KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2007, Tallinn Haldusasja nu

) § 21 alusel, kuna juurdeehitus on seotud suurte rahvahulkade kogunemisega.

1. AS Uus Viru esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Linnaplaneerimise Ameti tegevusetuse, mille tõttu on jäetud välja andmata ehitusluba vastavalt
2. mai
3. a taotlusele, ning kohustada ametit lõpetama tegevusetus ja tegema ehitusloa taotluse kohta otsus kohtu määratud tähtajaks.
4. Tallinna Halduskohtu
5. septembri
6. a otsusega kaebus rahuldati. Vastustaja tegevusetus ehitusloa taotluse menetlemisel ajavahemikul
7. juunist kuni
8. augustini 2006 tunnistati õigusvastaseks. Vastustajale tehti ettekirjutus tellida 20 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates ekspertiis

§ 21

lg 2 alusel või anda haldusakt ehitusloa väljastamise taotluse rahuldamise või sellest keeldumise kohta; ekspertiisi tellimise korral anda haldusakt taotluse lahendamise kohta 20 päeva jooksul ekspertarvamuse kättesaamisest arvates. Samuti mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõiv 20 kr ja õigusabikulu 10 000 kr. Kohus põhjendas otsust järgmiselt: a) Ehitusloa taotluse lahendamise 20-päevane tähtaeg ei saanud hakata kulgema enne 11. aprilli 2006, mil kaebaja esitas vastustajale parandatud projekti.

§ 23

lg-t 8 tuleb tõlgendada nii, et kui kohalik omavalitsus peab põhjendatult vajalikuks pärast ehitusloa taotluse saamist küsida veel kelleltki ehitusprojekti kohta arvamusi või hinnanguid, peab ta seda tegema 20 päeva jooksul ning ekspertiisi tellimisel hakkab ehitusloa väljastamise 20-päevane tähtaeg kulgema ekspertarvamuse esitamisest kohalikule omavalitsusele. Seega praegusel juhul hakkas tähtaeg kulgema

1. juunil
2. b) Kohalikul omavalitsusel on ehitusloa menetluse käigus õigus ja kohustus igakülgselt kontrollida ja hinnata, kas projekteeritud ehitis vastab normidele, nõudes selleks asjaomastelt asutustelt arvamusi ning tellides vajadusel ka ekspertiise – seda enam, et hoonet tahetakse püstitada Tallinna kesklinna, vanalinna vahetusse lähedusse, kus käib väga palju inimesi. Kas kõnealust ehitist käsitada suurte rahvahulkade kogunemisega seotud ehitisena

§ 21lg 2 tähenduses või mitte, on kohaliku omavalitsuse otsustada.

Selline otsustus peab lähtuma objektiivselt mõõdetavatest kriteeriumidest, mida kohaldatakse kõikidele sarnastele ehitistele, mitte kohaliku omavalitsuse suvast. Kaebaja väitel pole teiste suuremate kortermajade, büroohoonete, ühiskondlike hoonete ja hotellide projektidele suurte rahvahulkade kogunemisega seotud ekspertiisi tehtud. c) Vastustaja tellis ekspertarvamuse AS-lt Tondi Üks õigeaegselt (

1. aprillil 2006) ning ka informeeris sellest õigeaegselt (
2. aprillil 2006) kaebajat. Asjaolu, et kirjas pole märgitud ekspertiisi valmimise tõenäolist aega, ei saa käsitada haldusmenetluse seaduse (HMS) § 41 rikkumisena, sest vastustajale võis see aeg olla teadmata. Küll aga rikub osundatud sätet vastustaja
3. juuni
4. a kiri kaebajale, kus vastustaja ei teavitanud kaebajat ekspertarvamuse kättesaamisest, vaid kinnitas, et ekspertiis alles kestab. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti poolt ehitusloa taotluse kohta arvamuse andmine alles 9 kuu möödudes ei saa kuidagi rikkuda kaebaja õigusi, sest kultuuriväärtuste amet saatis vastustajale oma seisukoha
5. aprilli
6. a kirjas, seega taotluse lahendamise 20-päevase tähtaja kestel. 2

