← Eesti

3-05-464/10

Obsah (7)§ 13§ 12§ 41§ 44§ 4§ 48§ 40

3-05-464 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Ivo Pilving, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 4. mai 2007, Tallinn Haldusasja n

§ 13

lg 1 alusel palgatuluna, peab olema täidetud tulumaksuseaduses sätestatud koosseis: tasu peab kvalifitseeruma töösuhte alusel makstavaks väljamakseks. Kui töötaja, omades selleks vajalikke teadmisi ja võimalusi, omandab alusetult tööandja vara, ei ole tegemist palgaga PalS § 2 lg 1 mõttes. Sõltumata sellest, kas kriminaalmenetluse tulemusena mõistetakse isik süüdi või mõistetakse talt tsiviilkohtu kaudu välja raha alusetu rikastumise sätete alusel, on seni vastav tulu tulumaksuseaduse mõttes kvalifitseeritav muu tuluna

§ 12lg 1 tähenduses.

Kuna

§ 41

ei näe ette tulumaksukohustuse täitmist maksu kinnipidamise teel

§ 12lg 1 alusel kvalifitseeritava tululiigi suhtes, deklareerib ja tasub tulu saanud residendist füüsiline isik selle üldkorras 6

(14)3-05-464 (

§ 44lg 1, § 46 lg 3).

Seega on V väita, et igal juhul lasub maksude tasumise kohustus äriühingul. Palgatuluna

§ 13

mõistes kvalifitseeritava väljamakse tegemine ei tähenda, et alati vastutab maksude tasumise eest äriühing ning samuti pole õige võtta alati aluseks tehtud väljamaksena väljamakse netosumma. Kuigi palgatulu saamisel tekkiva tulumaksukohustuse peab üldjuhul täitma väljamakse tegija tulumaksu kinnipidamise teel, ei vabane tulu saaja tulu deklareerimise ning tulumaksu tasumise kohustusest juhul, kui kinnipidaja ei ole maksu kinnipidamise kohustust täitnud. Kui tehakse väljamakse, millelt on jäänud tulumaks kinni pidamata, on tegemist mitte neto- vaid brutosummas tehtud väljamaksega. Kui tulumaksu kinnipidamise kohustuse täitmata jätmine ei vabasta isikut tulumaksu deklareerimise ning tasumise kohustusest, siis peab arvestama, et tulu saaja tulust kuulus selle saamise hetkel maksustamisele 26% (

§ 4lg 1).

Maksuhaldur on aga aluseks võtnud netosumma. Olukorras, kus töötaja on ebaseaduslikult tööandja vara omastanud, saab tööandja võimalikust maksukohustusest rääkida erisoodustuse osas, seda juhul, kui tööandja loobuks töötaja vastu suunatud nõudeõigusest, mida aga käesoleval juhul pole toimunud. Apellant on töötaja vastu kriminaalmenetluse raames esitanud tsiviilnõude. 3) Isegi juhul, kui aktsepteerida 6-aastast maksukohustuse tuvastamise tähtaega, tuleb seda tähtaega laiendada ka maksukohustust vähendavate asjaolude arvesse võtmisele, et vältida ühetaolise maksustamise põhimõtte rikkumist. Kui käibemaksukohustus tuvastatakse arvete alusel, mille alusel kaupu pole tegelikult võõrandatud ja teenuseid osutatud, ning samas ei aktsepteerita nende arvete tühistamise õigust, toimuks maksustamine maksevõimelisuse põhimõtet ignoreerides. Samuti tuleb arvestada, et erinevalt kehtivast käibemaksuseadusest ei võimaldanud eelmised käibemaksuseadused sisendkäibemaksu maha arvata pelgalt selle alusel, et teisel poolel on arve esitamisega tekkinud maksukohustus, vaid sisendkäibemaksu mahaarvamiseks pidi ka kaup või teenus olema kätte saadud. Seega on välistatud, et arvete, mille alusel tegelikult kaupa pole müüdud või teenust osutatud, alusel oleks ostja saanud sisendkäibemaksu maksukohustusest maha arvata. Kuna sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust pelgalt arve saamisest ei tekkinud, nägi seadus ette arve tühistamise võimaluse, seejuures tühistati arved maksukohustuslase enda raamatupidamises, tehingu teisele poolele neid seaduse kohaselt esitama ei pidanud. Riik ei saa sellest täiendavat kahju, kui maksumenetluse käigus korrigeeritakse raamatupidamist ja arved, mille alusel tegelikult käivet pole toimunud, kõrvaldatakse maksuarvestusest. 6. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. 1) Õiged on halduskohtu seisukohad tahtluse osas. Käesoleval juhul on tegemist tegevusetusdeliktiga. Tegevusetuse puhul isiku intellektuaalne suhtumine välismaailma märgatavaid jälgi ei jäta. Käesoleval juhul on tahtluse olemasolu järeldatud AS Kristjuhan järjepidevast tegevusest, õigusrikkumise iseloomust ja tuvastatud asjaoludest. Seaduse mittetundmine ei ole tahtlust välistav asjaolu. Delikt seisneb selles, et juhatuse ainuliige ei kontrollinud raamatupidamise vastavust tegelikkusele ning kinnitas deklaratsioone oma allkirjaga, järjepidevus seisneb selles, et raamatupidaja poolne rikkumine kestis mitu aastat. Töövaidluskomisjoni otsus, milles märgitakse, et K. V tegi pangaülekandeid ilma tööandja korralduseta, tugines töövaidluskomisjonile esitatud tõenditel. Menetluse eesmärgid töövaidluskomisjoni lahendatud asjas erinevad maksuasjast. Samuti ei lähtunud 7

