← Eesti

2-04-1362/4

Obsah (9)§ 1032§ 1036§ 270§ 188§ 186§ 267§ 268§ 175§ 1028

2-04-1362 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Lembit Käis Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2006. a Põlva Tsiviilasja number 2-04-1362 Tsiviilasi A. M. (isikukood:, elukoh

§ 1032lg 2 alusel Luha kinnistu hariliku väärtuse – 160 000 krooni - hüvitamist või R.

H.

§ 1036alusel Luha kinnistu väljaandmist (s.o kohustada R.

H. üle andma kinnistu omandiõigus, kanda hageja omanikuna kinnistusraamatusse ning mõista kinnisasi välja kostja valdusest hageja valdusse) juhul, kui G. H. ei ole võimalik hüvitist saada. Samas leiab hageja, et G. H. ei ole võimalik hüvitist saada, sest viimasel puudub vara, millele saaks hüvitisnõude rahuldamisel sissenõuet pöörata. Kostjate vastuväited ja põhjendused Kostja G. H. vaidleb hagile vastu. Ta väidab, et kinkelepingust taganemine ei olnud õiguspärane, kuna:

  1. ta on ise ostnud Luha kinnistu oma lahusvaraga;
  2. ta ei olnud laenu võtmisest üldse teadlik ja see võeti tõenäoliselt R. H. võlgade tasumise katteks;
  3. ta ei ole nõustunud laenu ja hüpoteegi ülevõtmise kohustusega;
  4. 22.08.
  5. a ei löönud keegi R. H. , viimane kukkus ise nende omavahelise konflikti käigus peaga vastu seina;
  6. R. H. ei elanud 22.08.
  7. a majas ega näinud tema ja R. H. vahelist konflikti isegi pealt;
  8. R. H. ei ole tehtud takistusi majas elamiseks; ukselukk vahetati sellepärast, et tütar oli kaotanud võtme ära, samuti oli võtit vaja kaaskostjale. 3

(13)2-04-1362 Kostja R. H. vaidleb hagile vastu. Ta väidab, et:
  1. kinkelepingust taganemine ei olnud õiguspärane, kuna R. H. suhtes ei ole 22.08.
  2. a keegi füüsilist vägivalda tarvitanud ega teda majast välja visanud, samuti ei takista keegi R. H. majas elamast;
  3. hüvitise saamise võimatus G. H. saab selguda alles täitemenetluse käigus, kuna riik maksab viimasele igakuiselt pensioni. Kohtu põhjendused
  4. Kohus leiab, et hagi kostjate vastu ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Kinnistu kinke- ja asjaõiguslepinguga (tl 35-40) ning kinnistusraamatu väljavõttega (tl 48) on tuvastatud, et Luha kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse sisse kantud G. H. 12.03.
  5. a ja seejärel A. M. 30.03.
  6. a; A. M. kinkis 03.06.
  7. a Luha kinnistu G. H. ning viimane kanti omanikuna kinnistusraamatusse 10.06.
  8. a; 30.03.
  9. a kanti kinnistusraamatusse R. ja G. H. tasuta isiklik kasutusõigus antud kinnistul olevale elamule. Pooltel ei ole vaidlust selles, et kinkimise ajal oli G. H. Luha kinnistu faktiline valdaja ja kasutaja. Lepingust taganemise avalduse (tl 41-42) ja selle muutmise avaldusega 24.03.
  10. a (tl 61) on tuvastatud, et hageja tegi 23.08.
  11. a G. H. avalduse, milles taganes 03.06.
  12. a sõlmitud Luha kinnistu kinkelepingust ja tegi ettepaneku omandi tagasikandmiseks 02.09.
  13. a asjaõiguslepinguga, sest G. H. oli hageja isa ja oma abikaasa - R. H. suhtes käitunud ebaväärikalt, ei lubanud viimasel elada lepingu esemeks olevas elamus ja korraldas füüsilist vägivalda kasutades R. H. väljaviskamise elamust 22.08.
  14. a. G. H. ei ole vaidlustanud kinkelepingust taganemisavalduse kättesaamist.

§ 270

lg 1 kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest.

§ 188

lg 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kinkelepingust taganemine on eelduseks hageja nõude rahuldamisele. Kohus leiab, et käesoleval juhul on 03.06.2004. a kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused täidetud, kuna hageja on kostjale saatnud lepingust taganemisavalduse

§ 188

lg 1 kohaselt ja

§ 270

lg-s 1 sätestatud tähtaega jooksul.

