← Eesti

3-06-1770/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-1770 Hal

) § 13 lg 2 alusel. Kuna

§ 13

lg 2 reguleerib kauba ebaseadusliku tollijärelevalve alt välja viimise küsimuse tuvastamist Euroopa Liidu õigusest erinevalt, siis ei saa maksuhaldur sellele sättele tugineda. Maksuotsusest ei nähtu kauba ebaseadusliku tollijärelevalve alt väljaviimise fakt.

  1. c)Viited ühistransiidiprotseduuri konventsioonile on asjakohatud, sest transiitvedu ei toimunud selle konventsiooni kohaselt.
  2. d)Väär on maksuhalduri seisukoht, et rahvusvahelise raudteekaubaveo kokkulepe (SMGS) ei ole kohaldatav. SMGS on rahvusvaheline kokkulepe, millega on 1992. aastal ühinenud Eesti Vabariik, mitte kaebuse esitaja eraõigusliku juriidilise isikuna.
  3. e)SMGS saatelehtede kohaselt olid vagunitele paigaldatud plommid korras, välja arvatud ühel vagunil ühe plommi puudumine, mis avastati juba Vene Föderatsioonis ja mille asemele paigaldati sealse raudtee poolt uus plomm. Seega on ümber lükatud väide, et tollitransiidil Narva tollipunktist Muuga tollipunkti on toimunud kauba ebaseaduslik tollijärelevalve alt väljumine.
  4. f)ÜTS § 214 lg 2 kohaselt saab kaupa määratleda ebaseaduslikult tollijärelevalve alt väljaviiduna alates ajast, kui maksuhaldur teeb otsuse, et kaup on ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja viidud. Seega ei saa ebaseaduslikult tollijärelevalve alt väljaviimise kuupäevaks olla 02.02.2006 ja 01.09.2005, kui vastavad maksuotsused on tehtud alles 04.05.2006 ja 29.05.2006. 3. Tallinna Halduskohtu 06.11.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised:
  5. a)ÜTS artiklist 203, art 96 lg 1 punktist a ning Euroopa Kohtu lahenditest lähtuvalt saab lugeda tollile esitamata kauba tolli järelevalve alt ebaseaduslikult väljaviiduks, kui printsipaal ei suuda ükskõik kas tegevuse või tegevusetuse tulemusena täita oma kohustust esitada kaup mistahes ajahetkel puutumatul kujul (s.t. deklareeritud kujul) tolliasutusele. b)

§ 13

lg 2 sätestab, et kui tollil on kahtlusi kauba tollijärelevalve alt ebaseadusliku väljaviimise suhtes, lasub võlgnikul kohustus tõendada, et kaup ei ole ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja viidud, ja kui võlgnik ei suuda seda tõendada, loetakse kaup tollijärelevalve alt ebaseaduslikult väljaviiduks. Riigikohtu 10.04.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-26-03 asuti seisukohale, et kui sihttollipunktis tehakse kindlaks kauba vähenemine 2

(8)3-06-1770 võrreldes tollile deklareerituga, peab printsipaal tõendama, et vähenemine ei toimunud transiitveo käigus ja kaupa ebaseaduslikult tolli järelevalve alt välja ei viidud. ÜTS § 203 lg 1 järgi tekib tollivõlg impordil, kui kaup, millelt tuleb tasuda impordimaks, viiakse ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja. ÜTS ei sätesta, kellel lasub sellisel juhul tõendamiskoormus. Samas tuleneb see ÜTS art 365 lg-st 1, mis sätestab, et kui transiidideklaratsiooni eksemplari 5 ei ole lähteriigi tollile tagastatud kahe kuu jooksul alates deklaratsiooni aktsepteerimisest, teavitab kõnealune toll printsipaali ja palub tal tõendada, et protseduur on lõppenud. Vastustaja on õigesti leidnud, et see paneb printsipaalile kohustuse tõendada seda, et protseduur on lõppenud, ning maksuhalduril oli sellest tulenevalt õigus paluda kaebuse esitajal tõendada tolliprotseduuri lõppemist. Seega on

