Obsah (5)

§ 208§ 635§ 636§ 638§ 161

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuni 2007.

) töövõtulepingu kohta sätestatut. Nii ei kohaldata

§ 208lg.

2 lause 2 kohaselt 11. peatükis („Müügileping“) sätestatut lepingutele, mille puhul suurem osa lepingupoole kohustustest, kes asja muretseb, seisneb töö tegemises või muu teenuse osutamises. Vaidlusaluses lepingus seisneb suurem osa kostja kohustusest ehitustööde tegemises.

§ 635lg.

1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.

§ 636lg.

1 lause 1 kohaselt peab töövõtja tööna valmistatud asja tellijale üle andma.

§ 638

kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Pooltevahelises lepingus ei ole kokku lepitud, kuidas fikseeritakse lepinguobjekti valmimine lepingu punkti

1. 8 mõttes, kuigi selle tingimuse täitmata jätmise eest on ette nähtud leppetrahv. Kolleegium leiab, et ehitustöö puhul on töö töövõtja poolt üleandmine ja tellija poolt vastuvõtmine tavaline, seega oleks ka kostja pidanud hagejatele tehtud töö üle andma ja töö oleks lepingu punkti
2. 8 mõttes valmis, kui töö oleks tellija poolt vastu võetud või kui tellija oleks alusetult keeldunud tööd vastu võtmast. Pooled ei vaidle selle üle, et
3. detsembril
4. a. saatis kostja hagejatele allkirjastamata lihtkirjaliku teate selle kohta, et korter on valmis. Nimetatud teade on esitatud ka kohtule (tl. 20) ja sellest nähtub, et korteri ülevaatamiseks on kostja palunud hagejatel võtta ühendust oma projektijuhiga hiljemalt
5. detsembriks. Teade ei olnud esitatud lepingu punktis
6. 5 ettenähtud korras, kuid hagejad kinnitavad selle kättesaamist. Hagejate väitel leppisid nad kostja esindajaga telefoni teel kokku, et vaatavad korteri üheskoos üle
7. detsembril, kuid kostja esindajad kohale ei ilmunud; küll ilmnes, et korter ei olnud valmis ja puuduste kohta esitasid hagejad kostjale pretensiooni. Kostja väidet tööde ülevaatamises kokkuleppimise kohta ei kinnitanud, väites omakorda, et hagejad kostja esindajaga ühendust ei võtnud, kuid
8. detsembri
9. a. pretensiooni saamist kostja kinnitas. See tähitud kirjaga kostjale saadetud dokument on esitatud ka kohtule (tl. 21) ja sellest nähtuvad hagejate poolt avastatud puudused. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et hagejad töö üle vaatasid, kuid jäi kohtuvaidluses oma selle väite juurde, et korter oli valmis ja hagejate väidetud puudusi ei esinenud. Hagejate pretensiooni kostja ei tunnistanud, tuginedes sellele, et pretensioonil puudub tema allkiri. Samas ei lükanud kostja ümber hagejate väidet, et nende pretensioonile kostja ei vastanud, samuti ei ole kostja esitanud mingeid tõendeid, millest nähtuks tema poolt hagejatega pärast
10. detsembrit kirjavahetuse pidamine või hagejatele tööde vastuvõtmise pakkumine. Kolleegium leiab, et kostja allkirja puudumisest hagejate pretensioonil ei saa järeldada töös puuduste puudumist. Mingeid tõendeid, millest võiks järeldada, et tööd olid ka tegelikult
11. detsembriks lõpetatud, ei ole kostja esitanud. Ka ei ole usutav, et kostja oleks jätnud hagejate pretensioonile vastamata ega oleks pärast pretensiooni saamist hagejatele 6 tööde ülevaatamist pakkunud, kui tegelikult oleksid olnud kõik tööd lõpetatud, nagu kostja väidab. Kostja ei ole ka tuginenud asjaolule, nagu oleksid hagejad alusetult keeldunud valmis tööd vastu võtmast.
