← Eesti

3-06-118/15

Obsah (4)§ 142§ 29§ 27§ 28

3-06-118 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Ivo Pilving, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuni 2007, Tallinn Haldusasja

) § 8 kohaselt loetakse vaidluse korral lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu.

§ 142

kohaselt saab küsimuse lepingu olemuse üle lahendada töövaidlusorgan töötaja ja tööandja vahelises vaidluses, mitte tööandja ja riiklikku järelevalvet teostava haldusorgani vahelises vaidluses viimase poolt tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse üle; 3) Käesoleval juhul on Tööinspektsioon põhjendatult asunud seisukohale, et tegemist oli tööõigusliku suhtega kaebuse esitaja ja A. T vahel, kuna tööandja ei ole tõendanud vastupidist ja pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Seega oli tööinspektor õigustatud tegema kaebuse esitajale kui A. T tööandjale ettekirjutuse, milles on A. Tga toimunud õnnetusjuhtum loetud tööõnnetuseks; 4) Kaebaja on vaidlustanud ettekirjutuse ainult sel motiivil, et ta ei saa olla ettekirjutuse adressaadiks. Ettekirjutus koosneb kokku viiest punktist, mille sisu kaebuse esitaja vaidlustanud ei ole. Seega ei pea kohus ka ettekirjutuses sisalduvaid nõudeid sisuliselt analüüsima ega andma nendele õiguslikku hinnangut. Vastustaja on põhjendatult osundanud asjaolule, et kui ettekirjutuse kolm esimest punkti on suunatud kaebajale kui A. T tööandjale, siis punktides 4 ja 5 sätestatud kohustused ei tulene konkreetsetest töösuhetest, vaid töötervishoiu ja tööohutuse seaduses (TTOS) sätestatud üldistest nõuetest. TTOS § 13 lg 1 kohustab iga tööandjat korraldama töökeskkonna riskianalüüsi ja koostama vastava kirjaliku tegevuskava ning süstemaatiliselt läbi viima töökeskkonna sisekontrolli, olenemata sellest, kes on tema töötajad. Seadusest tuleneva nõude täitmiseks kohustamine ei saa kuidagi rikkuda kaebuse esitaja õigusi. Ettekirjutus ei riku ka muus osas kaebuse esitaja õigusi. Ettekirjutusega ei ole tuvastatud kaebuse esitaja süüd tööõnnetuse toimumises ega süü astet, samuti ei too ettekirjutuse tegemine kaebuse esitajale automaatselt kaasa kannatanule võimalike kahjude hüvitamise kohustust. Vaidluse korral lahendatakse kahju hüvitamise küsimus tsiviilkohtumenetluse korras ning selles menetluses on kaebuse esitajal võimalik oma õigusi kaitsta. Eeltoodust tulenevalt on ettekirjutus õiguspärane ning alused selle tühistamiseks puuduvad; 5) Uurimiskokkuvõttes A. Tga juhtunud õnnetuse tööõnnetuseks kvalifitseerimisega seonduvad asjaolud on samad, mis vaidlustatud ettekirjutuse puhul. Uurimiskokkuvõtte puhul ei ole tegemist haldusaktiga HMS § 51 mõttes. Uurimiskokkuvõtte koostamine on tööinspektori toiming, mis peab vastama Vabariigi Valitsuse 13.05.2003 määrusega nr 146 kehtestatud „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ning uurimise korra“ nõuetele. Kaebaja pole osundanud ühelegi uurimise käigus toimunud uurimistoimingule, mis oleks olnud läbi viidud vastuolus viidatud korra nõuetega või millega oleks rikutud kaebuse esitaja õigusi; 6) Kaebajal puudub ka põhjendatud huvi uurimiskokkuvõtte õigusvastasuse kindlakstegemise suhtes, kuna uurimiskokkuvõte iseenesest ei tekita kaebajale ühtki õiguslikku tagajärge. Uurimiskokkuvõte ei saa kaebajale kaasa tuua põhjendamatuid ning seadusega vastuolus 3