(14)3-05-464 töövaidluskomisjon sellest, et tegemist oli juhatuse liikme kohustusega teada raamatupidaja tegevusest, raha liikumisest ning kontrollida nimetatute õigsust. Ka viidatud otsuse sõnastus „ilma tööandja korralduseta“ ei välista juhatuse liikme teadlikkust asjaoludest. 2) K. V poolt tehtud väljamakseid käsitleti palgatuluna ennekõike lähtudes R. K enda 120.05.2004 seletustest K. V poolt endale ja pojale pikema ajavahemiku jooksul palga maksmise kohta kokkulepitust suuremas ulatuses ning faktist, et pangaülekannete selgituseks oli märgitud „töötasu“ vms märksõnad. Vaidlust pole selles, et apellandi ja K. V vahel oli töösuhe. Vastustaja on leidnud, et R. K pidi olema teadlik väljamaksete tegemisest. 3) Tulumaksu deklareerimise ja tasumise kohustus tekib tulu saajal tulumaksuseaduse järgi ka sellisel juhul, kui maksu kinnipidaja rikkus oma kohustusi, kuid samas on maksuhalduril õigus esitada selline maksunõue ka tööandjale, seega on tegemist solidaarvastutusega. Sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmaksete ja kogumispensioni makse tasumise nõuet ei saa üldse tulu saajale esitada, sest nende maksude puhul ei näe seadus ette saadud tulude deklareerimist. Kuna praegusel juhul on töötajale tehtud väljamaksed kvalifitseeritavad palgatuluna, tuleb lisaks tulumaksule tasuda ka teised palgatulult tasumisele kuuluvad maksud. Sellises olukorras on maksuhalduril otstarbekam pöörduda kogu nõudega maksu kinnipidamise kohustust rikkunud äriühingu poole. 4) Isikule väljamakstav summa on netosumma. Olukorras, kus osa tulust on jäetud deklareerimata, ei saa eeldada, et deklareerimata osa tulumaksu deklareerimise ja tasumise kohustus lasub väljamakse saajal. Tulumaksu kinnipidamise kohustus tuleneb otse seadusest ning seda ei saa poolte kokkuleppel muuta. Kui kaebuse esitaja väitel oli väljamakstud summade näol tegemist brutosummadega, jääb arusaamatuks, miks on kaebuse esitaja deklareerinud mõnedel kuudel suuremat palka kui tegelikult välja maksti (nt jaanuaris ja veebruaris K. Vle väljamakstud summade puhul). 5) Nii KMSv kui ka alates 01.01.2002 kehtinud KMS sisaldavad sarnase põhimõtte, mille kohaselt käibe toimumise ajaks tuli lugeda arve väljastamist. Seega oli käive väljastatud arvete alusel tekkinud. Kuigi AS Kristjuhan kajastas raamatupidamises kreeditkandeid ning deklareeris ka nende võrra vähem maksustatavat käivet, ei olnud tal esitada aluseks olnud kreeditarveid. Seega on tolleaegsed deklaratsioonid valed igal juhul, kuna raamatupidamises puudus nõuetekohane algdokument deklaratsioonisumma vähendamise õiguse tekkimiseks ning maksusumma määramine on selles osas õige. Olukorras, kus maksukohustuslane saab hiljem teada, et on mingi alus maksusummat vähendada, tuleb lähtuda teadasaamise ajal kehtivast õigusest. Maksukohustuslase poolt kreeditarvete esitamise ajal 06.04.2005 kehtinud KMS § 29 lg 7 kohaselt tuleb asuda seisukohale, et kui maksukohustuslane esitab kreeditarved, siis vähendab ta kreeditarvete esitamise maksustamisperioodi käivet, mitte varasemat, ning oluline on ka asjaolu, et kreeditarved esitataks ka ostjatele ning need kajastaksid kreeditarveid ka oma raamatupidamises. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus kontrollib maksuotsuse õiguspärasust käesolevas haldusasjas vaidlustatud osas kõigepealt maksuotsuse I osa p 1.1 kohaselt kreeditkannete alusel määratud käibemaksu (I) ja p 1.2 kohaselt sularahaarvete alusel määratud käibemaksu osas (II). Seejärel peatub ringkonnakohus maksuotsuse II ja III osas tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensioni makse määramisel (III). 8