12. jaanuaril
13. a. sõlmisid pooled asjaõiguslepingu ning hagejate kinnitusel olid lepingulised tööd selleks ajaks valminud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis võimaldaksid järeldada tööde valmimist ja hagejatele üleandmist enne seda päeva. Kolleegium leiab, et niisugustel asjaoludel on tõendatud, et enne
14. jaanuari ei olnud tööd tellijate poolt vastu võetud ning hagejad ei olnud ka alusetult keeldunud töid vastu võtmast. Seega viivitas kostja oma lepingu punktis
16. 2 kokkulepitud kohustuste täitmisega ajavahemikul
17. detsembrist
18. a. kuni
19. jaanuarini
20. a. ja kostjal on kohustus maksta hagejale lepingust tulenevalt leppetrahvi summas 8478, 75 krooni (ostuhind 969.000 x 0, 025% x 35 päeva). Kostja on väitnud, et teavitas hagejaid
21. novembri
22. a. kirjaga sellest, et lepingu esemeks olevad korteriomandid ei valmi lepingus ettenähtud tähtajaks ja seega ei saa kooskõlas lepingu punktiga
23. 10 leppetrahvi arvestada ajavahemiku eest enne
24. detsembrit
25. a. Hagejad lihtkirja kättesaamist eitavad ja kostja ei ole esitanud mingeid tõendeid, millest nähtuks, et hagejatele on kiri saadetud. Lisaks kohustas lepingu punkt
26. 5 pooli edastama teateid kas käsipostiga või tähtkirjaga, sel viisil ei ole kostja teadet edastanud. Seega ei ole kostja oma väidet hagejatele tööde lõpetamise viibimise kohta teate edastamisest tõendanud ja leppetrahvi arvestamisel ei rakendu lepingu punkti
27. 10 lauses 2 märgitu. Kostja on hagejate leppetrahvi nõudele vastu väitnud ka seda, nagu tuleks leppetrahvi arvestada lepingu punktist
28. 10 tulenevalt hagejate poolt tasutud ostuhinnast, milleks tuleb lugeda ettemaksu summas 193.800 krooni, mitte lepingu eseme ostuhinnast, nagu see on märgitud lepingu punktis
31. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Lepingu punktides
33. 4 ja
34. 10 on teatud vastuolu osas, mis puudutab summat, millest lähtudes leppetrahvi arvestatakse. Samas on lepingus ostuhinna tasumine nähtud ette osade kaupa ja lepingu punktis
35. 10 ei ole konkretiseeritud, milliseks hetkeks tasutud ostuhinda leppetrahvi puhul arvestatakse. Vaidlust ei ole selle üle, et vähemalt asjaõiguslepingu sõlmimise ajaks, mil kostja viivitus lõppes, olid hagejad ostuhinna täies ulatuses tasunud. Seega ei välista lepingu punkt
36. 10 vaidlusalusel juhul leppetrahvi arvestamist lepingu eseme hinnast lähtudes, mis oli ühtlasi ka tasutud ostuhind. Samas annab hagejatele ühemõtteliselt aluse nõuda leppetrahvi 0, 025% ulatuses lepingu eseme ostuhinnast lepingu punkt
38. 4, mis selles märgitu kohaselt kohaldub lepingu ükskõik millise samas alapunktis – seega lepingu alapunktis
39. 2 – nimetatud kohustuse täitmisega viivitamisel.

§ 161lg.

1 kohaselt võib kahjustatud pool lepingu rikkumise korral nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. Seega ei ole asjakohane kostja vastuväide selle kohta, et hagejad ei ole viivitusest kandnud rahalist kahju. Apellatsioonkaebusele esitatud vastusele on kostja lisanud tõendid, mis tsiviilasja materjalide hulgas on juba olemas, seega tuleb need kostjale tagastada. Kuna otsus tehakse kostja kahjuks, kannab kostja vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 ka mõlema poole menetluskulud. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik