2-06-3678 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 12. september 2006.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja

) § 449 lg-le 3 tuginedes taotluse aegumise vastuväite osas vaheotsuse tegemiseks. Hageja toetas kostja eelnimetatud taotlust. Kohus rahuldas kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks protokollilise määrusega. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus leiab, et kostja taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele ning seega puudub alus hagi rahuldamiseks.
2. Kohus lähtub aegumise vastuväite põhjendatuse hindamisel järgmistest vaidlustamata asjaoludest. Hageja müüs kostjale
3. juulil 2002.a sõlmitud notariaalselt tõestatud müügilepingu 3 alusel Tallinnas asuva kahepereelamu. Müügilepingu punkti 4 kohaselt on lepinguosalised kokku leppinud, et lepinguobjekti omand läheb müüjalt ostjale üle lepingu allakirjutamisel lepinguosaliste poolt (punkt 4.1) ning et lepinguosalised asendavad asja valduse üleandmise lepinguobjekti väljanõudeõiguse loovutamisega vastavalt asjaõigusseaduse §-le 93 ning loevad selle toimunuks lepingu sõlmimisega (punkt 4.2). Lepingu punktist 4.3 tulenevalt lähevad objekti väljanõudeõiguse loovutamisega ostjale üle kõik maksud, avalik-õiguslikud koormatised, lepingu objektist saadavad viljad, samuti juhusliku hävimise riisiko ja halvenemise oht. Müügilepingu punktis 2.1.1 on müüja (kostja) muu hulgas kinnitanud, et lepinguobjektiks oleval ehitisel ei lasu käsutamise keelde ega kolmandate isikute õigusi, millest müüja ei oleks ostjat (hagejat) informeerinud. Lepingu punktis 2.1.7 on müüja täiendavalt avaldanud, et
4. veebruaril 1997.a on müüja ja VV vahel sõlmitud järelmaksuga ostu-müügileping nr 276, mille esemeks oli käesoleva lepingu punktis 1.1 nimetatud kahepereelamu üks korter. Samuti on müüja lepingu punktis 2.1.8 avaldanud, et
5. detsembril 1998.a on müüja esitanud VV teatise käesoleva lepingu punktis 2.1.7 nimetatud lepingu lõpetamise kohta.
6. juulil 2002.a sõlmitud müügilepingu punktis 2.1.11 kinnitab müüja, et on esitanud Tallinna Linnakohtule hagi VV vastu eluruumist, asukohaga XXX, väljatõstmise nõudes. Hageja pole käesoleva ajani saanud kahepereelamu valdust, kuna selle ühes korteris elab VV.
7. mai 2005.a otsuses Tallinna Ringkonnakohus leidis, lähtudes samas asjas tehtud Riigikohtu lahendis (kohtuasi 3-2-1-151-04) sisalduvast juhisest, et VVtagasitäitmise võlasuhtest tulenev õigus vallata kahepereelamut (kuni kostja pole talle makstut tagastanud) kehtib ka hageja kui kahepereelamu uue omaniku suhtes. Sellest lähtuvalt on hageja hagi VV vastu jäetud rahuldamata.
8. Käesolevas tsiviilasjas on hageja esitanud kostja vastu nõude, tuginedes
9. juulil 2002.a sõlmitud müügilepingu väidetavale rikkumisele ning nõudes kostjalt sisuliselt müügilepingu täitmist. Hagiavalduses on nõude õigusliku alusena märgitud VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 2 ja § 208 lg 1 ning ka hageja esindaja kinnitusel tuleneb hagis esitatud nõue
10. juulil 2002.a kostjaga sõlmitud lepingust (vt toimik, lk 141). Hageja hinnangul on tegemist müüdud asja varjatud puudusega (vt toimik, lk 137-138).
11. 1.juulil 2002.a jõustunud TsÜS § 142 lg 1 kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest. Kooskõlas TsÜS §-ga 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

449 lg-st 3 tulenevalt võib kohus muu hulgas teha vaheotsuse aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Lepingust kui tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg on vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 kolm aastat. Sama seaduse § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab VÕS § 227 kohaselt asja üleandmisest ostjale. Kohus leiab, et viimatinimetatud säte ei ole aga käesoleval juhul rakendatav, kuna pooled on

