Obsah (7)

§ 441§ 9§ 16§ 442§ 18§ 17§ 26

3-06-2287 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 15. mai 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-2287 Haldu

) § 24 lg 1 p-de 1, 2, 6, 7, 8, 9 ja lg 2; § 25 lg 2 p 1; § 35 lg 1, 2, 3, 31, 6; § 36 lg 1; § 40 lg 1 ning § 44 rikkumine. Ettekirjutuse kohaselt tuleb viivitamatult peatada kooskõlastamata tööd arhitektuurimälestistel X 1 ja selle 3 kaitsevööndis; esitada Tartu Linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistusele kooskõlastamiseks muinsuskaitse tegevusluba omava projekteerija poolt koostatud muinsuskaitse eritingimused ja projekt mälestise taastamistöödeks hiljemalt 01.11.2006; taastada mälestise välisilme vastavalt kooskõlastatud muinsuskaitse eritingimustele ja projektile hiljemalt 01.09.2007; eemaldada trepikoja puittrepilt ja eeskoja põrandalt betoonikiht ja taastada puittrepp ja eeskoja põrand vastavalt kooskõlastatud muinsuskaitse eritingimustele ja projektile hiljemalt 01.09.2007. Hoiatusena on viidatud

§-ile 442 lg 4 ja 5, mille alusel on õigus kohaldada asendustäitmist või sunniraha, kui ettekirjutuses toodud tähtaegadeks ei ole kohustusi täidetud. Ettekirjutuse on koostanud Muinsuskaitseameti järelevalveosakonna Tartumaa vaneminspektor Mart Siilivask. Muinsuskaitseamet on teinud 24.10.2006 vaideotsuse nr 1.1-7/1188, millega jättis kaebuse esitaja vaide rahuldamata. Muinsuskaitseameti kaitsekohustustuse 21.11.2005 teatisest nr 4033 nähtub, et teatis on koostatud ehitise Tartu linn X 1 suhtes, mälestis nimetusega Tähtvere mõisa vana peahoone 19 saj. ning tunnistatud mälestiseks kultuuriministri 20.03.1997 määrusega nr 12 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“. Kaebuse esitajale kuuluvad omandiõiguse alusel Tartu Linnas A. X 1 korterelamus korterid 1 ja 4, mille omandamiseks on sõlmitud notariaalne ostu-müügileping. Kaebuse esitaja ei olnud teadlik, et soetatavate korterite suhtes koos selle elamuga kehtivad muinsuskaitselised piirangud ja kohustused. Selle kohta puudusid märked notari poolt sõlmitud ostu-müügi lepingus ning kinnisvarafirma hindaja poolt koostatud hindamisaktis. Muinsuskaitseameti poolt viidatud kultuuriministri määruses on Tähtvere mõisa

1. sajandil vana peahoone asukohaks nimetatud X 3, mitte X
2. Elamu kohta 21.11.2005 koostatud kaitsekohustise teatist nr 4033 ei ole kaebuse esitajale väljastatud. Nimetatud akti väljastamine peaks olema Muinsuskaitseameti kohustus. Teatis ei ole koostatud ja allkirjastatud seaduses sätestatud institutsiooni ja selle pädeva ametiisiku poolt. Kaebuse esitajat ei teavitatud linna arhitektuuri ja ehitusosakonna teenistuse vanemspetsialisti poolt 23.08.2006 läbi viidud elamu kontrolli toimumise ajast. Seega ei saanud kaebuse esitaja realiseerida oma õigusi kontrolli läbiviimisel. Muinsuskaitseamet ja Tartu linn on rikkunud kaebuse esitaja suhtes põhiõigusi ja hea halduse põhimõtteid. Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestisteks olemise lõpetamise kord“ ja „Kultuurimälestiste riikliku registri pidamise põhimäärus“ ei ole kooskõlas põhiseadusega.
3. Muinsuskaitseamet vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on vaidlusalune elamu tunnistatud kultuuriministri 20.03.1997 määrusega nr 12 mälestiseks ning kantud Kultuurimälestiste Riiklikku Registrisse. Kaitsekohustuse teatis elamu mälestiseks olemise kohta on koostatud 21.11.2005 ning see on omanikele väljastatud. Pärast kaitsekohustuste teatise väljastamist on alustatud elamus Muinsuskaitseametiga kooskõlastamata ehitustöödega. Muinsuskaitseamet ei nõua kõikide elamus tehtud remonttööde likvideerimist, vaid arvates 2005 novembrist tehtud tööde likvideerimist, mil kaitsekohustuste teatis oli väljastatud korteri omanikele. Tartu Linna ja Muinsuskaitseameti vahel on sõlmitud haldusleping muinsuskaitsealaste riiklike kohustuste täitmise kohta.
4. Tartu Linnavalitsus vaidles samuti kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on endine Tähtvere mõisa vana peahoone asukohaga Tartus X 1 tunnistatud arhitektuurimälestiseks. HALDUSKOHTU LAHEND
5. Tartu Halduskohus jättis
6. veebruari 2007 otsusega A.L. i kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt tulnuks kaebuse esitajal endal astuda samme ostetava objekti olemuse kontrollimiseks. Asjaolu, kas notar on järginud selgitamiskohustust tehingu 4 vormistamisel ning, kas maakler on hindamisaktis arvesse võtnud elamu mälestiseks olemist, ei ole käesolevas asjas vaidlusesemeks. Samuti ei saa olla vaidlusesemeks käesolevas asjas 1997 antud määrused, mis puudutavad kultuurimälestisteks tunnistamise korda, mistõttu ei saa anda hinnangut, kas kaebuses nimetatud haldusaktid on põhiseadusega kooskõlas. Elamud X 1 ja X 3 on tunnistatud kultuuriministri 20.03.1997 määrusega nr 12 kultuurimälestiseks. Elamud on kantud Kultuurimälestiste Riiklikku Registrisse. Kultuurimälestiste Riikliku Registri andmete kohaselt on Tähtvere mõisa vana peahoone aadressiks märgitud X 1.

§ 441

kohaselt teostab Muinsuskaitseamet riiklikku järelevalvet

ja selle alusel kehtestatud nõuete täitmise üle.