§ 13

lg 2 ÜTS ja ÜTS rakendussätetega kooskõlas ning AS-l Eesti Raudtee lasub kohustus tõendada, et kaup ebaseaduslikult tollijärelevalve alt ei väljunud. Viimast ei ole võimalik tõendada muul viisil kui kauba esitamisega tollile. Seega on asjasse puutumatud kaebaja väited, et kauba faktiline kogus vähenes juba enne tollitransiidi algust. Õige on vastustaja seisukoht, et maksuhaldur ei pea tõendama asjaolu, et kauba faktiline kogus vähenes just vaidlusaluse tollitransiidi käigus. Samas on kaebajal õigus, et kuna ühistransiidiprotseduuri konventsiooniga sätestatakse ühenduse ja EFTA riikide vahelise ning EFTA riikide vahelise transiitkaubaveo meetmed, siis ei ole nimetatud konventsioon asjasse puutuv. c) SMGS art 2 § 1 kohaselt on SMGS kohustuslik raudteedele, kauba saatjale ja saajale. SMGS kokkuleppega ei saa reguleerida kaebuse esitaja maksukohustust puudutavaid küsimusi. Kuigi vastutuse all SMGS mõttes ei saa silmas pidada AS Eesti Raudtee vastutust tolli ees, saab järeldada Riigikohtu 18.10.2006 lahendist

iviilasjas nr 3-2-1-88-06, et AS-l Eesti Raudtee oli ka SMGS-st tulenevalt õigus ja võimalus kontrollida lähtejaamas plommide või plommsulgurite korrasolekut ja kauba vastavust deklareeritule.

  1. d)Maksuhaldur on mõlemas maksuotsuses tollivõla tekkimise aja sidunud tollikontrolli teostamise ja läbivaatusakti koostamise kuupäevaga (02.02.2006 ja 01.09.2005). ÜTS § 214 lg 2 annab maksuhaldurile aluse lugeda tollivõlg tekkinuks ka enne tolli poolt võimaliku otsuse tegemist tollivõla tekkimise kohta, lähtudes tolli käsutuses olevast teabest tollivõla tekkimise kõige varasema ajahetke kohta. Selliseks ajahetkeks võib olla ajahetk, mil maksuhaldur eksimatult tuvastab kauba tollijärelevalve alt väljaviimise. Kuivõrd kauba puudujääk ilmnes mõlemal juhul tollikontrolli ja kauba läbivaatuse teostamisel, on vastustaja õigesti sidunud tollivõla tekkimise aja tollikontrolli teostamise ja läbivaatusakti koostamise kuupäevadega. Asjaolu, et maksuhaldur on veel pärast kauba puudujäägi tuvastamist esitanud kaebuse esitajale teatisi, paludes selgitusi kauba puudujäägi kohta, ei välista eeltoodud kuupäevadel tollivõla tekkimist. ASJAOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. AS Eesti Raudtee apellatsioonkaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 06.11.2006 otsus ja teha uus otsus, millega kaebused rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:
  2. a)Kohus ei ole analüüsinud mitmeid kaebaja väiteid kauba ebaseaduslikult tollijärelevalve alt väljaviimise küsimuses. Väär on kohtu seisukoht, et asjasse puutumatu on kaebaja väide kauba koguse vähenemisest juba enne tollitransiitveo alustamist. Nii siseriikliku kui ka Euroopa Ühenduse tolliõiguse kohaselt saab printsipaali vastutus kauba puudujäägi eest kõne alla tulla üksnes siis, kui kauba puudujääk on tekkinud kauba tollitransiitveo ajal. Seega ei saa kauba puudujääk võrreldes kauba saatedokumentidega olla printsipaalilt tollivõla nõudmise aluseks, kui väidetavalt puudu olev kaup ei olegi tollitransiitveol olnud. Kui sihtkohas tuvastatakse kauba saatedokumentidega võrreldes kauba puudujääk ning samas on kogutud tõenditest nähtuvalt välistatud see, et kauba tollitransiitveo ajal oleks aset leidnud õigusvastane juurdepääs kaubale, siis tuleb asuda seisukohale, et tollitransiitveol on olnud kauba saatedokumentidesse märgitust väiksem kogus kaupa. Kui deklaratsioonidele on kauba 3