(14)3-05-464 I
  1. Maksuotsuse I osa p-st 1.1 ja maksuhalduri poolt vastuses kaebusele esitatud seisukohtadest võib aru saada, et täiendav käibemaks määrati tasumisele seoses sellega, et kaebuse esitaja on perioodil märtsist 2001 detsembrini 2002 esitatud käibedeklaratsioonides kajastanud maksustatavat käivet nõutavast vähem, vähendades ebaõigesti varasemal perioodil (oktoobrist 1998 aprillini 2002) enda väljastatud arvete alusel deklareeritud maksustatavat käivet.
  2. Kaebuse p-s 1.1 väidetakse, et arvete nr 6187 (12.10.1998), 8095 (29.10.1998), 3104 (07.06.1999), 6049 (14.06.1999), 3162 (02.09.1999), 5163 (04.07.2000), 6212 (11.09.2000), 6229 (21.09.2000), 5293 (16.11.2000), 1656 (28.12.2000) ja 1051 (19.01.2001) osas on käibemaksu määramine aegunud. Seejuures seob kaebuse esitaja maksu määramise aegumistähtaja alguse iga eelnimetatud arve esitamise kuule järgneva kuu
  3. kuupäevaga (nt arve nr 6187 osas 20.11.1998), seega arvel näidatud käibe deklareerimise ja arvel näidatud käibemaksu tasumise tähtpäevaga. See väide on arusaamatu. Maksuotsuse I osa p 1.1 kohaselt ei ole käibemaksu määratud seoses asjaoluga, et kaebuse esitaja oleks jätnud maksuotsuse viidatud punktis loetletud arvetel näidatud käibe deklareerimata ning sellelt käibemaksu tasumata kaebuses viidatud tähtpäevaks. Maksuotsuses on määratud käibemaks põhjendusel, et kaebuse esitaja on
  4. ja
  5. aasta käibedeklaratsioonides maksustatavat käivet vähem kajastades maksustatavat käivet alusetult vähendanud.
  6. MKS § 98 lg 1 sätestab, et maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm aastat; maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral kuus aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Maksuotsuse tegemise ajaks (11.03.2005) oli möödunud kolm aastat kaebuse esitaja poolt
  7. aasta märtsi- ja augustikuu ja
  8. aasta jaanuari- ja veebruarikuu käibedeklaratsioonide esitamisest, milles maksuhalduri väitel kajastati ebaõigesti maksustatavat käivet. Seega on nende deklaratsioonide alusel täiendava maksu määramiseks möödunud 3-aastane aegumistähtaeg.
  9. Maksuhaldur on leidnud, et kaebuse esitaja õiguserikkumine seisnes selles, et kreeditkannete tegemiseks puudus alus, kuna puudusid kreeditarved (vormistati alles 06.04.2005), samuti on 10.01.2001 Tallinna Hooneregistrile väljastatud arve nr 1021 alusel käive tegelikult toimunud. Samas leiab maksuhaldur, et sisuliselt on mitmete arvete krediteerimine põhjendatud, kuid seda on tehtud MKS § 89 lg-s 1 sätestatud tähtaega ületades. Maksuotsuses ei ole välja toodud, milles seisnes kaebuse esitaja tahtlus
  10. ja
  11. a. käibedeklaratsioonide osas ebaõigete andmete esitamisel käibe kohta. Sisuliselt möönab maksuhaldur vastuses kaebusele (t I kd lk 123-124) mitmete arvete alusel käibe vähendamise põhjendatust kreeditkannete tegemise ajal, kuid toob välja KMS § 13 lg-s 4 sätestatud nõuete eiramise - kreeditarve koostamata või varem väljastatud arve tühistamata jätmine. Revisjoniaktile esitatud eriarvamuses on kaebuse esitaja väitnud, et kreeditkannete tegemise ajal kreeditarvete puudumise põhjuseks oli raamatupidaja lohakus ning tegemist ei ole varjatud käibega. Maksuotsuse p-s 6, kus on hinnatud revisjoniaktile esitatud eriarvamuses toodud väiteid, samuti hilisemas kohtumenetluses ei ole selle kaebuse esitaja väite õigsust kahtluse alla seatud. 9