§ 21lg 2 alusel hiljemalt 1.

mail 2006, seda enam, et kaebaja esitas taotluse esmakordselt juba

1. mail
2. Vastustajal oli 11 kuud aega mõelda, milliseid ekspertiise tellida, sest juurdeehituse arhitektuurne olemus on vaatamata projektis tehtud parandustele jäänud samaks. Vastustaja polnud

§ 21lg 2 alusel ekspertiisi tellinud ka mitte kohtuistungi toimumise ajaks 31.

augustiks 2006, põhjendades seda kompetentsete asutuste soovimatusega ekspertiisi teostada. Selline põhjendus ei ole tõsiseltvõetav – niisugusel juhul võiks vastustaja kaebaja taotluse lahendamist lõpmatuseni edasi lükata, põhjendades seda ekspertide puudumisega. Vastustajal tulnuks ekspertiis tellida ja leida selle teostaja seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kuna AS Tondi Üks ekpertarvamuse sai vastustaja kätte 2. juunil 2006, lõppes kaebaja taotluse lahendamise 20-päevane tähtaeg 22. juunil 2006 ning perioodi alates 23. juunist 2006 kuni kohtuistungi toimumiseni 31. augustini 2006 tuleb käsitada kaebaja taotluse lahendamisega viivitamisena, millega vastustaja rikub

§ 23lg-t 8.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt: a) Otsuse tegemisel juhinduti üksnes asjaolust, et vastustaja on viivituses

§ 21lg-s 2 sätestatud ekspertiisi tellimisel, kuid kaebus rahuldati täielikult.

Tuvastatud asjaolud ei anna alust kaebuse täielikuks rahuldamiseks.

1. b)Ehitusloa väljaandmise menetlus on faktiliste asjaolude tõttu igakord individuaalne menetlus ja ekspertiisi otstarbekuse ja vajaduse üle otsustamisel ei saa lähtuda teiste hoonete suhtes kohaldatud praktikast. Ekspertiisi tellimine on põhjendatud ja mõistlik pärast puuduste kõrvaldamist ehitusprojektis. Puudustega ehitusprojekti osas tehtud ekspertiis ei saa olla parandatud ja muudetud projekti suhtes antava haldusakti aluseks. Enne 11. aprilli 2006. a taotluse esitamist muutis kaebaja korduvalt tema poolt esitatud ehitusprojekti. Kaebaja ei vaidlustanud seejuures kordagi vastustaja poolt antud juhiseid ega märkusi. Seega aktsepteeriti ameti poolt tehtud märkusi ja nõustuti, et 26. mail 2005 esitatud ehitusprojektis olid puudused, mis tingisid ehitusloa väljastamata jätmise. Ehitise kõrguse ja hoonestusala muutumisel muutus selle linnaehituslik, muinsuskaitseline ja keskkonnaline tähendus. Seetõttu sai ehitusprojektile ekspertiisi tellimise tähtaeg hakata kulgema alles lõpliku ehitusprojekti esitamisest ametile. Arusaamatuks jääb kohtuotsuses mõiste „juurdeehituse arhitektuurne olemus“.
2. c)Vastustaja ei olnud tegevusetu ega viivituses täiendavate ekspertiiside tellimisel. Erinevat liiki ekspertiiside puhul tuleb lähtuda tähtaja arvutamisel sellest kuupäevast, millal viimane ekspertarvamus vastustajale üle anti. Ameti 31. augusti 2006. a õiendist nr 1-13/3063 nähtub, et haldusorgan on pärast sellekohase ülesande saamist Tallinna Linnavalitsuselt esitanud kolmele eksperdile taotluse

§ 21

lg 2 kohase ekspertiisi teostamiseks.

§ 21ega ükski teine säte ei reguleeri ekspertiisi tellimiseks ettenähtud tähtaega.