§ 9

lg 2 alusel on 18.03.2005 Tartu Linnavolikogu sõlminud halduslepingu Muinsuskaitseametiga riiklike muinsuskaitsealaste kohustuste täitmise kohta Tartu linnas. Nimetatud lepinguga on Muinsuskaitseametile pandud muinsuskaitsealased riiklikud kohustused osaliselt üle antud Tartu Linnavalitsusele. Tartu Linnavolikogu 20.04.2006 otsusega nr 71 on sõlmitud uus haldusleping, millega on kehtivuse kaotanud 18.03.2005 sõlmitud haldusleping. Juhindudes 18.03.2005 halduslepingu p-ist 3.3 koostas ning väljastas arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialist M. Eimre 21.11.2005 riigi kaitse all oleva mälestise (Tähtvere mõisa peahoone

1. saj.) kaitsekohustuse teatise nr
2. Kaitsekohustuse teatis on kaebuse esitajale väljastatud tähitud postiga 24.11.
3. Seega oli kaebuse esitaja teadlik elamu muinsuskaitselisusest. Kaitsekohustuse teatisel on viide mälestiseks tunnistamise õigusaktile, s. o kultuuriministri 20.03.1997 määrusele nr 12 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“. Teatisel on märgitud kultuurimälestise riikliku registri number, mälestise asukoht ja mälestise nimetus ning teatis vastab

§-is 18 toodud nõuetele. Kaitsekohustuse teatis ei ole haldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 mõistes. Kaitsekohustuse teatise näol on tegemist dokumendiga, mis sisaldab endas kirjeldust mälestise tunnustest, lühikirjeldusest, üldseisukorrast ning mälestise hooldamiseks tehtavate tööde loetelu ning on koostatud pädeva ametiisiku poolt. Spetsialist M. Eimre on 23.08.2006 visuaalse vaatluse käigus kontrollinud endist Tähtvere mõisa vana peahoonet asukohaga Tartus X 1. Nimetatud toiming tulenes Muinsuskaitseameti ja Tartu Linnavolikogu vahel sõlmitud lepingust ning oli seega õiguspärane. Pädeva ametiisiku visuaalne vaatlus objekti suhtes ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi. Kaebuse esitaja kaasamise nõue ametniku poolt objekti läbivaatamise juurde ei tulene seadusest. Seega ei pidanud ametiisik kaebuse esitajat teavitama kontrolli ajast. Muinsuskaitseamet on teinud kindlaks, et elamus toimunud Muinsuskaitseametiga kooskõlastamata ehitustööd on tehtud pärast seda, kui kaebuse esitaja oli teadlik kaitsekohustuse teatise olemasolust, s. o pärast 2005 novembrit. 30.08.2006 ettekirjutust rakendatakse nende tööde suhtes, mis on teostatud pärast 2005 novembrit. Pärast 2005 novembrit peavad olema teostatavad remonttööd Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud. Ettekirjutuse tegemise õigus tuleneb Muinsuskaitseametil kui järelevalveasutusel

§-ist 442. Ettekirjutus vastab haldusakti nõuetele ning on kooskõlas kehtiva õigusega. Tartu Linnavalitsuse ei ole toiminguga ega ettekirjutusega rikkunud kaebuse esitaja põhiõigusi, hea halduse põhimõtteid ega

-st tulenevaid sätteid. Kaebuse esitaja oli teadlik 2005 novembris, et elamu asukohaga Tartu A. X 1 on tunnistatud mälestiseks kultuuriministri 20.03.1997 määrusega nr 12 ning kaebuse esitaja suhtes rakenduvad nimetatud ajast

§-ist 24 tulenevad kinnismälestisel ja muinsuskaitsealal kehtivad kitsendused. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5

1. A.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
2. veebruari 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada täielikult tema poolt halduskohtule esitatud kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei ole Muinsuskaitseamet oma ettekirjutuses ega vaideotsuses nimetanud töid, millised on tehtud elamus pärast 21.11.2005 Muinsuskaitseametiga kooskõlastamata. Seega on Muinsuskaitseameti ettekirjutust alusetu. Elamus ei ole teostatud töid ei enne 21.112005 ega ka pärast seda. Ainsad tööd, mis on korterites 1 ja 4 on pärast 2004 kevadet teostatud, on tööd, mis valmistasid ette korterite remontimist. Vahetult enne remonttööde algust sai apellant 29.08.2005 Tartu Linnavalitsusest kirja, mis sisaldas informatsiooni korteri asukohajärgse korterelamu väidetava muinsuskaitselisuse kohta. Kuna ei olnud teada ühtegi piirangut seoses korteriga, peatas apellant alates eelnimetatud kuupäevast kõik tööd. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus apellant valmistas korteri ette remonditöödeks, mille käigus viidi välja mööbel ning tehti vajalikud ettevalmistustööd, kuid remonditööde teostamisele ei saanud asuda. Selle tulemusena on apellandil korteriomand, mille eest tasub apellant laenu tagasimakseid ning korteriga seonduvaid teisi kulusid, kuid korteri kasutamise võimalus puudub; 2) ei saa Muinsuskaitseamet halduslepinguga delegeerida linnale Muinsuskaitseametile

-ga sätestatud ning õigusaktiga pandud kaitsekohustise teatise koostamist ja väljastamist. Järelikult tuleb Muinsuskaitseameti ja Tartu linna haldusleping selles osas tühistada. Seega ei ole õiguspärane ka linna poolt apellandile esitatud kaitsekohustise teatis. Muinsuskaitseamet ei ole täitnud talle seadusega pandud kohustust väljastada kaitsekohustise teatis väidetavalt muinsuskaitselise elamu kohta. Kolmandate isikute poolt väljastatud sarnase nime ja vormiga materjali ei saa käsitleda kaitsekohustise teatisena

mõistes; 3) on apellant kontrollinud ostetava objekti tausta. Samuti tegid seda ka õigusaktides vastavate asjaolude kontrollimiseks ettenähtud ametiisikud ja ametiasutused. Nagu ei teadnud apellant elamu väidetavast muinsuskaitselisusest, ei saanud seda tuvastada ka teised pädevad asutused ja ametiisikud. Elamus asuvate korteritega seonduvaid tehinguid ei ole teinud mitte üks notar, vaid aastate vältel on neid tehinguid vormistanud peaaegu kõik Tartu linna notarid. Apellant soetas korterid 2004 kevadel. Elamule on muinsuskaitse seatud 1997. Nimetatud asjaolust sai apellant teada 2005 lõpus. 4) sätestab Põhiseaduse (PS) § 3, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel ning et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. PS § 14 sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. PS § 15 sätestab igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ning igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Kohus omakorda järgib põhiseadust ja tunnistab põhiseaduse vastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus. Eelnimetatust tulenevalt oli alusetu keeldumine hinnangu andmisest selle kohta, kas apellandi poolt kohtule esitatud kaebuses vaidlustatud õigusaktid, normid ja toimingud vastavad põhiseadusele; 5) ei ole Muinsuskaitseamet täitnud nõuetekohaselt

