning toiming tegevus, mis pole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes või menetlustoiminguna. KrMS § 16 lg 1, § 30 lg 1, § 31 lg 1 ja § 228 lg 1 kohaselt tegutsevad politseiprefektuurid kriminaalmenetluse läbiviimisel prokuratuuri juhtimise ja järelevalve aluste kohtueelse uurimise asutuste, mitte haldusorganitena ning vormistatud menetlusdokumendid ei ole haldusaktid ja kriminaalmenetluse toimingud pole haldustoimingud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. A.A. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
3. aprilli 2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti kohaldatud RVastS § 7 lg 2, 9 lg 1, HMS § 106 lg 1 ning

§ 3ja 4.

Kaebuse esitajale tekitati kahju Ida-Politseiprefektuuri Jõhvi Politseiosakonna uurijate tegevusetuse tulemusel ning kuna kaebuse esitaja ei osanud objektiivsete kriteeriumite puudumisel tuua välja uurijate tegevuse tulemusel talle tekitatud kahjusumma suurust, siis ta võttis kahju suuruseks metsamaterjali maksumuse (45 122 krooni), mis kurjategijate kohtu alla andmata jätmisega talle põhjustati. Puuduvad objektiivsed kriteeriumid, mille alusel hinnata uurijate tegemata töö tõttu kaebajal tekkinud kahju, kuid selline kahju saab olla hinnanguline. 3 Hinnanguline kahju on väljamõistetav, seda kinnitab Riigikohtu lahend 3-3-1-13-06. VÕS § 127 lg 6 järgi otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha; 2) ei välista

§ 4ja HMS § 106 lg 1 kaebaja õiguste rikkumise korral kohtusse pöördumist.

Korduva kriminaalasja menetluse peatamise tõttu ja mitmete menetlustoimingute tegemata jätmise tõttu on kaebuse esitaja kandnud kahju. 2001 kuni kriminaalasja aegunuks lugemiseni oli möödunud 5 aastat, s. o ebamõistlikult pikk aeg ning selline venitamine Ida-Politseiprefektuuri Jõhvi Politseiosakonna uurijate poolt põhjustas kriminaalasja aegumise. Kriminaalasja on korduvalt peatatud, 21.12.2004 rahuldas ringkonnaprokurör A L kaebuse esitaja poolt esitatud kaebuse Ida-Viru Politseiprefektuuri uurija tegevuse peale kriminaalasja peatamise suhtes, pärast 2004 käis kaebuse esitaja korduvalt prokuröri juures, kes võttis talt isegi allkirja kriminaalasjas kokkuleppe sõlmimise nõusolekuks, kuid 27.07.2006 kriminaalasi R P suhtes hoopis lõpetati; 3) on jäetud hindamata, kas Ida- Politseiprefektuuri Jõhvi Politseiosakonna uurijate tegevusetuse tulemusel põhjustati kaebuse esitajale kahju. Kohus oleks pidanud hindama ja tuvastama, kas selline avalik-õigusliku haldusülesandeid täitva asutuse poolt menetluse venimine oli õigusvastane ja rikkus kaebuse esitaja õigusi, kuna haldusmenetlust ei viidud läbi mõistliku aja, s. o 5 aasta jooksul. Kohus oleks pidanud hindama ka mittevaralise kahju tekitamist sellise menetluse venitamise tulemusel; 4) on ebaõigesti jäetud välja mõistmata mittevaralise kahju hüvitis, kuna menetluse venitamine rikkus kaebuse esitaja õigust kriminaalasja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Venitamine on kaebuse esitajale kaasa toonud stressi, psüühilisi ja füüsilisi katsumusi. Pikaajaline politseis käimine, politsei määruste peale kaebamine (millega oli korduvalt menetlus peatatud) on toonud kaasa tervisehäireid ja kaebuse esitaja on pidanud pöörduma arsti poole. Kohus kohaldas mittevaralise kahju väljamõistmise alusena vaid RVastS § 9 lg 1, mille sõnastus ei võimaldagi kaebuse esitajal menetluse venitamise alusel mittevaralist kahju nõuda. Samas sätestab PS § 25, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. PS § 25 alusel tuleks kaebuse esitajale hüvitada mittevaraline kahju inimväärikuse alandamise ja psüühilise pinge tekitamise eest. Kui Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastab, et menetlus on olnud ebamõistlikult pikk, siis mõistab kohus peaaegu alati välja rahalise hüvitise mittevaralise kahju korvamiseks; 5) on ebaõigesti hinnatud kaebuse esitaja poolt esitatud tõendeid, mis kinnitavad menetluse venimist ja venitamist.