(14)3-05-464 Seega puudus maksuotsuse I osa p-s 1.1 alus MKS § 98 lg-s 1 sätestatud kuueaastast aegumistähtaega kohaldada
  1. a. märtsis ja augustis ning
  2. a. jaanuaris ja veebruaris tehtud kreeditkannete osas maksu määramisel.
  3. Käesoleva otsuse p-des 10 ja 11 toodud põhjendustel tuleb maksuotsuse I osa p-s 1.1 näidatud käibemaksu määramine tühistada järgmiste arvete osas, mille suhtes tehtud kreeditkannetega vähendati tasumisele kuuluvat käibemaksu perioodil kuni
  4. a. veebruarini (kaasa arvatud) – 10.01.2001 arve nr 1021 (Tln Hooneregister), 31.08.2001 arve nr 3233 ja 28.12.2000 arve nr 1565 (Polli & Co), 16.11.2000 arve nr 5293 (Järve Raadiokaubad), 13.06.2001 arve nr 4097 ja 31.08.2001 arve nr 4171 (Regulus Reisid) ja 04.07.2001 arve nr 6192 (Nordex). Maksuotsuse I osa p-st 1.1 nähtuvalt on kaebuse esitaja 2002 veebruaris vähendanud käibemaksu ka 04.04.2001 arve nr 4023, 11.06.2001 arve nr 4094 ja 31.07.2001 arve nr 6205 (Hõbepeeker) kohta tehtud kreeditkannete alusel. Nende arvete osas jääb maksuotsus tühistamata seepärast, et nende arvete osas ei ole kaebuse esitaja maksuotsust vaidlustanud.
  5. Alates 01.01.2002 kehtinud KMS § 13 lg 4 teine lause sätestab, et kui maksukohustuslane tühistab kauba või teenuse kohta esitatud arve või esitab kreeditarve pärast kauba või teenuse käibe tekkimise maksustamisperioodi kohta käibedeklaratsiooni esitamist, kajastab nii müüja kui ka ostja sellest tulenevad muudatused arve tühistamise või kreeditarve esitamise maksustamisperioodi kohta esitatud käibedeklaratsioonis. Kreeditarve peab olema esitatud konkreetse arve kohta ja sellel peab olema viide varem esitatud arvele. Sama seaduse § 20 lg 4
  6. lause sätestab KMS § 13 lg 4
  7. lauses käsitletud olukorra kohta, et kui müüja on esitanud ostjale arve, kuid kaupa ei võõrandata või teenust ei osutata, võib müüja teha käibemaksu tagasiarvestuse, kui ta tühistab ostjale esitatud arve. Eeltoodud sättest tulenevalt on varem deklareeritud maksustatavat käivet võimalik vähendada kahel viisil, kreeditarve esitamisega või varem väljastatud arve esitamisega.
  8. Vaidlus puudub selles, et kaebuse esitaja polnud kreeditkannete tegemise ajal ja nende alusel käibedeklaratsioonide esitamise ajal
  9. aastal väljastanud maksuotsuse I osa p-s 1.1 loetletud arvete suhtes kreeditarveid või neid arveid tühistanud. Seega on maksuotsus õige selles osas, et kreeditkannete alusel käibedeklaratsioonides maksustatava käibe väiksemas ulatuses kajastamisel oli tegemist õigusrikkumisega, sest kreeditkannete tegemiseks puudus alus. Kreeditarved koostas kaebuse esitaja alles 06.04.2005, so pärast maksuotsuse tegemist. Seetõttu on vaidlusalune maksuotsus kooskõlas selle tegemise ajal esinenud õiguslike ja faktiliste asjaoludega ja seega õiguspärane.
  10. Käesoleva maksuotsuse õiguspärasus ei sõltu vaidlusest selle üle, kas kaebuse esitajal on pärast selle maksuotsuse tegemist koostatud kreeditarvete alusel või müügiarvete tühistamise tõttu KMS § 13 lg-st 4 ja § 20 lg-st 4 tulenev õigus käibemaksu ümberarvestamiseks. Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus ka maksuhalduri väidet, et arvete krediteerimine ja tühistamine pole praegu enam võimalik MKS § 89 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumise tõttu, ja apellatsioonkaebuses toodud arutlust maksukohustust vähendavate asjaolude arvesse võtmise tähtaegadest. II 10