(8)3-06-118 olevaid kohustusi. Võimaliku kahjunõude esitamise korral kaebuse esitaja vastu võib kõnealune uurimiskokkuvõte küll muuhulgas olla üheks tõendiks, kuid sellel puudub iseseisev tähendus ja ettemääratud jõud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. OÜ Rinaldo Interior apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) Kohtuotsus on vastuoluline ning selles pole antud hinnangut kaebaja väidetele ja neid kinnitavatele tõenditele. Leides, et töösuhte piiritlemine muust tsiviilõiguslikust suhtest ei kuulu halduskohtu pädevusse, järeldab kohus samas paljasõnaliselt, et antud juhul oli tegemist siiski töösuhtega, jättes selles osas hindamata kõik kaebaja väited ja asjas kogutud tõendid. Pealegi ei ole kaebaja esitanud halduskohtusse nõuet lepingulise suhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks. Kui vaidlustatud haldusakti õigusliku ja faktilise aluse kontrollimine eeldab tsiviilõiguslikele asjaoludele hinnangu andmist, on halduskohus pädev seda tegema; 2) A. T ja kaebaja vahel pole olnud töösuhet, mis nähtub järgnevast:
  1. a)puudus tööleping. Kaebajale teadaolevalt on A. T tööandjaks AS Metus-Est. A. T täitis kaebaja poolt esitatud konkreetset ühekordset tellimust;
  2. b)puudus alluvusvahekord. Kaebaja ei andnud A. Tle mingeid juhiseid ega korraldanud tööprotsessi teostamist. Tal puudusid oskused ja kogemused tellitud töö – klaasimise – teostamiseks. Oluline oli üksnes lõppresultaadi saavutamine, mis on VÕS § 635 kohaselt töövõtu oluliseks tunnuseks. Asjaolu, et telliti konkreetne tulemus, tõendavad tunnistaja K. O ütlused tema ja kaebaja vahelise kokkuleppe sisu kohta;
  3. c)kaebajal puudusid tellitava töö teostamiseks vajalikud vahendid ning A. T tegutses oma vahenditega;
  4. d)töölepingut ei saa lugeda sõlmituks kolmanda isiku vahendusel ilma töötajat kordagi kohtamata ja isegi tema isikut mitte teades.

§ 29

kohaselt sõlmib töölepingu tööandjaga või tööandja selleks volitatud esindajaga iga töötaja isiklikult. Tellimise esitamisel suhtles kaebaja üksnes K. Oga, ta ei ole kordagi A. Tga suhelnud või teda tööle lubanud, ta polnud A. T isikust teadlik kuni õnnetuse toimumiseni. Seda kinnitavad K. O ütlused; 3) Isegi kui pidada A. Tt kaebaja töötajaks, juhtus temaga õnnetus ajal, mil ei sooritatud ühtki töövõtet, mistõttu pole õnnetus käsitatav tööõnnetusena; 4) Ebaõige on kohtu järeldus, et ettekirjutuse p-d 4 ja 5 ei tulene konkreetsest töösuhtest. Töökeskkonna mõiste seondub otseselt töösuhtega; 5) Ettekirjutus rikub kaebaja õigusi sellega, et kaebajat on seadusest tuleneva aluseta käsitatud vastutava tööandjana. Samuti rikub ettekirjutus, millega otsustatakse kaebaja selgitusi arvestamata tema poolt sõlmitud lepingute olemuse üle, kaebaja ettevõtlusvabaduse sisuks olevat õigust otsustada tema poolt sõlmitavate lepingute sõlmimise ja sisu üle; 6) Ebaõigele õiguslikule ja faktilisele alusele rajanev õigusvastane uurimiskokkuvõte, mille koostamisel on ilmselgelt rikutud uurimispõhimõtet ning jäetud arvesse võtmata kaebaja esitatud selgitused ja tõendid, võib kaebajale kaasa tuua põhjendmaatuid ning seadusega vastuolus olevaid kohustusi. Uurimiskokkuvõttes on kaebajale põhjendamatult heidetud ette 4