§ 186punkti 5 kohaselt lõpeb võlasuhe lepingust taganemisega.

Pooled vaidlevad kinkelepingust taganemise kehtivuse üle. Vaidlus on selles, kas kostja G. H. on käitunud sellisel viisil, mis andis hagejale õiguse kinkelepingust taganeda. Seega peab kohus hagi rahuldamise tingimusena kõigepealt tuvastama selle, kas eeldused hüvitise saamiseks või omandi tagasikandmiseks on

§-de 268 lg 1 ja 1028 lg 1 järgi olemas või mitte, s.t kas 03.06.2004. a kinkeleping on taganemisega lõppenud. 4

(13)2-04-1362 Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole oluline, kelle raha eest ostis G. H.
  1. a märtsis Luha kinnistu ning miks G. H. kinkis selle edasi hagejale ja viimane selle uuesti tagasi G. H. 03.06.
  2. a. Oluline on 23.08.
  3. a taganemisavalduse õiguspärasus. Juhul, kui 03.06.
  4. a kinkelepingust taganemine ei olnud õiguspärane, siis ei ole kinkeleping lõppenud ning hüvitise või kinnistu väljaandmise nõude alus puudub. Järelikult, et taganemisavaldus kehtiks ja lõpetaks kinkelepingu, peavad olema täidetud ka taganemise sisulised eeldused. Hageja peab tõendama, et tal oli lepingust taganemiseks õigus, s.o esines mõni lepingust või seadusest tulenev alus. Hageja ise on tuginenud

§ 267

p-le 1, kuigi on märkinud ka kingisaaja jämeda tänamatuse all laenu ülevõtmise kohustuse ja hüpoteegi asendamise kohustuse täitmata jätmist. Samuti on hageja leidnud, et G. H. on oma käitumisega näidanud üles jämedat tänamatust nii hageja enda kui tema isa – R. H. – vastu.

§ 268

lõike 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda võlaõigusseaduse § 267 punktides 1-3 ettenähtud juhtudel.

§ 267

punktide 1 ja 3 kohaselt on selline taganemine lubatud, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust või kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Kostjad ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja lähedaseks isikuks on tema isa – R. H. . Kuna vaidlust ei ole selles, et R. H. on hageja isa, siis peab ka kohus põhjendatuks käsitleda R. H. hagejale lähedase inimesena

§ 267p 1 mõttes.

Vaidlusaluse taganemisavalduse (tl 41-42) sõnastuse kohaselt on hageja taganenud 03.06.

  1. a sõlmitud kinkelepingust, kuna G. H. oli hageja isa ja oma abikaasa - R. H. suhtes käitunud ebaväärikalt, ei lubanud viimasel elada lepingu esemeks olevas elamus ja korraldas füüsilist vägivalda kasutades R. H. väljaviskamise elamust 22.06.
  2. a. Hageja tegi eelmärgitud avalduses 24.03.
  3. muudatuse (tl 61), märkides õigeks kuupäevaks – 22.08.
  4. a. Kostjat sellise muudatuse õigsust ei ole vaidlustanud. Seega peab kohus lähtuma asjaolude tuvastamisel viimati märgitud kuupäevast. Taganemisavalduse sõnastusest võib aru saada ka nii, et lepingust taganemisel on hageja pidanud G. H. käitumist R. H. suhtes ebaväärikaks just seetõttu, et G. H. ei lubanud oma endisel abikaasal, kes on hageja isa, elada Luha kinnistu elamus ja korraldas füüsilist vägivalda kasutades viimase väljaviskamise elamust. Hagiavalduses ja kohtuistungil on hageja aga väitnud, et ta pidas silmas G. H. ebaväärikat käitumist laiemas mõttes, mis hõlmab kõiki hagis märgitud lepingust taganemise asjaolusid. Kuna antud väitele ei ole kostjad otseselt vastu vaielnud, siis peab kohus uurima kõiki lepingu taganemisega seotud asjaolusid.
  5. Järgnevalt käsitlebki kohus hageja poolt esitatud kinkelepingust taganemise asjaolusid konkreetsemalt. 5