(8)3-06-1770 kogus märgitud ebaõigesti ja kaebaja on selle eest deklarandina vastutav, siis ei saa see asjaolu olla aluseks kaebaja kui printsipaali vastutusele väidetava kauba puudujäägi eest. Asjakohatu on kohtu viide Riigikohtu 10.04.2003 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-26-03, kuna see on tehtud käesolevas vaidluses puudutatud ajaks juba kehtetuks muutunud õigusliku regulatsiooni suhtes ja ajal, mil Eesti ei olnud ühinenud Euroopa Liiduga.
  1. b)Kohus ei ole põhjendanud, miks tema poolt osundatud sätete ja Euroopa Kohtu lahendite tõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebaja oli kohustatud täiendava maksusumma tasuma. Printsipaalilt tollivõla nõudmiseks ÜTS art 203 lg 3 neljanda taande alusel ei ole viide ÜTS art 96 lg 1 punktile a piisav. Maksuamet oleks pidanud nimetama konkreetsed kohustused, mida AS Eesti Raudtee printsipaalina rikkus.
  2. c)Isegi kui nõustuda käsitlusega, et ÜTS art 203 lg 3 neljanda taande alusel printsipaalilt tollivõla sissenõudmiseks on piisav üksnes osundada kauba puudujäägile ning ÜTS art 96 lg 1 punktile a, siis näeb ÜTS art 96 lg 1 punkt a siiski ette, et printsipaal peab pöörama asjakohast tähelepanu meetmetele, mis toll on võtnud kauba identifitseeritavuse tagamiseks. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et kaebaja ei ole tolli poolt kohaldatud meetmetele piisavalt tähelepanu pööranud. Vaatamata ühe plommi asendamisele puudus võimalus õigusvastaseks juurdepääsuks kaubale, sest kaubale juurdepääsuks peab olema eemaldatud vähemalt 2 plommi. Plommi asendamisel ja vaguni Eestis avamisel koostatud aktides ei ole tuvastatud, et plommid oleksid olnud rikutud või et vagunis olevale kaubale oleks olnud muul viisil võimalik juurde pääseda. Seega ei saanud kauba puudujääk tekkida kauba tollitransiitveo käigus. Kui asuda seisukohale, et vagunile paigaldatud plommid ei olnud kaubale õigusvastase juurdepääsu tõkestamiseks piisavad, siis oleks toll ÜTS art 72 lg-st 1 tulenevalt lähtetolliasutuses pidanud võtma tarvitusele sellised meetmed, mis oleksid kauba identifitseeritavuse taganud.
  3. d)ÜTS art 365 lg-s 1 on sätestatud, et printsipaalil on võimalik tõendada kauba osas tollitransiitveo protseduuri lõpetamist, kuid sellest ei tulene, et selle asjaolu mittetõendamise korral oleks kohe otsustatud, et kaup on ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja viidud. ÜTS ega ÜTS Rakendussätted ei nimeta otseselt printsipaali kohustust tõendada, et kaup ei ole ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja viidud, vaid mainib üksnes vastutust, siis peab toll seda asjaolu tõendama.

§ 13

lg 2, mis paneb tõendamiskoormuse printsipaalile, on vastuolus Euroopa Liidu tolliõigusega ja tuleb jätta kohaldamata. Isegi kui asuda vastupidisele seisukohale, siis ei ole õige halduskohtu seisukoht, et kauba ebaseaduslikult tollijärelevalve alt mitteväljaviimist on võimalik tõendada üksnes tollile kauba esitamisega. Kohus oleks pidanud arvesse võtma tõendeid – plommid olid rikkumata ja kaubale ei olnud võimalik juurde pääseda plomme kahjustamata. Tegemist oli suure koguse kaubaga ning tõstukite ja muu tehnika mittekasutamine on tõendatud halduskohtule esitatud ülevaadetega vagunite liikumisest.