(8)3-06-118 tööohutusalaste nõuete rikkumist. Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra“ p-s 1 sätestatud põhimõtte kohaselt kannab ettevõte vastutust tööülesannete täitmisel töötajale tekkinud kahju eest. Sama sätte kohaselt võib organisatsiooni süü tõendiks olla mh tööinspektori arvamus tervisekahjustuse põhjuste kohta.
  1. Tööinspektsiooni vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohtadega ning märgib lisaks järgmist: 1) Halduskohus on õigesti leidnud, et ei ole pädev lahendama pooltevahelist vaidlust selles, milline oli kaebaja ja A. T vahelise lepingulise suhte olemus. Kuna halduskohus ei ole lahendanud sisulist vaidlust selle suhte olemuse üle, ei pidanudki ta andma hinnangut sellekohastele tõenditele ja väidetele; 2) Ebaõige on apellandi seisukoht tööõnnetuse määratlemise kohta. Tööülesanneteks on TTOS § 22 lg 1 mõistes ka töökohal viibimine seoses töökohustustega. Pole vaidlust selles, et A. T viibis tellingutel seoses klaaside paigaldamisega; 3) Ettekirjutuse p-d 4 ja 5 sisaldavad iga tööandja töökeskkonna alaseid kohustusi ega käi konkreetselt ühegi territooriumi või ruumi kohta. Tööinspektor oli õigustatud tegema A. T tööandjale sellise ettekirjutuse; 4) Pooltevaheline suhe vastas antud juhul töölepingule, mitte töövõtulepingule: a) Apellant on tööinspektorile ja ka kohtule esitanud 23.09.2005 apellandi koostatud ja allkirjastatud tähtajalise töölepingu nr
  2. See ja lepingud K. O, P. R ja J. Rga vastavad täielikult töölepingu tingimustele ning sisaldavad kokkuleppeid töölepingu kohustuslikes tingimustes. Õnnetuse tõttu jäi A. T tööleping viimase poolt allkirjastamata. Mingisugust muud lepingut ei ole apellant esitanud; b) Puuduvad tõendid, mis kinnitavad tellimuse esitamist, samuti A. Tga kindla tulemuse saavutamises kokku leppimise kohta. Kõik neli töötajat tegusesid ühtse tööprotsessiga.

§ 27

lg 2 p 1 kohaselt ongi tööprotsess suunatud mingi kindla tulemuse saavutamisele;

  1. c)Asjaolu, et apellant ei viibinud 24.09.2005 klaasimistööde objektil ega andnud vahetult korraldusi ja juhiseid, ei tähenda, et ta ei pidanudki seda tegema või ei teinud seda ja kõik töötajad võisid vabalt otsustada, millal ja mil viisil tööd teostavad. Töö tegemise juhiste ja korralduste andjana aktsepteeris apellant K. Ot, mistõttu pole õige väide, et A. T või tegutseda iseseisvalt. Töölepingu p 2.6 kohaselt andis A. Tle tööülesandeid ja kontrollis nende täitmist eestööline, kelleks oli K. O;
  2. d)A. T lubati tööle 24.09.2005.

§ 28lg 2 kohaselt võrdsustatakse tegelik tööle lubamine töölepingu sõlmimisega.

Tööle lubamine toimus apellandi seadusliku esindaja, so juhatuse liikme V. K nõusolekul ja teadmisel ning A. Tle on apellant maksnud ka tasu tehtud töö eest. A. T tööandjana on apellant määratlenud end ka 26.09.2005 tööinspektorile saadetud tööõnnetuse toimumise teatises; e) K. O ütlustest ei saa järeldada töövõtulepingu sõlmimist A. T ja apellandi vahel. Tunnistaja ütlustest järeldub ainult see, et teised klaasitöid tegevad isikud ei olnud tunnistajaga töösuhetes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5