1. juulil 2002.a sõlmitud müügilepingus kokku leppinud valduse üleandmise asendamises väljanõudeõiguse loovutamisega hagejale (vt otsus, p 11).
2. Lähtudes hagiavalduses väidetust on kostja rikkunud
3. juulil 2002.a sõlmitud müügilepingu punkti 4.2, milles nähti ette kahepereelamu väljanõudeõiguse loovutamine hagejale vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-le
4. Sama lepingupunkti kohaselt loeti väljanõudeõiguse loovutus toimunuks lepingu sõlmimisega (s.t allakirjutamisega lepinguosaliste poolt). Nimetatud asjaolust lähtuvalt leiab kohus, et hageja väidetav nõue muutus sissenõutavaks 4 lepingu sõlmimise ajahetkest, s.o
5. juulil 2002.a. Arvestades TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatut, lõppes aegumistähtaeg seega
6. juulil 2005.a (TsÜS § 136 lg 2), käesoleva kohtumenetluse esemeks olev hagi saabus aga kohtusse
7. veebruaril 2006.a (postitatud 21.02.2006.a). Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hagiavalduses esitatud nõue on aegunud.
8. Kohus leiab, et poolte vahel
9. juulil 2002.a sõlmitud müügilepingu täitmisnõude tekkimine ega ka selle sissenõutavaks muutumine ei saa sõltuda Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt
10. detsembril 2004.a kohtuasjas 3-2-1-151-04 tehtud otsusest või Tallinna Ringkonnakohtu
11. mai 2005.a otsusest. Kumbki kohtulahenditest ei tekita ega muuda iseenesest poolte vahel
12. juulil 2002.a sõlmitud müügilepingust tulenevaid õigusi või kohustusi. Kõnealustes kohtuotsustes on leitud, et VV´l on õigus keelduda kahepereelamus asuva korteri valduse üleandmisest kuni tühise tehingu alusel korteri omandamiseks tasutud raha tagastamiseni ning et nimetatud õigus kehtib ka AS kui korteri uue omaniku suhtes. Enne
13. juulit 2002.a kehtinud TsÜS § 66 lg-te 3 ja 4 kohaselt tuli tühiseid tehinguid vaadelda kehtetutena algusest peale ning neid ei pidanud täitma. Sama põhimõte tuleneb ka kehtiva TsÜS § 84 lg-st
14. Seega ei sõltu tühise tehingu kehtivus iseenesest vastavasisulise kohtulahendi olemasolust. Seejuures ei tulene kummastki ülalnimetatud kohtulahendist ka kostja kohustust tasuda hagejale 814238,63 krooni. Hageja poolt esitatud käsitlus ei ole kohtu hinnangul kooskõlas aegumise instituudi mõtte ja eesmärgiga tagada käibekindlus ja õigusrahu eraõiguslikes suhetes. Lähtudes hageja poolt väidetust võiks ka iga järgmine poolte vahel sõlmitud lepingut puudutav kohtulahend selle tegemise ajahetkest sõltumata tekitada võlausaldajale uusi (sissenõutavaid) nõudeid. Iseenesest ei saa õiguslikult põhjendatuks lugeda ka aegumistähtaja alguse määratlemist eelpool käsitletud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tegemise kuupäevast (12.05.2005.a) lähtudes. Selle lahendi teatavakstegemise ajal kehtinud

241 lg 7 kohaselt jõustus ringkonnakohtu otsus pärast kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist. Viimatinimetatud asjaolul puudub aga kohtu hinnangul aegumise kohaldamise seisukohast käesolevas asjas tähtsus.

1. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse käesolevas vaidluses TsÜS-i
2. peatüki
3. jaos sätestatu kohaldamiseks (aegumise katkemine ja peatumine).
4. Eelnenust nähtuvalt on hageja poolt hagiavalduses esitatud nõue aegunud ning kostja taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele. Arvestades kostja poolt esitatud aegumise vastuväidet ning aegumise kohaldamise taotluse rahuldamist kohtu poolt, jätab kohus hagi rahuldamata. Aegumise tagajärjel kaotab isik TsÜS § 142 lg 1 alusel õiguse nõuda teiselt isikult teo tegemist. Seetõttu jätab kohus käesoleva vaidluse lahendamisel tähelepanuta hageja poolt esitatud väited ja tõendid nõudeõiguse olemasolu ning võimaliku nõude suuruse kohta, samuti ei analüüsi kohus kostja poolt lisaks aegumise vastuväitele hagile esitatud muid vastuväiteid. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et kahepereelamu müügilepingu sõlmimise ajal (17.07.2002.a) kehtinud AÕS § 116 lg 2 p-s 2 sätestatut arvestades ei pruugi olla õiguslikult põhjendatud hageja väide, et tal puudub võimalus teostada VV suhtes väljanõudeõigust. Samuti ei saa menetlusosaliste poolt esitatud asjaolude põhjal välistada poolte lepinguvälisest võlasuhtest tekkida võivaid nõudeid seoses VV valduses oleva korteriga. 18.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (

§ 173

lg 3).

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jätab kohus käesolevas asjas menetluskulud hageja kanda. 5 Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik Ärakiri õige. Kohtunik 6