(13)2-04-1362 2.1 Hageja väidab, et G. H. korraldas 22.08.
  1. a füüsilist vägivalda kasutades R. H. elamust väljaviskamise ja oli peale kehavigastuste tekitamist hoolimatu viimase tervise suhtes ega lubanud viimasel majast kaasa võtta oma tööriistu. Antud asjaolusid soovib hageja tõendada patsiendikaardi ja teatise ning tunnistajate – R. H. , I. M. ja E. V. – ütlustega. Patsiendikaart nr 8970 (tl 62) ja vägivaldse trauma teatis (tl 63) kinnitavad, et 22.08.
  2. a kella 6.45 ajal on R. H. pöördunud Lõuna-Eesti AS poole, kus tuvastati tema ninajuurel marrastushaav, pea kuklapiirkonnas veritsev põrutushaav pikkusega 0,5 cm ja parem käe küünarvarrel marrastushaav. Tunnistaja R. H. ütluste kohaselt ööbis ta Luha kinnistu elamus ja soovis 22.08.
  3. a hommikul kella 6 paiku tööle minna; mikrobussi oli ta pannud omad tööriistad; äkki tuli R. H. (endine H. ) üle aia ja hakkas teda rusikatega peksma ja lõi ta vastu seina ning kukkumise tagajärjel kaotas ta teadvuse; teadvusele tulles kuulis, kuidas G. H. keelas H. teda peksta; tal kästi alatiselt minema minna, sest Luha kinnistu on H. kingitud; H. lõi katki ta mobiiltelefoni, kui soovis politseisse helistada; seejärel sõitis ta mikrobussiga Võrru. Tunnistaja E. V. ütluste kohaselt sõitis
  4. a augusti varahommikul tema poole R. H. tühja mikrobussiga; viimasel oli pea katki ja nägu paistes; R. H. läks sealt kiirabisse. Tunnistaja I. M. ütluste kohaselt sõitis R. H. 22.08.
  5. a hommikul tema poole tühja mikrobussiga; viimasel oli nina turses, silma all hematoom, peas suur marrastushaav ning särk eest ja tagant verine; peale seda pöördus R. H. politseisse. Kostja G. H. on esitanud vastuväite, et 22.08.
  6. a kella 4 paiku takistas ta R. H. kodunt asjade, mis olid pandud mikrobussi, äraviimist. Neil tekkis omavahel sõnavahetus Luha kinnistule hüpoteegi seadmise osas, mistõttu ta avaldas R. H. , et oli selle H. ära kinkinud. Peale seda viimane vihastus ja tuli talle kätega kallale. Enda kaitsmiseks lükkas ta R. H. eemale ja viimane sai kukkumisel vigastada. Peale seda sõitis R. H. minema. Kostja R. Härma on esitanud vastuväite, et 22.08.
  7. a hommikul ta Luha kinnistul ei viibinud ega saanud R. H. kehavigastusi tekitada. Kohus leiab, et eelmärgitud tõendid ei kinnita hageja väiteid selles, et 22.08.
  8. a oleks G. H. korraldanud R. H. elamust väljaviskamise füüsilise vägivallaga ja olnud viimase tervise suhtes hoolimatu peale kehavigastuste tekitamist. Tunnistajate, kellest R. H. on hageja isa, E. V. hageja täditütar ja I. M. hageja abikaasa, ütlustes on olulised vastuolud, samuti ei viibinud nad ise sündmuskohal, mistõttu neid tõendeid ei saa lugeda usaldusväärseteks. Nii on R. H. kinnitanud, et ta kaotas H. rünnaku tagajärjel teadvuse. Samas ei ole patsiendikaardi ja teatisel sellist tervisekahjustust R. H. fikseeritud. Samuti on kinnitanud E. V. , et R. H. nägu oli paistes, ning I. M. , et R. H. oli nina turses, silma all hematoom, peas suur marrastushaav. Ka neid kehavigastusi ei ole sedastatud patsiendikaardi ega teatisel. Suureks pea marrastushaavaks ei ole saa nimetada 0,5 cm pikkust kuklapiirkonna põrutushaava. Peale selle on R. H. kinnitanud, et H. lõi katki tema telefoni, kui ta soovis politseisse helistada. Samas on R. H. tunnistanud, et sõitis mikrobussiga Räpinast hoopis Võrru. 6
(13)2-04-1362 Kohus leiab, et kui sündmus ja R. H. kehavigastused oleksid olnud sellised nagu viimane on oma ütlustes kinnitanud, siis oleks ta kindlasti pöördunud nii Räpinas asuva politsei kui ka kiirabi poole ega poleks olnud suuteline sõitma enam Räpinast Võrru. Kuna R. H. vigastused on olnud kerged ning oma paiknevuselt ja tekke iseloomult suhteliselt kokkulangevad G. H. väidetega, seetõttu peab kohus usutavaks viimaseid. Peale selle on ka tunnistaja J. M. kinnitanud, et
  1. a augusti öösel ärkas ta üles G. ja R. H. tüli peale ning kuulis, kui viimane nõudis G. H. hüpoteegi seadmist. Kuigi R. H. on eitanud J. M. kodus viibimist 22.08.
  2. a öösel ja viimane on G. H. tütar, ei ole kohtul sellele vaatamata põhjust kahelda J. M. ütlustes, sest juttu Luha kinnistu kinkimisest sellel korral on ka R. H. ise kinnitanud. Arvestades asjaolu, et R. H. sõitis ise peale tüli Võrru, siis on alusetu hageja väide, et 22.08.
  3. a viskas G. H. R. H. elamust välja ja oli hoolimatu viimase tervise suhtes. Kuigi R. H. sai kehavigastuse G. H. käitumise tagajärjel, ei ole selline tegevus siiski seadusevastane, sest viimasel oli õigus kaitsta ründe eest ennast ja oma vara. Viimast ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et vara hulka, mille äraviimist G. H. takistas, võisid kuuluda ka R. H. isiklikud asjad. Taolist endiste abikaasade varalisest vaidlusest tekkinud tüli ei ole kohtul võimalik käsitleda G. H. ebaväärika käitumisena ega jämeda tänamatuse ülesnäitamisena R. H. suhtes ning see ei saanud kuidagi rikkuda hageja seaduslikke õigusi ega huve. Seetõttu ei ole oluline ka asjaolu, kas R. H. sai bussiga oma asju Luha kinnistult ära viia või mitte. On reaalne ja loogiline, et peale seda, kui G. H. oli teatanud Luha kinnistu kinkimisest H. , võis R. H. tõepoolest ärrituda ning G. H. kätega kallale minna. 2.2 Hageja väidab, et G. H. on üles näidanud jämedat tänamatust nii hageja kui ka R. H. suhtes sellega, et kuigi Luha kinnistu osteti hageja ja R. H. poolt võetud laenu eest R. ja G. H. ühiseks koduks, keeldus G. H. laenu ülevõtmise ja tagatise asendamise kohustuse täitmisest ning kinkis selle R. H. (endine H. ). Antud asjaolusid soovib hageja tõendada avalduse, kinke- ja asjaõiguslepinguga ning tunnistajate – R. H. ja I. M. – ütlustega. Avaldusest (tl 64) nähtub, et 03.06.
  4. a on A. M. teinud Hansapangale kirjaliku avalduse, milles taotleb enda vabastamist laenu kaastaotleja kohustustestlaenulepingus nr 04-114460-EV ja G. H. määramist laenu kaastaotlejaks ning tagatise asendamist Luha kinnistuga; avaldusele on alla kirjutanud ka G. H. . Kinnistu kinke- ja asjaõiguslepinguga (tl 43-47) ning kinnistusraamatu väljavõttega (tl 48) on tuvastatud, et G. H. kinkis 18.08.
  5. a Luha kinnistu G. H. ning viimane kanti omanikuna kinnistusraamatusse 30.08.
  6. a. Tunnistaja R. H. ütluste kohaselt osteti Luha kinnistu Hansapangast võetud laenu eest ja see tagati A. M. kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmisega; ostmisel jäi Luha kinnistule hüpoteek seadmata, sest oli kiire; G. H. oli laenu võtmisest teadlik juba
  7. a veebruaris ning vaatamata oma varasematele lubadustele ei tulnud ta 23.08.
  8. a notari juurde laenukohustust üle võtma ega hüpoteeki asendama Luha kinnistuga. Tunnistaja I. M. ütluste kohaselt osteti Luha kinnistu hageja ja viimase isa poolt võetud laenu eest Härmade perele ning lepiti kokku, et laenu katteks seatud hüpoteek asendatakse ostetavale objektile seatava hüpoteegiga; 23.08.
  9. a ei tulnud G. H. panka 7
(13)2-04-1362 laenukohustust üle võtma ega notari juurde hüpoteeki asendamaLuha kinnistuga, kuigi viimasele oli see aeg nädal varem teatavaks tehtud. Kostja G. H. on esitanud vastuväite, et ta ei olnud üldse teadlik laenu võtmisest ja see võeti tõenäoliselt R. H. võlgade tasumise katteks; ta ei ole nõustunud laenu ülevõtmise kohustusega ega hüpoteegi seadmisega Luha kinnistule; esimest korda esitas A. M. sellise nõudmise 03.06.
  1. a notari juures; kuna ta keeldus taoliste kohustuste endale võtmisega, siis kinkis A. M. talle Luha kinnistu ilma kohustusteta ning andis vaid allkirja A. M. poolt kirjutatud avaldusele. Kohus leiab, et eelmärgitud tõendid ei kinnita hageja väiteid, et G. H. on üles näidanud jämedat tänamatust nii hageja kui ka R. H. suhtes sellega, et kuigi Luha kinnistu osteti hageja ja R. H. poolt võetud laenu eest R. ja G. H. ühiseks koduks, keeldus G. H. laenu ülevõtmise ja tagatise asendamise kohustuse täitmisest ning kinkis selle edasi perekonnast väljapoole - Raivo H. . Kinnistusraamatu väljavõtte (tl 48) kohaselt on Luha kinnistu ainuomanikuna kinnistusraamatusse sisse kantud G. H. 12.03.
  2. a, seejärel A. M. 30.03.
  3. a ja uuesti G. H. 10.06.
  4. a. Seega väljus Luha kinnistu R. ja G. H. kui abikaasade ühisomandist selle kinkimisega A. M.
  5. a märtsis. Kuna antud kinnistut ei ole A. M. 03.06.
  6. a kinkinud Galina ja R. H. kaas- ega ühisomandusse, vaid G. H. ainuomandusse, siis ei saa lugeda õigeks hageja väidet, et Luha kinnistu ostmise eesmärgiks oli ühiseks kodu rajamine R. ja G. H. . Samas on hageja väide, et Luha kinnistu osteti R. ja G. H. ühiseks koduks, õige kui selle all on silmas peetud kinnistul paikneva elamu ühist valdamist ja kasutamist. Kinnistusraamatu väljavõte (tl 48) kinnitab, et 30.03.
  7. a on kantud kinnistusraamatusse R. ja G. H. kasuks tasuta isiklik kasutusõigus antud kinnistul olevale elamule. Kuna R. ja G. H. tasuta isiklik kasutusõigus elamule kehtib ka praegu, siis ei ole ühise kodu kasutamise seisukohast Luha kinnistu kinkimisega kaaskostja R. H. hageja ega tema isa seaduslikke õigusi ja huve rikutud. Avaldus (tl 64) ning tunnistajate R. H. ja I. M. ütlused ei tõenda hageja väidet, et G. H. keeldumine laenu ülevõtmise ja tagatise asendamise kohustusest andis talle õiguse kinkelepingust taganemiseks. Lepingust (tl 35-40) nähtub, et hageja ei ole 03.06.
  8. a, kui ta kinkis antud kinnistu G. H. , pannud viimasele ühtegi kohustust. Kuigi A. M. sai 30.03.
  9. a Luha kinnistu omanikuks, ei ole ka ta ise seadnud antud kinnistule hüpoteeki väidetavalt sama kinnistu ostuks võetud laenu katteks. AÕS § 326 kohaselt peab hüpoteegi seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud, vastasel korral on tehing TsÜS § 83 lg 1 ja § 84 lg 1 kohaselt tühine. Seega oli hagejal endal võimalik seada hüpoteek Luha kinnistule ja panna ka kinkelepinguga G. H. eelmärgitud kohustused. Taoliste võimaluste kasutamata jätmine hageja poolt aga kinnitab G. H. vastuväidete õigsust selles, et ta ei olnud nõus kinnistut hüpoteegiga koormama ega võtma enda peale laenusaaja kohustusi ning sellistest nõudmistest kuulis ta esmakordselt alles 03.06.
  10. a notari juures. R. Härma ütlusi, et G. H. teadis laenu võtmisest kinnistu ostuks juba
  11. 8
(13)2-04-1362 veebruaris, ei saa kohus lugeda usaldusväärseteks ka seetõttu, et ta on isiklikult huvitatud asja lahendamisest hageja kasuks. Peale selle ei ole kohtul võimalik hageja ühepoolset avaldust Hansapangale 03.06.2004. a (tl 64) käsitleda hageja ja G. H. vahelise lepinguna, millest võiksid tuleneda viimase kohustused nii laenu ülevõtmiseks kui ka Luha kinnistule hüpoteegi seadmiseks. G. H. allkiri avaldusel ei kinnita usaldusväärselt sellise tahteavalduse olemasolu. Ka ei sõltunud laenukohustuse ülevõtmine hageja ja G. H. vahelisest kokkuleppest, sest vastavalt

§ 175lõikele 1 oli selleks vaja sõlmida leping panga ja G.

H. vahel. Kuna G. H. ei olnud tekkinud kohustust laenu ülevõtmiseks ega Luha kinnistule hüpoteegi seadmiseks ning ta oli kinkinud 18.08.

  1. a kinnistu ära kaaskostjale, siis ei pidanudki ta Hansapanga kontorisse ega notari juurde 23.08.
  2. a ilmuma. Isegi kui hageja ja G. H. vahel eksisteerikski mingi võlaõiguslik suhe, ei annaks ka see hagejale alust kinkelepingust taganemiseks

§ 267p 1 ega 3 alusel, sest hageja ei ole ise pidanud vajalikuks kinkelepinguga G.

H. mingite kohustust panemist ja väljaspool kinkelepingut eksisteerivate kohustuste mittetäitmist ei ole õige siduda

§ 267

punktis 1 sätestatud kinkelepingust taganemise alusega (s.o kingisaaja jämeda tänamatusega). Juhul kui väljaspool kinkelepingut eksisteerivaid võlakohustusi on G. H. rikkunud, siis on hagejal alati võimalik kasutada teisi

§-s 101 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Kohus leiab, et G. H. ei ole hageja ja R. Härma vastu üles näidanud jämedat tänamatust ka sellega, et kinkis 18.08.

  1. a Luha kinnistu kaaskostjale, kellega ta abiellus 21.12.
  2. a (tl 34). G. H. oli kantud 10.06.
  3. a kinnistusraamatusse Luha kinnistu omanikuna. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 32 ja AÕS § 68 lg-le 1 on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning kitsendused sätestab seadus. Kuna G. H. realiseeris enda kui kinnisasja omaniku seaduslikke õigusi, kui kinkis Luha kinnistu kaaskostja R. H. , ja selleks seadus talle mingeid kitsendusi ei teinud, siis ei saanud seaduslik tehing mingilgi viisil väljendada G. H. jämedat tänamatust hageja ja viimase isa vastu, kuna kinnistu kinkimisel 03.06.
  4. a pidi hageja sellise võimalusega arvestama. Asjaolu, et 24.11.
  5. a R. H. ja G. H. lahutasid oma 18.07.
  6. a registreeritud abielu (tl 131-132) ning viimane abiellus kaaskostjaga 21.12.
  7. a, ei kinnita G. H. jämedat tänamatust hageja ega viimase isa vastu isegi siis, kui kingisaaja oli kinkinud oma lahusvara edasi uuele abikaasale enne lahutust. Abielu lahutamisega seotud varalised ja mittevaralised suhted puudutasid ainult R. ja G. H. ega saanud rikkuda hageja seaduslikke õigusi ja huve, mistõttu neil asjaoludel puudus hagejal õigus kinkelepingust taganemiseks. G. H. ja R. H. abielu sõlmimine oli loogiliseks jätkuks G. ja R. H. abielulahutusele ning see ei kahjusta millegagi hageja ega tema isa seaduslikke õigusi ja huve. 2.3 Hageja väidab, et G. H. on üles näidanud jämedat tänamatust nii hageja kui ka R. H. suhtes veel sellega, et peale 22.08.
  8. a on G. H. vahetanud majal ukselukud, millega takistab R. H. majja pääsemist ja oma asju võtmast. Antud asjaolusid soovib hageja tõendada tunnistajate – R. H. , I. M. ja E. V. – ütlustega. Tunnistaja R. H. ütluste kohaselt ei ole teda majja lubatud 24.09.
  9. a ja
  10. a detsembris ja 16.11.
  11. a ning 18.09.
  12. a oli maja välisuksel lukk vahetatud; 9

