Obsah (5)

§ 34§ 47§ 25§ 16§ 92

3-06-1661 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-1661 Hald

§ 34

lg 2 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus

§ 47lg 3 ja Ts

MS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: 7 Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et vaidlustatud otsuse tegemisel on halduskohus rikkunud

§ 25lg 2, sest on jätnud otsuse piisavalt põhjendamata.

Arvestades toimiku materjale ja halduskohtu otsuse motiive, nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et Tartu Vanglat ei ole alust süüdistada hoolimatus suhtumises kaebaja tervisesse ning vajaliku ja õige ravi osutamata jätmises. Halduskohus on vaidlustatud otsuse lk-del 11-13 piisavalt põhjendanud, miks ja mille alusel kohus sellisele järeldusele jõudis.

§ 16

lg 3 kohaselt ei ole ühelgi tõendil halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, mida halduskohus vaidlustatud otsuse tegemisel ka teinud on. Seega ei ole asjakohane apellandi väide, et halduskohus oleks otsuse tegemisel pidanud arvestama kaebuse esitaja kaaskinnipeetava U. S ütlustega, millega kaebaja soovis tõendada seda, et Tartu Vangla ei pööranud piisavalt palju tähelepanu tema tervislikule seisundile. Nagu juba märgitud, on halduskohus otsuse tegemisel hinnanud kõiki olemasolevaid tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses ning seega ei pidanud halduskohus lähtuma üksnes tunnistaja U. S ütlustest. Lisaks sellele nähtub asja materjalidest ka see, et U. S ütlused Tartu Vangla tegevusetuse kohta kaebajale vajaliku ravi tagamisel on ümber lükatud teiste olemasolevate tõenditega – arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnanguga, kaebaja tervisekaardi andmetega, väljavõttega vangla valvemeediku registriraamatust jne. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et Tartu Vangla rikkus VangS §-st 52 lg 2 tulenevat kohustust sellega, et talle ei määratud vanglas kindlat raviarsti ja seega ei saanud kaebaja ka piisavat informatsiooni oma tervisliku seisundi kohta. VangS-st ega muudest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust määrata kinnipeetavale kindel raviarst ning asja materjalidest nähtuvalt käivad arstid Tartu Vanglas tööl graafiku alusel, mis samuti ei võimalda kinnipeetavale kindla raviarsti määramist. Toimiku materjalide kohaselt on A.V. iga kui kroonilise haigega tegelenud põhiliselt kaks arsti ning selle tõttu ei ole kannatanud kaebuse esitaja ravi, kuna kogu info kinnipeetava kaebuste ja määratud ravi ning ravimite kohta on kirjas kinnipeetava meditsiinikaardil. Samuti on halduskohus menetluse käigus tuvastanud, et A.V. sai piisavalt informatsiooni oma tervisliku seisundi ning võimalike ravimeetodite kohta. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et Tartu Vanglal puudub süü selles, et A.V. ile ei tehtud

1. a septembris operatsiooni ning seetõttu tuli jätkata konservatiivse raviga, mis tekitas kaebuse esitajale lisaprobleeme. Asja materjalidest nähtuvalt suunati A.V.
2. a Tartu Vangla poolt koheselt vastavatele uuringutele Tallinna Vangla tervishoiuosakonda ning SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Neuroloogiakliinikusse ja toimetati ta arsti poolt määratud kuupäeval ka kliinikusse operatsioonile, kuid A.V. keeldus kliinikus olles operatsioonist. Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 15.02.2007 otsuses on märgitud, et: „Oma õigusi kasutades valis haige ravimeetodid oma soovi kohaselt, võttes sellega endale ka vastutuse omavalitud ravi tulemuste eest, s. h ka paratamatult kaasneda võivate tüsistuste oht /…/ Kuna A.V. keeldus kirurgilisest ravist, millest võinuks loota kiiremat abi (ja tema tahtevastaseks kirurgiliseks raviks polnud alust), on tema pretensioonid Tartu Vanglas osutatud ravi kohta alusetud.“ Põhjendatud ega ka tõendatud ei ole apellandi väited, et ta keeldus operatsioonist, kuna ta ei saanud piisavalt informatsiooni selle kohta, milliseid tingimusi on operatsiooni läbiviimiseks vaja ning tal puudus kindlus järelravi saamise võimaluste suhtes Tartu Vanglas. Toimiku materjalidest ei nähtu, et A.V. oleks enne 20.09.2005 määratud operatsiooni pöördunud Tartu Vangla poole, uurimaks järelravi saamise võimalusi Tartu Vanglas pärast operatsiooni ning, et Tartu Vangla oleks selgelt keeldunud talle järelravi võimaldamast. Apellandi teabenõuded Tartu Vanglale seoses võimaliku operatsioonijärgse järelraviga on esitatud alles
3. a ning ka siis ei ole Tartu Vangla keeldunud kaebajale järelravi võimalust tagamast, vaid on märkinud, et pärast operatsiooni saaks kaebaja suunata Tallinna Vangla Tervishoiuosakonna neuroloogia osakonda ning Tartu Vanglas on kaebajal võimalik iseseisvalt teha ravikehakultuuriharjutusi (halduskohtu toimik, lk 27). Seega ei ole tõendatud 8 apellandi väide, et ta keeldus
4. a septembrisse määratud operatsioonist Tartu Vangla seisukoha tõttu, et Tartu Vangla ei saa talle tagada operatsioonijärgset järelravi. Asja materjalidest nähtuvalt (halduskohtu toimik, lk-d 42, 128) oli Tartu Vangla meditsiiniosakond leppinud
5. a septembris kokku Närvikliiniku füsioterapeudiga selles, et viimane külastab pärast operatsiooni A.V. it Tartu Vanglas 10-l korral patsiendile vajaliku operatsioonijärgse taastusravi osutamiseks. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja tervise halvenemist ei ole põhjustanud puudulik ravi Tartu Vanglas, kuna vanglas võimaldati A.V. ile vajalikku ravi vastavalt vangla võimalustele ja vajadusel suunati ta ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (SA TÜ Kliinikumi Neurokirurgia osakond, psühhiaater, erahambaarst K. Reinaste). Samuti ei ole asja materjalidest nähtuvalt saanud kaebaja ravimisel probleemiks olla tema transport Tallinna Vangla Tervishoiuosakonda või teistesse raviasutustesse, kuna ta on teistes raviasutustes uuringutel ja ravil viibinud ning ravi võimaldamiseks on Tartu Vangla leppinud kokku ka selles, et A.V. ile saadetakse vajadusel Tallinnast järele spetsiaalne transpordivahend, milles patsient saab lamada (halduskohtu toimik, lk-d 43, 126). Halduskohus on samuti põhjendatult leidnud, et kaebajale tekkinud kahju hilinenud hambaraviga ei ole põhjendatud ning samuti ei ole võimalik tekkinud kahju ka põhjuslikus seoses Tartu Vangla tegevuse või tegevusetusega. Halduskohus on sellekohast seisukohta põhjendanud vaidlustatud kohtuotsuse lk-l 14 ja ringkonnakohus nõustub sellega, kuna halduskohtu vastav seisukoht on kooskõlas toimikus olevate kirjalike tõendite ja tunnistajatena üle kuulatud arstide K. Reinaste ning R. Luua ütlustega. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt kantud menetluskulud (riigilõiv)

§ 92lg 1 alusel apellandi enda kanda.

Viivi Tomson Agu Timmi 9 Maili Lokk