Seega tuleb ekspertiis teostada mõistliku aja jooksul. Tallinna Linnavalitsuse

1. mai
2. a otsust ei vaidlustatud, mistõttu on kaebaja nõustunud ekspertiiside teostamisega. Kuigi

§ 23

lg 8 käsitleb vaid ehitusprojekti ekspertiisi, tuleb mõistlikuks pidada, et enne ehitusloa taotluse otsustamist selgitatakse välja ka kõik muud olulised küsimused. Asja sisulise arutamise ajaks halduskohtus ja kohtuotsuse tegemise ajal olid vaid osade ekspertiiside tulemused selgunud. Enne olulistes küsimustes ekspertarvamuse saamist ei ole mõeldav ja põhjendatud ehitusloa taotluse lahendamine. Kohus sai üksnes kohustada

§ 21lg-s 2 sätestatud ekspertiisi tellimiseks, kuid mitte haldusakti väljaandmiseks. 3

§ 23

lg-le 2 saab kohalik omavalitsus väljastada ehitusloa ehitusprojekti, mitte eelprojekti alusel. Ehitusloa väljastamise taotlus esitati 11. aprillil 2006. 5. AS Uus Viru vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks märgib vastustaja:

1. a)Tallinna Linnavalitsuse 17. mai 2006. a istungi protokollilises otsuses nimetatud ekspertiisid ei lükanud edasi ehitusloa taotluse lahendamise 20-päevase tähtaja algust. Pädevaks ehitusloa menetlejaks on olnud amet, mitte Tallinna Linnavalitsus. Tallinna Linnavalitsuse 17. mai 2006. a otsus oli haldusesisene akt ega omanud seetõttu õiguslikku tähendust kaebaja jaoks.
2. b)Ekspertiisid määrati või telliti pärast ehitusloa taotluse lahendamise tähtaja saabumist.

§ 21

lg-s 2 sätestatud suurte rahvahulkade kogunemisega seotud ekspertiis on määratud õigusvastaselt ja hilinemisega ning seetõttu ei lükkunud edasi ehitusloa menetluse lõpptähtaeg. Hilinemisega ja detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise kaalumise menetlusega seoses määratud keskkonnamõju hindamine ei puutu antud juhul vaidlusesse ning selle tõttu ei lükkunud edasi ehitusloa menetluse lõpptähtaeg. Muinsuskaitse ekspertiis ja linnaehituslik ekspertiis ei ole samuti ehitusloa menetluse raames tehtavad ekspertiisid, vaid kuuluvad detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise kaalumise menetluse käigus tehtavate toimingute hulka. c) Tallinna Halduskohus ei ületanud kaebuse piire ja kohtuotsus on kooskõlas AS Uus Viru taotlusega. Apellant moonutab vaidluse eset väites, et ehitusloa menetluse puhul on tegemist kahe erineva ehitusloa menetlusega. Aprillis 2006 esitatud ehitusprojekt esitati samas,

1. mai
2. a taotlusega algatatud menetluses vastusena ameti
3. detsembri
4. a ja
5. jaanuaril
6. a märkustele. Ehitusloa menetluses ei pea esitama uut ehitusloa taotlust pärast iga ehitusprojekti parandamist ja menetlus jätkub pärast parandatud projekti esitamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks selgitada isiku õigust haldusmenetlusele mõistliku aja jooksul ja ehitusloa menetluses kehtivaid tähtaegu (I). Teiseks uurib ringkonnakohus, kas vastustaja on käesoleval juhul kaebaja taotluse läbivaatamisel õigusvastaselt viivitanud põhjendamatute uuringute läbiviimisega (II) või uuringute hilinenud läbiviimisega (III). Seejärel tuleb kontrollida, kas halduskohus on õigesti lahendanud kohustamiskaebuse (IV). Lõpuks jaotab ringkonnakohus menetluskulud (V). I
8. Isiku õigus mõistliku aja jooksul läbiviidavale haldusmenetlusele on üks peamisi hea halduse elemente (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 14; vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
9. veebruari
10. a otsus asjas nr 3-4-1-1-03, p-d 14, 15). Lisaks sellele võib õigusvastane viivitus ehitusloa väljaandmisel rikkuda omandi vaba kasutamise õigust, ettevõtlusvabadust ja üldist vabadusõigust (PS § 19 lg 1, § 31 ja § 32 lg 2). Seega peavad asutused tegema jõupingutusi, et loataotlus vaadataks läbi võimalikult kiiresti. Seda kohustust on täpsustatud HMS § 5 p-des 2 ja 4, mis sätestavad, et haldusmenetlus viiakse läbi võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule, ning et menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Eelnevast tulenevalt võib loataotleja õigusi rikkuda ka seaduses sätestatud tähtaegade piiresse jääv menetlus, kui asutus on jätnud kasutamata reaalse võimaluse otsustada loa andmine seaduses sätestatud menetlustähtajast kiiremini. Ehkki säärane viivitus tugineks seaduslikule alusele, ei oleks ta samaaegselt proportsionaalne. Õiguspärane saab olla vaid vajalik viivitus. 4