-st tulenevaid kohustusi, sealhulgas kaitsekohustiseteatise väljastamise kohustust vaidlusalusele elamule. Kaitsekohustise teatis on õigusvastane. Ameti ettekirjutuses ja kaitsekohustise teatises puudub informatsioon halduslepingu olemasolu kohta. Halduslepingut ei ole nõuetekohaselt avaldatud. Kuna apellant sai halduslepinguga tutvuda alles kohtumenetluse käigus, siis tuleks kontrollida halduslepingu delegatsiooninormi vastavust põhiseadusele ja

sätetele ning tunnistada vastav säte põhiseadusevastaseks. 6 Kaitsekohustise teatis sisaldab selle adressaadile otseseid kohustusi ja omandi kasutamise piiranguid. Tulenevalt põhiseadusest saab isiku õigusi piirata üksnes seaduse alusel. Kuna kaitsekohustise teatis ei ole haldusakt, siis on tegemist õigusvastaselt vormistatud ja allkirjastatud dokumendiga ning teatises sisalduvad kohustused ja õiguste piirangud on põhiseaduse vastased. Muinsuskaitseamet ei ole täitnud seadusega talle sätestatud kohustust ning väidetava muinsuskaitselisuse kohta apellandile kaitsekohustise teatist esitanud. Kuna Muinsuskaitseamet on kohtule esitatud materjalides kinnitanud ka elamu väidetava muinsuskaitse alla võtmiseks expressis verbis sätestatud alusdokumente, siis ei ole elamu muinsuskaitse all; 6) ei kaasatud apellanti ametiisiku poolt halduslepingu täitmise raames visuaalse vaatluse teel kontrolli teostamisele. Tegemist oli haldusmenetluse toiminguga, millele laieneb HMS-is sätestatud regulatsioon ja kohustused ning ka apellandi õigused, sealhulgas õigus olla teadlik haldusmenetluse toimingutest, samuti õigus esitada oma vastuväiteid ja seisukohti. Muinsuskaitseameti ettekirjutus on üks ühele sarnane linna poolt 2005 augustis tehtud ettekirjutusega, mille apellant vaidlustas ja mille linn tühistas. Sama informatsiooni kajastas ka kaitsekohustise teatis, mille linn saatis 2005 apellandile. Muinsuskaitseameti ettekirjutuses on viidatud töödele, mis olid olemas juba 2005. Seega on ebaõige väide elamus pärast 2005 novembrit teostatud Muinsuskaitseametiga kooskõlastamata tööde kohta. Muinsuskaitseameti ettekirjutusega on oluliselt rikutud apellandi õigusi, s. h õigust heale haldusele. 6. Tartu Linnavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on Tartu linna ja Muinsuskaitseameti vahel sõlmitud haldusleping. Selle lepingu täitmise käigus koostatud kaitsekohustuse teatis on õiguspärane.

§ 9

lg 2 järgi võib valla- või linnavalitsus täita muinsuskaitsealaseid riiklikke kohustusi Muinsuskaitseameti ja kohaliku omavalitsuse volikogu vahelise halduslepingu kohaselt. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 4 p 2 kohaselt täidab omavalitsus riiklikke kohustusi, mis tulenevad selleks volitatud riigiorgani ja antud volikogu vahelisest lepingust. Muinsuskaitseamet ja Tartu Linnavolikogu on 18.03.2005 sõlminud halduslepingu eesmärgiga anda Tartu Linnavalitsusele üle muinsuskaitseseaduse ja teiste õigusaktidega Muinsuskaitseametile pandud muinsuskaitsealaste riiklike kohustustuste täitmine Tartu linna haldusterritooriumil. 25.04.2006 on Tartu Linnavolikogu ja Muinsuskaitseameti vahel sõlmitud samasisuline haldusleping. Otsused halduslepingute sõlmimiseks Muinsuskaitseametiga riiklike muinsuskaitsealaste kohustuste täitmise kohta Tartu linnas on Tartu Linnavolikogu võtnud vastu 17.02.2005 otsusega nr 398 (jõustunud 23.02.2005) ja 20.04.2006 otsusega nr 71 (jõustunud 25.04.2006). Lepingu p 3.

1. kohaselt täidab Tartu Linnavalitsus Tartu linna haldusterritooriumil riiklikke muinsuskaitseseadusest ning teistest õigusaktidest tulenevaid muinsuskaitsealaseid kohustusi. Lepingu p-st 1.
2. tuleneb, et Tartu Linnavalitsus määrab lepingus nimetatud ülesandeid enda nimel täitma ühe oma struktuuriüksuse. Tartu Linnavalitsuse 19.05.2005 korraldusega nr 786 kinnitatud arhitektuuri ja ehituse osakonna põhimääruse p 5.4.1 kohaselt kuulub muinsuskaitsealaste riiklike kohustuste täitmine vastavalt Muinsuskaitseametiga sõlmitud halduslepingule arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistusele. Samuti on nimetatud põhimääruse p 5.4.
3. järgi koostöö korraldamine Muinsuskaitseametiga delegeeritud arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistusele; 2) kontrollis halduslepinguga Tartu Linnavalitsusele üle antud riiklike muinsuskaitsealaste kohustuste täitmise raames M. Eimre 23.08.2006 visuaalse vaatluse teel endise Tähtvere mõisa vana peahoonet, asukohaga Tartus X 1, mis on kultuuriministri 20.03.1997 määrusega nr 12 tunnistatud arhitektuurimälestiseks. Nimetatud määrusega on tunnistatud kultuurimälestiseks nii Tähtvere mõisa peahoone asukohaga X 1 kui ka Tähtvere mõisa vana peahoone asukohaga X
4. Asjaolu, et Tähtvere mõisa vana peahoone asukohaks on kultuuriministri määruses ekslikult 7 märgitud X 3, mitte X 1, ei muuda nimetatud hoonete kultuuriväärtuseks olemist. Mälestiseks tunnistatud asi on riigi kaitse all vastavalt