(14)3-05-464
  1. Maksuotsuse I osa p-s 1.2 on kaebuse esitajale määratud käibemaks põhjendusel, et kaebuse esitaja on perioodil 2001-2002 ostjatele esitatud maksuotsuse lisas 1 loetletud sularahaarvete alusel jätnud deklareerimata ja tasumata käibemaksu. Kaebuse esitaja on vaidlustanud käibemaksu määramise järgmiste maksuotsuse lisas 1 loetletud arvete osas: 1) 19.01.2001 arve nr 1051 (Keila Geoloogia AS), 10.09.2001 arve nr 3241 (OÜ Taevasikk), 26.09.2001 arve nr 8044 (Põlva Politseiprefektuur), 27.09.2001 arve nr 3266 (Sõle Gümnaasium), 03.10.2001 arve nr 3274 (Tallinna Keskhaigla), 17.10.2001 arve nr 3307 (Esmerk Informatsioon), 15.11.2001 arve nr 4253 (Atko Tours), 21.12.2001 arve nr 2012 (Tartu Politseiprefektuur) 11.01.2002 arve nr 2015 (Äripäeva Kirjastuse AS), 20.02.2002 arve nr 3073 (Tesmeron OÜ), 27.02.2002 arve nr 8030 (Digra OÜ), 14.05.2002 arve nr 1075 (Uninaks AS), 16.09.2002 arve nr 1159 (AS Idea AD) ja 17.10.2002 arve nr 2091 (Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus) puhul põhjendusega, et antud arvete puhul kliendile teenust ei osutatud, käivet ei toimunud ja väljastatud on kreeditarved, samuti on arved tühistatud juhatuse liikme 06.04.2005 otsusega; 2) 20.12.2001 arve nr 6204 (Lavigo OÜ), 19.04.2002 arve nr 8057 (Mart Laas FIE), 14.05.2002 arve nr 3185 (Eesti Avaliku Halduse Instituut) ja 11.12.2002 arve nr 2036 (Mart Laas FIE) põhjendusega, et need arved on käibe tekkimise ajal kajastatud käibedeklaratsioonides ja neilt on arvestatud ning tasutud käibemaks.
  2. Maksu- ja Tolliameti 16.05.2005 vaideotsusega nr 93-1 on maksuotsus tühistatud 14.05.2002 arve nr 1075 (Uninaks AS), 16.09.2002 arve nr 1159 (AS Idea AD) ja 17.10.2002 arve nr 2091 (Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus) osas. Juba seepärast puudub alus tühistamiskaebuse rahuldamiseks maksuotsuse eelviidatud osas.
  3. Maksuotsuse lisas 1 loetletud arvete alusel käibemaksu määramist ei vaidlustata väitega, et maksu määramisel on osade viidatud arvete puhul ületatud MKS § 98 lg-s 1 sätestatud 3aastast maksu määramise tähtaega. Maksuotsuse I osa p-st 2.1 ja p-st 6 nähtuvalt on kaebuse esitaja põhjendanud maksu tasumata jätmist ja arvete tühistamata või kreeditarvete koostamata jätmist raamatupidaja teadlikult ebaõige tegevusega.
  4. Kuni 31.12.2001 kehtinud KMS § 15 lg 1 sätestas, et käibe toimumise ajaks selle seaduse kohaselt on varaseim hetkest, mil sooritati üks alljärgnevaist toiminguist 1) kauba ostjale, vahendajale või komisjonärile lähetamine või kättesaadavaks tegemine või teenuse osutamine; 2) kauba või teenuse eest arve väljastamine; 3) kauba või teenuse eest maksmine. Sama põhimõtte sätestab alates 01.01.2002 kehtiva KMS § 8 lg
  5. Käesoleval juhul pole vaidlust selles, et maksustatav käive tekkis vaidlusaluste arvete väljastamisel.
  6. Õige on maksuhalduri seisukoht, et kuna käivet viidatud sularahaarvete alusel ei deklareeritud, olid sel ajal esitatud deklaratsioonid puudulikud, sest deklareeritud summa oli väiksem kui käibemaksuseaduse alusel tulnuks tegelikult tasuda. Vaidlus puudub selles, et kaebuse esitaja ei tühistanud esitatud arveid enne arve kohta käibedeklaratsiooni esitamise tähtpäeva. Seega on maksuotsuses õigesti märgitud, et kaebuse esitaja rikkus vaidlusalustelt arvetelt käibemaksu deklareerimata ja tasumata jätmisel kuni 31.12.2001 kehtinud KMS § 10 lg 1 p-i 2 ja alates 01.01.2002 kehtiva KMS § 11 lg-t