1. Ida Politseiprefektuur vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
2. aprilli 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on ekslik väide, et apellandile tekitati kahju Ida Politseiprefektuuri Jõhvi osakonna uurijate tegevusetuse tulemusel. A.A. le ei ole Ida Politseiprefektuur kahju tekitanud, vaid talle tekitati kahju ebaseaduslikult metsa raiunud ja metsamaterjali omastanud kurjategijate poolt. Kahjuks ei õnnestunud uurimise käigus välja selgitada varguse toimepanijaid, kuid see ei anna alust väita, et selle põhjustas politseiprefektuuri tegevusetus. Ei ole olemas metoodikat, mida järgides on võimalik avastada iga kuritegu. Antud asjas ei ole alust väita, et kuritegu jäi avastamata politsei tegevusetuse tõttu. Halduskohus on märkinud otsuses, et nõude aluseks olev varaline kahju on tekitatud kuriteo toime pannud isikute poolt, mitte politseiametnike tegevusetusega kriminaalasja uurimisel. Selleks hetkeks, kui Ida Politseiprefektuuri politseiametnikud alustasid 07.08.2001 kaebaja avalduse alusel kriminaalasja menetlust (kriminaalasja nr 01244002619 toimiku lehed 2 ja 5-6), oli varaline kahju ebaseaduslikult metsa raiunud ja metsamaterjali omastanud isikute poolt juba 4 tekitatud ning puudub põhjuslik seos kahju tekkimise ja politseiametnike tegevusetuse vahel. See seos on üks kahju hüvitamise kohustuslikest eeldustest ja tuleneb otseselt RVastS §-ist 12, milles kehtestatu kohaselt peab kahju seda kandnud isikule hüvitama isik, kelle tegevuse või tegevusetusega kahju tekitati; 2) ei olnud tegemist haldusmenetlusega, vaid tegemist oli kriminaalmenetlusega ning kriminaalmenetlus on reguleeritud kriminaalmenetluse kohta käivate sätetega. Vastavalt KrMS §-dele 16 lg 1, 30 lg 1, 31 lg 1, 228 lg 1 tegutsevad politseiprefektuurid kriminaalmenetluse läbiviimisel prokuratuuri juhtimise ja järelevalve aluste kohtueelse uurimise asutustena, mitte haldusorganitena ning vormistatud menetlusdokumendid ei ole haldusaktid ja kriminaalmenetluse toimingud pole haldustoimingud. Sellisele seisukohale on asunud ka Tartu Halduskohus 20.06.2004 otsuses nr 3-517/2003, mille kohaselt kriminaalmenetluse käigus vormistatavad dokumendid, mille alusel teostatakse või milles fikseeritakse erinevate kriminaalmenetluse toimingute läbiviimine, ei ole haldusaktid ja kriminaalmenetluse toimingud ei ole haldustoimingud. Halduskohtu pädevuses ei ole kontrollida kriminaalmenetluse toimingute vajalikkust ja otstarbekust. Halduskohus ei ole pädev andma hinnangut ka sellele, kas politsei on kuriteo avastamiseks kasutanud õigeid uurimismeetodeid. Tartu Ringkonnakohtu 15.12.2004 otsusega nr 2-3-235/2004 jäeti Tartu Halduskohtu nimetatud otsus muutmata. Kui kaebaja leidis, et kohtueelse uurimise käigus rikuti KrMS §-is 211 sätestatut, oli tal õigus vastavalt KrMS §-ile 228 lg 1 esitada kaebus