§-ile 12 lg

1. Asja mälestiseks olemine lõpetatakse kultuuriministri käskkirjaga Muinsuskaitseameti eksperthinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel. Tähtvere mõisa vana peahoone
2. saj kultuurimälestiseks olemist ei ole lõpetatud. Seega on tegemist arhitektuurimälestisega vastavalt kultuuriministri määrusele; 3) on

§ 16

lg 1 p 2 kohaselt mälestise omanik või valdaja kohustatud järgima

-ist tulenevaid kitsendusi, kuivõrd nende suhtes ei ole kaitsekohustuse teatises leevendusi ette nähtud. M. Eimre poolt 21.11.2005 väljastatud riigi kaitse all oleva kinnismälestise kaitsekohustuse teatist nr 4033 ei ole kaebuse esitaja enne käesolevas haldusasjas kaebuse esitamist vaidlustanud. Seega on X 1 kinnismälestise omanik ja valdaja kohustatud järgima kõiki

-st tulenevaid kitsendusi. Kaitsekohustuse teatis on koostatud ühtsel Muinsuskaitseametis kasutuseloleval vormil ja sisu osas on järgitud

§-is 18 sätestatut. Kaitsekohustuse teatis nr 4033 on Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna tähtkirjaga saadetud A.L. ile 24.11.2005, mida tõendab kviitungi koopia; 4) peab

§ 16

lg 1 p 4 kohaselt mälestise omanik või valdaja võimaldama muinsuskaitset korraldava organi ametnikul või Muinsuskaitseameti volitatud isikul mälestist üle vaadata. M. Eimre lähtus 2006 visuaalse vaatluse läbiviimisel halduslepingust, täites Tartu Linnavalitsusele üle antud riiklike muinsuskaitsealaseid kohustusi. Seega oli M. Eimre tegevus ettekirjutuse tegemisele eelnenud haldusmenetluses õiguspärane. Kultuurimälestiste Riiklikus Registris on andmed seoses Tähtvere mõisa vana peahoone

1. saj muinsuskaitselisusega alates 16.09.
2. Alates 07.11.2005 on Kultuurimälestiste Riiklikus Registris Tähtvere mõisa vana peahoone
3. sajandist tunnuseid kirjeldavad andmed. Arhitektuurimälestist kirjeldavad andmed ning lisaks täiendavad andmed sisalduvad ka Tartu linna kultuuriväärtusega asjade ja mälestiste registris ning need on avalikult kasutatavad. Tartumaa Hooneregistri arhiivis on X 1 majavalduse toimik nr 26715 korteri nr 8 müügilepingu kohta, mille on 20.02.2003 tõestanud Tartu notar Edgar Grünberg. Toimikus on märgitud ehitise arhitektuurimälestiseks tunnistamise asjaolu ja muinsuskaitseseaduse sätted, mida kohaldatakse mälestise kohta. Seega olid F. X 1 hoone kultuurimälestiseks tunnistamise andmed kättesaadavad notaritele ja ka muudele huvitatud isikutele. Apellant ostis korterid F. X 1 elamusse 2004 kevadel. Kultuuriministri määrusega nr 12 ehitise mälestiseks tunnistamine toimus enne, kui apellandil tekkis omandiõigus F. X 1 ehitise osas. Apellandi õigusi Tartu Linnavalitsuse tegevusega rikutud ei ole.
4. Muinsuskaitseameti vaneminspektor Mart Siilivask vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on Muinsuskaitseameti 30.08.2006 ettekirjutus X 1 omanikele kooskõlas kõigi ettekirjutuse koostamise aluseks olnud

sätete kui ka seaduse üldise mõttega, samuti kehtivate haldusmenetluse normidega. Ettekirjutuse koostamise vajadus tulenes

§-is 44 sätestatust. Ettekirjutuse koostamisel lähtuti

§-ist 1, mille kohaselt on selle seaduse alusel toimuva tegevuse eesmärgiks mälestiste säilimise tagamine. X 1 mälestiseks olemine on tõendatud kultuuriministri määruse ja vastavate kannetega Kultuurimälestiste Riiklikus Registris. Mälestisel teostatud tööde loetelu on ettekirjutuses esitatud. Ka M. Eimre poolt lisatud fotodel oli näha, et tegemist on lõpetamata töödega. Mälestise säilimise tagamise seisukohalt ei ole oluline, kas mälestist rikuti enne või pärast kaitsekohustuse teatise saamist, vaid asjaolu, et rikkumise tagajärjel ja mälestise säilimise huvides on ettekirjutuses nõutavate tööde teostamine mälestisel vajalik. Ettekirjutuse koostamisel on järgitud haldusmenetluse norme ja hea halduse tava. 8. Muinsuskaitseamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning leiab, et Muinsuskaitseameti poolt 30.08.2006 koostatud ettekirjutus on tehtud kooskõlas

§-iga 442. Pärast kaitsekohustuse teatise nr 4033 väljastamist 21.11.2005 on elamus tehtud Muinsuskaitseametiga 8 kooskõlastamata ehitustöid. Vastavalt

§-ile 24 on Muinsuskaitseameti või valla- või linnavalitsuse loata keelatud kinnismälestisel muuhulgas ka remontimine ning ehitamine. Ettekirjutusele eelnenud kaitsekohustise teatis nr 4033 väljastati omanikule vastavalt

§-ile 18 lg

1. Ettekirjutuse aluseks oli kultuuriministri 20.03.1997 määrus nr
2. Samal alusel on elamu aadressil A. X 1 kantud ka Kultuurimälestiste Riiklikku Registrisse. Elamu mälestiseks olemine kajastub ka Maa-ameti elektroonilisel kaardil. Kaitsekohustuse teatis on väljastatud Muinsuskaitseameti ja Tartu Linnavolikogu vahel sõlmitud halduslepingu p 3.3 alusel Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialisti M. Eimre poolt. Tulenevalt