  1. e)Kohus otsustas Euroopa Kohtult eelotsust mitte küsida. Samas ei ole halduskohtu otsuses ühtegi põhjendust ega viidet Euroopa Kohtu lahenditele, mille kohaselt oleks kaebaja poolt tõstatatud küsimuses Euroopa Liidu õigus piisavalt selge.
  2. f)Kohus on vääralt sisustanud SMGS tähendust. SMGS on rahvusvaheline kokkulepe, millega ühinemisel on Eesti Vabariik teinud selle järgimise kohustuslikuks AS Eesti Raudtee õiguseellasele. Maksuhaldur peab raudtee-ettevõtja kui printsipaali tegevuse käsitlemisel ning tema maksukohustuse küsimuse lahendamisel võtma arvesse ka seda, kuidas mõjutab raudtee-ettevõtja tegevust SMGS sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Kaebajal puudus SMGS-st tulenevalt alus rongikoosseisu veoks vastuvõtmisel vaguneid avada või rongikoosseisu veoks vastuvõtmisest keelduda. Viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-88-06 on asjakohatu, kuna ei ole tuvastatud, et vagunitele paigaldatud plommid oleksid olnud defektsed.
  3. g)Halduskohus ei võtnud seisukohta väite osas, et maksuhaldur on maksumenetluse läbiviimisel põhjendamatult viivitanud ja pole järginud uurimispõhimõtet. 4

(8)3-06-1770
  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kirjalikus seisukohas paluti jätta kaebus rahuldamata. a) Printsipaali kohustus tagada kauba puutumatul kujul esitamine sihtkohariigi tolliasutusele on ära toodud ÜTS art 96 lg-s
  2. Maksuhaldur andis kaebajale võimaluse selgituste ja dokumentide esitamiseks, et tõendada, et reaalselt oli veoses vähem kaupa kui dokumentidel algselt kirjas.

ei ole vastuolus ÜTS-ga. Isegi kui asuda seisukohale, et käesoleval juhul ei ole printsipaal vastutav tekkinud puudujäägi eest, siis kohustub AS Eesti Raudtee kui deklarant tasuma maksusumma tulenevalt

§-st 38.

  1. b)Arusaamatu on kaebaja väide, et tollivõla tasumise nõudmise eelduseks on konkreetse kohustuse nimetamine. Kui printsipaal ei täida kõige põhilisemat kohustust tagada kauba muutumatul kujul ja koguses sihttolliasutusest lähtetolliasutusse jõudmine, siis on see piisav alus tollivõla tasumise nõudmiseks.
  2. c)Väär on kaebaja väide, et kauba säilimise eest peab hoolt kandma maksuhaldur. ÜTS art 72 lg 1 ei pane maksuhaldurile kohustust täiendavate meetmete kasutusele võtmise kohta, vaid annab maksuhaldurile õiguse ja võimaluse seda vajadusel teha. Kusjuures sellise vajaduse tekkimisest peab tolliprotseduuri eest vastutav isik teavitama tolli, toll ei pea selles osas ise aktiivne olema. Käesoleva maksukohustuse tekkimise aluseks ei ole asjaolu, et üks plomm oli katki. Tegemist on maksuhalduri täiendava viitega asjaolule, et printsipaal ei ole kaupa vastu võttes olnud piisavalt hoolas ning on oma tegemata jätmisega tekitanud olukorra, kus sihttolliasutusse jõudis vähem kaupa, kui oli märgitud transiidideklaratsiooni.
  3. d)SMGS-s sätestatud õigusi ja kohustusi ei tule käesoleval juhul arvesse võtta, sest nende rikkumine või täitmine ei mõjuta maksustamist.
  4. e)Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-88-06 viitamine ei ole asjasse puutumatu. Viidatud lahend tõlgendab SMGS art 23 § 4 punkti 3 selliselt, et lähtejaamas peab raudtee kaupa saatjalt vastu võttes kontrollima ka vaguni plommide korrasolekut. Analoogselt Riigikohtu seisukohtadega leidis halduskohus õigesti, et kaebajal oli õigus kontrollida kauba vastavust deklareeritule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohtu arvates sõltub käesoleva asja lahendamine eelkõige sellest, kas vaidlustatud haldusakti seisukoht kauba tolli kontrolli alt väljaviimise kohta on tõendatud nõuetekohaselt ja piisavalt. Maksuhalduri väide, et apellant vastutaks

§ 38

alusel deklarandina ka juhul, kui kaupa tolli kontrolli alt veose Eestis asumise ajal välja ei viidud, on ekslik.