§ 23

lg 8 sätestab, et kohalik omavalitsus väljastab ehitusloa või keeldub selle väljastamisest 20 päeva jooksul ehitusloa taotluse ja ehitusprojekti ning vastava nõude olemasolu korral ehitusprojekti ekspertiisi esitamise päevast. Tähtaeg hakkab kulgema nõuetekohase ehitusprojekti esitamisest arvates. Üldjoontes tuleb nõustuda halduskohtu tõlgendusega, et projekti kohta arvamuste ja hinnangute küsimise vajaduse korral tuleb arvamusi ja hinnanguid küsida samuti 20 päeva jooksul ning sellistel juhtudel hakkab loa andmise tähtaeg kulgema päevast, mil kõik vajalikud arvamused ja hinnangud on esitatud. See käib ka ekspertiiside, samuti keskkonnamõju hindamise kohta (keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KMHS) § 11 lg 2). Halduskohtu otsust tuleb täpsustada, sest kui viivituse põhjustavad objektiivsed asjaolud, ei ole 20-päevase tähtaja ületamine õigusvastane. Kokkuvõtteks: menetluse kestuse hindamisel ei saa piirduda vaid ekspertiisi määramisele eelnenud ja ekspertiisi esitamisele järgnevate päevade mehaanilise kokkulugemisega, vaid selgitada tuleb, kas menetlus tervikuna on toimunud mõistliku aja jooksul. II 10. Käesoleval juhul käib vaidlus selle üle, kas ehitusloa taotluse menetlus venis õigusvastaselt seetõttu, et vastustaja määras projektile mittevajalikud ekspertiisid, et mõned ekspertiisid, mille tulemusi vastustaja jäi ootama, ei seondu üldse ehitusloa menetlusega ning et vastustaja määras ekspertiisid liiga hilja. Vaidluse all on järgmised Tallinna Linnavalitsuse 17. mai 2006. a otsuses loetletud ekspertiisid:

1. a)muinsuskaitse ekspertiis;
2. b)keskkonnamõju hindamine;
3. c)linnaehituslik ekspertarvamus;
4. d)juriidiline analüüs;
5. e)ehitusekspertiis seoses suurte rahvahulkade kogunemisega kavandatavas ehitises. Lisaks nimetatutele tellis vastustaja AS-lt Tondi Üks kaebaja projektile ehitusmahtude võrdluse, mille õiguspärasuse üle apellatsiooniastmes vaidlust ei käi. 11. Ringkonnakohus nõustub kaebaja väitega, et Tallinna Linnavalitsuse 17. mai 2006. a otsus on haldusesisene otsus ning et kaebaja võib nõuda viivituse õigusvastaseks tunnistamist ja enda taotluse kohta haldusakti andmist vaatamata sellele, et viidatud otsus on jõus ja selle peale ei ole halduskohtule esitatud eraldi kaebust. Asjaolu, et 17. mai 2006. a otsus võib rikkuda kaebaja õigusi, pikendades alusetult menetluse kulgu, ei tähenda, et see oleks suunatud kaebaja või mõne teise haldusevälise isiku õiguste või kohustuste reguleerimisele. Kohustused on nimetatud otsuses peale pandud linnaplaneerimise ametile, keskkonnaametile ja kultuuriväärtuste ametile, mis on Tallinna linna ametiasutused, seega haldusesisesed üksused. Vastavalt

§ 23lg-le 1 otsustab ehitusloa väljaandmise kohalik omavalitsusüksus.