§-ist 9 lg 2 on valla- või linnavalitsusel õigus täita muinsuskaitsealaseid riiklikke kohustusi Muinsuskaitseameti ja kohaliku omavalitsuse volikogu vahelise halduslepingu alusel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Halduskohtu
2. veebruari 2007 otsus tuleb tühistada ning ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega saadab halduskohtule asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamiseks järgmised A.L. i taotlused: 1) tunnistada õigusvastaseks linna tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega ning tegevus, millega sai võimalikuks ametiisiku tegevus kaebaja vara väärtust vähendava alusetu informatsiooni avalikustamisel elektroonilisel kujul linnaregistris; 2) tunnistada õigusvastaseks Muinsuskaitseameti tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega; 3) tunnistada õigusvastaseks Muinsuskaitseameti järelvalveosakonna Tartumaa vaneminspektor Mart Siilivaski tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega; 4) tunnistada õigusvastaseks Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialisti Maret Aimre tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega ning tema tegevus kaebaja vara väärtust vähendava alusetu informatsiooni avalikustamisel elektroonilisel kujul linnaregistris. Samuti tühistab ringkonnakohus Muinsuskaitseameti 30.08.2006 ettekirjutuse A.L. i osas ja Muinsuskaitseameti 24.10.2006 vaideotsuse nr 1.1-7/
3. A.L. i kaebus kaitsekohustuse teatise nr 4033 kehtetuks tunnistamiseks ning Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse 23.08.2006 toimingu peale tuleb jätta rahuldamata.
4. Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 1 vaatab ringkonnakohus läbi apellatsioonkaebusi halduskohtu otsuse peale, s. o apellatsioonkaebuses ei saa esitada neid taotlusi, mida ei ole esitatud esimese astme kohtus ning mida seetõttu ei ole ka vaidlustatud otsusega lahendatud. Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellandi taotluse kohustada Muinsuskaitseametit ja Tartu linna avaldama nende vahel sõlmitud haldusleping koos lisadega ja viima halduslepingusse märge selle kohta, et haldusleping jõustub selle avaldamise hetkest. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta need apellandi väited, mis ei ole antud haldusasjas asjakohased (s. o, et apellant ei olnud teadlik korteriomandite ostmisel sellest, et elamu on kultuurimälestis jms; kohus on teinud sama kuupäevaga kaks otsust, mis on identsed;). 9
5. Osaliselt on õige apellandi väide, et halduskohus ei ole võtnud seisukohta kõigi kaebuses esitatud taotluste kohta. Kaebuses halduskohtule esitas apellant järgmised taotlused: 1) tunnistada õigusvastaseks linna tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega ning tegevus, millega sai võimalikuks ametiisiku tegevus kaebaja vara väärtust vähendava alusetu informatsiooni avalikustamisel elektroonilisel kujul linnaregistris; 2) tunnistada õigusvastaseks Muinsuskaitseameti tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega; 3) tunnistada õigusvastaseks Muinsuskaitseameti järelvalveosakonna Tartumaa vaneminspektor Mart Siilivaski tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega; 4) tunnistada õigusvastaseks Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialisti Maret Aimre tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega ning tema tegevus kaebaja vara väärtust vähendava alusetu informatsiooni avalikustamisel elektroonilisel kujul linnaregistris; 5) tunnistada õigusvastaseks Muinsuskaitseameti järelvalveosakonna Tartumaa vaneminspektor Mart Siilivaski ja Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialisti Maret Aimre tegevus või tegevusetus ettekirjutusega seonduva menetluse ja ettekirjutuse ettevalmistamisega; 6) tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Muinsuskaitseameti 30.08.2006 ettekirjutus; 7) tunnistada õigusvastaseks Muinsuskaitseameti tegevus seoses vaide lahendamisega ja tühistada Muinsuskaitseameti 24.10.2006 vaideotsus nr 1.1-7/1188; 8) tunnistada kehtetuks kaitsekohustuse teatis. Halduskohus on menetlenud järgmisi taotlusi: 1) tunnistada õigusvastaseks Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse toiming, mis tingis Muinsuskaitseameti 30.08.2006 ettekirjutuse A.L. i suhtes; 2) tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Muinsuskaitseameti 30.08.2006 ettekirjutus; 3) tunnistada õigusvastaseks Muinsuskaitseameti tegevus seoses vaide lahendamisega ja tühistada Muinsuskaitseameti 24.10.2006 vaideotsus nr 1.1-7/1188; 4) tunnistada kehtetuks kaitsekohustuse teatis. Ülejäänud kaebuses esitatud taotluste osas leidis halduskohus, et tegemist on iseseisvate toimingutega erinevatel aegadel ning kaebajal tuleks neid vaidlustada seadusega sätestatud korras arvestades kaebetähtaegu. Vastavalt HKMS §-ile 4 lg 2 toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. HKMS § 9 lg 5 kohaselt võib kaebuse toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks esitada kolme aasta jooksul toimingu sooritamisest arvates. Iseenesest õige on apellandi väide, et toimingu õigusvastasuse tuvastamine on võimalik toimingu sooritamisest arvates kolme aasta jooksul, kuid samas tuleb vastava kaebuse esitamisel halduskohtule märkida konkreetne toiming, mille õigusvastasuse tuvastamist taotletakse. Kaebaja taotlustes halduskohtule: 1) tunnistada õigusvastaseks linna tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega ning tegevus, millega sai 10 võimalikuks ametiisiku tegevus kaebaja vara väärtust vähendava alusetu informatsiooni avalikustamisel elektroonilisel kujul linnaregistris; 2) tunnistada õigusvastaseks Muinsuskaitseameti tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega; 3) tunnistada õigusvastaseks Muinsuskaitseameti järelvalveosakonna Tartumaa vaneminspektor Mart Siilivaski tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega; ja 4) tunnistada õigusvastaseks Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialisti Maret Aimre tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega ning tema tegevus kaebaja vara väärtust vähendava alusetu informatsiooni avalikustamisel elektroonilisel kujul linnaregistris, ei ole märgitud Tartu linna, Muinsuskaitseameti, Muinsuskaitseameti järelvalveosakonna Tartumaa vaneminspektori Mart Siilivaski ning Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialisti Maret Aimre neid konkreetseid toiminguid (s. t toimingu sisu, millal see teostati või tegevusetuse puhul selle sisu ja mis ajast on tegevusetus jms), millede õigusvastasuse tuvastamist ta taotleb. Vastavalt HKMS §-ile 10 lg 2 märgitakse lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule muuhulgas ka vaidlustatava toimingu sisu ja asjaolud, millal isik sai teada kaevatavast toimingust. Antud juhul viidatud taotluste juures ei ole kaebaja märkinud, milliseid konkreetseid toiminguid ta soovib vaidlustada, samuti puudub toimingute sisu ja asjaolud, millal kaebaja sai kaevatavatest toimingutest teada. Seega kaebus ei vastanud nimetatud taotluste osas HKMS §-is 10 sätestatud nõuetele. Vastavalt HKMS §-ile 11 lg 1 p 1 kaebuse saanud halduskohus kontrollib, kas kaebus vastab käesoleva seadustiku §-is 10 sätestatud nõuetele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui halduskohus leiab, et kaebuses või protestis on kõrvaldatavaid puudusi, teeb ta selle käiguta jätmise määruse ja annab puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Halduskohus on vaidlustatud otsuses leidnud, et menetletavad ei ole kaebaja taotlused, mis käsitlevad vastustajate tegevuse või tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamist, sest tegemist on iseseisvate toimingutega eri aegadel ja kaebaja peab vaidlustama neid, arvestades seaduses sätestatud kaebetähtaega. Asudes sellisele seisukohale, on halduskohus rikkunud HKMS § 11 lg 1 p 1 ja lg
6. Asja kohtuliku ettevalmistamise käigus oleks pidanud kohus kontrollima kaebuse vastavust HKMS §-ile 10 ja kui ta leidis, et kaebaja mõni taotlus on ebaselge ja arusaamatu, siis oleks kohus pidanud tegema käiguta jätmise määruse ning andma kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Antud juhul ei ole halduskohus teinud kaebaja osade taotluste osas käiguta jätmise määrust ega võtnud nende kohta seisukohta ka vaidlustatud otsuse resolutsioonis. Sellises olukorras on osad kaebaja taotlused jäänud lahendamata ja nende osas puudub halduskohtu seisukoht. Kuna on tegemist halduskohtu poolt sellise olulise menetlusnormide rikkumisega, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, siis tuleb halduskohtu vaidlustatud otsus osaliselt tühistada ning kaebaja taotlused: 1) tunnistada õigusvastaseks linna tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega ning tegevus, millega sai võimalikuks ametiisiku tegevus kaebaja vara väärtust vähendava alusetu informatsiooni avalikustamisel elektroonilisel kujul linnaregistris; 11 2) tunnistada õigusvastaseks Muinsuskaitseameti tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega; 3) tunnistada õigusvastaseks Muinsuskaitseameti järelvalveosakonna Tartumaa vaneminspektor Mart Siilivaski tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega; 4) tunnistada õigusvastaseks Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialisti Maret Aimre tegevus seoses A.X 1 asuva elamu väidetava muinsuskaitselisuse teemaga ning haldusmenetluse toimingute teostamisel haldusmenetluse ja hea halduse tava põhimõtete rikkumisega ning tema tegevus kaebaja vara väärtust vähendava alusetu informatsiooni avalikustamisel elektroonilisel kujul linnaregistris, tuleb saata halduskohtule asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamiseks.
7. Kaebaja taotlus tunnistada õigusvastaseks Muinsuskaitseameti järelvalveosakonna Tartumaa vaneminspektor Mart Siilivaski ja Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialisti Maret Aimre tegevus või tegevusetus ettekirjutusega seonduva menetluse ja ettekirjutuse ettevalmistamisega ei kuulu tagasisaatmisele halduskohtule asja kohtulikuks läbivaatamis ettevalmistamiseks. Kaebaja ei ole küll märkinud, milliste konkreetsete toimingute õigusvastasuse tuvastamist ta taotleb, kui taotluse sisust on aru saada, et ta soovib vaidlustada haldusmenetluse toiminguid, mis on tehtud seoses Muinsuskaitseameti 30.08.2006 ettekirjutusega. Seega tema taotlus tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Muinsuskaitseameti 30.08.2006 ettekirjutus hõlmab ka ettekirjutusega seonduva menetluse läbiviinud ametiisikute toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõude. Kuna menetluse läbiviimine on haldusmenetlus ning haldusmenetluse toiminguid on võimalik vaidlustada koos sisulise otsusega (s. o antud juhul koos ettekirjutusega), siis on võimalik ametiisikute toimingute õiguspärasust hinnata koos ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisega.
8. Õige on apellandi seisukoht, et Muinsuskaitseamet on 30.08.2006 ettekirjutuse tegemisel rikkunud haldusmenetluse sätteid ning on seetõttu õigusvastane ja tuleb tühistada. Vastavalt