§ 38

sätestab: „Deklarant ja kaudse esindamise korral ka isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati, vastutavad deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest.“ Ringkonnakohtu arvates ei saa sellest sättest järeldada, milles deklarandi vastutus seisneb. Kehtivast õigusest ei tulene, et deklarant vastutaks tollideklaratsioonis tegelikult toodud kaubaga võrreldes ekslikult suurema kauba koguse märkimise eest viisil, mis tooks kaasa maksu määramise ulatuses, nagu kaup oleks tegelikult üle tollipiiri toodud, kuid tolli kontrolli alt välja viidud.

  1. Apellant märgib õigesti, et printsipaal ei vastuta kauba ebaseadusliku tollijärelevalve alt väljaviimise eest juhul, kui kaup viidi tema kontrolli alt välja enne ühenduse tolliterritooriumile saabumist ja tolliprotseduuri alustamist. ÜTS art 203 lg 1 kohaselt tekib tollivõlg impordil, kui kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, viiakse ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja. Kaup, mille deklarant on ekslikult tollile deklareerinud, kuid mis ei ole ühenduse tolliterritooriumile saabunud, ei saa tollijärelevalve alt väljuda. Maksukohustust seetõttu ka ei teki.
  2. Maksuotsuste tühistamist ei too kaasa asjaolu, et toll ei ole osundanud ühelegi konkreetsele apellandi kui printsipaali kohustuse rikkumisele, vaid on pidanud ÜTS art 203 5

(8)3-06-1770 lg 3 neljanda taande ja art 96 lg 1 punkti a rikkumist piisavaks maksukohustuse määramise alusena. Juhul, kui kaup viidi tollijärelevalve alt ebaseaduslikult välja Eestis, on tolli poolt osundatud rikkumine piisavalt konkreetne maksukohustuse tekkimiseks. ÜTS art 96 lg 1 punkti a kohaselt vastutab printsipaal kauba puutumatul kujul esitamise eest sihtkohariigi tolliasutusele ettenähtud tähtaja jooksul, pöörates asjakohast tähelepanu meetmetele, mis toll on võtnud kauba identifitseeritavuse tagamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei saa sätet mõista nii, et printsipaal on oma kohustusi järginud, kui toll ei ole kauba identifitseeritavuse tagamiseks ise meetmeid võtnud ning on pidanud piisavaks vagunile juurdepääsu tõkestamist viisil, nagu kaup tollile lähtetolliasutuses esitati. Asjaolu, et toll aktsepteeris vagunile paigaldatud plomme, ei tähenda, et printsipaalina ei oleks apellandil ka kohustus tagada plommide puutumatus kauba transiitveo ajal. Apellandi viidatud Euroopa Kohtu otsuses kohtuasjas nr C-300/03 ei ole vastupidist seisukohta väljendatud. Nimetatud kohtuotsusest nähtub üksnes tolli kohustus anda printsipaalile kolmekuuline tähtaeg, et tõendada antud liikmesriigis kauba ebaseaduslikku tollijärelevalve alt mitteväljaviimist. Apellant ei ole käesolevas asjas esile toonud tema vastutust välistavaid asjaolusid. 9. Apellandi väide maksumenetluse ülemäärase kestuse kohta ei too kaasa maksuotsuste tühistamist. Ringkonnakohus ei nõustu, et maksumenetluse läbiviimisel oleks toll ülemääraselt viivitanud ning seetõttu oleks olnud raskendatud tõendite kogumine apellandi poolt. Ringkonnakohtu arvates oli tulenevalt asjaolust, et kauba puudujääk avastati Muuga jaamas ning kadunud kauba kogus ja väärtus olid suured, apellandil juba

iviilvastutuse seisukohalt oluline teha kõik endast olenev, et välja selgitada kauba kadumise asjaolud. Asjas ei ole esitatud tõendeid võimaliku süüteomenetluse läbiviimise kohta ega näidatud kauba omaniku või vedaja poolt kogutud tõendeid, mis aitaks kaasa

iviilvastutuse väljaselgitamisele.