prokuratuurile, s. o asutusele, kes teostab järelevalvet kohtueelse uurimise üle. Lisaks tuleb märkida, et Riigiprokuratuuri 31.08.2006 määrust, millega jäeti A.A. kaebus kriminaalmenetluse jätkamisest rahuldamata, A.A. vaidlustanud ei ole. Antud määruse peale oli A.A. l advokaadi vahendusel õigus kaevata Viru Ringkonnakohtusse 30 päeva jooksul arvates määruse saamisest, kuid seda ta ei teinud, mistõttu saab järeldada, et ta nõustus määrusega või ei kasutanud oma kaebeõigust täielikult; 3) ei olnud tegemist menetluse venitamisega ning politseiprefektuuri poolt ei ole A.A. le mittevaralist kahju tekitatud. Lisaks ei ole apellant esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks temal mittevaralise kahju tekkimist. Kohtuistungil A.A. ütles, et selliseid tõendeid tal ei ole. Halduskohus analüüsis mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ja tugines oma põhjendustes RVastS §-ile 9 lg 1, PS §-dele 17, 18 ning märkis, et nende põhiõiguste kahjustamine on võimalik inimesele teadlikult pahauskse hinnangu andmisega, õigustatud kriitika piiri teadliku ja tarbetu ületamisega, talle või tema kohta öelduga, tema panemisega au riivavatesse või teotavatesse oludesse või muude tegudega, mille eesmärk on inimese au ja väärikustunde riivamine, tema alandamine, kahjustamine või teotamine ning isiku maine kahjustamisega avaliku arvamuse mõjutamise kaudu. Samuti kohus märkis, et esitatud ei ole ühtegi väidet ega tõendit selle kohta, et Ida Politseiprefektuuri politseiametnike tegevus oli suunatud kaebaja au ja hea nime teotamisele, väärikuse alandamisele või maine rikkumisele, et vaidluse põhjuseks oleva kriminaalasja menetlemisel anti talle häbistav, alavääristav või naeruvääristav hinnang, et talle või tema kohta öeldi midagi teotavat või alandavat ning et kaebaja hea nimi või maine sai teiste isikute silmis ka tegelikult kahjustatud; 4) ei ole Ida Politseiprefektuuri poolt tekitatud A. A. le süüliselt RVastS §-des 7-9 sätestatud alustel kahju, vastupidi, kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et kriminaalasjas on viidud läbi kõik vajalikud uurimis- ja jälitustoimingud, millest saab järeldada, et politseiprefektuuri tegevus oli õiguspärane. RVastS §-de 7, 8, 9 alusel on võimalik nõuda materiaalset ja mittevaralist kahju ainult siis, kui on tõendatud, et avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikes suhetes rikuti isiku õigusi. Käesoleval juhul sellist asjaolu tuvastatud ei ole. Halduskohtu ülesanne on kontrollida, kas menetlustoiminguga ei rikutud isiku põhiõigusi ning vabadusi. Kaebuse väited aga puudutavad võimalike 5 menetlusnormide rikkumisi ja uurimistaktika ebaõigsust, mis ei ole seotud isiku põhiõiguste või vabadustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
4. aprilli 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus

§ 47lg 3 ja Ts

MS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu. 7. Ebaõige on apellandi väide, et halduskohus on ebaõigesti kohaldatud RVastS § 7 lg 2, 9 lg 1, HMS § 106 lg 1 ning

§ 3ja 4. Vastavalt RVast

S §-ile 7 lg 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg 2 alusel tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Seega, lahendades kahju hüvitamise kaebust, tuleks eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas kaebaja poolt nimetatud haldusakt või toiming (tegevusetuse vormis), millega talle väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb vältimatu põhjuslik seos väidetavalt tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti (toimingu) vahel. HMS § 106 lg 1 alusel on toiming haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes.

§-is 3 on sätestatud halduskohtu pädevus ning §-is 4 on toodud haldusakti ja toimingu mõiste, mille peale võib esitada kaebuse halduskohtule. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teostamise korral. 8. Kaebaja väitel tekitati talle kahju Ida-Politseiprefektuuri Jõhvi Politseiosakonna uurijate tegevusetuse tulemusel, mis seisnes selles, et kriminaalasja menetlus peatati korduvalt ja mitmed menetlustoimingud jäeti tegemata. Vastavalt RVastS §-ile 7 lg 2 on tegevusetusega tegemist siis, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata.

§ 4

lg 1 kohaselt on haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata, avalik-õiguslike ülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks ning sama paragrahvi lg 2 alusel on toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata, avalik-õiguslikke ülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Õige on halduskohtu seisukoht, et kriminaalasja menetluse peatamise määrus ei ole haldusaktiks ega toiminguks

§ 4mõttes ning seetõttu ei allu halduskohtu kontrollile.

Samuti ei ole toiminguks

§ 4

lg 2 mõttes kriminaalmenetluses läbiviidavad toimingud ning ka need ei allu halduskohtu kontrollile. 6 Vastavalt

§-ile 3 lg 2 halduskohtu pädevusse ei kuulu avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. KrMS §-de 16 lg 1, 30 lg 1, 31 lg 1, 228 lg 1 kohaselt tegutsevad politseiprefektuurid kriminaalmenetluse läbiviimisel prokuratuuri juhtimise ja järelevalve aluste kohtueelse uurimise asutustena, mitte haldusorganitena ning vormistatud menetlusdokumendid ei ole haldusaktid ja kriminaalmenetluse toimingud pole haldustoimingud. Kui kaebaja leidis, et kohtueelse uurimise käigus rikuti KrMS §-is 211 sätestatut, oli tal õigus vastavalt KrMS §-ile 228 lg 1 esitada kaebus prokuratuurile, s. o asutusele, kes teostab järelevalvet kohtueelse uurimise üle. Kuna kriminaalasja menetluse peatamise määruse ja kriminaalmenetluses läbiviidavate toimingute vaidlustamiseks on seadusandja ette näinud KrMS-is teistsuguse korra, siis

§ 3lg 2 kohaselt ei kuulu need vaidlused üldjuhul halduskohtu pädevusse.

Halduskohtu pädevusse kuulub kontroll selle üle, kas kriminaalmenetlustoimingutega ei rikutud isiku põhiõigusi ning vabadusi, kuid antud juhul ei ole kaebaja vaidlustanud selliseid konkreetseid kriminaalmenetlustoiminguid, mis võiksid rikkuda tema põhiõigusi ja –vabadusi. Halduskohtu ülesanne pole kontrollida kriminaalmenetlustoimingu vajalikkust ja otstarbekust ega seda, millised kogutud faktilised andmed on kasutatavad tõendina kriminaalasja otsustamisel. 9. Samas aga ei ole kriminaalmenetlustoimingu õigusvastasust sageli võimalik teisiti tuvastada, kui teha kindlaks, kas selle toimingu tegemise korda on rikutud. Antud juhul menetlustoimingu korra rikkumise ja seega ka menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamine ei vii iseenesest kaebuse esitajat sihile. Kahju hüvitamise aluseks ei ole mitte üksnes kriminaalmenetlustoimingu õigusvastasus, vaid kaebuse esitaja õiguste rikkumise ja kahju vaheline põhjuslik seos. Ka RVastS § 7 lg 1 annab nõudeõiguse kahju hüvitamiseks vaid isikule, kelle õigusi on rikutud. Kaebaja poolt viidatud kriminaalasja menetluse peatamise määrused 06.02.2002 ja 25.06.2002 on kooskõlas KrMS §-iga 163 lg 1 p 3 ning ei ole õigusvastased. Kriminaalasja menetluse peatamise määrus 21.08.2002 on tühistatud 21.12.2004 Viru Ringkonnaprokuratuuri poolt ning sellega on tuvastatud ka 21.08.2002 määruse õigusvastasus. Samuti rikkus õigusvastane kriminaalasja menetluse peatamine 21.08.2002 kaebaja kui kannatanu õigusi, sest kaebaja huvides oli, et kriminaalasjas viiakse õigeaegselt läbi kõik vajalikud menetlustoimingud. Samas aga puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kriminaalasja menetluse õigusvastase peatamisega 21.08.2002 oleks kaebajale tekitatud varalist või mittevaralist kahju. Kaebaja väitel seisnes õigusvastane tegevus, millega talle kahju tekitati, ka selles, et ei kuulatud üle kannatanut, ei teostatud sündmuskoha vaatlust, jäeti tegemata V. K ja A. V vastastamine tunnistajate I. H, H. T ja M. S, jäeti tuvastamata metsa väljavedanud isik, pole teostatud V. K ja A. V ütluste seostamist olustikuga, on jäetud välja nõudmata aerofotod kinnistutel J ja S teostatud metsalõikuste kohta 2000 ja 2001 ning jäeti tuvastamata, millist puitu R. Peetso enda maalt lõikas ja milliseid tööriistu langetajad kasutasid. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt

§ist 3 lg 2 ei kuulu eelnevalt loetletud kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasuse kontroll halduskohtu pädevusse ja seetõttu ei hinda nende õiguspärasust ja seaduslikkust.

1. Kaebaja on nõudnud nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja on kaebuses halduskohtule leidnud, et talle tekitatud kahjuks on metsast varastatud metsamaterjali maksumus. Halduskohus on õigesti leidnud, et nõude aluseks olev varaline kahju on tekitatud kuriteo toimepannud isikute poolt, mitte aga politseiametnike tegevusetusega kriminaalasja uurimisel ning seetõttu puudub igasugune seos tekitatud kahju ja politseiametnike väidetava õigusvastase tegevusetuse vahel. Varaliseks kahjuks võiks olla selline konkreetne kahju, mis on tekkinud politseiametnike tegevusetuse tagajärjel, kuid sellist kahju ei ole kaebaja välja toonud. Apellatsioonkaebuse kohaselt peab kohus määrama hinnanguliselt kahju suuruse ja siinkohal viitab kaebaja Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-13-
2. Viidatud Riigikohtu lahend käsitleb seda, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha. Antud juhul aga ei ole üldse kindlaks tehtud seda, et politseiametnike väidetava tegevusetusega oleks kaebajale kahju tekitatud. Kaebaja ei ole ise täpsustanud, milles konkreetselt seisnes talle 7 politseiametnike poolt põhjustatud varaline kahju. Väidetava tekitatud kahju suuruse oleks pidanud kaebaja tõendama iga vaidlustatud menetlustoimingu puhul (s. o näit näitama kahju suuruse, mis tekitati talle kriminaalmenetluse peatamise määrusega).
3. Ka ei ole kaebaja mittevaralise kahju puhul täpsustanud, millise menetlustoiminguga talle kahju tekitati ja milles see seisnes. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et mittevaralise kahju hüvitis seisneb selles, et menetluse venitamine rikkus kaebuse esitaja õigust kriminaalasja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Otsustamaks, kas kriminaalasja uurimisega on venitatud ebamõistlikult, tuleks hinnata tervikuna kogu kriminaalmenetluse käiku, s. h läbiviidud uurimistoimingute ja –taktika õigsust, kuid tulenevalt juba eelnevalt viidatud

§-ist 3 lg 2 ei ole sellise hinnangu andmine halduskohtu pädevuses. Seega on halduskohus õigesti asunud seisukohale, et puudub Jõhvi Politseiosakonna uurijatepoolne selline süüline käitumine, mis oleks RVastS § 9 lg 1 kohaselt aluseks mittevaralise kahju tekkimisele. Iseenesest õige on apellandi väide, et PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele, kuid antud juhul ei ole tõendatud see, et kaebajale oleks Ida-Politseiprefektuuri Jõhvi Politseiosakonna ametnike poolt õigusvastaselt üldse kahju tekitatud.

1. On ebaõige apellandi väide, et Ida-Politseiprefektuuri Jõhvi Politseiosakonna uurijad viisid kriminaalasja uurimisel läbi haldusmenetlust. Nagu juba eelnevalt selgitatud, toimus menetlus kriminaalasjas, s. o kriminaalmenetlus, mida reguleerib KrMS, kuid mitte haldusmenetlus. Seega ei ole asjakohane apellandi väide, et haldusmenetlus ei viidud läbi mõistliku aja jooksul.
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

§ 92lg 1 alusel tema enda kanda.

Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust ei ole esitanud. Maili Lokk Agu Timmi 8 Viivi Tomson