§-ile 1 lg 2 käesolevas seaduses reguleeritud haldusmenetlus toimub haldusmenetluse seaduses sätestatud korras, kui käesolev seadus ei näe ette teisiti. Järelevalveametniku ettekirjutust reguleerib

§ 442

ning seal ei ole sätestatud, et haldusmenetlus toimuks teisiti, kui on sätestatud haldusmenetluse seaduses. Vastavalt HMS §-ile 40 lg 1 enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus või vastuväited. Nähtuvalt asja materjalidest, ei ole enne ettekirjutuse tegemist Muinsuskaitseamet andnud kaebajale võimalust esitada oma arvamus ja vastuväited. Vaidlustatud ettekirjutuse kohaselt on selle tegemise aluseks võetud inspekteerimise käigus 23.08.2006 tuvastatu. Toimikus on olemas küll kaebaja

1. novembri 2005 kirjalik vastus Tartu Linnavalitsusele, kuid toimikus puuduvad andmed selle kohta, et Muinsuskaitseamet oleks pärast 23.08.2006 inspekteerimist ning enne ettekirjutuse tegemist andnud kaebajale võimaluse esitada omapoolne arvamus ja vastuväited. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendites korduvalt leidnud, et ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
2. novembri 2003 otsust asjas nr 3-3-1-74-03;
3. novembri 2003 otsust asjas nr 3-3-1-70-03;
4. detsembri 2006 otsust asjas nr 3-3-1-80-06). Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited avaldada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti 12 andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. Lähtudes eeltoodust, on Muinsuskaitseameti 30.08.2006 ettekirjutus õigusvastane ja tuleb tühistada A.L. i osas. Ettekirjutus on juba õigusvastane haldusmenetluse normide olulise rikkumise tõttu ja seetõttu puudub vajadus hinnata seda, kas ka sisuliselt oleks ettekirjutus ebaõige.
5. Kuna Muinsuskaitseameti 30.08.2006 ettekirjutus on õigusvastane ja tuleb A.L. i osas tühistada, siis on õigusvastane ja tuleb tühistada ka Muinsuskaitseameti 24.10.2006 vaideotsus nr 1.1-7/1188, mis on tehtud kaebaja vaides, mille ta esitas Muinsuskaitseameti 30.08.2006 ettekirjutuse peale.
6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, mis on esitatud seoses kaebaja taotlusega tunnistada kehtetuks kaitsekohustuse teatis nr 4033 ning ringkonnakohus ei pea HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata selles osas esimese astme kohtu põhjendusi. Kultuuriministri 20.03.1997 määrusega nr 12 on tunnistatud kultuurimälestiseks Tähtvere mõisa peahoone asukohaga X 1 ja Tähtvere mõisa vana peahoone asukohaga X
7. Asjaolu, et Tähtvere mõisa vana peahoone asukohaks on kultuuriministri määruses ekslikult märgitud X 3, mitte X 1, ei muuda nimetatud hoonete kultuuriväärtuseks olemist. Mälestiseks on tunnistatud nii Tähtvere mõisa peahoone kui ka Tähtvere mõisa vana peahoone ja mälestiseks tunnistatud asi on riigi kaitse all vastavalt

§-ile 12 lg 2. Apellant ei ole esitanud apellatsioonkaebuses vastuväiteid sellele, et kaitsekohustuse teatis ei ole haldusakt HMS § mõistes, küll on ta aga leidnud, et tegemist on õigusvastaselt vormistatud ja allkirjastatud dokumendiga, sest kaitsekohustuse teatise on koostanud ja allkirjastanud vastavat õiguslikku alust mitteomav haldusorgan. Vastavalt

§-ile 18 lg 1 koostab muinsuskaitseamet omanikule või valdajale kaitsekohustuse teatise mälestise tunnistamise õigusakti alusel.

§ 9

lg 2 järgi võib valla- või linnavalitsus täita muinsuskaitsealaseid riiklikke kohustusi Muinsuskaitseameti ja kohaliku omavalitsuse volikogu vahelise halduslepingu kohaselt. Muinsuskaitseamet ja Tartu Linnavolikogu on 18.03.2005 sõlminud halduslepingu, millega on antud Tartu Linnavalitsusele üle muinsuskaitseseaduse ja teiste õigusaktidega Muinsuskaitseametile pandud muinsuskaitsealaste riiklike kohustustuste täitmine Tartu linna haldusterritooriumil. 25.04.2006 on Tartu Linnavolikogu ja Muinsuskaitseameti vahel sõlmitud samasisuline haldusleping (tl 106-109). Lepingu p 3.

1. kohaselt täidab Tartu Linnavalitsus Tartu linna haldusterritooriumil riiklikke muinsuskaitseseadusest ning teistest õigusaktidest tulenevaid muinsuskaitsealaseid kohustusi. Lepingu p-st 1.
2. tuleneb, et Tartu Linnavalitsus määrab lepingus nimetatud ülesandeid enda nimel täitma ühe oma struktuuriüksuse. Tartu Linnavalitsuse 19.05.2005 korraldusega nr 786 kinnitatud arhitektuuri ja ehituse osakonna põhimääruse p 5.4.1 kohaselt kuulub muinsuskaitsealaste riiklike kohustuste täitmine vastavalt Muinsuskaitseametiga sõlmitud halduslepingule arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistusele. Lepingu p 3.
3. kohaselt Tartu Linnavalitsus koostab ja väljastab kaitsekohustuse teatise Tartu linna haldusterritooriumil asuva mälestiste kohta, lähtudes kultuuriministri käskkirjast, millega asi tunnistati mälestiseks. Ebaõige on apellandi väide, et halduslepingut ei ole avalikustatud. Haldusleping on avalikustatud määrusele ettenähtud korras ning on jõustunud. Lähtudes 13 eeltoodust, oli vanemspetsialist M. Eimre õigustatud koostama ja väljastama kaebajale kaitsekohustuse teatist. Kaitsekohustuse teatis on oma olemuselt informatiivse iseloomuga dokument, mis antakse mälestise tunnistamise õigusakti alusel (

§ 18lg 1).

Seega ei saa kaitsekohustuse teatis rikkuda isiku õigusi ega piirata tema vabadusi. Isiku õigusi võib rikkuda õigusakt, millega on asi tunnistatud mälestiseks (s. o antud juhul Kultuuriministri 20.03.1997 määrus nr 12), kuid mitte kaitsekohustuse teatis, sest selle teatisega ei tekitata, muudeta või lõpetata isiku õigusi ja kohustusi. Käesolevas asjas ei ole aga vaidluse esemeks Kultuuriministri 20.03.1997 määrus nr

1. Kuna kaitsekohustuse teatis ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi, siis pole kohtul alust analüüsida kaebaja väiteid, mis puudutavad kaitsekohustuse teatise seaduslikkust.
2. Asjakohased ei ole apellandi väited, mis on esitatud seoses tema taotlusega halduskohtule esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Nähtuvalt asja materjalidest, on halduskohus tema esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaadanud ja rahuldanud selle osaliselt (tl 54). Vastavalt HKMS §-ile 122 lg 5 võib menetlusosaline esialgse õiguskaitse määruse või esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise määruse peale esitada määruskaebuse. Seega juhul, kui apellant leidis, et halduskohus on ebaõigesti jätnud tema taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks osaliselt rahuldamata, oleks ta pidanud esitama määruskaebuse ringkonnakohtule. Apellant ei ole määruskaebust Tartu Halduskohtu 28.11.2006 määruse peale esitanud ning apellatsioonkaebuses ei ole tal enam õigust esitada vastuväiteid tema poolt esitatud õiguskaitse taotluse lahendamise kohta.
3. Kaebaja taotlus tunnistada õigusvastaseks Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialisti M. Eimre toiming 23.08.2006, mis tingis Muinsuskaitseameti 30.08.2006 ettekirjutuse A.L. i suhtes, tuleb jätta rahuldamata. Nimetatud toimingu käigus kontrollis vanemspetsialist M. Eimre arhitektuurimälestist X
4. Ebaõige on apellandi väide, et tegemist oli haldusmenetluse toiminguga, mille läbiviimisel oleks pidanud ametiisik järgima HMS-s sätestatud uurimisprintsiipi, teavitamise kohustust jms. Tegemist on ametiisiku toiminguga (s. o haldustoiminguga) oma ametiülesannete täitmisel. Selleks, et tunnistada toiming õigusvastaseks, peab olema selle läbiviimisel rikutud seadust ja seeläbi ka kaebaja õigusi.