(13)2-04-1362 24.08.
  1. a anti talle osa asju kätte väljas; 16.11.
  2. a oli tema asjad suurest toast välja tõstetud. Tunnistaja I. M. ütluste kohaselt ei lubatud R. H. 24.08.
  3. a majja, kuna viimane oli G. H. väidetel majast välja visatud; R. H. võttis kuurist oma asjad kaasa. Tunnistaja E. V. ütluste kohaselt ei saanud R. H. majja 18.09.
  4. a, kuna ukselukk oli vahetatud; 16.11.
  5. a lubati majja ainult R. H. ja tema jäi välja ootama. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole keegi teinud takistusi R. H. majas elamiseks. Kostja G. H. väidete kohaselt vahetati ukselukk seetõttu, et tütar oli kaotanud võtme ära ja võtit oli vaja ka kaaskostjale. Kohus leiab, et eelmärgitud tõendid ei kinnita hageja väiteid, et G. H. on üles näidanud jämedat tänamatust nii hageja kui ka R. H. suhtes sellega, et on vahetanud majal ukselukud ja sellega takistab R. H. majja pääsemist ja asjade võtmist. Tunnistajad ei ole kinnitanud, et G. H. ei oleks andnud R. H. tema asju. Peale selle on R. H. ise kinnitanud, et talle siiski asju anti. Hageja väited, et R. H. ei saa majja, kuna ukselukud on ära vahetatud, loeb kohus aga alusetuks ja pahatahtlikuks, sest juba hagis (tl 4) on märgitud, et R. H. ei soovi elada majas koos kostjatega, ehkki viimased tal seda ei keela. Ka kostjad on istungil kinnitanud, et R. H. on võimalik saada võti, kui ta seda soovib, ja majas elada. Seetõttu ei saa kohus lugeda usaldusväärseteks ja põhjendatuks tunnistajate ütlusi R. H. takistuste tegemise kohta maja kasutamisel. Peale selle oli ja on R. H. võimalik esitada hagi, kui keegi on tema õigusi elamu isikliku kasutamise osas rikkunud.
  6. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja poolt 03.06.
  7. a sõlmitud kinkelepingust taganemine 23.08.
  8. a ei olnud õiguspärane, sest puudusid

§ 267p-des 1 ja 3 sätestatud alused.

G. H. ei ole oma käitumisega näidanud hageja ega R. H. vastu üles jämedat tänamatust ega jätnud õigustamatult täitmata kinkega seotud mingi koormise või tingimuse.

§ 1028

lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kuna käesolevas asjas puuduvad

§ 1028

lõikes 1 sätestatud alusetu rikastumise alused, siis ei ole võimalik rahuldada hagi G. H. vastu

§ 1032lg 2 alusel ega R.

H. vastu

§ 1036alusel.

Seega tuleb jätta hagi nii G. H. kui R. H. vastu rahuldamata.

  1. Põlva Maakohtu 22.09.
  2. a määrusega (tl 29) kanti hagi tagamise abinõuna kinnistusraamatusse Luha kinnistu käsutamise keelumärge hageja kasuks. TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb kohaldatud hagi tagamise abinõu tühistada.
  3. 10