  1. Halduskohus leidis õigesti, et maksuotsuse tegemist ja printsipaali vastutust ÜTS art 203 lg 1 alusel ei välista SMGS art 23 § 6 punkt 1 ja SMGS artikli 35 alusel kehtestatud SMGS rakendusjuhendi punkti 50.5 alapunktid 13.1, 13.2 ning punktid 50.7 ja 50.
  2. Küll on aga halduskohus oma sellekohast seisukohta ebaõigesti põhjendanud. Vaidlust ei ole käesolevas asjas selle üle, et vagunite plommid olid paigaldatud nõuetekohaselt ja juurdepääs plomme avamata vagunite sisule oli võimatu. Seda kinnitavad aktid, mis vagunite avamisel Muuga jaamas koostati. Riigikohtu

iviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-88-06 ei ole seetõttu käesoleval juhul tõepoolest asjakohane ning apellant ei ole rikkunud SMGS-st tulenevaid kohustusi. SMGS art 23 § 6 p 1 käsitleb raudtee

iviilvastutuse välistatavust vaguni kaalumata jätmisel ning rakendusjuhendi punktid sätestavad kohustuse vagun edasiseks veoks vastu võtta ilma seda avamata või kaalumist nõudmata. Nimetatud sätted ei keela raudtee-ettevõtjal vagunit ise kaaluda pärast selle vastuvõtmist ja sellega tõendada kauba tolliprotseduurile allutamise küsimusi. Olukorras, kus printsipaal vagunit kaalunud ega seda kauba koguse kontrollimiseks avanud ei ole, säilib tal endiselt võimalus koguda muid tõendeid, mis kinnitaksid kauba kogust tolliprotseduurile allutamise ajal ja kaubale juurdepääsu võimalikkust tollijärelevalve ajal. Sellised tõendid võivad pärineda kauba saatjalt, saajalt või Vene Föderatsioonis kaupa vedanud isikutelt, samuti on neid võimalik koguda võimaliku süüteomenetluse käigus ja printsipaali poolt esitada. 11.

§ 13

lg 2 kohaselt kui tollil on kahtlusi kauba tollijärelevalve alt ebaseadusliku väljaviimise suhtes, lasub võlgnikul kohustus tõendada, et kaup ei ole ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja viidud. Kui võlgnik ei suuda seda tõendada, loetakse kaup tollijärelevalve alt ebaseaduslikult väljaviiduks. Apellandi arvates ei ole tõendamiskoormuse panemine üksnes printsipaalile kooskõlas EL õigusega ning toll peab ühenduse tolliseadustiku ja selle rakendusmääruse kohaselt tõendama maksu määramist 6