  7. 11
(14)3-05-464
  1. Õiguspärane on ka täiendava käibemaksu juurdemääramine kaebuse esitajale vaidlusaluse maksuotsusega. Vaidlus puudub selles, et vaidlusalused arved tühistas kaebuse esitaja alles 06.04.2004, so peale maksuotsuse tegemist. Seega ei olnud kaebuse esitajal vaidlusaluse maksuotsuse tegemise ajaks tekkinud käibe tagasiarvestamise õigust. Nagu märkis ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 15, ei sõltu vaidlusaluse maksuotsuse õiguspärasus sellest, kas kaebuse esitajal on pärast selle maksuotsuse tegemist koostatud kreeditarvete alusel või müügiarvete tühistamise tõttu õigus käibemaksu ümberarvestamiseks.
  2. Seisukohta, et AS Kristjuhan pole maksuotsuse I osa p-s 1.2 viidatud ja maksuotsuse lisas 1 toodud arvetel, sh arved nr 6204, 8057, 3185 ja 2036, näidatud käibemaksu deklareerinud ja tasunud, põhjendatakse maksuotsuse p-s 1.2 revidendi poolt AS Kristjuhan
  3. ja
  4. a raamatupidamise alg- ja koonddokumentide kontrollimise ja nende võrdlemise tulemusega AS Kristjuhan poolt maksuametile esitatud käibedeklaratsioonidega. Väidet, et arvetel nähtuv käive on deklareeritud ja käibemaks tasutud, põhistab kaebuse esitaja „väljavõtetega raamatupidamisest“ (I kd tl 75-78). Ainuüksi väljavõtetega kaebuse esitaja raamatupidamisest ostjatele esitatud arvete kajastamise kohta ei saa iseenesest tõendada arvetel näidatud käibe deklareerimist ja sellelt käibemaksu tasumist, sest asjaolust, et käibemaksukohustuslane on mingit arvet oma raamatupidamises kajastanud, ei järeldu automaatselt, et ta on selle arve kohta esitanud käibedeklaratsiooni ja tasunud käibemaksu.
  5. Samas on maksuhaldur võtnud esimese astme kohtumenetluses osaliselt õigeks kaebuse väited nende arvete osas kaebuse esitaja käibemaksuga topeltmaksustamise kohta (vt 27.10.2005 kohtuistungi protokoll lk 2 kd I tl 283). Arve nr 8057 osas on maksuhaldur võtnud õigeks, et selle arve on kaebuse esitaja deklareerinud ja selle pealt käibemaksu tasunud, seega on arve maksuotsuse lisas 1 kajastatud ebaõigesti. Arve nr 3185 (vt kaebuse esitaja andmik „arveldused ostjatega mai 2002“ jrk nr 88) osas on maksuhaldur võtnud õigeks, et selle arve on kaebuse esitaja deklareerinud ja selle pealt käibemaksu tasunud, kuigi ebaõiges arve kogusummas 100,78 kr, samas kui arve tegelik summa on 1000,78 kr. Seega võib lugeda tõendatuks, et kaebuse esitaja on nimetatud arve alusel deklareerinud käivet summas 100,78 kr ning tasunud sellise summa pealt käibemaksu. Arve nr 2036 osas on maksuhaldur võtnud õigeks, et kaebuse esitaja on selle deklareerinud ja käibemaksu tasunud, samas ebaõiges arve kogusummas – 50 kr – kuigi arve summa on 59 kr. Seega võib lugeda tõendatuks, et kaebuse esitaja on nimetatud arve alusel deklareerinud käivet 50 kr ning tasunud sellise summa pealt käibemaksu. Arve nr 6204 (20.12.2001) osas ei nõustu maksuhaldur kaebuse esitaja väitega arve deklareerimise ja selle pealt käibemaksu tasumise kohta. Maksuhaldur viitab, et ka kaebuse esitaja esitatud andmik sellist arvet ei sisalda, sellise numbriga arve on jrk nr 51 all kajastatud hoopis 30.07.2001 kuupäevaga (kd I tl 75).
  6. Koosmõjus maksuhalduri seletustega peab ringkonnakohus tõendatuks, et maksuotsus on ebaõige arvete nr 8057, 3185 ja 2036 pealt täiendava käibemaksu (ja intresside) määramise osas. Seega tuleb maksuotsus nende arvete osas tühistada. Maksuhaldur peab arvete nr 3185 ja 12