Seega on antud juhul pädevaks haldusorganiks HMS § 8 lg 1 mõttes Tallinna linn tervikuna, vaatamata sellele, et linna õigusaktidega on linna sisepädevust täiendavalt täpsustatud. Tallinna linna koosseisu kuuluvad nii linna ametid kui ka linnavalitsus, kellele ametid alluvad (vt linnaplaneerimise ameti puhul Tallinna Linnavolikogu 9. detsembri 2004. a määruse nr 43 lisa 4 p-d 1.1 ja 4.1). Linnavalitsuse tegevus ehitusloa menetluses ameti tegevuse suunamisel ei ole ameti tegevusest lahutatav ning on hõlmatud käesoleva kaebusega. 5

§ 23lg-s 8 sätestatud tähtaja kulgemist.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et ehitusloa menetluses on võimalik määrata vaid ehitusseaduses otsesõnu nimetatud ekspertiise. Ehitusloa menetlus ei ole formaalne menetlust, vaid kohalik omavalitsus peab sisuliselt veenduma ehitise vastavuses nõuetele. Ehitusloa menetlus on haldusmenetlus ja uurimispõhimõttest tulenevalt võib haldusorgan koguda kõiki asjassepuutuvaid tõendeid, sh eksperdi arvamusi (HMS § 6 ja § 38 lg 2). Järgnevalt asubki ringkonnakohus kontrollima, kas linnavalitsuse otsuses loetletud uuringud võivad olla vaidlusaluse ehitusloa andmise üle otsustamisel asjakohased. Ekspertiisi, keskkonnamõju hindamise või muu menetluse kestust mõjutava uuringu läbiviimine ehitusloa taotluse läbivaatamisel saab olla õiguspärane vaid juhul, kui õigusaktid võimaldavad uuringu alusel projektile ehitusloa andmisest keelduda. Sellega seoses tuleb käesoleval juhul arvestada, et põhimõtteline otsus Viru hotellile 16–17-korruselise, püstkülikulise mahuga, musta toonklaasiga kaetud juurdeehituse ehitamiseks langetati juba detailplaneeringu kehtestamisega. Seni, kuni detailplaneeringut ei ole muudetud, on see vastustajale siduv ja täitmiseks kohustuslik, s.t ehitusloa andmisest ei saa keelduda motiivil, mille tõttu oleks omal ajal tulnud hoopis detailplaneering jätta kehtestamata. Riigikohtu halduskolleegium on
2. juuni
3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-03, p 20 märkinud: „Kui detailplaneeringuga ette nähtud ehitusõigust saaks hilisema ehitusloa andmise korral piiramatult vaidlustada, puuduks detailplaneeringus kruntide ehitusõiguste kindlaksmääramisel mõte. Planeeringu kehtivuse kaitse on vajalik õiguskindluse huvides.“ Kruntide ehitusõiguste kindlaksmääramine detailplaneeringus kaotaks oma mõtte ka siis, kui kohalik omavalitsus saaks keelduda ehitusloa andmisest motiivil, et planeeringu kehtestamisel tehti viga.
4. Ringkonnakohus peab avalikkuse vastuseisu nn „Viru poja“ ehitamisele ja Tallinna linnavalitsuse katseid ehitamist vältida üldteada asjaoludeks. Linnavõimud on asunud detailplaneeringu sobivuses kahtlema, olles paralleelselt ehitusloa menetlusega algatanud „detailplaneeringu osalise kehtetuks tunnistamise kaalumise menetluse“. See tegevus ei ole iseenesest õigusvastane, sest avalik huvi võib linnaruumi kujundamisel aastate jooksul muutuda. Vastavalt PlanS § 9 lg-le 1 on detailplaneering lähiaastate ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks. Mida enam möödub aega detailplaneeringu kehtestamisest, seda enam kahaneb kinnistuomaniku õiguspärane ootus, et detailplaneeringut õnnestub muutumata kujul realiseerida. „Lähiaastate“ möödudes ei kao detailplaneeringu toime küll iseenesest, ent kinnistuomanik peab arvestama, et kui detailplaneeringut ei ole asutud realiseerima paari aasta jooksul, võib kohalik omavalitsus hakata planeerimisotsust revideerima. Aegunud planeerimisotsuseid ei saa siiski ümber hinnata ehitusloa taotluse läbivaatamisel, vaid üksnes uue planeeringu kehtestamise või juba toimunud planeerimismenetluse uuendamise teel. 6

§ 3lg 1 sätestab muuhulgas, et ehitis ei või tekita7

§ 23lg-s 8 sätestatud tähtaega.

Tegemist ei ole faktiliste asjaolude selgitamiseks korraldatava ekspertiisiga. Õiguslikult keerulises olukorras ehitusloa andmine võib sellele vaatamata õigustada kohaliku omavalitsuse mõistlikku viivitust. 20. Halduskohtu seisukohta, et

§ 21

lg-s 2 sätestatud suurte rahvahulkade kogunemisega seotud ekspertiisi määramine sõltus kohaliku omavalitsuse äranägemisest, ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud, mistõttu ringkonnakohus sellel ei peatu. III

1. Andmaks hinnangut ekspertiiside määramise ajastatusele, tuleb esmalt nõustuda kaebaja seisukohaga, et menetlus ehitusloa andmiseks algas juba
2. mai
3. a taotlusega ning
4. aprilli
5. a taotlus ja muudetud projekt ei ole õiguslikult käsitatavad uue taotluse ja projektina, vaid varasema taotluse ja projekti muudatustena. Vaatamata sellele, et projektis tehti muudatusi, on tegemist sama ehitisega – detailplaneeringus ette nähtud hotell „Viru“ juurdeehitusega.
7. mai
8. a taotlusega alanud menetlust ei ole vastustaja lõpetanud. Vastustaja ei ole
9. mai
10. a taotluse rahuldamisest keeldunud. Vastustaja väitel toimus keeldumine
11. jaanuaril
12. Vastustaja peab keeldumise all silmas ehitusprojekti menetluse materjalile lisatud peaspetsialist-arhitekti selgitusi projekti puuduste kohta (tl 39). Ainuüksi seisukoha avaldamine ehitusprojekti puuduste kohta ei kujuta endast ehitusloa andmisest keeldumist. Keeldumine haldusakti andmisest peab olema selgesõnaline ja olema vormistatud haldusaktina. Kõrvaldatavate puudustega ehitusprojekti korral ei pruugi ehitusloa andmisest keeldumine olla kooskõlas hea halduse põhimõttega. Isikule tuleb selgitada võimalust projekti puudused kõrvaldada (HMS § 15 lg 2 ja § 36 lg 1). Vastustaja viidatud dokument kujutabki endast haldusorgani poolt antud selgitust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ehitise arhitektuurne olemus jäi vaatamata muudatustele üldjoontes samaks. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, mis põhjustab vastustajale mõiste „ehitise arhitektuurne olemus“ sisustamisel segadust. Asjaolu, et õigusaktid säärast mõistet ei kasuta, ei muuda kohtuotsust ebaselgeks ega kontrollimatuks. Arhitektuur on üldtunnustatud mõiste.
13. Isegi kui
14. aprilli
15. a taotlust tuleks pidada uueks taotluseks, ei ole halduskohus sellele järgnevat menetlust käsitledes kaebuse piiridest väljunud, sest kaebaja laiendas oma kaebuse ilmselgelt pärast
16. aprilli 2006 läbiviidavale menetlusele, nõudes jätkuva tegevusetuse lõpetamist. Jätkuva tegevusetuse all ei saanud kaebaja kuidagi silmas pidada
17. aprillile 2006 eelnenud menetlusetappe. 8