(8)3-06-1770 tingivaid asjaolusid. Vajalik on eelotsuse küsimine Euroopa Kohtult, kui ringkonnakohus selles seisukohas veendunud ei ole. Ringkonnakohtu arvates ei ole EL tolliõigust reguleerivad määrused mitmetimõistetavad tõendamiskoormuse sätestamisel ning eelotsuse küsimine Euroopa Kohtult ei ole tarvilik.
  1. Halduskohus asus seisukohale, et ÜTS art 365 sätestab printsipaali kohustuse tõendada protseduuri lõppemist. Ringkonnakohus märgib, et sellist artiklit ühenduse tolliseadustikus ei sisaldu. Käsitletud on ÜTS rakendussätete (Euroopa Komisjoni määrus nr 2454/93) art 365 lg 1 sõnastust, mis kehtestati Komisjoni määrusega nr 2782/
  2. Sätte kohaselt kui transiidideklaratsiooni eksemplari 5 ei ole lähteliikmesriigi tollile tagastatud kahe kuu jooksul alates deklaratsiooni aktsepteerimisest, teavitab kõnealune toll printsipaali ja palub tal tõendada, et protseduur on lõppenud. Ringkonnakohtu arvates käsitleb säte juhtumit, kus lähtetolliasutusel on kahtlus, et transiiti ei ole lõpule viidud ning kaup sihttolliasutusse ei ole jõudnud ega jõuagi ning see on tollijärelevalve alt välja viidud. Käesoleval juhul on apellandi väitel tõendamata, et kaup tollijärelevalvele allutati.
  3. Apellandi seisukoha õigsusele, et tema kui printsipaali tõendamiskoormus ei välista tolli kohustust uurimispõhimõtet rakendades nõuda printsipaalilt tõendite esitamist või nende esitamata jätmisel ise tõendeid koguda, viitab ÜTS rakendussätete art 366, mis näeb printsipaali poolt tõendite mitteesitamisel ette tolli kohustuse algatada uurimine, et saada vajalikku teavet protseduuri lõpetamiseks, või kui see ei ole võimalik, teha kindlaks võimaliku tollivõla tekkimine ja võlgnik ning tolliasutus, kes vastutab arvestuskande tegemise eest (lg 1). Kui uurimisel tehakse kindlaks, et transiidiprotseduur on nõuetekohaselt lõppenud, teavitab lähteliikmesriigi toll viivitamata printsipaali ning vajaduse korral tolliasutusi, kes võivad olla algatanud sissenõudmismenetluse (lg 5). Ringkonnakohtu arvates ei saa uurimise all silmas pidada pelgalt printsipaalile tähtaja andmist tõendite esitamiseks. I. Pilvingu artiklis „Riigikohtu
  4. aasta praktika haldusmenetluse valdkonnas“ (Juridica 2002/2, lk 6) märgitakse, et uurivas menetluses ei või otsustaja lugeda asjaolu tõendatuks pelgalt seetõttu, et asjaosalised pole selle kohta tõendeid esitanud. M. Kähri artiklis „Tõendamiskoormus maksumenetluses“ (Juridica 2004/1, lk 60) leitakse Riigikohtu praktikat üldistades, et maksumenetluses ei piirdu tõendamiskoormus ainult maksukohustuslasega, vaid see lasub ka maksuhalduril, kuivõrd vastasel korral riivatakse enam makstud maksusumma tagastamist taotleva isiku põhiseaduslikult kaitstud omandiõigust. Ringkonnakohtu arvates on see seisukoht asjakohane ka tolli poolt läbiviidava menetluse puhul, kus omandiõiguse piirang seisneb tollimaksu määramises.
  5. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et

§ 13

lõiget 2 ei saa tõlgendada selliselt, et toll ei pea maksu määramisel ise tõendeid koguma ning kauba ebaseaduslikku tollijärelevalve alt väljaviimist saab tõendada üksnes printsipaali poolt tõendite esitamata jätmisega.

§ 13

lg 2 sellise, põhiseadusega ja ühenduse tolliseadustikuga kooskõlas oleva tõlgendamise võimalikkusele osundab asjaolu, et võlgniku kohustus tõendeid esitada tekib tolli kahtluse korral. Selline kahtlus ei saa tugineda üksnes kauba väiksemale kogusele korrektselt paigaldatud plommidega ja ilma muu juurdepääsuta vagunis. Tolli poolse kahtluse põhjendamise nõue eeldab selliste tõendite kogumist, mis näitaks maksu määramise aluseks olevate asjaolude, st. kauba tollijärelevalve alt väljaviimise fakti, esinemise võimalikkust. Käesoleval juhul ei nähtu maksuotsusest, millisel viisil oli tolli arvates kauba väljaviimine tollijärelevalve alt võimalik. Plommide ehtsuse kontrollimise kohta maksuotsus andmeid ei sisalda. 15. Apellant on seisukohal, et kaupa ei olnud võimalik ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja viia. 7