(14)3-05-464 2036 osas määratud käibemaksu ümber arvutama vastavalt käesoleva otsusega tuvastatud ulatusele, milles nende arvete pealt on käibemaksu tasutud seadusega nõutust vähem. III
  1. Maksuotsusega on määratud tasumisele tulumaks ja sotsiaalmaks erisoodustuselt, mis seisneb selles, et AS Kristjuhan arvelduskontolt on tehtud
  2. a jaanuari-, märtsi-, aprilli-, juuni-, juuli- ja septembrikuus makseid äriühingu töötaja, raamatupidaja K. V isiklike kulutuste tasumiseks. Samuti on määratud tasumiseks tulumaks, sotsiaalkindlustusmaks, töötuskindlustusmakse ning kohustusliku kogumispensioni makse K. Vle ja O. P perioodil jaanuarist 2000 septembrini 2003 tehtud töötasuväljamaksetelt. Selles osas vaidlustab apellant maksuotsust väitega, et viidatud maksed tegi raamatupidaja K. V omavoliliselt äriühingu juhtorgani teadmata.
  3. Juriidilise isiku töötaja tegevuse ja teadmiste juriidilisele isikule omistamise kohta maksuõigussuhetes on ringkonnakohus 29.04.2005 otsuses haldusasjas nr 2-3/315/05 (p 154) asunud järgmistele seisukohtadele. Juriidiline isik peab maksuõigussuhtes arvestama vastutusega isikute tegevuse eest, keda ta oma majandustegevuses kasutab. Maksuõigusnormid ei piiritle otseselt juriidilise isiku vastutuse ulatust oma töötajate tegevuse eest. Tsiviilõiguses loetakse juriidilise isiku enda käitumiseks vahetult vaid juhatuse käitumine. Muude juriidilise isiku tegevuses osalevate isikute käitumise saab juriidilisele isikule omistada vaid seaduse alusel. Kuni
  4. juulini 2002 kehtinud TsK § 228 kohaselt vastutas isik lepingulistes suhetes kolmanda isiku eest, kes täitis tema kohustusi. Samuti vastutas organisatsioon TsK § 449 kohaselt oma töötajate süül tekitatud kahju eest. Kaasaegses tsiviilõiguses loetakse juriidiline isik vastutavaks ka enda „abiliste”, sh töötaja ja lepingulise esindaja nii faktiliste kui õiguslike toimingute eest (TsÜS §d 132 ja 133; VÕS § 1054). Käesoleval ajal kehtiv TsÜS § 133 lg 1 sätestab otsesõnu, et majandustegevuses kasutatava isiku teadmine loetakse isikut majandustegevuses kasutava isiku teadmiseks, kui teabe vahendamist on alust eeldada. Eesti tsiviilõigus ei vabasta juriidilist isikut vastutusest abilise eest isegi juhul, kui juriidiline isik on abilise valikul näidanud üles kogu käibes vajalikku hoolsust (K. Saare, Eraõigusliku juriidilise isiku õigussubjektsuse piiritlemine, Tartu Ülikooli Kirjastus 2004, lk 184-185). TsÜS § 133 lg 1 on analoogia alusel kohaldatav ka maksuõigussuhtes. Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid inimeste kaudu. Töötajale majandustegevuses asjaajamise usaldamisega peab kaasnema ka kontroll ja vastutus õigusaktidest kinnipidamise üle. Vastasel juhul saaks juriidiline isik maksukohustust vältida, lastes õigusvastased toimingud juhatuse asemel teha muudel abilistel. Töötaja vastu, kes õigusrikkumisega on töösuhtes juriidilisele isikule tekitanud kahju, on juriidilisel isikul võimalik esitada kahju hüvitamise nõue. Nende seisukohtade juurde jääb ringkonnakohus ka käesolevas asjas.
  5. Seega on K. V tegevus AS Kristjuhan pangaarvelt enda isiklike kulutuste katmiseks ja enda ning O. P töötasuks maksete tegemisel maksuõiguslikult omistatav AS-le Kristjuhan. Seega on õige ka maksuotsuse II osa p-des 1.1 ja 1.2 võetud seisukoht, mille kohaselt on AS Kristjuhan rikkunud