(13)2-04-1362 R. H. ja G. H. on määratud riigi kulul advokaat menetluseks maakohtus (tl 103-104; 102; 116)). Kostja G. H. esindaja - advokaat Ly Uiga (Advokaadibüroost Valge & Uiga) ning kostja R. Härma esindaja - advokaat Marian Priks (Advokaadibüroost Valge & Uiga) taotlevad osutatud riigi õigusabi eest tasu ja kulude kindlaksmääramist. Kummagi taotluse kohaselt nõutakse riigi õigusabi tasuks ja kuluks kokku 11674,90 (s.h 18% käibemaks) krooni koefitsiendi 2,0 kohaldamisega, millest on tasu tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest 2800 krooni (arvutus ilma käibemaksuta), kohtuistungitel – 19.
  1. ja 12.12.
  2. a ning 16.05.
  3. a (kokku 8,5 tundi) - osalemise eest 5270 krooni (arvutus ilma käibemaksuta), riigi õigusabi osutamise kohta jõudmise aja eest 1200 krooni (arvutus ilma käibemaksuta) ning isikliku sõiduauto kasutamise kulud 624 krooni (arvutus ilma käibemaksuta). Kohus leiab, et esitatud taotlused tuleb rahuldada osaliselt. Riigi õigusabi seaduse § 21 lg 1 kohaselt on riigi õigusabi tasu advokaadile riigi õigusabi osutamise eest makstav tasu. Riigi õigusabi seaduse § 21 lg 2 kohaselt on riigi õigusabi kulud vajalikud kulud, mida advokaat või advokaadibüroo pidaja on kandnud seoses advokaadi poolt riigi õigusabi osutamisega. Riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 sätestab, et riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse ja korra kehtestab justiitsminister määrusega. Justiitsministri 26.01.
  4. a määrusega nr 2 on kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (edaspidi Kord). Korra § 1 lg 1 kohaselt määrab riigi õigusabi tasu kohus kindlaks vastava õigusabi liigi tasumäära alusel, mis on ette nähtud
  5. peatükis. Tasu suurendatakse või vähendatakse käesolevas määruses sätestatud juhtudel vastavalt tulemusele, mis saadakse korrutamisel riigi õigusabi tasu arvestamise koefitsiendiga. Korra § 1 lg 2 sätestab, et kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks 18%. Korra § 3 lg 1 p 2 ning § 12 lg 1 ja 2 kohaselt on riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest 1400 krooni ja tasu tsiviilasja kohtulikus menetluses osalemise eest 155 krooni iga poole tunni kohta ning koefitsiendiks hagimenetluse puhul 1,3 kuni 2,
  6. Kuna käesolev tsiviilasi on olnud keskmisest natuke keerukam ja töömahukam, seetõttu leiab kohus, et põhjendatuks koefitsiendiks antud tsiviilasjas tuleb lugeda 1,
  7. Arvestades asjaolu, et riigi õigusabi on osutanud advokaadid advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane ning käesolevas tsiviilasjas kohtulikus menetluses on advokaadid osalenud kokku vähemalt 8,5 tundi, sellepärast tuleb mõlema advokaadi riigi õigusabi tasuks määrata tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest 2380 (1400 x 1,7 = 2380) krooni ning kohtulikus menetluses osalemise eest 4479,50 (155 x 1,7 x 17 = 4479,50) krooni. 11
(13)2-04-1362 Korra § 18 lg 1 p 2 kohaselt, kui riigi õigusabi osutamise koht asub advokaadibüroo, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohast vähemalt 40 kilomeetri kaugusel, makstakse advokaadi põhjendatud taotlusel tema poolt riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu 400 krooni, kui riigi õigusabi osutamise koht asub 50 kuni 100 kilomeetri kaugusel. Kuna advokaadibüroo asub Tartus ja kohtuistung toimus Põlvas, siis on põhjendatud tasu nõudmine riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest summas 1200 (3 x 400) krooni. Kohus määrab mõlema advokaadi riigi õigusabi tasuks kokku 8059,5 (2380 + 4479,50 + 1200) krooni, millele tuleb liita käibemaks (18 %) 1450,70 krooni, seega kokku 9510,20 krooni. Korra §-de 20 lg 1 p 1 ja 21 lg 3 kohaselt hüvitatakse advokaadile või advokaadibüroo pidajale riigi õigusabi osutamisega seoses muuhulgas ka sõiduauto kasutamise kulud summas 2 krooni iga läbitud kilomeetri kohta. Esitatud taotluse kohaselt on advokaadid kasutanud isiklikku sõiduautot kohtusse sõitmiseks, s.o Tartust Põlva ja tagasi 3-l korral, ning läbinud 312 kilomeetrit. Seega tuleb määrata advokaatide sõidukulude hüvitamiseks seoses riigi õigusabi osutamisega 624 (312 x 2 = 624) krooni, millele tuleb liita käibemaks (18 %) 112,30 krooni, seega kokku 736,30 krooni. Eelmärgitud kostjate riigi õigusabi tasu ja kulu – 20493 (2 x 10246,50) krooni - mõistab kohus riigieelarvest välja Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 ja Korra § 6 järgi välja Eesti Advokatuur.
  1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuna menetlust on käesolevas asjas alustatud enne 01.01.
  2. a, siis tuleb menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kohaldada kuni 01.01.
  3. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsKMS) sätteid. Hageja on nõudnud kostjatelt riigilõivu – 9000 krooni ja õigusabikulude – 10000 krooni väljamõistmist. Kuna hagid jäävad rahuldamata, sellepärast tuleb ka hageja menetluskulud jätta täielikult tema enda kanda endise TsKMS § 60 lg 1 alusel. TsKMS § 61 lg 2 sätestab, et kui isikule, kelle kasuks otsus tehti, anti riigi õigusabi, mõistab kohus teiselt poolelt riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigituludesse. Kuna G. H. vastu esitatud hagi on oma sisult hinnaga hagi, siis tuleb TsKMS §-de 60 lg 1; 61 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel hagejalt välja mõista riigituludesse 8000 (5% 160 00-st) krooni G. H. osutatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulu katteks. Ülejäänud G. H. seotud riigi õigusabi tasu ja kulu jätab kohus riigi kanda. 12
(13)2-04-1362 Kuna R. H. vastu esitatud hagi hõlmab ka mittevaralisis nõudeid (kohustada kostjat üle andma kinnistu omandiõigus, kanda hageja omanikuna kinnistusraamatusse), siis tuleb TsKMS §-de 60 lg 1; 61 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel hagejalt välja mõista riigituludesse 10246,50 krooni täielikult R. H. osutatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulu katteks. Lembit Käis Kohtunik 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.