§ 21lg 2 alusel pidanud määrama hiljemalt 1.

mail

1. Vastustaja oleks saanud hinnata vaidlusaluse juurdeehituse ekspertiisi vajadust seoses suurte rahvahulkade kogunemisega ka enne parandatud projekti esitamist ja määrata ekspertiisi seega 20 päeva jooksul muudetud taotluse ja projekti esitamisest arvates. Sama kehtib teiste linnavalitsuse
2. mai
3. a otsuses loetletud uuringute kohta.
4. Õige on kaebaja märkus, et halduskohus ei ole leidnud, et vastustaja oleks pidanud määrama ekspertiisi juba varasematele projektiversioonidele.
5. Vastustaja leiab, et uuringute määramine
6. mai
7. a otsusega oli õigeaegne, sest see toimus enne
8. juunit 2006, mil esitati AS Tondi Üks ehitusmahtude analüüs ja millest halduskohus on arvestanud ehitusloa andmise 20-päevast tähtaega. Vastustaja käsitlusega ringkonnakohus ei nõustu. Kui ehitusloa menetluses on tarvis määrata mitu ekspertiisi, siis tuleb nad kõik määrata võimalikult kiirest. Kui üks ekspertiis ei ole teisega sisuliselt seotud, ei saa viivitust ühe ekspertiisi määramisel õigustada väitega, et teine ekspertiis on alles teostamisel ja seaduses sätestatud menetlustähtaeg ei ole veel möödunud (vt eespool p 7).
9. Ringkonnakohus ei pea tõendatuks ega põhistatuks vastustaja väidet, et ehitusekspertiisi ei olnud eksperdi puudumise tõttu võimalik varem teostada, sest mitmed eksperdid keeldusid suure töökoormuse tõttu. Ekspertide poole on vastustaja enda kinnitusel pöördunud alles
10. a juuni lõpus,
11. juulil ja
12. augustil. Vastustajal oleks ekspertide poole tulnud pöörduda
13. mai 2006 paiku. Ekspertide üldine hõivatus tulenevalt turuoludest ehitussektoris pidi olema vastustajale teada. Seega ei saanud vastustaja eeldada, et esimene ekspert on kohe nõus ehitusekspertiisi teostama. Vastustaja oleks seega üheaegselt pidanud uurima mitme eksperdi valmisolekut töö sooritamiseks.
14. Eeltoodust nähtub, et vastustaja on ehitusekspertiisi ja keskkonnamõju hindamise määramise ja tellimisega õigusvastaselt viivitanud, mistõttu halduskohus on õigesti leidnud, et ajavahemikul
15. juunist kuni
16. augustini 2006 viibis ehitusloa menetlus õigusvastaselt. Seega ei ole halduskohtu otsuse resolutiivosa p 2 muutmiseks alust. Nõustuda tuleb vastustaja seisukohaga, et ainuüksi ekspertiisi tellimisega viivitamine ei tähenda, et haldusorgan ei peaks ekspertiisi kui tõendiga arvestama. IV
17. Vastustaja leiab, et halduskohus ei saanud oma otsuses teha vastustajale ettekirjutust haldusakti andmiseks, sest kaebaja ei ole vaidlustanud kõigi ekspertiiside teostamist. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Haldusorgani viivitust vaidlustav isik ei pea isoleeritult vaidlustama igat menetlustoimingut eraldi, vaid võib vastavalt RVastS § 6 lg-le 1 ja HKMS § 6 lg 2 p-le 2 esitada viivituse korral kohustamiskaebuse haldusakti andmiseks ning kohus peab uurimisprintsiibist lähtuvalt kontrollima, kas viivitust põhjustanud toimingud olid vajalikud ja õigeaegsed. 9