§ 48

lg-t 1 ja § 54 lg-id 1 ja 4 ning sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 1 pe 3 ja 4, jättes K. V isiklike kulutuste katmisega viimasele antud erisoodustuselt deklareerimata 13

(14)3-05-464 ja riigieelarvesse kandmata tulumaksu ja sotsiaalmaksu. Samuti on õige maksuotsuse III osa pdes 1-4 võetud seisukoht, mille kohaselt on AS Kristjuhan rikkunud

§ 40

lg-t 2 ja lg-t 4, kuni 31.12.2000 kehtinud sotsiaalmaksuseaduse § 10 lg 1 p-i 1 ja alates 01.01.2001 kehtiva sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 1 p-e 1 ja 5, töötuskindlustuse seaduse § 42 lg 1 p-e 1-3 ja kogumispensionide seaduse § 10 lg 1 p-e 1 ja 3, jättes O. P ja K. Vle tehtud väljamaksetelt arvestamata, kinni pidamata, deklareerimata ja riigieelarvesse kandmata tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensioni makse.

  1. Vaidlust pole selles, et nimetatud maksete arvestamise, kinnipidamise, deklareerimise ja tasumise alased tööülesanded oli AS Kristjuhan pannud K. Vle ja viimane jättis need ülesanded teadlikult ja tahtlikult täitmata. Kuna AS-le Kristjuhan on omistatav mitte ainult K. V tegevus nende tööülesannete täitmisel, vaid ka K. V teadlikkus nimetatud ülesannete täitmisega seotud asjaoludest, on maksuotsuse II ja III osas määratud maksete puhul rakendatav maksu määramise MKS § 98 lg-s 1 sätestatud kuueaastane aegumistähtaeg.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi väitega, et kui tehakse väljamakse, millelt on jäänud tulumaks kinni pidamata, on tegemist saaja tulumaksukohustuse tõttu mitte neto- vaid brutosummas tehtud väljamaksega, mida ei saa tervikuna väljamakse tegijale maksu määramisel aluseks võtta. Väljamakse tegija tulumaksu kinnipidamise kohustus tuleneb seadusest (

§ 40lg 2) ning seda ei saa poolte kokkuleppel muuta.

Ringkonnakohus peab õigeks sellest maksuhalduri tehtud järeldust, et olukorras, kus väljamakse on jäänud maksu kinnipidamiseks kohustatud väljamakse tegija poolt deklareerimata ja sellelt on jäänud maks kinni pidamata, ei ole põhjendatud eeldada, et sellelt väljamakselt maksu deklareerimise ja tasumise kohustus lasub väljamakse saajal. IV

  1. Käesoleva otsuse p-de 10-12 ja 23-24 toodud põhjendustel ja ulatuses tühistab ringkonnakohus osaliselt käesolevas asjas tehtud Tallinna Halduskohtu otsuse ja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse 11.03.2005 maksuotsuse nr 12-5/
  2. Seega tuleb apellatsioonkaebus lugeda osaliselt rahuldatuks.
  3. Vastustaja pole taotlenud kohtukulude väljamõistmist kaebuse esitajalt. Kaebusest (I kd lk 3) nähtuvalt vaidlustati maksuotsus määratud maksude osas 310 872 krooni ulatuses. Käesoleva otsusega tühistatakse maksuotsus ulatuses, mis on väiksem kui 1 % viidatud summast. Seetõttu ei pea ringkonnakohus põhjendatuks jagada kaebuse esitaja kohtukulusid poolte vahel kaebuse rahuldatud osa ulatust arvestades. Lauri Madise Silvia Truman Ivo Pilving 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.