(8)3-06-118
  1. TTOS § 22 lg 1 vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt on tööõnnetus töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Viidatud sättest nähtuvalt ei ole õnnetuse tööõnnetuseks kvalifitseerimise tingimuseks selle juhtumine töövõtte sooritamise ajal. Tööõnnetus võib eelnimetatud sätte kohaselt seisneda ka õnnetuses, mis on seotud isiku töökohal viibimisega. Antud juhul seisnes õnnetus A. T kukkumises tööplatvormilt, kus ta viibis seetõttu, et tegeles ruumi laele klaastahvlite paigaldamisega (vt uurimiskokkuvõte tl 17-24). Seega on apellatsioonkaebuses kohtumenetluse ajal esmakordselt esitatud väide, et tegemist polnud tööõnnetusega, põhjendamatu.
  2. TTOS § 261 kohaselt on tööinspektoril selle seaduse või selle seaduse alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise korral õigus teha ettekirjutus. Antud juhul tehti ettekirjutus seoses sellega, et apellant ei ole nõuetekohaselt täitnud Vabariigi Valitsuse 13.05.2003 määruse nr 146 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ning uurimise kord” § 7 lg-tes 1 ja 4 toodud kohustusi. Samuti nõuti ettekirjutuses apellandilt viidatud korra § 8 lg-s 5 ja TTOS § 13 lg 1 p-des 1-6 sätestatud tööandja kohustuste täitmist ning seda kajastavate dokumentide esitamist tööinspektorile. Ettekirjutust peab apellant põhjendamatuks väitel, et ta polnud K. T tööandja.
  3. Halduskohtu otsuses on ebaõigesti leitud, et halduskohtu pädevusse ei kuulu hinnangu andmine kaebuse esitaja ja A. T vahelise tsiviilõigussuhte olemasolule ja sisule. Kohtupraktikas on korduvalt kinnitust leidnud halduskohtu pädevus tuvastada otsuse motiivides tsiviilõiguslik asjaolu, kui see asjaolu omab tähtsust haldusasja lahendamisel (vt nt Riigikohtu 11.11.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-59-02 p 9). Halduskohtu viited töövaidluste lahendamise korrale ja töövaidluskomisjoni pädevusele on seetõttu asjakohatud. Selliste põhjendustega kaebuse 01.11.2005 ettekirjutuse peale rahuldamata jätmine oli ebaõige.
  4. Ringkonnakohus märgib aga, et ettekirjutust ei muudaks õigusvastaseks üksnes see, kui kaebuse esitaja väited töölepingu puudumise kohta A. T ja kaebuse esitaja vahel osutuksid lõppkokkuvõttes õigeks.
  5. Vabariigi Valitsuse 13.05.2003 määruse nr 146 § 6 p 3 kohaselt hõlmab tööõnnetuse asjaolude uurimine muuhulgas isikute väljaselgitamise (tööandja esindaja, vahetu ülemus, tööde korraldaja ja teised), kes vastutavad töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmise eest. Selle jt tööõnnetuse uurimise tulemusel väljaselgitatud asjaolude põhjal tuleb tööandjal sama määruse § 7 lg 1 kohaselt koostada raport, mis sama paragrahvi lg 4 p 1 kohaselt tuleb edastada ka tööinspektorile. Kui tööõnnetust uurib lisaks tööandjale määruse § 8 alusel ja korras tööinspektor, on nimetatud raport viimasele üheks dokumendiks, mille alusel tööõnnetuse asjaolusid välja selgitada. Eeltoodud põhjustel ei saa välistada tööinspektori õigust esitada nõuet tööõnnetuse raporti koostamiseks isikule, kelle puhul on tööinspektoril piisavalt alust arvata, et tegemist on kannatada saanud töötaja tööandjaga. Üle tähtsustada ei maksa asjaolu, et määruse § 7 sõnastuse kohaselt on tööõnnetuse raporti koostamine otsesõnu üksnes „tööandja“ kohustuseks. Tööõnnetuse uurimist käsitlevate normide sõnastamisel pole arvestatud võimalusega, et uurimise käigus võiks tekkida vaidlus selles, kes on kannatada saanud töötaja tööandjaks. Tööõnnetuse faktiliste asjaolude kiire väljaselgitamise taga on tööohutuse tagamises seisnev oluline avalik huvi ja töötaja õigused ning uurimist ei tohi takistada üksnes 6
(8)3-06-118 asjaolu, et hinnangu andmine asjaosaliste vahelistele tsiviilõiguslikele suhetele võib osutuda keerukaks.
  1. Vaidlust pole selles, et õnnetus A. Tga toimus Rinaldo Interior OÜ tööobjektil. Vabariigi Valitsuse 13.05.2003 määruse § 4 lg-s 1 nimetatud tööandja teatise tööõnnetuse toimumise kohta (tl 71) on Tööinspektsioonile edastanud Rinaldo Interior OÜ. Tööinspektsioonile esitati Rinaldo Interior OÜ poolt koostatud ja allkirjastatud A. T töölepingu projekt (tl 11-13). Eeltoodu põhjal võib väita vähemalt seda, et tööinspektoril oli 01.11.2005 ettekirjutuse nr 8.01-19/19236-1 koostamisel piisavalt põhjust arvata, et A. T tööandjaks õnnetuse ajal oli Rinaldo Interior OÜ.
  2. Apellandi iseenesest õiged väited töösuhet tööettevõtust eristavate peamiste tunnuste kohta ei lükka ümber tööinspektori seisukohta, et Rinaldo Interior OÜ ja A. T vahel esines töösuhe. Olukorras, kus lepinguliste suhete objektiks on kindla sisuga töö teostamine suhteliselt lühikese aja vältel (antud juhul nähtub töölepingu projektist, et K. O, A. T jt tööülesandeks oli klaaside paigaldus kontorihoone klaasgaleriile ja töö teostamine kavandati tähtajaks 23.09.2005-24.09.2005) võib praktikas tõesti olla raskendatud töösuhtele iseloomulike tunnuste esiletoomine. Kuid lepingupooltel on õiguslikult lubatav omavahelise kokkuleppe alusel anda sellisele töösuhtele ebatüüpilise kestuse ja iseloomuga töö tegemisele töösuhtes seisnev tsiviilõiguslik vorm.
  3. Kaebuse esitaja on ise enda väitel tagantjärgi vormistanud ja allkirjastanud töölepingud kõigi klaaside paigaldamisel osalenud isikutega ning lepinguliste kohustuste edasisel täitmisel töid teostanud isikutega käitunud sisuliselt töösuhtele vastaval viisil. Kaebuse esitaja on selgitanud (vt kaebuse p 4.4 tl 4), et töötasu arvestati ja maksti kõigile klaaside paigaldamisega tegelenud isikutele, sh A. Tle eraldi. Ka tunnistaja K. O ütluste kohaselt lepiti V. K kokku konkreetses summas, mida iga mees töö eest saab (tl 87). See on vastuolus kaebuse esitaja kohtumenetluses võetud seisukohaga, et tal oli õigussuhe (tööettevõtusuhe) üksnes K. Oga, kes võis tellimuse täitmisele omal äranägemisel kaasata muid isikuid. Seega on kaebuse esitaja ise töö tegemisele vahetult järgneval ajavahemikul nõustunud lepingulisele suhtele töölepingulise vormi omistamisega.
  4. Kuna ei ole välistatud konkreetse eesmärgi saavutamises seisneva töö tegemine töösuhte vormis, siis ei saa tunnistaja K. O ütlusest, et kaebajaga lepiti kokku konkreetse töö teostamises, järeldada, et isikutevahelised suhted olid töölepingu vormiga otseses vastuolus. Töösuhte esinemist ei välista ka asjaolu, et kaebuse esitaja töö teostamise suhteliselt lühikese ajavahemiku vältel faktiliselt ei andnud juhiseid ega kontrollinud A. T tööd, sest see asjaolu ei tõenda, et kaebuse esitajal puudus selliste juhiste andmiseks ja kontrolli teostamiseks õigus. Pealegi puudub asjas vaidlus selles, et K. O ja kaebuse esitaja vahel oli sõlmitud kirjalik tööleping ning tööd korraldati selliselt, et A. Tt, P. Rt ja J. Rt juhendas K. O; seega võib viimase tegevuse A. T töö korraldamisel omistada kaebuse esitajale. Töölepingu sõlmimine tööandja volitatud esindajaga töötaja poolt