(8)3-06-1770 Esimesel juhul tõendab apellant seda asjaoludega, et Muuga jaama saabus vagun üldvormiakti kohaselt ilma juurdepääsuta kaubale, vaguni paremal küljel asuvad plommid on korras ning vasakul küljel ukse parempoolsel küljel asuv plomm on korras, kuid puudub teine plomm. Puuduoleva plommi asemele on paigaldatud uus plomm SanktPeterburgi Sort. Moskovski jaamas. Samuti olid seestpoolt suletud muud vagunile juurdepääsu võimaldavad luugid ja avad. Ka ühe plommi eemaldamine ei võimaldanud vaguni ust avada, kui teine plomm oli korras. Kaup saabus Narva tollipunkti 30.01.2006 ja vedu lõppes Muuga tollipunktis 01.02.2006 kl 08.
  1. Teisel juhul tõendab apellant asjaolu, et kaupa ei olnud võimalik faktiliselt vagunist välja viia Eestis, asjaoluga, et vaguni uksed olid plommitud saatja poolt, vagunil ei olnud väliseid tunnuseid selle avamise võimalikkuse või avamise kohta pärast plommide paigaldamist, muud avad olid piisavalt kindlalt suletud seestpoolt (seda tõendab ka akt, mis koostati vaguni avamisel), puuduoleva kauba kogust ja paki kaalu (500 kg) arvestades ei olnud selle vagunist väljaviimine võimalik ilma spetsiaalsete tõsteseadmeteta, mis ei olnud aga vaguni liikumist arvestades võimalik. Vagun väljus Narva piiritollitsoonist 29.08.2005 kl 13.50 ja jõudis Muuga jaama samal päeval kl 21.00, rongikoosseisu lahtiformeerimine algas samal päeval kl 21.30 ning vagun anti kauba saajale üle 30.08.2005 kl 01.
  2. Seega oli vagun kas liikumises või toimus selle ümber pidev tegevus, mis välistab võimaluse tõsteseadmete abil vagunile juurdepääsu kauba väljaviimiseks. Ringkonnakohtu arvates kinnitavad need tõendid piisavalt, et kauba ebaseaduslik tollijärelevalve alt väljaviimine oli võimatu. Maksuotsuses näidatud kauba kogust ja selle vagunist väljavõtmiseks kuluda võivat ajavahemikku, vagunite avamiseks plommide lõhkumise ja asendamise vajadust ning vagunite liikumise plaani arvestades on ringkonnakohtu arvates võimatu, et vagunite ümber sai märkamatult aset leida tegevus, mille tulemusel kaup tollijärelevalve alt välja viidi. Seetõttu pidi kaupa olema vagunites deklaratsioonis näidatuga võrreldes vähem juba Narva tollijaama saabumisel.
  3. Eeltoodud põhjusel tuleb maksuotsused tühistada ja kaebused rahuldada. Apellant taotleb menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud on kohtukulude nimekirja kohaselt 23 526,80 kr, sh 5525,9 kr riigilõivu. Ringkonnakohus märkis 09.01.2007 määruses käesolevas asjas, et riigilõivu tuli tasuda 5000 kr ning ülejäänud osas võib apellant taotleda riigilõivu tagastamist. Seega enam tasutud riigilõiv ei ole vajalik ja põhjendatud menetluskulu, mida saaks vastustajalt välja mõista. Samuti ei ole põhjendatud menetluskuludena välja mõista õigusabi arvete alusel tasutud käibemaksu summas 2745,90 kr. Halduskohtus esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kanti menetluskulusid halduskohtus summas 58 348,60 kr, sh riigilõiv kahe kaebuse esitamisel kokku 5 555,60 kr. Ka nende kulude osas ei pea ringkonnakohus põhjendatuks vastustajalt välja mõista tasutud käibemaksu õigusabi osutajale, sest maks on tasutud ettevõtlusega seoses. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ja vajalike menetluskuludena tuleb vastustajalt asja keerukust, mahtu ja menetluseks kulunud aega arvestades välja mõista kahe kohtuastme peale kokku 40 000 kr. Oliver Kask Viive Ligi Lauri Madise 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.