§ 9

lg 2 järgi võib valla- või linnavalitsus täita muinsuskaitsealaseid riiklikke kohustusi Muinsuskaitseameti ja kohaliku omavalitsuse volikogu vahelise halduslepingu kohaselt. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 4 p 2 kohaselt täidab omavalitsus riiklikke kohustusi, mis tulenevad selleks volitatud riigiorgani ja antud volikogu vahelisest lepingust. Muinsuskaitseamet ja Tartu Linnavolikogu on 18.03.2005 sõlminud halduslepingu, millega on antud Tartu Linnavalitsusele üle muinsuskaitseseaduse ja teiste õigusaktidega Muinsuskaitseametile pandud muinsuskaitsealaste riiklike kohustustuste täitmine Tartu linna haldusterritooriumil. 25.04.2006 on Tartu Linnavolikogu ja Muinsuskaitseameti vahel sõlmitud samasisuline haldusleping. Otsused halduslepingute sõlmimiseks Muinsuskaitseametiga riiklike muinsuskaitsealaste kohustuste täitmise kohta Tartu linnas on Tartu Linnavolikogu võtnud vastu 17.02.2005 otsusega nr 398 (jõustunud 23.02.2005) ja 20.04.2006 otsusega nr 71 (jõustunud 25.04.2006). Lepingu p 3.

1. kohaselt täidab Tartu Linnavalitsus Tartu linna haldusterritooriumil riiklikke muinsuskaitseseadusest ning teistest õigusaktidest tulenevaid muinsuskaitsealaseid kohustusi. Lepingu p-st 1.
2. tuleneb, et Tartu Linnavalitsus määrab lepingus nimetatud ülesandeid enda nimel täitma ühe oma struktuuriüksuse. Tartu Linnavalitsuse 19.05.2005 korraldusega nr 786 kinnitatud arhitektuuri ja ehituse osakonna põhimääruse p 5.4.1 kohaselt kuulub muinsuskaitsealaste riiklike kohustuste täitmine vastavalt Muinsuskaitseametiga sõlmitud halduslepingule arhitektuuri ja ehituse osakonna kultuuriväärtuste teenistusele. Lähtudes eeltoodust, oli vanemspetsialisti M. Eimre 14 toiming 28.08.2006 õiguspärane. Samuti tuleneb ka

§-ist 9 lg 1 p 5 ja 6 linnavalitsuse kohustus kontrollida, kas mälestistega seotud seotud tööd ja asjakohased projektid on kooskõlastatud Muinsuskaitseametiga ning teeb Muinsuskaitseametile viivitamata teatavaks käesoleva seaduse rikkumise juhud ja mälestisi kahjustavad muutused.

1. Apellandi väite kohaselt on halduskohus jätnud ebaõigesti menetlusosalistena käsitlemata ametiisikud, kelle tegevuse peale ta kaebuse esitas. Nähtuvalt asja materjalidest, on apellant ise käsitlenud menetlusosalistena nii Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonda kui osakonnas töötavat ametiisikut M. Eimret.Vastavalt HKMS §-ile 14 lg 5 võib haldusülesandeid täitvat ametnikku esindada isik, keda on selleks volitanud asutus, kus ametnik töötab. Seega oli õigus Tartu Linnavalitsusel vastata ametiisiku eest. Muinsuskaitseameti järelvalveosakonna Tartumaa vaneminspektor Mart Siilivask oli menetlusosalisena kaasatud, kuigi ebaõigesti Muinsuskaitseameti Tartu osakonnana.
2. Apellant on esitanud taotluse kontrollida

§ 9lg 2 vastavust Põhiseadusele.

Samuti taotleb ta apellatsioonkaebuses tunnistada põhiseadusvastaseks

selles osas, mis sätestab teistele vaidemenetlustele ja halduskohtumenetluses esitatavatele kaebustele sätestatud tähtajast oluliselt lühema vaide esitamise tähtaja (apellant on siin silmas pidanud

§ 442

lg 3) ning

§ 17

lg 4, mille kohaselt kaitsekohustuse teatis jõustub selle allakirjutamise päevast. Põhiseaduse vastaseks peab apellant ka

§ 26

. Apellant on esitanud halduskohtule taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks Vabariigi valitsuse määrusega kehtestatud „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise korra“ selles osas, et selles puudub õiguslik regulatsioon elamu omaniku mälestiseks tunnistamise protsessi kaasamiseks ja mälestiseks tunnistamise akti vaidlustamise kohta.

§ 9

lg 2 kohaselt võib linnavalitsus täita muinsuskaitsealaseid riiklikke kohustusi Muinsuskaitseameti ja kohaliku omavalitasuse volikogu vahelise halduslepingu kohaselt. Nimetatud säte on delegatsiooninormiks, mis annab Muinsuskaitseametile võimaluse anda halduslepinguga linnavalitsusele üle muinsuskaitsealaste riiklike kohustuste täitmine ning see ei ole põhiseadusega vastuolus. Vastavalt HKMS §-ile 25 lg 9 jätab halduskohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Sama paragrahvi lg 10 kohaselt kui halduskohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta kohtuotsuse Riigikohtule, millega käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Lähtudes eeltoodust, saab kohus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks seaduse või muu õigustloova akti ja käivitada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus, kuid põhiseaduse vastaseks ei saa tunnistada haldusorganite või ametiisikute tegevust. Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellandi väited seoses vastustajate tegevuse põhiseadusevastasusega. Kohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet vaid siis, kui vaidlustatud õigusakt oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Põhiseaduse §-st 15 lg 1 ja eelnevalt viidatud HKMS sätetest tulenevalt tunnistab kohus õigusakti põhiseadusevastaseks ja jätab kohaldamata, kui ta jõuab kohtuasja arutamisel järeldusele, et kohaldamisele kuuluv seadus või muu õigusakt on vastuolus Põhiseadusega. Säte, mille põhiseaduspärasust põhiseaduslikkuse järelevalve kohus kontrollib, peab olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Apellandi poolt viidatud

sätted ning Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise kord“ ei ole antud kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad. Seetõttu ei saaks kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet ja puudub alus hinnata, kas viidatud sätted on või ei ole vastuolus põhiseadusega. 15 20. Kuna kaebus ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis tuleb HKMS § 92 lg 2 alusel jagada kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Halduskohtus on apellandi menetluskuluks olnud kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 80 krooni ja ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 80 krooni. Arvestades HKMS § 92 lg 2 tuleb Muinsuskaitseametilt apellandi kasuks välja mõista halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud osaliselt, s. o 80 krooni. Vastustajad menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Agu Timmi Maili Lokk 16 Viivi Tomson