§ 29

mõttes isiklikult võib seisneda ka selles, et tööandja volitatud esindaja lubab töötaja isiklikult tööle. Seetõttu ei välista pooltevaheliste suhete käsitamist töölepinguna ka kaebaja väide, et enne A. T tööleasumist 24.09.2005 ta seda isikut ei teadnud. Seega pole tõendatud, et esineksid asjaolud, mis välistaksid kaebuse esitaja ja A. T vaheliste tegelike suhete käsitamise töösuhetena. 7

(8)3-06-118
  1. Õige on halduskohtu seisukoht, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi uurimiskokkuvõtte õigusvastasuse tuvastamiseks. Uurimiskokkuvõtte näol ei ole tegemist haldusaktiga, mistõttu selles esitatud seisukohad kaebuse esitaja ja A. T vaheliste tsiviilõiguslike suhete kohta ei oma siduvat toimet. Kui kaebuse esitajal peaks oma õiguste kaitse eesmärgil mõnes hilisemas kohtu- vm menetluses vaja olema selles uurimiskokkuvõttes toodud seisukohtadele vastu vaielda ja neid ümber lükata, puudub tal selleks õiguslik takistus.
  2. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Seetõttu puudub alus rahuldada ka apellandi taotlust apellatsiooniastme menetluskulude summas 7080 krooni väljamõistmiseks vastaspoolelt. Lauri Madise Ivo Pilving Silvia Truman 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.